3-07-670/10 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-07-670

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

Kohtunik

Ülle Polluks

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. september 2007 Jõhvi

Kohtuasja number

3-07-670

Kohtuasi J.K esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik`u kaebus ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 19.02.2007.a otsuse punktide 2; 2.1 ja 2.2 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes.

Kohtuistungite toimumise aeg 29.august 2007

Kohtuistungil osalenud isikud Kaebuse esitaja J.K, tema esindaja Jüri Leppik Vastustaja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni esindaja Kai Amos Kolmanda isiku T.K esindaja Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulu menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse võib vaidlustada Tartu Ringkonnakohtus. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 14.03.1995 otsusega nr. 25-99 (toimik nr. 05608) tunnistati omandireformi objektiks Illuka vallas asuv 52,99 ha suurune Xxxxx X maa, endisteks omanikeks E.K ja J.K ning õigustatud subjektideks E-M.P, K.K, E.K, V.P, T.V, E.J, E.R, K.K ja J.K ( T.lk 84 jj).

3-07-670

2 02.04.2007 esitas J.K esindaja Jüri Leppik Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse ning palus ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 19.02.2007.a otsuse punktide 2; 2.1 ja 2.2 kehtetuks tunnistamist

ja kohustava ettekirjutuse tegemist ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni otsus uuesti läbi vaadata kohtuotsuses toodud motiividel ( t.lk 2 jj). Kaebuse esitaja soovib, et asja uuel läbivaatamisel vastustaja tuvastaks kaebuse esitaja pärimisõigust ning tunnistaks ta õigustatud subjektiks kaebuses toodud alustel ja ulatuses jättes uue otsusega välja varasemalt vastustaja poolt mõned õigustatud subjektiks tunnustatud isikud. ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 19.02.2007.a otsuse punktis 2 märgiti: „Muuta ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr. 25-99, toimik nr. 05608, ½ talumaa Xxxxx X kinnistu nr 6858 14.03.1995 otsuse nr. 25-99 p 2 omanikuna märgitud Johannes Kollo, järgmiselt „: Vaidlustatud otsuse punkti 2.1. kohaselt määrati kinnistu nr 6858 Xxxxx X talumaa omanikeks ½ osas ( 03.03.1933.a kohtuotsuse alusel) A., E. ja E.K igaüks 1/13 osas ning A., R., M., H. ja K.K igaüks 2/13 osas. Kaebuse esitaja soovib, et otsuse p 2.1. oleks kinnistu nr 6858 talumaa omanikuks kogu ½ ulatuses määratud ainult pärandaja J.K vanem poeg R.K. Kaebuse esitaja põhistab oma nõuet asjaoluga, et maa õigusvastase võõrandamise ajal 1940.a. Eestis kehtinud Balti Eraseadus nägi ette, et J.K pärandustombule kuulunud maaosa omanikuks sai olla ainult pärandaja vanim poeg R.K. Vaidlustatud otsuse punktis p 2.2.on nimetatud talumaa ½ osas õigustatud subjektid : E.P 55/195 mõttelises osas, K.K 70/195 mõttelises osas J.K, E.J, E.R, T.V ja K.K –igaüks 14/195 mõttelistes osades Kaebusest nähtuvalt on kaebuse esitaja arvates tema, so J.K, E.J, E.R, T.V ja K.K osad, mille suhtes nad on õigustatud subjektideks tunnistatud, väiksemad, kui need olema peaksid ja kaebuse esitaja taotleb vastustajale ettekirjutuse tegemist uue otsuse tegemiseks, millega nimetatud isikud tunnistataks õigustatud subjektideks suuremates osades. Seepärast ei nõustu kaebaja vaidlustatud otsusega. Kaebaja ei pea Maakonnakomisjoni (vastu)väiteid seadusest tulenevateks, viitas Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr. 161 kinnitatud korra punkt 21, ORAS §-dele 7-8, MaaRS § 5.

ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni kirjalikus vastuses kaebusega ei nõustutud ning paluti jätta J.K esindaja Jüri Leppik´u kaebus ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 19.02.2007 otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks rahuldamata ning jätta kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja tugines vaidlustatud otsuses 03.03.1933 kohtuotsustele, viidates, et puudub dokumentaalne tõestus selle kohta, et Xxxxx X talumaa ainsaks pärijaks oleks olnud J.K soovi kohaselt tema isa R.K. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema esindaja kaebuse väidete ja taotluste juurde ning esitasid 13 060 krooni suuruse kohtukulu hüvitamise nõude ( t.lk 87 jj). J.K möönis, et tegeleb selle maa asjaga juba 12 aastat ja maavalitsus ei ole selle aja jooksul suutnud otsust teha. Jüri Leppik leidis, et käesoleva asja probleem ja viga on see, et tegelikult ei ole proovitud vaadelda kõiki tõendeid kogumis. et neid loogilises ajalises kontekstis olustikku mõelda ning lahendada pädevuse piires õiguslik küsimus, kes oli õigusvastaselt võõrandamise hetkel vara omanikuks ja kes olid õigustatud subjektideks. ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni esindaja K. Amos jäi samuti kirjalikult väidetu juurde. Ta selgitas, et otsuse 2-l lehel (t lk 7) on toodud välja dokumendid, millele tugineti.

3-07-670

3 Teksti kirjeldusest on aru saada, et tunnistust (t lk 22) on arvestatud. Komisjon ütleb otsuses, et omandiõigus on tõendamata. Vastustaja ei ole küsimust pealiskaudselt lahendanud ja ebaseaduslikku otsust teinud. Kolmandad isikud H.P ja T.K on esitanud kohtule kirjalikud vastuväited ( t.lk.63 jj). Istungil jäi T.K esindaja Karina Lõhmus-Ein kohtule esitatud kirjalikult väidetu juurde. Ta selgitas, et toetab vastustaja seisukohta ning ta ei loe välja kaebusest väidet, et vaidlusalune otsus oleks motiveerimata. Kord ütleb ära, mis dokumente tuleb arvestada maaomandiõiguse kindlaks määramisel. Vaidlustatud otsusest nähtub, et kõiki tõendeid on vaadatud ja on leitud, et need ei tõenda omandiõigust. Üheski dokumendis ei ole tõendatud, et R.K`le kuulus 1/2 maast. Dokumentaalne tõend tunnistus (t lk 22) näitab, et talle kuulus 1/7 mõttelist osa. Komisjon pidigi lähtuma 1933.a kohtuotsusest, sest see on Korra alusel tõend, mida tuleb arvestada. Ülejäänud tõendid ei lükka kohtuotsust ümber ei üksikuna ega kogumis. Kõik hilisema perioodi tõendid näitavad A.K omanikuna. T.K esindaja Karina Lõhmus-Ein esitas kohtule 14 233.75 krooni suuruse kohtukulu hüvitamise nõude ( t.lk 94 jj).

KOHTU PÕHJENDUSED

Esitatud kaebus on lubatud, kuid on põhjendamata ning ei kuulu rahuldamisele. Kohus tugineb haldusasja nr 3-07-670 toimikule, kohtuistungi protokollidele ja toimiku 05608 materjalidele.

Omandireformi käigus esitatavate avalduste läbivaatamist reguleerib Vabariigi Valitsuse 28.augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korrale (Kord). Korra punkti nr 15 kohaselt tehakse avalduste ja tõendite läbivaatamisel kindlaks ka õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. Tõendid, mille alusel maakonnakomisjon teeb kindlaks maa kuuluvuse, on loetletud Korra 21. punkti 2 lõikes. Nendeks tõenditeks on 1938 aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud Maksualuste maaüksuste nimekirjade ja kinnistusraamatute sissekanded, ostumüügilepingud, kohtuotsused, kinkelepingud ja pärandite vastuvõtu dokumendid. Eeltoodust lähtuvalt tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa võõrandamisaegne omanik kindlaks määrata eeskätt kinnistusraamatu sissekannete ja notariaalselt tõestatud lepingute alusel. Kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 22 kohaselt taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole.

Toimiku kohaselt olid ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonil nimetatud otsuse tegemise ajal olemas asjaomaste isikute avaldused, perekonnaseisu dokumendid, talundilehed, aastate 1948 ja 1949 majapidamisraamatute andmeid kajastav arhiiviteatis, E.K rehabiliteerimise tõend ning arhiiviteatis J. ja E.K päranduse jaotamise toimiku dokumentidega, kohtuotsused 1929 ja 1933.a.,arhiiviteatis nr 451. Toimikus 05608 on vastustaja kogunud Korras nimetatud dokumente, neile tuginedes ei leia kinnitust kaebuse esitaja esitatud väide J.K pärandustombu ülemineku kohta vaid pärandaja vanimale pojale R.K’le.

3-07-670

4 Balti Eraseadus (BES) § 812 sätestas, et kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse omanikuks ainult see, kes oli kantud avalikesse kohturaamatutesse, kinnistusraamatusse.

15.10.1929 aasta kohtuotsuse alusel oli vara omanikuna kinnistusraamatusse kantud J.K pärandustomp. 1933 aastal toimus J.K ( otsuses K) pärandustombu pärandi jagamise kohtuistung, kus pärimisõigustesse kinnitati tema lesk A.K ning tütred E. ja E. igaüks 1/13 osas; pojad K., M., R., A. ja H. – igaüks 2/13 osas. Kohtuotsuse alusel pärijaid omanikena kinnistusraamatusse kantud ei olnud ( T.lk 37 jj). BES § 2622 kohaselt pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma, BES § 2624 kohaselt said alaealised pärijad avaldada tahet pärandi vastuvõtmiseks vaid seadusliku esindaja kaudu, seepärast tegi Illuka valla Vaeslaste kohus 15.02.1933 aastal otsuse, et J.K pärandustombu hooldaja A.K ja kaashooldaja E.S on vastu võtnud J.K päranduse tombust alaealistele lastele M.`le, H.`le, K.`le, E.`le ja E.`le kuulunud osa ( t.lk.41). Samuti sätestas BES, et lesele koos lastega kuulus õigus täielikult vallata surnud mehe vara seni, kuni ta seda ise soovis. Lesk võis mehest järele jäänud pärandit mitte ainult juhtida, vaid ka kasutada, andmata sellest kellelegi, s.h. lastele aru. Lastele kuulus ema lesepõlve ajal vaid õigus oodata isa pärandi suhtes oma õigusjärglust, mis võis teoks saada mitte enne ema surma või vara jagamist tema poolt seaduses ettenähtud alustel (BES §-d 1711, 1712, 1714, 1718, 1719). A.K (suri 17.01.1954, surmatunnistuse ärakiri t.lk 45) ei teinud enne maa natsionaliseerimist enda ega ka alaealiste laste vastu võetud pärandiosade kohta mingeid ümberjagamiseloobumise-muutmise korraldusi, seega puudub dokumentaalne tõestus asjaolu kohta, mida kaebaja püüab tõendada – st et kogu J.K pärandustombule kuulunud ½ osa talumaakohast Xxxxx X, kinnistu 6858 omanikuks õigusvastaselt võõrandamise ajal oli R.K. Olemasolevate dokumentide alusel sai maakonnakomisjon maa endisteks omanikeks tunnistada vaid 1933 aastal vastu võetud J.K (K) päranditombu jaotamise kohtuotsuses märgitud isikud : A.K, E.K ja E.K – igaüks 1/13 osas ning A.K, M.K, R.K, K.K ja H.K – igaüks 2/13 osas ( t.lk 37 jj).

Ülalmärgitud otsus lükkab ümber kaebuse esitaja seisukoha, mille kohaselt ainult R.K’l J.K vanima pojana oli õigus isa järel pärida. Ka Ajalooarhiivi teatis 23.01.2007 nr 451 kinnitab, et aastatel 1939-1940 ei toimunud Viru maakonnas Illuka vallas Illuka mõisast eraldatud talukoha Xxxxx nr X kinnistu nr 6858 omanike ringis muudatusi ( t.lk.83). Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et pärast kohtuotsuse tegemist, millega määrati kindlaks J.K pärandvara jaotus, oleks ülejäänud ½ Xxxxx nr X kinnistu omanikud võõrandanud oma osad R.K või oleks R.K mingil muul viisil saanud ½ Xxxxx nr X kinnistu omanikuks.

Kaebuse esitaja poolt esitatud Illuka Vallavalitsuse tunnistuse kohaselt kuulus R.K`le 1/7 mõttelist osa kinnisvarast, mitte aga ½ nagu väidab kaebuse esitaja ( t.lk 22). Talundija maalehel R.K omanikuna märkimine ei välista teiste omanike olemasolu ( T.lk 9 jj). Tegemist ei ole selliste dokumentidega, mis tekitaksid kinnisasja omandiõigust või tõendaksid selle olemasolu. Halduskohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et asjas puuduvad muud tõendid, millistele tuginedes saaks vastustaja langetada teistsugust otsust, kui on tehtud vaidlustatud otsuse punktis 2.1. Halduskohus nõustub ka kolmanda isiku seisukohaga, et käesoleval juhul on tegemist nö tavapärase vaidlusega, kus kaebuse esitamise õiguse aluseks on kaebuse esitaja subjektiivse

3-07-670

5 avaliku õiguse rikkumine. Nimetatud põhimõtetest tulenevalt saab kaebuse esitaja õigusi rikkuda Otsuse p 2.2. üksnes osaliselt, so osas, mis puudutab kaebuse esitajale väidetavalt liiga väikese osa määramist õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele kuuluvast maast ning E.P ja K.K õigustatud subjektiks määramist. Kaebuse esitaja õigusi ei riku asjaolu, et väidetavalt on ka E.J, E.R, T.V ja K.K määratud Otsusega 1/2 Xxxxx X kinnistu õigustatud subjektideks liiga väikestes osades. Kuna HKMS ei võimalda esitada kaebust kolmandate isikute õiguste kaitseks, puudub kaebuse esitajal õigus taotleda Otsuse p 2.2. tühistamist E.J, E.R, T.V ja K.K osas ning vastustajale ettekirjutuse tegemist nimetatud isikute nö osade suurendamiseks. Kuna ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 19.02.2007.a otsuse punktide 2; 2.1 ja 2.2 tühistamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemise nõudeks ei ole alust, siis kirjeldatust lähtuvalt jääb J.K kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Kohus kohaldas HKMS § 25, § 26 lg 1 p 6 , § 28 lg 1, § 31 lg 1, lg 4, § 92

Ülle Polluks Kohtunik

Kohtuotsus jõustus 23.04.2008.a Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2007.a kohtuotsusega nr 3-07-670.

Ülle Polluks Kohtunik