2-04-359/16 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-04-359 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2007, Tallinn Tsiviilasi M.M hagi T.P vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 19.02.2007 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.P apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

25. september 2007, avalik kohtuistung Menetlusosalised Hageja M.M (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv Kai Amos T.P (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja Marek Aunver

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 19.02.2007 otsus rahalise hüvituse ja kohtukulu väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus.

2. Välja mõista T.Plt enamsaadud ühisvara arvelt 116 500 (ükssada kuusteist tuhat viissada) krooni hüvitust M.M kasuks.

3. Välja mõista M.Mlt 16 206 (kuusteist tuhat kakssada kuus) krooni riigilõivu T.P kasuks. Õigusabikulu jätta kummagi poole enda kanda.

4. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

2(5)

Asjaolud ja menetluse käik

1. M.M ja T.P abielu sõlmiti xx.xx.xxxx Tallinna Linna RSN TK Perekonnaseisuosakonnas. Poolte abielu lahutati xx.xx.xxxx kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-37/94. Abielu lahutamisel pooled ühisvara jagamist ei taotlenud. Abikaasade ühisvarasse kuulus liikmelisuse alusel 30.11.1979 Tallinna Linna RSN TK otsusega nr moodustatud elamuehituskooperatiivi (EEK) Murru osamaksu tagasinõudeõigus. Pooled kasutasid x asuva elamu korterit nr 24 üldpinnaga 66,8 m2 alates 30.06.1980. Kooperatiivi liikmeks vormistati poolte kokkuleppel kostja. EEK x elumaja elanike üldkoosoleku otsusega 11.03.1995 moodustati sama vara baasil korteriühistu (KÜ) x, mille üldkoosoleku 02.05.1996 otsusega nr 3 määrati ühistu liikmete osamaksu suurus ja jagati osamaksete suuruse alusel korteriomandiõigus kaasomandisse. Pooled elasid kõnealuses korteris koos kuni kostja lahkumiseni 1993. Pärast kostja lahkumist jäi hageja poolte ühisesse korterisse elama. Tallinna Linnakohtus tsiviilasja nr 2/220-9167/03 menetlemise käigus sai hagejale teatavaks, et kostja müüs 29.09.2000 korteri vallasasjana AS-le Hansa Liising Eesti. Hagejale korteri müügist ei teatatud. AS Hansa Liising Eesti müüs 2003 korteri edasi M. M.

2. Hageja taotleb EEK Murru osamakse vääruseks hinnata jagamise aja seisuga 627 000 krooni. Hageja palus jagada poolte ühisvara, mõistes hagejalt kostja kasuks välja hüvitise ½ elamuehituskooperatiivi Murru osamakse väärusest summas 313 500 krooni ja ½ sõiduauto Moskvitš 412 väärtusest summas 4000 krooni.

3. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja leidis, et EEK Murru osamakse kuulus küll poolte ühisvara hulka, kuid käesoleval ajal seda jagada ei saa, kuna enam ei kuulu pooltele ei osamakset ega korterit. 29.09.2000 vaidlusalune korter võõrandati 225 000 krooni eest. Seega saab ühisvarana jagada korteri müügist laekunud raha. Kostja asus seisukohale, et sõiduauto Moskvitš 412 ei kuulu ühisvara hulka, vaid kuulus kostja emale.

Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused

4. Kohus rahuldas hagi ning jättis T.P ainuomandisse osamaksu tagasinõude õiguse EEK-s Murru väärtusega 627 000 krooni ja sõiduauto Moskvitš 412 väärtusega 8000 krooni. Kohus mõistis välja T.Plt enamsaadud ühisvara arvelt rahalise hüvituse M.M kasuks kokku 317 500 krooni ja kohtukulud kokku 18 475 krooni.

5. Poolte vahel puudub vaidlus, et ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata poolte abielu lahutuse registreerimise seisuga Tallinna Perekonnaseisuametis 20.07.1994 ning et ühisvara jagamisel kuuluvad rakendamisele perekonnaseaduse (PKS) sätted.

6. Samuti puudus kuni kohtuistungini 30.01.2007 poolte vahel vaidlus, et ühisvara hulka kuulus sõiduauto Moskvitš 412 ning et see vara on samuti jagamata. Korraldavatel kohtuistungitel 19.10.2004 ja 01.03.2006 ja kirjalikus vastuses 14.06.2005 kinnitas kostja esindaja, et nimetatud sõiduauto näol on tegemist poolte ühisvaraga, et selle jagamisel peab arvestama kostja poolt sellele tehtud kulutusi ning et hageja poolt pakutud sõiduki väärtus 8000 krooni on aktsepteeritud kostja poolt. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 4 eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Alles asja sisulise arutamise käigus esitas kostja uus esindaja väite nagu oleks tegemist olnud hoopis kostja ema omanduses olnud sõidukiga ja et igal juhul ei saa selle väärtus nüüdseks olla üle 500 krooni. Dokumentaalseid tõendeid oma uute väidete tõendamiseks kostja esindaja esitada ei soovinud. Ka ei taotlenud kostja tunnistaja ülekuulamist sõiduauto omandit puudutava asjaolu tõendamiseks. Samuti ei põhjendanud ta uue väite esitamist alles asja sisulisel arutamisel. Kohus leidis, et sellise käitumisega rikkus kostja oma esindaja kaudu TsMS § 349 lg 1 ja 2 ning § 330 lg 3, ning jättis selle osa kostja vastuväidetes

3(5) tähelepanuta. Tegemist on ilmselt menetluse venitamisele suunatud kostja tegevusega, kuna hageja seisukoht seoses sõidukiga oli kostjale teada juba alates 22.04.2004, mil ta sai kätte hagiavalduse koos selle lisadega. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 3 võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul, või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Hageja esindaja kostja esindaja uue väitega kohtuistungil ei nõustunud.

7. Tunnistaja (poolte tütar), kes oli sõiduki soetamise ajal alaealine ega elanud koos vanematega abielu lahutamise ajal ning kelle teadmised sõiduki kuulumisest vanaemale pärinevad emalt ja vanaemalt, ütlusi ei saa lugeda veenvaks tõendiks tõendamaks, et hageja väide sõiduki kuulumise kohta poolte ühisvarasse, mille kostja eelmenetluses omaks võttis, ei vasta tõele. Lisaks selgitas tunnistaja, et seda, kes oli kirjutatud tehnilisse passi omanikuna, ta ei tea. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosaliste esitatud väide on tõendatud või mitte. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et omaksvõtu alusel TsMS § 231 lg-te 2-4 mõttes tuleb lugeda tõendatuks asjaolu, et poolte ühisvara hulka kuulus seisuga 20.07.1994 ka sõiduauto Moskvitš ning et selle väärtuseks on ühisvara jagamise ajal 8000 krooni.

8. Poolte vahel oli vaidlus ühisvara koosseisu ja jagamisele kuuluva osamakse tagasinõude õiguse turuväärtuse üle. Kohus asus seisukohale, et sõltumata asjaolust, et jagamise ajal sellist õigust enam endise abikaasa kui EEK liikme omanduses ei ole (ta realiseeris selle teise abikaasa nõusolekuta ja teadmata peale abielusuhete lõppemist), tuleb jagatava vara väärtusena arvestada siiski selle vara turuväärtust jagamise ajal, see on nõude menetlemise ajal I astme kohtus. Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tagada õiglane ja kohene hüvitis omandi kaotamise eest. Aastal 2000, kui kostja ühisvara võõrandas, ei hüvitanud ta osa sellest vabatahtlikult hagejale. Kohus leidis, et antud asjas ei saa tõendamist leidnud asjaolude alusel (kostja võõrandas ühisvarasse kuulunud vara aastal 2000 hageja teadmata), lugeda jagatava vara väärtuseks kostja poolt aastal 2000 saadud rahasummat

225 000 krooni. Tegemist oleks hageja suhtes ilmselgelt ebaõiglase otsusega.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

9. T.P palub otsuse tühistada ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et kohtuotsus on ebaõige materiaalõiguse normide väära kohaldamise, menetlusnormide rikkumise ning tõendite ebaõige hindamise tõttu.

10. Poolte ühisvaraks abielusuhete lõppemisel oli EEK Murru osamaks, mis võõrandati 29.09.2000 turuväärtusega 225 000 krooni. Rohkem pooltel ühisvara ei olnud.

11. Õige ei ole ühisvara jagamisel võtta aluseks korteri väärtus 2005. aastal. Hageja on teadlikult venitanud oma õiguste rakendamisel eesmärgiga tulenevalt korteriturul toimuvast nõuda kõrgemat hüvitust. Nõude selline esitamine ning motiveerimine on pahatahtlik ning pahatahtlik on ka EEK Murru osamakse kunstlik hinna tõstmine. Osamakse hind on paigas turuväärtusena notariaalse tehingu sõlmimisega ning edasises osas on hagejal võimalik nõuda üksnes oma osa tehingu väärtusest ning seadusest tulenevalt viiviseid ja/või intresse raha maksmisega viivitamise eest. Kusjuures ei saa mööda minna asjaolust, et hageja ei ole üritanudki kohtuväliselt varasid jagada ning hageja on keeldunud pakutavatest alternatiividest.

12. Sõiduauto Moskvitš 412 kuulumist ühisvarasse ei ole hageja millegagi tõendanud. Samuti on põhistamata vara väärtus. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid sõiduki maksumuse kohta. Tegelikkuses kuulus sõiduk kostja emale ja müüdi 1992, see on abielu ajal. Kohus ei võimaldanud kostjal esitada täiendavaid tõendeid sõiduki osas.

4(5)

Vastustaja seisukoht

13. M.M vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

14. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada osamaksu tagasinõude õiguse väärtuse määramise ja T.Plt välja mõistetud rahalise hüvituse ning kohtukulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus.

15. PKS § 18 lg-st 2 tulenevalt kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kohus leidis õigesti, et jagamisele kuulub poolte abielusuhete lõppemise ajal 20.07.1994 ühisvarasse kuulunud osamaksu tagasinõudeõigus EEK-s Murru. Kuna osamaksu tagasinõude õigus on kooperatiivi liikmeks oleva abikaasa nõudeõigus kooperatiivi vastu jääb abikaasade ühisvara jagamisel osamaksu tagasinõude õigus vaid sellele abikaasale, kes on elamuühistu liige. Teine abikaasa võib nõuda kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu tagasinõude õigus. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis 3-2-1-101-96.

16. Üldjuhul vastab osamaksu tagasinõudeõiguse väärtus kooperatiivi liikme kasutusse antud korteri väärtusele. Käesoleval juhul tuleb väärtus määrata olukorras, kus kooperatiivi liikme kasutusse antud korter on peale abielusuhete lõppemist võõrandatud. 1995. aastal omandas kostja osamaksu tagasinõudeõiguse eest korteri, mille võõrandas 2000. aastal. Seega väljus korter 2000. aastal ühisvara hulgast ja osamaksu tagasinõudeõiguse väärtus tuleb määrata selle aja seisuga. Vaidlust ei ole selles, et korter võõrandati turuhinnaga, milleks oli 225 000 krooni. Vaidlust ei ole ka selles, et korteri müügist saadud raha jäi kostja kasutusse. Seega peab ta poole saadud rahast hüvitama hagejale. Kuna poolte ühisvara hulgas ei ole peale 2000. aastat enam korterit, ei mõjuta võimalik korterite turuhinna tõus või langus enam ühisvara väärtust ja seda olenemata sellest, kas korteri võõrandamiseks oli hageja nõusolek või mitte. Samasugune oleks olukord siis, kui korterite turuhinnad oleksid langenud, hageja saaks ikkagi nõuda poolt võõrandamisaegsest väärtusest.

17. Kohus on ebaõigesti käsitlenud käesolevas vaidluses hagejat ühisvara jagamise tulemusena korteri omandist ilma jäänud poolena, kellele tuleb tagada õiglane ja kohene hüvitis võrreldes teisele poolele jääva omandi väärtusega. Ühisvara jagamise tulemusena ei jäänud kostjale korteri omandit väärtusega 627 000 krooni, millest kohus kompensatsiooni väljamõistmisel lähtus. Kostja kasutuses on ainult korteri võõrandamisest saadud raha 225 000 krooni ning ilmselgelt ebaõiglane oleks sellest suurema kompensatsiooni väljamõistmine.

18. Poolte ühisvarasse kuulunud sõiduauto eest kompensatsiooni väljamõistmise osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega. Õige on kostja väide, et hageja ei ole esitanud tõendeid sõiduauto kuulumise kohta ühisvarasse. Kuid kohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et nii sõiduauto kuulumine ühisvarasse kui selle väärtus 8000 krooni on tõendatud kostja omaksvõtuga vastavalt TsMS § 231 lg-le 4. TsMS § 231 lg 3 sätestab omaksvõtu tagasivõtmise alused, mida käesoleval juhul ei esine. Kostja ei ole esitanud maakohtule ega ringkonnakohtule tõendeid, millest nähtuks, et omaksvõetud asjaolu ei vasta tõele.

19. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle

5(5) osaga, milles hagi rahuldamata jäeti ja lg 8 kohaselt jaotatakse apellatsioonimenetluse kohtukulud samadel alustel. Hagi kuulub rahuldamisele 37 % ulatuses. Samas proportsioonis jaotab ringkonnakohus ka tasutud riigilõivu. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 2600 krooni ja kostja apellatsioonkaebuse esitamisel 27 250. Seega on kokku tasutud riigilõivu 29 850 krooni, millest hageja kanda jääb 18 806 krooni ja kostja kanda

11 044 krooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 16 206 krooni tasutud riigilõivu kompenseerimiseks. Kuna nii hagi kui apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, jätab kolleegium kummagi poole õigusabikulu tema enda kanda.

Reet Allikvere Gaida Kivinurm Iko Nõmm