3-06-2273/57 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. oktoober 2007 Tartu

Haldusasja number

3-06-2273

Haldusasi

E-M.I. i kaebus Abja Vallavolikogu 19.01.2006 otsuse nr 39

„Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise ning vaba

metsamaa erastajate nimekirja kinnitamine“ peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. mai 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E-M.I. i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – E-M.I. , esindaja advokaat Li Uiga

Vastustaja (haldusorgan) – Abja Vallavolikogu, esindaja

advokaat Nikolai Kõiv

Kolmandad isikud – T.L. ; OÜ L ; OÜ A. , esindaja Liia Igga;

V.T. ; L.P.

RESOLUTSIOON

Apellatsioonkaebus rahuldada.

Tühistada Tartu Halduskohtu 31. mai 2007 otsus ja teha

asjas uus otsus, millega tühistada Abja Vallavolikogu

19.01.2006

otsuse

nr

„Vaba

põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse andmise ning vaba metsamaa erastajate

nimekirja kinnitamine“ punktid 1.1, 1.2, 1.5, 1.8, 1.9, 1.17,

1.18, 1.19, 1.20, 1.21, 1.22, 1.23, 1.27, 1.31, 1.32, 1.35, 1.36,

1.37, 1.38.

Välja mõista Abja vallalt E-M.I. i kasuks menetluskulud

14 320 krooni (neliteist tuhat kolmsada kakskümmend

krooni).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E-M.I. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Abja Vallavolikogu 19.01.2006

otsuse nr 39 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise ning vaba metsamaa erastajate

nimekirja kinnitamine“ 19 maatüki osas.

E-M.I. on esitanud avalduse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks ning

29.03.2004 Abja Vallavolikogu otsusega kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

andmise nimekiri ja E-M.I. on kinnitatud põllumaade P10, P15, P17, P19, P20, P21, P38, P39,

P40 osas põllumaade kasutusvaldusesse saajaks, s. o 61 ha maa osas. Ülejäänud maatükkide

osas, mida ka kaebuse esitaja taotles - P1, P2, P3, P4, P8, P9, P11, P14, P16, P18, P22, P23, P24,

P25, P26, P27, P28, P31, P33, P34, P36, P41, P42, P44, P45, P47, P48, P49, P50, P51 (30

maatüki osas) - ei ole kaebaja avaldust rahuldatud ning maatükid on antud teistele taotlejatele.

Vabade põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise nimekiri oli kinnitatud 29.03.2004

vallavolikogu otsusega nr 81. Nimetatud otsus vaidlustati haldusasjas nr 3-294/04 koos otsustega

nr 82 ja nr 64 p 1.1. ja 1.2 ning ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tühistatud vaidlustatud

otsused seoses KOKS § 17 lg 5 ja 6 sätete rikkumisega vallavolikogu poolt. Tartu

Ringkonnakohus on tühistanud volikogu otsused nr 81 ja 82 ning 64 protseduurireeglite

rikkumise pärast.

Vältimaks 3. isikute, kelle suhtes on maatükkide kasutusvaldusesse andmise osas nimekiri

kinnitatud, õiguste rikkumist, asus Abja Vallavolikogu seisukohale, et maakasutusvaldusesse

saajate nimekiri tuleb kinnitada seisuga 29.03.2004 ning volikogu võttis vastu 19.01.2006 otsuse

nr 39, millega kinnitas põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise ning vaba metsamaa

erastajate nimekirja seisuga 29.03.2004.

Kohtuistungil vähendas kaebaja vaidlusaluste maatükkide hulka 30-lt 19-le, millisteks on

järgmised maatükid:

- P1, P47, P48, P49, P50 – nimekirja kantud T.L. ;

- P2, P27, P41 – nimekirja kantud OÜ L ;

- P11, P42 – nimekirja kantud L.P. ;

- P8, P25 – nimekirja kantud OÜ A. ;

- P14, P22, P23, P24, P26, P28, P36 – nimekirja kantud V.T. .

Kaebuse kohaselt on vaidlustatud haldusakt motiveerimata. Kaebaja suhtes ei ole kohaldatud

võrdse kohtlemise printsiipi ning arvestamata on jäetud asjaolu, et kaebaja on põllumajandusliku

tootmisega tegelev isik. Kaebajale on antud kõige viletsamad maad ning volikogu on teda

ebaõigesti jätnud välja nimetatud maatükkide kasutusvaldusesse andmise nimekirjast kaebaja

poolt soovitud maatükkide osas ning eelistanud ebaõigesti T.L. i, OÜ L , L.P. a, OÜ A. ja V.T. .

