3-07-1915/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

8. oktoober 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1915 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsusja Migratsiooniamet; Väljasaadetav – N.M., sünd. xx xx xxxx Ukrainas Kohtuistungi toimumise aeg

5. oktoober 2007. a, Tallinn Resolutsioon Jätta Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt 18. oktoobril 2007. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik. 8. mai 2000. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. Kodakondsusja Migratsiooniamet (KMA) tegi talle 21. juulil 2003. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt 17. septembriks 2003. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata.

2. Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2003. a otsuse alusel paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.

3. KMA esitas 3. augustil 2007. a Tallinna Halduskohtule taotluse N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia. N.M. ei ole täitnud Vene Föderatsiooni poolt vajalikuks peetavaid dokumente reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks isikul kodumaale tagasi pöörduda. Vene Föderatsioon ei ole võimaldanud isiku tagasipöördumist kodumaale muude dokumentide alusel. 13. aprillil 2006. a pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis ja palus abi N.M. dokumenteerimiseks. Vene Föderatsiooni Suursaatkond keeldub passi väljastamisest ilma isiku sellekohase avalduseta. KMA tegi 1.

augustil 2006. a N.M.le uuesti ettepaneku täita reisidokumendi taotlusankeedid. 11. juuni 2007. a kirjaga pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna poole palvega võtta N.M. tagasi Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna juhataja 26. juuni 2007. a vastuses leiti, et Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre ei saa pidada tagasivõtmisele kuuluvateks Tagasivõtulepingu mõttes, kuna nad ei kuulu isikute kategooriasse, kellel puudub seaduslik alus Eestis elamiseks; ning tehti ettepanek lahendada N.M. ümber tekkinud olukord diplomaatiliste kanalite kaudu rahvusvahelise õiguse normidest lugupidamise alusel. 25. juulil 2007. a pöördus KMA Välisministeeriumi konsulaarosakonna poole palvega pöörduda Vene Föderatsiooni Suursaatkonnapoole palvega dokumenteerida N.M. tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. Välisministeeriumi 3. septembri 2007. a kirjast selgus, et tagasivõtulepingu küsimusi menetleb Vene Föderaalne Migratsiooniteenistus. 13. septembril 2007. a saatis KMA Välisministeeriumile kirja palvega pöörduda Vene Föderaalne Migratsiooniteenistuse poole N.M. dokumenteerimise küsimuses. Vastust sellele kirjale pole saadud.

4. N.M. palub jätta KMA taotluse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et KMA järjekordne taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ei ole enam põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. N.M. kuulub väljasaatmiskeskusest vabastamisele pärast Tallinna Halduskohtu 9. augusti 2007. a määrusega antud loa kehtivustähtaja lõppemist 9. oktoobril 2007. a.

6. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik. 8. mai 2000. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. KMA tegi 21. juulil 2003. a N.M.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt 17. septembriks 2003. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata. Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2003. a otsuse ja järgnevate kohtuotsuste alusel on N.M. paigutatud väljasaatmiskeskusesse.

7. N.M.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Kohus ei pea vajalikuks korrata eelmises kohtulahendites korduvalt väljendatud põhjendusi, mille kohaselt on N.M. väited tema õiguse kohta Eestis viibida alusetud.

8. Asjakohatu on N.M. väide, et ta paigutati väljasaatmiskeskusesse ebaseaduslikult. Väljasaatmiskeskusesse paigutamist ja selleks antud kohtuluba sai vaidlustada eraldi menetluses. Lahkumisettekirjutus on seadusjõus, seda pole kehtetuks tunnistatud ning selle kehtivust pole peatatud. Seega on lahkumisettekirjutus N.M.le täitmiseks kohustuslik ning tema vastupidised väited on alusetud. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele on riigil õigus otsustada selle üle, missugustel tingimustel lubada välismaalane oma territooriumile. Kohus on korduvalt N.M.le selgitanud, et tema nagu iga teine Eestis viibiv välismaalane on kohustatud täitma Eesti seadusi, kohtuotsuseid ja haldusakte. N.M. väide, et tema allub mitte Eesti Vabariigi otsustele vaid Eesti-Vene segakomisjoni ühisotsustele, on arusaamatu, ei õigusta kestvat õigusrikkumist ning on ohuks Eesti Vabariigi riiklikule julgeolekule.

9. Väljasaatmine ei ole põhimõtteliselt muutunud võimatuks. Pole tuvastatud, et Vene Födratsioon keelduks N.M. vastuvõtmisest, kui viimane selleks soovi avaldaks. Väljasaatmise täideviimist takistab N.M.l Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Esiteks on N.M.l võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil. 1. juunil 2007. a jõustus Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping. Kohus on seisukohal, et nimetatud lepingu järgi tuleks Vene Föderatsioonil N.M. tagasi võtta. Väljasaatmise perspektiivide hindamisel on aga õiguslikust hinnangust tähtsam see, kuidas lepingupool lepingut faktiliselt täidab. Oluline on see, et käesoleva ajani ei ole õnnestunud N.M.t tagasivõtulepingu alusel Vene Föderatsiooni välja saata. Samas märgib kohus, et täiesti põhjendamatu on N.M. poolt enese eksponeerimine „Eesti-Vene suhete pantvangina“. Kogu tema kinnipidamise vältel on tal olnud võimalus väljasaatmiskeskusest vabaneda, täites seadusest tuleneva kohustuse täita tagasipöördumist võimaldav ankeet, s.o sisuliselt anda üks allkiri.

10. N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on kestnud alates 3. novembrist 2003. a. Jõustunud kohtulahenditega on tuvastatud, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on olnud kohane sunnivahend kallutamaks N.M.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine eesmärgiga isik riigist välja saata on kooskõlas põhiseaduse ning rahvusvaheliste konventsioonide sätetega, see on rahvusvaheliselt aktsepteeritud praktika ning see iseenesest pole käsitatav isiku piinamisena või tema inimväärikuse rikkumisena, kui ei ületata kinnipidamise mõistlikku aega.

11. Isikut ei tohi siiski väljasaatmiskeskuses kinni pidada määramatu aja jooksul. Isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamine ja seal kinnipidamine on olemuselt mõeldud siiski lühiajaliseks või suhteliselt konkreetselt prognoositava kestvusega abinõuks. Sisuliselt samasugusele seisukohale on oma märgukirjas KMA-le asunud ka õiguskantsler (http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Kontrollk_ik_KMA_V_ljasaatmiskeskuses se__mai_2007(1).doc). N.M. allumatus Eesti õiguskorrale, tema sisuliselt Eesti riigilt järeleandmisi väljapressiv käitumismuster ja tema kodakondsusjärgse riigi tegevusetus oma kodaniku tagasivõtmisel on vaieldamatult seadusevastane ja mitteaktsepteeritav.

Teisalt tuleb arvestada, et riik ei vabane inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamise kohustusest ka õiguserikkujate suhtes meetmete võtmisel. Inimese aastatepikkune kinnipidamine väljasaatmiskeskuses riivab intensiivselt tema vabadusõigusi. Isiku kohustus taluda avalikes huvides kinnipidamisega seotud kitsendusi ei saa olla lõputu. Ehkki kinnipidamise alus ja eesmärk on legitiimne, võib ülemäära pikalt kestev kinnipidamine muutuda aja jooksul inimväärikust rikkuvaks. Riigikohus on pidanud vajalikuks rõhutada, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk (3-3-1-2-06).

Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsuses nr 3-3-1-45-06 punktis 10 leiti: „Kolleegium märgib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.“ Seaduste rakendamine ei tohi kaasa tuua ebainimlikku kohtlemist. Kohus on seisukohal, et N.M. kinnipidamine, arvestades kinnipidamise pikkust ja tingimusi ning nende mõju inimese tervisele ja väärikusele, on muutunud ebaproportsionaalseks.

Kohus, kaaludes igakülgselt ja põhjalikult kollideeruvaid väärtusi – isiku õigust vabadusele ühelt poolt ning teiselt poolt avalikku huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks – on veendumusel, et sellise isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses on muutunud olukorras, kus nelja aasta jooksul pole õnnestunud väljasaatmist täide viia, põhiseadusevastaseks. Kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei anna soovitud tulemust, siis tuleb riigil võtta muid meetmeid õiguskorra ja seaduslikkuse tagamiseks (nt karistusseaduse rakendamine, täiendavad diplomaatilised jõupingutused).

Vajalikuks võib osutuda ka seadusandlusesse täienduste sisseviimine.

12. Käesolev kohtumäärus ei legaliseeri N.M. Eestis viibimist. Isik on Eestis jätkuvalt ebaseaduslikult ühes sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega.

Villem Lapimaa