3-07-355/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-355

Haldusasi

O.V.u

kaebus

Riigikantselei

õigusloomeosakonna

16.01.2007

kirja

nr

8-5.1/06-06892

õigusvastasuse

kindlakstegemiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 09. oktoobril 2007

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja O.V.;

Vastustaja Riigikantselei;

Vastustaja esindajad Margus Matt ja Anna-Liisa Kaar.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda;

3. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse Riigikantselei õigusloomeosakonna 16.01.2007 kirjas

nr 8-5.1/06-06892 väljendatud toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Nimetatud kiri

oli vastus kaebuse esitaja 29.12.2006 pöördumisele.

2. O.V. pöördus 14.02.2006 avaldusega (tlk 2) keskkonnaministri poole ajujahi ajajatelt

nõutavate dokumentide küsimuses, tõstatades teenistusliku järelevalve algatamise vajaduse

küsimuse kontrollimaks jahijuhatajate atesteerimise vastavust seadusele. Keskkonnaminister

vastas pöördumisele 17.03.2006 kirjaga nr 20-2/2129-2 (tlk 6), milles teatas, et ei pea

vajalikuks algatada teenistuslikku järelevalvet.

2

3. 09.10 2006, 30.11.2006 ja 29.12.2006 (tlk 3-5) pöördus kaebuse esitaja Vabariigi Valitsuse

ja

Riigikantselei

poole

avaldustega

paludes

lahendada

tema

poolt

14.02.2006

keskkonnaministrile esitatud avalduses esitatud taotlused. Riigikantselei on 20.11.2006

kirjaga nr 8-5.1/06-06892 (tlk 10) ning Riigikantselei õigusloomeosakonna 14.12.2006

kirjaga nr 8-5.1/06-06892 (tlk 8) ja 16.01.2007 kirjaga nr 8-5.1/06-06892 (tlk 7) vastanud

kaebuse esitaja pöördumistele, selgitades, et keskkonnaminister on põhjendused oma tegevuse

õiguspärasuse kohta andnud 17.03.2006 kirjaga nr 20-2/2129-2.

4. Kaebuse esitaja leiab, et Riigikantselei õigusloomeosakonna 16.01.2007 kirja nr 8-5.1/06-

06892 (edaspidi vaidlustatud kiri) 2. ja 3. lõige on õigusvastased järgmistel põhjustel.

Vaidlustatud kirjas antud täiendav selgitus Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 77

lõike 1 punkti 1 kohta on selle normi õigeks rakendamiseks väär, kuna nimetatud seaduse 7.

peatüki kohane teenistusliku järelevalve ülesanne ja §-s 94 sätestatud järelevalvepädevus jäi

Vabariigi Valitsuse poolt tagamata ja teostamata. Seega on kaebuse esitaja 30.11.2006 ja

29.12.2006 avaldustes esitatud taotlused teenistuslik järelevalve korras Vabariigi Valitsuse

poolt lahendamata ning sellega on kaebuse esitaja 14.02.2006 avalduse menetlus lõppenud.

5. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 44

lõike 1 punktidele 1 ja 3 on tal õigus haldusmenetluse uuendamisele. Kaebuse esitaja on

seisukohal, et tema 29.12.2006 avalduses esitatud taotlused olid esitatud ametisoleva

ministri tegevuse kohta, vastus vaidlustatud kirjas on aga antud teenistusest vabastatud

ministri kohta. Vastus 30.11.2006 avaldusele oli eksitav, seega on kohane HMS § 5 lõikes 2

sätestatut silmas pidades vaidlustada Riigikantselei õigusloomeosakonna 16.01.2007 kirjas

väljendatud toimingud. Kaebuse esitaja põhjendatud huviks on haldusmenetluse uuendamine,

mille tulemusena saaks kaebuse esitaja pidada ühisjahti seadusekohase jahist osavõtjate

nimekirja alusel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ja palub jätta selle rahuldamata.

7. Kaebusest jääb ebaselgeks, milles seisneks haldusmenetluse uuendamine ning millist

menetluslikku tähendust kaebuse esitaja omistab vaidlustatud kirja osundatud lõikudele.

Vaidlustatud kiri on vastus kaebuse esitaja 29.12.2006 kirjale. Samas ei palu kaebuse esitaja

oma 29.12.2006 kirjas peaministril ega riigisekretäril teostada teenistuslikku järelevalvet

keskkonnaministri tegevuse üle. Seetõttu jäävad esitatud kaebus ning selle täpsustused

ebaselgeks.

8. Kaebuse esitaja pöördus 14.02.2006 kirjaga keskkonnaministri poole palvega kontrollida

jahijuhatajate atesteerimise vastavust seadusele ja tõkestada õigusvastane ühisjahtide

korraldamine. Kaebuse esitaja soovis, et kontrollitaks atesteerimise vastavust lähtudes

eeldusest, et jahijuhatajad rakendavad jahiseadust valesti. Kirjavahetusest selgus, et O.V. ja

Keskkonnaministeerium on erinevatel seisukohtadel jahiseaduse sätete rakendamise osas.

Keskkonnaministeerium on selgitanud O.V.ule jahiseaduse sätteid ning nende rakendamist

17.03.2006 kirjas. Riigisekretär ei ole oma 20.11.2006 kirjaga pidanud vajalikuks algatada

teenistuslikku järelevalvet keskkonnaministri tegevuse üle. Kuna kaebuse esitaja ei ole oma

29.12.2006 ja 30.11.2006 kirjades esitanud sisuliselt uusi asjaolusid 09.10.2006 kirjaga

võrreldes, on vastus kaebuse esitaja 29.12.2006 ja 30.11.2006 kirjadele antud riigisekretäri

20.11.2006 kirja alusel Riigikantselei õigusloomeosakonna 14.12.2006 ja 16.01.2007

vastuskirjadega, mis selgitavad kaebuse esitajale veelkord riigisekretäri kirja.

9. Jääb arusaamatuks, milles seisneb 16.01.2007 kirja vaidlustatud lõigete õigusvastasus.

Kaebuse esitaja on saanud sisulise vastuse nii keskkonnaministri 17.03.2006 kirjaga kui

riigisekretäri 20.11.2006 kirjaga.

3

10. Esiteks taotles kaebuse esitaja 29.12.2006 kirjas : „…, palun Vabariigi Valitsusel

lahendada kiirelt minu 14.02.2006. a avalduse taotlused.”. 14.02.2006 taotluste osas on

sisulised selgitused andnud ning taotlused lahendanud keskkonnaminister oma 17.03.2006

kirjaga. Sellele juhiti kaebuse esitaja tähelepanu ka 16.01.2007 vastuskirja vaidlustatud lõikes

2. Võttes arvesse, et vaidlustatud on just 16.01.2007 vastuskirja lõige 2, võib järeldada, et

kaebuse esitaja ei ole rahul sellega, et Riigikantselei ja Riigikantselei õigusloomeosakond

nõustuvad keskkonnaministri antud selgitustega jahiseaduse rakendamise kohta ning kaebuse

esitaja sooviks on, et kohus tuvastaks õigusloomeosakonna nõustumise õigusvastasuse.

11. Teiseks taotles kaebuse esitaja: „Välja nõuda keskkonnaminister Rein Randver’ilt seletus

tema tegevuse kohta”. Kaebusest ei selgu, milles seisneb sellele taotlusele antud vastuse

õigusvastasus.

Lähtudes

kaebuse

esitaja

09.10.2006

kirjast

nõudis

riigisekretär

keskkonnaministrilt selgitusi oma 01.11.2006 resolutsiooniga. Keskkonnaminister andis oma

selgitused 08.11.2006 kirjaga. Kuna kaebuse esitaja oma 29.12.2006 kirjas ei esitanud

sisuliselt uusi asjaolusid tema 09.10.2006 kirjaga võrreldes, mis oleksid vajanud

keskkonnaministri täiendavaid selgitusi, puudus vajadus keskkonnaministrilt uute selgituste

nõudmiseks. Seda on selgitatud vaidlustatud kirja teises lõigus.

12. Kolmandaks taotles kaebuse esitaja: „kaaluda Vabariigi Presidendile ettepaneku esitamist

keskkonnaministri vabastamiseks.”. Olles tutvunud keskkonnaministri 17.03.2006 ja

08.11.2006 selgitustega ning jahiseaduse sätetega, leidis riigisekretär oma 20.11.2006 kirjas,

et keskkonnaministri tegevus ei ole vastuolus seadustega, seega puudub alus teenistusliku

järelevalve algatamiseks ning põhjus keskkonnaministri teenistusest vabastamiseks. Seega

õigusloomeosakond vastas kaebuse esitaja 29.12.2006 kirjale ja kirjas toodud palvetele

õiguspäraselt.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebuse esitajal puudub

põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Eeltoodud põhjusel

tuleb kaebus jätta rahuldamata.

14. Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi Riigikantselei 16.01.2007 kirjas

nr 8-5.1/06-06892 väljendatud toimingute vaidlustamiseks. Nimetatud kiri saadeti kaebuse

esitajale vastusena tema 29.12.2006 peaministrile ja riigisekretärile ühiselt adresseeritud

avaldusele (tlk 5-6). Nimetatud avalduses väljendas kaebuse esitaja oma nördimust selle

üle, et Keskkonnaministeeriumi 17.03.2006 kirjaga nr 20-2/2129 on viidud teda eksitusse.

Samuti esitab kaebuse esitaja omapoolse tõlgenduse jahiseaduse §-st 45 ja leiab, et

jahijuhatajate atesteerimine põhjustab jahiseaduse rikkumist. Kaebuse esitaja palub kirjas

lahendada tema 14.02.2006 kirjas esitatud taotlused. Veel palub kaebuse esitaja nõuda välja

keskkonnaministrilt seletus tema tegevuse kohta ja kaaluda Vabariigi Presidendile ettepaneku

tegemist keskkonnaministri ametist vabastamiseks.

15. Vaidlustatud kirjas selgitatakse kaebuse esitajale, et talle on antud ammendavad vastused

keskkonnaministri 17.03.2006 kirjaga nr 20-2/2129. Kohus märgib, et halduskohtule esitatud

kaebuses taotles kaebuse esitaja algselt just viimatinimetatud kirja kui õigusakti tühistamist ja

kirjas väljendatud toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist. Viimases kaebuse täpsustuses

(27.05.2007, tlk 25) kinnitab kaebuse esitaja üheselt mõistetavalt, et kaebus on esitatud

Riigikantselei 16.01.2007 kirja peale. Kohus võttis kaebuse 11.06.2007 määrusega menetlusse

taotluses

Riigikantselei

õigusloomeosakonna

16.01.2007

kirja

nr

8-5.1/06-06892

õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebuse esitaja ei ole menetluses kordagi väitnud, et

kohus oleks võtnud kaebuse menetlusse tema taotlusi vääralt tõlgendades. Ka ei ole kaebuse

esitaja esitanud kohtu menetluses oleva taotluse muutmise taotlust. Seega on kaebuse esitaja

põhjendatud huvi piiritletud vaid 16.01.2007 kirjas väljendatud toimingute õigusvastasuse

4

tuvastamisele ja kaebuse esitaja muude Riigikantselei või Keskkonnaministeeriumi

toimingutega seonduvad argumendid ei ole asjassepuutuvad.

16. Kohus on juhtinud kaebuse esitaja tähelepanu vaidlustatud 16.01.2007 kirja kui toimingu

õigusvastasuse taotluse esitamisel oma põhjendatud huvi väljatoomise vajadusele. Ka

esimeses 26.03.2007 kaebuse käiguta jätmise määruses selgitas kohus kaebuse esitajale

põhjalikult toimingu õigusvastasuse taotluse esitamisel põhjendatud huvi väljatoomise

vajadust ja põhjendatud huvi olemust.

17. HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 10 lg 3 kohaselt tuleb

kaebuses välja tuua, milles selline põhjendatud huvi seisneb. Isiku põhjendatud huvi

olemasolu saab hinnata lähtudes kahest aspektist: esiteks saab isikul toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks põhjendatud huvi olla juhul, kui isikul on selle toiminguga otsene ja isiklik

puutumus. See tähendab seda, et toimingul, mille õigusvastasuse tuvastamist isik taotleb, peab

olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka

selge eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda

taotlenud isikut edaspidi oma rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel, sealhulgas näiteks mõne

uue nõude (haldusorgani kohustamiseks, avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju

hüvitamiseks, vms) esitamisel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi toimingu

õigusvastasuses veenduda.

18. Istungil selgitas kaebuse esitaja, et tema eesmärk on tõendada kohtumenetluses, et

haldusorganite tegevus haldusmenetluses on pettus. Samas ei olnud võimalik tuvastada,

millist õiguslikku kasu selline tõdemus kaebuse esitajale annaks. Kaebuse esitaja kinnitas, et

tema põhjendatud huvi seisneb selles, et haldusmenetlus uuendataks ja et kohus tuvastaks, et

vastavalt HMS § 44 on ilmnenud uued dokumendid, mis ei olnud kaebuse esitajale teada ja

mis

oleksid

käsitletavad

menetluse

uuendamist

tingivate

uute

asjaoludena.

Haldusmenetluseks, mille uuendamist kaebuse esitaja taotleb, oleks tema taotluse alusel

algatav teenistuslik järelevalve keskkonnaministri ametitegevuse üle. Vastustaja selgituste

kohaselt vastas Riigikantselei kaebuse esitaja taotlusele algatada keskkonnaministri suhtes

teenistuslik järelevalve 20.11.2006 kirjaga nr 8-5.1/06-06892 (tlk 10) ja et uusi asjaolusid

võrreldes eelmiste avaldustega kaebuse esitaja välja toonud ei ole. Käesoleva haldusasja

esemeks ei ole aga Riigikantselei 20.11.2006 kirjas väljatoodud seisukohad. Seda ka mitte

juhul, kui Riigikantselei nendele seisukohtadele oma hilisemas (16.01.2007) kirjas viitas või

neid ka osaliselt üle kordas. Õiguskindluse põhimõttest tulenevalt tuleb haldustoiminguid

lugeda õiguspärasteks senikaua, kui haldusorgan ise või halduskohus ei ole neid toiminguid

õigusvastasteks tunnistanud. Seega on nii keskkonnaministeeriumi 17.03.2006 kui

Riigikantselei 20.11.2006 kirjades väljendatud seisukohad õiguspärased. Liiatigi ei tulene

ühestki õigusnormist kaebuse esitajale subjektiivset õigust taotleda ministri suhtes

teenistusliku järelevalve algatamist. Seega ei saa käesoleval juhul olla kaebuse esitaja

põhjendatud huviks soov uuendada haldusmenetlus tema taotluses keskkonnaministri üle

järelevalve teostamiseks.

19. Kaebuse esitaja istungil antud kinnituse kohaselt oli kaebuse kohtusse esitamisel tema

põhjendatud huviks haldusmenetluse uuendamine ja ta pööras oma tähelepanu ainult

keskkonnaministri pettusele. Peale riigisekretäri resolutsioonist (tlk 41) teadasaamist soovib

kaebuse esitaja aga tõendada, et ka Riigikantselei ja õigusloomeosakonna tegevus on pettus.

Kaebuse esitaja hinnangul on oluline ka see, et kaebuse esitaja andis lahendada olukorra

otseselt Vabariigi Valitsusele, aga lahendas olukorra Riigikantselei õigusloomeosakond.

Kohus leiab, et eelnimetatud põhjendused ei ole kaebuse esitaja põhjendatud huviks HKMS §

7 lõike 1 tähenduses. Muuhulgas on vastustaja selgitanud, et Riigikantselei korraldab

5

vastavalt VVS § 77 lõike 1 puntkile 1 Vabariigi Valitsuse ja peaministri asjaajamist ja

tehnilist teenindamist, sh kirjadele vastamist. Asja menetlemise käigus ei ole esitatud

argumente selle kohta, miks on kaebuse esitajal huviks tõestada Riigikantselei asjaajamise

väidetavat õigusvastasust tema 29.12.2006 pöördumisele vastamisel.

20. Kohtu küsimusele, mis muutuks kaebuse esitaja jaoks õiguslikus mõttes, kui vaidlustatud

kirja ei oleks, vastas kaebuse esitaja, et ilma kirja olemasoluta oleks ta pöördunud kohtusse

juba enne selle kirja saamist. Kohus leiab, et kaebus esitaja ei ole näidanud, kuidas rikkus

tema õigusi see, et ta ootas ära 16.01.2007 kirja ja ei pöördunud varem kohtusse. Kaebuse

esitajal oli tegelikkuses võimalus pöörduda kohtusse juba oluliselt varem: asja materjalidest

nähtuvalt vastati kaebuse esitaja sisulistele taotlustele 17.03.2006 Keskkonnaministeeriumi ja

20.11.2006 Riigikantselei kirjaga. Seega ei saa kaebuse kohtusse esitamist just 16.02.2007

lugeda kaebuse esitaja huve rikkuvaks.

21. Veel väljendas kaebuse esitaja nii kirjalikes materjalides kui ka istungil muret selle üle, et

praktikas osaleb ühisjahis isikuid, kellel ei ole jahitunnistust. Ühisjahi läbiviimist juhib

jahiseaduse § 45 lõike 1 punkti kohaselt atesteeritud jahijuhataja. Kaebuse esitaja kinnituse

kohaselt tal jahijuhataja kvalifikatsioon puudub, seega saaks ta teoreetiliselt osaleda ühisjahis

jahist osavõtjana. Kaebuse esitaja väljendas muret selle üle, et andes jahiseaduse § 45 lõike 4

punkti 2 kohaselt jahist osavõtjate nimekirjale allkirja jahiohutuse ja jahipidamise nõuete

teatavaks tegemise kohta, vastutab ta jahist osavõtjana selle eest, et ühisjahis osaleb

jahitunnistuseta isikuid. Samuti ei saa ta täita vastavalt jahiseaduse § 45 lõike 4 puntkile 2

jahijuhataja õiguspäraseid korraldusi. Vastustaja kinnitusel avaldas kaebuse esitaja poolte

vahel 10.07.2007 Riigikantseleis aset leidnud läbirääkimistel, et tema soov on, et kohus

annaks jahiseadusele omapoolse tõlgenduse. Kaebuse esitaja taotlevat kohtu hinnangut

suurulukite ühisjahi pidamise seaduslikkusele, mitte ei soovi teenistusliku järelevalve

teostamist keskkonnaministri tegevuse üle. Istungil kaebuse esitaja neid väiteid siiski ei

kinnitanud. Kohus selgitas istungil, et halduskohtus kaebuse läbivaatamise eeldus on kaebuse

esitaja õiguste rikkumine või teatud juhtudel (õigusvastasuse tuvastamise nõue) isiku

põhjendatud huvi. Kohus annab õigusnormile tõlgenduse vaid nimetatud juhtudel ja esitatud

taotluse piires. Vaidlustatud 16.01.2007 kirjas ei anna Riigikantselei oma seisukohta ega

tõlgendust jahiseaduse §-le 45. Kaebuse esitaja 29.12.2006 kiri Vabariigi Valitsusele ja

Riigikantseleile mainib eelnimetatud sätet, ent kaebaja ei esita selles §-le 45 konkreetseid

etteheiteid, vaid pigem paar fragmentaarset viidet nimetatud sättele ja selle tõlgendusele oma

varasemates avaldustes. Kohus leiab, et vaidlustatud kirjaga seoses ei tekkinud kaebuse

esitajal mingit põhjendatud huvi jahiseaduse § 45 rakenduspraktika õiguslikuks analüüsiks.

Asja materjalidest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis 16.01.2007 kirjaga kaebuse esitaja jaoks seoses

võimaliku ühisjahtidest osavõtmiseks oleks muutunud või teisalt, kuidas muutuks kaebuse

esitaja õiguslik seisund siis, kui vaidlustatud kirja ei oleks olemas. Kohus märgib ka, et

käesolevas haldusasjas ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud jahijuhatajate atesteerimist (sellele

on ta mingil määral viidanud oma 29.12.2006 kirjas Vabariigi Valitsusele ja Riigikantseleile).

22. Seega ei nähtu O.V.u kaebusest, milles seisneb tema põhjendatud huvi Riigikantselei

16.01.2007 kirjas väljendatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Ei nähtu kaebuse

esitaja isiklikku puutumust ega seda, millise õigusliku kasu vaidlustatud toimingu

õigusvastasuse tuvastamine talle annaks ehk teisisõnu, kuidas aitaks õigusvastasuse

tuvastamine kaebuse esitajal edaspidi oma subjektiivseid õigusi kaitsta. Eeltoodust tulenevalt

puudub

kaebuse

esitajal

õigustatud

huvi

vaidlustatud

toimingute

õigusvastasuse

tuvastamiseks. Seetõttu ei asu kohus kaebust sisuliselt läbi vaatama ja jätab selle rahuldamata.

6

23. Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei ole esitatud, seega jäävad poolte menetluskulud

nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik