3-06-1969/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. september 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-06-1969

Haldusasi

Uždaroji

akcin÷

bendrov÷

GARANT

kaebus

Justiitsministeeriumi vastu kohtu tegevusega tekitatud

96 093 krooni ja 72 senti suuruse kahju hüvitamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 30. augustil 2007

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Uždaroji akcin÷ bendrov÷ GARANT

(Leedu äriühing);

Esindaja: Indrek Nuut;

Vastustaja: Justiitsministeerium;

Esindajad: Kadi Kanarbik ja Gunnar Vaikmaa.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Leedu äriühing uždaroji akcin÷ bendrov÷ GARANT (edaspidi GARANT) on esitanud

Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Justiitsministeeriumilt Harju Maakohtu

24.07.2006 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-06-18875 tekitatud kahju eest 96 093 krooni ja 72

sendi suuruse hüvise väljamõistmist.

2. 24.07.2006 esitas GARANT Harju Maakohtule taotluse hagi tagamiseks enne hagi esitamist,

taotledes Vene Föderatsioonis asuva äriühingu AS Ross omandis oleva laeva „Petropavlovskaja

Krepost” arestimist. Laev asus taotluse esitamise hetkel Tallinnas. Hageja põhjendas oma

taotlust sellega, et tal ei ole võimalik kohe esitada hagiavaldust, kuna hagimaterjalide

ettevalmistamine nõuab aega, ent hagi tagamine on vajalik vältimaks seda, et kostja viib

kõnealuse laeva Eesti ja ka selle lähiriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvast piirkonnast ning hagi

esitamine Eesti kohtule osutuks asjatuks.

3. 24.07.2006 määrusega tsiviilasjas 2-06-18875 jättis Harju Maakohus taotluse rahuldamata,

pidades seda põhjendamatuks.

4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et hagi tagamata jätmise määrus on õigusvastane. Kaebuse

esitaja leiab nimelt, et Harju Maakohus jättis määruse tegemisel kohaldamata laeva

asjaõigusseaduse (edaspidi LAÕS) § 781 punktis 12, § 782 lõikes 1 ja lõike 2 punktis 1 ning 1999.

aasta rahvusvahelise laevade arestimise konventsioonis sätestatu. Kohus rikkus ka põhiseaduse

(edaspidi PS) §-i 146, mille kohaselt peab õigust mõistma kooskõlas PS-i ja seadustega. Samuti

rikkus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 384 lõikes 1 sätestatud

põhjendamiskohustust.

5. Kaebuse esitaja hinnangul on eelnimetatud Harju Maakohtu määrusega tekitatud talle kahju,

mis tuleneb kõnealuse määrusega seotud ja kaebuse esitaja poolt kantud õigusabikulust summas

1298 krooni ning hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud ning taotluse rahuldamata jätmisel

tagastamisele mittekuulunud kautsjonist summas 75793 krooni.

6. Kaebuse esitaja tugineb PS §-le 25, mille kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, märkides, et nimetatud sätte

riive saab toimuda ainult põhiseadusliku õigustuse alusel. Tulenevalt riigivastutuse seaduse

(edaspidi RVS) § 8 lõikest 1 hüvitatakse varaline kahju rahas ja hüvitisega tuleb luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

7. Kaebuse esitaja leiab samuti, et RVS § 15 lõige 1, mille kohaselt on riigivastutuse eelduseks

seatud kohtuniku poolt kuriteo toimepanemine, on otseselt vastuolus PS §-ga 25. Kaebuse esitaja

hinnangul tuleb küll mõista vajadust kaitsta kohtuvõimu suveräänsust, ent samas peab isikul

olema õigus riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele olenemata sellest, milline

ametnik kahju tekitas ja kui suur on kahjusumma. Kaebuse esitaja leiab, et Karistusseadustiku

(edaspidi KarS) § 290 ja KarS-i rakendusseaduse § 8 punkti 1 kohaselt oleks riigivastutus

kohtumõistmisel tekitatud kahju puhul võimalik alles juhul, kui kahjusumma oleks vähemalt

300 000 krooni. Rahalise nõudega hagi tagamise kautsjoni maksimaalne summa on TsMS § 141

lõike 1 kohaselt aga 100 000 krooni ning seega on välistatud isiku õigus nõuda kohtuvõimu

õigusvastase tegevuse korral tasutud kautsjonisummas väljenduva kahju hüvitamist. Samuti ei

pea kaebuse esitaja õigeks riigivastutuse tekke sidumist kohtuniku tuvastatud süüga – kohustust

kanda riski juhtudel, kui ametnik tekitab õigusvastaselt kahju ilma süüta, ei saa panna isikule.

