3-07-1740/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1740 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus P. G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Kodakondsusja Migratsiooniamet, esindaja Tatjana Rand; Väljasaadetav – P.G., sünd. Bakuus xx xx xxxx, esindaja vandeadvokaat Edith Sassian Kohtuistungi toimumise aeg 7. september 2007. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni 7. november 2007. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse määruse teinud halduskohtu kaudu hiljemalt 17. septembril 2007. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.G. on pärit Aserbaidžaanist ja saabus Eestisse täpsustamata ajal ja asjaoludel (ajavahemikus 1989-1992) Venemaalt, kus ta kasvas lastekodus. Isik on Eestis viibinud seadusliku aluseta ning korduvalt karistamise tõttu on pikka aega viibinud kinnipidamisasutustes. P.G. on end ametnikele esitlenud ka A. nime all.

2. Tallinna Halduskohtu 29. novembri 2005. a otsuse alusel paigutati P.G. pärast Murru Vanglast vabanemist väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtulahenditega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.

3. Kodakondsusja Migratsiooniamet esitas Tallinna Halduskohtule taotluse P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse kohaselt ei ole isik astunud samme Eestis viibimise seadustamiseks. KMA pöördus 14. märtsil 2006. a Aserbaidžaani Moskva Suursaatkonna poole palvega väljastada P.G.ile (A.le) tagasipöördumistunnistus. Välisministeeriumi 1. juuni 2006. a kirjas kinnitatakse, et 27. aprillil 2006. a toimunud kohtumistel arutasid Eesti ja Aserbaidžaani esin-

2 dajad neid probleeme ja lubati küsimusega tegeleda. 12. juulil 2006. a tegi KMA järelepärimised Aserbaidžaani Suursaatkonnale Lätis ning Välisministeeriumile isiku dokumenteerimise küsimuses. 24. augustil 2006. a teatas Aserbaidžaan Suursaatkond Lätis, et sellenimelist isikut ei ole Aserbaid- žaani automatiseeritud passisüsteemis arvel. 7. mail 2007. a tegi KMA esindaja P.G.ile ettepaneku täita Aserbaidžaani viisataotluse ankeet, mille alusel oleks isikul võimalik saada Aserbaidžaani viisa KMA poolt talle 28. märtsil 2007. a väljastatud ajutisse reisidokumenti. KMA pöördus 3. juulil 2006. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis palvega väljastada isikule tagasipöördumistunnistus. Vene Föderatsiooni Suursaatkond palus 17. juuli 2006. a kirjas isikul andmete täpsustamiseks täita vastavasisulised ankeedid. KMA tegi isikule 20. juulil 2006. a ja uuesti 4. jaanuaril 2007. a ettepaneku täita Vene Föderatsiooni Suursaatkonna edastatud reisidokumendi taotluse ankeedid. P.G. ei soovi KMA-ga koostööd teha, kuna tema sõnul puudub teda vastuvõttev riik ja ta peab ennast Eesti alaliseks elanikuks.

4. P.G.i esindaja palub jätta KMA taotluse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et KMA taotlus P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lõike 1, § 14 lõike 31, § 18 lõike 1, § 23 lõike 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

6. P.G.il puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub seadusest tulenevalt Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise lõpuleviimiseks, kuid väljasaatmismenetlus on viibinud eeskätt P.G.i seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3) tõttu. Isiku kinnipidamine alates 29. novembrist 2005. a on proportsionaalne saavutava eesmärgiga, sest ilmselgelt on tegemist ainsa sunnivahendiga, mis kallutab P.G.i tegema KMA-ga koostööd kodumaale naasmiseks (taotlema Vene Föderatsiooni võimudelt tagasipöördumist võimaldavat reisidokumenti või Aserbaidžaani viisat). Kohus arvestab proportsionaalsuse hindamisel ka seda, et kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei kesta enam kaua, sest isiku väljasaatmine muutub tõenäoliseks juba lähiajal tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest 1. juunil 2007. a. Nimetatud lepingu art 3 lg 1 p c ja art 23 lg 3 ls 2 kohaselt on Vene Föderatsioon kohustatud tagasi võtma lisaks oma kodanikele ka kodakondsuseta isikud, kes saabusid Euroopa Liidu territooriumile Vene Föderatsioonist. Tagasivõtmiskohustust ei ole lepingus seatud sõltuvusse sellest, kas illegaalil on sissekirjutus riigis, kust ta ebaseaduslikult teise lepingupoole territooriumile saabus. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu, sest Vene Föderatsioon ega Aserbaidžaan pole teatanud keeldumisest võtta isik vastu. P.G. ei ole taotlenud nimetatud riikidelt luba riiki sissesõiduks. Pole alust arvata, et Vene Föderatsioon keelduks isiku vastuvõtmisest, kelle emakeeleks on vene keel ja kes on üles kasvanud Vene territooriumil.

7. KMA 22. septembri 2006. a otsusega keelduti P.G.ile elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kuni see otsus kehtib, jäävad tähelepanuta P.G.i väited tema õiguse kohta Eestis elada. Arvestades elamisloa andmisest keeldumise motiive, P.G.i kuritegelikku tausta ning tema kestvalt ignorantset suhtumist Eesti õiguskorda, kahjustab tema jätkuv Eestis viibimine Eesti riigi huve, mistõttu ei saa P.G.ile teha VSS § 9 lg 1 p 3 alusel ka seadustamisettekirjutust.

8. P.G.i vabastamise väljasaatmiskeskusest välistab ka temast lähtuv oht avalikele huvidele – väljasaadetaval pole eluega töökohta, elatusvahendeid. KMA 22. septembri 2006. a otsusest nähtuvalt

3 kinnitas P.G. elamisloa andmise menetluses, et ta pani minevikus kuriteod toime põhjusel, et tal polnud elamisega tööluba. Väljasaatmiskeskusest vabastamise korral osutuks P.G. jälle samas olukorras olevaks, mistõttu on kohtul põhjendatud alus arvata, et isik võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist.

9. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et P.G. elaks Eestis seadusega kaitstavat perekonnaelu.

10. Kuna P.G.il puudub hetkel Vene Föderatsiooni väljasõitu võimaldav kehtiv reisidokument ja Aserbaidžaani viisa, samuti pole võimalik vormistada väljasõitu Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel selle rakendusprotokolli puudumise tõttu, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik, ja puuduvad seaduses ettenähtud alused tema väljasaatmiskeskusest vabastamiseks, siis on põhjendatud P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendatakse kahe kuu võrra, s.o 7. novembrini 2007. a.

Villem Lapimaa