3-07-82/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-82 Otsuse kuupäev 17.10.2007 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Aivar Viitkini kaebus Tartu Vangla direktori 02.10.2006 käskkirja nr 1-4/1280 ja Tartu Vangla toimingute peale ning sõnumisaladuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 27.09.2007 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aivar Viitkin, kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Gaabriel Tavits ning vastustaja - Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Asjaolud

A. Viitkin viibis alates märtsist 2005.a. Tartu Vanglas vahi all. Tartu Vangla direktori 02.10.2006.a käskkirjaga nr 1-4/1280 karistati Aivar Viitkinit isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamisega 1 kuuks. 20.10..2006.a. tunnistas Tartu Vangla direktori asetäitja kehtetuks A. Viitkinile antud tehnika kasutamise loa. 02.10.2006.a avas väljasaadetavaid kirju kogunud inspektor-kontaktisik kaks A. Viitkini poolt kirjutatud ja kinnikleebitud kirja. Üks nendest kirjadest oli suunatud A. Viitkini esindajale. 07.11.2007.a. esitas A. Viitkin taotluse võimaldada helistada tema lepingulistele esindajatele Toomas Alp`ile, Gaabriel Tavitsale ning Konrad Mällole seoses 13. novembril 2006 toimuva kohtuistungiga. Võimalust oma esindajatele graafikuväliselt helistada talle ei antud.

Aivar Viitkin esitas 02.01.2007.a. Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 02.10.2006 käskkirja nr 1-4/1280 ja Tartu Vangla toimingute peale ning sõnumisaladuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes.

Kaebuse taotlus ja põhjendused

Kaebuses taotleb selle esitaja:

2

1. Tunnistada Tartu Vangla direktori asetäitja J. Rakaselg poolt antud käskkiri 02.10.2006.a nr 1- 4/1280 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ õigusvastaseks;

2. Tunnistada Tartu Vangla direktori asetäitja J. Rakaselg poolt 20.10.2006.a. antud haldusakt nr E3-309, E-136 „Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine“ õigusvastaseks;

3. Välja mõista Eesti Vabariigilt A. Viitkini kasuks vahi all peetava isiku sõnumisaladuse rikkumisega tekitatud mittevaraline kahju summas 70 000 krooni.

4. Lugeda õigusvastaseks Tartu Vangla toiming 07.11.2006.a, millega ei võimaldatud

A. Viitkinil helistada tema esindajatele seoses 13.11.2006.a aset leidnud kohtuistungiga.

I Tartu Vangla direktori käskkirja 02.10.2006.a nt. 1-4/1280, distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastaseks tunnistamine

02.10.2006.a koostati Tartu Vangla direktori asetäitja J. Rakaselg poolt käskkiri nr 02.10.2006.a nr. 1-4/1280, millega määrati A. Viitkinile distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarkaristuse määramise kaalutlused olid järgmised: A. Viitkin omab ühte distsiplinaarkaristust. Vastavalt Tartu Vangla kodukorrale on kinnipeetaval isikul keelatud suhtlemisel vangla teenistujatega kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. A. Viitkin on tutvunud kehtivate õigusaktidega ja lähtuvalt sellest teab oma õigusi ja kohustusi ning nende mittetäitmisest tulenevaid tagajärgi. Nimetatud käskkirjaga otsustati A. Viitkinit karistada isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keeluga 1 (üheks) kuuks Vangistusseaduses (edaspidi VanS) § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 nõuete rikkumise eest. A. Viitkin on seisukohal, et nimetatud käskkiri on õigusvastane, kuna ta ei vasta õiguspärase haldusakti tunnustele.

Vaidlustatud käskkiri ei ole proportsionaalne ning samuti sisalduvad selles kaalutlusvead. Tulenevalt VanS §-st 100 lg 3 tuleb vahistatule distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võtta eelvangistuse põhjust ja eesmärki. Vangistusseaduse § 100 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristusteks: a) noomitus b) isiklike vahendite arvel lisatoidustuse õiguse keelustamine kuni kaheks kuuks c) kartserisse paigutamine kuni 30 päevaks.

A. Viitkinile nimetatud käskkirjaga määratud karistuse põhjenduse osas on küll teatud osas viidatud asjaolule, millest tulenevalt on A. Viitkinile karistus määratud, kuid ei ole seejuures viidatud seosele eelvangistuse põhjuse ja eesmärgiga. Sellest tulenevalt ei ole Tartu Vangla piisavalt kaalutlenud, miks oli vaja A. Viitkinit karistada just nimelt isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keeluga 1 (üheks ) kuuks. A. Viitkinil oli probleeme tervisega ning seetõttu ei olnud tal võimalik kõiki toiduaineid kasutada. Isiklike vahendite arvelt lisatoidustamise keelustamisega halvenesid A. Viitkin võimalused saada niisuguseid toiduained, mis oleksid olnud vajalikud arvestades tema tervislikku seisundit (võimalik maohaavade tekkimine).

Samuti ei ole vaidlustatud haldusakti koostamine proportsionaalne, kuna määratud karistus ei ole vastavuses toimepandud teoga. Nimetatud haldusakti juures puudub A. Viitkini enda selgitus võimaliku rikkumise kohta, samuti ei ole tunnistajaid, kes võiksid kinnitada, et A. Viitkin rikkus Tartu Vangla sisekorraeeskirju. Samas on vaidlustatud käskkiri 03.10.2006.a tagastatud märkusega, mille kohaselt on nimetatud käskkiri Tartu Vangla poolt tunnistatud puudustega olevaks haldusaktiks. Vaidlustatud käskkirjal oleva vastavasisulise märke kohaselt ei ole distsiplinaarkaristus seotud intsidendiga. Sellest tulenevalt ei ole vastav käskkiri ega ka selles esinev karistus proportsionaalne ning kaalutletud, kuna puudub üheselt mõistetav seos väidetava teo ning määratud karistuse vahel.

3 Kuna vaidlustatud käskkiri ei vasta HMS §-s 54 toodud õiguspärase haldusakti tunnustele, eelkõige on rikutud selle akti andmisel proportsionaalsuse põhimõtet ning kaalutluse põhimõtet, on nimetatud haldusakt õigusvastane.

II Tartu Vangla direktori asetäitja J. Rakaselg poolt antud haldusakti nr. E3-309, E-136 20.10.2006.a "Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine" õigusvastaseks tunnistamine.

Nimetatud haldusakti põhjenduste kohaselt tühistati tehnika kasutamise luba asjaolu tõttu, et A. Viitkin on vahistatuna rikkunud süstemaatiliselt vangistust reguleerivaid õigusakte ning ei ole seega täitnud vanglas pandud lisakohustusi.

Eelpool nimetatud haldusakti ei saa lugeda õiguspäraseks, kuna nimetatud haldusakt ei ole proportsionaalne ning samuti esinevad nimetatud haldusaktis kaalutlusvead. Haldusakti põhjenduste kohaselt on A. Viitkin on süstemaatiliselt rikkunud vangistust reguleerivaid õigusakte ning seega ei ole A. Viitkin täitnud Tartu Vanglas lisakohustusi. Samas ei selgu haldusakti põhjendustest, milles esinesid süstemaatilised vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumised. Samuti ei ole õige ka väide, et A. Viitkinit on distsiplinaarkorras karistatud kahel korral, sest 02.10.2006.a distsiplinaarkaristus on oluliste puudustega ning seetõttu õigusvastane. Sellest tulenevalt ei ole Tartu Vangla piisavalt põhjendatud, miks oli vaja tehnika kasutamise luba tühistada ning missugused olid süstemaatilised rikkumised, mida on A. Viitkinile ette heidetud.

Vaidlustatud haldusakt ei vasta HMS §-s 54 toodud õiguspärase haldusakti tunnustele, kuna eelkõige on rikutud selle akti andmisel proportsionaalsuse põhimõtet ning kaalutluse põhimõtet. Sellest tulenevalt on nimetatud haldusakt õigusvastane. Reeglistiku p 36 p 1 kohaselt ei saa ühtegi vangi karistada ilma teda väidetavast süüteost informeerimata ja andmata võimalust ennast kaitsta. A. Viitkinile ei antud võimalust ennast kaitsta ning seetõttu ei olnud tagatud ka tema väärikas kohtlemine arvestades vahi all peetava isiku eriseisundit.

III Vahi all peetava isiku sõnumisaladuse rikkumine

A. Viitkini puhul on Tartu Vangla rikkunud vahi all viibivale isikule tagatavat sõnumisaladust. 02.10.2006.a viibis inspektor-kontaktisik sektsioonis ning kogus väljasaadetavate kirju. Väljasaadetavaid kirju kogunud inspektor-kontaktisik avas seejuures kaks A. Viitkini poolt kirjutatud ja kinnikleebitud kirja. Üks nendest kirjadest oli suunatud ka A. Viitkini esindajale. Ilma, et inspektor-kontaktisik oleks huvi tundnud, kellele on kiri adresseeritud, see avati ning seega rikuti olulisel määral A. Viitkini õigust suhelda oma esindajaga ning rikuti ka tema suhtes kohaldatavat sõnumisaladust. Kinnipeetaval on õigus vastavalt VanS §-le 97 lg 3 kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule, justiitsministeeriumile ja oma riigi konsulaartöötajale adresseeritud kiri anda inspektor-kontaktisikule üle kinnises ümbrikus. Kui ümbrikul ei olnud selget viidet, et kiri on suunatud A. Viitkini advokaadile, siis oleks igati loogiline olnud, et kontaktisik oleks uurinud, kellele see kiri suunatud on, enne kui nimetatud kiri avatakse. Inspektor-kontaktisik aga nimetatud asjaolu ei kontrollinud ning seega sekkus lubamatult

A. Viitkini kirjavahetusse tema lepinguliste esindajatega. Kuna niisugune sekkumine on vahi all viibiva isiku õiguste oluline rikkumine, on sellega tekitatud A. Viitkinile mittevaralist kahju 70 000 krooni ulatuses. Käesoleva summa tuleb tulenevalt riigivastutuse seaduse §-st 9 Eesti Vabariigilt välja mõista, kuna Tartu Vangla ei taganud kinnipeetava seadusega ettenähtud õigust informatsiooni saladusele.

4 IV Telefoni kasutamise õiguse põhjendamatu piiramine

07.11.2006.a esitas A. Viitkin Tartu Vanglale taotluse, kus ta palus võimaldada helistada oma esindajatele seoses 13.11.2006.a aset leidnud kohtuistungiga. Taotluses oli ka märgitud, et helistamiseks kulunud aeg oleks ligikaudu 15 minutit. Nimetatud taotlust ei rahuldatud täielikult. Taotluse kohaselt anti võimalus helistada üksnes graafikujärgselt, kuid samas ei antud luba helistada graafikuväliselt. Nimetatud piiranguga riivati ebaproportsionaalselt A. Viitkini õigust konsulteerida oma advokaatidega enne 13.11.2006.a aset leidvat kohtuistungit. Nimetatud toiming oli ebaproportsionaalne, kuna ei põhjendatud piisavalt, miks ei peetud vajalikuks tagada A.Viitkinile võimalust konsulteerida tema esindajatega enne 13.11.2006.a aset leidnud kohtuistungit.

A. Viitkinil oli tema kriminaalasjas kaks kaitsjat Toomas Alp ja Konrad Mällo. Nimetatud kaitsjad täitsid kaitsja ülesandeid A.Viitkinile esitatud süüdistuses kriminaalasjas nr 1-04-128. Gaabriel Tavitsal oli nimetatud kriminaalasjas funktsiooniks taotluse koostamine ja esitamine

A. Viitkini suhtes tõkendi muutmiseks. Kuna 13.11. 2006.a. aset leidval protsessil oli planeeritud ka tõkendi muutmise avaldus esitada, oli seoses sellega A.Viitkinil vajalik suhelda kõigi kolme esindajaga, kes olid nimetatud kriminaalmenetlusse kaasatud. A. Viitkini taotlus suhelda oma esindajatega ei olnud midagi erakorralist, samuti ei taotlenud A. Viitkin ka liiga pikka telefonivestluse aega -taotletud kõnede orienteeruv kestus kokku oleks olnud 15 minutit ja seda kõigi kolme esindaja peale. Eelpool nimetatud põhjustel tuleb ka nimetatud toiming lugeda õigusvastaseks ning A. Viitkini õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks.

Põhjendatud huvi olemasolu

A. Viitkin on seisukohal, et eelpool nimetatud haldusaktid ja haldustoimingud on õigusvastased. Nimetatud haldusaktide jatoimingutega piirati ebaproportsionaalselt tema kui vahi all viibiva isiku õigusi ning ei järgitud Vangistusseaduses kui ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses R (87) 3 Euroopa Vanglareeglistiku (edaspidi reeglistik) kohta sätestatud nõudeid. Nimetatud reeglistiku p.l kohaselt lähtutakse vabaduskaotusliku karistuse rakendamisel materiaalsetest tingimustest ja moraalsetest tõekspidamistest, mis ei alanda inimväärikust ning mis on kooskõlas reeglistikuga. Reeglistiku p. 3 kohaselt on oluline vangide kohtlemisel tagada nende tervis ja eneseväärikus. Lisaks eelpool öeldule tuleb arvestada ka eeluuritavatele kehtestatud erireegleid. Reeglistiku p.90 kohaselt peavad vanglate juhid lähtuma reeglistikus sätestatud üldistest nõuetest, kuid eeluuritaval peavad olema eelised, kuna enne isiku süü tõendamist tuleb teda lugeda süütuks.

A. Viitkin on seisukohal, et teda ei koheldud Tartu Vanglas kui eeluuritavat, vaid pigem kui süüdimõistetud kinnipeetavat ning seetõttu ei olnud tagatud tema eneseväärikus. Eelpool nimetatud haldusaktide ja -toimingute kohtu poolt õigusvastaseks tunnistamine annab A. Viitkinile võimaluse hilisemas menetluses nõuda Eesti riigilt õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist, kuna kinnipidamisasutuses ei tagatud tema kui eeluuritava väärikas kohtlemine.

02.10.2006.a. käskkirja õigusvastasuse tuvastamine annab aluse tunnistada õigusvastaseks ka Tartu Vangla direktori asetäitja J. Rakaselg poolt antud haldusakti nr. E3-309, E-136 20.10.2006.a 'Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine", kuna üheks asjaoluks nimetatud haldusaktile on ka kahe (s.h. 02.10.2006.a määratud) distsiplinaarkaristuse olemaolu.

5 Vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks tunnistamine annab A. Viitkinile võimaluse taotleda Eesti riigilt mittevaralise kahju hüvitamist.

20.10.2006.a anti Tartu Vangla direktori asetäitja J. Rakaselg poolt välja haldusakt, millega tunnistati kehtetuks A. Viitkinile antud tehnika kasutamise luba. Nimetatud haldusakti õigusvastasuse kindlaks tegemine tähendab, et põhjendamatult piirati A. Viitkini võimalust suhelda välismaailmaga ning sisuliselt ei koheldud teda kui vahi all viibivat isikut, vaid pigem kui süüdimõistetud isikut. Nimetatud käitumist ei saa vahi all viibiva isiku suhtes pidada niisuguseks käitumiseks, kus on tagatud vahi all viibiva isiku eneseväärikus. Vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks tunnistamine annab A. Viitkinil võimaluse hilisemas menetluses taotleda Eesti riigilt mittevaralise kahju hüvitamist.

Tartu Vangla vastuväited

Tartu Vangla leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Käskkirja õiguspärasus

Tartu Vangla direktori 02.10.2006.a käskkirjaga nr 1-4/1280 karistati Aivar Viitkinit isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamisega 1 kuuks selle eest, et tema 18.09.2006.a kella 21.30 ajal meedikuga suheldes kaebles kõva häälega, et meedikud püüavad teda ära tappa. Aivar Viitkin väitis: „Üleval tähistatakse Pireti (Piret Paap) sünnipäeva ja nüüd on kõik meedikud maani täis ja magavad ning lasevad meil ära surra. Alles eile olid absoluutselt kõik valvurid narkolaksu all,“, millega rikkus Tartu Vangla kodukorra (edaspidi TVK) p-i 7.2.4 nõudeid. Aivar Viitkin tutvus käskkirjaga 02.10.2006.a.

VangS § 67 lg 1 kohustab kinnipeetavat järgima vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte. TVK p 7.2.4 keelab kinni peetava isikul kasutada suhtlemisel laimavaid väljendeid. Laimamine on sellise faktiväite esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet, kahjustada tema väärikust. Tartu Vanglas on välistatud võimalused, et keegi teenistujatest võiks olla alkohoolsete, narkootiliste või psühhotroopsete ainete mõju all ning ühtegi tähtpäeva ega püha ei tähistata alkoholi tarvitamisega. Seega on A. Viitkini valjuhäälse arvamusavalduse näol vaieldamatult tegu laimuga. Distsipliinirikkumine on tõendatud spetsialist-õde Kairi Kollomi 19.09.2006.a ettekandega ning teiste tunnistajate puudumine ei muuda rikkumist olematuks ega selle eest määratud karistust õigusvastaseks. Kaebaja ei eita distsiplinaarkaristuse aluseks oleva teo toime panemist. Distsiplinaarmenetluse materjalide juures on menetluse läbiviija poolt 20.09.06.a koostatud akt selle kohta, et Aivar Viitkin keeldus juhtunu kohta seletuste andmisest. Aktist nähtub, et A. Viitkin keeldus seletuse andmisest ka 22.09.2006.a, mistõttu ei saanud ta mõistlikult oodata, et tema arvamust arvesse võetaks.

Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 100 lg 1 kohaselt võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 30 päevaks. VangS § 100 lg 3 kohaselt võetakse vahistatule distsiplinaarkaristuse valikul arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki.

