3-07-817/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. september 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-817

Haldusasi

Aktsiaseltsi Floccosa kaebus Märjamaa Vallavolikogu

23.01.2007 otsuse nr 95 tühistamiseks ja Märjamaa

Vallavolikogu kaebaja taotluse uuesti läbi vaatamiseks

kohustamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja Aktsiaselts Floccosa;

Kaebaja esindaja Eerik Entsik;

Vastustaja Märjamaa Vallavolikogu.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja:

- tühistada Märjamaa Vallavolikogu 23.01.2007 otsus nr 95;

- kohustada Märjamaa Vallavolikogu andma kaebaja

geoloogilise uuringu taotluse osas uus arvamus ühe kuu

jooksul käesoleva otsuse jõustumisest;

2. Mõista Märjamaa Vallavolikogult kaebaja kasuks välja

menetluskulud

summas

7580

(seitse

tuhat

viissada

kaheksakümmend) krooni;

3. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; §

31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Kaebaja on esitanud taotluse Märjamaa Vallavolikogu 23.01.2007 otsuse nr 95 tühistamiseks ja

Märjamaa Vallavolikogu kaebaja taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks.

2. Keskkonnaministeerium on 29.08.2005 väljastanud Osaühingule Floccosa (alates 06.02.2006

Aktsiaselts Floccosa) maavara kaevandamise loa nr KMIN-040, millega kaebuse esitajale eraldati

Orgita-Haimre dolomiidimaardlas mäeeraldis Orgita II paekarjäär.

3. 22.08.2005 sõlmiti rendileping, millega riik andis Aktsiaseltsi Floccosa kasutusse kuni

22.04.2018 Rapla maakonnas Märjamaa vallas Orgita külas asuva kinnistu, nimetusega Orgita-

Alver paekarjäär, pindalaga 5,83 ha (edaspidi Orgita II paekarjäär).

4. Orgita II paekarjääriga piirneb Orgita IV ala üldpindalaga 7,90 ha (edaspidi Orgita IV

paekarjäär).

2005.

aasta

lõpust

alates

on

kaebuse

esitaja

korduvalt

pöördunud

Keskkonnaministeeriumi poole taotlustega väljastada talle Orgita IV paekarjääri osas luba

geoloogilise uuringu teostamiseks. Viimane taotlus esitati 17.10.2006 ning selles paluti anda

geoloogilise uuringu luba tähtajaga 3 aastat, mis annaks õiguse teha 12 puurauku uurimissügavusel

kuni 12 m (tl 15-17).

5. Maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 14 lõige 2 sätestab, et loa andja saadab üldgeoloogilise

uurimistöö loa või uuringuloa taotluse ning taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu arvamuse

saamiseks Eesti Maavarade Komisjonile ja taotletava uuringuruumi asukoha kohalikule

omavalitsusele, kes annavad oma arvamuse kirjalikult. Osundatud sättest tulenevalt on vastustaja

võtnud kahel korral seisukoha kaebaja taotluse osas. Vastustaja 21.03.2006 otsusega nr 37

„Arvamus geoloogilise uuringuloa taotlusele” otsustati mitte nõustuda geoloogilise uuringuloa

väljaandmisega kaebuse esitajale. Kaebaja esitas Keskkonnaministeeriumile 17.10.2006 uue

taotluse geoloogilise uuringu loa väljastamiseks. Keskkonnaministeerium soovis 19.12.2006

kirjaga nr 13-4-5/15681 vastustajalt teada, kas vald jääb oma varasema seisukoha juurde.

Vaidlustatud Märjamaa Vallavolikogu 23.01.2007 otsusega nr 95 „Arvamus geoloogilise

uuringuloa taotlusele” (edaspidi vaidlustatud otsus) jäädi 21.03.2006 vastu võetud otsuses nr 37

esitatud seisukoha juurde ja ei nõustutud geoloogilise uuringuloa väljaandmisega. Vastustaja viitas

MaaPS § 30 lõikele 1, mille kohaselt on kaevandamisloa omanikul õigus laiendada mäeeraldist

sama maardla piires, kui olemasoleva loaga kaevandatavat maavaru jätkub kuni viieks aastaks.

