3-07-1376/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

19. oktoober 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1376 Haldusasi R.V.u kaebus tühistada Justiitsministeeriumi 31. mai 2007. a otsus, millega kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse Menetlusosalised Kaebuse esitaja – R.V.; Vastustaja – Justiitsministeerium Asja läbivaatamise vorm Avalik kohtuistung 15. oktoobril 2007. a Tallinnas Resolutsioon

1. Jätta R.V.u kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud R.V.u kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 19. novembril 2007. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja kt P. Posti 31. mai 2007. a otsusega nr 4-1-04/6128 (vormistatud kirjana) otsustati kinnipeetav R.V. jätta julgeoleku kaalutlustel (kriminaalmenetluse huvides) edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglasse. Otsuse tegemise alusena viidati justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 19 lõikele 3.

2. R.V. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja kt P. Posti 31. mai 2007. a otsuse nr 4-1-04/6128 tühistamiseks tema paigutamist puudutavas osas. Kaebuse kohaselt on otsus motiveerimata ja kontrollimatu. Otsusest ei nähtu selle tegemise aluseks olnud asjaolud, järeldused ja põhjendused. Need puudused ei võimalda anda hinnangut tehtud kaalutlusotsuse õiguspärasusele.

3. Justiitsministeerium palub jätta kaebuse rahuldamata. Eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetav R.V. paigutati Murru Vanglast ümber Tallinna Vanglasse 4. septembril 2006. a seoses kriminaalasjaga nr 06730000233 ning seda pikendati prokuröri määrustega kuni 1. juunini 2007. a. Alates 1.

juunist 2007. a oli R.V.u paigutamise otsustamine vastavalt justiitsministri 29. novembri 2000. a määruse nr 55 „Täitmisplaan“ § 5 lõikele 2 Justiitsministeeriumi pädevuses. R.V. otsustati jätta Tallinna Vanglasse, kus ta oli viibinud juba ca 8 kuud. Vangla sisekorraeeskirja § 19 lõike 3 kohaselt võis Justiitsministeerium põhjendatud juhul otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise sisekorraeeskirjas ettenähtud menetluskorda järgimata, s.o ilma vastava vangla direktori taotluseta. Otsuses on toodud Tallinna Vanglasse jätmise põhjuseks julgeoleku kaalutlused, s.t kriminaalmenetluse huvid. R.V. on kahtlustatav Murru Vanglas toimepandud kuriteos ning Justiitsministeerium peab tagama, et tal oleks võimalikult vähe võimalusi mõjutada kriminaalasjaga seotud ametnikke ja kinnipeetavaid. Murru Vangla kui laagertüüpi vangla ei ole sobivaim kinnipidamiskoht vangistuse eesmärkide saavutamiseks. Kaebuse väited diskretsioonireeglite rikkumise ning otsuse vastuolulisuse ja ebaselguse kohta on arusaamatud. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teatud vanglasse.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus nõustub Justiitsministeeriumi seisukohaga, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist ühte või teise vanglasse. Kinnipeetava paigutamise otsustamine on täitevvõimu pädevuses. Täitmisplaani § 5 lg 2 kohaselt otsustab eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetava paigutamise Justiitsministeerium. Paigutamise otsustamisel ei ole keelatud arvestada ka kinnipeetava eelistustega, kuid lõpliku valiku tegemisel on otsustav siiski täitevvõimu seisukoht, mis peab arvestama vajadusega tagada vanglate julgeolek ja korrakohane funktsioneerimine.

5. Kinnipeetava õigusi võib tema paigutamine rikkuda üldjuhul siis, kui see toimub ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine kättemaksuks või tagakiusamiseks). Kohus leiab, et käesoleval juhul on Justiitsministeeriumi otsus jätta R.V. karistust kandma Tallinna Vanglasse seaduslik ning ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

6. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetav R.V. pärast Keskvangla likvideerimist paigutatud karistust kandma Murru Vanglasse. Kohtute infosüsteemi salvestatud kohtulahenditest nähtub, et Harju Maakohtu 6. septembri 2006. a määrusega kriminaalasjas nr 06730000233, mis jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2006. a määrusega, vahistati R.V. kahtlustatuna Murru Vanglas toimepandud raskes isikuvastases kuriteos. Harju Maakohtu 11. jaanuari 2007. a määrusest nr 1-06-1134 nähtub, et „R.V.ule on lisandunud uus kuriteo kahtlustus esimese astme kuriteos. Seega asub kohus seisukohale, et Murru vangistusrežiimi tingimustes viibides võib R.V. jätkata illegaalset sidepidamist vabaduses viibivate isikutega ning nende kaudu takistada tõe tuvastamist kriminaalasjas, mõjutades tunnistajaid, kõrvaldades seni fikseerimata tõendeid seega jätkata kuritegude toimepanemist”. Kahtlustatavad kuriteod on kvalifitseeritud KarS § 123 „Ohtu asetamine“, § 184 lg 2 p 1 „Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine“ ja § 331 „Kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt narkootilise ja psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine ja arsti ettekirjutuseta tarvitamine“ järgi. Samas kriminaalasjas on teistele isikutele esitatud kahtlustus selles, et „mõned Murru Vangla kinnipeetavad omavad mõjuvõimu nii kaaskinnipeetavate seas kui vanglaametnike suhtes, samuti kasutavad kinnipeetavad omavaheliseks suhtlemiseks ja suhtlemiseks vanglaametnikega mobiiltelefone, mis on viinud olukorrani, kus kinnipeetavate elu kinnipidamisasutuses mõjutavad kinnipeetavad ise, mis viitab Murru Vangla ametnike ja kinnipeetavate ebaseaduslikule käitumisele, millega võib olla tekitatud oluline kahju teiste isikute õigustele ja avalikele huvidele“. R.V.u väited, et kriminaalasi on tänaseks sisuliselt lõpetatud ja puudub oht tunnistajate ja kriminaalmenetluse mõjutamiseks, on alusetu ja vastuolus haldusasjas kogutud tõenditega. R.V. on endiselt kahtlustatav selliste kuritegude toimepanemises, mille tõttu on kohtud ja prokurör pidanud vajalikuks R.V.u isoleerimist teistest kinnipeetavatest ja Murru Vanglast. Kohtu käsutuses puuduvad tõendid selle kohta, et kahtlustus oleks ära langenud ja kriminaalasi oleks lõpetatud.

7. Seega oli R.V.u Murru Vanglasse paigutamata jätmine õigustatud. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on R.V. alates 4. septembrist 2006. a karistust kandnud Tallinna Vanglas, olles ühtlasi vahistatu staatuses kuni 1. veebruarini 2007. a. Seejärel oli R.V. kuni 31. maini 2007. a Tallinna Vanglasse paigutatud prokuröri määruste alusel kriminaalmenetluse huvides (tlk 20-21). Justiitsministeerium otsustas kaevatava otsusega jätta R.V.u karistust kandma Tallinna Vanglasse, s.o sisuliselt paigutada ta Murru Vanglast ümber Tallinna Vanglasse. Kohus leiab, et see otsus on vastu võetud õiguslikul alusel, menetluskorda pole rikutud, otsus pole meelevaldne ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi.

8. VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik julgeoleku kaalutlustel. Kohtuotsuse punktis 6 tuvastatud asjaoludel on R.V.u Murru Vanglast äraviimine kooskõlas vangla julgeoleku tagamise eesmärgiga. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kattub käesoleval juhul kriminaalmenetluse huvidega, s.o tagada tunnistajate mittemõjutamine ja välistada uute kuritegude toimepanemine.

9. Vangla sisekorraeeskirja § 19 lg 3 kohaselt võib põhjendatud juhul jätta ümberpaigutamisel järgimata ümberpaigutamise korra üldised nõuded. Seega ei ole vaja ümberpaigutamiseks alati vajalik vangla direktori taotlust ja koguda sisekorraeeskirjas ettenähtud dokumente. Käesoleval juhul ei olnud asjaoludest tulenevalt põhjendatud läbida kõiki formaalsusi. Seega ei ole menetlusreegleid käesoleval juhul rikutud.

10. R.V.u väide, et erinevalt Tartu Vanglast ei ole Tallinna Vanglas tagatud eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavale VangS § 8 ja 55 sätestatud õigused, on asjakohatu ega anna talle subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist Tartu Vanglasse. Juhul kui olmetingimused ei vasta nõuetele ja rikuvad kinnipeetava õigusi, tuleb ettenähtud korras esitada vastav kaebus vastava vangla peale. Tartu Vanglasse ümberpaigutamata jätmine on Justiitsministeeriumi pädevuses olev kaalutlusotsus, mis võtab arvesse vanglate julgeoleku tagamise vajaduse (s.o kinnipeetavate üksteisest eraldihoidmise vastavalt asjaoludele) ning tagab ja lihtsustab kriminaalmenetluse läbiviimist (Tallinna Vanglas viibivat kahtlustatavat kinnipeetavat on ökonoomsem Harju Maakohtusse kriminaalasja arutamisele konvoeerida kui Tartu Vanglas viibivat kahtlustatavat ning see vähendab ka julgeolekuriske).

11. Alusetud on kaebuse esitaja etteheited kaevatava otsuse motiveerimatusele ja ebaselgusele. Arusaamatu on väide, et otsus on vastuoluline. Otsus on arusaadav ja selge ning selles on lühidalt ära toodud otsuse tegemise aluseks olnud kaalutlused. Kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teatud vanglasse, ei pea vastav motivatsioon olema mahukas ega detailne. Piisab sellest, kui otsuses esitatud kaalutluste alusel on võimalik kontrollida seda, kas otsus tugines seaduslikule alusele ega ole meelevaldne. Käesoleval juhul ei viita miski otsuse ja selle tegemise aluseks olnud kaalutluste ja järelduste õigusvastasusele. Tuvastatud on, et ümberpaigutamise aluseks on olulised julgeoleku ja kriminaalmenetluse kaalutlused ning asjaolu, et kaebuse esitajale oleks meelepärane teistsugune valik, ei anna alust otsuse tühistamiseks. Otsus on kooskõlas kehtiva õigusega, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa Vanglareeglistiku" punktidega 17.2 ja 17.3, mis ütlevad, et kinnipeetava suunamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele; ning vangide sooviga tuleb arvestada „võimalusel“. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud võimalust arvestada R.V.u soovidega, sest tema isiklikud eelistused ei ole kaalukamad avalikest huvidest välistada oht vangla julgeolekule ja tagada kriminaalmenetluse nõuetekohane läbiviimine.

12. Seega oli vaidlustatud otsuse tegemiseks olemas seaduslik alus ning R.V.u subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Kaebus jääb rahuldamata ning menetluskulud (4. juulil 2007. a Tallinna Vangla maksekorraldusega nr 1288 tasutud riigilõiv 80 summas krooni, tlk 8) tuleb HKMS § 92 lõike 1 alusel jätta R.V.u kanda.

Villem Lapimaa