3-07-699/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-699 Otsuse kuupäev 9. oktoober 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Gennadi Semjonovi (Semjonov) kaebus Tartu Vangla tegevuse peale ja moraalse kahju 71 600 krooni hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev 19. september 2007.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Gennadi Semjonov Vastustaja Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

Tartu Vanglas kinni peetav Gennadi Semjonov oli ajavahemikul 18.12.2006.a – 04.01.2007. sunnitud käima katkistes sussides, asendusjalanõusid talle ei väljastatud ning vangla poest sai ta jalanõud osta alles 27.01.2007.a.

20.01.2007.a osales G. Semjonov Tartu Vangla talikrossil ning jäi haigeks. Talle ei võimaldatud koheselt arstiabi.

22.03.2007.a ei vahetatud kaebuse esitaja voodipesu ajal, mil ta viibis koolis ning 02.04.2007.a jäeti kaebuse esitaja ja tema kambrikaaslane ilma lõunata.

24.03.2007.a ei olnud G. Semjonovil võimalik osta varem ette tellitud toiduaineid vangla poest, põhjusel, et need olid otsas.

Gennadi Semjonov leiab, et Tartu Vangla on oma tegevusega korduvalt rikkunud tema õigusi ning palub kaebuses kohtul välja mõista Tartu Vanglalt 10 800 krooni inimväärikuse alandamise eest, sest ei antud jalanõusid, 50 000 krooni meditsiinilise abi mitteosutamise eest, 36 000 krooni hügieenireeglite rikkumise eest, 3 600 krooni lõunast ilmajätmise eest ja 3 600 krooni

2 toiduainetest ilmajätmise eest, kokku 104 000 krooni moraalse ja füüsilise kahju hüvitamiseks. Samuti palub kaebuse esitaja tunnistada Tartu Vangla tegevus õigusvastaseks.

19.09.2007.a toimunud kohtuistungil vähendas kaebuse esitaja oma nõuet hügieenireeglite rikkumise osas ning märkis kahju suuruseks 3 600 krooni ning kogu nõude suuruseks seega 71 600 krooni.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

Kaebuse kohaselt andis G. Semjonov vanglas viibides 18.12.2006.a parandusse oma kingad ning oli sunnitud käima katkistes sussides. Samuti oli ta sunnitud 02.01.2007.a minema elukaaslasega kohtumisele katkistes sussides, aga väljas sadas lund. G. Semjonov palus kontaktisikut, et talle väljastataks mingisugusedki jalanõud ning kirjutas avalduse humanitaarabi saamiseks. Humanitaarabi andmisest keelduti, viidates sellele, et G. Semjonov võib jalanõud osta vangla poest. Kaebuse esitaja kirjutas taotluse jalanõude ostmiseks, kuid sai need osta alles 27.01.2007.a. Jalanõud ei osutunud kvaliteetseteks ja läksid ruttu katki. 22.01.2007.a andis kaebuse esitaja oma sussid parandusse, kuid need tagastati 29.01.2007.a koos kirjaga, et susse ei parandata. Kaebuse esitaja jäi ilma võimalusest käia jalutamas ja saalis. 20.01.2007.a osales G. Semjonov Tartu Vangla talikrossil ning jäi haigeks. Kaebuse esitaja proovis nädala jooksul saada arsti juurde, kuid jäi meditsiinilisest abist ilma. Ta sai vaid vangla õe käest rohtu. Märtsi alguses pani kaebuse esitaja ennast uuesti arsti juurde kirja, kuid vastuvõtule pääses alles kuu lõpus. Samuti ei vahetatud 22.03.2007.a kaebuse esitaja voodipesu ajal, mil ta viibis koolis. Kaebuse esitaja ei olnud teadlik sellest, et pesu tuleb anda kontaktisikule. Kontaktisiku sõnade kohaselt pidi seda tehtama järgmisel päeval, kuid ei tehtud. 02.04.2007.a jäeti kaebuse esitaja ja tema kambrikaaslane ilma lõunata. Korrapidaja viis iga kambri eraldi lõunale, kuid kaebuse esitaja kamber jäeti vahele. 24.03.2007.a ei olnud G. Semjonovil võimalik osta varem ette tellitud toiduaineid vangla poest, põhjusel, et need on otsas. Gennadi Semjonov leiab, et Tartu Vangla on oma tegevusega korduvalt rikkunud tema õigusi ning palub kohtul välja mõista Tartu Vanglalt 71 600 krooni moraalse ja füüsilise kahju hüvitamiseks. Kaebuse esitaja palub tunnistada Tartu Vangla tegevus õigusvastaseks.

Vastustaja seisukohad

Vastustaja märgib, et kaebaja G. Semjonov andis oma kingad parandusse 18.12.2006.a ja need tagastati talle parandatult 27.12.2006.a. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et ta pidi 02.01.2007.a minema kokkusaamisele katkistes sussides.

02.01.2007.a esitas kaebaja taotluse humanitaarabina botaste ja kinnaste väljastamiseks. Kuna kaebaja isikuarve jääk oli 382 krooni ja 20 senti ja seega oli tal võimalik endale vajalikud asjad osta, puudus humanitaarabi väljastamiseks põhjus.

11.01.2007.a esitas kaebaja avalduse susside ja tossude ostuks ning 27.01.2007.a ostis kaebaja vangla vahendusel tennised ja plätud. Kui ostetud kaup ei osutunud kvaliteetseks, oleks tulnud pöörduda avaldusega vangla kaupluse poole. Kaebaja ei ole kordagi Tartu Vanglale avaldanud, et ostetud jalanõud oleksid katki läinud.

Vastab tõele, et kaebaja osales 20.01.2007.a talikrossil. Meditsiiniosakonna poole pöördus ta 22.01.2007.a palaviku ja kurguvaluga. G. Semjonovile osutatud tervishoiuteenused nähtuvad meditsiiniosakonna tõendist.

Vastustaja selgitab, et Tartu Vanglas osutatakse tervishoiuteenuseid ravijärjekorra alusel, kuna puuduvad võimalused tervishoiuteenuste koheseks osutamiseks – arsti vastuvõtule soovijaid on

3 väga palju. Tervishoiuteenuste osutamine ravijärjekorra alusel on lubatud sotsiaalministri 22.06.2004.a määrusega nr 84 „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded“. Tartu Vanglas reguleerib kinnipeetavate meditsiinilist teenindamist Tartu Vangla kodukorra (edaspidi TVK) XII peatükk, mille kohaselt teostatakse vahistatute ja kinnipeetavate ambulatoorset ravi vastavalt võimalustele, võimaluse puudumisel suunatakse haige vanglate keskhaiglase (p 12.2). Ambulatoorne vastuvõtt toimub eelregistreerimise alusel (p 12.7). Vältimatut abi osutatakse koheselt. Vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5). Kaebaja ei ole vältimatut abi vajanud ning ta registreeriti ambulatoorsele vastuvõtule 27.jaanuariks 2007.a.

Kaebaja paigutati 05.01.2007.a süüdimõistetute hoone sektsiooni S8 kambrisse nr 481. Nimetatud sektsioonis oli 22.03.2007.a pesuvahetus, millest teavitati kinnipeetavaid isikuid ette (vastav teave rippus sektsiooni teadetetahvlil). Tartu Vangla ei vaidle vastu kaebaja väitele, et tal jäi voodipesu sel päeval vahetamata, kuna seda asjaolu ei ole võimalik tagantjärele kontrollida.

Vastustaja möönab, et kaebajal võis voodipesu 22.03.2007.a tõepoolest vahetamata jääda, ent seda mitte Tartu Vangla süül. Kinni peetavad isikud, kes soovivad pesuvahetuse päeval voodipesu vahetamist, kuid ei viibi vahetusprotseduuri ajal oma elusektsioonis, pakivad musta pesu hommikul kokku ja annavad kas inspektor-kontaktisiku või valvuri kätte, kes teostab vahetuse ning annab kinni peetava isiku naastes talle puhta pesu vastu. Selline pesuvahetussüsteem toimib Tartu Vanglas algusest peale ja seni tõrgeteta. Pesuvahetamisega seonduvast on teadlik ka kaebaja, mida tõendab asjaolu, et teistel pesuvahetuspäevadel ei ole tal probleeme tekkinud. Ta on viibinud Tartu Vanglas alates oktoobrist 2006.a ja seega suurepäraselt teadlik, mida tuleb teha selleks, et pesu saaks õigeaegselt vahetatud. Pesuvahetusega tegeleval ametnikul puudub vajadus kontrollida, kas kõigi kinnipeetavate pesu saab vahetatud, kuna süüdimõistetute hoone elusektsioonides on pesuruum, kus asuvad pesumasinad ja kuivatid ning paljud kinnipeetavad eelistavad oma voodipesu ise pesta põhjusel, et ei soovi kasutada teiste isikute poolt kasutatud pesu.

Kui kaebajal jäi 22.03.2007.a tõepoolest voodipesu vahetamata, siis ennekõike tema enda süül hoolsuskohustuse rikkumise läbi. Viimane seisnes selles, et ta ei avaldanud enne sektsioonist lahkumist vanglaametnikele, et soovib voodipesu vahetust ega andnud kasutatud pesu üle. Kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole vahetuse hilisemaks teostamiseks. Kuna kaebajal oli võimalus voodipesu ka ise pesta, oleks ta saanud kahju tekkimist ära hoida.

Tartu Vangla ei vaidle vastu kaebusele Tartu Vangla toimingu - 02.04.2007.a kaebaja lõunasöögita jäämise peale. Nimetatud päeval suleti kinnipeetavad oma elukambritesse, mistõttu toimus toitlustamine tavapärasest korrast erinevalt: kinnipeetavad lasti lõunasööki vastu võtma ühe kambri kaupa, kambreid hakati avama sektsiooniukse poolsest otsast ja lõpetati kõige kaugemal oleva kambriga. Peale kaebaja ja tema kambrikaaslase Boriss Saarepuu avaldust, et nad jäid lõunasöögist ilma, vaadati üle videosalvestus ja selgus, et kambrit nr 481 tõepoolest ei avatud. Toidujagamiseks kambreid avanud valvur Kristina Jürnas möönis, et ta võis nimetatud kambri vahele jätta kogemata ning kahetses juhtunut. Kaebaja ja tema kambrikaaslase ees on juhtunu pärast vabandatud.

Kaebaja nõue lõunasöögita jäämise rahaliseks hüvitamiseks on ebamõistlik ja põhjendamatu. Vastustaja on seisukohal, et ühe toidukorra vahelejäämine ei saanud põhjustada kaebajale sellist kahju, mille tagajärjel tekiks tal õigus nõuda kahju hüvitamist. Seetõttu teeb Tartu Vangla kaebajale ettepaneku saamatajäänud lõunasöögi hüvitamiseks lisaportsjoni vm toiduainega, mida on võimalik hankida vangla kauplusest.

4

Vangla kaupluse kasutamist reguleerib TVK X peatükk, mille kohaselt tuleb kinnipeetaval kauplusest ostude sooritamiseks esitada eelnevalt tellimus. Tellimuse esitamine on vajalik selleks, et kauplus teaks, millist kaupa ja kui palju hankida. Kuivõrd kaebusest ei nähtu, millistest konkreetsetest kaupadest kaebaja ilma jäi ja kaupade tellimislehti ei arhiveerita ega säilitata (suure mahu ja vajaduse puudumise tõttu), ei ole seda võimalik kommenteerida. Üldjuhul on tellitud kaupade puudumise põhjustanud tarnija: on esinenud juhtumeid, kus tellitud kaupa ei tooda vajalikus koguses või asendatakse teise kaubaga. Tahtlikult ei ole vangla kauplus kinnipeetavate tellimusi täitmata jätnud.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja ei pea ise tegema kulutusi toidu hankimiseks, st teda toitlustatakse riigieelarve vahendite arvel, seega ei saanud kaebajale varalist kahju tekkida.

Mittevaralise kahju hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 kohaselt süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel oleks tal tekkinud õigus kahju hüvitamist nõuda.

Tartu Vangla on nõus kaebaja lõunasöögita jätmise kaebaja soovil kompenseerima toiduainetega. Tartu vangla leiab, et see on kaebaja õiguste taastamiseks piisav.

Kohtu põhjendused ja otsus Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Vanglas kinni peetavast isikust kaebuse esitaja ja vangla kui avalik-õiguslik asutus on avalik-õiguslikus suhtes. HKMS § 4 lõike 2 kohaselt on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalikõiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. HKMS § 6 lõike 3 punktide 1 ja 2 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Seega kuulub esitatud kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse. HKMS § 9 lõiked 4 ja 5 sätestavad, et kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Halduskohtule 05.04.2007.a esitatud kaebuses (tl 3-4) vaidlustab kaebuse esitaja vastustaja väidetavalt õigusvastase tegevusetuse 2006.aasta lõpust 2007.aasta algusest, seega on kaebus esitatud 3 aastase kohtusse pöördumise tähtaja jooksul. HKMS § 7 lõige 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 26 lõike 1 punktid 3 ja 4 sätestavad, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise

5 konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi ja mõista välja hüvitus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punktide 3 ja 4 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohus võib avalik-õiguslike toimingutega või tegevusetusega tekitatud kahju välja mõista ainult juhul, kui toimingud ja/või tegevusetus rikub isiku subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi ja esineb alus toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks toimingute objektiivse õigusvastasuse tõttu.

Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega kaebusele, kuulanud ära kaebuse esitaja seletuse kohtuistungil, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et puudub alus vastustajalt kaebuse esitaja kasuks avalik-õiguslikus suhtes tekitatud mittevaralise kahju eest hüvituse väljamõistmiseks, kuna tõendamist ei ole leidnud vastustaja õigusvastased toimingud/tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes, mille tõttu tuleb kaebus HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata jätta. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 46 sätestab, et kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Kinnipeetav on kohustatud kandma riietusel nimesilti. Vangla direktor võib lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Justiitsminister võib määrusega kindlaks määrata vangla või selle osa, kus kinnipeetavad kannavad isiklikku riietust. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSE) § 61 lõige 1 sätestas (kuni 01.10.2007.a kehtinud redaktsioonis), et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad paragrahvis 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades paragrahvi 57 lõikes 3 toodud piirangut. VSE § 61 (alates 01.10.2007.a kehtivas redaktsioonis) lõige 1 sätestab, et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad paragrahvis 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades paragrahvi 57 lõikes 3 ja paragrahvi 61 lõikes 11 toodud piiranguid. Sama paragrahvi lõige 11 sätestab, et vanglas või vangla osakonnas, kus kinnipeetav peab kandma vangla riietust, annab kinnipeetav isiklikud riided, mille kandmiseks tal luba puudub, vangla lattu hoiule. Seega tuleneb kehtivast õigusest, et kinnipeetav peab üldjuhul küll kandma vangla riietust, kuid kui ta on taotlenud vangla direktorilt loa kanda isiklikku riietust, peab ta oma kuludega kindlustama riietuse korrashoiu. Nimetatud põhimõte kehtib seega ka kaebuse esitaja suhtes, kes on vanglasse saabumise järgselt kandnud oma kingi, mis vajasid 18.12.2006.a kingsepa poolt korrastamist. Kohus on seisukohal, et tulenevalt VangS § 46 sätestatust ei ole vastustaja kaebuse esitaja suhtes seoses asendusjalanõude väljastamata jätmisega käitunud õigusvastaselt. Kaebuse esitaja tunnistab, et vanglaametnikud pakkusid talle enne elukaaslasega kohtumisele minemist asendusjalanõusid, kuid need olid kaebuse esitajale väikesed. 02.01.2007.a taotlusega humanitaarabi väljastamiseks (tl 30) on tõendatud, et 19.01.2007.a on keeldutud humanitaarabi korras jalanõude väljastamisest, kuna kaebuse esitaja isikuarve jääk oli 02.01.2007.a seisuga 382, 20 krooni. Tartu Vangla 24.01.2007.a kirjaga nr V1 -2 (tl 31) on tõendatud, et kaebuse esitajale on selgitatud, et kaebuse esitaja finantsseis võimaldab tal spordijalatsid osta vangla kaupluse vahendusel. Kaebuse esitaja 27.01.2007.a avalduse ja kaupluse arvega (tl 32, 33) on tõendatud, et kaebuse esitaja on ostnud vangla kauplusest tennised. Seega on tõendatud, et vastustaja ametnikud püüdsid leida kaebuse esitajale asendusjalatseid ajaks, mil tema kingad oli kingsepa juures korrastamisel. Samuti on tõendatud, et kirjaliku avalduse jalanõude saamiseks esitas kaebuse esitaja alles 02.01.2007.a. Vastustaja tegevuses jalanõude väljastamata jätmisel puudub õigusvastasus, kuna vastustaja ametnikud püüdsid leida kaebuse esitajale asendusjalatseid ajaks, mil tema kingad olid kingsepa juures korrastamisel. Kaebuse esitaja pidi tõepoolest ajal, mil ta kingad olid paranduses käima sussidega, kuid samas oli tal ka võimalus

6 hakata asendusjalanõude probleemiga tegelema varem kui 02.01.2007.a. Kaebuse esitaja tunnistab, et kingad sai ta kingsepalt tagasi 04.01.2007.a. Arvestades asjaolu, et Tartu Vanglas on suurusjärgus 800 kinni peetavat isikut, siis ei ole mõeldav, et olukorras, kus kaebuse esitajal olid endal olemas teised kummitallaga jalanõud, mida kaebuse esitaja nimetab sussideks, pidi vangla tema avalduse lahendama kahe päeva jooksul, so 02.01.2007.a kuni 04.01.2007.a, ajaks, mil kaebuse esitajal oli lühiajaline kokkusaamine elukaaslasega. VangS § 52 lõike 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lõike 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Sama seaduse § 3 lõike 1 kohaselt on tervishoiutöötajad käesoleva seaduse tähenduses arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Tervishoiuametis. Sama seaduse § 20 lõike 1 kohaselt on eriarstiabi ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. VangS § 53 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vangla. Kaebuse esitaja tunnistab, et ta sai talikrossil käimise järgselt vangla meditsiiniõe, seega tervishoiutöötaja käest tablette. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja poolt 22.05.2007.a väljastatud meditsiinilise õiendiga G. Semjonovi tervisliku seisundi osas (tl 34) on tõendatud, et kaebuse esitaja pöördus meditsiiniosakonna poole 22.01.2007.a palaviku ja kurguvalu tõttu. Meditsiiniõde andis G. Semjonovile arsti poolt määratud tabletid ja nõustas haigestunut määrates sümptomaatilise ravi. Seega ei ole tõene kaebuse esitaja väide, et ta jäi ilma meditsiinilise abita. Samuti puudub õigusvastasus vastustaja toimingutes, millega võimaldati kaebuse esitajale tervishoiuteenuse osutamist ravijärjekorra alusel, kuna eelpool viidatud meditsiinilise õiendiga on samuti tõendatud, et kaebuse esitajale on meediku konsultatsiooni ja arsti vastuvõttu võimaldatud nii 27.01.2007.a, 23.02.2007.a kui ka 26.03.2007.a. TVK p 23.2 sätestab, et vangla tagab kinni peetavale isikule voodipesu ja käterätikute vahetuse vähemalt iga neljateist päeva järel. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et seoses 22.03.2007.a pesuvahetuse intsidendiga oleks tal voodipesu olnud vahetamata rohkem kui 14 päeva. Seega puudub vastustaja tegevuses õigusvastasus. Vastuseks kaebuse esitajale märgib kohus, et vastustaja on pesuvahetuse korraldanud mõistlikult ning kaebuse esitaja pidi ise näitama üles initsiatiivi voodipesu vahetamiseks, mida ta aga vaidlusalusel juhul paraku ei teinud. Kohus on seisukohal, et puudub alus vastustaja 02.04.2007.a toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks seoses kaebuse esitaja ilma lõunasöögita jäämise intsidendiga. Vastustaja on oma eksimust tunnistanud ja vabandanud nii suuliselt kui kirjalikult (tl 27) kaebuse esitaja ees. Seega puudub kaebuse esitajal põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes. Mittevaralise kahju rahaline hüvitamine ei ole põhjendatud, kuna kaebuse esitaja rikutud õigused on vabandamise näol taastatud. VSE § 74 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel. Kinnipeetav tasub sisseostu eest oma isikuarvelt.

7 Kohus on seisukohal, et asjaolus, et 24.03.2007.a ei jätkunud kaebuse esitajale vangla poes banaane, ei sisaldu vastustaja tegemata jätmist. Vastustajale ei tulene õigusaktidest kohustust tegeleda kaupade tellimisega kauplusse või kohustust prognoosida kui palju mingiks päevaks mingit sorti kaupa peaks kauplus tellima. Nende küsimuste lahendamine on delegeeritud kauplusele. Seega ei ole vastustaja ka selle nõude osas õigusvastaselt kaebuse esitaja suhtes käitunud. Seoses asjaoluga, et puudub alus vastustaja toimingute õigusvastasuse kindlaks tegemiseks, puudub alus ka mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks, mille tõttu jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Roby Koik Kohtunik