3-06-995/13 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.oktoober 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-995 Haldusasi Merike Lidholmi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 6.märtsi 2006 otsuse nr 12814 tühistamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Merike Lidholmi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 9.oktoober 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Merike Lidholm, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, esindaja Reeli Tambek Kolmas isik P.A, esindaja vandeadvokaadi abi Reet Saks

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 otsus muutmata ja Merike Lidholmi apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Mõista Merike Lidholmilt P. A kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulu 5716 (viis tuhat seitsesada kuusteist) krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, so 12.oktoobrist 2007.

3-06-995

2(16)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.novembril 1991 registreeriti Tallinna linnavaraametis A. H avaldus Tallinnas, X 9 asuva vara (elamu ja kõrvalhoonete) tagastamiseks. Avalduse kohaselt kuulus vara enne õigusvastast võõrandamist avaldaja abikaasa E. H (vara tagastamise toimiku nr 11687 I kd lk 1).

Tallinna linnavaraameti 25.novembri 1993 kirjaga paluti M. Lidholmil esitada muuhulgas andmed vara õigusvastase võõrandamise kohta, 20.detsembri 1993 kirjaga paluti tõendada põgenemist reaalse repressiooniohu eest, so esitada dokumente, mis näitaksid, millal ja mis asjaoludel majaomaniku pere lahkus Eestist ja saabus Rootsi või mõnda teise riiki alaliselt elama. Linnavaraameti 31.oktoobri 1994 kirjaga vastati M. Lidholmi järelepärimisele, et avaldust ei saa läbi vaadata enne, kui on saadetud 20.detsembri 1993 kirjas nõutud dokumendid (vara toimiku I kd lk 26, 28, 31).

2. 10.märtsil 1995 Tallinna Pirita Linnaosa Valitsuse ja P. A vahel sõlmitud ostumüügilepinguga erastati X 9 asuvad eluruumid ja garaaž (vara toimiku I kd lk 72-73).

3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.mai 1996 otsusega nr 7544 jäeti A. H taotlus E. H kuulunud ehitiste ja krundi tagastamiseks rahuldamata põhjendusega, et taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi (vara toimiku I kd lk 36). Linnavaraameti 30.juuli 1996 kirjas selgitati, et A. H ei olnud E. Hi abikaasa, E. H abiellus xxxx. aastal S. E.S, kes elas Tallinnas ja suri xxxx (vara toimiku I kd lk 40).

4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse nr 7823 punktiga 1 loeti Tallinnas, X 9, end. Harjumaal, x vallas, x mõisast eraldatud krunt „x nr 237“, end. kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja krunt suurusega 0,14 ha omandireformi objektiks. Otsuses märgiti, et majavaldus on maha jäetud reaalse repressiooniohu tõttu, repressioonioht on tõendatud. Maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23.juuli 1940 deklaratsiooniga. Sama otsuse punktiga

2 loeti tõendatuks, et krunt kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. Hile, kes vastab omandireformi aluste seaduse §-s 7 toodud nõuetele. Punktiga 3 tunnistati sama otsuse punktis

1 näidatud krundi suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A.H. Otsuse punktiga 5 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.mai 1996 otsus nr 7544 (kohtutoimiku lk 10).

5. Tallinna Linnavalitsuse 7.märtsi 1997 korraldusega nr 670-k määrati ostueesõigusega erastamiseks ehitiste teenindamiseks vajalik krunt asukohaga X 9 ja pindalaga 1414 m2 (vara toimiku I kd lk 83). Tallinna Linnavalitsuse 6.juuni 1997 korraldusega nr 1792-k otsustati X 9 asuv maa erastada P.A (vara toimiku I kd lk 74-75). 26.augustil 1997 sõlmis Tallinna Linnavalitsus Eesti Vabariigi nimel P. A maa erastamise ostu-müügilepingu (vara toimiku I kd lk 76-80). Tallinna Linnakohtu 4.novembri 1997 kinnistamisotsusega otsustati kanda X 9 maatükk kinnistusraamatusse (vara toimiku I kd lk 94). 11.märtsil 1999 on registriossa sisse kantud hüpoteek summas 500 000 krooni kinnisasja igakordse omaniku kohustusega kohesele sundtäitmisele allumise kohta AS Hansapank kasuks. 17.mail 1999 on sisse kantud kinnistu käsutamist keelav märge M. Lidholmi kasuks (vara toimiku IV kd).

3-06-995

3(16)

6. Vastuseks M. Lidholmi 25.novembri 1997 järelepärimisele (vara toimiku I kd lk 52) selgitati Tallinna omandireformiameti 26.jaanuari 1998 kirjas, et X 9 asuva elamu ja krundi erastamine enne M. Lidholmi ema avalduse läbivaatamist oli ebaseaduslik. M. Lidholmil soovitati pöörduda P. A poole asja kohtuväliseks lahendamiseks või kohtusse erastamise ostumüügilepingu tühistamiseks (vara toimiku I kd lk 54).

7. 20.septembril 1999 väljastas notar Merike Lidholmile seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse xxxx. aastal surnud A. Hi pärandvarale, mis koosneb nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud maale asukohaga X 9 vastavalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsusele nr 7823 (vara toimiku I kd lk 92).

8. 1999. aasta septembris esitas M. Lidholm Tallinna Linnakohtule hagi X 9 asuvate ehitiste ja maatüki ostu-müügilepingute kehtetuse tunnustamiseks, kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja uue tegemiseks (vara toimiku I kd lk 59, 157-161). Tallinna Linnakohtu 29.oktoobri 2001 määrusega rahuldati M. Lidholmi taotlus ning peatati hagimenetlus asja edasise menetlemise võimatuse tõttu enne asja lahendamist haldusmenetluses A. Hi avalduse osas X 9 asuvate ehitiste tagastamiseks (vara toimiku I kd lk 146-147).

9. 13.juulil 2000 esitas M. Lidholm Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 6.juuni 1997 korralduse nr 1792-k, millega maa otsustati erastada, tühistamiseks (vara toimiku I kd lk 64-68). Tallinna Halduskohtu 13.novembri 2000 määrusega lõpetati haldusasja menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu (vara toimiku I kd lk 133-135). Tallinna Ringkonnakohtu 29.detsembri 2000 määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata (vara toimiku I kd lk 120-122, 123).

10. Tallinna Linnavalitsuse 8.augusti 2001 korraldusega nr 3267-k otsustati jätta X 9 asuv maa

M. Lidholmile tagastamata põhjendusega, et sellel asub teisele isikule kuuluv hoone (vara toimiku I kd lk 124). M. Lidholm esitas 2.oktoobril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse nimetatud korralduse tühistamiseks (vara toimiku I kd lk 137-139). Tallinna Halduskohtu 19.aprilli 2002 otsusega nr 3-218/2002 jäeti kaebus rahuldamata (vara toimiku II kd). Tallinna Ringkonnakohtu 13.detsembri 2002 otsusega nr 2-3/472/02 jäeti M. Lidholmi apellatsioonkaebus rahuldamata (vara toimiku II kd). Riigikohtu 16.aprilli 2003 otsusega nr 3- 3-1-27-03 tühistati ringkonnakohtu otsus ning asi saadeti ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et asja lahendamiseks on määrava tähtsusega halduskohtu menetluses olevates haldusasjades tuvastatavad asjaolud ja järeldused selle kohta, kas linnavalitsusel tuleb edaspidi otsustada hoonete tagastamise küsimus. Tallinna Ringkonnakohtu 7.juuli 2003 määrusega peatati asja menetlus kuni halduskohtu ja linnakohtu menetluses olevates asjades kohtulahendite jõustumiseni (vara toimiku III kd).

11. Tallinna maa-ameti 24.oktoobri 2001 kirjas paluti M. Lidholmil esitada kahe kuu jooksul tõendid või pöörduda kohtusse tuvastamaks, et E. Hi ähvardas reaalne repressioonioht ja ta oli sunnitud vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu (vara toimiku I kd lk 130). 2.jaanuari 2002 vastuses leiti, et repressioonioht on 1996. aasta otsuses loetud tõendatuks ja selle juurde tagasi pöördumine rikub õiguspärast ootust, samas esitas M. Lidholm lisadokumente (vara toimiku I kd lk 172). Tallinna maa-ameti 21.jaanuari 2002 kirjas leiti, et lisamaterjal pole piisav rakendamaks vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise

3-06-995

4(16) lihtsustatud korda ning et õiguspärase ootuse põhimõtet pole rikutud, sest 1996. aasta otsusega on A. H tunnistatud õigustatud subjektiks ainult krundi osas (vara toimiku I kd lk 223).

12. 19.veebruaril 2002 esitas M. Lidholm Tallinna Halduskohtule kaebuse haldusakti andmiseks kohustamiseks. Kaebuses paluti kohustada otsustama M. Lidholmi õigustatud subjektiks tunnistamine X 9 ehitiste suhtes (vara toimiku I kd lk 192-193). Tallinna Halduskohtu 16.aprilli 2002 määrusega lõpetati haldusasja menetlus, sest nõutud haldusakti oli linnakomisjon andnud 11.veebruaril 2002 (vara toimiku I kd lk 213).

13. 20.veebruaril 2002 esitas M. Lidholm Tallinna Linnakohtule avalduse X 9 asuvate ehitiste võõrandamise õigusvastasuse tuvastamiseks (vara toimiku II kd). Tallinna Linnakohtu 5.märtsi 2002 määrusega rahuldati M. Lidholmi taotlus ja avalduse läbivaatamine peatati kuni halduskohtule esitatud kaebuse kohta tehtud lahendi jõustumiseni (vara toimiku II kd).

14. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.veebruari 2002 otsuse nr 12333 punktiga 1 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse nr 7823 p 1 kehtetuks ehitiste omandireformi objektiks ja ehitiste õigusvastast võõrandamist puudutavas osas; otsuse punktiga 2 jäeti A. Hi avaldus ehitiste osas rahuldamata põhjendusega, et vara õigusvastane võõrandamine ei ole leidnud tõendamist (vara toimiku I kd lk 183-184). 3.aprillil 2002 esitas

M. Lidholm Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 11.veebruari 2002 otsuse nr 12333 tühistada ja kohustada linnakomisjoni otsustama M. Lidholmi õigustatud subjektiks tunnistamine.

24.aprillil 2002 esitas M. Lidholm linnakomisjonile taotluse menetluse uuendamiseks seoses täiendavate tõenditega repressiooniohu kohta (vara toimiku I kd lk 235). Tallinna maa-ameti 16.mai 2002 kirjaga teatati, et dokumendid ei tingi otsuse muutmist ning neid linnakomisjonile ei edastata. 5.juunil 2002 täiendas M. Lidholm linnakomisjoni 11.veebruari 2002 otsuse peale halduskohtule esitatud kaebust taotlusega kohustada maa-ametit haldusmenetlust A. Hi õigustatud subjektiks tunnistamise asjas uuendama. Tallinna Halduskohtu 1.augusti 2002 määrusega eraldati maa-ameti kohustamise taotlus eraldi menetlusse haldusasjana nr 3-977/2002 (linnakomisjoni 11.veebruari 2002 otsusele esitatud kaebuse menetlemine peatati) ning 8.augusti 2002 otsusega tehti maa-ametile ettekirjutus menetluse uuendamise taotlus uuesti läbi vaadata. Tallinna Ringkonnakohtu 13.detsembri 2002 otsusega nr 2-3/648/02 muudeti halduskohtu otsuse põhjendusi ja resolutsiooni ning maa-ametile tehti ettekirjutus edastada M. Lidholmi tõendid linnakomisjonile.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.aprilli 2003 otsuse nr 12561 punktiga 1 otsustati lahendada M. Lidholmi taotlus pärast Tallinna Linnakohtu poolt ehitiste õigusvastase võõrandamise fakti tuvastamiseks esitatud avalduse läbivaatamist; punktiga 2 anti M. Lidholmile kahekuuline tähtaeg maa tagastamise taotluse suhtes arvamuse ja selgituste esitamiseks; punktiga 3 otsustati võtta seisukoht maa tagastamise taotluse suhtes pärast selgituste saamist. Otsuse põhjendustes leiti, et menetluse käigus esitatud tõendid ei võimalda vara õigusvastase võõrandamise (E. Hi repressiooniohus lahkumise) hetke üheselt ja kuupäevaliselt kindlaks määrata ja seetõttu ka tuvastada vara omanikku õigusvastase võõrandamise hetkel. Lisaks leiti, et A. H on taotlenud elumaja ja kõrvalhoonete tagastamist, kuid ei ole esitanud maa tagastamise avaldust (vara toimiku II kd). M. Lidholm esitas Tallinna

3-06-995

5(16) Halduskohtule kaebuse linnakomisjoni 14.aprilli 2003 otsuse nr 12561 tühistamiseks ja palus liita kaebus ühiseks menetlemiseks linnakomisjoni 11.veebruari 2002 otsuse tühistamiseks esitatud kaebusega (vara toimiku III kd).

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8.septembri 2003 otsuse nr 12604 punktiga 1 loeti A. H maa tagastamise nõudest loobunuks põhjendusega, et ta ei ole esitanud tähtaegselt maa tagastamise avaldust; punktiga 2 tunnistati linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse nr 7823 punktid 1 ja 3 kehtetuks maa omandireformi objektiks ja A. Hi maa suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise osas (vara toimiku III kd). M. Lidholm esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse linnakomisjoni 8.septembri 2003 otsuse nr 12604 tühistamiseks ja taotles haldusasjade liitmist (vara toimiku III kd).

Tallinna Halduskohtu 10.märtsi 2004 otsusega nr 3-104/2004 rahuldati M. Lidholmi kaebused ja tühistati linnakomisjoni 11.veebruari 2002 otsus nr 12333, 14.aprilli 2003 otsus nr 12561 ning 8.septembri 2003 otsus nr 12604. Otsuse põhjendavas osas märkis kohus, et vaidlustatud haldusaktide tühistamisel jääb lahenduseta küsimus M. Lidholmi õigustatud subjektiks tunnistamises ehitiste osas, kuid kuna linnakomisjoni kohustus küsimus lahendada tuleneb otseselt ORAS ja korra sätetest, ei pea kohus vajalikuks seda kohtuotsuse resolutsioonis eraldi väljendada (vara toimiku III kd). Tallinna Ringkonnakohtu 25.veebruari 2005 otsusega nr 2- 3/150/05 tühistati halduskohtu otsus Peeter A kolmanda isikuna kohtumenetlusse kaasamata jätmise tõttu ning asi saadeti halduskohtule uueks arutamiseks (vara toimiku IV kd). Tallinna Halduskohtu 16.detsembri 2005 otsusega nr 3-563/2005 rahuldati M. Lidholmi kaebus ning tühistati linnakomisjoni 11.veebruari 2002 otsus nr 12333, 14.aprilli 2003 otsus nr 12561 ja 8.septembri 2003 otsus nr 12604. Kohus leidis, et juba enne vaidlustatud haldusaktide vastuvõtmist oli tõendatud, et E. H jättis vara maha septembris-oktoobris 1944 oma elukohast ja vara asukohast pagemise tõttu ning vara mahajätmine tuleb lugeda toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu, samuti et elamu tagastamise taotlusega tuleb lugeda hõlmatuks ka maa tagastamise taotlus. Kaebaja väiteid õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtete rakendamisest ei pidanud kohus asjakohaseks, sest 11.veebruari 2002 ja 8.septembri 2003 otsustega tunnistati kehtetuks õiguspärane haldusakt. Kolmanda isiku väited, et pool majavaldust kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. Hi abikaasa S. H, jättis kohus tähelepanuta põhjendusega, et vaidlustatud otsuste tegemisel ei ole linnakomisjon sellisele motiivile tuginenud.

15. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 6.märtsi 2006 otsuse nr 12814 (kohtutoimiku lk 30- 34) punktiga 1 otsustati muuta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse nr 7823 punkte 1, 2 ja 3 ning sõnastada need järgnevalt: 1) lugeda Tallinnas, X 9, endisel Harjumaal, x vallas, x mõisast eraldatud krundil „x“, endisel kinnistul nr xxxx asunud maa suurusega 0,14 ha ja ½ mõttelist osa ehitistest omandireformi objektiks. Maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu deklaratsiooniga 23.juulil 1940. ½ mõttelist osa majavaldusest on maha jäetud reaalse repressiooniohu tõttu 1944. aasta oktoobris, repressioonioht on tõendatud; 2) lugeda tõendatuks, et endise kinnistu nr 4221 maa ja ½ mõttelist osa sellel paiknenud hoonetest kuulus õigusvastase võõrandamise ajal E. Hile, kes vastab Eesti Vabariigi omandireformi seaduse § 7 toodud nõuetele; 3) tunnustada endise omaniku abikaasa A. Hi (surnud xxxx) õigusi omandireformi õigustatud subjektina otsuse punktis 1 näidatud vara suhtes ning lugeda tema nõudeõigus ORAS § 161 lg 1 kohaselt päritavaks tsiviilseadustega sätestatud korras.

3-06-995

6(16)

16. Merike Lidholm esitas 22.mail 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 6.märtsi 2006 otsus nr 12814 tühistada ja kohustada linnakomisjoni otsustama A. Hi õigustatud subjektiks tunnistamine Tallinnas, X 9 asuvate ehitiste suhtes. Kaebuse põhjendused: 1) vaidlustatud otsusega kaasnes linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse nr 7823 kehtetuks tunnistamine ning seda vaatamata halduskohtu jõustunud 16.detsembri 2005 otsusele, milles leiti, et linnakomisjoni otsus on õiguspärane haldusakt, mille kehtetuks tunnistamine ja muutmine pole lubatud. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei loeta ½ mõttelist osa ehitistest enam omandireformi objektiks ning ei loeta tõendatuks ehitiste E. Hile tervikuna kuulumist õigusvastase võõrandamise ajal. 2.septembri 1996 otsuse punktis 3 mõeldi krundi all ka X 9 asunud ehitisi. Kui see olnuks teisiti, sisalduks otsuses ehitiste kohta eraldi punkt. Kaebaja on ette võtnud mitu kohtuasja ning teinud suuri kulutusi õigusabile just seetõttu, et ta on pärinud

A. Hi järelt omandireformi õigustatud subjekti õigused ehitistele ning maale. Käesoleva ajani tegutses kaebaja teadmises, et ta on õigustatud subjekt ka ehitiste osas. Haldusaktis pole ühtegi põhjendust, miks on vajalik kaebaja kasuks antud haldusakti korrigeerimine. Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada, et haldusakti andmisest on möödunud juba 10 aastat. Arvestada tuleb isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Ühtegi HMS § 67 lõikes 4 sätestatud asjaolu ei esine; 2) otsus on õigusvastane ka seetõttu, et ebaõigesti on A. Hi õigusi omandireformi õigustatud subjektina tunnustatud vaid ½ mõttelisele osale ehitistest. E. H omandas kinnistu Balti Eraseaduse (BES) kehtivuse ajal lahusvarana. Eestimaa maaõigus abikaasade varaühisust ei tunnustanud. E. H lahkus Eestist 1944. aasta septembri alguses, so ajal, mil kehtis BES. Pealegi ei omanud Vene Föderatsiooni APK tagasiulatuvat jõudu. Ehitised olid jätkuvalt E. Hi lahusvara ja kaebaja on A. Hi nõudeõiguse pärijana nende suhtes õigustatud subjekt. Ka S. Hi (H) poolt nõukogude ajal ametiasutustele majavalduse tagastamiseks esitatud taotluste rahuldamata jätmine näitab, et teda ei loetud majavalduse omanikuks.

17. Vastustaja ja kolmas isik palusid jätta kaebus rahuldamata.

18. Tallinna Halduskohtu 6.veebruari 2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning kaebajalt mõisteti kolmanda isiku kasuks välja menetluskulu 4496 krooni. Kohtuotsuse põhjendused: 1) linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsusega on tuvastatud omandireformi objekt, so krunt ja ehitised, kuid erinevalt kaebaja poolt väidetust ei ole otsuses märgitud, kes oli ehitiste omanik nende õigusvastase võõrandamise hetkel ja kas kaebaja on õigustatud subjekt ehitiste suhtes. Et ehitiste õigusvastase võõrandamise küsimus oli lahendamata, on kõne all olnud ka haldusasjas nr 3-104/2004. Nimetatud asjas 10.märtsil 2004 tehtud otsuses märkis halduskohus, et kuna linnakomisjoni kohustus lahendada M. Lidholmi õigustatud subjektiks tunnistamise küsimus ehitiste osas tuleneb otseselt ORAS ja korra sätetest, ei pea kohus vajalikuks seda kohtuotsuse resolutsioonis eraldi väljendada. Alles käesolevas asjas vaidlustatud otsusega on kõnealune küsimus lahendatud; 2) puudub vaidlus, et maa omanik õigusvastase võõrandamise ajal oli E. H. Õige pole kaebaja väide, et ka ehitiste omanik oli nende õigusvastase võõrandamise ajal E. H. Omandireformi õigustatud subjektide kindlakstegemisel tuleb lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusest. Kinnisvara omandati E. Hi poolt 9.oktoobril 1940, so BES kehtivuse ajal. Alates 1.jaanuarist 1941 hakkas Eestis kehtima Vene Föderatsiooni APK, mille § 10 kohaselt oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara. BES taaskehtestati Saksa okupatsiooni ajal

3-06-995

7(16) 5.detsembril 1941 ja see jäi kehtima kuni 7.septembrini 1944, mil Eesti NSV ÜN Presiidium, RKN ja EK(b)P KK võtsid vastu määruse Saksa okupatsiooni aegsete seaduste, otsuste, määruste ja korralduste tühistamise kohta. Samade organite järgmine ühismäärus 7.septembrist 1944 taaskehtestas kõik 1940-1941 välja antud NSV Liidu ja Eesti NSV aktid niivõrd, kuivõrd neid polnud muudetud või tühistatud Nõukogude võimu organite sellekohaste otsustega. Tallinna Halduskohtu 16.detsembri 2005 otsuses luges kohus tõendatuks, et E. H jättis talle kuulunud vara maha septembris-oktoobris 1944 reaalse repressiooniohu tõttu, saabudes põgenikuna 7.oktoobril 1944 Rootsi. Linnakomisjon on õigesti tuvastanud vara õigusvastase võõrandamise hetke – oktoober 1944. Kuna sel ajal kehtis Eestis Vene NFSV APK, mis luges abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvaraks, jäid APK kehtestamisel E ja S. Hi (Hi) ühisvarasse ehitised, mis enne seda kuulusid varalahususse BES (Eestimaa maaõiguse) järgi. Seega on linnakomisjon õigesti lugenud E ja S. Hi ehitiste omanikuks kumbki ½ mõttelises osas. Kuna S. Higa kaebajal sugulus puudub, ei saa kaebaja olla talle kuulunud vara suhtes õigustatud subjektiks; 3) Tallinna Linna TSN TK 29.juuli 1952 otsusega nr 446 võeti maja kui peremehetu kohaliku nõukogu elamufondi. 3.jaanuaril 1957 on S. H pöördunud ENSV kommunaalministri poole taotlusega tagastada talle X 9 asuv maja. Tallinna Linna TSN TK esimehe asetäitja on teatanud S. H 25.juuli 1968 kirjaga et majavaldus ei kuulu tagastamisele. Esitatud tõendid ei lükka ümber asjaolu, et ehitiste puhul oli tegemist abikaasade ühisvaraga vastavalt APK §-le

10. Sel ajal kehtinud õiguslikku olukorda arvestades on tõenäoline, et puudus normistik, mis võimaldanuks kohaliku nõukogu elamufondi võetud maja tagastamist selle endisele omanikule või tema abikaasale; 4) väär on kaebaja väide, et vaidlustatud otsusega on tunnistatud kehtetuks varasem otsus, mis oli tema jaoks soodsam. Esiteks ei ole linnakomisjon tunnistanud otsust kehtetuks, vaid on seda muutnud. Teiseks on vastustaja õigustatult muutnud omandireformi objekti koosseisu, põhjendatult välja selgitanud ehitiste omaniku ja teinud otsuse õigustatud subjekti kohta ehitiste suhtes. Reformi käigus ei saa vara tagastamise avalduse esitanud isik eeldada, et talle kuulub tagastamisele vara, mis kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel kellelegi teisele. Kuna kaebajat ei ole kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni tunnistatud õigustatud subjektiks ehitiste suhtes, ei saanud tal ehitiste suhtes seni mingeid ootusi tekkida. Seetõttu on arutlused haldusakti kehtetuks tunnistamisest, kaalutlusõiguse teostamisest ja usalduse arvestamisest asjakohatud. Linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse nr 7823 muutmine oli vajalik, sest ehitiste omanik ei olnud E. H üksi, talle kuulus üksnes ½ mõttelist osa. Vaidlustatud otsus on seaduslik; 5) kolmanda isiku taotlus 4496 krooni õigusabikulude väljamõistmiseks on põhjendatud ning kuulub HKMS § 92 lg 7 alusel rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

19. Merike Lidholmi apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsusega lahendati A. Hi avaldus tervikuna, so nii ehitiste kui maa osas, ning 10 aastat tagasi juba otsustatud küsimuse uuesti otsustamine ja varasema kaebajat soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamine oli lubamatu. Kohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. 1996. aasta otsuse punktis

2 jj räägitakse tõepoolest üksnes krundist, kuid krundi all on mõeldud ka ehitisi. Kuna omandireformi objektiks tunnistati selle otsusega nii ehitised kui ka krunt, oleks ehitiste suhtes

3-06-995

8(16)

A. Hi õigustatud subjektiks tunnistamata jätmise tahe väljendatud otsuses expressis verbis või märgitud, et ehitiste suhtes otsustatakse asi kunagi hiljem. Ükski asjaolu, va otsuse ilmselge kirjaviga, sellist tahet ei näita. Neile kaebaja argumentidele vastamise asemel on kohus viidanud halduskohtu tühistatud 10.märtsi 2004 otsusele, milles kohus vastas kaebaja kohustamisnõudele otsustada A. Hi subjektiks tunnistamine ka ehitiste osas. See ei näita midagi, sest kaebaja oli sunnitud kirjavea parandamiseks halduskohtusse pöörduma, kuna teistes kohtuasjades hakkas linn väitma, et kaebajat ei ole ehitiste suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud. Samas oli kaebajal 1996. aasta otsuse põhjal tekkinud usaldus, et A. H on õigustatud subjekt ka ehitiste suhtes;

2) haldusakti kehtetuks tunnistamine riivab erakordselt tugevalt adressaadi õiguspärast ootust. Kaebaja on algatanud hulgaliselt kohtuvaidlusi just seetõttu, et ta on pärinud subjektiõigused ehitistele ja maale. Nende kohtuvaidluste algatamine osutuks mõttetuks ning suured õigusabikulud muutuvad kahjuks. Selgesõnaline seisukoht, et A. H ei ole õigustatud subjekt ehitiste osas tervikuna, väljendati alles 10 aastat pärast kaebajat puudutava subjektiotsuse andmist. Kaalutlusotsuse tegemisel ei ole arvestatud HMS § 64 lõikes 3 toodud asjaolude ega kaebaja usaldusega, et haldusakt jääb kehtima (HMS § 67 lg 1). HMS § 67 lõikes 4 märgitud asjaolusid ei esine. Vaidlustatud haldusaktis puuduvad põhjendused, millest kaalutlusotsuse tegemisel lähtuti;

3) kaebaja on jätkuvalt ka seisukohal, et isegi kui komisjonil oli õigus hakata 1996. aasta otsusega tuvastatud asjaolusid uuesti hindama, ei tooks see kaasa A. Hi tunnistamist õigustatud subjektiks üksnes ½ suuruses mõttelises osas ehitistest. Komisjon leidis õigesti, et nii krundi kui ka selle oluliseks osaks olevad ehitised omandas E. H lahusvarana BES kehtivusajal. Sellest eeldusest lähtudes leidis kaebaja, et ehitised jäid kuni õigusvastase võõrandamiseni lahusvaraks, sest esiteks, E. H lahkus repressiooniohus Eestist enne Vene NSFV APK taaskehtestamist, ning teiseks, APK ei muutnud senise vara staatust – kui vara oli BES ajal omandatud lahusvarana, siis jäi see ka APK kehtivusajal lahusvaraks.

Apelleeritav kohtuotsus on vara õigusvastase võõrandamise aja tuvastamise osas vastuoluline, sest esmalt viitab kohus varasemale jõustunud 16.detsembri 2005 kohtulahendile, milles tuvastati, et vara on maha jäetud repressiooniohu tõttu septembris-oktoobris 1944, seejärel on aga leitud, et komisjon toimis õigesti, kui luges vara maha jäetuks 7.oktoobril 1944. Kuna varasema kohtuotsusega on tuvastatud, et repressioonioht esines septembris-oktoobris, esines see kõige varasemalt septembri algul ning see hetk tuleb lugeda õigusvastase võõrandamise hetkeks. 7.oktoobril, kui E. H saabus põgenikuna Rootsi, ei saanud esineda enam mingit repressiooniohtu.

Seega langes repressiooniohu algus aega, mil kehtis BES. Kaebaja väitele, et APK ei muutnud vara senist staatust, pole kohus vastanud ega selgitanud, millele tuginedes on antud APK-le tagasiulatuv jõud. APK-l ei olnud tagasiulatuvat jõudu. Seega, isegi kui võõrandamise hetk langes APK kehtivusaega, ei muutnud see lahusvarana omandatud vara ühisvaraks. Kui APK alusel oleks ehitised muutunud ühisvaraks, ei oleks neid tervikuna peremehetuks tunnistatud. E. Hi abikaasa taotles pärast ehitiste peremehetuks tunnistamist korduvalt ehitiste tagastamist, kuid sellest keelduti.

Kohus on neile tõenditele vastates esitanud kummalise väite kohaliku nõukogu elamufondi võetud maja selle endisele omanikule või abikaasale tagastamist võimaldava normistiku tõenäolise puudumise kohta;

4) kolmanda isiku õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine ei ole õige. HKMS § 92 lg 7 jõustus 1.septembrist 2006, seega pärast kaebaja poolt kohtusse pöördumist. Kuigi HKMS-i täiendanud seadus ei reguleeri konkreetselt muudatuse kehtima hakkamist, pidanuks kohus lähtuma analoogia korras TsMS ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, mille kohaselt kohaldatakse enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Kaebuse esitamisel ei pidanud kaebaja ette nägema võimalust, et tal tuleb kaebuse

3-06-995

9(16) rahuldamata jätmisel hüvitada kolmanda isiku kulud. Lisaks eeltoodule on halduskohtumenetluses kolmanda isiku kohtukulude väljamõistmine kaebajalt vastuolus PS §

15 lõikes 1 sätestatud efektiivse õiguskaitse nõudega.

20. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited:

1) kaebaja väide, et linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsusega tunnistati A. H õigustatud subjektiks nii krundi kui ehitiste osas, on meelevaldne ja ekslik. Selle otsusega tehti kindlaks endine omanik vaid krundi suhtes. Ehitiste endist omanikku kindlaks ei tehtud ning ehitiste osas kedagi õigustatud subjektiks ei tunnistatud. Seda tehti linnakomisjoni 6.märtsi 2006 otsusega. Viimatinimetatud otsusega ei tunnistatud 1996. aasta otsust kehtetuks, muudeti vaid omandireformi objektide koosseisu, millest aga kaebaja õiguslik seisund ei muutu. Kuna ehitiste endised omanikud ja subjektide ring oli välja selgitamata, lasus linnakomisjonil kohustus see küsimus otsustada.

Kuna ehitiste suhtes subjekti küsimus lahendati esmakordselt, on põhjendamatud kaebaja väited tema varasemate õiguste kärpimisest ja õiguspärasest ootusest. Kaebaja õigused tekkisid alles vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega. Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud otsuse, mis on talle 1996. aasta otsusega võrreldes soodsam. Vastustaja ei pea vajalikuks korrata halduskohtus esitatud vastuväiteid kaalutlusreeglite rikkumise väitele, sest on üheselt selge, et vaidlusalune otsus kaebaja õiguspärast ootust ja hea halduse põhimõtteid ei riku;

2) väär on kaebaja väide, et E. H oli ehitiste õigusvastase võõrandamise hetkel nende ainuomanik. E. H omandas kinnisvara 9.oktoobril 1940. Alates 1.jaanuarist 1941 kehtis Vene NSFV APK, 5.detsembril 1941 taaskehtestati BES ning 7.septembril 1944 taaskehtestati APK. Komisjon luges võõrandamise hetkeks vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise hetke. 7.oktoobril 1944 isikule Rootsis väljastatud põgeniku pass on varaseim kirjalik dokument selle kohta, et isik lahkus Eestist. Väide, nagu oleks E. H põgenenud tervelt kuu aega varem, pole tuvastamist leidnud ja on paljasõnaline.

Seega kehtis vara võõrandamise ajal APK, mille kohaselt oli abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Omandireformi õigustatud subjektide tuvastamisel tuleb lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest ning seetõttu tuvastas komisjon õigesti, et ehitiste omanikud olid E. ja S. H kumbki ½ mõttelises osas. Kaebaja seisukoht, et BES kehtimise ajal lahusvarana omandatud ehitis jäi lahusvaraks ka APK ajal, on tol ajal kehtinud riigija õiguskorda arvestades äärmiselt naiivne. On üldteada, et okupatsioonivõim kehtestas oma seadusandluse, mis hakkas kohe kehtima ning varasemad seadused ei olnud enam kohaldatavad.

Pole mõeldav, et pärast APK kehtestamist kohaldati BES kehtivuse ajal tehtud tehingute suhtes jätkuvalt BES sätteid. BES kaotas kehtivuse täies ulatuses uue seadusandluse kehtestamisel (ENSV Teataja 31.12.1940, nr 73, art 1007). Uus riigikord ei tunnistanud varem kehtinud seadusi, mistõttu pole õige väide, et APK ei omanud tagasiulatuvat jõudu. Ehitiste tervikuna peremehetuks tunnistamisest ja S. Hile tagastamata jätmisest tulenevate järelduste tegemisel ei arvesta kaebaja taas tol ajal eksisteerinud riigija õiguskorda. Omandiõiguse ennistamist ei olnud ette nähtud ja seda ei tehtud.

Ka üürilepingu alusel valdusse ja kasutusse andmine oli erandlik. Kui maja tagasisaamine olnukski võimalik, pole tõenäoline, et maja oleks tagastatud põgeniku abikaasale.

21. Kolmanda isiku vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud. Vastuväited: 1) kolmas isik jääb täies ulatuses esimese astme kohtus esitatud vastuväidete juurde;

3-06-995

10(16) 2) kaebaja seisukohaga, et 2.septembri 1996 otsuses tehti kindlaks ehitiste endine omanik ja õigustatud subjekt ning et otsuses on pelgalt ilmselge kirjaviga, kolmas isik ei nõustu. Sellega ei ole juba varem nõustunud ka kohtud. Kaebaja hagis ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamiseks peatati Tallinna Linnakohtu 29.oktoobri 2001 määrusega tsiviilmenetlus seoses edasise menetluse võimatusega enne asja lahendamist haldusmenetluses A. Hi avalduse osas ehitiste tagastamiseks. Ilmselge kirjavea puhul puudunuks alused tsiviilasja menetluse peatamiseks. Kaebaja ei ole menetluse peatamise määrust vaidlustanud. Vastupidi, kaebaja esitas 19.veebruaril 2002 kohustamiskaebuse tema õigustatud subjektiks tunnistamiseks ehitiste suhtes. Teistes kohtumenetlustes on juba tuvastatud, et ehitiste osas ei ole A. Hit õigustatud subjektiks tunnistatud. Seega ei saanud kaebajal nimetatud asjaolu suhtes usaldust tekkida. 1996. aasta otsust ei ole kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistatud, vaid on muudetud selliselt, et omandireformi käigus vajalikud otsused saaks vastu võetud ja reformi saaks viia lõpule. Kaebajale on viimased kuus aastat olnud teada selliste otsuste tegemise vajadus. 10 aasta möödumise rõhutamine on põhjendamatu, sest kaebaja on linnakomisjoni mistahes seni tehtud otsused vaidlustanud ning vaidluste lahendamiseks on kulunud aega. Väide subjektiõiguste pärimisest ehitistele on väär. 20.septembril 1999 välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud maale; 3) ehitiste endised omanikud ja õigustatud subjekt on vaidlustatud otsusega tehtud kindlaks õigesti. E. H põgenes 1944. aasta oktoobris Rootsi. Tema abikaasa S. H elas X 9 1940. aastast kuni oma surmani xxxx. Ehitise õigusvastase võõrandamise ajal kuulus ehitis abikaasade ühisvarasse. Väited Vene NFSV APK kohaldamatusest on väärad ning väited vara võõrandamisest 1944. aasta septembri alguses ei ole millegagi tõendatud; 4) kohus kohaldas HKMS § 92 lg 7 õigesti. Kolmanda isiku kohtukulude väljamõistmine ei ole vastuolus põhiseadusega.

22. Ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja esindaja apellatsioonkaebust selles toodud põhjendustel, vastustaja esindaja ja kolmanda isiku esindaja jäid kirjalikus vastuses toodud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

23. Esmalt lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses jätkuva vaidluse selle üle, kas

A. Hi õigusi omandireformi õigustatud subjektina X 9 ehitiste suhtes tuleb tunnustada täies ulatuses või ½ suuruses mõttelises osas (I), seejärel vaidluse linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse muutmise õiguspärasuse üle (II) ning lõpuks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude jagamise suhtes (III).

I

24. Vabariigi Valitsuse 28.augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punkti 15 kohaselt tuleb avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida, kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise

3-06-995

11(16) hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, st endisele omanikule; vastavalt punktile 18 tuleb avalduste läbivaatamisel ja tõendite hindamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel; punkt 21 näeb ette, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Neis korra sätetes on Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul (Riigikohtu 17.juuni 1994 lahend nr III-3/1-7/94) fikseeritud seaduses selgesõnaliselt väljendamata põhimõte, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise korral tuleb omandireformi õigustatud subjektide tuvastamisel lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest.

25. Asjas pole enam vaidlust selle üle, et E. H oli reaalse repressiooniohu tõttu sunnitud vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu. Vaidlust ei ole ka seaduse ajalises kehtivuses: kuni 1.jaanuarini 1941 kehtis Eesti Vabariigi territooriumil BES, 1.jaanuarist 1941 kuni 5.detsembrini 1941 kehtis Vene NFSV APK, 5.detsembrist 1941 kuni 7.septembrini 1944 kehtis BES ning 7.septembrist 1944 taaskehtestati APK. Vaidlus on selle üle, kas BES kehtivuse ajal abikaasade varalahususe tingimustes E. Hi poolt omandatud majavaldus oli APK kehtivuse ajal abikaasade ühisvara, st kas APK-l oli tagasiulatuv jõud, samuti selle üle, kas E. H jättis pagemise tõttu vara maha enne või pärast 7.septembrit 1944, so enne või pärast APK taas kehtima hakkamist.

26. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et Vene NFSV APK-l oli tagasiulatuv jõud. Seaduse tagasiulatuv jõud nähtub ENSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 30.detsembri 1940 seadlusest „VNFSV Tsiviilkoodeksi, VNFSV Abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi, VNFSV Tsiviilprotsessi koodeksi ja VNFSV Kriminaalprotsessi koodeksi kehtimapaneku kohta“ ning NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 6.novembri 1940 seadlusest „VNFSV kriminaal-, tsiviilja tööseadusandluse ajutisest rakendamisest Leedu, Läti ja Eesti Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide territooriumil“ (avaldatud vastavalt ENSV Teataja 31.12.1940, nr 73, art 1007 ja ENSV Teataja16.12.1940, nr 65, art 867). ENSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega pandi ENSV territooriumil alates 1.jaanuarist 1941 kehtima muuhulgas VNFSV Abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeks ning määrati üleminekueeskirjad. Seadluse § 2 nägi ette, et isiku tsiviilõiguslikule seisundile, mis on kujunenud VNFSV Tsiviilkoodeksi ja VNFSV Abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi jõustumise hetkeks, kohaldatakse nende koodeksite vastavaid eeskirju. Tagasiulatuvale mõjule viitab ka sama seadluse § 7, mille kohaselt enne 21.juulit 1940 tehtud kohtuotsused tsiviilasjus, mis ei ole veel täide saadetud, ei kuulu täitmisele. Neid asju võidi uuesti läbi vaadata. Ka NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse § 2 nägi ette, et kohtuotsused kriminaalja tsiviilasjades, mis on tehtud kohtute poolt Eestis kuni nõukogude võimu kehtimapanekuni neis riikides, ja mis ei ole veel täide saadetud, ei kuulu täitmisele, ning et need asjad kuuluvad uuesti läbivaatamisele ENSV kohtuorganite poolt vastavalt nende territooriumil ajutiselt kehtivatele VNFSV koodeksitele. Sama akti § 4 sätestas, et varanduslikud vaidlused tsiviilja teistes õigussuhetes, olenemata nende tekkimise ajast, kuuluvad läbivaatamisele kohtuorganite poolt vastavalt VNFSV koodeksitele ja teistele NSVL Valitsuse ja ENSV Valitsuse seadustele ja määrustele. VNFSV Abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 10 kohaselt loeti abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvaraks.

27. Tallinna Halduskohtu 10.märtsi 2004 otsuses nr 3-104/2004, mis menetlusnormide rikkumise tõttu tühistati, ning sama asja uuel arutamisel Tallinna Halduskohtu 16.detsembri 2005 otsuses nr 3-563/2005 lugesid kohtud tõendatuks, et E. H jättis vara maha septembris-

3-06-995

12(16) oktoobris 1944 oma elukohast ja vara asukohast pagemise tõttu. Apelleeritavas otsuses konstateeris kohus, et linnakomisjon on õigesti tuvastanud vara õigusvastase võõrandamise hetke, so 1944. aasta oktoobris. Apellatsioonkaebuses kaebaja selle järeldusega ei nõustu ning väidab jätkuvalt, et vara jäeti maha 1944. aasta septembri alguses, so enne APK taaskehtestamist. Kuna õigustatud subjektide tuvastamisel tuleb lähtuda vara õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadusandlusest ning Vene NFSV APK-l oli tagasiulatuv jõud, on vaidluse lahendamisel otsustava tähtsusega järeldus sellest, kas E. H jättis vara maha enne või pärast APK taaskehtestamist. Asjas kogutud tõendite põhjal saab teha järelduse, et E. H jättis vara maha APK kehtivuse ajal ning kaebaja teistsugune väide ei ole tõendatud.

E. Hi taotlus Rootsist põgenikupassi saamiseks, Rootsi Politseiameti dokument andmetega E. Hi põgenikuna saabumise kohta ning Rootsi Riigiarhiivi tõend võimaldavad teha ühese järelduse, et E. H saabus põgenikuna Rootsi, täpsemalt Lidingösse 2.oktoobril 1944. S. H 22.novembri 1948 avalduses Tallinna II Riiklikule Notariaalkontorile E. H (Hi) teadmata äraolijaks tunnustamiseks märgib avaldaja, et E. H lahkus Tallinnast 1944. aasta septembris. 1990. aasta väljavõttes Eesti Päevalehest Rootsis märgitakse: „Paanilisel põgenemisel Rootsi jäi E.Hi abikaasa rinde taha ja päästeaktsioon ei andnud tulemusi“. Muud tõendid E. Hi pagemise aja kohta puuduvad. Hinnates neid tõendeid kogumis ja arvestades asjaoluga, et nõukogude väed jõudsid Tallinnasse 22.septembril 1944, peab ringkonnakohus tõenäoliseks, et E. H lahkus Tallinnast ja jättis oma vara maha 1944. aasta septembri teises pooles, so pärast 7.septembrit 1944. Kuupäevalise täpsusega ei ole asjas kogutud tõendite põhjal võimalik lahkumise hetke tuvastada ja sellel pole asja lahendamiseks ka määravat tähtsust. Pole tõendatud ja E. Hi Rootsi jõudmise aega arvestades ka usutav, et ta lahkus Tallinnast enne 7.septembrit 1944. Paaniline põgenemine viitab sellele, et ka E. H, nii nagu valdav osa põgenikest, lahkus vahetult enne nõukogude vägede Tallinnasse saabumist.

28. S. H on esitanud 3.jaanuaril 1957 ENSV Kommunaalministrile korduva avalduse ekslikult peremehetuks tunnistatud X 9 asuva maja tagastamiseks. Avaldaja märgib, et majavaldus on muretsetud abielu vältel, kuid registreeritud abikaasa E. H nimele, kes on vastavalt ministri varasema kirja juhistele tunnistatud teadmata äraolijaks. Vastust asja materjalid ei sisalda. 3.juuli 1968 avalduses Tallinna Linna TSN Täitevkomitee esimehele palub S. H sama organi otsuse X 9 asuva maja peremehetuks tunnistamise kohta uuesti läbi vaadata ja maja tagastada. Avaldaja märgib, et maja osteti abielu vältel kogutud säästusummadest, see pole kunagi olnud peremehetu ning avaldaja on abikaasana samuti maja omanik; E.H -H jäi 1944. aastal sõjakeerises kadunuks ja elab Rootsis. Tallinna Linna TSN TK esimehe asetäitja 25.juuli 1968 vastuses teatatakse põhjendusteta, et majavaldus ei kuulu tagastamisele ja taotlust pole võimalik rahuldada. Esimese astme kohus ei ole neist tõenditest ebaõigeid järeldusi teinud. Pelgalt S. H avalduste eduta jäämine ei lükka ümber järeldust, et E. Hi Eestist lahkumise ajal oli majavalduse näol tegemist APK kohaselt abikaasade ühisvaraga. Maja tagastamata jätmise faktist ei saa teha järeldust, et selle põhjuseks oli S. H endise omanikuna mittetunnustamine. Tallinna Linna TSN TK 29.juuli 1952 otsuse nr 466, mille osaga I otsustati võtta peremehetuna kohaliku nõukogu elamufondi muuhulgas kõnealune maja, osast II järeldub, et varasemaid samasisulisi otsuseid tühistati ning maju anti endistele omanikele või nende õigusjärglastele tagasi nii terviku kui mõtteliste osadena (vara toimiku I kd lk 86-88). Seega ei saa nõustuda vastustaja ja halduskohtu põhjendusega, et majade endistele omanikele tagastamine oli õiguslikult välistatud. Küll aga võis tolleaegset ideoloogilist olustikku arvestades tingida avalduste rahuldamata jätmise asjaolu, et avaldaja oli nõukogude võimu eest Rootsi põgenenud isiku abikaasa.

3-06-995

13(16)

29. Neil põhjustel nõustub ringkonnakohus vastustaja, kolmanda isiku ja esimese astme kohtu seisukohaga, et E. H oli ehitiste õigusvastase võõrandamise hetkel ehitiste omanik vaid ½ suuruses mõttelises osas ning A. Hi õigusi omandireformi õigustatud subjektina on vaidlustatud haldusaktiga tunnustatud ehitiste suhtes õigesti vaid ½ suuruses mõttelises osas.

M. Lidholmi kaebus ei ole selles osas põhjendatud.

II

30. Vaidlustatud haldusaktiga on linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsus nr 7823 tunnistatud kehtetuks X 9 ehitiste ½ suuruse mõttelise osas omandireformi objektiks tunnistamise osas. Vaidlustatud otsusega ei ole nimetatud haldusakti ehitiste endise omaniku tuvastamise ega ehitiste suhtes õigustatud subjekti kindlakstegemise osas kehtetuks tunnistatud ega olekski saanud kehtetuks tunnistada, sest selline regulatsioon 2.septembri 1996 otsuses puudus. Nimetatud otsusega oli loetud omandireformi objektiks krunt ja ehitised, konstateeritud nende õigusvastast võõrandamist, tehtud kindlaks krundi omanik õigusvastase võõrandamise ajal ning tunnistatud A. H omandireformi õigustatud subjektiks krundi suhtes. Lisaks ehitiste ½ suuruses osas omandireformi objektiks tunnistamise kehtetuks tunnistamisele on vaidlustatud otsusega 1996. aasta otsust muudetud täiendamise teel järgmiselt: kindlaks on tehtud ½ suuruse mõttelise osa ehitistest õigusvastase võõrandamise aeg (1944. aasta oktoober), mis varasemas otsuses puudus; on tuvastatud, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus avalduses endise omanikuna märgitud E. Hile ½ suurune mõtteline osa ehitistest ning tunnustatud on avalduse esitanud A. Hi õigusi omandireformi õigustatud subjektina ½ suuruse mõttelise osa suhtes ehitistest. Seega jagab ringkonnakohus vastustaja, kolmanda isiku ja halduskohtu seisukohta, et 1996. aasta subjektiotsust ei ole kehtetuks tunnistatud ehitiste endise omaniku ja ehitiste suhtes õigustatud subjekti kindlakstegemise osas ning et need otsustused on linnakomisjon teinud esmakordselt alles vaidlustatud otsusega.

31. Kaebaja seisukohad ilmselgest kirjaveast ning väited 1996. aastal juba otsustatud küsimuste juurde tagasipöördumisest ei ole ehitiste endise omaniku ja ehitiste suhtes subjekti kindlakstegemise osas põhjendatud. Omandireformi reguleerivad õigusaktid eristavad maad ja ehitisi selgelt erinevate omandireformi objektidena, mistõttu ei saa pelgalt omandireformi objektiks tunnistamise põhjal, isegi kui otsuses avalduse osaliselt rahuldamata jätmise või küsimuse lahendamise edasilükkamise otsustus puudub, asuda seisukohale, et krundi puhul on silmas peetud nii maad kui ehitisi ning et seega on ka ehitiste endine omanik ja õigustatud subjekt kindlaks tehtud. Kaebaja poolt väidetav haldusakti andja tahe tunnistada avalduse esitaja juba 1996. aastal õigustatud subjektiks ka ehitiste suhtes ei ole sugugi ilmne. Lisaks sellesisulise otsustuse formuleerimata jätmisele viitab pigem tahte puudumisele korduv andmete nõudmine vara repressiooniohus mahajätmise kohta, andmete puudulikkus võõrandamise aja suhtes ning ehitiste õigusvastase võõrandamise hetke otsuses fikseerimata jätmine, ilma milleta ei ole omakorda võimalik teha kindlaks võõrandamisaegset omanikku ja õigustatud subjekte.

Asja arutamisel ringkonnakohtus osutas kaebaja esindaja M. Lidholmi 25.novembri 1997 pöördumisele ja sellele 26.jaanuaril 1998 antud vastusele (vara toimiku I kd lk 52 ja 54), millest järelduvat, et ka haldusorgan oli tol ajal seisukohal, et ehitiste võõrandamisaegne omanik ja õigustatud subjekt ehitiste suhtes oli 1996. aasta otsusega kindlaks tehtud.

3-06-995

14(16) Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Oma 25.novembri 1997 kirjas omandireformiameti juhatajale on M. Lidholm tõepoolest märkinud, et talle on 5.novembril 1997 teatavaks saanud, et vara, mille õigustatud subjekt linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse kohaselt oli tema ema, on ebaseaduslikult erastatud juba 1995. aastal, st ajal, mil asjaajamine ema avalduse puhul oli veel pooleli. M. Lidholm soovis nimetatud pöördumises saada informatsiooni, kuidas osutus X 9 erastamine poolelioleva menetluse ajal võimalikuks ning mida ta peab oma õiguste kaitseks ette võtma. Vastuseks teatati M. Lidholmile, et X 9 asuva elamu ja krundi erastamine enne tema ema avalduse läbivaatamist Tallinna linnakomisjonis on ebaseaduslik ning M. Lidholmile soovitati pöörduda praeguse majaomaniku poole ja kohtuvälise kokkuleppe mittesaavutamise korral kohtusse erastamise ostu-müügilepingu tühistamiseks. Asjaolust, et kõnealuses vastuses ei ole kummutatud pöörduja eksiarvamust, nagu oleks tema ema tunnistatud 1996. aasta otsusega õigustatud subjektiks ka 1995. aastal erastatud ehitiste suhtes, ei järeldu haldusorgani seisukoht, et kaebaja ema tunnistati 1996. aasta otsusega õigustatud subjektiks nii ehitiste kui maa suhtes. Vastus on ilmselgelt koostatud asjaoludesse süvenemata, sest vastuse kohaselt on ka krunt erastatud enne A. Hi avalduse linnakomisjonis läbivaatamist. Teadaolevalt erastati krunt 1997. aastal ning selleks ajaks oli A. H tunnistatud maa suhtes õigustatud subjektiks. Vastuse eesmärk pole olnud selgitada subjektiotsusega seonduvat, vaid tõdeda, et nii elamu kui krundi erastamine oli ebaseaduslik (tulenevalt ORAS §-st 18 on vara tagastamise küsimuse otsustamiseni keelatud vara võõrandada), ning anda soovitud juhised edasiseks toimimiseks.

32. Kuna A. Hit ei ole 1996. aasta otsusega tunnistatud ehitiste suhtes õigustatud subjektiks, ei saanud kaebajal sellest haldusaktist tekkida kaitstavat usaldust, et A. Hi õigusi ehitiste suhtes on tunnustatud ja selline otsustus jääb kehtima. Vaatamata kaebaja teistsugustele väidetele nähtub asjast, et ta ei ole sellise otsuse tegemises olnud kindel ja kehtima jäämist tegelikult ka usaldanud. Kohtuasjade ajamine A. Hi avalduse täieliku rahuldamise saavutamiseks seda järeldust ümber ei lükka. M. Lidholm Rootsis elava taotlejana ei pruukinud tõepoolest eristada reformiobjektidena maad ja ehitisi ning võis arvata, et A.

Hi õigusi on vastustaja 1996. aastal tunnustanud nii krundi kui ehitiste suhtes, kuid advokaadi õigusabi kasutama asudes (5.novembri 1998 volikiri; vara toimiku I kd lk 55) ja hiljemalt 1999. aasta 20.septembrist, mil talle väljastati pärimisõiguse tunnistus üksnes õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse kohta, pidi kaebaja mõistma, et 1996. aasta otsusel ei ole täiel määral loodetud sisu. Kaebaja on esitanud 19.veebruaril 2002 halduskohtule kaebuse ehitiste suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamiseks kohustamiseks.

Kohtumenetlus lõpetati, sest nõutud haldusakt, ehkki kaebajale ebasoodne, anti välja. Sama taotluse on ta koos linnakomisjoni otsuse nr 12333 tühistamise taotlusega esitanud ka 3.aprilli 2002 kaebuses, kusjuures usaldust ei ole neis kaebustes palutud arvestada mitte subjektiks tunnistamise kehtima jäämise suhtes, vaid kirjeldatud on kaebaja lootust, et kuna vara võõrandamise õigusvastasus on tuvastatud, siis ei saa olla ka takistusi õigustatud subjektiks tunnistamiseks. Kaebaja väitel oli sellise taotluse ajendiks vastustaja väär seisukoht ehitiste suhtes otsuse puudumise kohta ja eesmärk ilmse kirjavea parandamine, samas ei taotletud mitte haldusaktis ilmse ebatäpsuse parandamiseks (HMS § 59) kohustamist, vaid nimelt asja sisuliseks otsustamiseks kohustamist.

Ringkonnakohus osutab, et ka käesolevas asjas esitatud kaebuses on taotletud linnakomisjoni kohustamist otsustama A. Hi ehitiste suhtes õigustatud subjektiks tunnistamine, ehkki kaebaja väitel on selline otsus 1996. aastal juba tehtud ning asja uuesti otsustamine lubamatu. Muude taotluste hulgas 3.aprillil 2002 esitatud kohustamistaotluse lahendamiseks tehtud Tallinna Halduskohtu 10.märtsi 2004 otsuses ei pidanud kohus ehitiste suhtes küsimuse lahendamiseks kohustamist vajalikuks resolutsioonis kajastada põhjendusega, et selline kohustus tuleneb vastustajale otseselt õigusaktidest.

Sama asja uuel läbivaatamisel tehtud Tallinna Halduskohtu jõustunud 16.detsembri 2005 otsuse resolutsioon ega põhjendused kohustamistaotluse

3-06-995

15(16) lahendamist ei kajasta, kuid samas ei tulene sellest kohtuotsusest, vaatamata linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse õiguspärasuse konstateerimisele, keeldu nimetatud otsust täiendada ning ehitiste endine omanik ja ehitiste osas õigustatud subjekt tuvastada.

33. Nagu eespool märgitud, on vaidlustatud haldusaktiga tunnistatud 1996. aasta otsus kehtetuks ½ suuruses mõttelises osas ehitiste omandireformi objektiks lugemise osas. Pelgalt vara omandireformi objektiks tunnistamisest olukorras, kus vara võõrandamise aeg, endine omanik ja õigustatud subjekt on kindlaks tegemata, ei saa taotlejal tekkida õiguspärast ootust, et tema nõudeõigust varale tunnustatakse. Kuna M. Lidholm taotleb A. Hi õigusjärglasena E. Hilt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, E. Hi varaosa ja A. Hi nõudeõiguse suurus on kindlaks tehtud õigesti, ei saa S. Hile kuulunud varaosa omandireformi objektiks lugemise kehtetuks tunnistamine rikkuda kaebaja õigusi.

34. Neil põhjustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks ka linnakomisjoni 2.septembri 1996 otsuse muutmise õiguspärasust puudutavas osas. Kaebaja väited õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisest ei ole põhjendatud.

III

35. Halduskohus ei ole kaebajalt menetluskulu kolmanda isiku kasuks väljamõistmisel seadust ebaõigesti kohaldanud. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kuna ta pöördus halduskohtusse pärast HKMS § 92 lg 7 jõustumist ning HKMS-i täiendanud seadus muudatuse kehtima hakkamist konkreetselt ei reguleeri, tuleks lähtuda analoogia korras TsMS ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kohaldada enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele seni kehtinud regulatsiooni. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et kolmanda isiku kulude kaebajalt väljamõistmine on põhiseadusevastane.

36. HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhindub halduskohus HKMS-ga reguleerimata küsimustes tsiviilmenetlusele kohaldatavatest sätetest. Rakendusaktiga kehtiva sätte mõju piiramata jätmine ei tähenda, et küsimus on reguleerimata. Riigikohtu halduskolleegiumi 19.aprilli 2007 otsuses nr 3-3-1-12-07 (punktid 21-22) on antud selgitusi ja juhiseid HKMS § 92 lg 7 kohaldamiseks (punktid 21, 22). Enne 1.septembrit 2006 HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1.septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Riigikohus leidis, et ka enne 1.septembrit 2006 alanud halduskohtumenetluses tuleb menetluskulude jagamisel lähtuda alates 1.septembrist 2006 kehtivast regulatsioonist. Riigikohus pidas oluliseks arvestada kaebuse esitamise ajal kolmanda isiku kulude tasumise kohustuse tekkimise ettenägemise võimatust ja kulude tekkimise aega ning rõhutas põhimõtet, et õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane. Ringkonnakohus on seisukohal, et HKMS regulatsioon võimaldab § 92 lg 10 ning § 93 lg 5 abil saavutada kaebajalt kolmanda isiku menetluskulu väljamõistmisel õiglase tulemuse, mis ei piira ebaproportsionaalselt isiku kaebeõigust ega ole põhiseadusevastane.

3-06-995

16(16)

37. On õige, et 22.mail 2006 halduskohtule kaebuse esitamisel ei pidanud kaebaja ette nägema võimalust, et tal tuleb kaebuse rahuldamata jätmisel hüvitada kolmanda isiku menetluskulud. Samas oli kaebajal pärast kaebuse käiguta jätmist võimalus vaidluse jätkamise perspektiivikust kaaluda. Kaebus on menetlusse võetud ja kolmanda isiku seisukohta küsitud 13.oktoobri 2006 määrusega. Seega on kõik kolmanda isiku kulud tekkinud HKMS § 92 lg 7 kehtivuse ajal. Taotletud 4496 krooni suurune tasu advokaadi õigusteenuse – kaebusele vastuse koostamise ja vastustaja vastusega tutvumise eest – on mõõdukas ning selle kaebajalt väljamõistmine ei ole ebaõiglane ega kaebajat ülemäära koormav. Neil põhjustel ei anna apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse muutmiseks alust ka menetluskulude jagamist puudutavas osas.

38. Jagamist vajavad ka apellatsioonimenetluse kulud. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 7 alusel on kolmandal isikul õigus taotleda menetluskulude hüvitamist tema poole vastaspoolelt, so kaebuse esitajalt. Ringkonnakohtu istungil taotles kolmas isik apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist summas 5716 krooni, mille kandmist tõendab advokaadibüroo 7.mai 2007 arve nr 270939 ning õiend ja pangakonto väljavõte arvel märgitud summa laekumise kohta 11.mail 2007. Menetluskuluks on tasu õigusteenuse (vastuse koostamine apellatsioonkaebusele) eest 5700 krooni ja menetlusdokumendi edastamise kulu 16 krooni. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga ning selle väljamõistmine kaebajalt ei ole tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ega ebamõistlik (HKMS § 92 lg 10, § 93 lg 5). Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb kaebaja taotlus apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 8968 krooni väljamõistmiseks rahuldamata ning kulu tema enda kanda.

Lilianne Aasma

Oliver Kask

Ruth Virkus