Aivar Viitkinit on eelnevalt Tartu Vangla direktori 01.02.2006.a käskkirjaga nr 1-4/121 karistatud distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et kasutas vanglaametnike suhtes laimavaid väljendeid. Seega oli vaidlusaluse käskkirja määramise ajal A.Viitkinil üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Kuna noomitus ei mõjutanud A.Viitkinit hoiduma edaspidi solvavate väljendite kasutamisest, pidas Tartu Vangla direktor vajalikuks kohaldada mõnevõrra rangemat karistust, s.o isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamist 1 kuuks, mis on kergem

6 seaduses lubatust 2-kuulisest keeluajast. Samuti arvestati karistuse määramisel asjaoluga, et vahistatule on lubatud saada pakke.

Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et lisatoitlustamise keelamine oleks talle toonud kaasa tervisekahjustuse. Võimalike maohaavandite tekkimine on oletusliku iseloomuga ega anna alust kahjunõude esitamiseks. Kui kõnealune distsiplinaarkaristus oleks ohustanud kaebaja tervist, oleks tal olnud võimalik taotleda vangla poolt lisatoitu või maohaigetele mõeldud dieettoitu ja vältida sellega maohaavu vm tervisekahjustusi. Kaebaja ei ole vastavasisulisi taotlusi esitanud.

Kaebaja on ekslikult arvanud, et distsiplinaarkaristuse käskkirjal olev hariliku pliiatsiga tehtud märkus „Tagastan puuduste kõrvaldamiseks“ tähendab seda, et käskkiri on vangla poolt tunnistatud puudustega haldusaktiks. Nimetatud märkus on tehtud arvestusosakonna juhataja Marju Kulo poolt ega puuduta käskkirja kui dokumendi õiguspärasust, vaid tegu on teisele osakonnale ametialaseks kasutamiseks mõeldud märkusega nõuetekohase tehnilise toimingu tegemiseks „Riiklikus kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registris“ .

Arvestades eeltoodut oli vastustaja seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, vastab vorminõuetele ja on seega õiguspärane. Direktori otsus on kaalutletud ja määratud karistus on proportsioonis üleastumise raskusega.

Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine

Kaebaja leiab, et tema tehnika kasutamise loa tühistamine on õigusvastane, kuna see ei ole proportsionaalne ja selles esinevad kaalutlusvead.

VangS § 93 lg 3 teise lause kohaselt võib vahistatul olla vangla direktori nõusolekul kambris isiklik raadio või teler. Seega ei ole teleri või raadio kambrisse saamine mitte kinnipeetava subjektiivne õigus, vaid direktori kaalutlusõigus. Direktor võtab loa andmisel arvesse mitmeid asjaolusid, kuid ennekõike oodatakse loa saajalt käitumist, mis õigustab sellise soodustuse andmist.

VangS § 100 lg 1 mõtte kohaselt peab vahistatu käitumine olema kooskõlas vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuetega. Eelnimetatud õigusaktide nõuetest kinnipidamine on soodustuste kohaldamise, sh tehnika kasutamise loa andmise eelduseks, aga ennekõike lisakohustuseks. Haldusmenetluse seaduse § 66 lg 2 p 3 annab haldusorganile õiguse tunnistada haldusakt, mis selle andmise hetkel oli õiguspärane, kehtetuks isiku kahjuks kui haldusaktiga on seotud lisakohustus ja isik ei ole seda täitnud.

Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel on kaks võimalust - kas jätta teleri kasutamise luba kehtima või tunnistada see kehtetuks. Antud juhul otsustati teleri kasutamise luba kehtetuks tunnistada. Haldusaktis puuduvad kaalutlusvead, kuna selles on selgitatud numbrilise täpsusega mitmel korral on A.Viitkini käitumine olnud ebakorrektne. Alati ei pea järgnema vahistatu eksimusele distsiplinaarkorras karistamist, kui vangla direktor leiab, et õigusrikkujat on võimalik suunata õiguskuulekamale teele üksnes tema veale tähelepanu juhtimisega ning selgitava vestlusega, samas aga näitavad korduvad intsidendid korrarikkumise näol isiku meelestatust ja üldist suhtumist õiguskorda.

Tõele ei vasta kaebaja väide, et tehnika loa kehtetuks tunnistamise hetkel oli tal ainult 1 kehtiv distsiplinaarkaristus. 01.02.2006.a käskkirja nr 1-4/121 ja 02.10.2006.a käskkirja nr 1-4/1280

7 näol on tegu kahe iseseisva ja kehtiva õigusaktiga, seega on tõene kõnealuses haldusaktis märgitud andmed kahe distsiplinaarkaristuse olemasolu kohta.

Arvestades eeltoodut oli Tartu Vangla seisukohal, et Tartu Vangla direktori 20.10.06.a otsus A.Viitkini tehnika kasutamise lubade kehtetuks tunnistamine anti välja kehtiva õiguse alusel, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on seega õiguspärane.

Sõnumisaladuse rikkumine

VangS § 97 lg 3 kohaselt ei ole õigus kontrollida vahistatu kirju, mis on adresseeritud kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Kaebuse kohaselt avas inspektorkontaktisik A.Viitkini kirja mis oli väidetavalt advokaadile. Ümbriku peale oli kirjutatud nimi Gaabriel Tavits ning aadress.

Tartu Vangla 18.10.2006.a vastuskirjas nr E1 2278 selgitati kaebajale, et kuna kirjal puudus märge, et tegemist võib olla advokaadile mõeldud kirjaga, pidas inspektor-kontaktisik seda tavakirjaks olevaks ning avas selle visuaalse kontrolli teostamiseks vanglas keelatud esemete avastamiseks. Vanglaametnikult ei saa mõistlikult oodata, et ta üksnes eesja perekonnanime järgi teab isiku elukutset, samuti ei lasu tal ametikohustustest tulenevalt kohustust peast teada kõigi advokaatide nimesid vm andmeid. Kuna kinni peetavate isikute poolt väljasaadetavaid kirju on palju, ei saa ka mõistlikult oodata, et iga kirja puhul kontrollitakse, kas adressaadi näol võib tegu olla advokaadi, uurija, prokuröri või kohtunikuga. Seega oleks kaebaja saanud õigusrikkumist ära hoida, märkides kirja saaja ameti ümbrikule või öeldes seda inspektorkontaktisikule koheselt kirja üle andmisel, näidates sel viisil õigeaegselt üles vajalikku hoolsust.

Vastustaja juhtis tähelepanu Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2006.a otsusele nr 3-05-580, milles kaebuse esemeks oli kinni peetavale isikule adresseeritud kirja avatuna vanglaametnike käes hoidmine üle kuu aja. Kohus ei tuvastanud, et kirjaga kokku puutunud vanglaametnikud oleksid kirja lugenud või võimaldanud seda teha kolmandatel isikutel, seega ei leidnud tõendamist sõnumisaladuse rikkumise toimepanek. Riigikohus jättis 29.01.2007.a määrusega nr 3-7-1-3-489 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Antud haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et inspektor-kontaktisik avas ümbriku ainult kontrollimaks, ega selles ei leidu keelatud esemeid ja kirja sisuga ta ei tutvunud, seega on tõendatud, et sõnumisaladuse rikkumist ei ole toimunud.

Telefoni kasutamise õiguse piiramine

VangS § 96 lg 3 kohaselt on keelatud vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kaebaja taotles 07.11.2006.a võimalust kasutada telefoni tavapärasest kauem põhjusel, et soovis helistada oma lepingulistele advokaatidele Toomas Albile, Gaabriel Tavitsale ja Konrad Mällole, kokku viisteist minutit. Kaebuse kohaselt oli Aivar Viitkinil vajadus suhelda kõigi oma kaitsjatega enne 13.11.06.a toimivat kohtuistungit.

Aivar Viitkinile võimaldati enne 13.11.2006.a. toimunud kohtuistungit helistamist neljapäevasel päeval 9.novembril 2006.a. Helistamisavalduses nimetatud isikutest oli kaebaja kaitsjaks üksnes Toomas Alp. G. Tavits ja K. Mällo ei ole A. Viitkini kaitsjad kriminaalmenetluse seadustiku § 42 mõttes. Seega ei olnud vajadust otsida võimalust telefoni kasutamise aja pikendamiseks, kuna kaebaja sai võimaluse kasutada telefoni kaitsjale helistamiseks soovitud aja jooksul ja kaebaja väide, et tema telefoni kasutamist kaitsjale helistamiseks on piiratud, ei vasta tõele.

Lisaks pidas vastustaja vajalikuks märkida, et 09.11.2006.a hommikul käis advokaat Toomas Alp Aivar Viitkiniga kokkusaamisel, sama päeva õhtul võimaldati kaebaja helistada ettenähtud

8 aja kestel isikutele tema enda äranägemisel ning 10.11.06.a käis vanglas A. Viitkiniga kokkusaamisel advokaat Gaabriel Tavits. Kaebaja sõlmis 13.11.2006.a toimunud kohtuistungil Tartu Maakohtus lihtmenetluse kokkuleppe ning tema suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistati kohtuotsuse kuulutamisel. Seega ei ole Tartu Vanglas kehtiv telefoni kasutamise kord kaebajale kaasa toonud mingeid negatiivseid tagajärgi ning kaebajal puudub põhjendatud huvi nimetatud toimingu peale kaebuse esitamiseks.

Kahju hüvitamine

Riigivastutuse seaduse (edaspidi RvastS) § 7 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.

RvastS § 9 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole nimetanud ühtki asjaolu, mille alusel oleks tal tekkinud õigus nõuda kahju hüvitamist.

Kohtu otsus ja põhjendused

Kohus jätab Aivar Viitkini kaebuse tervikuna (kõikide nõuete osas) rahuldamata.

Kohus peab alati kontrollima kaebeõiguse olemasolu. HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Selgitades põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks märgib kaebuse esitaja, et vaidlustatud haldusakti ja toimingute õigusvastaseks tunnistamine annab A. Viitkinile võimaluse hilisemas menetluses taotleda Eesti riigilt mittevaralise kahju hüvitamist.

19. aprilli 2004.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-03 märgib Riigikohtu halduskolleegium, et halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. Riigikohus on eelosundatud kohtulahendis asunud seisukohale, et juhul, kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Lähtudes eeltoodust hindab kohus nii vaidlustatud haldusakti ja toimingute õiguspärasust kui ka kaebaja subjektiivsete õiguste võimalikku rikkumist.

I Tartu Vangla direktori 02.10.2006.a käskkirjaga nr 1-4/1280 karistati Aivar Viitkinit isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamisega 1 kuuks. Käskkirjast nähtuvalt loeti distsiplinaarsüüteoks see, et A, Viitkin 18.09.2006.a kella 21.30 ajal meedikuga suheldes kaebles kõva häälega, et meedikud püüavad teda ära tappa. Aivar Viitkin väitis: „Üleval tähistatakse Pireti (vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Paap) sünnipäeva ja nüüd on kõik meedikud maani täis ja magavad ning lasevad meil ära surra. Alles eile olid absoluutselt kõik valvurid narkolaksu all“ Käskkirja kohaselt rikkus A. Viitkin sellega Vangistusseaduse § 67 p1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 nõudeid. (tl 6).

Kaebuse esitaja oli seisukohal, et vaidlustatud käskkiri ei ole proportsionaalne, kuna määratud karistus ei ole vastavuses toimepandud teoga. Samuti sisalduvad haldusaktis kaalutlusvead.

9 Kaalutlusveaks loeb kaebuse esitaja seda, et distsiplinaarkaristuse valikut ei ole lähtuvalt eelvangistuse põhjusest ja eesmärgist piisavalt põhjendatud (miks oli vaja A. Viitkinit karistada just nimelt isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keeluga 1 kuuks). Menetlusnõuete rikkumisteks pidas kaebaja seda, et haldusakti juures puudub A. Viitkini enda selgitus võimaliku rikkumise kohta, samuti ei ole tunnistajaid, kes võiksid kinnitada, et A. Viitkin rikkus Tartu Vangla kodukorda.

Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega kaalutlusvigade kohta ning sellega, et määratud karistus ei ole proportsioonis toimepandud teoga.

Käskkirjas märgitud kaalutlustest nähtub, et vahistatul on kehtiv distsiplinaarkaristus ning ta on toime pannud (uue) distsiplinaarsüüteo. Käskkirja kohaselt rikkus Aivar Viitkin Vangistusseaduse § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 sätestatud nõudeid.

VangS § 67 lg 1 kohustab kinnipeetavat järgima vangla sisekorda reguleerivaid õigusakte. Tartu Vangla kodukorra p 7.2.4 keelab kinni peetaval isikul suhtlemisel vangla teenistujatega ja vanglat külastavate isikutega kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Vangla teenistuja (spetsialist-õde Kairi Kollomi) poolt vangla direktori asetäitjale 19.09.2006.a. tehtud ettekandest nähtub, et 18.09.2006 kella 21.30 paiku kutsus Aivar Viitkin valvemeediku. Temaga suhtlemisel teatas Viitkin, et „nüüd on kõik meedikud maani täis ja magavad ning lasevad meil lausa ära surra”, kuna üleval tähistatakse Piret Paapi sünnipäeva ja et „alles üleeile eile olid absoluutselt kõik valvurid narkolaksu all” ( tl 27).

Kohtul ei ole alust kahelda Kairi Kollomi ettekande sisu tõelevastavuses. Ka kaebuse esitaja ise ei eita, et ta oma raskest tervislikust ja emotsionaalsest seisundist tingituna selliseid väljendeid kasutas. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma subjektiivse arvamuse juurde, et väide nagu poleks inimesed vanglas purjus olnud, on absurdne (tl 65 ja 67). Kohus on seisukohal, et Aivar Viitkin pani toime vangla kodukorra p 7.2.4 nimetatud rikkumise - kasutas suhtlemisel vangla teenistujaga vanglaametnikke laimavaid väljendeid. Aivar Viitkinit on distsiplinaarkorras karistatud 01.02.2006.a. noomitusega selle eest, et ta sõimas toidujagamise ajal vanglaametnikku ebatsensuursete sõnadega (tl 32). See karistus oli uue distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtiv.

VangS § 100 lg 1 kohaselt võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks ning kartserisse paigutamist kuni 30 päevaks. Kuna Aivar Viitkinit oli analoogilise rikkumise eest juba noomitusega karistatud ning Viitkin pani karistuse kehtivuse ajal toime uue distsipliinirikkumise, oli rangema karistuse kohaldamine põhjendatud. Isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamine tähendab seda, et vahistatul ei ole keelu kehtivuse ajal võimalik osta kauplusest toiduaineid. See ei tähenda, et juhul, kui kõnealune distsiplinaarkaristus ohustas kaebaja tervist, ei oleks tal olnud võimalik taotleda vangla poolt lisatoitu või maohaigetele mõeldud dieettoitu.

Kaebaja oli arvamusel, et vaidlustatud käskkiri on vastustaja enese poolt tunnistatud puudustega haldusaktiks, kuna distsiplinaarkaristuse käskkirjal on hariliku pliiatsiga tehtud märkus „Tagastan puuduste kõrvaldamiseks“. Vangla selgituse kohaselt on nimetatud märkus tehtud arvestusosakonna juhataja Marju Kulo poolt ega puuduta käskkirja kui dokumendi õiguspärasust, vaid tegu on teisele osakonnale ametialaseks kasutamiseks mõeldud märkusega nõuetekohase tehnilise toimingu tegemiseks riiklikus kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registris. Seda kinnitab ka vangla arvestusosakonna juhataja poolt koostatud õiend ( tl 30).

10

Mis puutub väidetavasse menetlusnõuete rikkumisse (Aivar Viitkinil puudus võimalus anda rikkumise kohta selgitus), siis see väide on alusetu. Selgituse andmisest on Aivar Viitkin ise kahel korral keeldunud (tl 28).

Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et Tartu Vangla direktori 02.10. 2006.a. käskkiri nr 1- 4/1280 on õiguspärane haldusakt ja sellest tulenevalt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi.

II Kaebuse esitaja palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla direktori asetäitja poolt antud haldusakti nr E3-309, E-136 20.10.2006.a "Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine"

VangS § 93 lg 3 ( 01.08.2006 -01.01.2007 kehtinud redaktsioonis) teise lause kohaselt võib vahistatul olla vangla direktori nõusolekul kambris isiklik raadio või teler. Vangla sisekorraeeskirja (kuni 01.01.2007 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et erandkorras võivad vangla direktori loal kinnipeetaval vanglas olla muuhulgas ka portatiivne raadio ning televiisor diagonaaliga kuni 37 cm. Sama paragrahvi lg 21 kohaselt otsustab vangla direktor loa andmise avalduse esitamisest kuu aja jooksul. Sisekorraeeskirja § 59 kohaselt laieneb §-s 57 sätestatu ka vahistatutele. Tartu Vangla kodukorra p 9.8.1 järgi võib vanglas kinni peetav isik vangla direktori või tema poolt määratud isiku kirjaliku loa alusel hoida kambris ja kasutada lubatud olmetehnika elektriseadmeid, sealhulgas raadiovastuvõtjat ja televiisorit.

Vangistusseadus ega ka selle alusel antud vangla sisekorda reguleerivad õigusaktid ei sätesta, kuidas tuleb kirjaliku loa andmine vormistada. Praktikas toimub nõusoleku (loa) andmine selliselt, et kinni peetava isiku taotlusele kirjutab vangla direktor resolutsiooni - lubada. Kui direktor loa tagasi võtab, saadetakse isikule vastav teatis.

Haldusmenetluses toimub loa andmine ja sellest tulenevalt ka loa kehtetuks tunnistamine üldreeglina haldusaktiga. Kohus on seisukohal, et vangla direktori poolt tehnika kasutamiseks erandkorras nõusoleku (loa) andmist ja nõusoleku annulleerimist ei saa antud juhul käsitleda haldusaktidena, sest loa ja selle annulleerimise või andmisest keeldumise vormistamist haldusaktina vangistusseadus ega selle alusel antud vangla sisekorda reguleerivad õigusaktid ei nõua. Nõusoleku (loa) andmine isikliku teleri või raadio kambris hoidmiseks ja sellest tulenevalt ka selle nõusoleku annulleerimine (tagasivõtmine) on vangla direktori toiming. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 108 lg 1 kohaselt, kui toiminguga piiratakse isiku õigusi võib isik nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Kuna isikliku raadio või teleri omamine kambris on vahistatu jaoks oluline soodustus, on vangla direktor soodustusest ilmajätmist omal algatusel kirjalikult põhjendanud ( tl 7).

HMS § 107 sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi ja vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. Aluseid tehnika kasutamise loa andmiseks või sellest keeldumiseks, samuti loa tühistamiseks vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei sätesta. Loa andmine, sellest keeldumine ja loa tühistamine on vangla direktori diskretsiooniotsustus. Kaalutlusotsust ei saa aga teha suva alusel. Kaalutlused peavad olema asjakohased ja põhjendatud.

Loa kehtetuks tunnistamise teatise põhjenduste kohaselt tühistati tehnika kasutamise luba seetõttu, et olles vahistatuna rikkunud süstemaatiliselt vangistust reguleerivaid õigusakte ei ole

A. Viitkin seega täitnud vanglas pandud lisakohustusi.

Kaebuse esitaja arvates ei selgu põhjendustest, milles esinesid süstemaatilised vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumised. Õige ei ole väide, et A. Viitkinit on distsiplinaarkorras

11 karistatud kahel korral, sest 02.10.2006.a distsiplinaarkaristus on oluliste puudustega ning seetõttu õigusvastane. Sellest tulenevalt ei ole Tartu Vangla piisavalt põhjendatud, miks oli vaja tehnika kasutamise luba tühistada ning missugused olid süstemaatilised rikkumised, mida on A. Viitkinile ette heidetud.

Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamise põhjendustes märgitakse, et A. Viitkini käitumine vanglaametnike ja meditsiinitöötajate suhtes on olnud valdavalt üleolev ja solvav, tema mittekorrektse käitumise kohta on kirjutatud 12 korral ettekandeid, mis on fikseeritud Tartu Vangla ettekannete registreerimise raamatus, neljal juhul on A. Viitkini käitumise suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus, mis on lõpetatud vestlusega ning kahel juhul on Viitkinit distsiplinaarkorras karistatud. Distsiplinaarkaristused on hetkel kehtivad. Õigusvastane käitumine vanglas on märk sellest, et A. Viitkin ei ole motiveeritud õiguskuulekalt käituma ning seega ei ole vangla direktori arvates hetkel põhjendatud erandkorras antud televiisori ja raadio kambris kasutamise loa kehtima jätmine.

Kohtu arvates on raadio ja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamist antud juhul piisavalt põhjendatud. Kaebuse esitaja väide selle kohta, et teda ei ole kahel korral distsiplinaarkorras karistatud, ei ole õige. Kaebajat on karistatud 01.02.2006.a. käskkirjaga nr 1-4/121 (tl32) ja 02.10.2006 käskkirjaga nr 1-4/1280. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni kui seadus ei sätesta teisiti. Tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamise ajal olid haldusaktid, millega distsiplinaarkaristus määrati ja distsiplinaarkaristused kehtivad.

Kohus on seisukohal, et A. Viitkinile antud tehnika kasutamise loa kehtetuks tunnistamine oli õiguspärane ja seetõttu ei rikkunud kaebaja õigusi.

III Kaebuse esitaja on esitanud mittevaralise kahju nõude summas 70 000 krooni seoses sõnumi saladuse rikkumisega Tartu Vanglas.

RvastS § 9 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus jätab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses väidetava sõnumisaladuse rikkumisega rahuldamata põhjusel, et sõnumi saladuse rikkumine Tartu Vangla poolt pole leidnud tõendamist.

Kaebuse kohaselt avas väljasaadetavaid kirju kogunud inspektor-kontaktisik 02.10.2006.a. kaks A.Viitkini kirja, üks nendest oli adresseeritud advokaat Gaabriel Tavitsale. Kaebaja väitel on alust arvata, et vanglaametnikud võisid tutvuda avatud kirja sisuga.

VangS § 97 lg 2 sätestab, et vahistatu kirjavahetuse ja telefoniteel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei ole õigus kontrollida vahistatu kirju, mis on adresseeritud kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile.

02.10.2006 toimunud intsidendi (kahe kinnise ümbriku avamise) kohta esitas Aivar Viitkin vangla direktori asetäitjale märgukirja (tl 8). Tartu Vangla 18.10.2006.a vastuskirjas nr E1 2278 selgitatakse kaebajale, et inspektor-kontaktisik pidas seda tavakirjaks kuna kirjal puudus märge, et tegemist on kaitsjale adresseeritud kirjaga. Inspektorkontaktisik avas selle veendumaks , et nendes ei ole keelatud esemeid. Vanglaametnikul ei ole kohustust teada peast Eesti Vabariigi advokaatide nimekirja ja büroode aadresse (tl 33). Kirjalikus vastuses kaebusele ja kohtuistungil jäi vastustaja seisukoha juurde, et ei saa mõistlikult oodata, et iga kirja puhul kontrollitakse, kas

12 adressaadi näol võib tegu olla advokaadi, uurija, prokuröri või kohtunikuga, kuna kinni peetavate isikute poolt väljasaadetavaid kirju on palju.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille põhjal võiks asuda seisukohale, et ümbriku avanud vanglaametnik kirja luges või võimaldas seda teha kolmandatel isikutel. Kaebuse esitaja arvamus selle kohta, kuidas kontaktisik oleks antud situatsioonis pidanud käituma (uurima välja, kas advokaat ja advokaadibüroo, kellele kiri oli adresseeritud, on olemas, laskma kirja uuesti kinni kleepida) ei anna alust asuda seisukohale, et rikuti sõnumi saladust. Kaebaja arvamus, et kirja võidi pärast avamist siiski lugeda, on oletuslik. Kohtu veendumuse kohaselt pole sõnumisaladuse rikkumise toimepanek leidnud tõendamist.

Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et Riigikohus on 26. mai 2005.a. kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-21-05 osundanud sellele, et vangistusseaduses on antud eristaatus ainult kaitsjale. Vangistusseadust ei saa laiendavalt tõlgendada ning võrdsustada kaitsjat kriminaalvõi väärteomenetluse tähenduses esindajaga tsiviilvõi halduskohtumenetluses (vt otsuse p 15 ja 16). VangS § 97 lg 3 kohaselt ei ole õigust kontrollida kirju, mis on adresseeritud kaitsjale. Seega ei ole advokaadile adresseeritud kirja, kui advokaat ei ole vahistatu kaitsjaks, avamine vahistatu juuresolekul ja ümbriku sisu kontrollimine, iseenesest õigusvastane. Ümbriku avamine vahistatu juuresolekul, veendumaks, et selles ei ole keelatud esemeid, ei ole veel sõnumisaladuse rikkumine.

IV Kaebuse esitaja taotles tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toiming, millega ei võimaldatud A. Viitkinil helistada tema esindajatele seoses 13. 11. 2006 toimuva kohtuistungiga. Kaebuse esitaja selgitas, et 13.11.2006.a leidis aset kriminaalasja arutelu A. Viitkinle esitatud süüdistuses. Kuna 13.11. 2006.a. aset leidval protsessil oli planeeritud ka tõkendi muutmise avaldus esitada, oli seoses sellega A.Viitkinil vajalik suhelda kõigi kolme esindajaga, kes olid nimetatud kriminaalmenetlusse kaasatud. A. Viitkini taotlus suhelda oma esindajatega ei olnud midagi erakorralist, samuti ei taotlenud A. Viitkin ka liiga pikka telefonivestluse aega -taotletud kõnede orienteeruv kestus kokku oleks olnud 15 minutit ja seda kõigi kolme esindaja peale. Eelpool nimetatud põhjustel tuleb ka nimetatud toiming lugeda õigusvastaseks ning A. Viitkini õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. A. Viitkinil oli kriminaalasjas kaks kaitsjat Toomas Alp ja Konrad Mällo. Nimetatud kaitsjad täitsid kaitsja ülesandeid A.Viitkinile esitatud süüdistuses kriminaalasjas nr 1-04-128. Gaabriel Tavitsal oli nimetatud kriminaalasjas funktsiooniks taotluse koostamine ja esitamine A. Viitkini suhtes tõkendi muutmiseks.

Vangistusseaduse § 96 lg 3 kohaselt on keelatud vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuse, kohalike omavalituste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga.

VangS § 96 lg 1 ( 01.08.2006-01.01.2007 kehtinud redaktsioonis sätestas, et vahistatul on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Kuni 01.02.2007 kehtis § 96 lõige 3, mille kohaselt oli keelatud vahistatu kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirja § 52 kohaselt võib kinnipeetav kasutada talle helistamiseks ettenähtud telefoni ning vanglal lasub kohustus võimaldada telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Detailsem regulatsioon sisaldub iga vangla kodukorras. Tartu Vanglas reguleerib telefoni kasutamist Tartu Vangla kodukorra XVI peatükk. Kodukorra punkti 16.2.1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale isikule taksofoni kasutamist vastavalt laekunud avaldustele ning arvestades päevakava. Punkti

16.2.2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatele isikutele, kellele helistamine on lubatud ja kes on

13 avalduse õigeaegselt esitanud kodukorras märgitud päeval helistada ühel korral kokku kuni 10 minutit. Nimetatud aja jooksul erinevate telefoninumbrite valimiste arvu ei piirata.

Kaebaja taotles 07.11.2006.a. võimalust kasutada telefoni põhjusel, et soovis helistada oma lepingulistele esindajatele advokaatidele Toomas Albile, Gaabriel Tavitsale ja Konrad Mällole, kokku viisteist minutit ( tl 9).

Vastustaja seletas, et Aivar Viitkinile võimaldati enne 13.11.2006.a. toimunud kohtuistungit helistamist neljapäevasel päeval 9.novembril 2006.a. Helistamisavalduses nimetatud isikutest oli kaebaja kaitsjaks üksnes Toomas Alp. G. Tavits ja K. Mällo ei ole A. Viitkini kaitsjad kriminaalmenetluse seadustiku § 42 mõttes. Seega ei olnud vajadust otsida võimalust telefoni kasutamise aja pikendamiseks, kuna kaebaja sai võimaluse kasutada telefoni kaitsjale helistamiseks soovitud aja jooksul ja kaebaja väide, et tema telefoni kasutamist kaitsjale helistamiseks on piiratud, ei vasta tõele. Kaebaja sõlmis 13.11.2006.a. toimunud kohtuistungil Tartu Maakohtus lihtmenetluse kokkuleppe ning tema suhtes kohaldatud tõkend (vahistamine) tühistati kohtuotsuse kuulutamisel. Seega ei ole Tartu Vanglas kehtiv telefoni kasutamise kord toonud kaebajale kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi ning kaebajal puudub põhjendatud huvi nimetatud toimingu peale kaebuse esitamiseks.

Vastustaja märkis ka seda, et 09.11.2006.a hommikul käis advokaat Tooma Alp Aivar Viitkiniga kokkusaamisel, sama päeva õhtul võimaldati kaebaja helistada ettenähtud aja kestel isikutele tema enda äranägemisel. 10.11.06.a käis vanglas A. Viitkiniga kokkusaamisel advokaat Gaabriel Tavits.

Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale telefoni kasutamise võimaluse andmine selleks graafikujärgselt ettenähtud päeval ja ajalimiidi ulatuses ei ole telefoni kasutamise piiramine VangS § 96 lg 3 tähenduses. Telefoni kasutamise õiguse piiramist eelnimetatud sätte tähenduses tuleb mõista nii, et uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks, on vangla direktoril õigus keelata vahistatul üldse telefoni kasutada (helistada), välja arvatud suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute, samuti kaitsjaga. A. Viitkinil ei olnud telefoni kasutamise õigust VangS § 96 lg 3 tähenduses piiratud ning tal oli õigus telefoni kasutada vastavalt VangS § 96 lg-le 1, st vangla sisekorraeekirjas ja Tartu Vangla kodukorras sätestatud korras. See talle ka võimaldati. Seega Aivar Viitkini õigusi ei rikutud ega tema vabadusi ei piiratud.

Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus Aivar Viitkini kaebuse tervikuna rahuldamata.

Mai Saunanen kohtunik