2-06-31113/12 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-06-31113

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht

10. september 2007, Tallinn Tsiviilasi K.A hagi A.A vastu elatise suurendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 05.06.2007 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K.A apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetusosalised ja nende esindajad Hageja K.A (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x) Kostja A.A (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju MK 05.06.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta hageja enda kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik Hagejal ja kostjal on ühine laps H. A, sündinud xx.xx.xxxx, kelle sünni kohta on Tallinna Perekonnaseisuametis tehtud 03.12.1996 kanne nr 2207. Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti 11.10.1999 tsiviilasjas nr 2/4/28-5668/99 kostjalt välja elatis H. A ülalpidamiseks hageja kasuks summas 1000 krooni kuus. Kostja pole elatise tasumise kohustust täiel määral täitnud, hagiavalduse kohaselt on 01.11.2006 seisuga kostja võlgnevus

53 550, 40 krooni ja kohtuotsus selles osas on allutatud sundtäitmisele. Hageja on korduvalt

2(5) pöördunud kostja poole palvega maksta ära võlgnevus ning suurendada elatist, sest laps on kasvanud ja 1000 krooni kuus ei kata enam lapse vajaduste rahuldamiseks mõeldud kulutusi. Kostja ei ole olnud nõus makseid suurendama. Hageja leiab, et poolte ühine laps H.A on keskmisest linnalapsest suuremate vajadustega, kuna põeb kroonilise iseloomuga segatüüpi astmat. Seetõttu on vajadus teha pidevalt kulutusi ravimitele ja muudele haigust leevendavatele terviseprotseduuridele. Laps on arvel allergoloogi juures. Laps on aktiivne, suhtleb interneti ja mobiiltelefoni teel, peab lemmiklooma ning käib huvikeskuses „Kullo“. Arstid on soovitanud taastusraviks ujumist. Et rahuldada kõiki lapse esmavajadusi, peaks kostja osalust suurendama 1000 kroonilt vähemalt 2300 kroonini kuus. Hageja palus 23.03.2007 ja 14.05.2007 muudetud hagiavalduse kohaselt kohtul mõista kostjalt hageja kasuks tütar H.A ülalpidamiseks tagasiulatuvalt 01.01.2006 - 31.12.2006 kuus 1400 krooni ehk kokku 14 000 krooni, alates hagi esitamisest 01.11.2006 -31.12.2006 suurendada elatist 2170 kroonini kuus ja alates 01.01.2007 suurendada kostjalt väljamõistetavat elatist 2300 kroonini kuus. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja nõustus hagiga osaliselt. Kostja on nõus tasuma 2000 krooni kuus, kui hageja ei loobu nõudest tagasiulatuvalt ning 2200 krooni kuus, kui elatise suurendamine toimub alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kostja leiab, et hageja poolt näidatud korteriüür ei kuulu H.A kulutustesse. Kostja sõnutsi puudub seos hageja ema raske tervisliku seisundi ja elatise suurendamise nõude vahel. Tallinna Linnakohus mõistis elatise summas 1000 krooni ja kostja on nimetatud kohtuotsust ka täitnud, varem küll ebaregulaarselt, kuid alates 2003 novembrist regulaarselt ja nõuetekohaselt. Kuna hageja pole pöördunud seni kohtu poole elatise suurendamise nõudega, jätkas kostja kohtuotsuses toodud summa tasumist. Kostja leidis, et konkreetse elatise suuruse määrab kohus ja see ei suurene automaatselt, kui Vabariigi Valitsus kehtestab suurema palga alammäära ja seeläbi suureneb elatise seadusega sätestatud minimaalmäär. Kostja palus jagada menetluskulud mõlema poole vahel.

Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi osaliselt, suurendades kostjalt väljamõistetud elatist alates hagi esitamisest 01.11.2006 ja määras elatisraha suuruseks 2170 krooni. Seoses hagi osalise rahuldamisega, jättis kohus menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades. Kohus asus seisukohale, et lapse huvid ei pea kannatama seetõttu, et tema vanemad elavad lahus ja ei saavuta kokkulepet lapse ülalpidamise osas. Kohus lähtub otsuse tegemisel lapse huvidest. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et kuna elatise minimaalmäära arvutamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär muutub, kuulub ka väljamõistetud elatis ses osas automaatselt ümberarvestamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 456 lg 4 kohaselt peatab kohtuotsuse jõustumise vaid kohtuotsuse seaduslik vaidlustamine. Perekonnaseaduse (PKS) § 70 lg 1 kohaselt mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest kui isik ei täida ülalpidamiskohustust. PKS § 70 lg 2 võimaldab kohtul hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust. Kohus leidis, et PKS § 70 lg 2 sätted ei laiene elatise suurendamise hagile kahel põhjusel – esiteks käsitleb viidatud norm elatise väljamõistmist, mitte juba väljamõistetud elatise suurendamist. Nimetatud on käsitletavad erinevate õiguslike alustena nõuetekohaselt ülalpidamiskohustust mittetäitva isiku vastu õigustatud isiku õiguste maksmapanemiseks. Teiseks – ülalpidamiskohustuse mittetäitmine PKS § 70 lg 2 mõttes tähendab hageja õiguste rikkumist,

3(5) millele ei ole võimalik reageerida muul moel, kui oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöördumine. Käesoleval juhul on hageja nõue juba eelneva kohtuotsusega maksma pandud ja kohtuotsuse mittetäitmiseks ei ole vaja pöörduda kohtu poole, vaid algatada täitemenetlus. Jõustunud kohtuotsuses kirjeldatud asjaolude muutmine uue kohtuotsusega tagasiulatuvalt, st. ajavahemikuks, mil oli jõus eelmine kohtuotsus ja hageja ei olnud esitanud uut nõuet, millest kostja oleks saanud teada, on kostja seadusega kaitstud õiguste rikkumine. Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt on põhjendatud elatise suuruseks alates hagiavalduse esitamisest 2170 krooni kuus. Kostja töölepingust nr 249 nähtuvalt töötab kostja alates 08.01.2007 AS Infotark autojuht-logistiku ametikohal ja tema põhipalk on

10 000 krooni kuus. Töölepingu p 1.3 kohaselt on kostja tööle võetud katseajaga, katseaja viimane kuupäev on 07.05.2007. Arvestades asjaolu, et 14.05.2007 toimunud kohtuistungil kostja kinnitas, et tema andmete osas muudatusi pole, on kostja katseaeg möödunud. Kohus järeldas sellest, et kostjal on püsiv töökoht regulaarse igakuise sissetulekuga, mistõttu ta on võimeline tasuma elatist nõutud suuruses. H.A ülalpidamiseks vajalike asjade soetamise kuludokumentidega, üüriarvetega ja arstitõenditega on tõendatud H.A üldiste ja haigusest tingitud erivajaduste suurus. Kohus leidis, et hagi selles osas on põhjendatud ja tõendatud, esitatud kviitungitest ja arvetest nähtuvalt ei ole tegemist ebamõistlikult suurte kulutustega. Kohus arvestas elatise suuruse määramisel ka hagejapoolse tulumaksukohustusega. Kohus ei nõustunud hageja taotlusega suurendada elatist 01.01.2007 2300 kroonini kuus. PKS § 61 lg 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär, kuid seadus ei ole elatise suurust pannud sõltuvusse minimaalpalga suurusest. Asjaolu, et hageja on 2007 olnud sunnitud lapse vajaduste rahuldamiseks sõlmima krediitkaardi kasutamise lepingu, ei ole käsitletav lapse vajaduste suurenemisena. Eelmise kohtuotsusega kostjale pandud kohustuse rikkumise puhul on hagejal õigus pöörduda kohtuotsuse sundtäitmiseks kohtutäituri poole. Eelmise kohtuotsusega väljamõistetud elatise võlgnevus ei mõjuta käesolevas tsiviilasjas elatise nõuet, samuti ei saa käesoleva tsiviilasja nõudele juurde liita võlgnevust varasema kohtuotsusega pandud kohustuse osas. Kohus rõhutas, et vastavalt PKS § 61 lg 3 võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust edaspidi muuta.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus K.A esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kohustada A.A maksma K.Ale alaealise H.A ülalpidamiseks välja elatisraha järgmiselt: alates 01.01.2006 kuni 31.10.2006 suurendada elatist 2170 kroonini kuus ja mõista nimetatud perioodi eest tagasiulatuvalt välja kokku 14 000 krooni; alates hagi esitamisest 01.11.2006 kuni 31.12.2006 suurendada elatist 2177 kroonini kuus; alates 01.01.2007 suurendada elatist 2300 kroonini kuus. Hageja palub kõik kohtukulud panna kostja kanda. Hageja esitas nõude 2300 kroonise elatise väljamõistmiseks tuginedes kirjalikult esitatud kalkulatsioonile ja tõenditele, millele kostja põhjendatult vastu ei vaielnud. Vastavalt lisatud kalkulatsioonile oli ühe vanema arvestuslik osalus lapse ülalpidamiseks 2468, 93 krooni kuus. Seega oli nõue esitatud juba alla tegelike vajaduste suurust. Seega puudus maakohtul alus hageja nõudega mittenõustumiseks elatise suurendamiseks 2300 kroonini alates 01.01.07. Hageja leiab, et kohus pole põhjendanud, millistel kaalutlustel ta rahuldas nimetatud nõude osaliselt ehk 130 krooni väiksemana. Kohus on seega elatist põhjendamatult vähendades läinud vastuollu oma otsuses väljendatud varasema kinnitusega, et ta lähtub otsuse tegemisel lapse huvidest. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et elatise suurendamise korral ei ole alust täiendavalt elatise väljamõistmiseks ning sellisele nõudele ei laiene PKS § 70 lg 2 sätted. PKS § 70 lg 2

4(5) annab võimaluse mõista kohustatud vanemalt elatis välja tagasiulatuvalt, nähes seejuures selle sätte kohaldamise eeldustena ette asjaolud, et vanem ei täitnud ülalpidamiskohustust ühe aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ning ei esinenud elatise suuruse vähendamise aluseid. Vaieldamatult tuleneb PKS-st lapse õigus saada selleks kohustatud vanematelt piisaval määral elatist. Piisava elatise suuruse tingib eelkõige lapse vajadused ja elukvaliteedi tase ning ka erivajadused, kui need esinevad. Kuivõrd PKS kohustab lahuselavat vanemat last kasvatavale vanemale piisaval määral elatist tasuma, siis ongi sellise kohustuse rikkumine eelnevalt kohtuotsusega väljamõistetud elatise määra muutmise hagi esitamise aluseks.

PKS § 60 nähtuvalt tekib vanemal lapse ülalpidamiskohustus siiski eelkõige imperatiivse iseloomuga õigusnormi alusel, mitte varasema kohtuotsuse alusel nagu kohus oma otsuses ekslikult leiab. Elatise väljamõistmise kohtuotsuses üksnes kinnitatakse ülalpidamiskohustuse olemasolu ja suurust otsuse tegemise aja seisuga, seal vastava kohustuse olemust ei muudeta, tekitata ega lõpetata. Kehtiv PKS näeb ette alused elatise suurendamiseks ja ei anna seega alust progresseeruva iseloomuga elatise väljamõistmiseks, iseküsimus on muidugi, kuidas üks või teine kohus seda põhimõtet praktikas järgib.

Seega kehtiv PKS põhimõtteliselt välistab elatise puhul tulevikunõude iseloomu. Kui lapse vajadused on vahepeal suurenenud võrreldes varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise määraga ja senisest elatiserahast enam ei piisa, siis oli hagejal kui last peamiselt kasvataval vanemal õigus ja ka kohustus esitada lahuselavale kostjale nõue suurendada makstavat elatist. PKS ei tulene, et elatist saav lapsevanem peab elatise suurendamiseks tingimata kohtusse pöörduma. Senisest suuremat elatist on vanematel õigus seaduse järgi ka vabatahtlikult ja omavaheliste kokkulepete alusel maksta, sest aluseks ei ole mitte kohtuotsusega fikseeritud määr, vaid lapse tegelikud huvid ja (eri)vajadused.

Kostja ei vaielnud vastu hagiavalduse väitele, et kohtule hagi esitamise eelselt oli talle selline nõue esitatud ning ta ei soostunud vabatahtlikult elatise igakuist makset suurendama, seega tekkis hagejal alus kohtusse hagi esitamiseks ning selles panna kostjale süüks elatisekohustuse rikkumist osas, milles lapse vajadused olid suurenenud. TsMS järgi ei pea tõendama faktilist asjaolu, millele vastu ei vaielda. Kohus väitis seega otsuses alusetult, et hageja sellist nõuet kohtueelselt ei ole esitanud. Kuivõrd PKS väärtustab last ja tagab talle esmavajaduste rahuldamise tema vanemate poolt ning ka kohus peab neist põhimõtetest alati lähtuma, annab ülalpidamiskohustuse rikkumise tuvastamise korral PKS § 70 lg 2 piisava aluse kohustatud lapsevanemalt suurendatud osas elatise väljamõistmiseks ka tagasiulatuvalt.

Kohtu poolt varasema otsuse muutmine ehk elatise suurendamine ei ole midagi muud, kui täiendavalt elatise väljamõistmine. Selliseks väiteks loob aluse asjaolu, et kohtul on kohustus ka suurendatud osas elatise väljamõistmiseks kontrollima nõude põhistatust analoogselt esimesel korral elatise väljamõistmise otsuse tegemisega. Seega kohtu jaoks ei ole sisulist vahet elatise suurendamisel suurendatava osa ja esmasel väljamõistmisel määratava elatisemäära vahel. Kohus on seotud üksnes varasemas kohtulahendis tuvastatud asjaoludega, mida elatise suurendamiseks esitatud hagis ei käsitletud.

Elatise suurendamiseks saavad aluseks olla üksnes uued asjaolud ja lapsel suurenenud vajadused. Seega on kohtu vastav järeldus väär ja järelikult ka hageja nõude rahuldamata jätmine põhjendamatu.

Vastustaja seisukoht A.A ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 05.06.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kuna kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.

5(5) Elatise suurust võib PKS § 61 lg 3 järgi muuta, kui vanema varaline seisund või lapse vajadused on muutunud. Elatise suuruse muutmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud vajadusest, kuid arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga. PKS § 61 lg 4 kohaselt ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohtukolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda vaid lapse huvidest. Nii PKS § 61 lg 2 kui ka lg 3 näevad ette, et elatise väljamõistmisel arvestatakse nii lapse vajadusi kui ka kummagi vanema varalist seisundit. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kostja asus tööle 21.08.2006, seega sai ta täispalga alles oktoobris 2006. Hagi elatise suurendamiseks on maakohtule esitatud 25.10.2006, s.t praktiliselt kohe peale seda, kui kostja majanduslik olukord paranes. Kolleegium leiab, et maakohus kohaldas eelnimetatud sätteid õigesti, s.o arvestas elatise suurendamisel õigesti nii lapse vajadusi kui ka vanemate varalist seisundit. Kohus on selles osas oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. PKS § 70 lg 1 kohaselt kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatishagi esitamisest. Ka elatise suurendamise hagides mõistetakse suurendatud elatis välja alates vastava hagi esitamisest. PKS § 70 lg 2 kohaselt võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud käesoleva seaduse §-is 61 lg 6 nimetatud asjaolusid. Kohtukolleegium leiab, et elatise suurendamine tagasiulatuvalt antud sätte alusel ei ole võimalik. Kuni Tallinna Linnakohtu otsuse muutmiseni oli kostja kohustatud täitma seda otsust ning talle ei saa panna tagantjärgi kohustust maksta suuremat elatist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et jõustunud kohtuotsuses kirjeldatud asjaolude muutmine uue kohtuotsusega tagasiulatuvalt, on kostja seadusega kaitstud õiguste rikkumine. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud elatise suurendamine alates hagi esitamisest. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola