3-06-155/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. september 2007. a, Tallinn

Haldusasja number

3-06-155

Haldusasi

V.Ž. kaebus Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks vaatama

läbi

V.Ž.

poolt

7.10.1999

esitatud

avaldus

eluruumi

erastamiseks aadressil XXXXXXXX, Tallinn

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – V.Ž., esindaja Jüri Asari.

Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, esindaja – vandeadvokaat

Viktor Kaasik.

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung

Resolutsioon

1. Rahuldada

kaebus

ja

kohustada

Tallinna

Linnavalitsust 2 kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest läbi vaatama V.Ž. avaldus eluruumi

erastamiseks aadressiga Tallinn, XXXXXXXX

2. Jätta kohtukulud kaebaja kasuks HKMS § 93 lg 1

alusel välja mõistmata.

3. Sekretäril saata käesolev kohtuotsus kaebajale ja

vastustajale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15. oktoobril 2007.a.

Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 23.01.2007 saabus Tallinna Halduskohtule V.Ž. kaebus Tallinna Linnavalitsuse

kohustamiseks võtma vastu erastamisotsus, millega erastataks V.Ž.le eluruum aadressil

xxxxxxxx või alternatiivse nõudena Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks vaatama läbi V.Ž.

poolt 7.10.1999 esitatud avaldus eluruumi erastamiseks aadressil xxxxxxxxxx Tallinn ühe kuu

jooksul pärast käesolevas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumist

2. Kohus võttis asja menetlusse 7.04.2006 (tl. 33) ja 27.02.2007 määrusega määras kohus

vaadata asi läbi kohtuistungil (tl. 86-87), mis toimus 9.04.2007. Kohus võimaldas oma

9.04.2007 kohtumäärusega (tl. 99-100) menetlusosalistel pidada kohtuväliseid läbirääkimisi ja

andis osalistele kompromissleppe sõlmimiseks aega kuni 7.06.2007 ning määras

läbirääkimiste nurjumise korral kohtuistungi ajaks 8.06.2007. Kohus oma 8.06.2007

protokollilise määrusega andis menetlusosalistele veelkord aega kohtuväliste läbirääkimiste

pidamiseks kuni 22.08.2007 ja määras kompromissleppe mittesaavutamise korral uueks

kohtuistungi ajaks 22.08.2007. Kaebaja täpsustas oma nõuet 08.06.2007 kohtuistungil (t.l.

148) ja lõplikuks nõudeks on kohustada vastustajat läbi vaatama ja otsustama Tallinnas

xxxxxxxxx asuva eluruumi V.Ž.le erastamise küsimus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Tallinna Linnavalitsuse tegevus erastamismenetlusega

venitamisel õigusvastane alljärgnevatel põhjustel:

1. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt ostis ta eluruumi aadressil xxxxxxxx kasutamise

õiguse 11.07.1994 sõlmitud lepingu alusel. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsuse

10.11.1994 korraldusega nr 2625-k anti maja aadressil xxxxxxx 60. aastaks

hooldusrendile AS-le Spectra Corporation. Kaebaja selgituste kohaselt sõlmis Tallinna

Kesklinna Valitsus 12.12.1994 AS-ga Altenberghe Reval Eesti 60 aastaks

rendilepingu ülalnimetatud maja suhtes kohustusega üle võtta kõik rendileandja ja

üürileandja kohustused ning renoveerida maja. Kaebaja selgitab, et 10.12.1997 teatas Tallinna

Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja Tõnu Heidov kaebaja esindajale, et alustatakse

rendilepingu lõpetamist AS-a Altenberghe Reval Eesti, kuna viimane ei ole täitnud

rendilepingust tulenevaid kohustusi.

2. Kaebaja selgituste kohaselt muudeti Tallinna Linnavolikogu 9.09.1999 otsusega nr 12

20.10.1994 otsuse nr 118 lisa ning hooned aadressil xxxxxxxxx arvati välja

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast. Kaebaja selgitab, et 27.04.1999

vormistas ta Boris Zilberbergi nimele volikirja, millega volitati nimetatud isikut ajama

kaebaja asju, mis on seotud korteriga xxxxxxxxxx ning erastama selle volitaja nimele.

Antud volikiri kehtib kaebaja kinnitusel 10 aastat.

3. Kaebaja selgituste kohaselt koostas Tallinna Kesklinna Valitsus peale eluruumi

erastamise taotluse esitamist 7.10.1999 eluruumi hindamise akti, mis oli kinnitatud Jüri

Lumbi poolt 7.03.2000 ning korteri väärtuseks oli 12 780 krooni. Kaebaja selgitab, et

talle väljastati dokumendid erastatava eluruumi eest tasumiseks, misjärel

26.04.2000 kaebaja tasus 3200 EVP krooni Tallinna Kesklinna Valitsusele

Ühispangast ja 26.04.2000 ostis kaebaja 9570 EVP krooni Ühispangast ning palus

kanda need Tallinna Kesklinna Valitsuse arvele ja 27.04.2000 maksis 100 krooni

Maksuametile.

4. Kaebaja on seisukohal, et tema üürikorter on nn. hooldusremondi tulemusena

muutunud elamiskõlbmatuks, s.t. vastavalt AS Vanalinna Kinnisvarahooldus

13.09.2000 koostatud ülevaatus-avariiaktile puuduvad korteris uksed, põrandad, laed,

vaheseinad on lammutatud, puudub tualettruum, elektrijuhtmestik, vesi ja küte.

Kaebaja väitel oli vaidlusalune korter sinna elama asudes elamiskõlblik, kuid

hooldusremondi alustades 1994. aastal tuli kaebajal korter vabastada ja praegusel

hetkel ei ole võimalik xxxxxxxxxx elada. Kaebaja selgituste kohaselt on ta korduvalt

kirjalikult pöördunud Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse poole

nõudega viia lõpuni erastamise toimingud, kuid kuni käesoleva ajani ei ole kaebajale

korterit erastatud.

5. Kaebaja selgitab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja Jüri Lump kirjutas

14.05.2001 kaebaja esindajale Boris Zilberbergile, et eluruumi xxxxxxxxx, erastamine

on veninud seoses sellega, et nimetatud elamualune maa on kinnistatud 01.03.1996

(kinnistu

758)

ning

käesoleval

ajal

on

Tallinna

Elamumajandusametil

ettevalmistamisel linnavalitsuse määruse eelnõu eluruumide ja mitteeluruumide

erastamine korteriomandi esemena, mille jõustumisel lubati viia lõpuni eluruumi tn

xxxxxxx erastamine. Kaebaja selgitab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema

asetäitja Jüri Lumpi 23.11.2004. vastuses kaebaja esindajale Boris Zilberbergile

selgitatakse, et xxxxxxxxxx osas on Tallinna Kesklinna Valitsus ja OÜ Konga Invest

vahel sõlmitud hoone taastamisleping ning erastamise avaldust on võimalik menetleda

pärast taastamislepinguga seotud probleemide lahendamist. Kaebaja selgitab, et

Tallinna Linnavalitsuse abilinnapea Vladimir Maslov vastas 26.01.2005 kaebaja

esindajale

Boris

Zilberbergile,

et

xxxxxxxxxxx

elamualune

maa

on

munitsipaliseeritud 3.01.1996 ja Tallinna Kesklinna Valitsus linnavara valitsejana on

alustanud elamus korteriomandite seadmise menetlust ning selle protsessi lõppemisel

on võimalik korteri nr x erastamine. Kaebaja selgituste kohaselt vastas 26.04.2005

Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja kaebaja esindajale Boris Zilberbergile,

et on alustatud ettevalmistusega jagamaks munitsipaalomandis oleva kinnistu xxxxxxx

Tallinna

linnale

kuuluvateks

korteriomanditeks

ning

lubas

peale

kinnistu

korteriomanditeks jagamist korraldada korteriomandi, mille reaalosaks on korter nr x,

erastamist. Kaebaja selgitab, et 24.10.2005 vastas Tallinna Kesklinna Valitsuse

vanema asetäitja. Jüri Lump kaebaja esindajale Boris Zilberbergile, et xxxxxx osas on

sõlmitud hoone taastamisleping OÜ-ga Konga Invest ning seoses linnavalitsuse

vahetusega vaadatakse uuesti üle komplitseeritud tausta omavad lepingud.

6. Kaebaja on seisukohal, et nii Tallinna Linnavalitsus, kui ka Tallinna Kesklinna

Valitsus on aktsepteerinud tema õigust erastada korter nr xxxxxxxxx ning antud

asjaolu kinnitab fakt, et tema erastamise avaldust on aktsepteeritud ja erastamise

avalduse alusel võeti raha vastu. Kaebaja leiab, et tema ja Tallinna Linnavalitsuse ning

Tallinna Kesklinna Valitsuse vahelisest kirjavahetusest ilmneb, et Tallinna Kesklinna

Valitsus on valmis korteri kaebaja nimele erastama. Kaebaja arvates korteri erastamist

väidetavalt takistavad asjaolud - maja korteriomanditeks jagamine, maja taastamise

lepinguga seonduvate probleemide lahendamine, korteriomandi seadmise protsessi

lõpetamine ja linnavalitsuse koosseisu muutumine - on välja mõeldud ja tegelikult ei

saa takistada erastamise protsessi. Kaebaja on seisukohal, et korteri erastamisel 1999

oleks kaebajal olnud võimalus see endal remontida ja kasutada elamiseks või anda

kasutusse kolmandatele isikutele. Kaebaja arvates ei ole ükski erastamise kohustatud

subjekti põhjendus erastamise ajutise võimatuse kohta põhjendatud ja ei tulene

seadusest.

7. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 8.11.2002 otsusele nr 3-3-1-53-02, milles

kolleegium leidis, et: „/../Eluruumide erastamise läbiviimine on erastamise kohustatud

subjektile seadusega pandud kohustus, mitte valikuvõimalus erastamise läbiviimise ja

mitteläbiviimise vahel. Tulenevalt erastamise läbiviimise kohustuslikust iseloomust

peab kohustatud subjekt tegema kõik endast oleneva, et talle seadusega pandud avalik-

õiguslik kohustus saaks täidetud. Eluruumide erastamisega viivitamine või erastamise

mitteläbiviimine rikub eluruumi erastamise õigustatud subjektid õigusi/../“. Kaebaja

viitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22.06.2002 otsusele nr 3-3-1-32-04, milles on

märgitud, et: „/../Eluruumide erastamise kohustatud subjekt täidab erastamisel avalikku

ülesannet. Eluruumi erastamise otsus on järelikult avaliku õiguse valdkonda kuuluv

tahteavaldus. Üldjuhul vormistatakse avalik-õiguslikud üksikjuhtumi reguleerimisele

suunatud tahteavaldused haldusaktina. Erastamise kohustatud subjektil ei ole küll

kohustust vormistada erastamise otsustust haldusaktina, kuid oma olemuselt on selline

otsustus käsitletav haldusaktina ka siis, kui otsustus on jäetud kirjalikult

vormistamata/../“. Kaebaja selgitab, et tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi

13.03.1998 otsusest nr 3-3-1-9-98, on halduskohus pädev kontrollima, kas eluruumi

mitteerastamise põhjus on seaduslik.

8. Kaebuse esitaja selgitab, et kohtuvälistes läbirääkimistes, mis toimusid 27.04.2006

osalesid Tallinna Kesklinna Valitsuse vanem Marek Jürgenson, Tallinna Kesklinna

Valitsuse vanema asetäitja Jüri Lump ja juriidilise osakonna juhataja Kaialiisa

Koolberg, kes lugesid käesolevat kaebust põhjendatuks. Kaebaja selgituste kohaselt

informeeriti kaebajat sellest, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole huvitatud

vaidlusaluse korteri erastamisest, kuna majas ei ole muid üürnike ja majanduslikult

palju otstarbekam on maja taastada ja võõrandada see tervikuna kolmandale isikule või

leida tervikvarale muu otstarve. Kaebaja on seisukohal, et seoses sellega tehti Tallinna

Kesklinna Valitsuse poolt ettepanek lõpetada vaidlus selliselt, et kaebuse esitajale

tasutakse vaidlusaluse korteri turuhind või antakse asemele samaväärne korter

südalinnas. Kaebuse esitaja kinnitusel oli ta põhimõtteliselt nõus pakutud variantidega

ning avaldas valmisolekut läbirääkimiste jätkamiseks, misjärel tellis Tallinna

Kesklinna Valitsus 8.05.2006 vaidlusaluse korteri hindamise ERI Kinnisvaralt.

Kaebaja selgitab, et kinnisvara hindamisest võttis osa kaebaja esindaja ja hindamise

tulemustest teavitati teda 17.07.2006. Kaebaja selgitab, et Tallinna Kesklinna Valitsus

ei ole teinud temale pakkumist võtta vastu kolmetoaline asenduskorter kesklinnas ja

kaebaja poolsele palvele esitada kirjalik ettepanek võimaliku kompromissi suhtes

Tallinna Kesklinna Valitsus ei reageerinud.

9. Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 8.12.2000 otsusele tsiviilasjas nr II-2-480/2000,

milles on märgitud, et: „/../Üürisuhe tekkis vaatamata sellele, et ei sõlmitud kirjalikku

üürilepingut. ES § 31 lg 1 sätestab küll üürilepingu kirjaliku sõlmimise kohustuse,

kuid sellise vorminõude rikkumine ei ole ringkonnakohtu arvates tehingu tühisust

kaasa toov oluline seaduse rikkumine TsÜS § 66 lg 2 mõttes juhul, kui suulise

kokkuleppe alusel on üürileandja lubanud üürnikul eluruumi kasutada ning üürnik on

seda ka teinud/../“. Kaebaja leiab, et sama seisukohta on kinnitanud Tartu

Ringkonnakohtu lahendid tsiviilasjades nr II - 3 - 64 / 2000 ja nr II - 3 - 113 / 99 ja

Riigikohus tsiviilasjades nr 3-2-1-111-98 ja nr 3-2-1-66-03.

10. Kaebaja selgitab, et eluruumi erastamise avalduse esitamist on kaebuse esitaja

tõendanud Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt koostatud eluruumi hindamise aktiga,

mis oli kinnitatud Jüri Lumbi poolt 7.03.2000, kaebajale väljastatud dokumentidega

erastatava eluruumi eest tasumiseks ning teatisega, et eluruumi erastamise küsimustes

peab pöörduma Tallinna Kesklinna Valitsusse. Kaebaja on seisukohal, et eluruumide

erastamise õigus on tõendatud ka Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt tasu vastu

võtmisega vaidlusaluse eluruumi erastamise eest ja kogu käesolevas vaidluses kohtule

esitatud kirjavahetusega Tallinna Kesklinna Valitsuse, Tallinna Linnavalitsuse ja

kaebaja vahel. Kaebaja on seisukohal, et seni ei ole Tallinna Kesklinna Valitsus

kordagi seadnud kahtluse alla kaebaja õigust eluruumi erastada.

11. Kaebaja taotleb kohtult kohtukulude vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmist

summas 21 400 krooni.

4. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma

taotlust järgnevalt:

1. Vastustaja viitab oma seletuses eluruumide erastamise seaduse (edaspidi: EES) § 3 lg

4, mille kohaselt kuuluvad erastamisele üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid ja

EES § 4 p 1, mille kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu

alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine

perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete

ja

samas

eluruumis

elavate

üürniku

täisealiste

endiste

perekonnaliikmete

omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele.

Vastustaja selgitab, et EES § 5 lg 1 p 1 kohaselt on eluruumi ostmise eesõigus

üürilepingu alusel kasutatava eluruumi puhul eluruumi üürnikul või ühel temaga koos

elaval täisealisel perekonnaliikmel, kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud

1995. aasta 1. märtsiks. Vastustaja on seisukohal, et V.Ž.l oli õigus esitada

erastamisavaldus 1994. aastal ajavahemikul aprill kuni oktoober, mida kaebuse esitaja

aga ei teinud. Vastustaja kinnitab, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja sai

vaidlusaluse eluruumi kasutusõiguse 1994. aastal. Vastustaja selgitab, et kaebaja poolt

on märgitud, et avalduse eluruumi erastamiseks on ta esitanud 7.10.1999. Vastustaja

selgitab, et üürilepingu alusel kasutatava eluruumi erastamiseks esitasid üürnikud

tavaliselt vormikohase avalduse juba enne detsembrit 1994 ja seda võib lugeda

enamlevinud aluseks eluruumi erastamisel. Vastustaja selgitab, et eluruumi

erastamiseks avalduse esitamine kolme kuu jooksul pärast üürilepingu sõlmimist EES

§ 22 lg 61 alusel võib tinglikult lugeda teiseks enamlevinud viisiks eluruumi

erastamise õiguslike eelduste tekkimisel. Vastustaja eeldab, et poolte vahel puudub

vaidlus ka selles, et V.Ž. ei võtnud vaidlusalust eluruumi üürile pärast 1. märtsi 1995

ja osundatud säte - EES § 5 lg 1 p 5 ei kuulu käesolevas vaidluses kohaldamisele.

Vastustaja selgitab, et EES § 5 lg 1 on seaduse kehtivuse jooksul küll muudetud - kuni

29.12.1994 kehtis eluruumi erastamise avalduse esitamiseks üldtähtaeg, mille tähtpäev

saabus l.12.1994. Vastustaja on seisukohal, et muutumatuna on püsinud põhimõte,

mille kohaselt pärast 1.03.1995 esitatud eluruumi erastamise avaldused, mille puhul ei

saa tugineda EES § 5 lg 1 p 5 alusele s.o. uue üürilepingu sõlmimine, on esitatud

tähtaja rikkumisega.

2. Vastustaja selgitab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse 24.10.2005. kirjaga ei teatatud hr

Boris Zilberbergile erastamisest keeldumisest, vaid viidati linnavalitsuse vahetumisele

ning loodeti pooleliolevate protsesside jätkamise võimalusele. Seega on vastustaja

arvates kaebusega halduskohtusse pöördumine antud asjas enneaegne ning kaebus

tuleks jätta rahuldamata. Vastustaja selgituste kohaselt on Tallinna Kesklinna

Valitsuse ja OÜ Konga Invest vahel sõlmitud xxxxxxxx taastamisleping ja Tallinna

Kesklinna Valitsus on hr Zilberbergile korduvalt teatanud, et tema erastamise avaldust

on võimalik menetleda pärast taastamislepinguga seotud probleemide lahendamist.

Vastustaja selgituste kohaselt on toimingu sooritamisega viivitusel olnud objektiivsed

põhjused. Vastustaja selgitab, et vaidlusalune hoone on olnud tervikuna koormatud

erinevate lepingutega, mille tagajärjel ei ole selge, millise kohustuse Tallinna linn

peaks esmaselt täitma, millele osundavad ka arvukad kirjad. Vastustaja on seisukohal,

et ebaselge on kaebuse esitaja erastamise objekt „korteri“ seisundi tõttu, kaebuse

esitaja õigus nõuda erastamist ja eeltoodust tulenevalt kohaliku omavalitsuse kohustus

erastamiseks.

3. Vastustaja on seisukohal, et vaidluseväline on asjaolu, et kaebuse esitaja taotluse

alusel eluruumi erastamise küsimuse lahendamine on võtnud tavalisest pikema aja,

kuid see ei tähenda, et haldusorgan oleks kõrvale hoidnud küsimuse lahendamisest.

Vastustaja leiab, et kaebaja taotlus avalduse sisulise lahendamise kohta, milles tuleb

anda seisukoht vaidlusaluse eluruumi erastamise võimalikkusest on mõistlik.

4. Vastustaja selgitab, et V.Ž. Tallinnas xxxxxx üürilepingu sõlmimise õiguslikeks

eeldusteks kohaliku omavalitsuse poolt oli Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.1994

korraldus nr 444, mille lisa nr 1 alusel on avaldus vaidlusalusele eluruumile üle antud

18.07.1994. Vastustaja selgituste kohaselt väljastati eluruumi asustamiseks 1994.

aastal varemkehtinud orderi asemel eluruumi asustamise tõend, s.t. V.Ž.le väljastati

tõend nr 1276 18. 07. 1994, mille ta on vastu võtnud 19.07.1994.

5. Vastustaja leiab, et seadusandja ei ole eluruumide erastamise seaduses otseselt

sätestanud

mõistlikku

aega

avalduse

esitamiseks

eluruumi

erastamisel

ja

õigusanaloogia alusel võib mõistlikuks ajaks lugeda alates 1995.aasta 1. märtsil

kehtima hakanud EES § 5 lg 1 p 5 alusel sätestatud kolmekuulist tähtaega. Vastustaja

on seisukohal, et eluruumi erastamiseks avalduse esitamisega ei kaasnenud kaebuse

esitajale mingeid kahjulikke ega muid koormavaid tagajärgi ja ta sai esitatud

avaldusest igal ajal loobuda. Vastustaja selgitab, et avalduse vormid olid igapäevaselt

kättesaadavad kohalikus omavalitsuses (igas Eesti omavalitsuses ja lisaks

ametkondlike kohustatud subjektide juures) ja lisaks avaldatud Riigi Teatajas.

Vastustaja on seisukohal, et EES ega selle alusel antud eluruumide erastamise kord, ei

näe ette ühtegi põhjust, mis peataks tähtaja kulgemise ja l.03.1995 tähtpäeva

saabumise.

6. Vastustaja selgituste kohaselt sätestab EES § 2 lg 1 eluruumide erastamise

eesmärgi, s.o. isikute poolt kasutatava eluruumi andmine nende omandisse.

Kaebuse esitaja on esitanud dokumendi - ülevaatus-avariiakt 13.09.2000, mille

kohaselt on üürilepingu objekt hävinud. Vastustaja selgituste kohaselt teavitas aastal

1996, kui hoone xxxxxx oli antud pikaajalisele rendile AS Altenberg Reval Eesti,

rentnik, et: „/../02.aprill 1996, et kõik üürnikud ja rentnikud kellel on ruumid xxxxxxx

hoones on need (ruumid) remonttööde ajaks vabastanud. Hoones on lõpetatud

koristus- ja lammutustööd /../“. Vastustaja selgitab, et 01.12.1997 kirjutas Boriss

Zilberberg V.Ž. esindajana Tallinna Kesklinna Valitsusele: „/../hoone ei ole

elamiskõlblik ja ta (V.Ž.) on sunnitud üürima eluruumi mujal/../“.

7. Vastustaja hinnangul on tekkinud õigustatud kahtlused, kas vaidlusalust eluruumi on

kunagi üldse üürilepingu alusel kasutatud s.o., kas on täidetud EES § 2 lg 1 eeldused,

kas poolte vahel täna eksisteerib üürisuhe või on tegemist lõppenud üürisuhtega, mida

ei ole kirjalikult vormistatud. Vastustaja selgituste kohaselt ei sätesta EES üheselt,

kuidas haldusorgan peaks käituma juhul, kui eluruumist kui vallasasjast on saanud

vahepeal kinnistul asuva hoone osa. Kas erastada eluruum vallasasjana või viia läbi

ühtne

menetlus

ja

erastada

korteriomand.

Vastustaja

selgituste

kohaselt

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega (RT I

2006, 19, 148) muudeti asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 selliselt, et

alates 0l.03.2006 on ehitise või selle osa tsiviilkäive vallasasjana lõpetatud. Vastustaja

selgitab, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 loetleb ka erandid, millal

vallasasjana ehitise osa käsutamine on võimalik, kuid eluruumi erastamismenetlust

vallasasjana seal ei nimetata. Vastustaja selgituste kohaselt on korteriomandi seadmise

menetluse läbiviimine Tallinna Linnavalitsuse pädevuses, kelle ametiasutused

tegelevad täna korteriomandi seadmise läbiviimisega. Vastustaja on seisukohal, et

kohustamiskaebuse esitamine Tallinna Linnavalitsuse vastu oleks põhjendatud, kui

kohtuotsusega saaks tuvastada, et Tallinna Linnavalitsuse pädevuses on teatud

haldustoimingud, kuid neid ei ole mõistliku aja jooksul sooritatud.

8. Vastustaja leiab, et kohtuotsusega ei saa panna Tallinna Linnavalitsusele kohustust

xxxxxxxx eluruumi erastada. Vastustaja selgituste kohaselt peab Tallinna linn aga

korteriomandi seadmisel lahendama probleemi: hoones xxxxx asuvad erastatud

korterid, mille osa ruume on xxxxxx hoones s.o. kahe kinnistu vertikaalne piiritlemine

reaalosadena on hetkel võimatu, mis omakorda takistab korteriomandi seadmist ja

kinnistute ühendamine või jagamine on aga Tallinna vanalinna kaitsetsoonis reeglina

keelatud muinsuskaitse nõuete tõttu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada ja kohustab Tallinna Linnavalitsust 2 kuu

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest läbi vaatama ja otsustama küsimuse V.Ž.

avalduse

eluruumi

erastamiseks

aadressiga

xxxxxxxx

rahuldamisest

või

mitterahuldamisest. Oma otsust põhistab kohus alljärgnevalt.

5. Kõigepealt peatub kohus kaebuses esitatud nõudel. Kohtumenetluse algatamisel esitas

kaebaja vastavalt kaebusel nõude kohustamaks vastustajat erastama kaebajale eluruum

aadressil xxxxxxxxxx, Tallinn (t.l. 5), millises kohus oma 7. aprilli 2006 aasta

kohtumäärusega (t.l. 33) kaebuse ka menetlusse võttis. 9. aprillil 2007 toimunud

kohtuistungil täpsustas kaebaja, et ta käsitleb oma kaebuses esitatud nõuet alternatiivse

kohustamisnõudena

(tl.103),

milles

alternatiiv

konkreetse

erastamisotsuse

langetamiseks kohustamisele seisneb vastustaja kohustamises asja otsustamiseks 1 kuu

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest HKMS § 26 lg. 1 p 2 alusel. Oma 7.05.2007

kohtule esitatud avalduses täiendab kaebaja nõuet ja formuleerib selle järgmiselt:“

Kohustada kohustatud subjekti vaatama läbi kaebajale eluruumi erastamise küsimus

kuu aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist ja erastama V.Ž.le eluruumi aadressil

xxxxxxxxxx Tallinn.“. 8.06.2007 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja oma

lõplikku nõuet, milleks on vastustaja kohustamine erastamisküsimuse läbivaatamiseks

ja otsustamiseks. Kohus tõlgendas lõplikku nõuet kohustamisnõudena viivituse tõttu

välja andmata haldusakti väljaandmiseks. Samal seisukohal on ka vastustaja oma

22.08.2007 toimunud kohtuistungil esitatud kaebust tunnistavates seisukohtades (t.l.

161 ja 162). Seetõttu ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel edaspidi tähtsust

küsimused, mis on seotud erastamisnõude õigusliku alusega ja kohus neid ei käsitle.

6. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse käigus on tuvastatud järgmised asja lahendamise

suhtes tähtsust omavad asjaolud. Esiteks on kaebuse esitaja kohaselt volitatud esindaja

esitanud vastustajale pärast Tallinna Linnavolikogu 09.09.1999 otsusega nr xxxxxxx

asuvate hoonete erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast väljaarvamist

07.10.1999 taotluse erastamaks eluruumi aadressil xxxxxxxxx, Tallinn (t.l.95).

Teiseks on kaebajale väljastatud dokumendid erastatava eluruumi eest tasumiseks (t.l.

17) ja kaebaja on tasunud nõutud summa Tallinna Kesklinna Valitsuse arvele ning

riigilõivu (t.l. 20-22). Kolmandaks on kaebaja korduvalt kirjalikult pöördunud Tallina

Kesklinnavalitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse poole nõudega viia lõpule korteri

erastamise toimingud, mis nähtub muuhulgas aastatel 2001-2005 Tallinna Kesklinna

Valitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse erinevate ametnike antud vastustest ja selgitustest

kaebaja volitatud esindaja vastavasisulistele pöördumistele (t.l. 24-28). Neljandaks ei

ole vastustaja kohtuotsuse teatavakstegemiseni vastavat erastamisotsust langetanud.

7. Menetlusosaliste taotlusel on kohus andnud korduvalt pooltele võimaluse käesoleva

vaidluse lahendamiseks kohtuväliselt ja kompromissi sõlmimiseks. 22.08.2007

kohtuistungil väljendasid kaebaja ja vastustaja esindaja seisukohta, et kompromissi

sõlmimine ei ole õnnestunud ja soovisid asja lahendamist otsusega.

8. 22.08.2007 kohtuistungil tunnistas vastustaja esindaja, et ta on kaebusega selle

viimase nõude sõnastuses nõus ja kaebaja esitatud avaldus on jäetud vastustaja poolt

mõistliku aja jooksul läbi vaatamata.

9. Kohus leiab eelpooltoodule ja haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 ja 4 ja § 41 tuginedes,

et vastustaja ei ole haldusmenetlust läbi viinud ja käesolevas asjas otsust langetanud

mõistliku aja jooksul ja on viivitanud õigusvastaselt selle tegemisega. Vastustaja

esindaja tunnistas seda kohtule muuhulgas ka ise (t.l. 162). Seega esinevad alused

kaebuse

rahuldamiseks.

Võttes

arvesse

kaebuses

toodud

erastamisavalduse

lahendamisega seotud küsimuste keerukust ja senist haldusmenetlust peab kohus

kohaseks vastavalt HKMS § 26 lg 1 p 2 ja HMS § 5 ja § 41 kohustada vastustajat

kaebaja erastamisavalduse läbivaatamiseks ja otsuse langetamiseks kahe kuu jooksul

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

10. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on esitanud 08.06.2007 taotluse kohtukulude hüvitamiseks summas 21400

krooni (t.l. 138). 22.08.2007 kohtuistungil pidas vastustaja kohtukulude nõuet

mõistlikuks,

kuid

tõstatas

küsimuse

kohtukulude

kandmist

tõendavate

kuludokumentide puudumisest. Kohus andis, tuginedes muuhulgas vastustaja

nõusolekule, kaebajale 5-päevase tähtaja maksedokumentide esitamiseks. Kaebaja

esitas

kohtule

digitaalselt

allkirjastatuna

kohtukulude

kandmist

tõendavate

dokumentide elektrooniliselt skaneeritud koopiad. (t.l. 157 ja 168). Vastustaja esitas

oma 23.08.2007 ja 24.08.2007 kohtule e-maili teel edastatud arvamustes (t.l. 164 ja

170) seisukoha, et kohtule esitatud dokumendid ei ole usutavad ega tõenda vastavate

kulude tegelikku ja reaalset maksmist. Vastustaja on seisukohal, et kui klient on tõesti

tasunud vastava õigusbüroo kassasse suured summad sularahas, siis väljastatakse talle

vastav sularaha sissemakse kviitung. Seda ei asenda kaebuse esitaja esindaja

omakäelised kontrollimatud kanded vastavatel kviitungitel. Vastustaja väitel ei tuleks

advokaadibüroo puhul taoline praktika kõne allagi, sest see oleks vastuolus

elementaarsete raamatupidamisnõuetega.

11. Kohus nõustub, tuginedes raamatupidamise seaduse § 7, et kaebaja esitatud

väidetavalt kohtukulude tasumist kinnitava dokumendid ei vasta seaduses

raamatupidamise algdokumendile esitatavatele nõuetele selles osas, et neilt puudub

raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p 1 nõutav dokumendi nimi ja number ning p 8

nõutav vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumber. Samuti leiab kohus, et

kaebaja poolt 23.08.2007 kohtule esialgselt elektrooniliselt esitatud tõenditest (t.l. 157)

alumine, 15 000 krooni maksmise nõuet sisaldav dokument, on identne hiljem esitatud

vastava dokumendiga välja arvatud kirje „Tasutud kassasse 11.11.05 allkiri“. Sellest

tulenevalt on kohtul kahtlus, et nimetatud kirje on dokumendile lisatud peale kohtu

poolt kaebajale vastustaja seisukoha edastamist 23.07.2007 (t.l. 164).

12. Eelpooltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja ei ole tõestanud kohtukulude kandmist ja

jätab need kaebaja kasuks HKMS § 93 lg 1 alusel välja mõistmata.

13. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinn Ringkonnakohtule

juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates.

Kohtunik

Daimar Liiv