3-07-115/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-115 Otsuse kuupäev 16.oktoober 2007 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Kaido Toomemägi kaebus Lõuna Politseiprefektuuri 12.01.2007.a käskkirja nr 19t tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2007 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Kaido Toomemägi, esindaja Heli Riis; Vastustaja Lõuna Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Välja mõista Kaido Toomemägilt (isikukood 36312164248, elukoht Metste küla Põlva vald Põlvamaa) Eesti Vabariigi kasuks menetluskulud summas 170 (ükssada seitsekümmend) krooni. Kaido Toomemägil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049861 ning selgitus: “Kaido Toomemägi, 3-07-115, menetluskulud“ 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Tähtaegselt nõuetekohase täitmata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Halduskohtu 23. jaanuari 2007.a esialgse õiguskaitse määrus, millega peatati Lõuna Politseiprefektuuri 12. jaanuari 2007.a käskkirja nr 19t kehtivus. Kohtuotsuse jõustumisel tagastada asitõendsõiduauto Nissan Primera, registreerimismärk 270 MFJ, põhjatala Lõuna Politseiprefektuurile.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

25.08.2006.a kella 8.00st kuni 20.00ni oli Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna patrullitalituse vanemkonstaabel Kaido Toomemägi graafikujärgselt välijuhina patrulltoimkonnas koos Põlva politseijaoskonna patrullitalituse konstaabel Valmer Zoppi ja praktikant Janno Sillaga. K. Toomemägi juhtis Lõuna Politseiprefektuuri kasutuses olevat patrullautot Nissan Primera 270 MFJ. Patrulltoimkond teostas patrulli Põlva linnas Põlva kaubanduskeskuse ümbruses kui K. Toomemägi, juhtides politseisõidukit, sooritas Põlva kaubanduskeskuse taga, F. Tuglase tänava nurgal, aadressil Põlva F. Tuglase 5 pöörde, mille käigus sõitis politseisõiduki parempoolse esirattaga üle kõnnitee nurga.

Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekti 18.12.2006.a käskkirjaga nr 637t algatati eelnimetatud juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks distsiplinaarjuurdlus.

12.01.2007.a distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega loeti distsiplinaarjuurdlus lõpuleviiduks ning selle kokkuvõte esitati Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefektile vanemkonstaabel Kaido Toomemägi suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamiseks.

Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekti 12.01.2007.a käskkirjaga nr 19t määrati vanemkonstaabel Kaido Toomemägile distsiplinaarkaristuseks noomitus.

K. Toomemägi ei nõustunud distsiplinaarkaristuse määramisega ning esitas 15.01.2007.a Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna Politseiprefektuuri 12.01.2007.a käskkirja nr 19t tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

Kaido Toomemägi vaidleb distsiplinaarkaristuse määramisele vastu.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast selgub, et Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna patrullitalituse vanemkonstaabel Kaido Toomemägi täitis 25.08.2006.a graafikujärgselt teenistusülesandeid koos Põlva politseijaoskonna patrullitalituse konstaabli Valmer Zoppiga ja praktikant Janno Sillaga Lõuna Politseiprefektuuri kasutuses oleva patrullautoga Nissan Primera, mille registreerimise märk on 270 MFJ. Teenistusülesandeid täites juhtis patrullautot vanemkonstaabel Kaido Toomemägi. Patrulltoimkond teostas patrulli Põlva linnas Põlva kaubanduskeskuse taga. F. Tuglase tänava nurgal, aadressil F. Tuglase 5 sooritas Kaido Toomemägi patrullautoga parempöörde, mille käigus sõitis patrullauto parempoolse esirattaga üle kõnnitee nurga, mille tulemusel vajus sõiduki põhi järsult vastu kõnniteed ja mis põhjustas vigastusi sõiduki põhjadetailidele (risti tala ja põhjakate).

Peale intsidenti väljusid politseiametnikud K. Toomemägi ja V. Zopp ning praktikant J. Sild patrullautost ning vaatasid sõiduki põhja alla, kuid vigastusi ei tuvastatud. Samuti ei märganud nad edasi sõites erinevust sõiduki tehnilises seisukorras.

Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest (K. Toomemägi, V. Zoppi ja J. Silla ettekanded) selgub, et peale kõnnitee äärest ülesõitmist patrullsõiduki parempoolse rattaga, sõidukil vigastusi ei olnud ning ei olnud ka ebaharilikku müra.

Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest on näha, et distsiplinaarmenetluse käigus on teostatud vaatluskatse, mille tulemusena on jõudnud menetlust läbiviiv ametnik järeldusele, et kui politseisõidukiga sõita Põlva kaubanduskeskuse taga, F. Tuglase tänava nurgal, aadressil F. Tuglase 5 juures parempoolse esirattaga üle kõnnitee äärekivi nurga, saaks sõiduauto põhi löögi kõnniteelt.

Kaebaja ei nõustu distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes toodud järeldustega, sest kaebajale esitatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ega ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ei selgu, kes ja millal teostas nn katseid aadressil F. Tuglase 5 juures ja kes viibisid eelpool nimetatud katsetuste juures. Samuti ei selgu, kas katsetusest võttis osa eriteadmistega spetsialist, kelle ekspertarvamust saab lugeda tõendiks seaduses sätestatud korras. Kaebaja sai katsetuste tegemise faktist teada distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest. Kaebaja ei nõustu sellisel viisil sooritatud katsetuste järeldustega, kuna teda kui menetlusalust isikut ei kaasatud aadressil F. Tuglase 5 juures teostatud katsetustesse ja sellepärast seab kaebuse esitaja teostatud katsetuste seaduslikkuse ja objektiivsuse kahtluse alla.

Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohaselt on distsiplinaarsüütegu tõendavateks dokumentideks: Kaido Toomemägi 28.12.2006.a ettekanne, Madis Soekaruski 15.12.2006.a ettekanne, Tiina Kiik 19.12.2006.a ettekanne, Valmer Zopp 24.12.2006.a ettekanne, Janno Sild 19.12.2006.a ettekanne, Aare Sulg 09.01.2006.a ettekanne, Majandustalituse vanemspetsialist V. Tommer poolt 21.12 2006.a koostatud akt, Balti Autoliising AS arve nr 5023234, AS Autoring poolt 04.01.2006.a väljastatud hooldetööde ajalugu Nissan Primera

270 MFJ kohta, Virpi Aunison 11.01.2007.a koostatud ettekanne koos fotodega ja Majandustalituse peaspetsialist Janek Tamsalu 12.01.2007.a ettekanne.

Patrullsõidukit Nissan Primera 270 MFJ kasutab patrullsõitudeks neli vahetust. Samuti on patrullsõidukit Nissan Primera 270 MFJ kasutanud Räpina patrullimeeskond, ning oma ametisõitusid on antud sõidukiga teostanud ka patrullitalituse komissar Madis Soekarusk.

Kaebajale jääb arusaamatuks, miks menetleja ei ole võtnud ütlusi kõikidelt ametnikelt, kes antud sõidukit on kasutanud teenistusülesannete täitmisel. Kaebaja leiab, et distsiplinaarjuurdlus on läbi viidud puudulikult, mistõttu ei saa tõe väljaselgitamine antud asjas olemasolevate ehk asjas kogutud materjalide põhjal olla õige, õiglane ja objektiivne.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on märgitud, et Madis Soekarusk iseloomustab Kaido Toomemägit järgmiselt: vanemkonstaabel Kaido Toomemägi töötab Põlva politseijaoskonna patrullitalituses. K. Toomemägi on täitnud välijuhi ülesandeid, alates 20.10.2006.a on teenistuslikul vajadusel töötanud dispetšerina. Varasemalt on K. Toomemägi täitnud tööülesandeid nõuetekohaselt. Viimasel ajal on esinenud eksimusi. Eksimustele tähelepanu juhtimisel on püüdnud end õigustada, mitte tunnistades oma vigu ja süüdistades teisi. Töövälistel üritustel on olnud passiivne, ei ole osalenud Põlva politseijaoskonna ega patrullitalituse üritustel. Kodanikega suhtlemisel kaebusi tema tegevuse kohta laekunud ei ole. Läbimata tervislikel põhjustel iga-aastased füüsilised katsed.

Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes toodud distsiplinaarsüütegu tõendavate dokumentide loetelus ei ole näha Madis Soekaruski iseloomustust Kaido Toomemägi kohta. Kaebaja leiab, et Madis Soekarusk on iseloomustanud teda subjektiivselt, tuginedes oma isiklikule arvamusele ja isiklikele emotsioonidele. 2006.a detsembri algul Madis Soekaruski poolt läbiviidud välijuhi ametikohale vastavuse atesteerimise käigus ei olnud Madis Soekaruskil pretensioone Kaido Toomemägi teenistuskäigu ja teenistusülesannete täitmise kohta. Jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel või mis põhjusel on Madis Soekarusk andnud Kaido Toomemägi iseloomustamiseks ütlusi, mis on eksitavad ning ei ole tõendatud. Samuti ei ole distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes tõendamist leidnud iseloomustuses toodud väide, et Kaido Toomemägi töötab alates 20.10.2006.a teenistuslikul vajadusel dispetšerina. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes toodud tõendavate dokumentide loetelus ei ole märgitud ühtegi dokumenti, mis tõendaksid Kaido Toomemägi üleviimist välijuhi ametikohalt dispetšeri ametikohale. Füüsilised katsed on Kaido Toomemägil läbimata 2003. aastal toimunud tööõnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuste tõttu.

Kaebaja leiab, et Madis Soekaruski ütlused tema iseloomustamiseks on paljasõnalised ning tõendamata. Isegi võib öelda - pahatahtlikud.

Samuti on kaebaja arvates eksitav distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes toodud väide, nagu oleks ta tekitanud liiklusõnnetuse ja sellest teatamata jätnud. Seda väidet ei ole tõendatud mitte ühegi tõendiga ja seda ei saagi tõendada, sest liiklusõnnetust ei ole toimunud. Kuna kaebaja ei ole tekitanud liiklusõnnetust, siis ei ole ka põhjust ja alust, millist informatsiooni oleks Kaido Toomemägi pidanud edastama juhtimiskeskusele. Eksitav on samuti Madis Soekaruski väide, et ta sai patrullauto põhjatala puudumisest teada alles 14.12.2006.a. Kaebaja märgib, et oktoobri algul(täpset aega ei mäleta, sel päeval oli välijuhtide koolitus Tartus, ning Kaido Toomemägi osales koolitusel puhkuse ajast) oli teiste patrulliametnikega juttu sellest, et patrullautole on tellitud tala. Vestluses osales tookord ka patrullitalituse komissar Madis Soekarusk. Tol korral aga ei pööranud Kaido Toomemägi sellele vestlusele tähelepanu, sest kaebaja ei pidanud vajalikuks selgitada, millisest patrullautost jutt käib. Samuti ei olnud see informatsioon nii ebaharilik, sest patrullautode vigadest ja remontimisest räägitakse kolleegide seas tihti.

Kaido Toomemägile tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja üheaegselt. Seega võeti kaebajal võimalus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele esitada omapoolset vastulauset, see tähendab seda, et kaebajal ei olnud võimalust end kaitsta.

HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja leiab, et menetlusaluse isiku ärakuulamata jätmist tuleb pidada oluliseks menetlusveaks, mis suure tõenäosusega võis takistada süüteo toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine.

Kaido Toomemägilt võeti 28.12.2006.a Lõuna Politseiprefektuuris distsiplinaarjuurdluse läbiviiva ametniku, Lõuna Politseiprefektuuri personalija politseikontrollitalituse politseijuhtivinspektor Virpi Aunisoni poolt ütlused, mis vormistati Kaido Toomemägi ettekandena. Õigusi ja kohustusi seaduses ettenähtud korras kaebajale kui menetlusalusele isikule enne ütluste andmist ei tutvustatud.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal (3-3-1-74-03), et menetlusalusel isikul peab olema õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Distsiplinaarasja menetlemine peab toimuma kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste menetluspõhimõtetega.

Riigikohtu 3-3-1-70-03 otsuses on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et ametniku ärakuulamine, talle võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus.

Kaebuse esitaja märgib veel, et 26.04.2007.a teostati politseisõidukil Nissan Primera registreerimise numbriga 270 MFJ, Tartus AS-s Autoring, korraline tehniline hooldus. Politseisõidukiga käis korralisel hooldusel Põlva politseijaoskonna vanemkonstaabel Jan Jõema. Jan Jõema väitis, et mehaaniku ütluste kohaselt puudub sõidukil (Nissan Primera , reg nr 270 MFJ) põhjakaitse ning põhjakaitset ei saadud ka paigaldada, kuna põhjakaitset kohapeal olemas ei olnud ja et põhjatala on vaja tellida.

Distsiplinaarmenetluse toimiku lehelt nr 74 on näha, et 14.12.2007.a paigaldati politseisõidukile Nissan Primera 270 MFJ põhjatala ja põhjakate. Põhjakatte ja põhjatala maksumus koos töörahaga on kokku 2398 krooni.

Majandustalituse vanemspetsialisti Vello Tommer selgitab, et „põhjakaitse", „põhjatala" ja „ristitala" on sünonüümid, ning tähendavad ühte ja sama sõiduki detaili. Arvelt nr 5023234 on näha, et vahetatud on põhjakate ja põhjatala. Jääb arusaamatuks, mida on tegelikult vahetatud ja mida ei ole.

Kaido Toomemägi leiab, et AS-i Autoring poolt esitatud tõendeid ei saa võtta usaldusväärsena, kuna kuni käesoleva ajani puudub politseisõidukil Nissan Primera 270 MFJ põhjakaitse. AS-i Autoring poolt esitatud sõidukile 270 MFJ teostatud tööde ajaloost nähtub, et põhjatala ja põhjakate on paigaldatud 14.12.2007.a. Samuti on esitatud 16.12.2006.a arve nr 5023234 selle kohta, et põhjatala ja põhjakate koos vahetusega läheb maksma 2398 krooni.

Lähtudes eeltoodust palub Kaido Toomemägi tühistada Lõuna Politseiprefektuuri 12. jaanuari 2007 nr 19t käskkiri "Distsiplinaarkaristuse määramine".

Vastustaja vastuväited

Vastustaja leiab, et K. Toomemäe kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Vaidlustatud Lõuna Politseiprefektuuri käskkiri on seaduslik ja põhjendatud. Kaebaja ei ole kaebuses esitanud tegelikkusele vastavaid asjaolusid, on faktilisi asjaolusid moonutanud ning tõlgendanud valesti menetlusja materiaalõigust.

Kaebaja on vaidlustanud distsiplinaarjuurdluse käigus läbiviidud üksikuid toiminguid ja teinud märkusi tema arvates täiendavalt vajalike toimingute kohta, kuid ei ole sõnaselgelt ja sisuliselt asjakohaselt vaidlustanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Nii ei ole kaebaja asjakohase analüüsiga välistanud asjaolu, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes ja vaidlusaluses käskkirjas oleks valesti kajastatud 25.08.2006.a kaebaja osalemisel politseisõidukiga toimunud liiklusõnnetus, sõidukile tekitatud varaline kahju jms. Kaebaja, jättes tähelepanuta enamuse tõenditest ja esitamata vastuväiteid nende osas, ei ole samuti mõistnud, et üksikute tõendite osas esitatavad vastuväited ei saa muuta ülejäänud tõendite tähtsust nende kogumis. Distsiplinaarjuurdlusega on üheselt tuvastatud kaebaja õigusvastane käitumine ja distsiplinaarsüüteo toimepanemine.

Väär on kaebuse väide nagu selguks distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest, et pärast kõnnitee äärekivist patrullsõiduki parempoolse rattaga ülesõitmist ei olnud ebaharilikku müra ning sõidukil puudusid vigastused.

Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõiduk sõitis esirattaga üle kõnnitee äärekivi ja vajus selle jooksul autokere keskosaga järsult vastu kõnniteed ja äärekive. Kaebaja on oma ettekandes märkinud, et ümberpöörde sooritamisel läks sõiduki parempoolne ratas äärekivile ja äärekivilt maha, kuid mingit kolksu ta ei kuulnud. Kaebaja arvates sõidukil mingeid vigastusi ei tekkinud. Ometigi on kaebaja jätnud tähelepanuta asjaolu, et temaga sõidukis kaassõitjatena viibinud V. Zopi (Zopp) ja J. Silla (Sild) ettekannetest nähtuvalt tekkis sõidukis viibinud isikutel siiski kahtlus sõidukil tehniliste vigastuste võimalikkuses, mille kontrollimiseks nad sõidukist väljusid. Mõistetavalt pidi sellise käitumise põhjustama auto ebatavaline käitumine, sellega kaasnenud müra, takistused jms asjaolud, mis sundisid neid autot kontrollima. J. Sild kinnitab ettekandes, et sõiduki põhi läks vastu äärekivi. Faktilistest asjaoludest tulenevalt ja üldiselt teadaolevalt ei ole võimalik Nissan Primera kere põhja tehnilist seisundit kontrollida sõidukiga samal tasapinnal seistes. Anatoomilis-füsioloogiliselt ei ole visuaalselt võimalik kontrollida sõiduki põhja seisundit, kui autopõhja ja maapinna vahemik, sõltuvalt sõiduki koormatusest, on umbes 15 kuni 20 cm laiune. Inimese silmade asetus võimaldab auto alla vaadata ühe silmaga, kui põsk vastu maad suruda. Vaadeldaval kohal oli maapind kaetud killustikuga ja selline protseduur oli välistatud. Seejuures ei olnud asjaosalistel võimalik kohapeal kasutada valgustust, peegleid ega muid tehnilisi abivahendeid. Sõiduki põhja tegelikku tehnilist seisundit on võimalik kontrollida ainult vastavate tehniliste seadmetega remonditöökoja kanalil. Kuna juht ja kaassõitjad pidasid vajalikuks sõidukit liiklusõnnetuse järgselt kontrollida, kuid see ei olnud vajalikul määral võimalik, pidanuks K. Toomemägi sõiduki juhina, sõltumata asjaolust, kas autol on nähtavaid vigastusi või mitte, teavitama juhtimiskeskust või vahetut ülemust liiklusõnnetusest. Juba eeltoodu tõttu ei käitunud K. Toomemägi juhina ja politseinikuna mõistlikult, kuna mõistlikuks peetakse seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Politseinikele on viidatud olukorras ametkondlike õigusaktidega mõistliku käitumise määr täpselt reglementeeritud, mistõttu puudub vajadus aruteluks vahetu ülemuse teavitamiskohustusest.

Liikluseeskirja § 2 p 23 kohaselt mõistetakse liiklusõnnetuse all vastavalt LS §-le 56 juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Varaline kahju on sõiduki, veose, tee, liikluskorraldusvahendi või muu materiaalse väärtuse kahjustamisest või hävimisest tekkinud kahju. Kuna avariilise politseisõiduki kohta 21.12.2006.a koostatud aktist nähtuvalt on auto mootorilt omavoliliselt eemaldatud põhjakaitse ja on deformeerunud põhjatala, tekitati AS-i Autoring hinnakalkulatsiooni kohaselt Lõuna Politseiprefektuurile varaline kahju kokku 2398 krooni väärtuses. Järelikult põhjustas kaebaja liiklusõnnetuse, mitte tavapärase liiklusmanöövri.

K. Toomemägi ja temaga koos sõidukis viibinud isikute ettekannetes esitatud asjaoludesse tuleb suhtuda kriitikaga, kuna K. Toomemägi kaaslased olid temast ametialases sõltuvuses ja on esitanud faktilisi asjaolusid K. Toomemäele soodsamas valguses. Põhimõtteliselt ei olegi vaadeldavas liiklusõnnetuses sõidukile vigastuse tekitamiseks vajalik ülitugev löök ja sellega kaasnev kõrvulukustav müra, vaid piisab sõiduki ja selles istuvate isikute raskuse vajumisest sõiduki põhja all asuvale mootori põhjatalale. Raskuse all tala muljub ja väändub, rebenedes kinnitustest lahti. Õnnetusejärgsele võimalikule lahtirebenemisele ja mürale aitab täiendavalt kaasa ka sõitmise ja mootori töötamise vibratsioon, kui viga koheselt ei kõrvaldata. OÜ-s Meedla 05.02.2007.a koostatud aktiga anti politseile üle deformeerunud põhjatala, millest tehtud fotodelt nähtub tala lahti väändumine kinnitustest, samuti tugevad kraaped ja muljumine tala välispinnal.

Sõidukis viibinud isikute ettekannetes esitatud asjaolud ei ole tõesed osas, millega väideti autopõhja all kolina puudumist ka seetõttu, et viidatud politseiametnike ettekanded ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega (põhjatala rikkumine) ja teiste politseiametnike seletustega - tõendite kogumiga.

Vanemkonstaabel Tiina Kiik, kes on asjas erapooletu isik, on kinnitanud, et K. Toomemägi, andes sõidukit üle järgmisele vahetusele, väitis vahetuse ajal kivile otsa sõitmist ja kolinat sõiduki põhjal all. T. Kiige seletust kinnitab oma ettekandes vanemkonstaabel Aare Sulg. Vaidlusaluse sõiduki liikumine 25.08.2006.a õhtul kella 20 ja 22 vahel Põlvast Himmastesse OÜ Meedla remonditöökotta on fikseeritud ka politseisõidukite GPRS jälgimissüsteemiga ja salvestatud politseiandmebaasis KAIRI. Viimatinimetatud asjaolu kinnitab veenvalt, et T. Kiige seletus sõiduki avariilisusest on tõene ja haakub kõigi asjas kogutud tõenditega.

Kuna liiklusõnnetuse asjaoludest nähtuvalt on omavahelises ajalises järgnevuses ja põhjuslikus seoses K. Toomemäe poolt sõiduki juhtimine, liiklusõnnetuse tekitamine ja kahjulik tagajärg tehniliste vigastustena sõidukile, on tekkinud põhjendatud kahtlus ka K. Toomemäe seletuse usaldusväärsuses. K. Toomemägi on eeltoodud asjaoludest nähtuvalt rikkunud politseiametniku kui kolleegi eetilistest nõuetest tulenevat aususkohustust.

K. Toomemägi, andes vigastatud sõiduki üle järgmisele vahetusele ja jättes täitmata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud õigusaktide nõuded, ei rikkunud mitte ainult oma teenistuskohustusi ja tavakohast hoolsuskohustust, vaid ka hea usu põhimõtet.

Kaebaja on sõidukijuhile volikirja väljastamise taotlusele 04.01.2006.a allkirja andes kinnitanud, et sõidukijuhti on tutvustatud politseipeadirektori 18.11.2004.a käskkirjaga nr 209 "Sõidukite kasutamise korra kinnitamine". Igal politseiametnikul on võimalus ja kohustus politseipeadirektori viidatud käskkirjaga tutvuda politsei siseinterneti (intranet) kaudu, mis on politseinikele üldteadaolev asjaolu. Viidatud käskkirja p 24 kohaselt on sõidukijuht kohustatud enne väljasõitu või ekspluatatsiooni käigus avastatud rikked ja puudused fikseerima kontrollaktis ning teavitama neist koheselt oma vahetut juhti. K. Toomemäe ametijuhendi p 1.1 järgi on vanemkonstaabli vahetuks juhiks Põlva politseijaoskonna patrullitalituse komissar M. Soekarusk. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei teavitanud liiklusõnnetusest ja sõiduki kahjustamisest oma vahetut juhti. Kahtlust ei ole ka selles, et kaebaja jättis täitmata Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja p-st 10.5.4 tuleneva kohustuse teatada prefektuurile varalise kahju tekitamisel sellest juhtimiskeskusele koheselt ja vahetule juhile esimesel võimalusel.

Eeltoodust lähtuvalt puudus vastustajal distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel igasugune võimalus välistada K. Toomemäe käitumises distsiplinaarsüüteo koosseis. ATS § 84 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüütegudeks teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine.

Kaebajale määratud karistus on politseiametnikule määratavatest karistustest kõige kergem ja ilmses kooskõlas toimepandud õigusvastase teo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja ametniku eelneva käitumisega.

Sügavalt ekslik on kaebaja arutelu ja järeldused distsiplinaarjuurdluse läbiviija poolt teostatud väidetava katse ja ekspertarvamuse kohta Põlva Kaubanduskeskuse taga Tuglase 5 parklas.

Distsiplinaarjuurdluse läbiviija ei ole viidatud toiminguid käsitanud katsena või ekspertiisina, vaid sündmuskoha vaatlusena, mille juures kasutati liiklusõnnetuses osalenud politseisõidukit. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on vaatluse tulemused dokumenteeritud. Vaatluse protokollis ja sellele lisatud fotodel on fikseeritud politseisõiduki parempoolse esiotsa põhja kõrgus ja kõnnitee äärekivide kõrgus. Seega puudus tõsiseltvõetav vajadus sündmuskohal joonlaua ja fotoaparaadi kasutamisel täiendavate erialaspetsialistide kaasamiseks. Kaebaja on teinud üldsõnalise viite seadusele, mille kohaselt saaks tõendina kasutada erialaspetsialisti, kuid ei ole mõistnud, et katset või ekspertiisi ju ei teostatud. Samuti ei ole antud ekspertarvamust. Katse teostamine oleks seotud ilmse riskiga sõidukit uuesti kahjustada ja seejuures pidanuks ilmselt kasutama kraanat jt kulukaid tehnikavahendeid. Teatavasti on vaatlus igasugune vahetu andmete kogumine asjaolu olemasolu või olemuse kohta, muu hulgas paikkonna või sündmuskoha vaatlemine. Kaebaja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et vaatlust ei teostatud liiklusõnnetuse kohal või oleks tehniliselt välistatud ülalkirjeldatud viisil sõiduki kahjustamine. Distsiplinaarjuurdluse läbiviijal on õigus iseseisvalt otsustada, milliseid toiminguid ta juurdluse käigus kasutab. Vaatlust võib teostada ka ilma eksperdita. Menetlusosalise puudumine ei välista toimingu läbiviimist. Vaatlusest nähtuvalt oli kõnnitee kõrgus samal kõrgusel või isegi kõrgemal sõiduki põhjast. Kõnnitee oli langusega sõidusuunas. Juhul, kui kaebajal on tekkinud kahtlus, et vaatlusel tuvastatud asjaolud ei vasta tegelikkusele, siis on võimalik kohtult taotleda uue vaatluse korraldamist, kusjuures vaatluse kulud jäävad taotleja kanda. Vaatluse vaidlustamine ainult seetõttu, et kaebaja ei viibinud vaatluse juures, ei välista vaatlusel kogutud andmete õigsust.

Põhjendamatu on kaebaja väide, et sõidukile kahju tekitanud isiku väljaselgitamiseks pidanuks seletused võtma kõigilt sõidukit kasutanud isikutelt.

Mõistetavalt puudub sellisteks toiminguteks vajadus, kuna puuduvad asjaolud, mis viitaksid teistele isikutele, kes võinuks sõidukit kahjustada või oleks sõidukiga liiklusõnnetuses osalenud. Ka ei ole kaebaja viidanud ühelegi sellisele tõsiseltvõetavale asjaolule. Mõistetavalt on juurdlus algatatud distsiplinaarsüüteo kindla asjaolu kohta ja juurdlejal puudub tõsiseltvõetav ajend ja alus kahtlustada teisi politseitöötajaid distsiplinaarsüüteo toimepanemises samal ajal, kui esinevad süüstavad asjaolud K. Toomemäe suhtes.

Püüdes välistada K. Toomemäe kahtlusi auto võimaliku kahjustamise osas töökaaslaste poolt, kirjutasid 05.02.2007.a asjakohase ettekande patrullitalituse komissar Arvo Turba, konstaabel Aarne Mägi, konstaabel Maarika Morel ja vanemkonstaabel Aare Sulg. Kõik eelnimetatud isikud välistasid sõiduki Nissan Primera reg nr-ga 270 MFJ kahjustamise ja liiklusõnnetuse põhjustamise nende poolt.

Väär on kaebaja seisukoht nagu pidanuks distsiplinaarsüütegu tõendavate dokumentide loetelus olema kaebaja iseloomustus.

Kaebaja ei ole mõistnud, et tõendiks on igasugune teave, mille alusel distsiplinaarjuurdluse läbiviija teeb kindlaks eelkõige distsiplinaarsüüteo koosseisu olemasolu või selle puudumise, distsiplinaarsüüteo või selle puudumist põhjendavad asjaolud. Kaebaja kohta esitatud iseloomustuses ei ole selliseid andmeid, millest nähtuks distsiplinaarsüüteo olemasolu või puudumine - õiguserikkumise faktilised asjaolud jms. Iseloomustus kajastab isiku tööalaseid ja isikuomadusi, kuid mitte distsiplinaarsüüteo argumente. Seepärast on õige distsiplinaarjuurdluse läbiviija otsustus mitte lisada kaebaja süütegu tõendavate dokumentide loetelusse kaebaja iseloomustust.

Madis Soekaruskil oli kaebaja vahetu juhina vaieldamatu õigus K. Toomemäge iseloomustada vastavalt oma hinnangule. Igasugune hinnang, mis lähtub teiselt isikult, on oma olemuselt paratamatult subjektiivne. Samas ei ole kaebajal võimalik vaidlustada iseloomustaja ametialastest õigustest tulenevaid võimalusi ja nõuda endale paremat hinnangut.

K. Toomemägi pidanuks ausa politseinikuna mitte vaikima Lõuna Politseiprefektuuris 10.11.2004.a distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tema suhtes tuvastatud distsiplinaarõiguserikkumise asjaoludest. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes tuvastati, et K. Toomemägi jättis ajavahemikul 27.09.2004.a - 30.09.2004.a sisukohaselt reageerimata M. Jüriöö avaldusele. Jättes välijuhina avastatud kuriteojälgedest teada saades suunamata sündmuskohale valves olevat kriminaaltalituse politseiametnikku ning jättes tagamata jälgede kaitsmise ilmastikutingimuste eest, rikkus vanemkonstaabel ametijuhendi p-dest 2.10 ja 2.13 tulenevaid kohustusi ning pani seega toime ATS § 84 p-s 1 ettenähtud distsiplinaarsüüteo, st teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise. Lähtudes TDVS §-st 6 ning politseipeadirektori käskkirjaga nr 270 kinnitatud "Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi" p-dest 16 ja 17, asuti seisukohale, et K. Toomemägi poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu on aegunud ning selle eest ei saa määrata distsiplinaarkaristust.

Ebaõige on kaebaja väide, et tal ei võimaldatud ennast kaitsta ja rikuti ärakuulamisnõuet. Selliseks rikkumiseks peab kaebaja pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte esitamist ja vahetult enne karistamise käskkirja tutvustamist seletuse mittevõtmist.

Kaebaja poolt viidatud HMS § 40 lg-st 1, Politseiseadusest, Politseiteenistuse seadusest ega politsei distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendist ei tulene nõue, et menetletavas asjas tuleb korduvalt ja pärast distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte või enne karistamise käskkirja esitamist isikult seletus võtta. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Juurdluse läbiviija, võttes kaebajalt 28.12.2006.a põhjaliku ettekande distsiplinaarsüüteo sündmuse jm asjaolude kohta, täitis HMS § 40 lg 1 nõudeid, kuna kaebaja oli ära kuulatud enne haldusakti andmist.

Järelikult ei ole rikutud menetlusaluse isiku õigusi ametnikule väidetavalt selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamisena.

Kohatu on kaebaja väide, nagu ei oleks talle enne ütluste andmist seaduses ettenähtud korras õigusi ja kohustusi selgitatud. Kaebaja on kaebuses järjekordselt esitanud teadvalt tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid, kuna vahetult pärast distsiplinaarjuurdluse algatamist andis kaebaja 19.12.2006.a allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud distsiplinaarjuurdluse juhendit ja õigusi.

Lähtudes ülalviidatud seaduste ja Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-74-03 ja 3-3-1-70-03 seisukohtadest on distsiplinaarasja menetlemine toimunud kooskõlas seaduses sätestatud menetlusreeglitega, aga ka üldiste menetluspõhimõtetega.

Kaebajal oli reaalne võimalus oma õigusi kaitsta. K. Toomemägi kuulati ära enne, kui talle määrati distsiplinaarkaristus ning see vastas heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele. Mõlemas ülalnimetatud kohtuasjas (erinevalt praegusest) ei olnud aga enne ametiisiku karistamist menetlusaluselt isikult seletust võetud ega tagatud ka mõnel muul viisil menetlusaluse isiku ärakuulamine, mistõttu rikuti menetlusnorme.

Lisaks ülaltoodud kohtulahenditele on ka K. Toomemäe kaebuse lahendamisel eriti asjakohased Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-10-05.

Nii on viidatud kohtuotsuse p-s 14 märgitud, et TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Halduskolleegium on selle sätte tõlgendamisel leidnud, et TDVS § 7 lõigete 1 ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja karistatava kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03, RT III 2003, 35, 360). Politseiteenistuse seadus on seletuse nõudmise osas rangem, sätestades § 45 lg-s 4, et seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik.

Distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine annab ühest küljest isikule võimaluse avaldada asjas oma seisukohti, teisalt on seletusel tõenduslik tähendus. Viidatud Riigikohtu lahendis (halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03) leidis kolleegium, et kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Igal juhul on aga oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut.

Viidatud Riigikohtu lahendis rõhutas kolleegium, et ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud, tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest.

Lähtuvalt ülaltoodust tuleneb Riigikohtu lahendist, et ärakuulamine peab üldjuhul toimuma distsiplinaarmenetluse käigus, st enne distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamist ja distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist. Samas ei ole välistatud ärakuulamine ka pärast kokkuvõtte koostamist, kuid see ei ole obligatoorne.

Isegi siis, kui distsiplinaarjuurdluse käigus rikuti menetlusnõudeid, ei ole võimalik karistamise käskkirja kehtetuks tunnistada haldusakti vorminõuete rikkumisel. Sisuliselt ainult vorminõuete väidetavale rikkumisele ongi kaebaja tuginenud. Riigikohus on viimatinimetatud kohtulahendi p-s 15 rõhutanud, et HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Vastustaja märgib, et sõidukile ei tekitatud kahju sõiduki põhja all asuva ristitala eemaldamisega, vaid avarii käigus.

Balti Autoliisingu AS arvest 100848018860 Politseiametile ja Politseiameti arvest nr 8 seeria 2007, samuti LPP arvete tasumise väljavõttest nähtub, et Lõuna Politseiprefektuur on tasunud sõidukile reg nr 270 MFJ tehtud remonditööde eest Rahandusministeeriumile ja riik on tasunud teenuse osutajale. Seega on K. Toomemägi poolt tekitatud kahju hüvitatud Lõuna Politseiprefektuuri (riigi) poolt.

Kaebajal oli sõiduki kasutamiseks volikiri. Volikirja puhul on tegemist VÕS 35. peatükis sätestatud käsunduslepinguga, millega seoses tekivad käsundisaajal õigused ja kohustused politseisõidukite kasutamisel teenistusülesannete täitmisel. Vastavalt VÕS §-le 624 peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest. Koos käsundi andmisega toimus käsundisaaja teavitamine Politseipeadirektori 18.11.2004.a. käskkirjaga nr 209 kinnitatud "Sõidukite kasutamise korrast"

K.Toomemägi oli käsundisaajana kohustatud hoolsuskohustust täitma ja teatama struktuuriüksuse juhile Madis Soekaruskile sõiduki kasutamisega seotud kõigist olulistest asjaoludest. Muuhulgas andis K.Toomemägi allkirja tekstile, mille kohaselt sõiduki kasutaja kohustus: kasutama sõidukit heaperemehelikult, tagama selle säilimise ning rikkumatuse, jälgima sõiduki igapäevast tehnoolukorda, kinni pidama valmistajatehase kehtestatud tehnohoolduse tsüklist. Rikete ilmnemisel kohustus kaebaja võtma esimesel võimalusel tarvitusele meetmed nende kõrvaldamiseks ja kohustus informeerima riketest majandustalituse automajandi volitatud esindajat.

Vaadeldaval juhtumil K.Toomemägi majandustalitust sõiduki kahjustamisest ei teatanud. Sõiduki kahjustamisest ei teatanud ka T.Kiik, kuna K.Toomemägi oli ise lubanud oma vahetule ülemusele sellest teatada, kuid jätnud pahauskselt lubaduse täitmata. Eeltoodust nähtuvalt puudub vajadus eraldi vormistatud juhendi järele, kuna erinevate õigusaktidega on politseiametnike käitumine piisavalt täpselt reguleeritud.

K.Toomemägi käitumises distsiplinaarsüüteo tuvastamisel leidis juurdleja, et K.Toomemägi ei teavitanud juhtumist juhtimiskeskust ega oma vahetut ülemust. Selline teavitamise süsteem tuleneb politseitegevuse spetsiifikast, kuna on püütud ühe teavitamisvõimaluse võimalikul puudumisel seda dubleerida teise võimalusega, mis tagab informatsiooni kiirema ja kadudeta liikumise. Selline info edastamise kohustus nähtub ka põhimõtteliselt K.Toomemägi ametijuhendi p-dest 2.2, 2.2.6, 2.2.7, 4.5.

Lisaks eeltoodule oli K.Toomemägi kohustatud juhinduma Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirjast, mille kohaselt pidanuks K.Toomemägi välijuhina teavitama liiklusõnnetusest juhtimiskeskuse korrapidajat, piirkonna vastutavat politseiametnikku ja vahetut juhti. Töökohajärgsele asutusele teavitamise kohustuse all ei mõelda mõistagi mitte suvalise isiku teavitamist, vaid Põlva PJ juhi (ülemkomissar) või piirkonna vastutava juhi teavitamist, kellel on PJ-s politseitöö juhtimise ja korraldamise funktsioon (analoogia äriühingu juhatuse liikmega), samuti ametnike töö kontrollifunktsioon.

Seetõttu ei ole sisekorraeeskiri ja sõidukite kasutamise kord omavahel vastuolus, kuna mõlemas on liiklusavarii korral politseiametnikke mõistlikult suunatud asutuse juhtide teavitamisele. Samasugune asjaolu tuleneb ka viidatud korra p-st 21, mis viitab liiklusõnnetuses osalenud sõidukit kasutava politseiasutuse juhi kohustustele seonduvalt LÕ tagajärgede likvideerimisel. Seejuures saab politseijuht vastavaid kohustusi täita õigeaegse ja tõese informatsiooni olemasolul. M. Soekaruskil selline teave puudus.

Lõuna Politseiprefektuuri 15.07.2005.a käskkirjaga nr 126 on kinnitatud "Erakorralistest sündmustest teavitamise kord", millega on politseiametnikega või politseisõidukitega toimunud erakorralistest sündmustest teavitamine eriti reguleeritud valdkond, mis koos sisekorraeeskirja, sõidukite kasutamise korra ja erakorralistest sündmustest teavitamise korraga moodustavad põhjaliku normistiku. Asjaolu, et K. Toomemägi ei teavitanud ettenähtud korras liiklusavariist, tekitas õigusaktide mittetäitmise ahela.

Ülaltoodust nähtuvalt on politseisõidukiga toimunud liiklusavariist teavitamine üles ehitatud politseiametniku ausale ja õigusakte järgivale käitumisele. K. Toomemägi eiras välijuhina ülalnimetatud õigusaktidest tulenevaid kohustusi. K. Toomemägi käitumine ei olnud kooskõlas ülalnimetatud õigusaktidega ja praktikaga, samuti mõistlikkuse põhimõttega, kuna ta ei teinud seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.

Lähtudes ülaltoodust palub vastustaja jätta Kaido Toomemägi kaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 punkti 3 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Politseiteenistuse seaduse (edaspidi PolTS) § 1 lõike 2 kohaselt laieneb politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus käesolevast seadusest tulenevate erisustega. PolTS § 2 sätestab politseiteenistuse mõiste, mille kohaselt on politseiteenistus töötamine politseiasutuses, Kaitsepolitseiametis, Riigikantselei julgeolekuasutuste töö koordineerimisega seotud ametikohal ja sisekaitselises rakenduskõrgkoolis politseiametniku ametikohal. Politseiametniku mõiste on sätestatud sama seaduse §-s 3, mille kohaselt on politseiametnik politseiteenistuses olev isik, kes on riigiametnik. Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) §

160 lõike 1 kohaselt on ametnikul halduskohtumenetluse seadustiku paragrahv 7 1. lõikes sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. ATS §

160 lõike 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega. Osundatud õiguslikul alusel kuulub käesoleva vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse ja tegemist on nii materiaalkui menetlusõiguslikult lubatava kaebusega, kuna kaebuse esitaja puhul on tegemist politseiametnikuga, kes taotleb distsiplinaarkaristuse tühistamist. Nõue vastab ka HKMS § 6 lõike 2 punktis 1 sätestatule, kuna kaebusega võib halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kaebuse esitaja on järginud ka kohtusse pöördumise tähtaega, kuna 12.01.2007.a käskkirja vaidlustamiseks on kaebus postisasutusele üle antud 15.01.2007.a (tl 13), seega on kaebus esitatud seaduses sätestatud 30 päevase aegumistähtaja jooksul. Kohus, tutvunud kaebuse esitaja ja vastustaja kirjalike ja suuliselt väljendatud seisukohtadega, kuulanud ära tunnistajate ütlused ja uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 6 lõige 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramine ei ole aegunud. Lõuna Politseiprefektuuri Põlva politseijaoskonna patrullitalituse vanemkonstaabli (välijuhi)

K. Toomemägi ametijuhendi punkti 1.1 kohaselt (tl 49) on kaebuse esitaja vahetuks juhiks Põlva politseijaoskonna patrulltalituse komissar M. Soekarusk. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud kaebuse esitaja väide, et M. Soekarusk või keegi teine politseiametnikest, kellele kaebuse esitaja tööalaselt allus, oli varem kui 14.12.2006.a teadlik

K. Toomemägi poolt 25.08.2006.a varalise kahju tekitamise alase teavitamiskohustuse täitmata jätmisest. Kaebuse esitaja K. Toomemägi on ise kogu menetluse vältel kinnitanud, et ta ei pidanud vajalikuks 25.08.2006.a intsidendist M. Soekaruskit teavitada. Madis Soekaruski tunnistajana antud ütluste kohaselt (tl 147- 149) sai ta vaidlusalusest sündmusest teada alles 14.12.2006.a Railis Raubalt ja tunnistaja ei kuulnud sellest asjast 20.10.2006.a suitsuruumis, nagu väidab kaebuse esitaja. Samuti puuduvad asjas tõendid, et K. Toomemägile süüks arvatud süüteost sai enne 14.12.2006.a teada mis tahes isik, kellele süüdlane lisaks vahetule ülemale tööalaselt allub.

Seoses distsiplinaarkaristuse võimaliku aegumisega on asjas tunnistajatena ülekuulatud Jan Jõema (tl 191), Arvo Turba (tl 197), Kalmer Kalmus (tl 198), Urmas Kroon (tl 220) ja Railis Raup (tl 222), kuid ühegi nimetatud tunnistaja ütlustest ei tulene faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et distsiplinaarkaristuse määramine kaebuse esitajale on aegunud. Neil asjaoludel ei ole eiratud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, kuna kaebuse esitajat on 12.01.2007.a (tl 7) karistatud 25.08.2006.a toime pandud teo eest, seega kuue kuulise üldise aegumistähtaja jooksul ja ühe kuulise aegumistähtaja jooksul ajast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele kaebuse esitaja tööalaselt allub.

Lõuna Politseiprefektuuri 12.01.2007.a distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga nr 19 t (tl 7 - 8) on tõendatud, et kaebuse esitaja K.Toomemägi ei teavitanud 25.08.2006.a Põlva linnas seonduvalt patrullautoga Nissan Primera, riiklik registreerimismärk 270 MFJ, kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel Lõuna Politseiprefektuurile varalise kahju tekitamisest koheselt juhtimiskeskust ja esimesel võimalusel vahetut juhti. Vastustaja on kvalifitseerinud kaebuse esitaja teo distsiplinaarsüüteona ATS §-de 59 punkti 1 ja 84 punkti 1, Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja punkti 10.5.4, Politseipeadirektori 18.11.2004.a käskkirjaga nr 209 kehtestatud sõidukite kasutamise korra punkti 24 ja Avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkti 16 järgi.

PolTS § 42 punkti 1 alusel on kaebuse esitajat teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest vastustaja poolt karistatud noomitusega. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega on usaldusväärselt tõendamist leidnud kaebuse esitaja poolt temale süüks arvatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine – politseiprefektuurile varalise kahju tekitamisel teavitamise kohustuse täitmata jätmine, kuid tõendamist ei ole leidnud vastustajale varalise kahju tekitamine mahus, mis on fikseeritud vaidlusaluse käskkirja motiveerivas osas ja 12.01.2007.a distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes (tl 9-12).

Usaldusväärselt ei ole tõendamist leidnud sõiduki põhjakatte (põhjakaitse) vigastamine ja seega ka tekitatud varalise kahju suurus, kuna 2 398 krooni hõlmab nii põhjakaitse kui põhjatala, s.o detailide maksumust ja ka teenustasu nende detailide paigaldamise eest. Vastustaja on õigesti tuginenud ATS § 59 punktile 1, mis sätestab, et teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega.

Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest.

ATS § 59 punkt 2 täpsustab, et teenistuja on kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja korraldusi ning, ootamata erikorraldust, ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahvide 62 1. lõikes ja 63 1. lõikes loetletud juhtudel. ATS § 84 punkt 1 sätestab distsiplinaarsüüteona teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimise. Kaebuse esitajale süüks arvatud teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine seisneb politseiprefektuurile varalise kahju tekitamisel teavitamiskohustuse süülises täitmata jätmises.

Nimelt sätestab Lõuna Politseiprefektuuri 16.03.2004.a käskkirjaga nr 55 (tl 95) kinnitatud Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja (edaspidi Sisekorraeeskiri) punkt 10.5.4 (tl 103) teenistuskohustuste jämeda rikkumisena prefektuurile varalise kahju tekitamisel sellest juhtimiskeskusele koheselt ja vahetule juhile esimesel võimalusel teatamata jätmise. Kohtu arvates on kaebuse esitaja poolt teavitamiskohustuse täitmata jätmine vastustaja poolt kvalifitseeritud õigesti. Erinevalt Sisekorraeeskirja punktist 10.5.1, mis sätestab teenistuskohustuste jämeda rikkumisena olulise kahju tekitamise, sätestab punkt 10.5.4 teenistuskohustuste jämeda rikkumisena teavitamiskohutuse täitmata jätmise ka lihtsalt varalise kahju tekitamise korral.

Erinormina on vastustaja kohaldanud Politseiameti 18.11.2004.a käskkirjaga nr 209 (tl 105) kinnitatud sõidukite kasutamise korra (edaspidi Kord) punkti 24 (tl 111), mis sätestab, et enne väljasõitu kontrollib sõidukijuht sõiduki üldist välimust ning tehnilist seisukorda. Sõidukijuht on kohustatud enne väljasõitu või ekspluatatsiooni käigus avastatud rikked ja puudused fikseerima kontrollaktis ning teavitama neist koheselt oma vahetut juhti. Vahetu juht informeerib esimesel võimalusel Korra täitmise eest vastutavat ametnikku. Väiksemate rikete ja puuduste ilmnemisel võtab sõidukijuht tarvitusele meetmed nende kõrvaldamiseks.

Sõiduki kasutamise lõppedes kinnitab sõidukijuht oma allkirjaga kontrollaktis olevate andmete õigsust ning edastab kontrollakti oma vahetule juhile. Kontrollakte säilitab Korra täitmise eest vastutav ametnik 3 aastat. Seega pidi kaebuse esitaja vastustajale varalise kahju tekitamisel sellest teavitama juhtimiskeskust ja vahetut juhti ning mootorsõiduki juhina sõiduki ekspluatatsiooni käigus avastatud rikkest informeerima oma vahetut juhti fikseerides puudused ka vastavas kontrollaktis. Teavitamiskohustus on seega politseiametnikust kaebuse esitaja üheks teenistuskohustuseks.

Asja materjalidega on küll tõendatud, et sõidukijuhina võttis kaebuse esitaja tarvitusele meetmed sõidukile ekspluatatsiooni käigus tekkinud puuduse - põhjatala deformatsiooni kõrvaldamiseks, teavitades toimunud intsidendist Tiina Kiike, kuid tõendatud ei ole, et kaebuse esitaja oleks täitnud kontrollakti ning informeerinud prefektuurile varalise kahju tekitamisest juhtimiskeskust ja vahetut juhti. Kaebuse esitaja puhul on tegemist alarmsõiduki juhi, seega praktiliselt kõrgeima kvalifikatsiooniga sõidukijuhiga üldse. Asjas puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja oleks 25.08.2006.a vahetust alustades ja enne väljasõidu alustamist tuvastanud puudusi sõiduki tehnilises seisukorras, millise kohustuse pani talle Korra punkt 24.

Seega saab kohus teha ainult ühe järelduse, nimelt, et vaidlusalune politseisõiduk oli 25.08.2006.a, mil temaga hakkas tööülesandeid täitma kaebuse esitaja, tehniliselt korras.

K. Toomemägi 28.12.2006.a ettekandega (tl 43) on tõendatud, et ta seostas tema vastu algatatud distsiplinaarjuurdluse Põlva kaubamaja taga toimunud auto ümberpööramisega, mille käigus liikus sõiduki parempoolne ratas üle kõnnitee äärekivi. Intsidendi järgselt sõidukit üle andes pidas ta vajalikuks informeerida Tiina Kiike sõiduki ebaloomulikust mürast, kuna kaebuse esitaja poolt ettekandes avaldatu kohaselt käis midagi kusagile vastu. Ettekandes avaldatud asjaolusid ei eita kaebuse esitaja ka kohtuistungitel antud seletustes. Kohus on seisukohal, et kuna kaebuse esitaja puhul on tegemist staažika kvalifitseeritud sõidukijuhiga, pidi talle olema selge, et sõiduautoga üle kõnnitee äärekivi sõitmisega kaasneb sõiduki omanikule või lepingu alusel kasutavale politseiprefektuurile varalise kahju tekkimise oht. Kuigi kaebuse esitaja ettekande ja seletuste kohaselt tegi see sõiduk ebaloomulikku müra juba varem, nähtub kaebuse esitaja ettekandest ja seletustest, et T. Kiigel palus ta autot kontrollida siiski seoses kaubamaja taguse intsidendiga, so kaebuse esitaja sai aru, et äärekivile sõidu tagajärjel tekkis sõidukile tehniline probleem. Tehnilise probleemi tekkega kaasnevad aga varalised kulutused, kuna antud juhul oli tehniline probleem, mis kaebuse esitaja ettekande kohaselt seisnes millegi kusagile vastu käimises, tingitud sõidukiga üle äärekivi sõitmisest. Seega pole tegemist mitte ainult varalise kulutuse vaid kahjuga, kuna sõidukit ei ekspluateeritud tavapäraselt. Kaebuse esitaja ettekande kohaselt võis sõidukil olla küll ka teisi tehnilisi probleeme, kuna kaebuse esitaja hinnangul oli sõiduki müra suuremate mootoripöörete puhul liiga suur, kuid suuremad mootoripöörded ei saanud antud asjas mõjutada millegi kusagile vastu käimist, nagu osundas kaebuse esitaja, kuna asjas kogutud tõendid ei viita sõiduki mootoriga seotud detailide deformatsioonile. Kaebuse esitajaga patrullisid 25.08.2006.a ja viibisid äärekivile sõidu ajal autos tunnistaja Valmer Zopp ja Janno Sild.

Tunnistaja Valmer Zoppi ütlustega (tl 195) on tõendatud, et ta oli patrullautos Nissan Primera, millega Kaido Toomemägi sõitis üle äärekivi. Tunnistaja ei tea, kas kaebuse esitaja teatas sellest sündmusest kellelegi. Tunnistaja arvates auto viga ei saanud, kuid autos viibinud pidasid siiski vajalikuks hiljem kontrollida vaatluse teel ega auto viga ei saanud. Auto vaatlemisel külje pealt vigu ei avastatud. Tunnistaja ei kuulnud, et auto põhi oleks vastu äärekivi läinud.

Tunnistaja Janno Silla ütluste kohaselt (tl 193) sõitis politseiauto parempööret tehes kõrvalistuja poolse esirattaga äärekivi peale ja auto põhi läks vastu äärekivi kui autoratas läks tagasi sõiduteele. Tunnistaja tundis lööki vastu auto põhja esimese parempoolse ratta taguses piirkonnas. Kuna autos viibijad arvasid, et auto sai viga, peatati ja vaadati auto üle. Vigastusi uksekarbil ei nähtud.

Kaebuse esitaja K. Toomemägi ettekandega ja tunnistajate V. Zoppi ja J. Silla ütlustega loeb kohus tõendatuks, et kõnnitee äärekivilt mahasõidul sai politseiauto põhi löögi äärekivilt. Kui autopõhi ei oleks olnud kontaktis äärekiviga, ei oleks kaebuse esitajal ja tunnistajatel olnud põhjust auto peatamiseks, et kontrollida kas auto sai viga või mitte. Taolise kontrolli ajendiks sai olla ainult asjaolu, et autos viibijate arvates pidi auto viga saama või võis viga saada.

Kohtu järeldust toetavad ka tunnistaja Tiina Kiige ütlused (tl 145). Tunnistaja ütluste kohaselt ütles kaebuse esitaja K. Toomemägi talle 2006.a augusti lõpus ühel õhtul vahetust lõpetades ja autot üle andes, et ta oli sõitnud kivi otsa ja et auto teeb häält. Autoga sõitma hakates tuli sõiduki põhja alt kõva kolinat. Tunnistaja viis auto OÜ-sse Meedla, kus mehhaanik ütles, et katki on põhjatala, mille mehhaanik võttis auto küljest ära, et autoga saaks edasi sõita. Tala oli ühest otsast purunenud ja auto küljest lahti rebitud. Tunnistaja ütles järgmisel hommikul vahetust alustavale K. Toomemägile, et tala võeti ära ja palus kaebuse esitajal öelda seda ka Madis Soekaruskile. Õhtul vahetust lõpetades ja kaebuse esitajale autot uuesti üle andes sai ta

K. Toomemägi vastusest aru, et K. Toomemägi oli sellest juhtumist M. Soekaruskile rääkinud.

Seega tuleneb ka tunnistaja T. Kiige ütlustest, et hiljemalt 26.08.2006.a oli K. Toomemägile selge, et autoga kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel deformeerus põhjatala, mille tulemusel tekkis prefektuurile varaline kahju, millest omakorda tulenes kaebuse esitajale teavitamiskohustus.

Tunnistaja Aare Sule ütlustega (tl 189) on tõendatud, et T. Kiik kandis temale kui välijuhile ette, et patrullautol on midagi viga. Tunnistaja käskis T. Kiigel minna Himmaste autoremondi töökotta autot kontrollima. Tunnistaja andmetel eemaldati autoremondi töökojas autolt põhjatala. Tunnistaja ütluste kohaselt öeldi hommikul K. Toomemäele, et tala sai ära võetud. Jutuajamisest K. Toomemäega jäi tunnistajale mulje, et K. Toomemägi ajab asja korda.

Seega tuleneb ka tunnistaja A. Sule ütlustest, et hiljemalt 26.08.2006.a pidi olema K. Toomemägile selge, et autoga kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel deformeerus põhjatala, mille tulemusel tekkis prefektuurile varaline kahju, millest omakorda tulenes kaebuse esitajale teavitamiskohustus.

Asja materjalide kohaselt eemaldati politseisõidukilt põhjatala OÜ-s Meedla. Tunnistaja Tanel Roilandi ütluste (tl 242) kohaselt tuli tal autoremondi lukksepa praktika ajal politseiautolt tala ära võtta, kuna tala oli ühest otsast muljutud ja kõver, tala käis vastu summutit ja kolises.

Seega kinnitavad ka tunnistaja T. Roilandi ütlused T. Kiige ja A. Sule ütlusi, et K. Toomemägi poolt autoga kõnnitee äärekivile sõitmise tagajärjel sai politseiauto tehnilisi vigastusi, mis viitavad politseiprefektuurile varalise kahju tekkimisele.

Politseiprefektuurile varalise kahju tekkimine on tõendatud ka AS Autoring klienditeenindajast tunnistaja Ago Lempu ütlustega (tl 244). Tunnistaja ütluste kohaselt on Nissan Primera ristitalal peal märgistuseks nool. Tala pannakse auto alla noolega auto sõidusuunas, teistpidi ei ole võimalik tala paigaldada. Selle tõttu saab järeldada, et tala on purunenud siis, kui auto liikus edasi, mitte tagurpidi. Tala deformeerumine võib mõjuda summutajale, kuna summutaja ja tala vahe on kusagil 5-10 cm. Kui tala on deformeerunud ülespoole, siis võib tala vastu summutajat käia. Kindlasti tekib kolin, kui tala on lahti ja käib vastu summutajat. Põhjakate on plastist ja see kaitseb mootorit tolmu ja väikeste kivide eest. Põhjakate ei ole mõeldud suurte löökide jaoks. Kogemuste põhjal võib öelda, et kruusatee ja kivid lõhuvad katte ruttu ära.

Tunnistaja A. Lempu ütlustega on seega kummutatud kaebuse esitaja väide, et tala on katki sõidetud siis, kui auto on tagurdanud. Tunnistaja ütluste alusel saab kohus järeldada, et võttes arvesse seda, kuidas tala autole paigaldatakse, pidi auto tala purunemise ajal liikuma edasi, mitte tagasi. Kaebuse esitaja aga ei tagurdanud sõites kõnnitee äärekivile. Seega saab nii asitõendi vaatlusprotokollile (tl 224-225) kui tunnistaja A. Lempu ütlustele tuginedes järeldada, et tehniliselt on võimalik, et auto sai vigastusi 25.08.2006.a kõnnitee äärekivile sõites. Seega on kummutatud kaebuse esitaja kahtlus vastustaja poolt koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 53-60) asjakohasusest.

Politseiprefektuurile varalise kahju tekkimine on tõendatud ka Majandustalituse vanemspetsialisti 21.12.2006.a aktiga (tl 52), mille kohaselt on politseisõiduki Nissan Primera korralise tehnilise hoolduse käigus avastatud, et autolt on eemaldatud omavoliliselt mootori põhjakaitse ja deformeerunud on põhjatala. Nende detailide maksumus koos teenustasuga on 2398 krooni. Arve nr 100848018860 väljatrükiga (tl 169) on tõendatud politseiprefektuuri poolt varalise kahju kandmine seonduvalt AS Autoring 16.12.2006.a arvega nr 5023234 – põhjakatte, tala ja töö eest. Kohus nõustub vastustajaga, et käskkirja seaduspärasuse hindamise aspektist ei ole oluline, millal vastustaja tegi reaalsed rahalised kulutused seonduvalt kaebuse esitaja poolt põhjustatud kahjuga.

Seega loeb kohus tõendatuks, et kaebuse esitaja poolt on vastustajale tekitatud varaline kahju ja et kaebuse esitaja ei täitnud teenistuskohustust teavitada tööandjat varalise kahju tekitamisest. Kaebuse esitajat on karistatud kõige kergema karistuse, so. noomitusega, seega saab kohus asuda seisukohale, et kaebuse esitajat on karistatud süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele vastava karistusega. Kuna kaebuse esitajat on karistatud kõige kergemaliigilise karistusega, siis on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja vahetu ülema poolt antud iseloomustus kaebuse esitaja kohta ei saa olla mõjutanud distsiplinaarmenetluse käiku, nagu ekslikult väidab kaebuse esitaja.

Kohus ei saa nõustuda kaebuse esitajaga, et tema suhtes oleks eiratud menetlusnõudeid ja et sel motiivil oleks tegemist ebaseadusliku distsiplinaarkorras karistamisega. TDVS § 7 lõike 1 esimese lause kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Eelpool on juba kohus osundanud kaebuse esitaja K. Toomemägi poolt 28.12.2006.a politseiprefektile antud ettekandele. Seega oli kaebuse esitajal sisuline võimalus kirjaliku seletuse andmiseks, mille tõttu ei saa vaidlusalune käskkiri olla sel motiivil õigusvastane, nagu ekslikult märgib kaebuse esitaja.

Tunnistajate T. Kiige, A. Sule, T. Roilandi ja A.Lempu ütlustega ja asjas kogutud kirjalike tõendite ning asitõendi vaatlusprotokolliga (tl 224-225) on tõendatud politseiprefektuurile varalise kahju tekkimine seoses põhjatala purunemisega. Kolm esimesena nimetatud tunnistajat ei kinnita aga, et 25.08.2006.a õhtul oleks autolt OÜ-s Meedla eemaldatud ka põhjakate või põhjakatted. Üleandmis-vastuvõtmisaktiga 05.02.2007.a (tl 65) on samuti tõendatud, et OÜ Meedla andis politseiprefektuurile üle avariiliselt politseisõidukilt eemaldatud põhjatala.

AS Autoring poolt autole 270 MFJ tehtud tööde ajaloo väljatrükk (tl 73-74) tõendab, et 18.10.2006.a on AS Autoring tuvastanud, et autol puudub põhjatala. Asjas on tõendatud, et vaidlusalusel politseiautol on millalgi purunenud ka põhjakate. Asjas puuduvad aga tõendid, mille alusel saaks usaldusväärselt põhjakatte purunemises süüdistada kaebuse esitajat, kuna politseiprefektuur ei ole pidanud vajalikuks täpsemalt sätestada sõidukite korralisse tehnohooldusse viimise korda ja sõidukil tehnohoolduses avastatud puudustest politseiprefektuuri teavitamise korda.

AS Autoring ei ole vaidlusaluse sõiduki 18.10.2006.a korralise tehnohoole käigus fikseerinud, et autol oleks purunenud põhjakate (tl 74), põhjakate on tehtud tööde ajaloo kohaselt paigaldatud alles 14.12.2006.a. Ka tunnistaja Railis Raup on oma ütlustes (tl 222) kinnitanud, et vaidlusalusel politseiautol on põhjakate purunenud ajal, mil tema sõidukit kasutas. Tunnistaja A. Lempu viitas oma ütlustes plastist põhjakatete sobimatusele auto ekspluatatsiooniks kruusateedel. AS Autoring 16.12.2006.a arvega nr 5023234 (tl 75) on tõendatud, et Nissan Primera põhjakatte ja põhjatala maksumus koos vahetusega on 2398 krooni.

Seega on kohus seisukohal, et vaidlusaluses käskkirjas on kaebuse esitaja poolt tekitatud kahju suurus fikseeritud ebaõigesti põhjakaitse ja selle paigaldamise maksumuse osas, kuid see asjaolu ei saa tingida vaidlusaluse käskkirja tühistamist, kuna kaebuse esitajat ei ole distsiplinaarkorras karistatud varalise kahju tekitamise eest, vaid on karistatud varalise kahju tekitamisest teatamata jätmise eest.

HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebuse esitaja. HKMS § 93 lõige 3 sätestab, et kohus mõistab poolelt, kelle kanda jäävad menetluskulud, Eesti Vabariigi kasuks välja menetlusabikulud ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi ega riigi haldusorgani osalemisest kohtus menetlusosalisena. Vastava kohtulahendi, samuti trahvimääruse ja muu sellesarnase raha sissenõudmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata Justiitsministeeriumile või justiitsministri määratud Justiitsministeeriumi valitsemisala asutusele. HKMS § 83 lõike 3 punkti 1 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas tunnistajakulud. Tartu Halduskohtu 19.09.2007.a määruse (tl 234- 235) alusel on Kohtute Raamatupidamiskeskus välja maksnud tunnistaja R.Raupile tunnistajatasu 170 krooni, mis tuleb kaebuse esitajalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

HKMS § 12 2 lõike 3 alusel tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Halduskohtu 23.01.2007.a esialgse õiguskaitse määrus.

TsMS § 289 lõike 1 alusel tuleb asitõendpõhjatala tagastada Lõuna Politseiprefektuurile.

Roby Koik Kohtunik