3-06-1211/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 05.september 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1211 Haldusasi A.P kaebus Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks, Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsuse nr 2 ja 31.03.2005 otsuse nr 6 osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning Rapla maavanema 17.10.2005 korralduse nr 700 tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 23.august 2007 Kohtuistungil osalenud isikud A.P, esindaja Svetlana Pajupuu Vigala Vallavalitsuse esindaja Priit Kärsna, Vigala Vallavalitsuse ja Vigala Vallavolikogu esindaja advokaat Meelis Masso Rapla Maavalitsuse esindaja Andrus Ründal RESOLUTSIOON 1.Jätta A.P kaebus rahuldamata. 2.Jätta A.P menetluskulud tema enda kanda. 3.Jätta Vigala Vallavalitsuse ja Vigala Vallavolikogu taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kaebuse esitajalt, rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o. 05.09.2007 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsuse nr 2 p-ga 1 kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmine eelistuse alusel, sh maatüki nr 73 kasutusvaldusesse saamiseks esitasid taotluse Freshfood OÜ ja H.E ja nimekirja kanti Freshfood OÜ. Vigala Vallavolikogu 31.03.2005 otsusega nr 6 muudeti ülalnimetatud otsuse p 1 redaktsiooni järgmiselt: „Teha maavanemale ettepanek kinnitada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajate nimekirja kandmine eelistuse alusel vastavalt lisale 1“ ning jätkuvalt kanti nimekirja Freshfood OÜ. Rapla maavanema 18.04.2005 korraldusega nr 310 otsustas maavanem anda OÜ-le Freshfood kasutusvaldusesse Vigala valla vaba põllumajandusmaa maatükk nr 73 suurusega 44 ha. Rapla maavanema 17.10.2005 korraldusega nr 700 tühistati maavanema 18.04.2005 korraldus nr 310 OÜ-le Freshfood maatüki nr 73 kasutusvaldusesse andmise osas ja otsustati anda kõnealune maatükk kasutusvaldusesse H.Ele.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

Kaebaja omandas 1994.a. Vigala vallas, Konnapere külas „S“ majavalduse. Majavalduse ostmisel oli kaebaja teadlik, et elamu juurde saab erastada maad suuremas ulatuses kui seda on õuemaa. Isik, kes müüs majavalduse, oli tunnistatud sama talu maade osas õigustatud subjektiks ning kinnitas, et maid tagasi ei võta. Kaebajale teada olevalt oli S talu maade kogu suurus ca 62 ha. Kaebaja esitas kohalikule omavalitsusele 07.03.1994 omakäelise avalduse, mille kohaselt ta soovib erastada elamu juurde vabade piirnevate maade arvelt maad kuni 50 ha.

Avalduse koopial on selle vallaametniku allkiri, kes avalduse vastu võttis. Kaebaja tegeles sel ajal loomakasvatusega. Sellele lisaks soovis ta „S“ talu maade lahustüki ca 7 ha suuruse metsa maatüki erastamist, kuid selle osas tehti talle selgeks, et seda ta ei saa, kuna see lahusmaatükk asub teisel poolt Tallinna-Pärnu maanteed. Hiljem nõuti kaebajalt avalduse esitamist avalduse vormile vastavalt. Samuti nõuti avalduses erastatava maa pindala suuruse muutmist põhjendades seda seaduse muudatustega. Vigala Vallavalitsus ei ole kinni pidanud Maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 19, mis näeb ette, et kõik maa erastamise eeltoimingud tuleb teostada 3 kuu jooksul peale avalduse esitamist.

Kaebaja leiab, et temalt uute avalduste kirjutamise nõudmine ei ole kooskõlas Maa ostueesõigusega erastamise korra p 7, mille kohaselt maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta. 1997.a. paluti tal esitada uus erastamise avaldus, seekord juba planketile. Avalduses kästi erastatava maa suuruseks kirjutada 4 ha, kuna rohkem vabast maatükist saada ei olevat võimalik. 10 ha maad oli talle „S“ talu maade arvelt antud kasutada juba eelnevalt. Vallaametniku väitel oli endise „S“ talu suurus ca 62 ha ja see oli kompenseeritud vara tagastamise õigustatud subjektile.

Korra p 131 kohaselt peab kohalik omavalitsus piiride kulgemise ettepaneku andma taotlejale kätte või saatma selle tähitud kirjaga. Kaebaja ja tema poolt valitud litsenseeritud maamõõtja on korduvalt käinud vallavalitsuses ning soovinud saada piiride kulgemise ettepanekut. Sellist piiride kulgemise ettepanekut kaebajale enne kohtusse pöördumist edastatud ei ole. Kaebajale selgitati korduvalt, et maa ostueesõigusega erastamine viibib seetõttu, et maa tagastamise õigustatud subjektide vahel toimuvad vaidlused ning pole selgunud, kes soovivad maad tagasi ja kes võtavad kompensatsiooni ning seetõttu ei saa määrata erastatava maa piire.

Vabade maatükkide nr 72 ja 73 kasutusvaldusesse andmise ajaks oli selgunud, kes piirnevate maade õigustatud subjektidest soovis maad tagasi, kes aga võttis kompensatsiooni. Vastavalt MRS §22 lg 2 antakse tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõueteta põllumajandusmaa kasutusvaldusesse. Kohalik omavalitsus andis kasutusvaldusesse maa, mille osas oli peal taotlus ostueesõigusega erastamiseks. Samas ei olnud vastustaja väljastanud kaebajale piiride kulgemise ettepanekut ega lahendanud kaebaja ostueesõigusega erastamise avaldust. Vigala Vallavalitsuse tegevusetus seisneb selles, et ta ei esitanud kaebajale piiride kulgemise ettepanekut enne vabade maade väljaselgitamist ja kasutusvaldusesse andmist, vaid alles siis kui kohtumenetlus käis ja reformimata oli üksnes kaebaja elamu juurde kuuluv maa.

Vallavalitsus rikkus sellega kaebaja õigust kaasa rääkida erastatava maa piiride kulgemise osas. Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsuse nr 2 lisast 1 nähtub, et vaba maatükki nr 73 taotlesid Freshfood OÜ ja H.E. Juurdelisatud kommentaarist nähtub, et eelistatud on füüsilisest isikust ettevõtjat juriidilisele isikule, kellel jääb maad puudu talu jätkusuutlikuks arenguks. Vigala Vallavolikogu 31.03.2005 otsusega nr 6 muudeti ülalnimetatud otsust ja tüki nr 73 märkustes on märgitud, et H.E kasutusolevate maade harimine jätab soovida, Freshfood OÜ kasutab maad sihipäraselt ja on jätkusuutlik.

Nimetatud otsused on vasturääkivad. Samuti on need põhistamata, sest neist ei selgu, mille alusel on tunnistatud üks isik jätkusuutlikuks ja järgmises otsuses on juba tegemist isikuga, kelle maade harimine jätab soovida. Kaebaja väidetel on H.E välis-eestlane ja omandanud Eesti kodakondsuse, kuid säilitanud ka Rootsi kodakondsuse. Seetõttu on H.Ele vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine seadusevastane. Vaidlustatud volikogu otsused ei ole seaduspärased, kuna kasutusvaldusesse ei ole antud maad mitte jätkusuutlikule ettevõttele, vaid topeltkodakondsust omavale isikule.

Kaebaja on hoonete omandamisest alates soovinud erastada vabade piirnevate maade arvelt

50 ha maad. 1997.a. pakuti valla poolt kaebajale võimalus kirjutada täiendav avaldus maa erastamiseks, sest maakorraldaja sõnul andis see lisaks olemasolevale avaldusele võimaluse erastada maad juurde. Avalduse esitas kaebaja selle teadmisega, et tal avaneb võimalus erastada teiselpool Konnapere teed asuv vaba maa. Elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise puhul ei ole määrav, kus maa ostueesõigusega isik elab ja kas ta tegeleb põllumajandusega, oluline, et ta omab elamut, mille juurde on võimalik erastada vastavalt MRS-le. Kaebaja soovib endiselt erastada piirnevate vabade maade arvelt 50 ha maad. Kaebaja põhjendatud huvi vaidlustatud otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks lähtub kaebaja arvamusest, et eelhaldusaktid on maavanema korralduse lahutamatud osad. Otsuste õigusvastaseks tunnistamine võimaldab kaebajal tulevikus esitada valla vastu kahju hüvitamise nõue.

