2-06-29155/20 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2007.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-29155 Tsiviilasi R.Ši hagi A.Š vastu abielu lahutamiseks ja A.Š hagi R.Ši vastu lapsele ja abikaasale elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2007.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg R.Ši apellatsioonkaebus 13. juuni 2007.a Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant R.Š (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja adv. Paul Järve; Vastustaja A. Š (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Jelena Smorodina

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Pärnu Maakohtu 1. märtsi 2007.a otsus lahutatud abikaasa ülalpidamiseks elatise väljamõistmise osas. 2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta A.Š hagi R.Ši vastu abikaasale elatise saamiseks rahuldamata. 3. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. 4.Apellatsioonkaebus rahuldada. 5. Mõista A.Šlt R.Ši kasuks välja kohtukulu 650 (kuussada viiskümmend) krooni.

Edasikaebamise kord

2 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja avaldusi ning taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 10. oktoobril 2006.a esitas R. Š hagi Pärnu Maakohtusse A.Š vastu abielu lahutamiseks. 12. oktoobril esitas A.Š hagi Pärnu Maakohtule abielu lahutamise ja elatise saamiseks. 18. oktoobri 2006.a määrusega liitis Pärnu Maakohus hagid ühte menetlusse.

Poolte abielu on sõlmitud xx. septembril xxxx.a Pärnus. Abielust sündis xx. xx xxxx.a poeg R. Š ning xx. xx xxxx.a tütar I. Š. Poolte abielu ei osutunud püsivaks, hageja viibis meremehena sageli kodust eemal ning pooled võõrdusid teineteisest. Tänaseks elatakse eraldi, hagejal on uus elukaaslane, kellega ta on elanud koos kolm aastat. Hageja on soovinud abielu lahutada perekonnaseisuorganis, kuid kostja ei ole sellega nõustunud. Tütre on hageja nõus jätma kostja kasvatada ning tema ülalpidamiseks elatist maksma. Eeltoodu põhjal palub R.Š lahutada poolte abielu ning on nõus tasuma tütre ülalpidamiseks elatist.

A.Š hagile sisuliselt vastu ei vaidle, nõustudes abielu lahutamisega ning väidab, et on ise teinud abikaasale korduvalt ettepanekuid perekonnaseisuasutuses abielu lahutamiseks, kuid R. Š ei ole leidnud aega Pärnusse tulla või on käinud Pärnus siis, kui perekonnaseisuasutus on kinni (nädalavahetustel). Abielu jätkamist ja leppimist ta võimalikuks ei pea. A. Š palus välja mõista kostjalt elatis tütre I. Š ülalpidamiseks alates hagi esitamisest igakuiselt 3000 krooni, välja mõista kostjalt elatis hageja kui abielu kestel töövõimetuks muutunud abikaasa ülalpidamiseks alates hagi esitamisest igakuiselt 3000 krooni ning välja mõista kostjalt elatise võlgnevus nii hageja enda kui tütre ülalpidamiseks (elatis tagasiulatuvalt) aasta eest enne hagi esitamist. Menetluse käigus A. Š loobus viimasest nõudest.

Pooltevahelised abielulised suhted lõppesid oktoobrist 2002.a. Selle kinnituseks esitas hageja tõenditena tunnistajate T. T ja S. B ütlused, samuti on hageja viidanud vastaspoole esitatud pangakonto väljavõttele, millest tuleneb, et R. Š tegi hagejale kuni veebruarini 2003.a pangaülekandeid selgitusega „ülekanne“, ent alates aprillist 2003.a on selgitusena (pangaülekanded jätkusid) märgitud „alimendid“. A. Š väitel muutus ta töövõimetuks abielu kestel, tema igakuised vajadused on 3400 krooni ning ta palub perekonnaseaduse § 21 ja § 22 lg 1 alusel välja mõista R.Šilt elatis tema ülalpidamiseks igakuiselt 3000 krooni. Hageja ei tööta, tema sissetulekuteks on pension 1200 krooni kuus ning lapsetoetus 300 krooni. Ka tema peab ülal pidama oma alaealist tütart ning täisealiseks saanud, kuid Pärnu Vene Gümnaasiumis õpinguid jätkavat, poega. Hageja väitel on kostja sissetulek sellise elatise tasumiseks piisav.

Kostja R.Š tunnistab hagi osaliselt. Tal ei ole vastuväiteid tütre ülalpidamiseks elatise väljamõistmisele igakuiselt summas 3000 krooni, ent ta ei nõustu hageja nõudega endale elatise väljamõistmiseks. Kostja väitel lõppesid abielusuhted poolte vahel 1999.aastal, mil kostja avastas merelt saabudes, et poolte ühises korteris x elab koos hagejaga keegi meesterahvas (G. S). Sellest ajast lõpetas kostja abielulised suhted, kuid elas siiski samas korteris, kuna tal ei olnud võimalik kusagil mujal olla. Hageja võimaldas ilma kostja nõusolekuta nimetatud isikul elada teises poolte ühisomandis olevas korteris x, Pärnu linnas ning käis ise ka seal ööbimas. Kostja mereloleku ajal 2000.aasta talvel-kevadel jätkas hageja kooselu G. S ning 2001.aasta suvest üüris kostja x Pärnu linnas korterit. Korteri kõrgete kulude tõttu kolis kostja x tn korterisse tagasi ja elas seal kuni 2003.aasta juulini aegadel, mil ta ei viibinud merel. 2003.aasta juulis kolis kostja elukaaslase juurde Tallinnasse. Nimetatud

3 asjaolude tõendamiseks on kostja taotlusel üle kuulatud tunnistajad V. M ja O.S. Kostja peab hageja ülalnimetatud käitumist abielus väärituks PkS § 24 p 1 mõttes.

Hageja nimetatud asjaoludega ei nõustu ja on väitnud, et G.S oli kostja äripartner, kellele hageja andis x tn korteri kasutusse just kostja korraldusel. Nimetatud isik ei ole kunagi elanud poolte ühises kodus x tänaval ega ole seal ka käinud abikaasa äraoleku ajal. Hageja ei käitunud abieluliste suhete ajal vääritult. Hageja töötas 2001-2006.a Pärnu x, tehes füüsilist tööd, mida väidetav töövõimetus ei seganud.

Kostja ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline elatist tasuma. Ta töötab alates 26. oktoobrist 2006.a S. F kokana kuupalgaga 14.505 NOK (26.689 eesti krooni). Temale ei kindlustata elamispinda ja ta peab üürima korterit kuumaksega 3500 NOK, elamiskuludele läheb kuus kokku 12.000 NOK, lisaks tuleb raha koguda ka Eesti-sõitudeks. Hageja ei nõustu kostja kulutuste suurusega, sest nende kohta tõendid puuduvad.

Esimese astme kohtu otsus 1. märtsi 2007.a otsusega rahuldas Pärnu Maakohus R. Š hagi ning A.Š hagi osaliselt. Kohus otsustas lahutada R.Ši ja A.Š abielu, välja mõista R.Šilt elatusraha A.Š kasuks lapse I. Š ülalpidamiseks 3000 krooni kuus alates 12. oktoobrist 2006.a kuni lapse täisealiseks saamiseni ning välja mõista R.Šilt elatusraha A.Š kasuks lahutatud abikaasa A.Š ülalpidamiseks 1000 krooni kuus alates 12. oktoobrist 2006.a. Vastavalt PkS § 29 lg 2 lahutab kohus poolte abielu, kui tehakse kindlaks, et selle jätkamine on võimatu. Antud juhul elavad pooled lahus juba vähemalt üle 3 aasta, nende vastastikused suhted on teravad, mida näitab ka esialgselt mõlemapoolne lahutuse nõude esitamine. Pooled ei vaidle abielu lahutamise vajalikkuse üle.

PkS § 60 lg 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Antud nõude osas puudub poolte vahel vaidlus – kostja on sisuliselt võtnud hagi õigeks. 3000-kroonine elatis on tavalist kohtupraktikat ja elatustaset arvestades igati piisav summa 10-aastase tütre ülalpidamise tõhusaks toetamiseks. Summa on kooskõlas ka vaidluse all mitteoleva asjaoluga – hageja ja kostja regulaarse sissetuleku suure vahega.