Orgita II paekarjääris on vastavalt aruannetele aktiivne varu (seisuga 01.01.2005) 315 100 m3 ning

vastavalt kaevandamisloale võib kaebaja kaevandada aastas maksimaalselt 10 000 m3. Vastustaja

on kindlaks teinud, et esitatud aruannete alusel on kaebuse esitaja 2005. a jooksul kaevandanud

14 757 m3 ja 2006. a 2802 m3, mis teeb arvestuslikuks aktiivseks varuks 297 541 m3. Kuivõrd

vastavalt kaevandamisloale võib kaebaja kaevandada aastas maksimaalselt 10 000 m3, on

kaevandamisvaru enam kui viieks aastaks.

6. Tegelikult ei soovinud kaebuse esitaja mitte MaaPS § 30 lõike 1 alusel olemasolevat

mäeeraldist laiendada, vaid esitas iseseisva taotluse geoloogilise uuringuloa väljastamiseks Orgita-

Haimre dolomiidimaardla piirkonnas. Asjaolu, et taotluses märgitud uuringuala piirneb

olemasoleva Orgita II paekarjääriga ning kaebaja ise oma dokumentides ja igapäevases suhtluses

nimetab uuringuruumi „Orgita II paekarjääri laienduseks”, ei tähenda, et kaebaja geoloogilise

uuringu loa taotlus oleks esitatud MaaPS § 30 lõike 1 alusel.

7. Geoloogilise uuringu tegemise eesmärk Orgita-Haimre dolomiidimaardla teistes piirkondades,

on välja selgitada, kas uuringuruumis on maavara ning kas seda on võimalik ja otstarbekas

kaevandada või mitte. Uuringu tegemine ei tähenda veel kaevandamise alustamist, mistõttu

MaaPS § 30 lõike 1 kohaldamine on asjasseputuumatu. Järelikult ei saa geoloogilise uuringu

tegemine iseenesest kahjustada kolmandate isikute ja avalikke (sh kohaliku omavalitsuse) huvisid.

8. Vastustaja 20.03.2007 istungi protokollis on viidatud, et volikogu arvamus ei ole loa

väljaandjale siduv. Nimetatud seisukohad ei ole kooskõlas MaaPS § 20 lõike 1 punktiga 9, mille

kohaselt keeldutakse üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest, kui kohalik

omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa

andmisega. Omavalitsuse arvamus on uuringuloa väljaandmise suhtes uuringuloa väljaandmise

menetluse kohustuslik eelhaldusakt, mis mõjutab otseselt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja

vabadusi. Riigikohtu halduskolleegium on võimaldanud eelhaldusaktide vaidlustamist, kui

eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu. Seega on antud juhul

vajalik nimetatud eelhaldusakti vaidlustamine.

9. Märjamaa Vallavolikogu 21.02.2006 otsusega nr 32 „Seisukoht geoloogilise uuringuloa

taotlusele” on volikogu nõustunud Märjamaa vallas Orgita V uuringuruumi geoloogilise

uuringuloa väljaandmisega OSAÜHINGULE SAARE DOLOMIIT-VÄOKIVI. Asjaolu, et

kaebaja ja SAARE DOLOMIIT-VÄOKIVI OÜ alustasid geoloogilise uuringu loa taotlemist

samaaegselt, kinnitavad väljaande Ametlikud Teadaanded 30.12.2005 ja 04.01.2006 geoloogilise

uuringu loa taotlemisteated. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb samasuguseid olukordi

käsitleda ühtemoodi. Vastustaja poolt nõusoleku andmisega kolmandale isikule Orgita V alale

geoloogilise uuringu loa väljaandmiseks ning nõusoleku mitteandmisega kaebajale Orgita IV alale

geoloogilise uuringu loa väljaandmiseks on kohalik omavalitsus põhjendamatult kohelnud

ebavõrdselt eri isikuid.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Aktsiaseltsi Floccosa esitatud geoloogilise uuringu

loa taotluse seletuskirjast, selgub uuringu eesmärk, milleks on Orgita II paekarjääri laiendamise

võimaluse selgitamine nii põhja kui lõuna suunas. Keskkonnaministeerium on Ametlikes

Teadaannetes avaldanud 04.01.2006 geoloogilise uuringu loa taotlemise teate, milles on uuringu

eesmärgiks Orgita II paekarjääri laiendamise võimaluste selgitamine nii põhja kui ka lõuna suunas.

18.10.2006 esitatud taotluse järgselt Keskkonnaministeerium vastavat taotlemisteadet avaldanud ei

ole.

11. Keskkonnaministeeriumi väljastatud kaevandamise loa kohaselt on Orgita II paekarjääris

ehitusdolomiidi kaevandatav varu 333 600 m³ ja maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud

aastamäär 10 000 m³. Kasutades ära kaevandamise loas toodud aastamäära maksimaalselt, jätkub

kaebajal kaevandatavat maavara enamaks kui kolmekümneks aastaks.

12. Märjamaa Vallavolikogu majandus- ja eelarvekomisjon asus 03.05.2007 koosolekul

seisukohale, et kui Aktsiaselts Floccosa esitab uue uuringuloa taotluse, siis toetatakse loa andmist.

KAEBAJA SEISUKOHT VASTUSTAJA ARVAMUSE OSAS

13. Kaebuse esitaja leiab, et uue uuringuloa taotluse esitamine ei ole otstarbekas, kuna loa

taotlemise protsess on pikk ja aeganõudev. 03.05.2007 Märjamaa Vallavolikogu majandus- ja

eelarve komisjoni koosoleku protokollist nähtub, et komisjoni liikmete arvates ei ole mõtet

takistusi teha, kui karjäär ja varu on olemas ja kõik asjaajamised on korras. Vastustaja on

vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest faktilistest ja õiguslikest alustest, mis muudab

vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja

tuleb rahuldada. Kaebuse esitaja menetluskulud tuleb vastustajalt osaliselt välja mõista. Kohtu

põhjendused on alljärgnevad.

15. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Orgita II paekarjääris, kus kaebuse esitaja

teostab kaevandustöid, jätkub kaebajale kaevandamiseks dolokivi enamaks, kui viieks aastaks

(hinnanguliselt kolmekümneks aastaks).

16. Haldusasjas vaieldakse selle üle, kas geoloogilise uuringu teostamiseks nõutav kohaliku

omavalitsuse arvamus on Keskkonnaministeeriumile siduv (kas see rikub kaebuse esitaja õigusi),

kas juhul, kui kaebaja alustab kunagi Orgita IV paekarjääris kaevandamist, on tegemist Orgita II

paekarjääri laiendamisega või uue kaevandusega; kas MaaPS § 30 lõige 1 takistab kaebajal

geoloogiliste uuringute tegemist Orgita IV paekarjääris, kas vastustaja on rikkunud geoloogilise

uuringu taotlust toetamata jättes võrdse kohtlemise põhimõtet, samuti selle üle, kelle kanda

peaksid jääma menetluskulud.

17. Vastavalt MaaPS § 1 lõike 2 puntkile 2 reguleerib geoloogilise uuringu tegemist MaaPS

eesmärgiga tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik kasutamine. Uuringu

tegemise korda täpsustab keskkonnaministri 20.05.2005 määrus nr 40 „Üldgeoloogilise uurimistöö

loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa taotlusele,

seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üldgeoloogilise uurimistöö loa

ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö loa ning

uuringuloa vormile” (edaspidi määrus nr 40).

18. Esiteks leiab kohus, et geoloogilise uuringu teostamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse

arvamus on Keskkonnaministeeriumile siduv, kujutades endast eelhaldusakti geoloogilise uuringu

loale kui haldusaktile. Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldumise alused

on toodud MaaPS §-s 20. Lõikes 1 on toodud üheksa alust, millest kasvõi ühe esinemisel ei anta

luba välja (tegemist on kumulatiivsete kohustuslike tingimustega). Lõike 1 puntki 9 kohaselt

keeldutakse loa andmisest, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil

üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega. Kohtu hinnangul ei ole MaaPS § 20

lõike 1 puntki 9 kuidagi võimalik tõlgendada teisiti kui loa andjale (Keskkonnaministeeriumile)

loa andmiseks kohustusliku eeltingimusena, millega Keskkonnaministeerium igal juhul arvestama

peab. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 52 lõike 1 punktile 2 teha õiguslikult siduvalt kindlaks

asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid. Seega puudutab vastustaja arvamus kaebuse

esitaja õigusi ja kaebajal on õigus nõuda halduskohtule vastustaja arvamuse tühistamist vastavalt

halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 7 lõikele 1.