2. Vastustaja Abja Vallavolikogu vaidles kaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on kaevatav haldusakt seaduslik, vastab kehtivale seadusandlusele ja selle

tühistamiseks puudub alus. Kaebaja on esitanud avalduse kõikidele vabadele maatükkidele Abja

vallas

ning

taotlenud

nende

kasutusvaldusesse

andmist.

Kuna

kaebaja

ei

ole

põllumajandussaaduste tootja, sai kaebaja endale vabad maad, millele ei olnud ühtki avaldust

esitatud, kaebajale on antud võimalus 61 ha maa erastamiseks. Ülejäänud põllumaade osas

eelistati teisi isikuid, kelle suhtes on tuvastatud põllumajandussaaduste tootmine, mis on

primaarne nõue vaba põllumaa kasutusvaldusesse saamiseks. Kohtulahendiga (otsus nr 3-363/05)

on tuvastatud, et E.-M. I. ei ole põllumajandussaaduste tootja, mistõttu ei kantud teda ka Halliste

vallas asuvate vabade maade erastajate nimekirja. Vastustaja esitas hulgaliselt dokumente ja

väiteid tõendamaks, miks on eelistatud E.-M. I. ile T.L. i, OÜ L , L.P. a, OÜ A. ja V.T. . Antud

asjas on tegemist eelotsustusega, kuna maavanem vaatab nimekirja läbi ning annab asja kohta

oma hinnangu. Arvesse lähevad dokumendid, mis on esitatud enne 29.03.2004. Kõiki taotlejaid

on koheldud võrdselt ning E.-M. I. i subjektiivseid õigusi ei ole rikutud.

3. Kolmandad isikud V.T. , OÜ L , L.P. ja T.L. ning OÜ A. taotlesid kaebuse rahuldamata

jätmist. E.-M. I. pole vallas kunagi tegelenud põllumajandussaaduste tootmisega, pole

jätkusuutlik ega oma põllumajandustehnikat. Kaebaja omanduses olev maa Vana-Mõisa Peetri

kinnistu on harimata ja võsastunud.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 31. mai 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt ei ole E.-M. I. i subjektiivseid õigusi rikutud, mistõttu kaebus tuleb jätta

rahuldamata. Haldusakt on seaduslik, vastab kehtivale seadusandlusele, on motiveeritud ning

selle vastuvõtmisel on rakendatud uurimispõhimõtet. Vallavolikogu vaidlustatud otsuses on

viited haldusakti faktilisele ja õiguslikule alusele. Vaidlustatud otsuse motivatsioonis on välja

toodud kohtulahendid ning kirjeldatud asja menetluse käiku ning selgitatud, et Abja

Vallavolikogu

on

pidanud

mõistlikuks

ja

põhjendatuks

vaba

põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse andmise nimekiri kinnitada seisuga 29.03.2004, kuna esialgse otsuse vaba

põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse

andmise

nimekirja

tühistamise

kohta

tingis

protseduurireeglite rikkumine ning Abja Vallavolikogu lähtus kolmandate isikute õiguskindluse

printsiibist. Samas puudub käesolevas asjas vaidlus selle üle, et uue haldusakti väljaandmisel on

aluseks võetud 29.03.2004 kinnitatud nimekiri ning et kogu haldusmenetlust pole uuesti läbi

viidud.

Kohalik omavalitsus on jälginud maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) § 233, mis reguleerib

vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist. Abja valla maakomisjoni ja Abja

Vallavalitsuse poolt on analüüsitud taotlejate avaldusi ning lahendatud on avaldused, kui ühele

maaüksusele oli üks taotleja. Ülejäänud maade osas, kus oli mitmeid taotlejaid ühele maale, tuli

lähtuda eelkõige maareformi seadusest tulenevatest kriteeriumidest. Kohalikul omavalitsusel on

õigus eelistada isikut, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega ja saab tulu omatoodetud

põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning on jätkusuutlik, mis on

esimeseks kriteeriumiks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmisel.

Maakomisjon ja vallavolikogu asusid seisukohale, et E.-M. I. ei ole jätkusuutlik vaidlusaluseid

maid kasutama. Arvesse on võetud asjaolu, et E.-M. I. i omanduses ja valduses olevad põllumaad

on harimata ning osadest taotlevatest maadest - 61 ha maad - on ka E.-M. I. ile

võimaldatud. Seega eelistati E.-M. I. ile vaidlusaluste põllumaade osas teisi isikuid – T.L. i, OÜ

L , L. P, OÜ A. ja V. T.

Kohtuistungil esitas kaebaja esindaja täiendavaid dokumente tõendamaks E.-M. I. i

põllumajanduslikku tootmist ja jätkusuutlikkust, kuid arvesse lähevad ainult dokumendid, mis

kannavad kuupäeva kuni 29.03.2004. 2003 tuludeklaratsioonist nähtub küll E.-M. I. i poolt

põllumajandussaaduste realiseerimise tulu, kuid ei nähtu, et E.-M. I. oleks need

põllumajandussaadused ise tootnud. Realiseerida saab ka kokkuostetud põllumajandussaadusi.

Kaebaja on kohtuistungil kahtluse alla seadnud maakonnakomisjon protokolli 16.03.2004, kuna

viimane on käsikirjas kirjutatud ning pole kaebajale teabenõude korras esitatud. Asjaolu, et

nimetatu on käsikirjaline või pole teabenõudekorras kaebajale saadetud, pole kaebaja poolt eraldi

õigeaegselt vaidlustatud ning kohtul puudub alus nimetatu kahtluse alla seada.

Samas on õige vastustaja viide haldusasjale 3-363/05 E.-M. I. i kaebuses Halliste Vallavolikogu

otsuse 28.06.2005 nr 35 peale “Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja

kinnitamine“ (jõustunud Riigikohtu määrusega 20.12.2006), kus on tuvastatud, et E.-M. I. ei ole

põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformiseaduse tähenduses, kes saab tulu

omatoodetud põllumajandussaadustest või nendest valmistatud toodete müügist ning kaebus on

jäetud rahuldamata. Kohtulahendis on märgitud, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja

tunnuseks peab olema sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse

vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Kaebajal puuduvad põllutöömasinad. Kuna nii

viidatud kohtulahendis vaadeldav kui ka käesolevas kohtulahendis vaadeldav ajaline periood on

sama kaebaja suhtes põllumajandussaaduste tootmise tuvastamise osas, pidas kohus

põhjendatuks tugineda kohtulahendis 3-363/05 tuvastatud asjaolule, et E.-M. I. ei ole

põllumajandusliku tootmisega tegeleja ja jätkusuutlik ning kohus saab nimetatud asjaolu hinnata

kogumis teiste tõenditega, tuginedes HKMS § 17 lg 1, mille kohaselt varasema jõustunud

kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega.

Tulenevalt eelpool väljatoodud maareformi seaduse sätetest (MaaRS § 233 lg 1, 11, 2, 5, 6) kui on

tuvastatud, et isik ei ole põllumajandussaaduste tootja ja jätkusuutlik, puudub vajadus hinnata

teisi kriteeriume. Kui ühte maaüksust soovivad saada oma kasutusvaldusesse mitu isikut, tuleb

kindlaks teha taotlejate põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus. Kui kõik taotlejad on

jätkusuutlikud, tuleb vaadelda teisi kriteeriume. Antud juhul ei pidanud kohus vajalikuks korrata

vastustaja põhjendusi ja analüüsida teisi kriteeriume, miks kaebajale on eelistatud T.L. i, OÜ L

, L. P, OÜ A. ja V. T, kuna on tõendatud, et kaebaja ei ole põllumajandussaaduste tootja ja

jätkusuutlik.

Kaebaja on kantud 61 ha osas taotletavatest maadest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse

andmise nimekirja ning kohus ei saanud pidada õigeks kaebaja väidet, et kaebajat on ebavõrdselt

koheldud. Kohus ei pidanud põhjendatuks ka kaebaja väidet, et kaebaja on saanud kõige

kehvemad maad, kuna vastustaja poolt esitatud võrdlustabel maa boniteedi kohta näitab

kaebajale eraldatud maade väärtust, millest nähtuvalt ei ole E-M. I. ile antava maa väärtus

halvem V. T antavatest maadest. Samas puudus vajadus antud asjas hinnata maa boniteeti, kuna

E.-M. I. ile eraldati kõik maad, mida kaebaja soovis, millele ei olnud teisi taotlejaid.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. E.-M. I. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 31. mai 2007 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada E-M. I. i kaebus.

Apellatsioonkaebuste põhjenduste kohaselt:

1) on vääralt kohaldatud MaaRS §-is 232 lg 6 sätestatut. Nimetatud säte näeb ette, et kui ühte

maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse

määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem

vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik

tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle

maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kaevatava haldusakti

kohaselt eelistati taotlejaid aga kriteeriumide järgi, mida seadus ette ei näe. Näiteks T.L. i

eelistati seetõttu, et taotletav maatükk asub omanduses oleva kinnistu läheduses; L. P seetõttu, et

kõik taotlejad on võrdsed;

2) on arusaamatu järeldus, et 2003 tuludeklaratsioonist nähtub küll E.-M. I. i poolt

põllumajandussaaduste realiseerimise tulu, kuid ei nähtu, et E.-M. I. oleks need ise tootnud.

Seadusandja ja ka Abja Vallavolikogu on põllumajanduslikku tootmist tõendavat väljavõtet

tuludeklaratsioonist lugenud kõigi taotlejate puhul põllumajandusliku tootmisega tegelemist

tõendavaks dokumendiks;

3) on kohus meelevaldselt tõlgendanud esitatud dokumente. Kohtuotsusest ei selgu, millistele

tõenditele kohus tugineb, kui väidab, et kaebaja omanduses olevad maad olid enne Abja

Vallavolikogu 29.03.2004 otsust nr 81 harimata;

4) on ebaõigesti jäetud tuvastamata võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine volikogu poolt.

Menetlemisperioodil pole Abja Vallavolikogu üheltki taotlejalt nõudnud jätkusuutlikkuse

tõendamist ja selleks puudus ka igasugune vajadus (MaaRS ei näe põllumaa kasutusvaldusesse

saajate puhul üldjuhul ette jätkusuutlikkuse tõendamise vajadust). Kohtuistungil esitas

E.-M. I. dokumendid, tõendamaks tema jätkuvat põllumajandusega tegelemist, kuid kohus on

jätnud need tõendid hindamata, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8 sätestatut, mille kohaselt kohus

peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima.

Abja valla territooriumil põllumajanduslikuks tootjaks olek on varasemalt sarnaselt teiste maa

kasutusvaldusesse saajatega tõendatud Abja Vallavolikogu poolt läbiviidud menetlusprotsessis,

mida kinnitab Abja Vallavolikogu otsus nr 81 (29.03.2004) vaba põllumaa kasutusvaldusesse

saajate nimekirja kinnitamine. Arvestades kaebuses esitatud taotlust, on kohus, tuvastades

asjaolu, et E.-M. I. ei ole põllumajandustootja, väljunud kaebuse ja selles esitatud taotluse

piiridest, rikkudes nii HKMS § 19 lg 7.

Ühegi põllumaa kasutusvaldusesse saaja puhul ei ole Abja Vallavolikogu nõudnud

põllumajandustehnika olemasolu tõendamist (MaaRS ei näe ka seda ette). Kohatu ja täielikult

paljasõnaline on kohtu väide, et E.-M. I. võis tegeleda põllumajandussaaduste vahendamisega.

E.-M. I. on põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kantuna tunnistatud Abja

Vallavolikogu poolt õigust omava isiku tingimustele vastavaks. Ka Viljandi maavanem on

leidnud, et E.-M. I. vastab põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajatele kehtestatud nõuetele

ning on teinud oma kirjas 26.10.2004 nr 3.2-1.8/693 E.-M. I. ile ettepaneku katastriüksuste

moodustamiseks maatükkide 10, 15, 17, 19, 20, 21,38, 39 ja 40 osas;

5) on ebaõigesti hinnatud tõendeid. Ebaõiged on halduskohtu seisukohad maakomisjoni istungi

16.03.2004 protokolliga seonduvalt. Kaebaja sai nimetatud dokumendi olemasolust teada

15.05.2007, kui vastustaja selle kaebaja esindajale saatis. Abja Vallavalitsuse vastuses

teabenõudele (15.11.2005), kus on loetletud maakomisjoni istungite numbrid ja toimumise

kuupäevad, nähtub üheselt, et seisuga 15.11.2005 Vallavolikogu alatise maakomisjoni istungite

protokollide kaustas seda protokolli ei leidunud ja 16.03.04 pole ühtegi maakomisjoni istungit

toimunud. Istung nr 7 toimus 27.02.2004, järgmine istung nr 8 on toimunud 23.03.2004. Selle

protokolli esitamisega on kunstlikult üritatud luua mulje, et Abja Vallavolikogu on oma otsuse

nr 81 (29.93.04) tegemisel oleks nagu lähtunud selle protokolli seisukohtadest;

6) on ebaõigesti kohaldatud HKMS § 17 lg 1. Kohtuotsuses on viidatud kohtulahendile, mis

puudutab E.-M. I. i põllumajandusliku tootmisega tegelemist Halliste valla territooriumil, mis ei

saa välistada isiku põllumajandusliku tootmisega tegelemist Abja valla territooriumil. Seda

kinnitab ka Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 3-05-799 (16.10.2006) samas asjas, kus ka

ringkonnakohus leiab, et pole tõendatud põllumajandussaaduste tootmine Halliste vallas. Abja

vallaga seonduvat siis ei uuritud. Seega olid tõendamisasjaolud teised ja neid ei saa kanda üle

käesolevasse menetlusse;

7) on jäetud hindamata kolmandate isikute poolt esitatud tõendid:

- OÜ A. – kohtus pole tõendamist leidnud maaüksuste P8 (62 ha) ja P25 (95 ha) õiguslikul

alusel kasutamine. Kohtule esitatud „Võsastumata haritava riigimaa hooldamise leping” (mis on

pealegi ühe poole poolt allkirjastamata) ja milles on juttu 36,2 ha riigimaast, ei saa kuidagi

tõendada just maaüksuste P8 (62 ha) kui ka P25 (95,5 ha) õiguslikul alusel kasutamist. Kohtule

ei ole esitatud lepingu p 4 alusel lepingu lisaks olevat maaüksuse plaani. Samuti ei tõenda

maamaksu tasumine seda, et maamaksu on tasutud just maatükkide P8 (62 ha) või P25 (95,5 ha)

eest;

- OÜ L – kohtus pole tõendamist leidnud, et isiku põhiliseks tegevusalaks oleks

põllumajandusliku tootmisega tegelemine Abja valla territooriumil. Kohtule esitatud

kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et OÜ L ainuomanik M. K. on kolm enda omandis olnud

kinnistut müünud 2003 OÜ-le L , millised OÜ L juba 2004 aastal müüs edasi OÜ-le S P;

- V.T. – ebaõige on V.T. eelistamine 7 maatüki osas. Vähemalt maatükkide P14 või P36 osas

oleks võinud eelistada E.-M. I. it;

8) on vääralt kohaldatud MaaRS §-is 233 lg 6 sätestatut, mille kohaselt üks isik võib käesoleva

paragrahvi alusel kasutusvaldusesse saada kuni 250 ha vaba põllumajandusmaad, mille koosseisu

võib maakorraldusnõuetest tulenevalt kuuluda kokku kuni 15 ha metsamaad. Kui käesoleva lõike

esimeses lauses sätestatud piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile kohaliku omavalitsuse

haldusterritooriumil kasutusvaldusesse antavatele vaba põllumajandusmaa maatükkidele, võib

vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusesse rohkem kui 250 ha maad, võimaldades

kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Seega nende maade osas, mida teised taotlejad ei

soovinud, ei saa E.-M. I. i kinnitamine saajate nimekirja mingilgi määral vähendada tema

seadusejärgseid õigusi maatükkide osas, millele oli ka teisi taotlejaid. E.-M. I. it kui FIE-t oleks

seadusjärgselt pidanud eelistama vähemalt mõne maaüksuse osas.

6. Abja Vallavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 31. mai 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on Abja valla maakomisjon ja Abja Vallavolikogu asunud põhjendatud seisukohale, et

kaebuse esitaja E.-M. I. ei ole põllumajanduse tootmise osas jätkusuutlik ja eelistasid E.-

M. I. ile teisi põllumajandustootjaid, kes on jätkusuutlikud harima kasutusvaldusse taotletavaid

põllumaid. Siiani ei ole kaebuse esitaja ise suutnud harida mitte ühtegi põldu, tema valduses

olevad maaüksused on olnud aastaid nõuetekohaselt harimata, mistõttu E.-M. I. ei ole

põllumajandusliku tootmise osas jätkusuutlik.

MaaRS § 233 lg 6 kohaselt kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusse saada mitu isikut ja nad

omavahel kohaliku omavalitsuse poolt määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa

kasutusvaldusse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul.

Antud juhul Abja Vallavolikogu poolt kinnitatud vaba põllumaa kasutusvaldusse andmise

nimekirja tuleb käsitleda Abja Vallavolikogu ettepanekuna maavanemale. Nimetatud otsust tuleb

käsitleda maa kasutusvaldusse andmise eeltoiminguna, kuna põllumaa kasutusvaldusse andmine

toimub siiski maavanema vastava otsuse alusel. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu

ettepanekuga (otsusega) või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta

ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Juhul, kui E.-M. I. leiab, et teda tuleks eelistada

teistele isikutele maa kasutusvaldusse saamisel, siis oleks ta pidanud esitama vastava taotluse

maavanemale, mitte halduskohtule. Halduskohus ei saa otsustada, kas maa kasutusvaldusse

andmisel tuleks eelistada E.-M. I. it või mõnda teist isikut.

Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud volikogu otsusega kinnitatud nimekirja kohaselt, kui

maavanem nõustub otsusega, saaks E.-M. I. oma kasutusvaldusse 61 ha, kolmandad isikud T.L.

28,8 ha, L.P. 32,28 ha, OÜ L 41,7 ha, OÜ A. 157,5 ha, V.T. 112,7 ha põllumaad. Enam kui E.-

M. I. saaks maad kasutusvaldusse ainult OÜ A. ja FIE V.T. , kellele kuulub Abja valla

territooriumil suur masinapark ja aastate jooksul on nad suutnud tõestada, et nad on harinud ja

suudavad ka edaspidi nõuetekohaselt maid harida, s. t nad on põllumajandusliku tootmise alal

jätkusuutlikud, mida aga ei saa öelda kaebuse esitaja kohta. E.-M. I. i omanduses on Abja vallas

Vana-Mõisa Peetri kinnistu suurusega 77,58 hektarit, sellest põllumaad 45,37 hektarit. Eeldusel,

et maavanem nõustub Abja Vallavolikogu otsusega ja annab E.-M. I. i kasutusvaldusse 61 ha

maad, peaks E.-M. I. harima üles 106,3 hektarit maad;

2) on ebaõige väide, et põllumajandussaaduste tootmisalane jätkusuutlikkus peab olema

tuvastatud isikute suhtes, kes kasutavad õiguslikul alusel taotletavat maad, teiste isikute suhtes ei

ole jätkusuutlikkus oluline. Selline seaduse tõlgendamine on ekslik ega vasta seaduse mõttele.

Õigustatud subjektide valikul on esmatähtsusega põllumajandussaaduste tootmisalane

jätkusuutlikkus koos seaduses loetletud muude kriteeriumidega. Kui ühte maaüksust soovivad

saada oma kasutusvaldusse mitu isikut, siis tuleb eelkõige kindlaks teha nende põllumajanduslik

tootmisalane jätkusuutlikkus, kui mõlemad taotlejad on jätkusuutlikud, siis tuleb vaadelda

järgmisi kriteeriume. Võttes arvesse, et kaebuse esitaja ei ole põllumajandusliku tootmise osas

jätkusuutlik, siis ei saa tema osas vaadelda ka järgnevaid kriteeriume;

3) on õige väide, et OÜ L ei ole registreeritud äriühinguna Abja valla territooriumil, kuid see ei

tähenda, et ta ei ole Abja valla territooriumil tegutsev ettevõte. Vastustaja poolt kohtule esitatud

kinnistusraamatu väljatrükkidest nähtub, et OÜ L omas enne 2004 Abja valla territooriumil

Nikre, Loodesalu ja Kerneri kinnistuid, mis olid ja on haritud. Vastustajal puuduvad andmed, et

nimetatud maaüksused oleksid antud kellelegi rendile või maad hariksid hilisemad omanikud.

Samuti on ebaõige väide, et T. L eraldatud maad ei asu tema omanduses oleva maaüksuste

läheduses, seega nimetatud maaüksused oleks tulnud anda kaebuse esitaja kasutusse. Vastustaja

esitas kohtule Abja valla territooriumil asuvate maaüksuste kaardi, millelt nähtub, et E.-M. I. i

omandusse kuuluv maaüksus asub taotletavatest kinnistutest ca 10 kilomeetri kaugusel; kolm

taotletavatest maaüksustest asuvad T. L kuuluva kinnistu naabruses, üks kinnistu aga asub ca 3

kilomeetri kaugusel, s.o ca kolm korda lähemal E.-M. I. ile kuuluvast kinnistust. Nii kolmas isik

T.L. kui ka apellant E.-M. I. taotlesid maid oma kasutusvaldusse kui füüsilised isikud. Kui

halduskohus olekski tuvastanud, et T. Lapi poolt taotletavad maaüksused ei asu tema maaüksuse

vahetus naabruses, ei anna see alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, kuna ei ole tuvastatud, et

apellant oleks põllumajandussaaduste tootmise alal jätkusuutlik.

Samuti on ekslik väide, et OÜ A. ei kasuta taotletavaid maid õiguslikul alusel. Halduskohtul ei

olnud alust kahelda vastustaja poolt kohtule esitatud ja kolmanda isiku OÜ A. esindaja

Liia Igga ütlustes. Nimetatud maaüksused on korralikult haritud, vastustajal puuduvad andmed,

et need maad oleks üles harinud keegi teine peale OÜ A. .

Ekslik on ka väide, et V. T on antud paremad maad kui E.-M. I. ile. Abja valla maakorraldaja

Lauri Sepa poolt koostatud maaüksuste väärtuste võrdlustabelist nähtub, et E.-M. I. ile

antavate maaüksuste väärtus on kõrgem V. T eraldatavate maaüksuste väärtusest;

5) on ebaõige väide Abja Vallavolikogu maakomisjoni protokollide võltsituse osas. E.-M. I. i

poja Erno I. i avalduse alusel kontrollis Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakond

vaidlustatud protokollide võltsituse väidet ja leidis, et kriminaalasja algatamiseks puudub

õiguslik alus, kuna dokumendi võltsimine ei leidnud tuvastamist. Kohus hindab tõendeid

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Antud juhul ei olnud kohtul alust kahelda vastustaja

poolt esitatud dokumentide õigsuses;

6) on halduskohus õigesti viidanud Tartu Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05-799.

Antud haldusasjas kohus tuvastas, et E.-M. I. ei vasta MaaRS § 233 lg 2 tunnustele;

7) on ebaõige väide, et antud juhul on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Asjaolu, et apellandi

avaldus jäi osaliselt rahuldamata, ei tähenda, et apellanti oleks koheldud ebavõrdselt võrreldes

teiste avaldajatega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 31. mai

2007 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega tühistab Abja

Vallavolikogu 19.01.2006 otsuse nr 39 „Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise

ning vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamine“ punktid 1.1, 1.2, 1.5, 1.8, 1.9, 1.17, 1.18,

1.19, 1.20, 1.21, 1.22, 1.23, 1.27, 1.31, 1.32, 1.35, 1.36, 1.37, 1.38.

8. Õige on apellandi väide, et Abja Vallavolikogu, kandes põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

saajate nimekirja E.-M. I. i, on lugenud teda põllumajanduslikuks tootjaks Abja valla

territooriumil ning seetõttu haldusmenetluse käigus ei olnud enam vaja hinnata seda, kas

E.-M. I. on põllumajanduslik tootja.

Vastavalt MaaRS §-ile 233 lg 11 antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse Eesti

kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad käesoleva paragrahvi

2. lõikes sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vaba põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb

põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või

põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb

kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle

põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse

haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega.

Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu

omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab

tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa

kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku

kasutamist õiguslikul alusel.

9. Vallavolikogu vaidlustatud otsusega kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

andmise nimekiri ja E.-M. I. on kinnitatud maatükkide P10, P15, P17, P19, P20, P21, P38, P39,

P40 osas põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajaks. Kuna vallavolikogu otsusega arvati

E.-M. I. kasutusvalduse saajate nimekirja, siis on vallavolikogu ise leidnud, et E.-M. I. on

põllumajandusliku tootmisega tegeleja. Vastasel juhul ei oleks vallavolikogu võinud teda

nimekirja kanda, sest seadusest tuleneb nõue, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

saamise avalduse esitaja muuhulgas peab tegelema põllumajandusliku tootmisega. Vallavolikogu

väite kohaselt ei ole E.-M. I. põllumajandusliku tootmisega tegeleja ja seetõttu kinnitati ta nende

maatükkide osas, milledele ei olnud esitatud rohkem avaldusi, kasutusvalduse saajaks. Selline

vallavolikogu seisukoht ei tulene seadusest ning juhul, kui ta leidis, et kaebaja ei tegele

põllumajandusliku tootmisega, puudus vallavolikogul üldse seadusest tulenev alus kaebaja arvata

kasutusvalduse saajate nimekirja. MaaRS § 233 lg 5 kohaselt vallavolikogu poolt kinnitatavasse

nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele.

Kuna vallavolikogu on kaebaja nimekirja kandnud ja kaebajale põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse andmist talle kinnitatud maatükkide osas ei ole vaidlustatud, siis ei ole

asjakohased vallavolikogu ja ka halduskohtu põhjendused selle kohta, et kaebaja ei tegele

põllumajandusliku tootmisega ning seetõttu oli vaidlusaluste maatükkide osas õige eelistada teisi

isikuid.

10. Ebaõige on apellandi väide, et MaaRS § 233 lg 6 kohaselt puudutab põllumajandusliku

tootmise jätkusuutlikkuse tuvastamine ainult neid avalduse esitajaid, kes tegelikult kasutavad

erastatavat maatükki õiguslikul alusel.

Vastavalt MaaRS §-ile 233 lg 6 kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja

nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa

kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus

eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama

maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest

isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku

omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks.

Lähtudes viidatud sätte grammatilisest tõlgendusest, hinnatakse põllumajandusliku tootmise

jätkusuutlikkust koos kõigi märgitud eelistamise alustega, s. o sama maatüki kasutaja

põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik; isiku, kelle maaomandiga taotletav maatükk

piirneb, põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik ning füüsilisest isikust ettevõtja

põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik.

Seega on vallavolikogu õigesti asunud hindama koos MaaRS §-is 233 lg 6 sätestatud alustega

põllumajandusliku

tootmise

jätkusuutlikkust

sel

juhul,

kui

ühte

maatükki

soovis

kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks

kokku ei leppinud.

11. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku

omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise

maavanem vallavolikogu ettepanekul. Selline MaaRS § 233 lg 6 alusel tehtav vallavolikogu

otsustus on kaalutlusotsus.

Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 väljendatud seisukoha kohaselt

„Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber

kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel

ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas

diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb

seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga“.

Ringkonnakohus leiab, et vallavolikogu 19. jaanuari 2006 otsuse nr 39 vaidlustatud osas

esinevad sisulised diskretsioonivead. Diskretsiooni teostamisel ei ole kaalutud piisavalt olulisi

seisukohti ning seetõttu on tegemist kaalutlusõiguse rikkumisega.

Lähtudes MaaRS §-st 233 lg 6 kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut, siis

on vallavolikogul õigus otsustada, keda eelistada ning vastava otsustuse tegemisel arvestab

volikogu eelkõige seda, kas taotleja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kas ta

tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kas tema maaomandiga piirneb taotletav

maatükk, või kas on tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga.

Vaidlustatud otsuses ei ole vallavolikogu märkinud, milliste seadusest tulenevate aluste põhjal ta

oma eelistused tegi. Vallavolikogu on eelistanud maatükkide P1, P47, P48, P49 ja P50 osas

T.L. i, märkides kaalutluseks, et maatükk asub T. L omanduses oleva kinnistu läheduses. MaaRS

§-is 233 lg 6 sellist eelistamise alust ei ole sätestatud. Märkimata on kaalutlused selle kohta, kas

M.-E. I. omas nimetatud maatükkide suhtes MaaRS §-is 233 lg 6 sätestatud eelisõigust ja kui ta

ei omanud, siis millisel põhjusel. Samuti ei vasta maatükkide P11 ja P42 osas märgitud kaalutlus,

miks on eelistatud L. P T. L ja E.-M. I. ile, seadusele. Maatükkide P14, P22, P23, P24, P26, P28

ja P36 osas on küll ära märgitud seaduses sätestatud kaalutlused, miks eelistati kasutusvalduse

saajana V.T. (on FIE ja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik), kuid kaalutlusi ei ole

esitatud selle kohta, miks ei olnud E.-M. I. nende maatükkide osas eelistatud isikuks. Sama

kehtib ka maatükkide P8 ja P 25 osas. Maatükkide P2, P27 ja P41 osas nimekirja kantud OÜ L ,

sest osaühingu põllumajandustootmine on jätkusuutlik, kuid ainuüksi selline eelistus ei tulene

seadusest ning samuti on märkimata kaalutlused E.-M. I. i suhtes.

Seega lähtudes eeltoodust, vallavolikogu otsuses esitatud kaalutlused tekitavad kahtlust otsuse

ratsionaalsuses, samuti on lähtutud asjassepuutumatutest kaalutlustest.

12. Apellandi väitel ei ole L.P. enam FIE ja seega puudub tal õigus saada põllumajandusmaa

kasutusvaldust. Volikogu vastuväite kohaselt juhul, kui isik ei vasta hiljem maa

kasutusvaldusesse saamise kriteeriumidele, siis lahendab selle maa kasutusvaldusesse andmise

küsimuse maavanem. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vaba põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse saamise õiguse säilimiseks peab avalduse esitanud isik vastama seaduses

sätestatud tingimustele üldjuhul kogu menetluse kestel. Põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

saamist korraldav maavanem ei saa kasutusvaldust anda isikule, kes ei vasta MaaRS § 233 lg 2

nõuetele

ning

seetõttu

kuigi

vallavolikogu

kinnitas

19.01.2006

põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse andmise nimekirja seisuga 29.03.2004, pidi ta enne nimekirja kinnitamist

kontrollima isikute vastavust MaaRS § 233 lg 2 nõuetele.

13. Apellandi poolt oli apellatsioonkaebusele lisatud Abja Vallavolikogu 28.09.2004 istungi

protokoll, Abja Vallavolikogu 29.05.2004 otsus nr 81, Viljandi maavalitsuse 26.10.2004 kiri

nr 3.2-1.8/693 ja Abja vallavolikogu 29.06.2004 otsus nr 102. Ringkonnakohus leiab, et

nimetatud tõendid ei ole asjakohased ja tuleb apellandile tagastada.

14. Kuna kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb HKMS § 92 lg lg 1 alusel välja

mõista Abja vallalt E.-M. I. i kasuks menetluskulud. Esimese astme kohtus on apellant kandnud

menetluskuludena õigusabikulu 14 160 krooni ja riigilõivu 80 krooni. Apellatsiooniastmes on

tasunud riigilõivu 80 krooni. Kokku on apellant esimese ja teise astme kohtus kandnud

menetluskulu 14 320 krooni ning see tuleb välja mõista vastustajalt.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson