2-06-20151/4 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Tsiviilasja number 2-06-20151 Kohus Harju Maakohus; Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

24.10. 2007. a. kell 16.00 Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu, Kohtuistungi toimumise aeg 27.09.2007 Tsiviilasi Eesti Vabariik (Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hagi AS TG ja AS HC vastu tsiviilõigusliku suhte tuvastamise ning 33 553 600 krooni ulatuses tasumata tuletornija jäämurdetasu väljamõistmiseks. Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Eesti Vabariik Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu (XXX), esindaja Eva Vanamb (e-post eva.vanamb@mkm.ee) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Äili Rodi ( RODI Advokaadibüroo, XXXX, e-post: aili.rodi@rodiab.ee) Kostja 1. AS TG(registrikood XXX asukoht XXX) Kostja 2. AS HC(registrikood XXX, asukoht XXX) Kostjate esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher ja vandeadvokaat Martin Triipan (AB Raidla & Partners, XXX, epost: toomas.vaher@raidla.ee )

Kohtuistungil osalesid Hageja esindaja adv Ä. Rodi, kostjate esindajad adv T. Vaher ja adv M. Triipan. RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Eesti Vabariigi (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hagi ASTG ja ASHCvastu eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks VA ning ASTGja ASHCvahel.

2. Jätta Eesti Vabariigi (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hagi ASTGja ASHCvastu tuletornija jäämurdetasude väljamõistmiseks läbi vaatamata. 3. Menetluskulud jäävad hageja Eesti Vabariigi (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem, kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Üksnes hagi läbi vaatamata jätmise vaidlustamiseks võib esitada määruskaebuse 30 päeva jooksul Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu.

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

31.07.2006.a. saabus Harju Maakohtule Eesti Vabariigi (Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hagi AS-i TGja VA ning AS-i HCja VA vahel tsiviilõigusliku suhte tuvastamiseks ning AS-lt TGja AS-lt HC kokku 33 553 600 krooni ulatuses tasumata tuletornija jäämurdetasu väljamõistmiseks. Hagi aluseks olevatest asjaoludes toob hageja välja: 24.11.1996.a. jõustus kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) muudatus (§6 p 2 ap-d 8 ja 9) (RT I 1996, 78, 1380), mille kohaselt tehti VAle ülesandeks veeteede rajamine, märgistamine ja korrashoiu korraldamine ning laevaliikluse, laevade lootsimise ja klaarimise ning jäämurdetööde korraldamine.

Sama KMSK muutmise seadusega (§ 6 p 1 ap 13) anti Vabariigi Valitsusele või tema volitusel teedeja sideministrile õigus kehtestada lootsi, - tuletornija jäämurdetasude määrad). Esmakordselt kehtestati lootsitasu, tuletornitasu ja jäämurdetasu määrad teedeja sideministri poolt 23.12.1994.a. määrusega nr 66, aluseks Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993.a määruse nr 408 „Hindade reguleerimise korra kohta“. Järgnevalt kehtestati lootsi-, tuletornija jäämurdetasud teedeja sideministri 25.veebruari 1999.a. määrusega nr 15 „Lootsi-, tuletornija jäämurdetasude määrade ning soodustuste kohaldamise aluste ja korra kinnitamine“ - määrus tugines KMSK § 6 p 1 alapunktile 13 ja Vabariigi Valitsuse 07.01.1997.a. määrusele nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“.

Teedeja sideministri 12.detsembri 2001.a. määrusega nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ kehtestati tuletornija jäämurdetasud lahus lootsitasude määradest. Loetletud määrused kujutavad endast hinnakirju tasude kehtestamiseks osutatud teenuste eest. Hagejale teadaolevalt esitasid kostjad 29.mail 2003.a. õiguskantslerile avalduse, milles palusid hinnangut KMSK § 6 p 1 ap 13 (millega anti volitus tuletornija jäämurdetasude määramise kehtestamiseks) ning selle alusel vastuvõetud õigusaktide põhiseadusele vastavuse kohta.

Õiguskantsler saatis 25.09.2003.a. Riigikogu rahanduskomisjonile kirja nr 6-8/744, milles avaldab arvamust, et KMSK § 6 1 ap 13 on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Õiguskantsler leidis oma kirjas, et tuletornija jäämurdeteenuse osutamine on riigi ülesanne, mis ei eelda eraldi teenustasu kehtestamist. Ka leidis õiguskantsler, et kuna jäämurdetasud laekuvad riigieelarvesse ning tuletornija jäämurdeteenuste osutamist rahastatakse täies ulatuses riigieelarve vahenditest, siis on jäämurdetasul eelkõige fiskaalne eesmärk. Samuti jõudis õiguskantsler järeldusele, et kuna jäämurdeteenust osutatakse olenevalt jääoludestjäämurdetasu kuulus vastavalt teedeja sideministri 12.12.2001 määrusega nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-le 5 maksmisele 1. jaanuarist 31. märtsini, s.o ajavahemikul, mil Eesti vetes on reaalne jääkatte tekkimise oht, - ei saa jäämurdeteenuse osutamist pidada otseseks vastutasuks jäämurdetasu maksmise eest.

Tuletorniteenuse olemust õiguskantsler oma kirjas lähemalt ei analüüsinud. Eeltoodu põhjal järeldas õiguskantsler, et tuletornija jäämurdetasud on riiklikud maksud põhiseaduse § 113 tähenduses.

TGAS lõpetas tuletornija jäämurdetasude maksmise 2003.aasta septembris, mil VA esitas arve 2003. aasta augustis osutatud teenuste eest ning HCAS lõpetas tuletornija jäämurdetasude maksmise juba 2003.aasta juunis, mil VA esitas arve 2003. aasta mais osutatud teenuste eest.

Samal ajal jätkasid kostjate reisilaevad sisenemisi sadamasse või sadama reidile, seega jätkasid kostjad tuletornija jäämurdeteenuste kasutamist oma majandustegevuseks. Kõik teised tuletornija jäämurdeteenuste kasutajad jätkasid teenuste eest tasumist.

25. märtsil 2004.a. tunnistas Riigikogu KMSK § 6 p 1 alapunkti 13, millega anti Vabariigi Valitsusele või tema volitusel majandusja kommunikatsiooniministrile õigus kehtestada tuletornija jäämurdetasude määrad, kehtetuks ja kehtestas vaidluste ärahoidmiseks tasud tuletornija jäämurdeteenuste eest seadusjõulise aktigameresõiduohutuse seadusega (peatükk 11¹). Vastav seadusemuudatus jõustus 25.aprillil 2004. Seadusmuudatuse käigus nimetati osutavad teenused ümber, samuti muudeti teenuste sisulist koosseisu. Meresõiduohutuse seaduse § 50¹ kohaselt osutatakse jäämurdeteenust 2004. aastast alates navigatsiooniteenuse koosseisus. Kuigi kostjad kinnitasid, et ei maksa tuletornija jäämurdeteenuste eest põhjusel, et tasud nende eest on kehtestatud ministri määrusega, ei maksnud kostjad jätkuvalt vastavaid tasusid ka siis, kui need olid kehtestatud seadusega. Meresõiduohutuse seadus, mis kehtestas tasud seaduse tasandil, jõustus

25. aprillil 2004.a., kuid kumbki kostja ei tasunud veel ka 2004.a. mais ja juunis kasutatud teenuste eest.

Kostjad, jättes kasutatud tuletornija jäämurdeteenuste eest tasud maksmata, on tuginenud seisukohale, nagu oleks VA poolt tuletornija jäämurdeteenuste osutamise ja kostjate poolt nende teenuste kasutamise näol tegemist avalik-õigusliku suhtega. Kuigi kostjad lõpetasid tuletornija jäämurdetasude maksmise varem, kui avaldas oma arvamuse õiguskantsler (25.09.2003 kiri nr 6- 8/744), on kostjad tasude maksmata jätmist põhjendanud õiguskantsleri seisukohtadega. Õiguskantsleri kirjas avaldatud seisukohad on vastuolulised, pealiskaudsed ja põhistamata, kokkuvõtlikult on need järgmised:

1) kuna tuletornija jäämurdetasud laekuvad riigieelarvesse, on tegemist avalik-õigusliku kohustusega ning tasudel on üksnes fiskaalne eesmärk;

2) kuna tuletornija jäämurdeteenust ei saa pidada vastutasuks tuletornija jäämurdetasude maksmise eest, on tegemist riiklike maksudega, mis kuuluvad põhiseaduse § 113 kaitsealasse;

3) tuletornija jäämurdeteenuste osutamine on niikuinii riigi ülesanne. TsMS § 368 lõike 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Vastupidiselt kostjate poolt seni VAle ja Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile avaldatud arvamusele on hageja seisukohal, et VA poolt tuletornija jäämurdeteenuste osutamise ja kostjate poolt nende teenuste kasutamise näol on tegemist eraõigussuhtega, VA ja kostjate vahel oli sõlmitud tsiviilõiguslik leping ning kostjate poolt tuletornija jäämurdetasude maksmata jätmine kasutatud teenuste eest on VA ja kostjate vahelise tsiviilõigusliku lepingu rikkumine.

Kuna nimetatud suhte õigusliku iseloomu kindlakstegemine on käesoleva asja õiglase lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega, taotleb hageja VA ja kostjate vahel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamist. Riigieelarve seaduse § 2 lõike 2 kohaselt koosneb riigieelarve riigi eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest. Vastavalt riigieelarve seaduse § 4 lg 4 p-le 2 laekuvad riigieelarvesse ka tulud kaupade ja teenuste müügist. Riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhtes, millisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele.

Seega võivad riigi kohustused ja riigile masktavad tasud olla mitte ainult avalik-õiguslikud, vaid ka eraõiguslikud tulenevalt eraõiguslikest tehingutest ja muudest eraõiguslikest võlasuhete tekkimise alustest. Riigieelarve seaduse kohaselt nähakse kõik riigi tulud ja kulud ette üksnes riigieelarves, olenemata asjaolust, kas need tulud või kulud on tekkinud olemuselt eraõiguslikest või avalikõiguslikest suhetest. Riigiasutustel ei ole teistsugust arveldust. Seega ei tähenda tuletornija jäämurdetasude laekumine riigieelarvesse seda, et need tasud on loomult automaatselt avalikõiguslikud ning käsitletavad riiklike maksudena põhiseaduse § 113 tähenduses.

Teistsugune käsitlus on vastuolus riigieelarve seadusest tuleneva riigi rahandusasjade korraldusega. Selleks, et kindlaks teha, kas riigile makstava tasu näol on tegemist avalik-õigusliku või eraõigusliku tasuga, peab analüüsima vastava õigussuhte enda olemust. Tasu laekumine riigieelarvesse õigussuhte olemust ei ava.

Hageja leiab, et tuletornija jäämurdetasud ei kuulu põhiseaduse § 113 reguleerimisalasse ning ei ole käsitletavad riiklike maksudena, samuti ei ole tuletornija jäämurdetasud käsitletavad koormiste, lõivude, trahvide ega sundkindlustuse maksetena. Riigikohtu üldkogu on oma 22.detsembri 2000.a. otsuses viidanud, et maksu mõiste põhiseaduses ja maksukorralduse seaduses ei pruugi kattuda ning et põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalikõiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Samas on võimalik välja tuua maksu universaalne põhitunnus, milleks on selle fiskaalne eesmärkriigi tegevuseks vajalike tulude saamine ilma, et isik saaks vastava rahalise kohustuse täitmise eest vastu reaalset teenust. Tuletornija jäämurdetasude eest saavad reederid aga vastu konkreetset teenust, ilma mida kasutamata ei oleks neil reaalselt võimalik kas üldse või teatud oludes vastavas piirkonnas oma majandustegevusega tegeleda. Tuletornija jäämurdetasude eesmärk on saada rahalisi vahendeid tuletornija jäämurdeteenuste osutamiseks. Ka kõige tänapäevasemate kommunikatsioonivahenditega varustatud laevadel ei ole võimalik ohutult navigeerida, kasutamata laevavälist navigatsiooniinfrastruktuuri. Jäämurdetasu kuulus vastavalt teedeja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-le 5 maksmisele 1. jaanuarist 31.märtsini, s.o ajavahemikul, mil Eesti vetes on reaalne jääkatte tekkimise oht. Teenuse osutamise osana tuleb antud juhul käsitada ka valmisolekut vajaduse tekkimisel reaalseid tegusid sooritada. On olemas mitmeid analoogseid teenuseid, mille osaks on valmisolek reaalselt tegutseda üksnes teatud asjaolude esinemisel, näiteks kindlustus- , turva ja valveteenused. Arvestades asjaolu, et kostjate laevad omavad jääklassi, on oluline rõhutada, et laeval jääklassi omamine ei tähenda vajaduse välistamist jäämurdeteenuse järele, vaid näitab laeva konstruktsioonilist võimet töötada piiritletud jääoludes. Ilma jääklassita laevad sõidavad jääoludes omal riisikol ning üldreeglina ei kuulugi jäämurdja poolt teenindamisele.

Samuti leiab hageja, et tuletornija jäämurdeteenuste osutamine ei ole riigi avalik-õiguslik ülesanne. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadus ei pannud VAle kohustust osutada tuletornija jäämurdeteenuseid, seega ei ole VA poolt tuletornija jäämurdeteenuste osutamisel tegemist riigivõimu teostamisega. Küll võib, arvestades 24.11.1996 jõustunud ja 15.05.200 taas kehtetuks tunnistatud KMSK muudatust § 6 p 2 ap-de 8 ja 9 osas, jõuda järeldusele, et riigi avalik-õiguslik ülesanne oli vastava muudatuse kehtimise ajal nimetatud teenuste osutamist korraldada. Ka lootsiteenuse korraldamine on riigi avalik-õiguslik ülesanne - meresõiduohutuse seaduse § 56 lõike 1 kohaselt osutab lootsiteenust riig poolt moodustatud äriühing. Samas lootsiteenuse enda osutamine ja kasutamine on eraõigussuhe ning sellest tekkivad vaidlused, sh lootsitasude osas lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. Sarnaselt tuleb käsitleda ka tuletornija jäämurdeteenuse osutamistnimetatud teenuste osutamisel ja kasutamisel on teenuse osutaja ja kasutaja eraõigussuhtes. Riigikohtu erikogu on oma 20.12.2001 määruses (p 13) leidnud, et kui avaliku võimu kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne seisundiga, milles võivad olla ka eraisikud, räägib see suhte eraõiguslikuks kvalifitseerimise kasuks ja sellisel juhul ei ole põhjust asendada eraõiguslikku regulatsiooni avalik-õiguslikuga.

Hageja on välja toonud, et tuletornija jäämurdeteenuste osutamiseks ja kasutamiseks oli VA ja kostjate vahel sõlmitud tsiviilõiguslik leping. Seadus ei ole sätestanud tuletornija jäämurdeteenuste osutamiseks kohustuslikku lepingu vormi. Riigipoolne pakkumus teenuste osutamiseks oli vormistatud ministri määrusena, mis sisaldas teenuste hinnakirja ja teenuste eest tasumise tingimusi. Riigikohus on oma 22.12.2000 otsuses nr 3-4-1-10-2000 (p 11) möönnud, et tahteavaldus või üleskutse lepingu sõlmimiseks võib olla vormistatud täitevvõimu määrusena ning et sellisel juhul ei ole sisuliselt tegemist määrusega, mis alluks avaliku õiguse põhimõtetele. Sisenedes sadamasse ja asudes kasutama VA poolt osutatud teenuseid, nõustusid kostjad riigi pakkumusega - seega sõlmiti riigi ja kostjate vahel leping. Ning kuna tuletornija jäämurdeteenuste osutamine ei kujutanud endast riigivõimu teostamist ega olnud VAle pandud seaduse alusel avalikõigusliku ülesandena, saab riigi ja kostjate vahel sõlmitud lepingut käsitleda üksnes tsiviilõigusliku lepinguna.

Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostjad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi. Vastavalt VÕS §-le 100 loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. Kostjad kasutasid VA poolt osutatud teenuseid, kuid ei tasunud nende eest. AS TGjättis tasumata tuletornija jäämurdetasusid kokku summas

17 798 080 (seitseteist miljonit seitsesada üheksakümmend kaheksa tuhat kaheksakümmend) krooni. AS HC jättis tasumata tuletornija jäämurdetasusid kokku summas

15 755 520 ( viisteist miljonit seitsesada viiskümmend viis tuhat viissada kakskümmend) krooni. Kostjad tuginesid oma kohustuste rikkumise põhjendamisel õiguskantsleri 25.09.2003 kirjas nr 6- 8/744 seisukohadele. Õiguskantsleril puudub pädevus mõista kohutõiguskantsleri hinnang või arvamus ei saa muuta ega lõpetada lepingupoolte vastastikuseid suhteid. Kasutatud teenuste eest maksmata jätmisel võtsid kostjad endale õiguskantsleri seisukohtadele tuginedes olulise konkurentsieelise teiste reederite ees, kes oma lepingulisi kohustusi täitsid ja kasutatud teenuste eest tasusid. VÕS § 108 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt VÕS § 115 lg 1 juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaladaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostjate poolt oma kohustuste rikkumisega hagejale tekitatud khaju on kokku

33 553 600 (kolmkümmend kolm miljonit viissada viiskümmend kolm tuhat kuussada) krooni, mille moodustavad kostjate poolt kasutatud teenuste eest maksmata tuletornija jäämurdetasud. Hageja nõuab kostjatelt nimetatud summa ulatuses oma kohustuse täitmist ja kahju hüvitamist.

KOSTJA VASTUVÄITED

11.10.2006.a. esitasid kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks ning oma vastuse hagile. Kostjad leiavad, et hagi menetluse võtmine ei ole kooskõlas TsMS § 371 lg 1 punktiga 1. Hagi tuleb TsMS §

423 lg 1 p 13 või alternatiivselt lg 2 punktides 1 ja 2 sätestatud alustel jätta läbivaatamata. Juhuks, kui kohus leiab, et hagi on õigesti menetlusse võetud ning hagi läbivaatamata jätmise aluseid ei esine, märgivad kostjad, et vaidlevad hagile täies ulatuses vastu. „Tuletorniteenus“ tähendab veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamist. Meresõiduohutuse seaduse § 47 lg 1 (ajavahemikul 1. jaanuarist 2003.a. kuni 25. aprillini 2004.a. kehtinud redaktsioonis) kohaselt on üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde tegemine, s.o nende kavandamine, rajamine, mõõdistamine ja rekonstrueerimine VA kohustus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on VA kohustuseks ka üldkasutataval veeteel navigatsioonimärgitsuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine. Nii veeteede kavandamise, rajamise, mõõdistamise ja rekonstrueerimise kui ka navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamise eesmärgiks on meresõiduohutuse seaduse § 1 lg-st 1 tulenevalt meresõiduohutuse tagamine. Meresõiduohutuse tagamine on riigi ülesandeks. Et liikluse korraldamise pädevus on avalikust õigusest tulenev pädevus, on oma 7.detsembri 2001.a. otsuses 3- 1-1-27-01 märkinud ka Riigikohtu üldkogu. Laevaliikluse korraldamise teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Öeldust nähtuvalt on veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamine ehk tuletorniteenuse osutamine hageja (riigi) seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Kostjate ning VA vahel ei ole kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku lepingut tuletorniteenuse osutamiseks.

Mereohutuse seaduse § 50 lg 1 alusel majandusja kommunikatsiooniministeeriumi 12. detsembri 2001.a. määrusega nr 34 kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ § 2 lg 1 kohaselt oli määruses loetletud sadamate jäämurdjatega teenindamine riigi ülesandeks. Alates 10. jaanuarist 2004.a. kehtiva majandusja kommunikatsiooniministri 23.detsembri 2003.a. määrusega kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ § 1 lg 2 ja § 4 lg 1 kohaselt korraldab jäämurdetöid VA eesmärgiga tagada veeteede jäätumise korral võimalikult ohutu ja efektiivne laevaliiklus. Seega on ka jäämurdetööde tegemine hageja seadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus. Sarnaselt „tuletorniteenusega“ ei ole kostjate ning VA vahel kunagi eksisteerinud tsiviilõiguslikku lepingut jäämurdetööde tegemiseks.

Kui navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldamine ning jäämurdetööde tegemine on riigi avalikõiguslik kohustus, on välistatud nende tööde tegemine mingisuguse riigiga sõlmitava eraõigusliku lepingu alusel. Seda, et navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldus ning jäämurdetööde tegemine oli hageja valitsusasutusele VAle pandud avalik-õiguslik kohustus, kinnitavad ka majandusja kommunikatsiooniministri 12.veebruari 2003.a. määrusega nr 34 kehtestatud „VA põhimääruse“ §

13 punktid 2 ja 3. Viidatud sätete kohaselt on VA põhiülesandeks tingimuste loomine ohutu laevaliikluse tagamiseks ning üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine. Märgitud ülesannetega on hõlmatud nii tuletornikui ka jäämurdeteenuse osutamine. Ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 lg

1 kohaselt on hageja esindaja Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas transpordi, liikluskorralduse ja liiklusohutuse suurendamise alased küsimused. Viidatud küsimuste ringiga on kahtlemata hõlmatud nii navigatsioonimärkide hooldus ja paigaldus kui ka jäämurdetööd.

Et navigatsioonija jäämurdetööde tegemise näol on tegemist riigi avalik-õigusliku kohustuse täitmisega, nähtub ka iga-aastasest riigieelarve seadusest. Kooskõlas riigieelarve seaduse § 2 lg-ga 1 määratakse riigieelarves kindlaks vaid riigile laekuvate tulude arvel riigi ülesannete teostamiseks ettenähtud kulud. Asjaolu, et iga-aastases riigieelarves on ette nähtud vahendid navigatsiooni tagamiseks, viitab üheselt sellele, et navigatsiooni korraldamise näol on tegemist riigi ülesandega.

Kostjad on seisukohal, et kooskõlas põhiseaduse §-ga 113 on hagejal talle seadusega pandud avalikõigusliku kohustuse täitmise eest õigus nõuda tasu vaid juhul, kui sellise tasu maksmise kohustus on sätestatud seaduses.

Kostjad on seisukohal, et VAei ole kostjatele „tuletornija jäämurdeteenust“ osutanud ning kostjad ei ole VA osutavat „tuletornija jäämurdeteenust“ kasutanud. Kostjad on seisukohal, et navigatsioonija jäämurdetööde tegemine on hageja avalik-õiguslik kohustus, mistõttu saab hageja ja kostja vahel navigatsioonija jäämurdetööde tegemisega seoses tekkinud suhe olla vaid avalik-õiguslik. Tsiviilõigusliku suhte üheks olulisemaks tunnuseks on poolte vabadus otsustada sellisesse suhtesse astumise üle ning suhtesse astuvatesse poolt võimalus kujundada sellise suhte sisu. Kooskõlas teedeja sideministri 12. detsembri 2001.a. määruse nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ §-dele 2 ja 5 maksti tuletornija jäämurdetasu laeva sisenemise eest sadamasse. Seega nägi teedeja sideministri määrus kostjate tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustuse ette sõltumata „tuletornija jäämurdeteenuste“ tarbimisest kostjate poolt ning sidus tasu maksmise kohustuse tekkimise vaid kostjate laevade sadamasse sisenemisega. Seejuures ei tähendanud kostjate laevade sisenemine sadamasse, et kostjad oleksid VA poolt pakutavaid „teenuseid“ tarbinud. Erinevalt hagiavalduses viidatud lootsiteenusest ei olnud kostjatel seega „tuletornija jäämurdeteenuseid“ tarbimata jättes vältida nende „teenuste“ eest tasu maksmist. Kuna kostjatel tekkis teedeja sideministri 12.detsembri 2001.a. määruse nr 113 kohaselt tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustus sõltumata vastavate „teenuste“ tarbimisest ning kostjatel puudus tasu maksmise aluseks oleva fakti ilmnemisel, s.o laevade sadamasse sisenemisel võimalus otsustada „tuletornija jäämurdeteenuste“ kasutamise üle, ei ole „tuletornija jäämurdeteenuse“ osutamist VA poolt võimalik käsitleda eraõigusliku lepingu täitmisena VA poolt. Seetõttu ei ole kohaldatavad ka hagiavalduses nõude alusena viidatud VÕS-i sätted. Kostjad rõhutavad, et ei nõustu hageja käsitlusega eraõigusliku suhte olemasolust, sh ei nõustu kostjad hageja väitega, et tasu kehtestavad teedeja sideministri määrused „kujutavad endast hinnakirju tasude kehtestamiseks osutatud teenuste eest“. Samas märgivad kostjad sõltumata öeldust, et isegi kui ei eeldata, et navigatsioonija jäämurdetööde tegemise näol võiks olla tegemist tsiviilõigusliku suhtega, on hageja vastavasisulised väited vasturääkivad ning tõendamata.

Hageja on möönnud, et navigatsioonija jäämurdetööde tegemiseks ei ole kostjate ning VA vahel sõlmitud kirjalikku lepingut. Lepingu sõlmimine on hageja käsitluse kohaselt toimunud kostjate laevade sisenemisega sadamasse ning VA osutatud „teenuste“ kasutama hakkamisega kostjate poolt. Navigatsiooni – ja jäämurdetööde tegemise aluseks oleva lepingu sõlmituks lugemiseks pidid kostjad hageja käsitluse kohaselt seega VA poolt väidetavalt osutatud „tuletornija jäämurdeteenuseid“ reaalselt tarbima. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad VAga navigatsioonija jäämurdetööde tegemiseks lepingu vastupidiselt hageja poolt eelnevalt väidetule sõltumata navigatsioonija jäämurdetööde tegemisest VA poolt ning sõltumata selliste „teenuste“ tarbimisest kostjate poolt. Kuidas leping sellise käsitluse kohaselt sõlmiti jääb kostjatele arusaamatuks. Konkludentselt on teenuse osutamises seisnevat lepingut põhimõtteliselt võimalik sõlmida vaid sellist teenust tarbima asudes. Teenuse, mille põhisisu seisneb valmisolekus teatud tegude sooritamiseks, tarbimiseks ei ole võimalik lepingut konkludentselt sõlmida, kuna sellise teenuse puhul ei ole isiku tegevusest võimalik tuletada tahteavaldust konkreetse teenuse tarbimiseks. Kuna hageja on lepingulise suhte olemasolu kinnitamiseks esitanud üksteist välistavaid väiteid, ei ole hagiavalduses märgitu pinnalt lepingulise suhte olemasolu kostjate ja VA vahel võimalik kindlaks teha.

Kostjad leiavad, et hageja ei ole tsiviilõigusliku suhte olemasolu tõendanud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on iseenesest võimalik, et teenuse osutamise leping loetakse sõlmituks lepingu objektiks oleva teenuse kasutamisele asumisega. Selliselt sõlmitud lepingu olemasolu tõendamiseks peab hageja tõendama, et on kostjatele teenuse osutamist pakkunud ning et kostjad on teenuse kasutamisele asumisega hageja pakkumise vastu võtnud. Hageja ei ole antud juhul esitanud ühtegi tõendit ei selle kohta, et VAkui riigiasutus on navigatsioonija jäämurdetöid teostanud. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid „tuletornija jäämurdeteenuse“ kasutamise kohta kostjate poolt.

Kostjad on seisukohal, et VAei ole hagiavalduses viidatud navigatsioonija jäämurdetöid teinud ning kostjad ei ole märgitud „teenuseid „ kasutanud. Ei tuletorniega jäämurdetasu ei saa vaadelda kui tasu konkreetsele laevale osutatud konkreetse teenuse eest. Tasud ei olnud teenustasu mingi teenuse eest, vaid nende eesmärgiks oli hageja poolt seaduse kohaselt osutatava avalik-õigusliku kohustuse täitmiseks vajalike rahaliste vahendite kogumine. Kostjad ei saanud hagejalt mingisugust konkreetset tasustatavat teenust ega ressurssi. Vaidlusalusel perioodil kostjate poolt kasutatavad laevad omasid jääklassi, mis võimaldas neil opereeritavatel laevaliinidel navigeerida ilma „jäälõhkumisteenust“ kasutamata. Sisuliselt ei olnud VAl kostjate poolt opereeritavatel laevateedel vajalik omapoolse avalik-õigusliku kohustuse täitmiseks jäämurdetöid teostada, kuna vastava ülesande olid täitnud kostjad enda poolt kasutavate laevadega.

Tuletornide puhul tuleb arvestada, et tänapäevaste kommunikatsioonivahenditega varustatud laevad, mida kostjad kasutavad, ei vaja navigeerimiseks tuletorne ega vastavat „teenust“. Seega ei saanud kostjad hageja poolt nõutava tuletornija jäämurdetasu eest õigust liigelda avalikult kasutataval laevateel, kostjatele ei kaasnenud tasude maksmisega ka muid soodustusi ega „teenuste“ osutamist.

Olukorras, kus VAei ole kostjatele hagiavalduses viidatud tuletornija jäämurdeteenuseid osutanud ning kostjad ei ole märgitud teenuseid kasutanud, puudub hagejal ka juhul, kui tuletornija jäämurdeteenuse osutamist võiks käsitleda tsiviilõigusliku suhtena õiguslik alus kostjatelt tuletornija jäämurdetasu nõudmiseks.

Samuti leiavad kostjad, et nendel ei lasu tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustust. Kostjad leiavad, et tuletornija jäämurdetasu kehtestamine ministri määrusega on vastuolus põhiseaduse §-ga

113. Pärast meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse jõustumist 25.aprillil 2004.a tuginesid kostjad navigatsioonija jäämurdetööde eest tasu mittemaksmisel muuhulgas meresõiduohutuse seaduse § 95 lg-le 3, mille kohaselt jõustusid navigatsioonitasusid puudutavad muudatused meresõiduohutuse seaduses alates 1. juulist 2004.a. Hageja nõue mõista kostjatelt välja nende poolt tasumata tuletornija jäämurdetasu põhineb seega põhiseadusevastasel õigusaktil. Põhiseaduse § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Kuivõrd hageja nõude aluseks olev teedeja sideministri 12.detsembri 2001.a. määrus tuleb vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 113 jätta kohaldamata, tuleb hagi nõude õigusliku aluse puudumise tõttu jätta rahuldamata.

Kostjad on seisukohal, et sõltumata õigusliku aluse olemasolust tasude sissenõudmiseks on hageja nõue tuletornija jäämurdetasude maksmiseks hageja loobumisega nõudest lõppenud. Majandusja kommunikatsiooniministri 23.mai 2005.a. käskkirjaga nr 203 on hageja poolt hagiavalduses kostjatelt nõutavad summad tunnistatud lootusetuks ning VA bilansist kui ebatõenäoliselt laekuvad maha kantud. Vastavalt VÕS § 207 lg-tele 1 ja 2 lõpeb võlasuhe, kui võlausaldaja tunnistab, et võlasuhte ei ole. Majandusja kommunikatsiooniministri viidatud käskkirjast lugesid kostjad üheselt välja hageja kinnituse võlasuhte puudumise kohta. Viidatud käskkirjas kinnitas hageja, et võlasuhet kostjate ja riigi vahel ei eksisteeri, kuna tuletornija jäämurdetasude nõudmine kostjatelt on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Kuna majandusja kommunikatsiooniministri 23.mai 2005.a käskkirjast nr 203 tulenevast kinnitusest nähtuvalt on võlasuhe kostjate ja hageja vahel tuletornija jäämurdetasude maksmiseks lõppenud, ei kuulu hagi rahuldamisele isegi juhul, kui kohustus tasuda tuletornija jäämurdetasusid oleks kostjatel lasunud.

Kostjad leiavad, et isegi eeldades, et navigatsioonija jäämurdetööde tegemine toimus tsiviilõigusliku lepingu alusel ning et kostjatel lasus selliste tööde eest tasumise kohustus, on hageja nõue esitatud vääral õiguslikul alusel. Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses nõuab hageja kostjatelt VÕS § 115 lg 1 alusel neil väidetavalt lasunud lepingulise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Samas on hageja nõue sisuliselt suunatud kostjatelt tasumata tuletornija jäämurdetasude väljanõudmisele, s.o hageja käsitluse kohaselt kostjatel lasunud lepingulise kohustuse täitmisele. Sellise nõude esitamine on reguleeritud VÕS § 108.

Samuti on kostjad seisukohal, et hageja nõue tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja VA vahel ei tugine seadusel. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt eeldab mitmepoolne tehing kahe või enama isiku tahtevaldusi. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel. TsÜS § 25 lg

2 kohaselt on avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. VATsÜS § 25 lg-s 2 sätestatud definitsiooniga hõlmatud ei ole. Samuti ei ole VA näol tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga. Kuna tsiviilõiguslik suhe saab eksisteerida vaid isikute vahel, ei ole võimalik tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja isikuks mitteoleva VA vahel. Hageja valitusasutusena vajab VAtehingute tegemiseks seadusest tulenevat volitust. Ei majandusja kommunikatsiooniministri 12.veebruari 2003.a. määrusega nr 34 kehtestatud „VA põhimäärusest“ ega kostjatele teadaolevalt ka ühestki teisest õigusaktist ei tulene VA õigus sõlmida riigi nimel navigatsioonija jäämurdetööde tegemiseks eraõiguslikke lepinguid. VA poolt ilma selleks volitusi omamata sõlmitud eraõiguslikud lepingud navigatsioonija jäämurdetööde tegemiseks oleksid seega ka kostjate eelnevaid vastuväiteid arvestamata tühised.

HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUVÄIDETE OSAS

08.11.2006.a. saabus Harju Maakohtule hageja kirjalik seisukoht kostja vastusele, kus hageja leidis, et hagi läbivaatamine on tsiviilasju lahendava kohtu pädevuses. Hagis esitatud nõuded on omavahel olemuslikult seostud ehk tuletornija jäämurdetasude väljamõistmise nõudes otsuse tegemine eeldab poolte vahel eraõigusliku suhte tuvastamist. Hageja on esitatud hagis ja käesolevas vastuses poolte vahel eraõigusliku suhte olemasolu tõendanud. Tsiviilõigusliku suhte ja lepingu olemasolu poolte vahel selgitatakse välja kohtumenetluse käigus. Kohus ei kasutanud hagi menetlusse võtmise otsustamisel TsMS § 372 lõikes 3 sätestatud õigust küsida kostjate seisukohta, vaid leidis, et hagi ja sellele lisatud tõendid olid piisavad hagi menetlusse võtmiseks. Hageja leiab, et puuduvad TsMS § 423 lg 2 punktides 1 ja 2 tulenevad alused hagi läbivaatamata jätmiseks. Hagi on suunatud osutatud teenuste (sh valmisoleku eest teatud teenust osutada, nt vajaduse korral jää murdmiseks) eest maksmata tasu väljamõistmiseks. Riigiasutustel on oma ülesannete täitmiseks õigus sõlmida nii avalik-õiguslikule regulatsioonile allutatud halduslepinguid kui eraõiguse normidega reguleeritud tsiviilõiguslikke lepinguid. Kõnealusel juhul osutas riik kostjatele teenust, mis ei eeldanud täidesaatva riigivõimu volituste rakendamist, seega ei täitnud riik tuletornija jäämurdeteenust osutades avalik-õiguslikku ülesannet.

VA ülesannete sätestamine õigusaktides ei tähenda, et amet oleks pidanud tuletornija jäämurdeteenust osutama avalik-õigusliku kohustusena ning ilmtingimata ise, vaid õigusaktidest nähtub, et VA pädevuses on just nimetatud teenuste osutamise tagamine. Tulenevalt TsÜS § 25 lõikest 2 osaleb riik avalik-õigusliku juriidilise isikuna eraõigussuhtes oma asutuste kaudu, mistõttu tulebki õigusaktides määratleda konkreetse riigiasutuse ülesanded riigi esindamises mingis eraõiguslikus suhtes.

Tuletornija jäämurdeteenuste osutamise avalik-õiguslikku olemust ei näita nende eest makstud tasude laekumine riigieelarvesse. Kõik riigile makstavad tasud laekuvad riigieelarvesse, sõltumata nende maksmise aluseks oleva õigussuhte iseloomust. Riigieelarve seaduse kohaselt nähakse kõik riigi tulud ja kulud ette ainult riigieelarve, olenemata, kas need on tekkinud eraõiguslikest või avalikõiguslikest suhetest. Hageja jääb hagis toodud seisukoha juurde, et põhiseaduse § 113 reguleerimisala ei hõlma tuletornija jäämurdetasusid. Põhiseaduse § 113 kaitsealasse kuuluvad riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed.

Hageja on seisukohal, et VAvõimaldas kostjate laevadel navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamist ja tagas navigatsioonilise korraldamise, jäämurdeteenuse ja informatsiooniteenuse kasutamise. Kostjad on väljendanud soovi lepingulisse suhtesse astuda ja riigi osutatavaid teenuseid kasutada nende laevade sisenemisega sadamasse või sadama reidile. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas saaksid kostjate laevad opereeritavaid liine teenindada ilma navigatsiooniinfrastruktuuri järgimata. Navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamine on laeva juhtkonnale kohustuslik.

Samuti on hageja seisukohal, et VA ja kostjate vahel oli tuletornija jäämurdeteenuse kasutamiseks lepinguline suhe. VÕS § 9 lõike 1 alusel sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tulenevalt VÕS § 11 ei pidanud VAja kostjad sõlmima lepingut kirjalikus vormis. Leping sõlmiti kostjate laevade sisenedes sadamasse või sadama reidile, asudes kasutama tuletornija jäämurdeteenust. Jäämurdeteenuse kasutamine sõltub vajadusest, kuid tuletorniteenust on kostjate laevad kasutanud pidevalt. Hageja selgitab ka, et hagi on esitatud vaid tasumata tuletornija jäämurdetasude sissenõudmiseks, mitte sellele lisaks tekitatud kahju väljamõistmiseks. Hagejale tekitatud kahju seisneb tasumisele kuuluvate, kuid kostjate poolt õigusvastaselt maksmata jäetud tasude mittemaksmises.

KOSTJATE SEISUKOHT HAGEJA SEISUKOHA OSAS

24.08.2007.a. esitasid kostjad vastuse hageja 08.11.2006.a. seisukohtadele. Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hagiavaldus on esitatud põhiseadusevastaselt kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõudes, mistõttu ei ole tegemist eraõigussuhtest tuleneva kohtuasjaga. Kuna tegemist ei ole eraõigussuhtest tuleneva kohtuasjaga, ei allu vaidluse lahendamine vastavalt TsMS §- le 1 tsiviilkohtule. Samuti leiavad kostjad, et isegi juhul, kui hagiavalduse lahendamine alluks tsiviilkohtule, ei oleks selle rahuldamine vastavate sisuliste eelduste puudumise tõttu võimalik.

Kostjad on seisukohal, et hageja on kostjate ja riigi vahelist õigussuhet eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerides lähtunud n.ö äraspidisest loogikast. Selleks, et selgitada, kas kostjate ja riigi vahel seoses tuletornija jäämurdetasude tasumise kohustusega tekkinud õigussuhe vastab oma olemuselt VÕSi regulatsioonile allutatud eraõigusliku võlasuhte mõistele, on hageja lihtsalt konstateerinud, et tekkinud õigussuhtel on kõik VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud tunnused. Kostjad on seisukohal, et sellisest konstateeringust õigussuhte eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerimiseks ei piisa.

Juhul, kui õigussuhte eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerimiseks piisaks üksnes vastavusest VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud võlasuhte mõistele, oleks eraõigusliku võlasuhtena käsitletavad ka nt maksukohustused – nii on füüsilistel isikutel võlgnikena kohustus maksta oma sissetulekutelt tulumaksu (täita kohustus, nagu VÕS § 2 lg-s 1 märgitud) ning riigil võlausaldajana on õigus nõuda füüsilistelt isikutelt selle kohustuse täitmist. Kuigi öeldust nähtuvalt vastab tulumaksu tasumise kohustusega seoses riigi ja füüsiliste isikute vahel tekkiv õigussuhe näiliselt kõigile VÕS § 2 lg-s 1 sätestatud võlasuhte tunnustele, on ometi selge, et tulumaksu tasumise kohustuse näol ei ole tegemist VÕSi regulatsioonile alluva võlasuhtega.

Toodud näide illustreerib ilmekalt, et õigussuhte eraõiguslikuks võlasuhteks kvalifitseerimiseks ei piisa üksnes sellest, et õigussuhe vastab VÕSis sätestatud võlasuhte mõistele. Mereohutuse tagamiseks võetavatele meetmetele (nt meremärkide paigaldamisele, jäämurdjaga teenindatavate sadamate määramisele) on iseloomulik, et neid ei võeta kasutusele mitte poolte, s.o riigi ja merel liiklevate isikute kokkuleppel, vaid need kehtestatakse riigi ühepoolse ja üldiselt kohustusliku otsuse alusel, s.o riigivõimu teostades. Ka Riigikohtu üldkogu on oma 7. detsembri 2001. a otsuses nr 3-1-1-27-01 märkinud, et liikluse korraldamise pädevus ei ole tsiviilõigusliku omandiõigusega hõlmatud õigus, vaid avalikust õigusest tulenev pädevus (otsuse punkt 27).

Avaliku võimu teostamisega kaasnevaid suhteid reguleeriv osa õiguskorrast on avalik õigus. Seetõttu on ka see osa objektiivsest õigusest, mis reguleerib meresõiduohutuse tagamist, avaliku õiguse valdkonda kuuluv õiguskorra osa. Kuna meresõiduohutuse tagamist puudutav suhete kompleks on avalikõigusliku iseloomuga, eeldab see ka avalik-õiguslikke lahendusi. Seetõttu saab ka tasu, mida riik merel liiklevatelt isikutelt mereohutuse tagamiseks võetud meetmetega küsib (sh tuletornitasu üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde tegemise, s.o nende kavandamise, rajamise, mõõdistamise ja rekonstrueerimise eest, ning jäämurdetasu jäämurdetööde teostamise eest), olla üksnes avalik-õiguslik.

Kostjad on seisukohal, et antud juhul kinnitab tuletornija jäämurdetasude laekumine riigieelarvesse tasude avalik-õiguslikku iseloomu isegi vaatamata riigieelarve seaduse § 2 lg-s 2 sätestatule. Kuigi tulenevalt nimetatud sättest laekuks tuletornija jäämurdetasu riigieelarvesse sõltumata sellest, kas riik osutab vastavaid teenuseid eravõi avalik-õiguslikus suhtes, ei oleks tuletornija jäämurdeteenuse osutamisel eraõigusliku lepingu alusel selle eest makstava tasu laekumine riigieelarvesse sätestatud õigusaktis. Juhul, kui tuletornija jäämurdeteenuse osutamine ei oleks riigi avalik-õiguslik kohustus, vaid eraõigusliku lepingu alusel osutatav teenus, võiks seda teenust riigi asemel osutada suvaline eraõiguslik isik. Kui teenust osutaks riigi asemel eraõiguslik isik, peaks tasu teenuse osutamise eest, s.o tuletornija jäämurdetasu loogiliselt laekuma riigi asemel teenust tegelikult osutavale eraõiguslikule isikule. Arvestades samas teedeja sideministri 12. detsembri 2001. a määruses nr 113 “Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord” ning meresõiduohutuse seaduses tuletornija jäämurdetasu laekumise kohta sätestatut, ei oleks tuletornija jäämurdetasu maksmine vastavaid teenuseid osutavale eraõiguslikule isikule aga võimalik. Seega laekuks tuletornija jäämurdetasu riigieelarvesse sõltumata sellest, kas vastavaid teenuseid osutab riik või eraõiguslik isik. Tasu, mille saajaks on riik, sõltumata sellest, kes tasu maksmise aluseks olevaid teenuseid osutab, ei saa pidada eraõigusliku lepingu alusel makstavaks tasuks. Öeldut arvestades on tuletornija jäämurdetasu vaieldamatult avalik-õiguslik ja mitte riigiga sõlmitud eraõigusliku lepingu alusel täidetav rahaline kohustus.

Kostjad ei pea otstarbekaks varem esitatud seisukohtade ja vastuväidete kordamist. Tulenevalt hageja 8. novembri 2006. a vastusest soovivad kostjad oma 11. oktoobri 2006. a seisukohti täiendada eeskätt osas, mis puudutab tuletornija jäämurdeteenuse osutamise lepingu sõlmituks lugemist (juhul, kui tuletornija jäämurdeteenuse osutamiseks oleks poolte vahel sõlmitud eraõiguslik leping, millega kostjad ei nõustu). Oma 8. novembri 2006. a vastuse punktis 2.2. on hageja selgitanud, et tema arvates sõlmiti leping nii tuletornija jäämurdeteenuste osutamiseks hetkest, mil kostjad sadamasse või sadama reidile sisenesid ning tuletornija jäämurdeteenust kasutama asusid. Kostjad saavad hageja väitest aru nii, et lepingu sõlmituks lugemiseks oli vajalik nii sadamasse sisenemine kui ka vastavalt kas tuletornivõi jäämurdeteenuse reaalne kasutamine. Selleks, et kohus saaks sellistel tingimustel sõlmituks loetava lepingu olemasolu tuvastada, peaks hageja tulenevalt TsMS §

230 lg-st 1 tõendama, et kostjate laevad sisenesid sadamasse ning kasutasid tuletornija jäämurdeteenuseid. Selliseid asjaolusid hageja antud juhul tõendanud ei ole. Lisaks sadamatesse sisenemisele ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hageja on vaidlusalusel perioodil (s.o 2003. a septembrist kuni 2004. a juulini) kostjate laevadele tuletornija jäämurdeteenust osutanud. Hageja väide, mille kohaselt tuli jäämurdeteenuse osutamise eest tasuda n.ö valmisoleku eest teenuse osutamiseks ka siis, kui teenust tegelikult ei osutatudki, ei vasta õigusaktidele. Kuni meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse jõustumiseni 25. aprillil 2004. a kehtinud teedeja sideministri 12. detsembri 2001. a määruse nr 113 “Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord” § 5 kohaselt kuulus jäämurdetasu maksmisele üksnes laeva sisenemisel sellisesse sadamasse, kus on riigi poolt tagatud jäämurdeteenus. Ka alates

25. aprillist 2004. a kehtima hakanud meresõiduohutuse seaduse § 50¹ lg 2 kohaselt makstakse navigatsioonitasu muuhulgas jäämurdeteenuse kasutamise eest. Seega eeldas jäämurdetasu maksmine mõlema õigusakti kohaselt ka reaalse jäämurdeteenuse osutamist, mitte üksnes jäämurdeks valmisolemist. Hageja on vastuseks kostjate väidetele navigatsioonimärgituste vajalikkuse kohta laevadega liiklemisel märkinud, et navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamine on laeva juhtkonnale kohustuslik ning et praktikas ei sõidaks ükski laev Tallinna sadamasse, kui ei oleks võimalik laevast väljaspool asuvaid navigatsioonimärke kasutada. Kostjad saavad hageja sellise väitega nõustuda vaid osaliselt. On õige, et navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamine on laeva juhtkonnale kohustuslik. Samas on selle kasutamine laeva juhtkonnale kohustuslik üksnes põhjusel, et infrastruktuuri järgimine laeva juhtkonna poolt tagab merel ohutu liiklemise. Kõik kostjate laevad saaksid merel sõidetud ka ilma navigatsioonimärgituseta. Sellisel juhul poleks laevaliikluse ohutus ilmselt tõepoolest tagatud täpselt samal määral nagu navigatsioonimärkide olemasolul järgimisel. Seega teenib navigatsioonimärkide paigaldamise ning nende järgimise kohustus üksnes meresõiduohutuse eesmärki. Meresõiduohutuse tagamine on aga, nagu ka hageja ise on oma seisukohas nõustunud, riigi avalik-õiguslik kohustus. Öeldust nähtub selgelt, et navigatsioonimärkide paigaldamine ei ole kostjatele vajalik, kuna kostjate laevade liiklemine on võimalik ka ilma navigatsioonimärke järgimata. Navigatsioonimärkide paigaldamine ja nende järgimine on vajalik üksnes riigil lasuva meresõiduohutuse tagamise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Kuna navigatsioonimärkide paigaldamine on riigi avalik-õiguslik kohustus, saab nende paigaldamise eest võetav tasu olla üksnes avalik-õiguslik.

POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL

27.09.2007.a. toimunud istungil jäid mõlemad pooled esitatud seisukohtade juurde.

Hageja esindaja oli seisukohal, et sissenõude menetluses kehtib igal juhul võlaõigussuhe. Kui kohustust ei täideta, on hagejal VÕS-i sätetest tulenevalt õigus kohustuse täitmist nõuda, see on igal juhul eraõiguslik vaidlus. Hageja esitas käesolevas asjas kohtule VA poolt kostjatele esitatud arved tuletornija jäämurdetasude maksmiseks, millega tõendab varalise kohustuse olemasolu. Kostjad aktsepteerisid lepingulise suhte olemasolu sõidugraafikute esitamisega Tallinna Sadamale iga kuu lõpus. Tallinna Sadam esitas sõidugraafikud VAle, mille alusel väljastati kostjatele arved. VÕS § 2 lg 1 järgi võlasuhe on tsiviilõigussuhe. Kostjad rikkusid lepingust tulenevaid kohustusi. Hagi on suunatud osutatud teenuste eest maksmata tasu väljamõistmiseks.

Kostjad olid jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei ole tsiviilõigusliku vaidlusega ja palusid kohtul jätta hagi läbivaatamata ning lahendada kohtul pädevuse küsimus enne asja sisulist arutamist. Kostjate arvates hagiavaldus on esitatud põhiseadusvastaselt kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmise nõudes, tegemist ei ole eraõigussuhtest tuleneva kohtuasjaga ja vaidluse lahendamine ei allu TsMS § 1 kohaselt tsiviilkohtule. Avalik-õiguslikust suhtest tuleneva kohustuse sissenõue tsiviilkohtus ei ole võimalik, sest seaduses konkreetset volitust ei ole. Kostjad ei nõustunud hageja võlasuhte käsitlusega ning olid seisukohal, et hageja on algatanud vaidluse, kus ei ole tegemist tsiviilasjaga TsMS § 1 mõttes, seetõttu ei allu vaidluse lahendamine tsiviilkohtule ja vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kostjad on taotlenud hagi läbi vaatamata jätmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg

1 p 13 alusel, sest hagi ei kuulu kohtu pädevusse. Hageja on esitanud sisuliselt kaks nõuet: esiteks VA ja kostjate vahel jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamise nõue; teiseks vastavate teenuste eest tasu väljamõistmise nõue: AS-ilt TGperioodil september 2003 – juuli 2004.a. VAle tasumata jäämurdeja tuletornitasud ja AS-lt HCperioodil juuni 2003.a. kuni juuli 2004.a. tasumata jäämurdeja tuletornitasud. TsMS § 368 lg 1 kohaselt hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus leiab, et eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamise hagi menetlemine on maakohtu pädevuses. Eeltoodu alusel kohus leiab, et taotlus hagi eraõigussuhte tuvastamise nõude osas läbi vaatamata jätmiseks ei ole põhjendatud.

2. Kostjad leiavad, et hageja nõue tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja VA vahel ei tugine seadusel, sest VAei ole TsÜS § 25 lg 2 kohaselt avalik-õiguslikuks isikuks, samuti ei ole ta eraõiguslikuks isik. Kuna tsiviilõiguslik suhe saab eksisteerida vaid isikute vahel, ei ole võimalik tuvastada tsiviilõigusliku suhte olemasolu kostjate ja isikuks mitteoleva VA vahel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 25 lg 2 järgi on avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Vabariigi valitsuse seaduse (VVS) § 38 p 1, § 39 lg 1 ja lg 3, § 63 lg 1 ja lg 2 p 7 ja § 70 lg 1 tulenevalt on VAMajandusja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, mis tegutseb põhimääruses sätestatud pädevuse piires. Majandusja kommunikatsiooniministri 12.02.2003 määrusega nr 34 kehtestatud „VA põhimääruse“ §-st 2 tulenevalt esindab amet oma ülesannete täitmisel riiki. Eeltoodust tulenevalt saab VAsõlmida lepinguid mitte enda, vaid riigi nimel. Seega ei saanud VAolla lepingupooleks, mistõttu tuleb hagi VA ja kostjate vahel eraõigussuhte ja tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tuvastamiseks jätta nõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

3. Kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid, kohus leiab, et ka Eesti Vabariigi kui hageja ja kostjate vahel on jäämurdeteenuste osutamisel ja kasutamisel tegemist avalik-õigusliku suhtega.

4. 24.11.1996.a. kuni 15.05.2000 kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) § 6 p 2 ap 8 sätestas VA järelevalvekohustuse meresõiduohutuse korraldamisel ja tagamisel ning ameti pädevusse kuulus muuhulgas veeteede rajamine, märgistamine ja korrashoiu korraldamine. 01.01.1998 kuni 01.01.2003.a. kehtinud meresõiduohutuse seaduse (MSOS) § lg kohaselt oli navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine üldkasutatavatel veeteedel samuti VA ülesandeks. Ka 01.01.2003.a. jõustunud uue MSOS § 47 lg 1 kohaselt on VA kohustus üldkasutatavate veeteede infrastruktuuri kasutamise võimaldamiseks vajalike tööde korraldamine, s.o. nende kavandamine, rajamine, mõõdistamine ja rekonstrueerimine. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on VA kohustuseks ka üldkasutataval veeteel navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise korraldamine. Nimetatud ülesannete täitmise eesmärk on MSOS §-st 1 tulenevalt meresõiduohutuse tagamine. Laevaliikluse korraldamise teenusele kui riiklikule teenusele on viidatud ka meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (01.12.2003; 204 SE, seadusena vastu võetud 24.03.2004) seletuskirjas.

5. 24.11.1996 kuni 15.05.2000 kehtinud KMSK § 6 p 2 ap 9 kohaselt oli VA ülesandeks meresõidu ohutuse korraldamisel ja tagamisel riikliku järelevalve teostamisel ka jäämurdetööde korraldamine. 14.01.1999 kuni 01.01.2003 kehtinud Vabariigi Valitsuse 5.01.1999 määrusega nr 4 kinnitatud „Jäämurdetööde korra“ punkt 1 määratles riigi poolt jäämurdjatega teenindatavad sadamad, määratledes seega jäämurdetööde teostamise riigi ülesandena. Kehtiva MSOS § 50 lg 1 alusel majandusja kommunikatsiooniministri 12.12.2001 määrusega kehtestatud „Jäämurdetööde korra“ §

2 lg 1 kohaselt on määruses nimetatud sadamate jäämurdjatega teenindamine samuti riigi ülesanne. Viimatinimetatud „Jäämurdetööde korra“ § 1 lg 2 ja § 4 lg 1 kohaselt korraldab jäämurdetöid VAeesmärgiga tagada veeteede jäätumise korral võimalikult ohutu ja efektiivne laevaliiklus. Eeltoodu tõendab veenvalt, et järjepidevalt on nii navigatsioonimärgistuse paigaldamine ja hooldamine, kui ka jäämurdetööde tegemine olnud VA kui valitsusasutuse seadusest tulenev avalikõiguslik kohustus.

6. Seda, et navigatsioonimärkide paigaldamine ja hooldamine ning jäämurdetööde tegemine on riigi avalik-õiguslik kohustus, mis oli pandud hageja valitsusasutusele VAle, kinnitavad ka majandusja kommunikatsiooniministri 12.02.2003.a. määrusega nr 34 kehtestatud „VA põhimääruse“ § 13 punktid 2 ja 3. Nimetatud punktide kohaselt on VA põhiülesanneteks tingimuste loomine ohutu laevaliikluse tagamiseks ning üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine. Märgitud ülesannetega on hõlmatud nii tuletornikui ka jäämurdeteenuse osutamine.

7. Seda, et hageja ja kostjate vahel on tuletornija jäämurdeteenuse osutamise ja kasutamisega seonduvalt avalik-õiguslik suhe, kinnitavad kohtu arvates lisaks järgmised asjaolud:

- Mereohutuse tagamiseks võetavaid meetmeid (nt meremärkide paigaldamine, jäämurdjaga teenindatavate sadamate määramine) ei võeta kasutusele mitte poolte, s.o riigi ja merel liiklevate isikute kokkuleppel, vaid need kehtestatakse riigi ühepoolse ja üldiselt kohustusliku otsuse alusel, s.o riigivõimu teostades. Navigatsioonialase infrastruktuuri kasutamine on laeva juhtkonnale kohustuslik, meresõiduohutuse nõuete rikkumise eest on ette nähtud karistus väärteomenetluse korras;

- õigussuhte pooltel puudub õigus kokku leppida tasu maksmise määras, ajas ja rakendatavates viivistes: tuletornitasu ja jäämurdetasu (navigatsioonitasu) arvestamise ja maksmise kord, tasumäärad ning viiviste maksmise kohustus ja määr on sätestatud meresõiduohutuse seaduses.

- tasu määratakse kolmandalt isikult (sadama valdaja) saadud andmete alusel.

8. Kohus on seisukohal, et kuna navigatsioonimärgistuse paigaldamise ja hooldamise ning jäämurdetööde tegemise näol on tegemist riigi avalik-õigusliku kohustuse täitmisega, on VA poolt väljastatud arvete alusel nõutav tuletornija jäämurdetasu samuti avalik-õigusliku iseloomuga. Kohus leiab, et tuletornija jäämurdetasu (navigatsioonitasu) on olemuslikult põhiseaduse (PS) §

113 kaitsealasse kuuluvad tasud, mida ei ole seaduse otseselt riikliku maksuna või lõivuna nimetatud, kuid millel on olulisi avalik-õigusliku rahalise kohustuse tunnuseid. Riigikohtu üldkogu on oma 22.12.2000 otsuse nr 3-4-1-10-2000 rõhutanud, et PS § 113 kaitseala on laiem ning hõlmab ka sättes loetlemata avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse.

9. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 2 sätestatud maksu mõiste järgi maks on seadusega või seaduse alusel vallavõi linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks. Käesoleval ajal on tuletornija navigatsioonitasu kehtestatud meresõiduohutuse seadusega, maksu määrad, arvestamise ja tasumise kord ning sanktsioonid on samuti kehtestatud seadusega (MSOS §§ 501 – 507). Nii teedeja sideministri määrusega kehtestatud tuletornija jäämurdetasude puhul, kui ka meresõiduohutuse seadus näevad tuletornija jäämurdetasu maksmise kohustuse ette sõltumata tuletornija jäämurdeteenuste tarbimisest ning seovad tasu maksmise kohustuse tekkimise vaid laevade saabumisega sadamasse või reidile. Seda seisukohta kinnitab ka MSOS § 5010 , mille kohaselt on reeder või laevaagent kohustatud maksma navigatsioonitasu (kuigi vähendatud määras), talvise navigatsiooni perioodil ka siis, kui sadam osutab jäämurdeteenust ise. Navigatsiooni perioodi kehtestab VA peadirektor. Seega tasu maksmise kohustus ei sõltu konkreetse teenuse saamisest ja tasul puudub selge vastusooritus. Kostjatel puudub võimalus mõjutada maksumäärasid, tasumise aega, sanktsioone.

10. Tulenevalt jäämurdeja tuletornitasu avalik-õiguslikust iseloomust kohus leiab, et ka nende tasude sissenõudmine peab toimuma haldusmenetluses. Kohtu hinnangul on väär hageja seisukoht, et isegi juhul, kui tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva raha maksmise kohustuse rikkumisega, saab kohustuse täitmist nõuda tsiviilkohtumenetluse korras võlaõigusseaduse sätete alusel.

11. Riigikohus on mitmetes oma lahendites (vt nt Riigikohtu 23. septembri 2003. a määrust kohtuasjas nr 3-3-4-1-03 (RT III 2003, 27, 285)) asunud seisukohale, et kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 3 lg 1 ps-t 1 ja lg-st 2 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust korda. TsMS § 1 kohaselt tsiviilkohtumenetluses vaadatakse läbi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega avalikõiguslikust suhtest tulenevate vaidluste lahendamine, s.h. kohustuse täitmise nõudmine, ei ole tsiviilkohtu (maakohtu) pädevuses. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et avalik – õigusliku kohustuse sissenõue maakohtus ei ole võimalik ilma seaduses sätestatud konkreetse volitusnormita. Asjaolu, et seaduses ei ole sätestatud kohast haldusmenetlust jäämurdeja tuletornitasude sissenõudmiseks, ei anna alust esitada nõuet tsiviilkohtumenetluse korras võlaõigusseaduse alusel. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Eeltoodu alusel kohus jätab hagi jäämurdeja tuletornitasude väljamõistmise nõude osas läbi vaatamata. Tulenevalt TsMS § 426 lg-st 1 hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Arvestades, et hageja erinevad nõuded ning hagi osaline läbivaatamata jätmine tuleneb hagi osaliselt rahuldamata jätmisest, vormistab kohus hagi läbivaatamata jätmise kohtuotsusega, TsMS § 425 lg 1 alusel eraldi määrust selle kohta vormistamata.

12. Kuna kohus jätab rahalise nõude osas hagi läbi vaatamata, siis kohus ei hinda poolte sisulisi väiteid selle nõude põhjendatuse kohta.

13. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus jätab hagi osaliselt rahuldamata ja osaliselt läbi vaatamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 kohaselt hageja kanda.

Heli Käpp Kohtunik.