19. Teiseks leiab kohus, et MaaPS § 30 lõige 1 ei ole õiguslikuks takistuseks kaebajal Orgita IV

paekarjääris geoloogiliste uuringute tegemiseks. Vastavalt MaaPS § 2 punktile 4 on maavara

geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline

töö. MaaPS § 14 lõige 2 sätestab, et loa andja saadab üldgeoloogilise uurimistöö loa või

uuringuloa taotluse ning taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu arvamuse saamiseks Eesti Maavarade

Komisjonile ja taotletava uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele, kes annavad oma

arvamuse kirjalikult. Kohus mainis ka eelmises punktis, et üldgeoloogilise uurimistöö loa ja

uuringuloa andmisest keeldumise alused on toodud MaaPS §-s 20. Keeldumise alustena on toodud

nimetatud paragrahvi lõikes 1 järgmised asjaolud: 1) üldgeoloogiline uurimistöö või geoloogiline

uuring kahjustab kaitstavat loodusobjekti või loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetluse on

pädev asutus algatanud; 2) puudub käesoleva seaduse § 18 lõikes 3 nimetatud nõusolek (käsitleb

erijuhtumeid); 3) puudub riigivara valitseja nõusolek; 4) luba taotletakse maapõue osale, mille

kasutamiseks on juba menetlusse võetud üldgeoloogilise uurimistöö loa taotlus sama maavara

otsinguks või uuringu- või kaevandamisloa taotlus ja enampakkumist ei korraldata; 5) luba

taotletakse maapõue osale, mille kasutamiseks on juba antud sama maavara otsingu eesmärgil

üldgeoloogilise uurimistöö luba või sama maavara uuringu- või kaevandamisluba; 6) taotleja

esitab loa taotluses teadlikult valeandmeid; 7) loa andmine on vastuolus riiklike huvidega; 8) loa

andmiseks korraldati enampakkumine ja isiku taotlust ei tunnistatud edukaks ega kohaldatud

käesoleva seaduse § 17 lõiget 8; 9) kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil

üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega.

20. Kohtu hinnangul on vastustaja õigusvastaselt samastanud geoloogilise uuringu maavara

kaevandamisega ehk mäeeraldise laiendamisega § 30 lõike 1 mõttes. MaaPS § 2 punkti 7 kohaselt

on

maavaravaru

kaevandamine

on

maavara

looduslikust

seisundist

eemaldamise

ettevalmistamiseks tehtav töö, maavara looduslikust seisundist eemaldamine, kaevise

tehnoloogiline vedu kaevandamise kohas ja kaevise esmane töötlemine; samas kui MaaPS § 2

punkti 4 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise

eesmärgil tehtav geoloogiline töö. MaaPS § 7 lõike 2 kohaselt on üldgeoloogilise uurimistöö ja

geoloogilise uuringu loa omanikul õigus võtta töö käigus maapõuest kasutada töö tegemiseks loas

märgitud kivimit, setendit, vedelikku või gaasi vaid koguses, mis on vajalik selle omaduste,

rikastatavuse ja kasutatavuse määramiseks. Kaevetöid võib teha vaid ulatuses, mis on

üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu jaoks vajalik. Vastavalt MaaPS § 8 lõikele 6

geoloogilise uuringu käigus: 1) selgitatakse kaevandamist võimaldava detailsusega looduslike

lasundite või maavara lasumistingimused, koostis ja tehnoloogilised omadused ning määratakse

uuritavate looduslike lasundite või maavara võimalikud kasutusalad; 2) hinnatakse uuringuruumi

ja selle ümbruse hüdroloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi, nende võimalikku muutumist

kaevandamise käigus ja määratakse kaevandamise mõjupiirkonna ulatus; 3) kavandatakse abinõud

maapõues tekkivate võimalike muutuste ennetamiseks ja vähendamiseks; 4) koostatakse

uuringuruumi ja selle lähiümbruse geoloogiline kaart; 5) tehakse ettepanek maavaravarude

kategooriate määramiseks; 6) uuritakse maavara otsingule vastava täpsusega kõiki uuringuruumis

leiduvaid maavarasid ja looduslikke lasundeid, mille kasutuskõlblikuna säilitamine ei ole uuritava

maavara, kivimi, setendi, vedeliku või gaasi hilisema kaevandamise käigus mäetehniliselt

võimalik.

21. Nõustuda tuleb kaebuse esitajaga selles, et geoloogilise uurimise tegemine ei tähenda

sajaprotsendiliselt

seda,

et

soovitakse

samas

piirkonnas

alustada

kaevandamistöid.

Kaevandamistööde alustamise korral on aga vaja selleks taotleda vastavalt MaaPS §-dele 25, 27 ja

28 Keskkonnaministeeriumi luba. Samuti ei tulene MaaPS-st ega teistest õigusaktidest, et

kaevetöid tohib alustada vaid seesama isik, kes taotles geoloogilise uuringu läbiviimist. Seega võib

kaevandamisloa taotluse esitada hoopis isik, kellele MaaPS § 30 lõigetes 1 ja 2 sätestatud

piirangud ei kohaldu. Seega ei anna geoloogilise uuringu tegemine kaebuse esitajale õigust

kaevandamisloale ja MaaPS § 30 lõike 1 sisu tuleb arvestada alles kaevandamisloa väljaandmisel.

22. Hea haldustava nõuab, et haldusorgan sellises olukorras isiku tähelepanu võimalikele tulevikus

tõusetuvatele piirangutele ja seega ka MaaPS § 30 lõike 1 sisule juhiks (kuna eelduslikult

taotletakse uuringut tulevikus kaevandamise alustamise eesmärgil, millele viitab ka MaaPS § 15 lg

1), kuid selliseid piiranguid ei ole alust kohaldada enneaegselt hoopis teise haldusakti

väljaandmise menetluses.

23. Kohus nõustub vastustajaga selles, et MaaPS ei sätesta, millistest õiguslikest alustest lähtuvalt

kohalik omavalitsus geoloogilise uuringu loa saamiseks oma arvamuse andma peab. Eeltoodu ei

tähenda aga, et negatiivse arvamuse saaks anda ilma seda õiguslikult põhjendamata. Kuna kaebaja

taotleb uuringu luba, on selle osas keelduva otsuse andmine kaebaja suhtes koormav haldusakt.

Haldusorgani otsus peab olema HMS § 56 kohaselt põhjendatud. Iseäranis põhjendatud peab

olema koormav haldusakt. Kuivõrd tegemist on kaalutlusotsusega, peab sellest selgelt nähtuma,

millistest kaalutlustest on haldusorgan otsustamisel lähtunud ning otsuse põhjenduse pinnalt peab

olema võimalik hinnata, kas kõiki olulisi asjaolusid on kaalutud ning kas kaalutlusõigust on

teostatud kooskõlas selle eesmärgiga. Kuivõrd vastustaja on toonud keeldumise põhjusena vaid

MaaPS § 30 lõike 1 ja kohtu hinnangul ei ole see norm keeldumisel asjakohane, ei ole vaidlustatud

otsus HMS § 56 kohaselt põhjendatud, on seega õigusvastane ja kuulub tühistamisele.

24. Eelmistest punktides toodud põhjendustel ei ole käesolevas haldusasjas vaja ka anda hinnangut

sellele, kas Aktsiaselts Floccosa taotlus tähendaks perspektiivis olemasoleva kaevanduse

laiendamist või uue kaevanduse avamist ja kas vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise

põhimõtet.

25. Eeltoodust tulenevalt kuulub rahuldamisele ka kaebaja teine taotlus ja vastustaja peab andma

ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest uue seadusliku arvamuse tulenevalt MaaPS § 20

lõike 1 punktist 9 ja edastama selle Keskkonnaministeeriumile.

Menetluskulud

26. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93

lõigete 1 ja 5 kohaselt mõistab kohus menetlusosalise esitatud menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide alusel välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuivõrd kohus käesoleva

kaebuse rahuldab, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt taotleb kaebuse esitaja enda poolt kantud

menetluskulude hüvitamist kokku 43 525 krooni ulatuses, millest 80 krooni moodustab kaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv ning 43 445 krooni tasu õigusabiteenuste eest. HKMS § 93 lõike 5

kohaselt mõistab kohus välja ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebuse esitaja

õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Riigilõiv kuulub vastustajalt väljamõistmisele täies

ulatuses.

27. Kaebuse esitajat esindanud vandeadvokaat Eerik Entsik on kinnitanud kirjalikult, et kohtule

esitatud õigusabi arved on tasutud (tlk 81). Seega lähtub kohus eeldusest, et tegemist on kantud

menetluskuludega.

28. Kohus leiab, et kaebaja tasutud käibemaksu ei saa käsitleda menetluskuluna. Vastavalt HKMS

§ 5 lõikele 1 kohaldatakse halduskohtumenetlusele HKMS-ga reguleerimata osas tsiviilkohtu-

menetluse hagimenetluse sätteid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud oma 19.04.2006 otsuses

tsiviilasjas

nr

3-2-1-24-06

ja

03.10.2006

määruses

tsiviilasjas

nr

3-2-1-79-06,

et

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lõikest 3 tulenevalt saab käibemaksu õigusabikulult välja

mõista vaid siis, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta

kinnitab seda kohtule. Kaebuse esitaja kohtule seda kinnitanud ei ole. Seega lähtub kohus

eeldusest, et kaebuse esitajal on võimalik õigusabikulult tasutud käibemaks hiljem riigilt tagasi

taotleda. Seega on kaebuse esitaja taotlust õigusabikulude osas käsitleda ilma käibemaksuta ja

õigusabikulusid on kantud kokku summas 36 750 krooni.

29. Kohtule esitatud õigusabi arvete spetsifikatsioonidelt nähtub, et muuhulgas on õigusabikulusid

kantud summas 10 750 (koos käibemaksuga 12 685) krooni ka seoses vaidemenetlusega, mis

eelnes kohtumenetlusele ja mis seetõttu vastaspoolelt väljamõistmisele ei kuulu (arve tlk 88 ja arve

spetsifikatsioon tlk 89). Seega nimetatud kulu summas 10 750 krooni menetluskuluna arvesse ei

lähe. Järele jääb õigusabi kulu summas 26 000 krooni.

30. Haldusasi ei olnud faktiliselt mahukas ega õiguslikult keerukas, mistõttu olid kaebaja esitatud

kirjalikud seisukohad iseenesest ebaproportsionaalselt tekstimahukad. Ka menetluslikult oli

tegemist keskmisest lihtsama haldusasjaga: asi lahendati kirjalikus menetluses, esitatud ei olnud

esialgse õiguskaitse taotlust ega määruskaebusi, kaebuse esitaja ei esitanud asjas menetluslikke

taotlusi ega pidanud vastama vastustaja sellistele taotlustele. Asja materjalidest nähtub vaid üks

vastustaja ja kaebuse esitaja kohtumine 03.05.2007. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebuse

esitaja õigusabikulude väljamõistmise taotlus on ilmselgelt ülepaisutatud. Nii näiteks on märgitud

vastustaja vastusele vastamisele kulunud ajaks 4 tundi ja 20 minutit. Seejuures sisaldus nimetatud

vastuses kohtu jaoks vaid üks uus mõte – et kaebuse esitaja leidis, et uue uuringuloa taotluse

andmine ei oleks põhjendatud (seejuures puudus nimetatud seisukohal tõsiseltvõetav õiguslik

põhistus). Ülejäänud neljal leheküljel kaebuse esitaja lihtsalt kordas kaebuses juba esitatud

seisukohti. Sellise täiendava seisukoha saatmine ei parandanud kaebaja positsiooni kuigivõrd ja

seetõttu ei olnud täiendava vastuse koostamiseks õigusabile kulutatud raha summas 7000 krooni

(käibemaksuga 8260 krooni) põhjendatud. Järele jääb õigusabi kulu summas 19 000 krooni. Ka

ülejäänud arvete spetsifikatsioonidega tutvumise järel leiab kohus, et asja nii õiguslikku kui

menetluslikku lihtsust arvestades ei saanud kuluda õigusabi osutamisele 12 tundi ja 40 minutit.

Seda enam, et sisuliselt samad argumendid oli sama esindaja esitanud kohtumenetlusele eelnenud

vaidemenetluses (vaie tlk 21-25). Kohus ei lähtu õigusabikulu põhjendatuse hindamisel mitte

sõnade arvukusest kaebaja materjalides, vaid sisulisest õiguslikust argumentatsioonist. Ühe ja

sama mõtte korduv ja paljusõnaline esitamine teeb pigem menetlusosalise seisukohad raskesti

jälgitavaks ja materjalid ebaülevaatlikuks, millest tasuks edaspidi hoiduda.

31. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et põhjendatud menetluskuludena tuleb kaebuse esitaja

kasuks välja mõista 7500 krooni, mis vastab viiele advokaadi töötunnile (arvetelt nähtuvalt on

töötunni hinnaks 1500 krooni). Seega tuleb koos riigilõivuga mõista Märjamaa Vallavolikogult

kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 7580 (seitse tuhat viissada kaheksakümmend) krooni.

Kadriann Ikkonen

kohtunik