Kaebuse esitaja hinnangul kujutab RVS § 15 lg 1 endast PS §-st 25 tuleneva õiguse

ebaproportsionaalset piiramist, sealhulgas arvestades seda, et kohtulahend, millega kahju tekitati,

ei ole TsMS-i kohaselt kaevatav.

8. Samuti leiab kaebuse esitaja, et RVS § 15 on vastuolus PS §-ga 32 ning Euroopa Inimõiguste

ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) esimese protokolli artikliga 1, milles on

sätestatud vara kaitse ning väljendatud seisukoht, et kelleltki ei või võtta tema omandit muidu,

kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse

üldpõhimõtteid järgides. Kuigi kaebaja tasus seaduse alusel kautsjoni, siis selle omastamine riigi

poolt pärast õigusvastase kohtumääruse tegemist on selgelt vaadeldav alusetu rikastumisena ning

õigusvastaselt kaebaja vara omastamisena riigi poolt. Samuti on RVS § 15 lg 1 vastuolus EIÕK

artikliga 13, milles on sätestatud, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi

on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise

pani toime ametiisik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata.

10. Vastustaja märgib, et lähtuvalt TsMS § 377 lõikest 1 on kohtunikul õigus mitte kohustus hagi

tagada, kusjuures hagi tagamise vajalikkuse üle otsustab kohtunik lähtuvalt avalduses esitatud

asjaoludest ja oma siseveendumusest. Seejuures rõhutab vastustaja, et halduskohus ei saa anda

õiguslikku hinnangut maakohtu määrusele.

11. Puutuvalt kautsjoni tasumisse leiab vastustaja, et kautsjoni tasumine hagi tagamise taotluse

esitamisel on ette nähtud selleks, et vältida alusetute taotluste esitamist – kautsjoni tasumisel ei

saa isik eeldada, et kohus tema taotluse igal juhul rahuldab. Lubamatu on taotleda seejuures

kautsjoni tagastamist kahju hüvitamisena.

12. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et RVS § 15 lõige 1 on vastuolus PS §-ga 25. RVS § 15

lõikest 1 tulenev piirang on PS-ga kooskõlas, vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning ei moonuta

piiravate õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud piirangu legitiimseks põhjuseks on kaitsta

kohtu sõltumatust õigusemõistmisel – kohtunik peab olema kaitstud võimaluse eest, et riigi

täitev- või seadusandlik võim või meedia, äriühingud või muutlik avalik arvamus võiks talle

survet või mõju avaldada. Vastustaja märgib samuti, et RVS § 15 lõige 1 ei välista õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamist, kuid ta ütleb, et kohtumenetluse käigus saavad õigusvastasteks

tegudeks, millega kaasneb kahju hüvitamine, olla sellised teod vaid juhul, kui need on

vaadeldavad kuriteona. Lubamatu oleks olukord, kus kahju hüvitamise taotlust lahendav kohus

peaks andma sisulise hinnangu väidetavalt kahju põhjustanud kohtulahendi õiguspärasusele.

13. Ka ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega, et kautsjoni riigituludesse arvamine juhul,

kui kohus hagi tagamise avaldust ei rahulda, on vaadeldav riigi alusetu rikastumisena. Riik ei ole

õigusliku aluseta kaebajalt midagi saanud. Õiguslik alus kautsjoni maksmiseks tuleneb TsMS §-

st 141 lõikest 2, see alus ei ole ka ära langenud.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. RVS § 15 lõige 1 on

põhiseadusega kooskõlas ja kuulub käesolevas asjas kohaldamisele. Poolte menetluskulud tuleb

jätta poolte endi kanda.

15. RVS § 15 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik pani selle menetluse käigus toime kuriteo.

Kuivõrd kaebuse esitaja taotleb eelviidatud sätte kohaldamata jätmist, tuleb esmalt kontrollida

selle sätte asjassepuutuvust. Kuivõrd RVS § 15 lg 1 välistab riigi vastutuse õigusemõistmisega

seotult tekkida võinud kahju eest juhtudel, kui väidetavalt kahju põhjustanud kohtunik ei ole

toime pannud kuritegu ehk kui tema suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, siis on

loogiline, et õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tulebki

esmajärjekorras kontrollida, ega ei esine eelviidatud vastutust välistavat asjaolu. Seega on RVS

§ 15 lg 1 käesoleva haldusasja lahendamisel asjassepuutuv.

16. Vastavalt PS §-le 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-ga. Need piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiravate õiguste ja

vabaduste olemust. RVS § 15 lõike 1 kohaselt on võimalik hüvitada kohtumenetluse käigus

kohtulahendiga tekitatud kahju eeldusel, et kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. Seega sisuliselt piirab nimetatud säte kahju hüvitamist. Kohus leiab, et piirang on

kooskõlas PS-ga, vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning ei moonuta piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust.

17. Õigusnorm on vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv (kohane),

vajalik kitsamas tähenduses (tarvilik) ja proportsionaalne kitsamas tähenduses (mõõdukas).

Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist, vajalik on abinõu, kui eesmärki ei ole

võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne kui esimene. Proportsionaalne on abinõu, kui piirangud ei kahjusta kaitstud õigust

rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Tallinna Ringkonnakohus on

16.02.2004 otsuses haldusasjas nr 2-3/122/04 leidnud, et olukorras, kus seadus lubaks piiramatult

esitada kahjunõudeid riigi vastu seoses kohtuniku poolt kohtumenetluse käigus tehtud määruste

või otsustega võiks viia olukorrani, kus iga kohtuasja lahendamine võiks kaasa tuua kahjunõude

Eesti Vabariigi vastu, kuivõrd kohtuasja lahendamisel jääb alati üks pool kaotajaks. Selline

olukord on aga otseses vastuolus PS §-s 146 toodud kohtu sõltumatuse printsiibiga

õigusemõistmisel ning piiraks oluliselt kohtuniku julgust langetada otsuseid vastavuses seaduse

ning kohtuasja menetlemise käigus kujunenud siseveendumusega. Olukorras, kus riik peaks

hüvitama igasuguse kohtumenetluse käigus isikutele tekkinud kahju, tekiks riigil, eelkõige

täidesaatval võimul, oluline huvi sekkuda õigusemõistmise protsessi, mis on aga demokraatlikus

ühiskonnas lubamatu. Seetõttu saab ka kontroll kohtumenetluse üle toimuda vaid kohtuotsuste ja

-määruste edasikaebamise korras kõrgemale kohtuastmele, kuid samuti vajadusel kohtuniku

distsiplinaarvastutuse ning kriminaalvastutuse kaudu. PS §-s 25 sätestatud õigus kahju

hüvitamisele ei ole kaalukam vajadusest kaitsta õigusmõistmise sõltumatust.

18. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus nimetatud 16.02.2004 otsuses haldusasjas nr 2-3/122/04

leidnud, et kohtunik peab olema kaitstud selle eest, et seadusandlik või täitevvõim, meedia või

muud huvigrupid talle õigusmõistmisel survet avaldaksid. Kohtunike sõltumatust ei ole vaja

mitte nende eneste pärast, vaid isikute õiguste ja vabaduste kaitseks, et kohtunikud langetaksid

otsuseid üksnes õiguslikest printsiipidest lähtudes. Kohtunike sõltumatuse tagamiseks ei piisa

üksnes põhiseadusliku kaitse vahenditest: kindlustatud ametiaeg ja palk, samuti seaduses

sätestatud sotsiaaltagatised. Kui seadus lubaks piiramatult esitada kahjunõudeid riigi vastu seoses

õigusemõistmise käigus tehtud otsustustega, piiraks see vaieldamatult ja oluliselt kohtuniku

julgust langetada otsuseid vastavuses seaduse ja kohtuasja menetlemise käigus kujunenud

siseveendumusega. Sellisel juhul peaks kohtunik pidevalt arvestama võimalusega, et tal tuleb

oma hinnanguid ja seisukohti kaitsta võimalikes kahju hüvitamise menetlustes.

19. Kohus leiab, et ka käesoleva haldusasja lahendamisel saab juhinduda eelviidatud

ringkonnakohtu seisukohtadest. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et RVS § 15 lõikes 1 toodud

piirang on proportsionaalne meede õigusmõistmise sõltumatuse tagamiseks. Sätestatud piirang

aitab kaasa riive legitiimse eesmärgi – õigusmõistmise sõltumatuse – tagamisele. Samuti on

piirang vajalik, kuna sellekohase normi puudumisel ei oleks õigusmõistmisel tehtud otsuste

kontrollimist teistes kohtumenetlustes võimalik vältida. See on mõõdukas, kuna PS §-s 25

sätestatud õigus kahju hüvitamisele ei ole kaalukam vajadusest kaitsta õigusmõistmise

sõltumatust.

20. Ka halduskohtu poolt hilisema õigusliku hinnangu andmine maakohtuniku tegevusele hagi

tagamata jätmisel tsiviilasjas kujutaks endast kohtu sõltumatuse põhimõtte riivamist ning

lubamatut sekkumist õigusemõistmisse. Vastustaja on õigesti leidnud, et halduskohus ei ole

pädev hindama tsiviilkohtuniku toiminguid hagi menetlemisel ega otsustama selle üle, kas

maakohus oleks tsiviilasjas pidanud hagi üleüldse tagama või milliseid vahendeid ta oleks

pidanud kohaldama. Halduskohtu vastav õigus võiks kaasa tuua halduskohtute võimaluse tsiviil-

ja kriminaalasjades tehtud määrusi ning otsuseid kahjunõuetes õigusvastase tegevuse

tuvastamiseks taas ümber hinnata, mis riivaks kogu kohtusüsteemi funktsioneerimise

põhimõtteid ning ülesehitust.

Eeltoodu ei tähenda seda, et halduskohtul puuduks üldse pädevus kohtumenetluse käigus

tekitatud kahju hüvitamise taotlusi lahendada, vaid seda, et halduskohus ei tuvasta vastavates

vaidlustes kohtuniku tegevuse õigusvastasust ise, vaid tugineb kriminaalasjas tehtud jõustunud

süüdimõistvale otsusele.

21. Kaebuse esitaja on viidanud sellele, et KarS § 290 ja KarS-i rakendusseaduse § 8 punkti 1

koosmõju kohaselt peaks kohtumõistmisel tekitatud kahju riigivastutuse tekkeks olema vähemalt

300 000 krooni. Kohus juhib siinjuures esiteks tähelepanu asjaolule, et KarS § 290 on alates

15.03.2007 kehtetu ning isegi sõltumata sellest – RVS § 15 lg 1 ei piiranud ka varem kahju

hüvitamist üksnes kohtuniku poolt KarS §-s 290 sätestatud kuriteo toimepanemisega.

22. Veel on kaebuse esitaja leidnud, et RVS § 15 on vastuolus PS §-ga 32 ja EIÕK esimese

protokolli artikliga 1, milles on sätestatud isiku omandi kaitse. Sisuliselt väidab kaebuse esitaja,

et juhul kui hagi tagamise kautsjoni mittetagastamise põhjuseks on kohtu poolt hagi õigusvastane

tagamata jätmine, on tegemist riigi alusetu rikastumisega. Nagu eelpool märgitud, ei asu

halduskohus hindama maakohtu määruse õiguspärasust. Kuivõrd aga väites, et RVS § 15 lg 1 on

omandi puutumatuse põhimõttega vastuolus, tugineb kaebuse esitaja jällegi just maakohtu

määruse õigusvastasusele, siis ei ole halduskohtul sedagi väidet alust põhjalikumalt analüüsima

asuda. Sisuliselt aga ei piira seejuures kaebuse esitaja õigust tasutud kautsjoni tagasisaamiseks

mitte RVS § 15 lg 1, vaid hoopis TsMS normid, millest tuleneb kautsjoni tasumise kohustus

(TsMS § 149 lg 2) ning see, et taotluse rahuldamata jätmisel kautsjon tagastamisele ei kuulu

(TsMS § 149 lg 5).

23. Kuivõrd kohtuniku suhtes, kes tsiviilasjas 24.07.2006 määrusega tsiviilasjas 2-06-18875 hagi

tagamise avalduse rahuldamata jättis, ei ole süüdimõistvat kohtuotsust jõustunud ning kuivõrd

halduskohus leiab, et RVS § 15 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas ja kuulub käesoleva asja

lahendamisel kohaldamisele, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja

täiendavalt asuda analüüsima muude kahju hüvitamise eelduseks olevate asjaolude esinemist.

Menetluskulud

24. Kaebaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt tema kasuks välja kantud menetluskulud.

Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

tuleb kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole menetluskulude kaebajalt

väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik