3-06-2475/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2007, Tartu Haldusasja number 3-06-2475 Haldusasi D.D. i kaebus Politseiameti toimingu peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus D.D. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. august 2007 Menetlusosalised Apellant D.D. Vastustaja Politseiamet RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest, s. o 11. septembrist 2007.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. D.D. esitas 09.10.2006 Siseministeeriumile vaide Lääne Politseiprefektuuri Pärnu osakonna toimingu peale. Vaidlustatavaks toiminguks oli Pärnu Arestimajas viibivate isikute toitlustamise korraldamine. Suppi ja praadi antakse ainult kord päevas – lõunaks, hommikul ja õhtul antakse ainult teed. Toit väljastatakse alumiiniumnõudes, mis on tunnistatud tervisele kahjulikuks. 13.10.2006 edastas Siseministeerium D.D. i vaide kontrollimiseks ja avaldajale vastamiseks Politseiametile. Politseiamet edastas vaide vastamiseks Lääne Politseiprefektuurile. Lääne

2 Politseiprefektuur vastas D.D. i pöördumisele 07.11.2006. Lääne Politseiprefektuuri kirja sai D.D. kätte 10.11.2006.

19.12.2006 pöördus D.D. kaebusega halduskohtusse ning taotles, et kohus tunnistaks vaide edastamise lahendamiseks Lääne Politseiprefektuurile õigusvastaseks ning kohustaks Politseiametit tema vaiet läbi vaatama. Halduskohus jättis 05.01.2007 määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus käsitles kaebust kohustamiskaebusena ning juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et vastavalt HKMS § 9 lg 2 võib kaebuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada halduskohtule 30 päeva jooksul, mil kaebajale tehti toimingust keeldumine teatavaks. Vastuseks kohtumäärusele esitas D.D. kaebuse täpsustuse, milles taotles kaebetähtaja ennistamist ja juhul, kui kohus ei pea kohustamiskaebuse tähtaja ennistamist võimalikuks, siis teha kindlaks Politseiameti toimingu õigusvastasus. Samas leidis kaebaja, et rikutud õiguste taastamiseks peaks kohus kohustama Politseiametit vaiet ettenähtud korras läbi vaatama. 16.02.2007 määrusega lõpetas kohus kaebetähtaja rikkumise tõttu menetluse D.D. i kaebuse taotluses kohustada Politseiametit D.D. i vaiet ettenähtud korras läbi vaatama. Kohus jätkas menetlust Politseiameti toimingu, mis seisnes D.D. i vaide edastamises läbivaatamiseks Lääne Politseiprefektuurile, õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebaja oli seisukohal, et vastavalt haldusmenetluse seaduses sätestatud vaide läbivaatamise korrale oleks Politseiamet pidanud vaide ise läbi vaatama. Vaide edasisaatmine organile, kelle toimingu peale kaevatakse, ei ole lubatav. Vaie oli vormistatud vastavalt nõuetele ning oli üheselt mõistetav, et tegemist on vaidega. Politseiamet on oma toiminguga rikkunud PS §-e 14; 19 ja 46, haldusmenetluse seaduse 5. peatükis sätestatud vaide läbivaatamise korda, õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid. Vaide esitamise õigus tekib siis, kui isik ei ole nõus haldusakti või toiminguga. Põhjus, miks kaebaja vaide esitas, oli Pärnu Arestimajas viibivate isikute toitlustamise vale korraldamine. Kaebaja põhjendatud huvi on oma õiguste preventiivne kaitse. Juhul, kui ta seoses halduskohtu istungitega Pärnu kohtumajas toimetatakse Pärnu Arestimajja, võib seadusevastane olukord toitlustamisel korduda.

2. Politseiamet palus jätta kaebuse rahuldamata. HMS §-dest 2 lg 1; 35 lg 1 p 1; 43 lg 1, 4; 71 lg 1 nähtub, et vaide esitamine ei saa olla isiku esimeseks toiminguks, vaid sellele peab eelnema haldusmenetlus. Vastavalt siseministri 01.12.2000 määruse nr 71 Arestimaja sisekorraeeskiri § 15 lg 1 p 13 ja § 37 lg 1 on arestialusel õigus esitada politseiprefektuuri juhtkonnale suulisi või kirjalikke avaldusi ja kaebusi arestimaja töö kohta. Avaldused või kaebused arestimaja töö kohta vaatab läbi ja nende osas võtab vastu asjakohase otsuse politseiprefekt (Eeskirja § 38 lg 1). Eeskirja § 12 lg 1 kohaselt kuulub kinnipeetavate toitlustamine politseiprefekti ülesannetesse, kes kinnitab arestimaja päevakava, milles sätestatakse arestialuste toitlustamise, öörahu jm ajad ning kestus. Kaebaja 09.10.2006 dateeritud „vaie“ ei ole vaideks haldusmenetluse seaduse mõttes, vaid tegemist on kaebusega Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna arestimaja töö kohta, ja edastades selle lahendamiseks Lääne Politseiprefektuurile, on vastustaja toiminud õiguspäraselt. Kaebaja, kes viibis ajavahemikul 06.-13.10.2006 Pärnu arestimajas, ei olnud toitlustamise kohta eelnevalt kaebusi/avaldusi esitanud ega nõudnud Pärnu arestimajas viibitud ajal tema suhtes n.ö toimingute sooritamist. Kaebaja ei ole vaidlustanud Siseministeeriumi poolt „vaide“ edastamist Politseiametile ega ka Lääne Politseiprefektuuri politseiprefekti 07.11.2006 vastust. Viimasest järeldub, et kaebaja sai Lääne politseiprefektilt ammendava ja teda täielikult rahuldava selgituse toitlustamise korraldamisest Pärnu arestimajas.

3 Kaebusest ei selgu, milliseid kaebaja õiguseid Politseiameti toiming (edastamine) tema arvates rikkus ja milliseid õiguseid ta soovib preventiivselt kaitsta.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 24.04.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt HMS § 35 lg 1 p 1 järgi algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisega haldusorganile. HMS § 43 lg 4 kohaselt lõpeb toimingu menetlus toimingu sooritamisega; põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada; taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega; haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega või toimingu adressaadi surma või lõppemise korral, kui toiming on seotud adressaadi isikuga. HMS § 71 lg 1 sätestab, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Vastavalt siseministri 01.12.2000 määruse nr 71 Arestimaja sisekorraeeskiri § 15 lg 1 p 13 ja § 37 lg 1 on arestialusel õigus esitada politseiprefektuuri juhtkonnale suulisi või kirjalikke avaldusi ja kaebusi arestimaja töö kohta. Eeskirja § 38 lg 1 sätestab, et avaldused või kaebused arestimaja töö kohta vaatab läbi ja nende osas võtab vastu asjakohase otsuse politseiprefekt. Eeskirja § 12 lg 1 kohaselt kuulub kinnipeetavate toitlustamine politseiprefekti ülesannetesse, kes kinnitab arestimaja päevakava, milles sätestatakse arestialuste toitlustamise, öörahu jm ajad ning kestus. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ei soovi vaidlustada Pärnu arestimajas toitlustamise korraldamist, vaid vaidlustab üksnes seda, et tema vaide lahendamisel ei järgitud haldusmenetluse seaduses sätestatud vaidemenetluse korda. Kaebaja väitel avaldas ta oma rahulolematust toitlustamise korraldamisega arestimaja juhatajale suuliselt. Viibides ajavahemikul 06.-13.10.2006 Pärnu arestimajas ei ole kaebaja toitlustamise korraldamise kohta Pärnu arestimajas kaebust või märgukirja Lääne Politseiprefektuuri juhtkonnale esitanud. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et kaebaja poolt 09.10.2006 Siseministeeriumile esitatud ning vaide esitamiseks ettenähtud blanketile vormistatud dokument ei ole vaideks haldusmenetluse seaduse mõttes, vaid seda tuli käsitleda kaebusena, mis on esitatud Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna arestimaja töö kohta. Käsitledes kaebaja 09.10.2006 vaiet kaebusena arestimaja töö kohta ja edastades selle lahendamiseks pädevale haldusorganile – Lääne Politseiprefektuurile, on vastustaja toiminud õiguspäraselt. HKMS § 26 lg 1 p 3 sätestab, et halduskohtul on õigus tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses väljendatud põhjendatud huvi. Kohus leidis, et kaebajal puudub põhjendatud huvi Politseiameti vaidlustatud toimingu (vaide edastamine vastamiseks Lääne Politseiprefektuurile) õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebaja ei ole vaidlustanud Lääne Politseiprefektuuri politseiprefekti poolt talle 07.11.2006 saadetud kirjas toodud seisukohti. Kaebaja ei soovinud, et kohus käsitleks toitlustamise korraldamist Pärnu arestimajas, vaid soovis üksnes seda, et kohus teeks kindlaks Politseiameti toimingu õigusvastasuse. Kohus saab asja lahendamisel lähtuda kaebaja taotlusest, mille juurde ta jäi kindlaks ka kohtuistungil. Kohtu arvates ei ole kaebajal tema poolt valitud viisil (kaebuse esitamisega menetlusnormide rikkumise peale vaide lahendamisel) võimalik preventiivselt oma õigusi kaitsta – saavutada toitlustamise korra muutmist Pärnu arestimajas.

4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. D.D. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse või uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud kohtumenetluse norme, rakendanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid valesti. Protsessiõiguse aluseks on poolte võrdsuse printsiip ja õigus teha kohtuistungi käigus üleskirjutusi. Kaebaja oli kohtuistungil barjääri taga, kohtualuste pingil ja tal puudus võimalus täisväärtuslikuks märkmete tegemiseks. Keeldudes kaebajale laua taha istumise võimaldamisest ilmutas kohus tendentslikkust ühe osapoole suhtes, kindlustades vastustajale paremad tingimused, samuti rikuti põhiseaduslikku õigust vajalikuks kohtuprotseduuriks ning printsiipi, et isiku õigusi ja vabadusi võib piirata vaid juhul, kui see on otseselt seadusega ette nähtud. Eeltoodust tulenevalt on alust seada kahtluse alla kohtu erapooletus ja objektiivsus. Rikkudes HKMS § 20 lg 2, 4 nõudeid, ei avaldatud kohtuistungil kohtuistungi protokolli ega esitatud kaebajale allakirjutamiseks. Selle tulemusena ei saanud kaebaja teha soovitud täiendusi ja parandusi. Kohtuistungi protokolli ei kirjutatud alla vahetult pärast istungit. Kohus ignoreeris haldusmenetluse seaduse 5. peatüki sätteid, kus on kirjas vaiete lahendamise kord, mille alusel ei saa Politseiamet jätta kaebaja esitatud vaiet läbi vaatamata, saates selle vastamiseks Lääne Politseiprefektuurile, s.o haldusorganile, kelle tegevusele kaevatakse. Kohus jättis tähelepanuta Riigikohtu 07.07.2003 lahendi haldusasjas nr 3-3-1-32-03, samuti eiras kohus õiguskantsleri arvamust vaiete lahendamise kohta, mis on avaldatud 28.08.2006 kirjas nr 14-1/061129/0605616.

5. Politseiamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on halduskohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning ei ole rikkunud protsessiõiguse norme. Menetlusosaliste õigused ja kohustused on sätestatud HKMS § 15. Kaebaja paigutamine kohtuistungi ajal kohtualuste pingile tuleneb tema kui kinnipeetava staatusest ning sellega ei rikkunud kohus HKMS § 15 sätteid. Arusaamatuks jääb väide, et kohus on rikkunud HKMS § 20 lg 2 ja 5 nõudeid. HKMS § 20 sätestab juba alates 1. septembrist 2006, et „kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele“. Kaebusest ei nähtu, milliseid tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid kohus ei järginud. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, miks oleks kohus pidanud tähelepanu pöörama Riigikohtu 04.04.2003 (apellatsioonkaebuse kohaselt 07.07.2003) määrusele nr 3-3-1-32-03 ning miks pidi kohus arvestama õiguskantsleri 28.08.2006 kirja nr 14-1/061129/0605616. Kohus on põhjalikult analüüsinud vaidluse seisukohast olulisi põhiküsimusi ning andnud neile selged vastused, otsust piisavalt motiveerides. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud vastuses toodu juurde ja on jätkuvalt seisukohal, et Politseiameti toiming ei riku kaebaja õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja HKMS § 47 lg 3 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

5 Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kohtu keeldumine lasta apellandil istuda laua taha rikkus menetlusosaliste võrdõiguslikkust ja võttis apellandil võimaluse omapoolsete märkmete tegemiseks. Õiguskantsler oma kirjas Tartu Ringkonnakohtu esimehele on leidnud, et üldjuhul ei ole vajalik halduskohtu istungil kasutada kinnipeetavate suhtes liikumist piiravaid erivahendeid. Liikumist piiravate erivahendite kasutamine on erand, mille rakendamise üle peab otsustama kohus igal konkreetsel juhul, hinnates kinnipeetava isikut ning võttes arvesse konkreetset olukorda ja kinnipeetava põgenemise tõenäosust. Seda seisukohta on õiguskantsler kinnitanud ka kirjas Tartu Halduskohtule. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist taotles apellant tema lubamist laua taha. Kohus on leidnud, et tema ülesanne ei ole hinnata kinnipeetavaga seotud turvariske ja tema eraldamine barjääriga ei takista seadusega ettenähtud õiguste teostamist. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks märkida ka seda, et kohtuistungil ei viibinud vastustaja esindajat. Seega ei ole rikutud menetlusosaliste võrdõiguslikkuse printiipi. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et rikutud on HKMS § 20 lg 2 ja 5 nõudeid. Asja läbivaatamisel kehtiva HKMS § 20 kohaselt kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Seaduse sätted ei nõua kohtuistungil protokolli sisu avaldamist ja selle esitamist allakirjutamiseks. Samuti ei ole olemas kohustust allkirjastada see koheselt pärast kohtuistungit. Seega ei ole ka selles osas menetlusnorme halduskohtu poolt rikutud. HMS § 71 lg 1 kohaselt isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Apellandi 9. oktoobril 2006 Siseministeeriumile esitatud ning vaide esitamiseks ettenähtud blanketile vormistatud dokument ei ole vaideks haldusmenetluse seaduse mõttes. Siseministri 1. detsembri 2000 määruse nr 71 Arestimaja sisekorraeeskiri § 15 lg 1 p 13 ja § 37 lg 1 kohaselt on arestialusel õigus esitada politseiprefektuuri juhtkonnale suulisi või kirjalikke avaldusi ja kaebusi arestimaja töö kohta. Eeskirja § 38 lg 1 sätestab, et avaldused või kaebused arestimaja töö kohta vaatab läbi ja võtab vastu asjakohase otsuse politseiprefekt. Apellandi vaiet on õigesti käsitletud kaebusena Lääne Politseiprefektuuri Pärnu arestimaja töö kohta, kuna see puudutas toitlustamist selles. Seega edastades selle lahendamiseks Lääne Politseiprefektuuri juhtkonnale, on vastustaja toiminud õigesti. Apellant ei ole vaidlustanud Lääne Politseiprefektuuri 7. novembri 2006 kirjas toodud seisukohti. Apellant ei soovinud kohtus Pärnu arestimajas toitlustamise korraldamise käsitlemist. Apellandi taotlus tunnistada Politseiameti toiming õigusvastaseks vaide lahendamisel menetlusnormide rikkumise tõttu ei anna tal võimalust oma õigus kaitsta, mille eesmärgiks oleks arestimaja toitlustamise korra muutmine. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi viited Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-03 ja õiguskantsleri kirja nr 14-1-/061129/0605616, kuna need ei käsitle antud asja ja ei ole seega asjakohased.

Viivi Tomson Maili Lokk

Agu Timmi