3-05-1319/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 26.10.2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-1319 Haldusasi U.R.’i kaebus Tallinna Linnavalitsuse tegevusele vara tagastamise avalduse menetlemisega viivitamises ja toimingu sooritamiseks kohustamise nõudes ning Tallinna Linnavalitsuse tegevusele AS-i Tallinna Vesi 18.12.1997 ja 19.12.1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduste menetlemise õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev Suuline menetlus 25.09.2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja U.R. ja tema esindaja adv Alar Eiche, vastustaja Tallinna Linnavalitsuse esindaja Aldi Alev ja kolmanda isiku AS-i Tallinna Vesi esindaja adv Toomas Pikamäe. Resolutsioon Rahuldada osaliselt U.R.´i kaebus. Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse ebamõistlikult pikk viivitus U.R.´i vara tagastamise avalduse menetlemisel. Kohus teeb Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse lahendada U.R.´i avaldus hiljemalt 3 kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. Välja mõista Tallinna Linnavalitsuselt U.R.’i kasuks kohtukulud 18 880 krooni. Välja mõista U.R.’ilt AS-i Tallinna Vesi kasuks 4 867 krooni.

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada kohtualluvusejärgsele ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 13.02.1995 otsusega nr 4924 loeti Tallinnas, end. Harjumaal, Kurna vallas, Mõigu mõisast eraldatud maaüksus „Saluoja nr 83“, endisel kinnistul nr 89 asunud krunt suurusega 24, 61 ha omandireformi objektiks ja loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal O. R.’le, kes vastab Omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 7 toodud nõuetele. Nimetatud otsusega tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A. R. 1/5 mõttelises osas, A. T. 1/5 mõttelises osas, U. R. 1/5 mõttelises osas, H. R. 1/5 mõttelises osas, O. R. R. 1/5 mõttelises osas. Kõik, v.a. U. R., loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse nende vennapojale U.R.’le.

16.09.1996 notar Evi Paberit tõestas seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt U. R.’i vara pärisid võrdsetes mõttelistes osades tema pojad U.R. ja K.R..

Tallinna Linnavalitsuse 07.06.1996 korraldusega nr 1577-k tagastati osaliselt Kesklinna linnaosas Mõigu tn 28 suurusega 940 m2 . Tallinna Linnavalitsuse 28.02.1997 korraldusega nr 533-k tagastati osaliselt Kesklinna linnaosas Tartu mnt 119 suurusega 5635 m2 . Tallinna Linnavalitsuse 07.03.1997 korraldusega nr 624-k tagastati osaliselt Kesklinna linnaosas Tartu mnt 157 suurusega 315 m2 . Tallinna Linnavalitsuse 20.06.1997 korraldusega nr 1938-k tagastati osaliselt Kesklinna linnaosas Mõigu tn 8A suurusega 793 m2 . Tallinna Linnavalitsuse 20.06.1997 korraldusega nr 1939 tagastati osaliselt Kesklinna linnaosas Tartu mnt 121 suurusega 4189 m2 . Tallinna Linnavalitsuse 20.06.1997 korraldusega nr 1940-k tagastati osaliselt Kesklinna linnaosas Kanali tee 1 A suurusega 1514 m2 . Tallinna Linnavalitsuse 06.09.2000 korraldusega nr 3342-k tagastati osaliselt Kesklinna linnaosas Vati tn 10 maad suurusega 523 m2 ja Tallinna Linnavalitsuse 15.05.2002 korraldusega nr 1369-k kompenseeriti osaliselt 87 586 m2

Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldusega nr 187-k „Endise „Saluoja nr. 83“ maa osaline kompensatsiooni määramine“ määrati Kesklinna linnaosas, endisel Harjumaal, Kurna vallas, Mõigu mõisast eraldatud maaüksus „Saluoja nr. 83 endisel kinnistul nr 89 asuva

11 285 m2 (üldpindala 246 100 m2 ) suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks

56 425 krooni ja määrati ülalnimetatud maa eest kompensatsiooni U.R.’le 9/10 mõttelises osas summas 50 782 krooni ja K.R.’ile 1/10 mõttelises osas summas 5643 krooni. Antud korralduses märgiti samuti, et endise kinnistu nr 89 maa tagastamise taotlus 130 816 m2 suuruse maa osas lahendatakse järgnevates Tallinna Linnavalitsuse korraldustes. AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Maa-ametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 avaldused endisel kinnistul nr 89 maadel asuva Mõigu poldertiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks.

Tallinna Maa-ameti 20.05.2005 kirjas nr 1-8/203 „“Saluoja nr 83“ endise kinnistu nr 89 maa tagastamine“ vastati U.R.’i 12.05.2005 Tallinna Maa-ametile esitatud järelepärimisele, et endisel kinnistul nr 89 maadel asub AS-le Tallinna Vesi kuuluv Mõigu poldertiik ja pumbajaam, mille teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamise avaldused äriühing on esitanud, kuid käesoleva ajani on taotlus lahendamata. U.R.’i teavitati ka asjaolust, et taotluse lahendamise käigus kontrollitakse rajatiste seaduslikku alust, määratakse rajatiste tegelik ulatus ja kaitsetsoon, misjärel on võimalik määrata teenindamiseks vajaminev maa ja tulenevalt Maareformi seaduse § 23 lg 2 sätestatule otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine peale linnavalitsuse korralduse vastuvõtmist ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramise kohta.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 28.11.2005 vastuses nr 1/3-1/05/4803 U.R.’i volitatud esindaja A. Shapura poolt ametile 10.11.2005 esitatud avaldusele selgitati, et mõistekooslus „polderala korrastus“ saab tähendada, et korrastatakse teatud sihitusega maa-ala ning korrastus ei ole ehitamine ja polder kui maa-ala ei ole ehitis Ehitusseaduse tähenduses.

24.08.2005 esitas Kaupo ja U.R.’i esindaja Andres Shapura Harju maavanema kohusetäitjale avalduse järelevalve alustamiseks Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse osas maa tagastamismenetluse läbiviimisel.

12.09.2005 esitas Tallinna Maa-amet selgituse Andres Shapura’le ja Harju Maavalitsusele tagastamise avalduse viivituse kohta, leides, et viivitus on tekkinud, kuna Maa-amet on pöördunud ekspertarvamuse saamiseks Tallinna Kommunaalameti poole Mõigu poldri ja selle juurde kuuluvate hüdrotehniliste rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse osas, kuna sellest sõltub, kui palju on maad võimalik tagastada või kompenseerida.

20.09.2005 vastas Harju maavanema kohusetäitja K. ja U.R.’i esindajale Andres Shapura’le, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses tekkinud viivitus on seaduslik.

25.10.2005 pöördus Andres Shapura Tallinna Ettevõtlusameti poole dokumentide saamise sooviga Mõigu poldri üleandmise kohta Tallinna linna poolt AS-le Tallinna Vesi.

U.R. esitas 23.12.2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse peale endise maaüksuse Salupoja nr 83 endisel kinnistul nr 89 130816 m2 suuruse maa-ala tagastamise osas ning maa tagastamise avalduse lahendamise kohustamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Kaebaja selgituste kohaselt loeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.02.1995 otsusega nr 4924 Saluoja nr 83 maaüksus omandireformi objektiks ning A. R., A. T., H. R., O.-R. R. (antud isikud loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse U.R.’ile) ja U. R. (seadusjärgsed pärijad U.R. ja K.R.) omandireformi õigustatud subjektideks. Kaebaja selgitab, et tänaseni on lahendamata 130 816 m2 suuruse maa tagastamise küsimus. Kaebaja on seisukohal, et pärast 1972. aastat pole seda riigile kuulunud maad korrastatud (tookord nimetati Mõigu polderala korrastamiseks).

Kaebaja selgituste kohaselt asub tagastamisele kuuluv maa täies ulatuses Tartu mnt 113 koosseisus, antud aadress määrati 2001. aastal, kui Tallinna Linnavalitsus esitas Harju maavanemale taotluse Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse andmiseks. Kaebaja leiab, et asja juurde võetud maa ostueesõigusega erastamistoimiku lk 121 asuvast Tallinna Maa-ameti 18.03.2005 kirjast nr 4-11/782 nähtub, et Saluoja nr 83 maaüksuse tagastamata osa on samaaegselt käsitletud erinevate aadresside all - Tartu mnt 97, 99, 111, 113, 113A ja 115. Kaebaja on seisukohal, et segaduse tekitamine aadressidega on olnud taotluslik, eesmärgiga luua vale ettekujutus asjaoludest ja takistada tagastamismenetlust.

Kaebaja leiab, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus on kestnud (12 aastat) ebamõistlikult pikka aega. Kaebaja selgitab, et esimesed kuus aastat (1995-2001) põhjendas Tallinna Linnavalitsus mittetagastamist informatsiooniga, et tagasi-taotletav maa asub munitsipaalomandisse taotletava maa koosseisus ja järgnevad kuus aastat (2002-2007) on Tallinna Linnavalitsus põhjendanud mittetagastamist asjaoluga, et tagasitaotleva maa osas on lahendamata maa ostueesõigusega erastamise küsimus. Kaebaja selgitab, et AS-i Tallinna Vesi poolt finantseeritud toimiku alusel Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse andmisest Harju maavanema 17.07.2001 otsusega keeldumine tõendab, et Tartu mnt 113 ei asunud teistele isikutele kuuluvaid hooneid ega rajatisi, puudus maakasutusõigus ja kolmandate isikute õigused v.a. vara tagasitaotlejate õigused.

Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus esitas 23.02.2001 kirjaga nr 2-11/768 (parandatud kujul 13.06.2001 kirjaga nr 4-11/3140) Harju maavanemale taotluse (Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk 43) Tartu mnt 113, pindalaga 189 227 m2 ja Tartu mnt 113A pindalaga 5880 m2, maa munitsipaalomandisse andmiseks sihtotstarbega veekogude maa ja nimetusega Pirita-Ülemiste kanali, Tartu mnt ja Kanali tee vaheline tiik, milles on nimetatud, et mingit maakasutust sellele alale vormistatud ja teistele isikutele kuuluvaid hooneid ega rajatisi munitsipaalomandisse taotletaval maal ei ole.

Kaebaja selgitab, et Harju maavanem jättis Tartu mnt 113 ja Tartu mnt 113A maa munitsipaalomandisse andmise taotlused rahuldamata põhjendusega, et tegemist pole veealuse maaga, millest teavitati Tallinna Linnavalitsust 17.07.2001 kirjaga nr 7-1-3/4603 (Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk 53). Kaebaja on seisukohal, et on tõendatud, et Tartu mnt 113 ja Tartu mnt 113A maa munitsipaalomandisse taotlemise toimikute ettevalmistamist finantseeris Tallinna linna omandis olnud Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõte ja pärast selle ettevõtte ümberkujundamist AS Tallinna Vesi.

Kaebaja selgitab, et kinnitus selle kohta sisaldub Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk 21 asuvas Tallinna Linnavaraameti 29.11.1999 kirjas nr 2-10/1816 „Mõigu poldri maa munitsipaliseerimine“ Tallinna Omandireformiametile. Kaebaja on seisukohal, et on tõendatud, et Tallinna linn kontrollis ja teadis Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemisel asjaolu, et Tartu mnt

113 aadressil asuvat nn Mõigu poldrit pole arvele võetud ja informeeris sellest ka AS-i Tallinna Vesi. Kaebaja viitab Tallinna Maa-ameti 29.11.1999 kirjale nr 1818 AS-ile Tallinna Vesi, milles on nimetatud järgmist: „/../Tallinna Omandireformiamet on meile teatanud, et Mõigu poldri aluse maa kohta on esitatud tagastamistaotlus. Vastavalt maa munitsipaalomandisse andmise korrale õigusvastaselt võõrandatud maa, mille kohta on esitatud tagastamise nõue ja mida taotletakse munitsipaalomandisse maareformi seaduse § 28 lg 1 p 3 alusel, tagastatakse või kompenseeritakse pärast maa munitsipaalomandisse andmist.

Meile teadaolevalt ei ole Mõigu poldrit tehnorajatisena arvele võetud ja seetõttu ei laiene sellele ka asjaõigusseaduse § 158 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 152 ja § 153 sätted. Palume AS Tallinna Vesi seisukohta Mõigu poldri aluse maa munitsipaliseerimise või õigustatud subjektile tagastamise küsimuses/../“ (Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk 22). Kaebaja viitab AS Tallinna Vesi 06.12.1999 kirjale nr 2-6/4070 (vastus Tallinna Maa-ameti 29.11.1999 kirjale nr 1818), milles Tallinna Vesi kinnitab, et oleks otstarbekas Mõigu poldri maa munitsipaliseerida (Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk 23 ).

Kaebaja viitab samuti U.R.’i 28.01.2000 kirjale Tallinna Linnavaraametile, milles nimetatakse, et maa munitsipaalomandisse taotlemine on algatatud eraaktsiaseltsi huvides, munitsipaalomandisse taotletaval maal puuduvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised ja seadustega vastuolus olev menetlus tuleb lõpetada (vara tagastamise toimik nr 3218, lk 55).Kaebaja selgitab, et AS Tallinna Vesi vastuskirjas nr 2- 30/3172 Tallinna Maa-ametile (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk 56) on nimetatud, et: „/../ Vastavalt Teie kirjale vaatasime uuesti läbi Mõigu poldertiikide munitsipaliseerimise küsimuse eesmärgiga vähendada munitsipaalomandisse taotletava maa pindala.

Eksperthinnangu ja arvutuste kohaselt on vajalik säilitada poldritiigi põhjapoolne osa, mis piirneb Pirita-Ülemiste kanaliga ja rajada poldri idaossa kolmnurkse kujuga tiik /../“. Kaebaja selgitab, et tulenevalt Maareformi seaduse (MaaRS) § 15 lg 1 otsustab maa tagastamise ja kompenseerimise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kaebaja viitab Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne vallavõi linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ja maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid.

Kaebaja on seisukohal, et kui vallavõi linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Kaebaja selgitab, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 54 kohaselt, kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on kohalik omavalitsus esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluste kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus.

Kaebaja leiab, et Harju maavanema 17.07.2001 otsusele maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise kohta pidanuks järgnema maa tagastamistoimingute lõpuleviimine, mida tehtud pole. Kaebaja on seisukohal, et Tartu mnt

113 (erastamistoimikul aadress Tartu mnt 115) maa ostueesõigusega erastamise menetlus on olnud õigusvastane, viimane erastamistoimikus olev informatsioon pärineb 2005. aastast ja viitab AS Tallinna Vesi taotlusele omada Tartu mnt 113 maale hoonestusõigust sihtotstarbega jäätmehoidla maa. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus hakkas 2001. aastal jätkama maa tagastamise toiminguid, kuid tegi 2002. aastal kannapöörde, st, et Tallinna Linnavalitsus „leidis ootamatult“ 2002. aastal AS-i Tallinna Vesi, mille aktsionär Tallinna linn ise on, erastamisavaldused aadressiga Tartu mnt 97 maa ostueesõigusega erastamiseks, mis on dateeritud 18.12.1997 ja 19.12.1997 (erastamistoimiku lk 1, 5 ja 6). Kaebaja selgitab, et viidatud kahe erastamisavalduse vaatlemisel on võimalik tuvastada, et avaldused on registreerimata, mis omakorda kinnitab, et avaldused on esitatud pärast Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse lõppemist, s.o. pärast 17.07.2001. Kaebaja selgituste kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele tulenevalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punktist 8. Kaebaja selgitab, et avalduse võib saata ka tähitud kirjaga ja kohalik omavalitsus on kohustatud esitatud avaldused registreerima ning väljastama avalduse esitajale tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Kaebaja märgib, et tõendis peab olema näidatud avaldaja nimi, avalduse registreerimise aeg ja registreerimisnumber ning avalduses näidatud erastatava maa asukoht ja pindala. Kaebaja selgitab, et 23.10.1997 vastu võetud ja 30.11.1997 jõustunud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõikes 2 sätestati, et isikul, kellel MaaRS alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada, tuleb vastav avaldus esitada 1998. aasta 1. jaanuariks. Kaebaja viitab ka MaaRS § 22 lõikele 1, mille kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna vastavalt MaaRS-le. Kaebaja selgitab, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõikest 3 tulenevalt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks

MaaRS-s sätestatud alustel ja korras ja ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kaebaja viitab MaaRS § 23 lõikele 3, mille kohaselt tehakse ostueesõigusega erastamise avalduse kohta otsus kolme kuu jooksul, arvates avalduse esitamisest. Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui AS-i Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise avaldus olnuks tõepoolest esitatud Tallinna Linnavalitsusele 18.12.1997 ja 19.12.1997, ei saanuks AS Tallinna Vesi nõustuda Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse andmise taotlusega ja Tallinna Linnavalitsus poleks saanud 23.02.2001 Harju maavanemale esitada taotlust Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse andmiseks kinnitusega, et sellel maal puuduvad teistele isikutele kuuluvad ehitised, seni, kuni oli lahendamata AS-i Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise taotlus.

Kaebaja leiab, et erastamismenetlus tulnuks lõpule viia kolme kuu jooksul (19.02.1998). Kaebaja on aga seisukohal, et neid avaldusi polnud. Kaebaja leiab, et erastamistoimikus sisaldub esmane viide AS-i Tallinna Vesi erastamisavaldusele toimiku lk 54-55, s.o, kus Tallinna Linnavalitsus nõudis 18.11.2002 kirjas nr 5-9/6189 AS-lt Tallinna Vesi ehitise omandiõigust tõendavate dokumentide esitamist hiljemalt 1 kuu jooksul. Kaebaja on seisukohal, et AS Tallinna Vesi ei ole esitanud maa erastamise õigust tõendavaid dokumente. Kaebaja leiab, et neid dokumente ei saagi olla, sest AS Tallinna Vesi on ise Tartu mnt 113 munitsipaalomandisse taotlemise menetluses korduvalt kinnitanud, et temale kuuluvaid ehitisi, s.h. rajatisi sellel maal ei ole.

Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsuse poolt on hulgaliselt kogutud ja väljastatud dokumente, mis kinnitavad AS-i Tallinna Vesi erastamisõiguse puudumist, mida kaebaja tõendab AS-i enda käitumisega Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse taotlemisel. Kaebaja selgituste kohaselt nähtub Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 12.02.1998 kirjast nr l/V-3/487, et Mõigu sademevee poldri kohta puudub ehitusluba ja kasutusluba (kohtutoimiku lk 166); Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti 23.01.2004 kirjas nr 1/3-4/04/14, et arhiivis ei leidu andmeid Tartu mnt 115 (endise maaüksuse Saluoja 83) õiguslikul alusel püstitatud ehitiste kohta (kohtutoimiku tl 169);

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 01.11.2005 kirjas nr 1/1-18/218, on kinnitatud, et: „/../arhiivis puuduvad andmed viitega nn Mõigu poldrile, millele on aadresside määramise käigus antud aadressideks Tartu mnt 113 või Tartu mnt 113A väljastatud ehitus-või kasutuslubade kohta/../“ (kohtutoimiku lk 170); Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 28.11.2005 kirjas nr 1/3-1/05/4803 kinnitatakse, et 19.09.1972 maa-ala korrastuse aktile nr 01/9 ei saa omistada Ehitusseaduse § 32 lg 1 tähendust, kuna korrastustööde tulemina ei saa tekkida ehitist ehitusseaduse tähenduses (kohtutoimiku lk 26 );

AS Tallinna Vesi ja Tallinna Ma-ameti juhataja (praegu aselinnapea) Eha Võrgu’ga peetud 05.12.2007 kirjavahetuses soovib Tallinna Vesi Tartu mnt 113 maa käsitlemist jäätmehoidla maana, millele kohalduks jäätmehoidla maa maksustamishind ja erastamise asemel hoonestusõiguse seadmist (erastamistoimiku lk 173). Kaebaja leiab, et viimati nimetatu on viimane AS Tallinna Vesi seisukoht erastamistoimikus sisalduvas nn erastamismenetluses. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 12.12.2005 kirjaga nr 3-3/4933 AS-le Tallinna Vesi keeldumisest kanda Tartu mnt 113 (endine aadress Tartu mnt 97) maa-ala ehitisregistrisse ja milles nimetatakse, et:

„/../riikliku ehitisregistri pidamise põhimääruse § 2 kohaselt on registri eesmärgiks teabe koondamine, hoidmine ja avalikustamine ehitatavate ja kasutatavate ehitiste kohta. Teie poolt esitatud riikliku komisjoni ekspluatatsiooni vastuvõtmise aktiga nr 01/9 19.09.1972 on vastu võetud Pirita-Ülemiste kanali korrastus. Korrastus ei ole ehitamine ja polder kui maa-ala ei ole ehitis ehitusseaduse tähenduses. Eelnimetatud akti ei saa käsitleda ehitise kasutusloana ehitusseaduse § 32 lg 1 tähenduses. Esitatud blanketilt "rajatise osa olulised tehnilised andmed" nähtub, et nn rajatisel puuduvad materjalid ja/või tehnosüsteemid.

Tallinna maaregistri andmetel on Tartu mnt 113 (endine aadress Tartu mnt 97) maa-ala pinnaga 195107 m2 on veekogude maa, mis ehitisregistri põhimõtte kohaselt ei kuulu registrisse kandmisele/../“. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodu kinnitab veenvalt, et AS-i Tallinna Vesi erastamisavaldused (18.12.1997 ja 19.12.1997) on esitatud pärast maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse lõppemist (2001), mistõttu puudub õigus nõuda maa erastamist. Kaebaja leiab, et ajal, mil Tartu mnt 113 maad taotleti munitsipaalomandisse, ei viidatud kordagi AS Tallinna Vesi erastamistaotluse olemasolule.

Kaebaja selgitab, et maa munitsipaalomandisse taotlemist ja erastamismenetlust korraldab üks ja seesama Tallinna Linnavalitsuse osakond - Maa-amet, mistõttu on kaebaja hinnangul välistatud eksitus või teadmatus. Kaebaja leiab, et isegi juhul, kui erastamisavaldus(ed) oleks(id) esitatud õigel ajal, on tegemist põhjendamatu erastamisavaldusega, kuna AS-l Tallinna Vesi puudub MaaRS § 22 lõikest 1 nimetatud subjektiivne õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, millest on teadlik nii Tallinna Linnavalitsus kui AS Tallinna Vesi. Kaebaja selgitab, et kõik vastused, mis Tallinna Linnavalitsus on pärast maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse lõppemist aastate jooksul kaebuse esitajale saatnud, lõpevad selgitusega, et enne pole võimalik maad tagastada, kui on lõpetatud maa erastamine.

Kaebaja selgituste kohaselt soovis 2005. aastal Tallinna Linnavalitsus algatada hoopis Tartu mnt 113 AS-i Tallinna Vesi kasuks hoonestusõiguse seadmise riigimaale sihtotstarbega jäätmehoidla maa, millel pole kaebaja hinnangul erastamisega mingit puutuvust. Kaebaja selgitab, et tal on põhjendatud huvi kohaliku omavalitsuse tegevuse ja tegemata jäetud toimingute (erastamismenetluse lõpetamine) õigusvastasuse tuvastamiseks, kohaliku omavalitsuse tegevus rikub kaebuse esitaja õigusi. Kaebaja selgitab, et tal on nii maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlusega, kui maa ostueesõigusega erastamisega vahetu puutumus, kuna nende menetluste lõpetamisest sõltub temale maa tagastamise otsustamine.

Kaebaja on seisukohal, et erastamismenetluse põhjendamatu lõpetamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine võib aidata kaebajat oma õiguste edasisel kaitsel, sealhulgas erinevate teiste praeguseks halduskohtumenetluses olevate kaebuste läbivaatamisel ja kahju nõude esitamisel. Kaebaja selgitab, et Tallinna Ringkonnakohus on 10.06.2005 kohtuotsuses nr 2-3/242/05 leidnud, et kui isik pole ehitise omanik, ei ole tal MaaRS § 22 lõikest 1 tulenevat õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht käesolevasse kaasusse ülekantuna tähendab seda, et põhjendamatu erastamisavaldus ei saa takistada tagastamismenetluse läbiviimist seaduses sätestatud tähtaegadel.

Kaebaja leiab, et omandireformi õigustatud subjektil on õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku aja jooksul. Kaebaja on seisukohal, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kaebaja leiab, et kui tagasitaotletava maa suhtes on esitatud maa ostueesõigusega erastamisavaldus, tuleb esmalt kontrollida, kas erastamisavalduse esitanud isikul on olemas MaaRS § 22 lõikes 1 tähendatud subjektiivne õigus maa ostueesõigusega erastamiseks (ostueesõigusega saab maa erastada ehitise omanik).

Kaebaja selgitab, et maa ostueesõigusega erastamiseks peab isik tähtaegselt esitama erastamisavalduse, mis tuleb nõuetekohaselt registreerida ja lisama avaldusele ehitise omandiõigust ja maakasutust tõendavad dokumendid. Kaebaja viitab MaaRS § 23 lg 3, mille kohaselt tuleb erastamisavalduse kohta teha otsus kolme kuu jooksul, arvates avalduse esitamisest. Kaebaja leiab viidates MaaRS § 23 lg 3 regulatsioonile, et haldusorganil puudub õigus aastaid venitada erastamismenetluse lõpetamisega viitega MaaRS § 23 lõikele 2, mille kohaselt otsustatakse maa tagastamine pärast seda, kui vallavõi linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud.

Kaebaja on seisukohal, et põhjendamatu erastamisavaldus ei saa olla takistuseks tagasitaotlejale vara tagastamiseks, kuna see rikub vara tagasitaotleja õigusi. Kaebaja märgib, et isiku õiguste all tuleb mõista subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest tulenevaid õigusi. Kaebaja on seisukohal, et haldusorgani ebamõistlikult pikk viivitus piirab isiku õigusi, kui see seab õiguse käsutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse käsutamist. Kaebaja on seisukohal, et kui kohalik omavalitsus ei tee vajalikku toimingut algatatud erastamismenetluse lõpetamiseks, rikub see vara tagasitaotleja subjektiivset õigust vara tagastamiseks mõistliku aja jooksul.

Kaebaja on seisukohal, et vara tagasitaotlejal on õigus pöörduda kohtu poole nõudega tuvastada erastamisavalduse alusel algatatud erastamismenetluse jätkamise (jätkumise) õigusvastasust. Kaebaja leiab, et erastamisavalduse esitanud isiku subjektiivse õiguse puudumise (MaarS § 22 lg 1) tuvastamine võimaldab jätkata vara tagasitaotlejale maa tagastamise toiminguid. Kaebaja on seisukohal, et juhul, kui isikul puudub subjektiivne õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, ei kohaldu MaaRS § 23 lg 2. Kaebaja leiab, et kohtul on mitteomaniku erastamisavalduse alusel tehtud toimingute õigusvastasuse tuvastamisel õigus teha ettekirjutus ja määrata vara tagastamistoimingute lõpetamiseks ning haldusakti väljaandmiseks tähtaeg.

Kaebaja selgitab, et 10.03.2006 kandis Tallinna Linnavalitsus esmakordselt registrisse ehitise aadressil Tartu mnt 113 ja kanne tehti mitteomaniku AS Tallinna Vesi poolt linnavalitsusele esitatud ehitise teatise ja sellele lisatud dokumentide alusel. Kaebaja on seisukohal, et AS Tallinna Vesi pidas seejärel vajalikuks esitada Tartu mnt 113 kohta tehtud Riikliku ehitisregistri kande käesolevas haldusasjas kohtule ja tugineda sellele kui tõendile. Kaebaja selgitab, et AS Tallinna Vesi esindaja nimetanud: „/../Viitame neljandaks ehitisregistri andmestiku väljatrükile 17.04.2006, millest nähtub, et poldritiik on kantud ehitisregistrisse/../ Järelikult tunnistab ka ehitisregister, et tegemist on ehitisega/../“.

Kaebaja selgitab, et kaebus ehitisregistri kande õigusvastasuse tuvastamiseks on ta esitanud, kuna, vaatamata Ehitusseaduse § 56 lg 2, mille kohaselt on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus, soovib AS Tallinna Vesi kasutada seda abstraktse tõendina haldusasjas nr 3-07-930. Kaebaja märgib, et AS-i Tallinna Vesi pole kantud Tartu mnt 113 aadressil registreeritud ehitise omanikuna ehitisregistrisse, mida AS Tallinna Vesi pole vaidlustanud. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Linnavalitsus on U.R.i tagastamisavalduse menetlemisega viivitamisel rikkunud head haldustava ja seaduslikkuse printsiipi, seades õigustamatult kõrgemale enda osalusega äriühingu ärihuvid.

Kaebaja on seisukohal, et käesolevas kohtumenetluses on viidetega tõenditele leidnud kinnitamist, et AS Tallinna Vesi oli teadlik kuni 2001. aastani toimunud Tartu mnt 113 maa munitsipaalomandisse andmise taotluse menetlemisest ja Harju maavanema poolsest keeldumisest, mis kinnitab Tallinna Linnavalituse tegevuse õigusvastasust AS-i Tallinna Vesi 18.12.1997 ja 19.12.1997 dateeritud erastamisavalduste alusel algatatud Tartu mnt 113 maa erastamismenetluse mittelõpetamisel. Kaebaja märgib, et samuti on tõendatud, et Tallinna Linnavalitsuse poolt AS Tallinna Vesi 18.12.1997 ja 19.12.1997 dateeritud erastamisavalduste alusel algatatud erastamismenetluses ei tehtud ühtegi erastamistoimingut enne munitsipaalomandisse taotlemise menetluse lõppemist ja AS Tallinna Vesi erastamisavaldused on registreerimata.

Lähtudes eeltoodust palub kaebaja rahuldada esitatud kaebus ja tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse tegevus ja toimingud AS Tallinna Vesi poolt 18.12.1997 dateeritud maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel ja tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse ebamõistlikult pikk viivitus U.R.’i vara tagastamistaotluse menetlemisel ning teha ettekirjutus ja kohustada Tallinna Linnavalitsust lahendama kaebaja maa tagastamise taotlus 2 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kaebaja taotleb ka õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt kaebuse esitaja kasuks, kokku 56 640 krooni.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Vastustaja märgib, et Tallinna Linnavalitsuse 28.02.2006 vastuses nr 2-2/703 U.R.’i kaebusele (haldusasja nr 3-05-1319 toimik I köide lk 62-66) punktis 1 on välja toodud arvukad toimingud kronoloogilises järjestuses, mida on tehtud nii vara tagastamise avalduse kui ka ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud kronoloogia tõendab seda, et Tallinna Linnavalitsus ei ole põhjendamatult viivitanud eelpool mainitud avalduste lahendamisel. Vastustaja selgitab, et Saluoja nr 83, endisel kinnistul nr 89 asunud krundist suurusega 24,61 ha on tagastatud ja kompenseeritud alates 1996. aastast eri osadena õigustatud subjektide nõusolekul õigusvastaselt võõrandatud maast 115 284 m2 ning tagastamata on 130 816 m2.

Vastustaja selgituste kohaselt jääb tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maale osaliselt Mõigu poldriala, mille koosseisu kuulub Mõigu poldri tiik ja pumbajaam. Vastustaja selgitab, et AS Tallinna Vesi on esitanud Mõigu poldriala kohta maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Vastustaja viitab MaaRS § 6 lg 2 p 3 ja 4 koosmõjus § 23 lg 2, 28 lg 1 ning § 31 lg 1, millest tulenevalt lahendatakse enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist maa munitsipaalomandisse andmise, maa riigi omandisse jätmise ja maa ostueesõigusega erastamise küsimus, kuna sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb maad tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida.

Vastustaja märgib, et MaaRS § 23 lg 2 kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui vallavõi linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Vastustaja selgitab, et käesolevaks ajaks ei ole otsust maa ostueesõigusega erastamise kohta vastu võetud. Vastustaja on seisukohal, et võttes arvesse antud asjas faktilisi asjaolusid ei ole maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpuleviimine olnud võimalik mitmetel objektiivsetel põhjustel. Vastustaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise kord” punkti 11 kohaselt tuleb maa ostueesõigusega erastamist taotletaval isikul esitada ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid, maakasutust tõendavad dokumendid ja muud tõendid, mis kinnitavad erastamise õigust ja nimetatud korra punkti 19 kohaselt tuleb maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel eeltoimingud teostada 3 kuu jooksul.

Vastustaja leiab, et samast punktist tuleneb põhimõte, et eeltoimingute teostamisel tähtaeg pikeneb, kui neid ei ole võimalik objektiivsetel põhjustel lõpuni viia. Vastustaja selgituste kohaselt tuleneb Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6 asjaolu, et haldusorgan on kohustatud omal initsiatiivil välja selgitama küsimuse otsustamiseks olulised asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. Vastustaja leiab, et uurimisprintsiibi oluline eeldus on haldusorgani õigus nõuda nii menetlusosaliselt, kui ka menetlusväliselt isikult tõendite ja andmete esitamist (HMS §

38 lg 1). Vastustaja selgitab, et maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamise käigus on tõusetunud mitmeid asjaolusid, küsimusi ning lahendada vajavaid probleeme, mille täpsustamiseks on linnavalitsus pöördunud korduvalt nii avaldaja AS Tallinna Vesi, kui ka erinevate ametiasutuste ja spetsialistide poole. Vastustaja kinnitab, et Tallinna Linnavalitsus on maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamisel järginud maareformi reguleerivaid õigusakte ja olnud pidevas tegevuses ning püüdnud teha endast kõik oleneva, et Mõigu poldri küsimus lahenduse leiaks. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu, et ühtegi nõutavat toimingut, ilma milleta ei ole võimalik sisuliselt õige otsuse tegemine ei või ära jätta pelgalt menetluse kiirendamise huvides. Vastustaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus on nii erastamiskui tagastamistaotluse positiivseks lahendamiseks teinud omaltpoolt õigustatud subjektile ja maa ostueesõigusega erastamise taotlejale ettepaneku tulenevalt MaaRS § 7 lg 1 kokkuleppe sõlmimiseks maale hoonestusõiguse seadmiseks või nõudeõiguse loovutamiseks AS Tallinna Vesi kasuks, kuid vastavasisulist kokkulepet käesoleva ajani Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt ei ole sõlmitud. Tulenevalt eeltoodust ei ole vastustaja enda hinnangul käitunud seadusevastaselt. Vastustaja selgitab, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi väidet või tõendit selle kohta, et aadressil Tartu mnt 113 ei asu veehoidlat koos niisutuskanali ja kaitsetammiga. Vastustaja leiab, et ehitisregistrisse kantud veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga on rajatis, mis on tekkinud inimtegevuse tagajärjel ning mis on sademeveesüsteemi oluline osa. Vastustaja selgitab, et AS Tallinna Vesi on kõnealuste rajatiste kasutaja ja valdaja, seega on ta ka nende omanik Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lõike 1 mõttes. Vastustaja selgitab, et samuti ei ole kuni käesoleva ajani Tallinna Linnavalitsuse poole kaebaja pöördunud oma kirjaliku avaldusega maa ostueesõigusega erastamise menetluse küsimustes ning lähtuvalt sellest ei ole linnavalitsusel võimalust olnud kaebajale ka vastata. Vastustaja selgitab, et

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne vallavõi linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Vastustaja leiab, et kui vallavõi linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja.

Vastustaja selgitab, et kaebajat on korduvalt informeeritud maa tagastamise otsustamise viivituse põhjustest ja teatatud ka küsimuse otsustamise tähtaeg niivõrd, kuivõrd see on olnud antud olukorras võimalik. Vastustaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et mainitud vara tagastamise korra punkt 49 jõustus 30.01.1998 ning alles sellest hetkest tekkis vallavõi linnavalitsusel kohustus otsustada kuue kuu jooksul maa õigustatud subjektile tagastamine või informeerida teda maa tagastamise viivituse põhjustest. Vastustaja selgitab, et viivituse seaduslikkust on hinnanud ka Harju maavanema kohusetäitja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute üle järelevalve teostamisel, kes on leidnud, et K.R.’ile ja U.R.’ile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsessi on tekkinud seaduslik viivitus.

Vastustaja leiab, et seega ei ole viivitus olnud pahatahtlik ega ebaseaduslik ning ei ole rikutud vara tagastamise korra punktis 49 sätestatut. Vastustaja kinnitab, et Tallinna Linnavalitsus on maa tagastamise avaldust lahendanud, mida tõendavad linnavalitsuse poolt vastu võetud maa tagastamise otsused, lahendamata on Mõigu poldrialale jääv maa-ala. Vastustaja lisab, et samuti ei ole linnavalitsus rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samades oludes ning samadel eeldustel.

Vastustaja märgib, et ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Vastustaja on seisukohal, et võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-61-01). Vastustaja peab vajalikuks märkida, et kaebaja ei saa võrdsustada omavahel kõiki maa tagastamise avalduste läbivaatamise menetlusi, sest tagastamise menetlus ei toimu MaaRS kohaselt ainult ühtedel ja samadel alustel. Tulenevalt eeltoodust asub vastustaja seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist on lahendatud seaduses ettenähtud korras ja ei saa nõustuda kaebaja väidetega, et linnavalitsus on tegutsenud ebaseaduslikult ning AS Tallinna Vesi ärihuvidest lähtuvalt.

Samuti on vastustaja seisukohal, et Mõigu poldri säilitamise ei ole vajalik lähtuvalt kellegi erahuvidest, vaid säilitamine puudutab just avalikke huve, mida teostatakse osaliselt läbi äriettevõtte. Järelikult ei ole vastustaja hinnangul Tallinna Linnavalitsus rikkunud kaebaja viidatud põhiseadusest tulenevaid õigusi ning kaebaja esitatud nõue lahendada maa tagastamise avaldus 2 kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist on põhjendamata ja ebamõistlik, kuna Tallinna Linnavalitsusel tuleb seadusest tulenevalt eelnevalt määrata kindlaks Mõigu poldri ehitiste teenindamiseks vajaliku maa piirid ja pindala.

Tulenevalt ülalnimetatust leiab vastustaja, et U.R.’i kaebus on alusetu ja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

Kolmas isik on seisukohal, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi selles osas, et tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse tegevus ja toimingud AS-i Tallinna Vesi poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisel. Kolmas isik viitab MaaRS § 23 lõike 2 esimesele lausele, mis näeb ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui vallavõi linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kolmas isik on seisukohal, et nimetatud sättest ei tulene õigustatud subjekti õigus ja kohustus vaidlustada eraldi vallavõi linnavalitsuse tegevust maa ostueesõigusega erastamisel selleks, et kiirendada maa tagastamise menetlust.

Kolmas isik märgib, et kohus, võttes seisukoha selles osas, kas maa tagastamistaotluse menetlemisel on olnud põhjendamatu viivitus või mitte, kontrollib muuhulgas ka seda, kas on olnud tagastamise menetlust takistavaid või pikendavaid asjaolusid (sealhulgas alus maa ostueesõigusega erastamiseks, ostueesõigusega erastamismenetluse läbiviimise aega jne). Seetõttu puudub kolmanda isiku hinnangul kaebuse esitajal vajadus ja põhjendatud huvi eraldi vaidlustada ostueesõigusega erastamise menetlust. Kolmas isik märgib, et kaebuse esitaja on esitanud erinevates kohtumenetlustes vastuolulisi väiteid selles osas, kas Mõigu polder on ehitis MaaRS § 6 lõike 3 mõttes.

Kolmas isik viitab kaebaja 22.05.2006 kirjalikus seisukohas sisalduvatele väidetele (haldusasja nr 3-05-1319 toimik I köide lk 148 viimane lõik ja sama toimiku lk 149 alt kuues lõik). Kolmas isik märgib, et haldusasjas nr. 3-07-1070 on U.R. kaebuse punktis 4 „Tallinna Linnavalitsuse 04.04.2007 korraldus nr. 618-k rikub kaebuse esitaja õigusi osas, mis käsitleb Mõigu tiigi säilitamist endises suuruses“ viimases, allakriipsutatud lõigus märkinud, et: „/…/ kaevatav Tallinna Linnavalitsuse 04.04.2007 korraldus nr 618-k osas, millega korralduse lisaks oleva variantlahenduse C1 lühikirjelduse alusel on arvestatud Mõigu tiik säilitada senises suuruses, /…/ rikub U.R.i õiguspärast ootust maa tagastamiseks võimalikult suures ulatuses /…/“.

Kolmas isik on seisukohal, et nimetatud väide on oluline seetõttu, et MaaRS § 7 lõike 1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil. Lähtudes eeltoodust on kolmas isik seisukohal, et seega saab Tallinna Linnavalitsuse 04.04.2007 korraldus nr. 618-k rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes juhul, kui sellega määratakse kindlaks Mõigu poldritiigi kui ehitise teenindamiseks/vajadusteks vajaliku maa suurus.

Vastupidisel juhul ei saa tiigi suuruse kindlaksmääramine mingil moel takistada kaebuse esitajale maa tagastamist, mistõttu Korraldus ei saa rikkuda ka kaebuse esitaja õigusi. Kolmas isik on seisukohal, et vaidlus puudub selles, et vaidlusalusel maatükil asub Mõigu polderala, mille koosseisus on omavahel ühendatud poldritiik (kehtiva aadressiga Tartu mnt 113, endine aadress Tartu mnt 97), poldripumbajaam (aadressiga Kanali tee 4) ning osaliselt Vaskjala-Ülemiste kanal, mis ühendab Ülemiste järve ja Pirita jõge (kanal ühineb Pirita jõega Rae vallas Vaskjala küla juures).

Kolmas isik viitab MaaRS §6 lg 3, mille kohaselt hoone või rajatis MaaRS tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras välja antud ehitusluba. Kolmas isik viitab Ehitusseaduse (ES) § 2 lõikudele 1 – 3, mille koosmõjust tulenevalt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, kusjuures ehitised jagunevad hooneteks (katuse, siseruumi ja välispiiretega ehitised) ja rajatisteks (ehitised, mis ei ole hooned ja milleks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanalit).

Lähtudes eeltoodust on kolmanda isiku arvates selge, et poldripumbajaam on hoone ES § 2 lõike 2 mõttes ning et Ülemiste-Vaskjala kanal on rajatis sama paragrahvi kolmanda lõike mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. 06.2006 kohtuotsuse nr. 3-1-1-44-06 punktis 9 asunud seisukohale, et: „/../Järgides tõlgendatava seaduseteksti üldkeelelist tähendust, leiab Riigikohus, et ka kividele püstitatud aiamaja võib olla ehitis ES § 2 lg 1 mõttes, sest selle koht on omaniku poolt kindlaks määratud ja see püsib tänu ehitise raskusele muutumatuna seni, kuni omanik seda abivahendite abil ei muuda.

Taolise ehitise püstitamine on vaieldamatult ehitamine ES § 2 lg

6 mõistes. Seetõttu Riigikohtu kriminaal-kolleegium leiab, et ehitisena ES § 2 lg 1 mõttes tuleb mõista inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja, mille asukohta selle omanik ei suuda omal jõul muuta ja mille teisaldamine on võimalik üksnes abivahendeid kasutades/../“. Kolmas isik viitab ka ehitisregistri andmestiku väljatrükile 17.04.2004, millest nähtub, et poldritiik on kantud ehitisregistrisse nimetuse all „veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga“. Lähtudes eeltoodust on kolmas isik seisukohal, et ka ehitisregister tunnistab, et tegemist on ehitisega.

Kolmas isik selgitab, et seoses küsimusega poldritiigist kui ehitisest tuleks vaadata Eesti Keele Instituudi poolt koostatud „Eesti keele sõnaraamatus ÕS 1999“ mõistele „polder“ antud tähendusele, mille kohaselt „polder“ on allpool merevõi naaberveekogude pinda olev tammistatud maa-ala. Lähtudes eeltoodust eeldab poldritiigi tekkimine kolmanda isiku hinnangul eesmärgipärast inimtegevust, s.o. vee tammistamist ja selle poldrialalt eemalhoidmist. Kolmas isik selgitab, et kaebaja poolt kohtule esitatud dokumendi „Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala korrastus“ nähtub, et 19.09.1972 on asjaomane komisjon võtnud kasutusse Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala ehitus-montaažitööd, mille aluseks oli Tallinna TSN TK 19. detsembri 1970.a. korraldusega nr. 708-k kinnitatud projekt ning mis teostati ajavahemikul 1971.a. kuni 1972.a.

Kolmanda isiku selgituste kohaselt on Kanali tn. 4 asuva Mõigu polderpumbamaja ja poldritiik omavahel funktsionaalselt ja ruumiliselt seotud ning et mõlema objekti puhul viidi ehitustööd läbi suhteliselt samaaegselt (polderpumbamaja puhul algas töö 1970.a. ja lõppes detsembris 1971.a. ning poldritiigi puhul algas töö 1971.a. ja lõppes 1972.a.), kusjuures mõlemad on osa Pirita-Vaskjala (või ülalkäsitletud dokumentide kohaselt „Pirita-Ülemiste“) kanalikompleksist. Kolmas isik viitab ehitisregistri andmestiku väljatrükile 17. 04. 2004., millest nähtub, et poldritiik on kantud ehitisregistrisse nimetuse all „veehoidla koos niisutuskanali ja kaitsetammiga“.

Järelikult tunnistab ka ehitisregister kolmanda isiku hinnangul, et tegemist on ehitisega. Kolmas isik märgib, et ES § 2 lõike 3 teine lause, mille kohaselt rajatiseks loetakse muu hulgas mere või siseveekogu põhja süvendamise teel rajatud laevakanalit, on selgitava iseloomuga ega välista teiste samalaadsete objektide rajatisteks lugemist. Lähtudes eeltoodust on kolmanda isiku hinnangul põhjendatud lugeda poldritiiki analoogia korras ehitiseks ES ja seeläbi MaaRS mõttes. Seega on kolmanda isiku hinnangul põhjendatud väita, et Mõigu poldritiik on rajatis ES ja MaaRS mõttes ning Mõigu poldriala on poldritiigist, poldripumbamajast ja kanalist koosnev (ehitus)kompleks.

Seoses kaebuse esitaja viitega Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 28.11.2005 kirjale nr. 1/3-1/05/4803, kus linnaametnik Märt Ilus on esitanud väite, et polder kui maa-ala ei ole ehitis ES mõttes, märgib kolmas isik, et tegemist on seisukohaga õiguslikus küsimuses. Kolmas isik viitab et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lõike 7 (Halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lõike

3 kaudu), mille kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Lähtudes eeltoodust on kolmas isik seisukohal, et tegemist on lihtsalt ühe isiku arvamusega (märgime, et nimetatud arvamuses ei ole viidatud ühelegi käesoleva haldusasja materjalide hulka kuuluvale dokumendile), millel ei ole kohtu jaoks siduvat tähendust. Kolmas isik märgib, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõike 1 esimese lause kohaselt, kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleli-olev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti.

Kolmas isik leiab, et poldritiigi, poldripumbajaama ja kanali ja nende teenindamiseks vajaliku maad ei ole tänase päeva seisuga kantud kinnistusraamatusse, samuti ei ole tehtud otsust asjaomase maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise kohta. Kolmas isik märgib, et kaebuse esitaja ei ole esitanud väidet selle kohta, et poldritiik, poldripumbajaam ja kanal oleksid püstitatud ilma õigusliku aluseta. Kolmas isik viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004 otsuse punktile 13 haldusasjas nr. 3-3-1-43-04, milles Riigikohus leidis, et:

„/../Müügipaviljon-kioski kasutamine kaubandustegevuseks aastakümnete vältel avaliku võimu teadmisel tähendab seda, et avalik võim on tunnustanud müügipaviljon-kioski olemasolu seaduslikkust ja nimetatud ehitist ei ole võimalik ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on sellise tunnustamisega välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Kolleegiumi arvates võib asjaolusid arvates ehitise ekspluatatsiooni akti asendada ka avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnustatakse valminud ehitis nõuetele vastavaks ja lubatakse ehitist kasutada vastavalt kavandatud otstarbele/../“.

Kolmas isik selgitab, et käesoleval juhul on nii poldritiik, poldripumbajaam kui ka kanal rajatud hiljemalt 1972.aastal, millest tulenevalt – kui nende püstitamist käsitlev dokumentatsioon peakski olema mõnevõrra puudulik – on avalik võim nende olemasolu talunud ja tunnustanud sellise ajavahemiku jooksul, mis muudab nende püstitamise õiguspäraseks. Järelikult on poldritiik, poldripumbajaam ja kanal kolmanda isiku arvates hetkel ehitised kui vallasasjad, mistõttu nende suhtes kohaldub vallasasjade kohta sätestatu. Kolmas isik viitab AÕS § 90 lõike 1, mille kohaselt loetakse vallasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

Kolmanda isiku kinnitusel valdab ja kasutab ta poldritiiki, poldripumbajaama ja kanalit enda, kui vee-ettevõtja staatusega seonduvate kohustuste ja ülesannete täitmiseks, muuhulgas selleks, et: alandada Mõigu poldrialal veetaset, vältides ala üleujutamist Ülemiste järve kõrge veetaseme korral; koguda kokku ja juhtida ära sademevett Mõigu poldrialast, samuti sellega piirnevatelt aladelt Rae vallas, sealhulgas Raeküla elamupiirkonnast; koguda kokku ja juhtida ära sademevett Tallinna Lennujaama maa-alalt ja Suur-Sõjamäe piirkonnast; ühtlustada sademevete hetkevooluhulgad tasemele, mis võimaldab nende ärajuhtimist merre linna sademeveesüsteemi kaudu;

ühtlustada kiire lumesulamise vee vooluhulgad tasemele, mis võimaldab nende ärajuhtimise linna sademeveesüsteemi kaudu. Tõendamaks nimetatud rajatiste kasutamist enda poolt viitab kolmas isik muuhulgas AS-i Tallinna Vesi poolt 25.02.2005 Tallinna Ettevõtlusametile saadetud kirjale nr. 6/1330 ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt 06.07. 2004 AS-ile Tallinna Vesi saadetud kirjale nr. 30-6-1/2709-2, millest nähtub rajatiste kasutamine AS-i Tallinna Vesi poolt. Seega on AS Tallinna Vesi kolmanda isiku hinnangul kõnealuste poldritiigi, poldripumbajaama ja kanali kasutaja ja valdaja, seega ka nende omanik AÕS § 90 lõike 1 mõttes.

Kolmas isik rõhutab, et nii 31.12.1971 Mõigu polderpumbamaja kasutusse võtmise aktis kui ka 19.09.1972 Pirita- Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala kasutusse võtmise aktis viidatakse otsesõnu, et asjaomased objektid on ehitatud Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Tootmisvalitsuse tellimusel. Kolmas isik selgitab, et Tallinna Linnavolikogu 29.05.1997 otsusega nr. 68 kujundati Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõte ümber aktsiaseltsiks ärinimega AS Tallinna Vesi, kes on Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte õigusjärglane temale üleantava Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaalettevõtte vara ja sellega seotud lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste osas ning kelle aktsiakapitali moodustab üleantav Tallinna Veevarustuse ja Kanalisatsiooni Munitsipaal-ettevõtte vara.

Seega on kolmanda isiku arvates nii tema enda kui ka kaebuse esitaja poolt esitatud dokumentidega piisavalt tõendatud see, kuidas tema (s.o. AS Tallinna Vesi) on saanud kõnealuste rajatiste – poldritiigi, polderpumbajaam ja kanali – omanikuks. Kolmas isik viitab MaaRS § 23 lõikele 2, mille kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui vallavõi linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kolmas isik selgitab, et viidatud põhimõtet on korduvalt rõhutanud ka Riigikohtu halduskolleegium (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10.12.2001 otsuse nr 3-3-1-55-01 punkt 2).

Kolmas isik on seisukohal, et kaebajale ei ole võimalik tagastada maad enne, kui AS-i Tallinna Vesi maa ostueesõigusega erastamise avaldus on lahendatud. Kolmas isik leiab, et Tallinna Linnavalitsus on Tallinna Halduskohtule esitatud vastuses piisavalt selgitanud ja põhjendanud, millest on tingitud viivitus Maatüki tagastamisel. Seetõttu on kolmanda isiku hinnangul põhjendamatud kaebuse esitaja väited justnagu oleks Tallinna linn õigusvastaselt viivitanud kaebuse esitajale Maatüki tagastamisega. Kolmas isik märgib, et kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab, et kaebuse esitaja kaebuses väljendatud taotlus on varasemalt haldusorgani poolt rahuldamata jäetud.

Kaebuse esitaja ei ole kaebuses väitnud ega esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks enne kohtusse pöördumist esitanud Tallinna Linnavalitsusele taotluse lahendada maa tagastamise taotlus. Lähtudes eeltoodust leiab kolmas isik, et U.R.i kaebus on kõigi taotluste osas põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja ning kaasatud kolmanda isiku kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub osaliselt rahuldamisele järgnevatel kohtu motiividel:

U.R.´le on käesoleval ajal tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt ning osaliselt on kompenseeritud. Tallinna Linnavalitsuse 04.02.2004 korraldusega nr 187-k „Endise „Saluoja nr. 83“ maa osaline kompensatsiooni määramine“ määrati Kesklinna linnaosas, endisel Harjumaal, Kurna vallas, Mõigu mõisast eraldatud maaüksus „Saluoja nr. 83 endisel kinnistul nr 89 asuva

11 285 m2 (üldpindala 246 100 m2 ) suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks

56 425 krooni ja määrati ülalnimetatud maa eest kompensatsiooni U.R.’le 9/10 mõttelises osas summas 50 782 krooni ja K.R.’ile 1/10 mõttelises osas summas 5643 krooni. Antud korralduses märgiti samuti, et endise kinnistu nr 89 maa tagastamise taotlus 130 816 m2 suuruse maa osas lahendatakse järgnevates Tallinna Linnavalitsuse korraldustes.

Esmakordselt pöördus U.R. Tallinna Linnavalitsuse poole maa tagastamise küsimuses 08.02.1999. 29.11.1999 teavitas Tallinna Linnavaraamet U.R.’i Mõigu poldri maa munitsipaliseerimise küsimusest. 02.12.1999-28.02.2000 pidas Tallinna Linnavaraamet ja U.R. kirjavahetust seoses 24.03.1994 Tallinna Linnavolikogu otsuse nr „Veekogude ja veekogude aluse maa munitsipaalomandisse taotlemine“ seaduslikkuse küsimuses. 03.08.2001 saatis Maa-amet AS-le Tallinna Vesi ja U.R.’le kirja, milles märgitakse, et Harju maavanem tagastas munitsipaliseerimise taotlused ning paluti AS-l Tallinna Vesi esitada omapoolsed tingimused, mis tagaksid poldrisüsteemi säilimise juhul, kui maa tagastatakse. 13.08.2002 saatis Maa-amet U.R.’le ja AS-le Tallinna Vesi kirjad nr 6-7/4322 ja nr 6-7/4323, millega tehti kirja adressaatidele ettepanek Pirita-Ülemiste kanali kompleksi Mõigu polderala aluse maa tagastamise küsimuse lahendamiseks. U.R. vastas eelnimetatud kirjale 21.10.2002 sooviga siiski vaidlusalune maa tagasi saada, kuna poolte vahel kokkulepet ei saavutatud. 18.11.2002 saatis Maa-amet U.R.’le kirja, milles selgitatakse, et enne maa tagastamist tuleb ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määrata. 22.11.2002 saatis U.R. Maa-ametile kirja, milles soovitakse teada, millal on AS Tallinna Vesi esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse ja ühtlasi soovitakse avalduse koopiat. 04.12.2002 saatis Maa-amet U.R.’ile kirja, millega teatatakse AS Tallinna Vesi poolt esitatud erastamise avalduse aeg ja edastatakse ka viimase koopia.

09.12.2002 pöördub U.R. Maa-ameti poole täiendavate küsimustega maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta. 13.01.2003 vastas Maa-amet U.R.’i järelepärimisele, milles antakse ülevaade maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigust. 14.01.2003 pöördub U.R. Maa-ameti poole, milles ta ei nõustu 13.01.2003 kirjas esitatud seisukohtadega. 31.01.2003 vastab Maa-amet U.R.’i järelepärimisele. 19.01.2004 pöördus U.R. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti poole küsimusega, kas endisel maaüksusel „Saluoja 83“ paikneb õiguslikul alusel püstitatud ehitisi. 23.01.2004 teatab Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet, et Tartu mnt 115 ei asu õiguslikul alusel püstitatud ehitisi. 12.02.2005 esitas K. ja U.R.’i volitatud esindaja Andres Shapura teabenõude Maa-ametile „Saluoja nr 83“ endise kinnistu nr 89 maa tagastamise küsimuses. 20.05.2005 vastas Maaamet nimetatule. 11.08.2005 esitas K. ja U.R.’i esindaja A. Shapura Tallinna linnapeale Tõnis Palts’le avalduse maa tagastamise viivitamise küsimuses. 24.08.2005 esitas K. ja U.R.’i esindaja Andres Shapura Harju maavanema kohusetäitjale avalduse järelevalve alustamiseks Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse osas maa tagastamismenetluse läbiviimisel. 12.09.2005 esitas Tallinna Maa-amet selgituse Andres Shapura’le ja Harju Maavalitsusele tagastamise avalduse viivituse kohta leides, et viivitus on tekkinud, kuna Maa-amet on pöördunud ekspertarvamuse saamiseks Tallinna Kommunaalameti poole Mõigu poldri ja selle juurde kuuluvate hüdrotehniliste rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse osas, kuna sellest sõltub kui palju on maad võimalik tagastada või kompenseerida. 20.09.2005 vastas Harju maavanema kohusetäitja K. ja U.R.’i esindajale Andres Shapura’le, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses tekkinud viivitus on seaduslik.

Kohus on seisukohal, et ülalmärgitud pikk kirjavahetus ei põhjenda U.R.´le ülejäänud osas130 816 m2 maa tagastamisega viivitust.

Riigikohtu halduskolleegiumi 01.10.2001 otsuses nr 3-3-1-42-01 leidis kolleegium: „/../Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne vallavõi linnavalitsus kuue kuu jooksul arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ning kui vallavõi linnavalitsus ei saa mõjuvatel põhjustel nimetatud tähtajaks tagastamist otsustada, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud säte jõustus 30. jaanuaril 1998 ning sellest hetkest alates tekkis vallavõi linnavalitsustel kohustus otsustada kuue kuu jooksul maa õigustatud subjektile tagastamine või informeerida teda maa tagastamisega viivitamise põhjustest/../“. Käesoleval juhul peale eelviidatud sätte jõustumist tekkis linnavalitsusel kohustus informeerida subjekti kuue kuu jooksul arvates 30.01.1998 maa tagastamise viivitamise põhjustest. Nagu nähtub haldusasja tõenditest linnavalitsus seda kohustust U.R.´i osas ei täitnud. U.R. ise pöördus Tallinna Linnavalitsuse poole maa tagastamise küsimuses 08.02.1999. Alles 29.11.1999 teavitas Tallinna Linnavaraamet U.R.’i Mõigu poldri maa munitsipaliseerimise menetlusest.

AS Tallinna Vesi esitas Tallinna Maa-ametile 18.12.1997 ja 19.12.1997 endisel kinnistul nr

89 maadel asuva Mõigu poldertiigi ja pumbajaama teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks. Käesoleva ajani on nimetatud erastamisavaldused läbi vaatamata ning erastamismenetlus ei ole lõpule viidud. Erastamismenetluse venimise tõttu on jäänud 130 816 m2 maa tagastamise küsimus lahendamata ning ootab erastamismenetluse lõpuleviimist.

Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsus on ebamõistlikult kaua viivitanud tagastamismenetluse lõpuleviimisega pikaleveninud erastamismenetluse tõttu. Seadus näeb ette, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse peale erastamismenetluse lõppemist ehk siis kõigepealt lahendatakse erastamisavaldus ning alles siis saab lahendada tagastamistaotluse. Kohtu arvates erastamismenetluse venimise tõttu ei pea õigustatud subjekt ebamõistlikult pikka aega ootama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Kohus möönab, et osaliselt on U.R.´le maa tagastatud ning kompenseeritud, kuid see ei õigusta ülejäänud maa osas otsuse vastuvõtmisega venitamist.

Tallinna Linnavalitsus peab esitatud erastamisavaldused läbi vaatama, selle lahendus sõltub aga haldusorgani diskretsioonist. Kohtul puudub pädevus sekkuda diskretsiooni teostamisse või seda piirata, kohus võib vaid kontrollida diskretsiooni piiride ületamist, kuid seda vaid juhul, kui haldusorgan on oma otsuse vastu võtnud. Käesoleval ajal on erastamismenetlus alles käimas ning erastamise kohta otsust ei ole vastu võetud ning erastamisküsimus on jäänud lahtiseks, mis tähendab, et linnavalitsus ei ole käesoleva ajani vastu võtnud otsust erastamisavalduste rahuldamiseks või rahuldamata jätmiseks. Seega sellises olukorras ei ole võimalik rääkida õiguste rikkumisest, mis on tulevikku suunatud. Kohus möönab, et kaebaja õigusi võib rikkuda erastamisavalduse rahuldamine ja tagasitaotletava maa erastamine, kuid sellekohast otsust ei ole tehtud ning lahendust veel ei ole. Kaebaja poolt tõstatatud omandiküsimused, st kas AS Tallinna Vesi on tagasitaotletaval maal asuvate ehitiste (rajatiste) omanik või mitte, peab haldusorgan tuvastama erastamismenetluse käigus. Erastamisavalduse esitamine ei tähenda veel selle igal juhul rahuldamist, selleks peavad olema täidetud seaduses ettenähtud tingimused. Üheks oluliseks tingimuseks on ehitise (rajatise) kuuluvuse (omandiõiguse) tuvastamine, mis tähendab, et erastamisavalduse esitaja peab tõendama omandiõigust rajatistele, mille alust maad soovitakse erastada. Kui omandiõigust ei ole võimalik esitatud dokumentide alusel tuvastada, langeb ära takistus õigustatud subjektile ülejäänud osas maa tagastamiseks. Kohus kordab, et vaidlus omandiõiguse üle võib tõusetuda siis, kui linnavalitsus võtab vastu otsuse erastamise kohta. Praegu sellist otsustust ei ole vastu võetud ning erastamisavalduse lahendamise tulemus on veel lahtine. Kohus märgib, et sellega venitamine ei ole õigustatud ning takistab mõistliku aja jooksul asja lahendamist.

Hea halduse põhimõttele vastab haldusmenetlus, mis viiakse läbi mõistliku aja vältel menetlusosalisi liigselt koormamata. Ebamõistlikult pikk menetlusaeg on menetlusosalistele ilmselgelt koormav. Kohus nõustub kaebuse esitajaga väitega, et linnavalitsuse viivitus erastamis-ja tagastamisavalduste menetlemisel on olnud ebamõistlikult pikk, mis on vastuolus hea halduse põhimõttega. Vastustaja oleks juba võinud temale esitatud tõendite põhjal, mida on kogutud hulgaliselt, otsustada, kas erastamisavaldus on põhjendatud või mitte, sh kas see on esitatud õigustatud (kohase) isiku poolt jms. Vastustaja oleks pidanud nii pika aja jooksul vähemasti kindlaks tegema erastamisavalduste esitaja omandiõiguse rajatistele, mille alust maad erastada soovitakse. Kohus kontrollis seisuga 24.10.2007 ehitisregistri kannet Tartu mnt

113 asuva ehitise (rajatise) osas, tuvastades, et AS Tallinna Vesi ei ole käesoleva ajani registrisse omanikuna märgitud, sellekohane märge puudub. Samas kohus kordab ja rõhutab, et käesolevas asjas kohus ei anna hinnangut erastamismenetlusele, mis ei ole veel lõppenud.

Kohus käesolevas asjas ei anna sisulist hinnangut erastamismenetluse läbiviimise, omandiküsimuste jms kohta, kuna menetlus veel käib ning haldusorganil on õigus teostada oma diskretsiooni otsuse langetamisel, seda funktsiooni ei saa kohus üle võtta või siis mingilgi määral kaalutlusõigust piirata. Kaebuse esitaja on erastamisega seotud toiminguid etteulatuvalt vaidlustanud, kui erastamismenetlus ei ole veel lõppenud ning otsust ei ole vastu võetud (otsus võib tulla kaebajale positiive, kaebajale negatiivset otsust aga võib eraldi menetluses kohtus vaidlustada).

Kohus ülalöeldu põhjal on jõudnud järeldusele, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.

Kaebuse esitaja on esitanud kohtukulude hüvitamise taotluse, milles palub hüvitada kantud kohtukulud kokku 56 640 krooni (37 760 krooni + 18 880 krooni). Kohus leiab esitatud kuludokumentide põhjal, et käesolevas asjas on kohtukulud kantud kokku 37 760 krooni, mis on tõendatud maksekorraldusega 29.05.2007 ja kassa sissetuleku orderiga nr 15 18.09.2007 ning arvetega nr 127 ja 255. Samas kohus leiab, et 04.05.2007 arvel nr 127 p-s 2 näidatud summa 18 880 krooni (16 000 krooni + käibemaks ) ei ole seotud käesoleva kaebusega ning kajastab kulutusi teises U.R.´i kaebuses, mis puudutab registrikannet ning selles osas kohtukulud esitatakse eraldi kohtuasjas nr 3-07-1070. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega, seega hüvitatav summa oleks 18 880 krooni. Kohus leiab, et vastustajalt kuulub kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele 18 880 krooni kantud kohtukulude eest.

Kohtukulude hüvitamist taotleb ka kolmas isik, kelle kulu suuruseks on 9 735 krooni. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 7 kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Käesoleval juhul vastaspool peab kandma kulud poole ulatuses. Seega kolmandale isikule kuuluvad hüvitamisele kulud samuti poole ulatuses, so 4 867 krooni. Kohus leiab, et kaebuse esitajalt kuulub väljamõistmisele kolmanda isiku kasuks

4 867 krooni kantud kohtukulude eest.

Elle Kask Kohtunik