PkS § 21 järgi on abikaasa kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat ülal pidama, kui tema varaline seisund seda võimaldab. Samasugune kohustus on PkS § 22 lg 1 kohaselt lahutatud abikaasal endise abikaasa suhtes, kui viimane muutus töövõimetuks abielu kestel. Kui abikaasa nimetatud kohustust ei täida, mõistab kohus elatise PkS § 23 lg 1 alusel välja igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest. Lisaks võib kohus abikaasa PkS § 24 kohaselt vabastada teise abikaasa ülalpidamiskohustustest või piirata seda kohustust tähtajaga, kui elatist nõudva abikaasa käitumine abielus oli vääritu. Seadusandja ei pea PkS § 22 lg 1 märgitud sõnade „abielu kestel“ all silmas mitte abielu kestmist juriidilises mõttes (s.t kuni ametliku lahutamiseni perekonnaseisuasutuses või kohtus), vaid ikkagi faktilisi abielusuhteid. Analoogselt on reguleeritud ühisvara koosseisu määramine PkS § 18 lõikes 2, kus on oluliseks peetud just abielusuhteid, mitte abielu kui institutsiooni, mille sõlmimiseks ja lõppemiseks on vaja teha teatud juriidilisi toiminguid. Seetõttu on pooled asjas õigesti viidanud asjaoludele (ja esitanud nende kinnitamiseks ka tõendeid), mis peaksid andma võimaluse hinnata faktiliste abielusuhete lõppemise aega.

„Töövõimetuse“ all on seadusandja mõelnud mitte ainult täielikku (100%-list) töövõimetust. Kuna PkS § 23 lg 1 toob sisse mõiste „abivajadus“, siis on kohtu arvates võimalik seaduse

4 mõttes töövõimetuks lugeda ka isikut, kelle töövõimetus on langenud ka nt 20% või 60%, kuid kellel on sellest tulenevalt raskusi toimetulekuga ning ta vajab abi.

Antud asjas on esitatud pensionitunnistusega tõendatud (seda ei ole ka vaidlustatud), et hageja töövõime kaotuse protsent on 40 ning seda alates 5. novembrist 2001.a (tunnistuse kohaselt on seda hiljem korduvalt kinnitatud/pikendatud, % on jäänud samaks ja kehtib kuni 31. jaanuarini 2008). On oluline tuvastada, millise ajani poolte abielusuhted kestsid. Kohus, kuulanud ära tunnistajad, ja silmas pidades kostja pangakonto väljavõtet, leiab, et kostja väited abielusuhete lõppemise kohta 1999.aastal ei ole tõendamist leidnud. Poolte abielulised suhted kestsid kohtu arvates siiski vähemalt 2003.aastani. Kostja esitatud tunnistajate ütlused ei veena kohut asjaoludes, nagu oleks poolte abielulised suhted olnud olematud – tunnistaja O. S külastas poolte ühist elukohta 3 aasta jooksul 3-4 korda ja sedagi tööasjus ning aegadel, mil pooled koos korteris ei viibinud. Tunnistaja V. M ei ole aga üldse x tn korteris pooltel külas käinud. Sellised tunnistajad ei saa kohtu arvates kinnitada pooltevaheliste abieluliste suhete olemasolu või puudumist. Asjaolu, et kostja ööbis korra V. M juures või et keegi võõras mees jalutas x tn korteris ajal, mil kedagi kodus ei olnud (O. S ütlused), ei tähenda pooltevaheliste abieluliste suhete puudumist. Kumbki nimetatud tunnistajatest ei ole pooltevahelisi tülisid kunagi pealt näinud. Kostja väide, nagu ta oleks elanud mujal (x korteris), on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Tähelepanuta ei saa jätta ka kostja enda käitumist abikaasale tehtud rahaülekannete osas – alles 2003.aasta aprillis muutis ta ülekande selgitusi sõnadeks „alimendid“, varem oli lihtsalt „ülekanne“, mis näitab ka kostja enda arusaamist pooltevahelistest tegelikest suhetest. Puudub alus kahelda naabri S. B ütlustes, kes ei ole pooltele sugulane ning kes kinnitas poolte normaalset kooselu kostja meresõitude vahepeal kuni 2003.aastani.

Mis puutub hageja vääritusse käitumisse, milleks võiks PkS § 24 p 1 mõttes suhted teiste meestega isegi olla, siis need väited ei ole kohtus kinnitust leidnud. Peale O. S ütluste hageja ja võõra mehe majja sisenemisest-väljumisest ei ole muid tõendeid esitatud. Kinnitust ei ole leidnud kostja väited G. S elamise/viibimise kohta x tn korteris kostja äraolekul. Isegi kui eeldada, et hagejal oli suhe kellegagi abikaasa mereloleku ajal, taastusid normaalsed abielulised suhted abikaasa naastes (tunnistajad S. B ja T. T ütluste kohaselt tõi kostja alati kingitusi ja kodune olustik oli rahulik). Seega on ülaltooduga tuvastatud, et hageja kaotas 40% oma töövõimest abielu kestel.

Sisuliselt ei ole asjas vaidlust hageja igakuistes vajadustes 3400 krooni, seda ei ole kostja vaidlustanud ning tuleb seega lugeda omaksvõetuks TsMS § 231 lg 4 mõttes. Täiendavaks vajaduseks on kindlasti alaealise tütre ülalpidamise vajadus, mille puhul kohus aga märgib, et enamuse sellest katab väljamõistetava elatise läbi küll kostja. Poja ülalpidamise vajadust ei ole hageja kohtule tõendanud – tegemist on täisealise isikuga, kelle õpingute kohta (mis kohustaks teda ülal pidama PkS § 60 lg 2 kohaselt) ei ole tõendeid esitatud.

Kostjal on alaline sissetulek üle 25.000 krooni kuus, samal ajal kui hageja saab 1200 krooni suurust pensioni (lastetoetust kohus ei arvesta, sest see on mõeldud lapse ülalpidamiseks). Lisaks tuleb hagejal tasuda kommunaalmakseid ja selleks haige ema pensioni kasutamine näitab juba iseenesest rasket varalist olukorda. Ka kostjal on väljaminekuid ja Norra Kuningriigi elatustaset arvestades ilmselt oluliselt suuremaid, kuid tõendite puudumisel (väited eluaseme jm kulude osas on paljasõnalised) ei saa lugeda tuvastatuks, et kogu kostja teenitav läheb kuludeks. Üksnes varalist seisundit arvestades ja piirdudes hageja kulutuste katmisega, oleks 3000 krooni elatisena väljamõistmine põhjendatud. Kuid lisaks tuleb arvestada ka tegelikku abivajadust, mistõttu on õige välja mõista elatis summas 1000 krooni.

5

Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega jätta A. Š nõue temale elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus on tuvastanud asjaolud, mis ei võimaldaks kohaldada PkS § 22 lg 1 ja elatist välja mõista, ning jätta PkS § 24 p 1 kohaldamata. Kostja ei ole hageja seisukohtadega abielu lõppemise kohta nõustunud ja on märkinud, et need lõppesid 1999 aastal ja seda konkreetsel juhul, kui kostja avastas merelt saabudes, et poolte ühises korteris x Pärnus elab koos hagejaga keegi meesterahvas. Sellest aiast lõpetas kostja abielulised suhted, kuid elas siiski samas korteris, kuna tal ei olnud võimalik kusagil mujal olla. Hageja võimaldas ilma kostja nõusolekuta nimetatud isikul elada teises poolte ühisomandis olevas korteris x, Pärnu linnas ning käis ise ka seal ööbimas. Korteri kõrgete kulude tõttu kolis kostja x tn korterisse tagasi ja elas seal kuni 2003.aasta juulini aegadel, mil ta ei viibinud merel. 2003 aasta juulis kolis kostja elukaaslase juurde Tallinnasse. Nimetatud asjaolude tõendamiseks on kostja taotlusel üle kuulatud tunnistajad V. M ja O. S. Kostja peab hageja ülalnimetatud käitumist abielus väärituks PkS § 24 p 1 mõttes. Kohus on asunud nii hageja kui ka kostja poolt esitatud seisukohtadest erinevale seisukohale. Hageja teadis abieluliste suhete lõppemisest 2002.a., kostja 1999.a., kohus aga 2003.a. Kostja on endiselt seisukohal. et peale seda, kui kostja avastas hageja suhted teise mehega s.o. 1999.a. lõppesid ka nende abielulised suhted. See, kuidas kostja pealkirjastas raha ülekanded, et kajasta mingil juhul abieluliste suhete olemasolu või nende lõppemist. Tegemist on vaid kostja ühe suhtumise avaldumisega. Apellant nõustub kohtu järeldustega sellest, et seadusandja ei pea PkS § 22 lg 1 märgitu "abielu kestel" all silmas mitte abielu kestmist juriidilises mõttes, vaid faktilisi abielusuhteid. See aga tähendab apellandi arvates seda, et kohtul oli põhjust tuvastada, et hageja tervislik seisund muutus /kas tekkis töövõimetus, on eraldi küsimus/ peale abieluliste suhete lõppemist.

Abielu kestel ei kaevanud hageja kunagi seljavalude ega halva tervise üle. Kostja teada ei ole hageja tegelikkuses töövõimetu. Kuidas muidu seletada seda, et hageja töötas aastatel 2001- 2006 Pärnu x ja tegi füüsilist tööd. Apellandi arvates ei ole ka veenvalt selgitatud ja tõendatud hageja poolt abivajaduse olemasolu. Hageja ei ole abivajav ja tuleb nende vahenditega, mis on tema käsutuses suurepäraselt toime. Seda väidet toetab muuhulgas ka asjaolu, et hageja esitas oma nõude, sealhulgas ülalpidamise saamiseks alles peale seda, kui kostja oli esitanud hagi abielu lahutamiseks. Sellega on hageja ise näidanud, et reaalselt ta ei olnud abivajav. Hagiavalduses märgib hageja, et tema sissetulekuteks on 1200 krooni pensioni näol ja 300 krooni lapsetoetust (kokku 1500 krooni), reaalseks vajaduseks hindab ta aga 3400 krooni kuus, mille kohta kohus leidis, et see on põhjendatud ja selle üle ei olnud kohtus ka vaidlust. Kostja on kohtule selgitanud, et hagejal on teine elukutse (eriharidusega raamatupidaja) , mis võimaldaks tal töötada vaatamata töövõime kaotusele 60 % ulatuses. Hageja ei ole reaalselt toonud esile ühtegi põhjust, miks ta ei ole sellele omandatud erialal valmis töötama. Samuti tõi kostja esile asjaolu, et Pärnus, x tn asub korter, mis on hageja ja kostja ühisvara. Pärnus, kui kuurortlinnas, on korterite väljaüürimine tavaline tegevus ja hagejal puuduvad takistused selle elamispinna väljaüürimiseks.

Hageja väide sellest, et tema elatise nõue on osaliselt tingitud sellest, et ta peab ülal pidama poolte ühist poeg, ei ole samuti põhjendatud. Poeg on täisealine ja saab ise hakkama. Samas võiks just tema toetada ema, kui peaks tekkima selleks vajadus.

6 Kohtul oli piisavalt alust hagi mitte rahuldada ja elatist hagejale mitte välja mõista: hageja vääritu käitumine PkS § 24 p 1 tähenduses; hageja töövõimetuse (40%) tekkimine peale abieluliste suhete lõppemist ja hageja tegelik töötamine kuni koondamiseni 2006.a., mis näitab ,et töövõime kaotus ei ole tegelik ja reaalne; PkS § 22 lg 1 näidatud tingimuste (töövõimetu, abivajav lahutatud abikaasa) puudumine ning elatusallikate piisav olemasolu hagejal (võimalus üürida välja korter, teha tööd õpitud erialal, mille suhtes ei ole takistuseks ka 40% töövõime kaotus)

Olukorras, kus apellant ei saanud koheselt oma suulise seletuse kinnituseks tõendeid esitada piirdus kohus sellega, et konstateeris tõendite puudumist. Kohus oleks ka omal algatusel saanud kontrollida kostja väidete õigsust. Seda aga ei tehtud ja kostjale ei jäetud aega nõuetekohaste tõendite esitamiseks. Nüüd taotleb apellant, et kohus võtaks vastu tõendid, milliste esitamist kostja tookord soovis. Need tõendid kinnitavad seda, millised on kostja tavalised väljaminekud kuus. Antud juhul on kohus tuvastanud kostja tegelikke kulutusi ebapiisavalt. Ka see on üheks oluliseks põhjuseks, miks temalt elatist välja mõista oleks ebaõige.

Vastustaja seisukoht

Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil asjast osavõtnud isikute seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus ei ole kaevatavas osas õige. TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja kohtuotsus tühistada. Uue otsusega tuleb A.Š nõue temale elatusraha väljamõistmiseks jätta täielikult rahuldamata.

Vaidlust ei ole selles, et alates 05.11.2001.a on hagejal töövõime kaotus 40% (kuni 31.01.2008.a). Apellandi seisukohaga abieluliste suhete lõppemise aja kohta kolleegium ei nõustu. Maakohus tuvastas kolleegiumi arvates õigesti, et poolte abielulised suhted kestsid siiski vähemalt 2003. aastani. TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. Apellandi seisukohaga, et kohtul oli piisavalt alust hagi mitte rahuldada ja elatist hagejale mitte välja mõista, sest hageja ei ole abivajav ja tuleb suurepäraselt toime nende vahenditega, mis tema käsutuses on, kolleegium nõustub.

Et vastustaja kaotas 40% oma töövõimest abielu kestel, on oluline tuvastada, kas hageja on abivajavaks isikuks perekonnaseaduse (PkS) § 22 lõike 1 mõttes. PkS § 21 järgi on abikaasa kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat ülal pidama, kui tema varaline seisund seda võimaldab. Samasugune kohustus on PkS § 22 lg 1 kohaselt lahutatud abikaasal endise abikaasa suhtes, kui viimane muutus töövõimetuks abielu kestel. Kui abikaasa nimetatud kohustust ei täida, mõistab kohus elatise PkS § 23 lg 1 alusel välja igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja abivajadusest.

Maakohus leidis hinnatud tõenditele tuginedes, et arvestades hageja tegelikku abivajadust, tuleb hagi osaliselt rahuldada. Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja on eriharidusega raamatupidaja, mis võimaldaks tal leida erialast tööd ja töötada erialal vaatamata töövõime kaotusele 40% ulatuses. Hageja riigikeele vajalikul tasemel mittevaldamine ei saa kolleegiumi arvates olla põhjuseks mitte töötada oma erialal ega takistuseks erialase töö leidmisel. Poolte ühisvara hulka kuulub korter x, Pärnus, mida hageja annab kasutada kolmandatele isikutele

7 ilma rahata. Korteri väljaüürimiseks on apellant oma nõusoleku andnud. Kolleegium leiab, et hagejal on võimalus Pärnu rannarajoonis asuv korter välja üürida raha eest ja saada üüritulu, mis oleks talle märkimisväärseks sissetulekuallikaks kas kuni erialase töö leidmiseni või ka edaspidiseks.

Kolleegium leiab, et hageja ei ole eeltoodud asjaoludel abivajav PkS § 22 lõike 1 mõttes ning et tema võimalused töövõimetuse tõttu ise ennast elatada oleksid millegagi piiratud. Asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata vastustaja tegelikku abivajadust seoses töövõime osalise kaotusega, esitatud ei ole. Üksnes asjaolu, et ta hetkel ei tööta, ei anna alust välja mõista elatusraha lahutatud abikaasa ülalpidamiseks. Seega tuleb A.Š nõue temale elatusraha väljamõistmiseks jätta täielikult rahuldamata.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Et ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldab, tuleb vastustajal apellandi menetluskulud hüvitada. Apellandi poolt on tasutud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 650 krooni (dokumendi nr 33, 29.03.2007.a maksja T. N), mis kuulub vastustajalt välja mõistmisele apellandi kasuks.

Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola