3-07-1148/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-07-1148 Otsuse kuupäev 28. september 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Stanislav Issajev´i kaebus Tartu Vangla toimingu – 21. mai 2007.a kiri nr V- 1/2749 - peale Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vanglas kinnipeetav Stanislav Issajev esitas 19.03.2007.a Tartu Vanglale taotluse elamisloa, ID-kaarti ja passi saamiseks. Tartu Vangla vastas kaebuse esitajale kirjalikult 21.05.2007.a kirjaga nr V1/2749. Kirja kohaselt sätestab välismaalaste seadus, et Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks Välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 5 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust, mis tähendab, et elamisluba ei pea kinnipidamise ajal pikendama ja taotlema. 01.07.2006.a jõustus Isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatus, mille § 7¹ kohaselt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema isikutunnistust ega reisidokumenti. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 18 ¹ kohaselt on kinnipeetaval õigus taotleda vanglas kinnipidamise kohta õiendit, mis on isikut tõendav dokument Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõike 1 ja § 4 lõike 1 tähenduses. Vangla annab isikule nimetatud õiendi, kui isikul ei ole muud kehtivat isikut tõendavat dokumenti. Kirja kohaselt võis S. Issajev seoses sellega, et tema tähtajaline elamisluba kaotas kehtivuse, uut elamisluba hakata taotlema mitte varem kui üheksa kuud enne vangistusest vabanemist või võimaliku tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamist.

Stanislav Issajev ei nõustunud Tartu Vangla 21.mai 2007.a kirjaga nr V1/2749 ja esitas 04.06.2007.a kaebuse Tartu Halduskohtusse.

Kaebuse põhjendused ja taotlus

2. Kaebuse kohaselt esitas Stanislav Issajev 19.03.2007.a Tartu Vangla direktorile taotluse elamisloa, ID-kaardi ja passi saamiseks, kuid neid ei tehtud. 04.04.2007.a esitas S. Issajev Tartu Vangla direktorile kaebuse selle peale, et spetsialist-pasportist teatas taotletud toimingute tegemisest keeldumisest suuliselt, mitte kirjalikus vormis, nagu oli palutud. 17.05.2007.a esitas kaebuse esitaja uuesti direktorile kaebuse soovides vastust küsimusele, miks ei ole talle kirjalikult vastatud 19.03.2007.a esitatud taotlusele ja 04.04.2007.a esitatud kaebusele.

Vangla 21.05.2007.a vastuse nr V-1/2749 sai Stanislav Issajev kätte hilinemisega ning sellega rikuti VangS § 11 lg-st 5 tulenevat 30 päevast tähtaega. Põhiseaduse kohaselt võib igaüks saada Eesti kodanikuks. Põhiseadus võeti vastu 1991.aastal ning peale seda ei ole seadust muudetud. Eluaegne kinnipeetav võib omada ID-kaarti ja passi ning ise leida endale tööd, kui tal on need dokumendid olemas. Elamisloa ja dokumentideta ei ole kaebuse esitajal võimalik iseseisvalt tööd otsida. Justiitsministeeriumi ajaloos on kinnipeetavad ka ise endale tööd leidnud. Euroopas tehakse ükskõik millises vanglas ükskõik milliseid dokumente, isegi lube. Kaebuse esitaja leiab, et Vangistusseaduse § 18 on vastuolus kõigi seadustega, moraali-ja eetikaprintsiipidega ning terve mõistusega. Kaebuse esitaja Stanislav Issajev palub kohtul tühistada Tartu Vangla 21.05.2007.a vastus nr V-1/2749 ja tunnistada, et vangla vastus anti hilinemisega rikkudes sellega Vangistusseadust.

Vastustaja vastuväited

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 4 lg 1 järgi on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu haldusakt.

Tartu Vangla 21.05.2007.a kirjaga nr V1/2749 selgitati kaebajale elamisloa ja isikut tõendavate dokumentide taotlemisega seonduvat, mis ei reguleeri üksikjuhtumit ega too kaebajale kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole vaidlusaluse kirja puhul tegu haldusaktiga HMS § 51 ja HKMS § 7 mõttes ja kaebajal ei ole õigust seda halduskohtus vaidlustada.

HMS § 106 loeb toiminguks haldusorgani tegevuse, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes. Sama seaduse § 107 lg 2 kohaselt määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel ja § 108 näeb ette kirjaliku põhjendamiskohustuse juhul, kui toiminguga piiratakse isiku õigusi.

Kaebaja esitas 19.03.2007.a Tartu Vanglale taotluse elamisloa, ID-kaarti ja passi saamiseks, taotledes seega toimingu sooritamist. Taotlusel on inspektor-kontaktisiku Kirsika Petersoni märkus, et taotluse esitaja soovib kohtuda sotsiaaltöötajaga. Vangla sotsiaaltöötaja Aster Tooma vestles kaebajaga ning selgitas talle, miks tema taotlust ei ole võimalik rahuldada. Seda kinnitab ka taotlusel olev kaebaja 03.04.2007.a omakäeline märge, et sotsiaaltöötaja

vestles temaga, kuid tema küsimust ei lahendatud ning kaebaja soovib veelkord selle ametnikuga rääkida.

04.04.2007.a ja 17.04.2007.a taotles kaebaja toimingu sooritamisest keeldumise kirjalikku põhjendust. A. Tooma käis 19.04.2007.a taas selgitamas kaebajale, miks ta ei saa soovitud dokumente taotleda.

17.05.2007.a esitas kaebaja uue taotluse, soovides taas kirjalikku põhjendust. Kaebajale vastati kirjalikult 21.05.2007.a, s.o 47 päeva peale esialgse kirjaliku põhjenduse nõude esitamist. Tartu Vangla on seisukohal, et õigusaktidest tulenevalt ei lasunudki vanglal kohustust kaebaja poolt soovitud toimingust keeldumist kirjalikult põhjendada, selgitamiskohustus täideti kahel korral suuliselt ja toimingust keeldumine 21.05.2007.a kirjaga nr V1/2749 ei olnud kaebaja õigusi piirav järgmistel põhjustel.

Välismaalaste seaduse § 3 loeb välismaalaseks isiku, kes ei ole Eesti kodanik. VMS § 181 kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks samas seaduses sätestatud seaduslikku alust. VMS § 135 p 6 alusel loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui välismaalasel ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.

Vastustaja juhib tähelepanu ka VMS § 12 lg 4 p-le 5, mille kohaselt tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.

Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 71 kohaselt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema isikutunnistust ega reisidokumenti.

Ebaõige on kaebaja arvamus, et elamisloa ja dokumentideta ei ole tal võimalik iseseisvalt tööd otsida - VMS § 131 lg 4 p 2 kohaselt võib Eestis töötada välismaalasest kinnipeetav vanglas viibimise ajal.

Tartu Vangla leiab, et kirjaliku vastuse andmine esialgsest nõudest 47 päeva möödudes ei olnud õigusvastane, kuna kaebaja taotlusele vastati suuliselt tähtaegselt. Kuna toimingu sooritamisest keeldumine ei piira kaebaja õigusi, puudus vastustajal seadusest tulenev kirjalik selgitamiskohustus. Arvestades kaebaja isikut ja tema arusaamisvõimet pidas vangla sotsiaaltöötaja põhjendatult otstarbekamaks selgitada talle vahetult suuliselt toimingu sooritamise võimatuse põhjuseid ning kaebaja võimalusi edaspidiseks elukorralduseks.

Tartu Vangla leiab, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub vajadus. Kaebaja viide VangS § 11 lg-le 5 ei ole asjakohane – nimetatud säte reguleerib vaide lahendamise tähtaega. Kõnealuses vaidluses ei ole kaebaja vaiet esitanud. Kirjadele, taotlustele ja avaldustele vastamisel on Tartu Vangla käesoleva ajani juhindunud Vabariigi Valitsuse 26.02.2001.a määruse nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ § 35 lg-st 1, mille kohaselt vaadatakse dokument läbi, asi lahendatakse ja teatatakse saatjale tulemustest hiljemalt 30 päeva jooksul. Tartu Vangla juhindub oma tegevuses samast sättest ka edaspidi kuni selle muutmise või kehtetuks tunnistamiseni.

Ülaltoodu alusel on Tartu Vangla seisukohal, et kaebus Tartu Vangla 21.05.07.a kirja nr V1/2749 õigusvastasuse tuvastamiseks kuulub Stanislav Issajevile tagastamisele HKMS § 11 lg 4 alusel, kuna kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

Vastustaja palub jätta Stanislav Issajevi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks kirjadele vastama 30 päeva jooksul rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus

4. Halduskohtule esitatud kaebuse saab lugeda lubatavaks ja tähtaegselt esitatuks. Kaebuse lubatavuse üle otsustamisel lähtub kohus kaebuse eesmärgist, milleks on kaebuse esitaja soov taotleda tähtajalist elamisluba ja isikutunnistust ning reisidokumenti. Kaebuse alusel saab järeldada, et kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja kiri takistab tema soovi täitumist ning, et temale vastati viivitusega.

HKMS § 4 lõige 2 sätestab, et toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud vastustaja kirja käsitleb kohus nõustamisena.

HKMS § 6 lõike 1 kohaselt algatab halduskohus haldusasja kaebuse või protesti alusel. HKMS § 6 lõike 2 punkti 2 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist. HKMS § 6 lõike 3 punkti 1 alusel võib lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule kaebusega taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. HKMS § 26 lõike 1 punktide 2 ja 3 kohaselt on kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel halduskohtul õigus teha ettekirjutus õigusvastaselt peatatud haldusakti täitmiseks, välja andmata jäetud haldusakti väljaandmiseks või sooritamata toimingu sooritamiseks ja tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Seega on halduskohtu pädevuses käesoleva vaidluse lahendamine.

Kaebuse tähtaegsusele kohaldub HKMS § 9 lõige 5, mille kohaselt kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Seega on tegemist tähtaegse nõudega. 5. HKMS § 7 lõige 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohus, tutvunud kaebuse ja kaebuse esitaja poolt asja menetluse kestel esitatud taotlustega, vastustaja vastusega kaebusele, hinnates asjas kogutud kirjalikke tõendeid kogumis, on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punktide 2 ja 3 koostoimest tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva või tema subjektiivseid vabadusi piirava toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine.

Kohus on seisukohal, et käesoleva vaidluse esemeks olev toiming ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema seadusega kaitstud vabadusi, mille tõttu puudub halduskohtul alus toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks nii vastuse sisulisest aspektist kui vastustaja väidetava viivitamise aspektist lähtudes. Kaebuse kohaselt ei ole kaebuse esitaja puhul tegemist Eesti kodanikuga, kuna kaebuse esitaja osundab, et Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt võib igaüks saada Eesti kodanikuks. Kinnipeetavate registri väljavõtte (tl 47) kohaselt on kaebuse esitaja Vene Föderatsiooni kodanik. Seega on kaebuse esitaja puhul tegemist välismaalasega, kuna VMS § 3 lõige 1 sätestab, et välismaalane on käesoleva seaduse mõistes isik, kes ei ole Eesti kodanik. Kaebuse esitaja on vanglas kinni peetav isik, kuna ta vaidlustab Tartu Vangla kirja. VMS § 51 lõike 1 punkti 7 kohaselt peab Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks on muuhulgas vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Kuna kaebuse esitaja on vanglas kinni peetavaks isikuks, siis on temal kohustus Eestis viibida ja see kohustus tuleneb süüdimõistvast kohtuotsusest. Sama tuleneb VMS § 181 , mis sätestab, et Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud muud seaduslikku alust peale kohtulahendi. VangS § 18 1 lõiked 1- 4 sätestavad:

(1) Kinnipeetaval on õigus taotleda vanglas kinnipidamise kohta õiendit, mis on isikut tõendav dokument isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõike 1 ja § 4 lõike 1 tähenduses.

(2) Vangla annab isikule käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiendi, kui isikul ei ole muud kehtivat isikut tõendavat dokumenti.

(3) Vanglas kinnipidamise õiendiga võib kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes suhetes, sealhulgas perekonnaseisutoimingute ja notariaaltoimingute tegemisel.

(4) Vanglas kinnipidamise õiend kehtib kuni isiku vanglast vabastamiseni. Vabastamisel võtab vangla õiendi isikult ära ning lisab selle kinnipeetava isiklikku toimikusse.

Seega on vastustaja kaebuse esitajale õigesti selgitanud, et tal puudub alus ja vajadus nii elamisloa kui isikutunnistuse taotlemiseks, kuna tema Eestis viibimise seaduslikuks aluseks on jõustunud kohtulahend ja vajadusel on tal võimalik vajadusel taotleda vanglas kinni pidamise kohta õiendit. Kohus on erinevalt kaebuse esitajast seisukohal, et Vangistusseaduse osundatud sätted ei ole vastuolus Põhiseadusega, kuna tegemist ei ole isiku põhiõiguste piiramisega.

Vastustaja on õigesti osundanud asjaolule, et kaebuse esitaja taotlus tähtajalise elamisloa andmiseks või pikendamiseks kuuluks VMS § 12 lõike 4 punkti 5 alusel rahuldamata jätmisele, kuna nimetatud sätte kohaselt tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus

kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.

Kinnipeetavate registri väljavõtte (tl 47) kohaselt on kaebuse esitaja viimase vangistuse alguskuupäevana märgitud 08.08.1995.a. Seega on kaebuse esitaja puhul tegemist isikuga, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Vastustaja on õigesti osundanud ka asjaolule, et kaebuse esitaja taotlus ei kuuluks mitte ainult rahuldamata jätmisele vaid üldse läbivaatamata jätmisele, kuna VMS § 13 5 punkt 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui ilmneb, et välismaalasel ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Seega oli vastustaja õigustatud mitte edastama kaebuse esitaja taotlust selle menetlemiseks pädevale institutsioonile. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 7 1 kohaselt ei pea vanglas kinni peetaval isikul olema isikutunnistust ega reisidokumenti. Kaebuse esitajal puudub lisaks õigusliku aluse puudumisele seega ka põhjendatud huvi toimingu õigusvastuse kindlakstegemiseks, kuna VMS § 13 1 lõike 4 punkti 2 kohaselt võib vanglas viibimise ajal ilma tööloata Eestis töötada välismaalane, kes on kinnipeetav. Seega puudub alus vastustaja toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kuna kaebuse esitajal puudub sisuline põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, siis puudub kohtul alus ka vastustaja kirjaliku nõustamisega viivitamise suhtes ettekirjutuse tegemiseks, kuna vastustaja nõustamistoiming on sisuliselt õige. Kaebuse esitajal puudub seega alus taotleda tähtajalist elamisluba ja isikutunnistust ning reisidokumenti, mille tõttu on välistatud kaebuse rahuldamine kaebuse eesmärgist lähtudes.

Roby Koik Kohtunik