Kaebaja palub kohut tunnistada õigusvastaseks Vigala Vallavalitsuse tegevusetus kaebajale maa ostueesõigusega erastamisel. Veel palub kaebaja tunnistada õigusvastaseks Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsus nr 2 ja 31.03.2005 otsus nr 6 maatüki nr 73 kasutusvaldusesse andmise osas ja tühistada Rapla maavanema 17.10.2005 korraldus nr 700.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

Vigala Vallavalitsus ja Vigala Vallavolikogu vaidlevad kaebusele vastu ja paluvad see jätta rahuldamata. Vigala Vallavalitsuses ja maa erastamise toimikus puudub A.P väidetav 7.03.1994 avaldus ning mistahes viited sellele, et see avaldus oleks 1994.a. esitatud. Samuti on alusetud kaebaja väited kahe maa erastamise toimiku kohta. Kahte maa erastamise toimikut ei ole kunagi eksisteerinud. Samuti on kaebaja Rapla maaosakonna juhatajale 2005.a. esitatud avalduses märkinud, et soovis 1994.a.avaldusega erastada 60 ha maad (kuigi tegelikult seisab väidetavas avalduses, et kaebaja soovis erastada 50 ha+7 ha) ning ei ole viidanud täpsele 1994.a. avalduse kuupäevale.

Lisaks teatab kaebaja 1994.a. avalduses, et soovib erastada ostueesõigusega maad, mille eest on S talu endine omanik võtnud kompensatsiooni. Samas määrati S talu endisele omanikule A.L-ile õigusvastaselt võõrandatud 29,93 ha eest kompensatsioon alles Vigala Vallavalitsuse 20.07.1995 korraldusega nr 94. Täiendav kompensatsioon S talu õigusvastaselt võõrandatud maa eest määrati aga alles Vigala Vallavalitsuse 28.05.2003 korraldusega nr 140. Jääb arusaamatuks, kuidas saab kaebaja oma 1994.a. avalduses viidata maa kompenseerimisele, mis leidis aset alles vastavalt 1995 ja 2003.a. Veel enam on kaebaja 1994.a. väidetavalt esitanud avalduse maa erastamiseks 50 ha maa ja täiendava 7 ha metsa erastamiseks. Ilmselgelt on kaebaja lähtunud avalduses MRS §221 lg 2, mis aga jõustus alles 07.06.1996, mistõttu ei saanud 1994.a. avaldust 50 ha maa erastamiseks esitada. Kaebaja väitel esitas ta 1997.a. (uue) maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Avalduse täitmisel abistanud vallaametnik olevat kaebajat kohustanud erastatava maa pinnaks kirjutama

4 ha. Samas olevat vallaametniku väitel S talu suuruseks ca 62 ha. Kuna S talu maade suuruseks oli vastavalt ÕVVTK Rapla maakonna komisjoni 18.03.1993 otsusele nr 2050 41,63 ha, siis ei saanud maa suuruseks olla ca 62 ha. Samuti muutis A.L 16.09.1992 oma avaldust Konnapere külas S talu maade osas, kus soovis 12,6 ha tagastamist ja 29,03 ha kompenseerimist. Vigala Vallavalitsuse 20.07.1995 korraldusega nr 94 kompenseeriti A.L-ile 29,03 ha. A.L-i pärija T.L esitas vallale 1993.a. avalduse S talu 12,6 ha maa kompenseerimiseks, millest lähtuvalt ei saanud ka vallavalitsus enne maa kompenseerimist alustada maa erastamise toimingutega. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6.11.1996 määrusega nr kehtestatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (edaspidi – Kord) p 12, kui isik on esitanud sama ehitise juures maa ostueesõigusega erastamiseks mitu avaldust, lähtutakse erastatava maa suuruse ja püiiride määramisel viimasest enne 01.01.1998 esitatud avaldusest. Seega ei saanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust muuta pärast 1998.a.. Seega tuleb lugeda kehtivaks kaebaja 29.08.1997.a. avaldus. Lisaks leiab vastustaja, et kaebaja väited Vigala Vallavalitsuse ametnike poolt kaebajalt korduvate maa ostueesõigusega erastamise avalduste nõudmise kohta on alusetud ja tõendamata. Samuti ei ole Vigala Vallavalitsus kinnitanud kaebajale, et tal on õigus erastada

62 ha S talu maid, samuti ei ole vallavalitsus ei suuliselt ega kirjalikult kinnitanud seda, et kaebaja poolt taotletavad maad on vabad erastamiseks. 28.04.2004 avaldas Vigala Vallavalitsus Rapla maakonnaajalehes „Nädaline“ teate selle kohta, et vastavalt MRS §233 avalikustab Vigala Vallavalitsus vabade põllumajandusmaade plaanid ning märkinud plaanidega tutvumise aja ja koha. 26.08.2004 avaldas vallavalitsus ajalehes „Nädaline“ vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse taotlejate nimekirjad ja nendega tutvumise aja ja koha. A.P ei ole esitanud ühtegi avaldust vabade maade kasutamiseks. Vastustaja ei välista, et kaebaja on lühiajaliselt kasvatanud loomi ja tegelenud põlluharimisega. Samas ei ole kaebaja taotlenud enda Vigala vallas registrisse kandmist kui põllumajandusega tegeleja. Kaebaja väited pikemaajalisemast ja süsteemsemast põllumajandusega tegelemisest on paljasõnalised. Vastustaja leiab, et kuna H.E oli kantud 07.04.2004 äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana, siis oli tal õigus esitada avaldus vabadele maadele. Vigala Vallavalitsusele esitas H.E Eesti Vabariigi passi ning vald käsitles teda Eesti Vabariigi kodanikuna. Alates 29.09.1994 on H.E kantud ka Vigala valla rahvastikuregistrisse.

Rapla maavanem vaidleb samuti kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Kaebaja poolt väidetavalt 1994.a. esitatud avaldus on väljamõeldis, kuna tolleaegse MRS redaktsiooni järgi tohtis erastada maksimaalselt 20 ha. Kaebaja oli teadlik, et tema erastamisnõue on 14 ha ja seda ka kui vaba põllumajandusmaad välja ei pandud. Kuna kaebaja ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana, siis ei saanud ta vabu maid ka taotleda. Maatükki nr 73 taotlesid kaks isikut ja kuna isikud neile antud tähtajaks kokku ei leppinud, siis maavanem volikogu ettepanekul otsustas, kes saab. Rapla maavanema otsusega nr 700 kinnitati maa kasustusvalduse saajaks H.E. Maavanema esindaja möönab, et piiride kulgemise ettepaneku oleks kaebajale võinud varem teha. Kuid kaebaja õigusi ei ole rikutud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:

1.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja omandas 14.02.1994 Rapla maakonnas, Vigala vallas, K külas elamu ja sinna juurde kuuluvad kõrvalhooned (nimetusega „S“). Kaebaja väidetel esitas ta 07.03.1994 Vigala Vallavalitsusele avalduse 50 ha maa ja 7 ha metsa ostueesõigusega erastamiseks (tl 39). Sellel ajal kehtinud MRS §22 lg 2 sätestas, et ostueesõigusega saavad maad osta isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena. Kuni 20.04.1994 kehtinud Vabariigi Valitsuse 08.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud „Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra“ p-d 1,2 ja 10 sätestasid, et maa eraomandi loomiseks ja taotlejaile maakasutamisõiguse andmiseks esitavad füüsilised isikud, kes soovivad osta maad, kus asuvad nende omanduses olevad hooned vastavalt MRS §-dele 7 ja 9, kohalikule omavalitsusele vormikohase avalduse. Sama määruse p 4 kohaselt avalduste vastuvõtja oli kohustatud avalduse ja sellele lisatud muud dokumendid registreerima ning andma allkirja vastu tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Kaebaja poolt kohtule esitatud 07.03.1994 avaldus ei vasta ülalnimetatud nõuetele. Avaldus ei ole vormikohane, sellel puudub märge, et see oleks Vigala Vallavalitsuses registreeritud ning tõendit sellise avalduse vastuvõtmise kohta kaebaja kohtule ei esitanud. Kaebaja väide, et avaldusel on vallavalitsuse ametniku allkiri, on paljasõnaline ja ei ole kontrollitav. Kuna Vigala Vallavalitsus eitas kaebajalt 07.03.1994 avalduse saamist, siis ei ole kaebaja selle esitamist vallavalitsusele ühegi tõendiga tõendanud. Kuna avaldus ei vasta ülalviidatud määruses sätestatud nõuetele ja kaebaja ei ole ka muul viisil tõendanud nimetatud avalduse esitamist vallavalitsusele, siis ei pea kohus ka vajalikuks hinnata selle avalduse sisu. Kohus peab selle sisu osas vajalikuks märkida vaid niipalju, et väljaspool linna piire asuva elamu omanikule anti õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses, alles alates 7.06.1996, mil jõustus 30.04.1996 vastuvõetud seadus, millega täiendati MRS-st §-ga

221. Seega puudus 1994.a. ka võimalus taotleda maa erastamist kuni 50 ha ulatuses.

2.Alates 12.11.1996 jõustunud Korra p 7 kohaselt tuli isikul, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna, esitada maa ostueesõigusega erastamise avaldus kohalikule omavalitsusele hiljemalt 01.jaanuariks 1998. Kaebaja esitas sellekohase avalduse Vigala Vallavalitsusele 29.08.1997 ja see on vallavalitsuses vastavalt Korra p 9, 29.08.1997 ka registreeritud. Kaebaja märgib selles avalduses taotletava maa suuruseks 4 ha. Kuna kaebaja kasutas eelnevalt valla nõusolekul 10 ha maad, siis on avaldusele lisaks 4 ha märgitud veel ka 10 ha (tl 30). Seega saab kehtivaks avalduseks lugeda 29.08.1997 esitatud avaldust. Kui isegi lähtuda eeldusest, et kaebaja esitas 07.03.1994 vallavalitsusele avalduse, siis tulenevalt Korra p 12, kui isik on esitanud sama ehitise juures maa ostueesõigusega erastamiseks mitu avaldust, lähtutakse maa suuruse ja piiride määramisel viimasest enne 1.jaanuari 1998.a. esitatud avaldusest. Kuna kaebaja esitas vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 29.08.1997, siis tuleb vallavalitsusel ka sellest lähtuda maa suuruse ja piiride määramisel. Kaebaja poolt 17.02.2006 vallavalitsusele esitatud avaldusel, milles kaebaja soovib täiendavalt ostueesõigusega erastada

8 ha maad, ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust, sest kaebaja omas õigust avaldust esitada kuni 01.01.1998.

3.Kaebaja taotleb Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsuse nr 2 ja 31.03.2005 otsuse nr 6 õigusvastaseks tunnistamist osas, milles tehti maavanemale ettepanek kinnitada vaba põllumajandusmaa (maatükk nr 73) kasutusvaldusesse saajate nimekirja kandmine eelistuse alusel. Kaebaja väidetel seisneb tema põhjendatud huvi nimetatud otsuste osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks selles, et ta soovib tulevikus esitada valla vastu kahju hüvitamise nõude. Kohus leiab, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud otsuste osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks.

Vigala Vallavolikogu 22.02.2005 otsusega nr 2 kinnitati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekiri. Maatükki nr 73 kasutusvaldusesse saamiseks esitasid taotluse Freshfood OÜ ja äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja H.E. Vallavolikogu kinnitas nimekirja Freshfood OÜ. Vastupidiselt kaebaja väitele, ei ole vallavolikogu 31.03.2005 otsus nr 6 maatüki nr 73 osas vastuolus otsusega nr 2. Nähtuvalt otsusest nr 6, muudeti sellega otsuse nr 2 p 1 ja selle otsuse lisa. Samas maatüki nr 73 osas on jätkuvalt nimekirja kinnitatud Freshfood OÜ.

Kuna H.E vaidlustas OÜ Freshfood nimekirja kinnitamise ja vaidlustuse käigus leidis tõendamist, et nii H.E kui ka OÜ Freshfood põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlikud ja nad omavahel kokkulepet ei saavutanud, siis tulenevalt MRS §233 lg 6 otsustas Rapla maavanem oma 17.10.2005 korraldusega nr 700 anda maatükk nr 73, suurusega 44 ha kasutusvaldusesse H.E-le. Sama korralduse p 3 tunnistati kehtetuks maavanema 18.04.2005 korraldus nr 310, millega anti maatükk nr 73 kasutusvaldusesse OÜ-le Freshfood. Kohus leiab, et kaebajal puudub igasugune puutumus ülalnimetatud haldusaktidega.

Vigala Vallavalitsuse ja Vigala Vallavolikogu poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et 26.08.2004 avaldas Vigala Vallavalitsus ajalehes „Nädaline“ teate selle kohta, et vastavalt MRS §233 avalikustab vallavalitsus vabade põllumajandusmaade plaanid ning märkinud plaanidega tutvumise aja ja koha. 26.08.2004 avaldas Vigala Vallavalitsus ajalehes „Nädaline“ teate selle kohta, et vastavalt MRS §233 lg 4 avalikustatakse vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse taotlejate nimekirjad ja nendega tutvumise aja ja koha (tl 109,110).

Kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta osales vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses esitades äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjana taotluse maatüki nr 73 kasutusvaldusesse saamiseks või siis vaidlustades vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. Vastavalt MRS §233 lg 5 võib huvitatud isik esitada kümne päeva jooksul, arvates nimekirja avalikustamisest kaebuse vallavolikogule. Kaebaja väide, et kasutusvaldusesse anti maatükk nr 73, mille ostueesõigusega erastamist ta on soovinud juba 1994 aastast, on ainetu.

Nagu juba kohus eelpool märkis, on arvestatavaks maa ostueesõigusega erastamise avalduseks kaebaja poolt 29.08.1997 esitatud avaldus. Vastustajate väidetel ei kattu 29.08.1997 avalduses soovitud 14 ha maad H.E-le kasutusvaldusesse antud maatükiga nr 73. Kaebaja vastupidiseid tõendeid kohtule ei esitanud. Kaebaja tuginedes MRS §22 lg 2 leiab veel, et kasutusvaldusesse anti maa, mille osas oli ta esitanud taotluse ostueesõigusega erastamiseks. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. MRS §22 lg

2 teise lause kohaselt tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõueteta põllumajandusmaa antakse kasutusvaldusesse vastavalt MRS §233. 29.08.1997 esitatud ostueesõigusega erastamise avaldusest ei nähtu, et kaebaja sooviks oli erastada just see põllumajandusmaa ehk maatükk nr 73, mis 2005.a. anti kasutusvaldusesse H.E-le. 1997.a. kaebaja ei saanud ka sellekohast soovi avaldada, sest sellel ajal oli veel lahendamata omandireformi õigustatud subjektile maa tagastamise küsimus. S talu maade tagastamise küsimus lahendati lõplikult alles Vigala Vallavalitsuse 28.05.2003 korraldusega nr 140. Kuna kaebaja on taotlenud maa ostueesõigusega erastamist suuruses 14 ha ja H.E-le kasutusvaldusesse antud maatükk nr 73 ei kattu kaebaja poolt taotletava maaga, siis on alusetud kaebaja väited, et kasutusvaldusesse on antud maa, mille ostueesõigusega erastamist ta on soovinud. Paljasõnalised on kaebaja väited selle kohta, et Vigala Vallavalitsus on andnud talle lubadusi erastada ostueesõigusega 62 ha maad. Ükski kohtule esitatud tõend kaebaja sellekohaseid väiteid ei kinnita. Kuna H.E-le kasutusvaldusesse antud maatüki nr 73 piirid ei hõlma kaebaja poolt taotletavat maad suuruses 14 ha, siis puudus vallavalitsusel ka kohustus saata kaebajale maa kasutusvaldusesse andmise menetluses piiriettepanekut. Samuti ei tulene MRS-st, et kaebajale tuleb igal juhul ostueesõigusega erastada maad 50 ha. MRS §22 1 lg 2 annab alates 07.06.1996 väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikule õiguse ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses. Käesolevas asjas ja tuginedes kaebaja 29.08.1997 avaldusele, on vald pidanud võimalikuks erastada kaebajale 14 ha maad. Kaebaja väide, et 50 ha maad on tal vaja selleks, et tulevikus tegeleda põllumajandusliku tootmisega, ei ole tõsiselt võetav. Kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja põllumajandusliku tootmisega tegelemise aeg on piirdunud üksikute perioodidega aastatel 1994,1995, 1996 ja 1999 (tl 18- 29). Kaebaja arutlused maatüki nr 72 kasutusvaldusesse andmise osas jätab kohus tähelepanuta ja seda põhjusel, et kaebaja poolt vaidlustatud haldusaktid ei kajasta maatükki nr 72. Samuti pole kaebaja vaidlustanud Vigala Vallavalitsuse tegevusetust osas, mis puudutab talle maatükiga nr 72 tehtud otsustuste väljastamata jätmist.

4.Kaebaja taotleb Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse „S“ talu maade erastamistoimingute läbiviimisel, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja väidetel ei ole Vigala Vallavalitsus kinni pidanud Korra p 19, mis näeb ette, et kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud tuleb teostada 3 kuu jooksul peale avalduse esitamist. Kohus möönab, et nimetatud tähtaega on rikutud. Kuid samas on kohalikul omavalitsusel nimetatud tähtajast kinnipidamine võimatu juhul, kui ostueesõigusega erastatav maa puudutab omandireformi õigustatud subjekte.

Vastustaja väidetel selgitati kaebajale korduvalt, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute läbiviimine viibib seetõttu, et õigustatud subjektide vahel toimuvad vaidlused ning pole selgunud, kes õigustatud subjektidest soovivad maa tagastamist ja kes kompenseerimist ning seetõttu pole võimalik määrata ostueesõigusega erastatava maa piire. Vastustaja väidete kohaselt muutis S talu maade õigustatud subjekt A.L 16.09.1992 oma esialgset avaldust soovides 12,6 ha tagastamist ja ülejäänud 29,03 ha kompenseerimist. Vigala Vallavalitsuse 20.07.1995 korraldusega nr 94 kompenseeriti A.L-ile 29,03 ha maad.

A.L-i pärijale T.L-ile väljastati 21.05.2003 täiendav pärimisõiguse tunnistus ja T.L esitas seejärel avalduse S talu maade 12,6 ha kompenseerimiseks. Vigala Vallavalitsuse 28.05.2003 korraldusega nr 140 kompenseeriti T.L-ile 12,6 ha maad. Seega sai vallavalitsus maa erastamise eeltoimingutega alustada alles peale korralduse nr 140 tegemist. Kohus möönab, et piiride kulgemise ettepaneku tegemine alles 2007.a. kevadel, s.o. ca neli aastat hiljem peale kompenseerimise menetluse lõpetamist, on ebamõistlikult pikk aeg. Samas ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et kaebaja oleks ise vastavate kirjalike avaldustega pöördunud valla poole ja tundnud huvi, mis põhjusel viibib erastamise eeltoimingute tegemine.

Kaebaja väited, et ta korduvalt käis vallavalitsuses ja tundis huvi maa erastamise vastu, on paljasõnalised. Kaebaja esimene sellekohane kirjalik pöördumine vallavalitsuse poole on aset leidnud alles 20.02.2007, s.o. peale kaebuse esitamist kohtule (tl 92). Arvestades asjaolu, et erastamise eeltoimingutega on käesoleval ajal alustatud, s.o. kaebajale on esitatud piiride kulgemise ettepanek ja kaebaja ei põhjendanud, milles seisneb tema põhjendatud huvi Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, puudub kohtul vajadus anda põhjalikumat õiguslikku hinnangut Vigala Vallavalitsuse tegevusele (tegevusetusele) kaebajale maa ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamisel.

Kaebaja omab õigust vaidlustada iseseisvalt nii piiride kulgemise ettepanekut kui ka tulevikus tehtavat otsustust maa ostueesõigusega erastamise kohta.

Eeltoodut arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

5.HKMS §92 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Vastavalt HKMS §93 lg 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Vigala Vallavalitsus ja Vigala Vallavolikogu taotlevad kaebajalt õigusabikulu hüvitamist summas 23 688,50 krooni. Nimetatud summa on Vigala Vallavalitsus tasunud AB- le Ruus, Koch&Vabamets 04.05.2007. HKMS §93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele (määrus asjas nr 3-3-1-11-01). Välise õigusabiteenuse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, kas õigusliku vaidluse sisu on selline, et see väljub asutuse enda tegevusvaldkonna raamest või on tavalisest keerukam, mistõttu asutus ei suudaks enda esindamisega toime tulla isegi siis, kui seal töötab küllaldaselt juriste. Käesolev vaidlus keskendus peamiselt sellele, kas kaebajale maa ostueesõigusega erastamisel tuleb lähtuda kaebaja poolt väidetavalt 1994.a. esitatud avaldusest või mitte ja kas seda avaldust tuli arvestada maatüki nr 73 kasutusvaldusesse andmise menetluses. Kohus leiab, et käesolevat asja ei saa pidada keerukaks, samuti ei ole esitatud tõendite maht, millega vallavalitsus pidi kohtumenetluse käigus tutvuma, mahukas. Arvestades asjaolu, et maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamine on kohaliku omavalitsuse igapäevane tegevus, leiab kohus, et käesolevas asjas puudus vajadus välise õigusabiteenuse tellimiseks. Et asi ei olnud keerukas, kinnitab sisuliselt ka 6 lehel koostatud vastus kaebusele. Eeltoodut arvestades tuleb jätta rahuldamata Vigala Vallavalitsuse ja Vigala Vallavolikogu taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks kaebajalt.

Marion Vakker Kohtunik

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-1211 Haldusasi Anne Pedastiku kaebus Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse ja Vigala Vallavolikogu 22. veebruari 2005. a otsuse nr 2 ja 31. märtsi 2005. a otsuse nr 6 osaliselt õigusvastaseks tunnistamiseks ning Rapla maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse nr 700 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 5. septembri 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Anne Pedastiku apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Anne Pedastik Vastustaja – Vigala Vallavalitsus, Vigala Vallavolikogu ja Rapla maavanem

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. septembri 2007. a otsus Vigala Vallavalitsuse tegevusetuse ja Rapla maavanema 17. oktoobri 2005. a korralduse nr 700 õigusvastaseks tunnistamise taotluste osas. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada kaebus osaliselt. Tunnistada Vigala Vallavalitsuse tegevusetus Anne Pedastiku maa ostueesõigusega erastamise avalduse läbivaatamisel ja Rapla maavanema

17. oktoobri 2005. a korraldus nr 700 õigusvastaseks.

3. Mõista Anne Pedastiku kasuks Vigala Vallavalitsuselt välja menetluskulu 66,60 krooni ja Rapla Maavalitsuselt 66,60 krooni.

Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving