2-05-14289/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. juuli 2007, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi

V.H. hagi M.R. vastu 1 000 000 krooni väljamõistmiseks

Tsiviilasja number

2-05-14289 (vana nr 2-1577/05)

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: V.H.

hageja

esindaja:

vandeadvokaat

Margo

Lemetti

(postiaadress advokaadibüroo Aivar Pilv Tartu osakond,

Ülikooli 8, Tartu)

kostja: M.R.

kostja esindaja: advokaat Andres Veski (postiaadress

advokaadibüroo Sirje Must, Õpetaja 9, Tartu)

Kohtuistungi toimumise aeg

15.06.2007

Protokollija

kohtuistungisekretär Evelin Laansalu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V.H. hagi M.R. vastu osaliselt.

2. Välja mõista M.R. 677 780.- ( kuussada seitsekümmend seitse tuhat seitsesada

kaheksakümmend) krooni (varaline kahju 227 780.- krooni ja mittevaraline kahju

450 000.- krooni) V.H. kasuks.

Menetluskulud

3. Välja mõista M.R. menetluskulu 49 382.37 ( nelikümmend üheksa tuhat kolmsada

kaheksakümmend kaks krooni ja 37 senti) krooni V.H. kasuks.

4. Välja mõista M.R. riigilõiv 31 177.88 ( kolmkümmend üks tuhat ükssada

seitsekümmend seitse krooni ja 88 senti) krooni riigituludesse. Riigilõiv tasuda 15

päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi kontole nr

10220034796011 SEB Eesti Ühispanka või nr 221023778606 Hansapanka,

viitenumber mõlema konto puhul 2900078538 (TsMS § 179 lg 5); Tartu Maakohtule

esitada riigilõivu maksmist tõendav dokument.

Kohtulahendi täitmise tagamine

5. Jätta kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse Tartu Maakohtu 06.07.2005

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – kohtulik hüpoteek M.R. kuuluval A.

külas A. vallas Võrumaal asuval kinnistul (registriosa nr 72341) 727 162.37 krooni

ulatuses V.H. kasuks; ülejäänud summa ulatuses hagi tagamine tühistada.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant

soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Kohtulahendi kättetoimetamine

Toimetada otsus kätte poolte esindajatele ja saata Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale ning

riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas täitmiseks Kohtute Raamatupidamiskeskusele.

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. 14.09.1997 kella 01.30 paiku Tartus, Vaksali 21 asuva ööklubi XS ees olevas autoparklas lõi

kostja E.R. pärast tekkinud tüli käigus armukadedusest hagejale rusikaga parema oimu

piirkonda, mille tagajärjel hageja kukkus. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt tekitati löögi

tagajärjel hagejale üliraske kehavigastus: parema oimuluu murd, kõvakelmealune verevalum

paremal ajupoolkeral ning peaaju põrutus pehmestuskolde ja verevalumitega paremas

oimusagaras peaaju turse ja vasaku kehapoole spastilise halvatusega. Tekitatud vigastuse

ning sellele järgnenud operatsiooni tulemusel, kus hagejal eemaldati osa koljuluust parema

oimu kohal, põhjustati hagejale näo parandamatu, inetuks tegev rike.

2. Tartu Ringkonnakohus nõustus 07.06.1999 otsusega kriminaalasjas nr II-1-215/99 esimese

astme kohtu poolt tuvastatud seisukohaga, et kostja põhjustas hagejat lüües talle üliraske

kehavigastuse ning kostja ei viibinud sealjuures hädakaitse seisundis. Esimese astme kohus

leidis, et kostja tekitas hagejale üliraske kehavigastuse konkretiseerimata kaudse tahtlusega,

kus ta sai aru, et tahtliku löömise tagajärjel saab kannatanu kehavigastusi, kuid ta ei mõelnud

nende raskusastmele, mistõttu mõisteti kostja süüdi KrK § 107 lg 1 järgi (üliraske

kehavigastuse tahtlik tekitamine), kuna hageja kehavigastus oli tekitamise momendil

eluohtlik.

3. Kuivõrd antud asjas pandi kahju õigusvastase tekitamise aluseks olev tegu toime enne

01.07.2002, kuulub VÕSRS § 22 lg 1 alusel kohaldamisele kuni 01.07.2002 kehtinud

tsiviilkoodeks ja muud sel ajal kehtinud asjakohased õigusaktid.

Varaline kahju

4. Kostja tekitatud üliraske kehavigastuste tõttu pidi hageja pärast 14.09.1997 toimunud

rünnakut viibima üle ühe kuu Maarjamõisa närvikliinikus haiglaravil. K. AS lõpetas hagejaga

1997. a oktoobris töölepingu, sest hageja oli talle tekitatud vigastuste tõttu kaotanud oma

senise töövõime ega saanud töölepinguga ette nähtud tööd edasi teha. Senise töövõime

kaotamise tõttu sai hageja järgmisena tööle asuda alles 06.11.2000 P. AS-i. Vahepealsel ajal

ei suutnud hageja töövõime vähenemise tõttu tööd teha ning sellest tulenevalt jäi ta ilma

töötasust. 1997. a tuludeklaratsioonist nähtuvalt sai hageja 1997. a üheksa kuu jooksul palka

kokku 73 218 krooni, seega ühes kuus keskmiselt 8135 krooni. Kostja on TsK § 463 lg 1

kohaselt kohustatud hüvitama hagejale töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud

töötasu 300 995 krooni (8135 krooni * 37 kuud).

Moraalne kahju

5. Kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtuvalt eemaldati hagejalt ravi käigus oimuluu lameosa

põikimurd, mis sisuliselt tähendab seda, et hageja koljust võeti ära tükk koljuluud. Hageja oli

sunnitud viibima pikaajaliselt haiglas, mille käigus tehti talle mitmeid operatsioone. Nii

kehavigastuste tekitamine kui sellele järgnenud haiglaravi ühes operatsioonidega põhjustas

hagejale suuri kannatusi füüsilise valu talumise sunduse näol.

6. Osa koljuluu eemaldamise tagajärjel tekkis hagejal näo parandamatu, inetuks tegev rike,

kuna eemaldatud koljuluutükk jättis hageja näosse augukujulise lohu, mis oli nähtav ja inetu.

Rike suudeti parandada alles 1999. a veebruaris, kui hagejale paigaldati eemaldatud

koljuluutüki asemele plaat – vahepealse 15 kuu jooksul oli hageja väljanägemine talle

tekitatud vigastuste tõttu oluliselt erinev ja eemaletõukav, mille tagajärjel oli hagejal

raskendatud uute inimkontaktide loomine ja ka seniste suhete hoidmine.

7. Koljuluutüki eemaldamise tõttu olid hagejal ka olulised liikumispiirangud ning ta ei tohtinud

teha füüsilist pingutust nõudvat tegevust. Õnnetuseelsel ajal käis hageja regulaarselt (2 korda

kuus) hobustega ratsutamas, samuti tegeles aktiivselt erinevate pallimängude ja ujumisega.

Kostja tekitatud vigastuste tõttu ta seda enam teha ei tohtinud. Pärast plaadi paigaldamist on

hagejal sportimine ja muu füüsiline tegevus küll lubatud, kuid endisel koormusel ja viisil ei

ole see füüsiliselt võimalik. Hageja vasakul jalal on jäädav närvikahjustus, mis avaldub

selles, et teatud asendis on hageja vasak jalg nõrk ja tundetu. Samuti on õnnetuse tagajärjel

oluliselt häiritud hageja haistmismeel.

8. Õnnetusel olid negatiivsed tagajärjed ka hageja psüühikale – hageja muutus vigastuste tõttu

psüühiliselt labiilseks, mis avaldus eelkõige selles, et ta muutus teotahtetuks ja

otsustusvõimetuks. Hagejal tekkis nn “minnalaskmise” meeleseisund, kus ta ei olnud

psüühiliselt suuteline endale seatud eesmärke lõpuni viia. Õnnetuse tagajärjel esines hagejal

ka mälukaotus õnnetuseelse perioodi kohta. Psüühiliste kahjustuste alla saab panna ka

hagejal lühimälu kaotuse. Hageja ei suuda meelde jätta nt telefoninumbreid, nimesid,

aadresse jms, samuti on tal raskendatud suuliste, lühiajaliste kokkulepete tegemine (nt

kohtumiste kokkuleppimine, suuliste lepingute sõlmimine) ja osalemine arutelus, kus

käsitletakse numbreid või ajatermineid.

9. Õnnetuse tagajärjel kannatas oluliselt ka hageja isiklik elu. Õnnetuse tõttu lõppes 2000.

aastal hageja abielu L.H. Õnnetuse tõttu raskenes hagejal suhtlemine ka oma poja K.H.

(õnnetuse toimumise ajal 10-aastane), sest hageja füüsiline seisund ei võimaldanud tal pojaga

piisavalt mängida, sportida ja tegelda muu aktiivse tegevusega, mis sellises eas poisile kõige

suuremat mõju ja muljet avaldab.

10. Hageja viitab põhiseaduse §-le 25 ja Riigikohtu lahendile kohtuasjades nr 3-2-1-111-96. nr 3-

2-1-1-01, nr 3-2-1-34-05, p 22, samuti VÕS § 128 lg 5, § 127 lg 6.

11. Käesoleval juhul on kostja poolt hagejale tahtlikult tekitatud üliraskete kehavigastuste

tagajärjel hagejal aset leidnud ulatuslik elukvaliteedi langus, kuna: näo piirkonda tekkis

inetuks tegev rike (koljuluutüki eemaldamise tõttu tekkinud augukujuline lohk); avaldusid

olulised liikumispiirangud ja füüsilise koormuse talumatus, mistõttu ei saanud hageja

tegeleda endisel viisil vaba aja sisustamisega ja sportimisega (ratsutamine, pallimängud,

ujumine); tekkisid närvikahjustused (vasakul jalal) ja haistmismeele kadu; esines

pikemaajaline labiilne seisund psüühikas; esineb õnnetuseelse aja kohta mälukaotus ja

kadunud on lühimälu; tekkis ebameeldivaid probleeme isiklikus elus: abielulahutus ja

lapsega vaba suhtluse piiratus.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et kostja poolt tekitatud kehavigastuste tõttu on hageja

olnud sunnitud taluma valu, tal on tekkinud väljanägemise muutus ning oluline psüühika ja

närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest piirangust isiku tegevuses ning

elukorralduses. Hageja hindab talle tekitatud moraalse kahju suuruseks 699 005 krooni (tl 4-

9).

Hageja ja tema esindaja poolt kohtuistungil avaldatud seisukohad

13. 14.05.2007 istungil loobus hageja esindaja väitest, et hageja abielulahutuse põhjustas

õnnetus. Hageja seletas, et püüdis 1998. a suvest 2000. a novembrini leida tööd arvuti- ja

turismivaldkonnas ning tegeles audiotehnika maaletoomisega, kuid ei saanud hakkama.

Alates 2002. a tegeleb hageja traadita internetiga. Ühtegi riiklikku toetust ei ole hageja

saanud, puude määramisel oleks tekkinud raskusi töö leidmisega. Seetõttu ei ole hageja enne

hagi esitamist taotlenud töövõimekaotuse ja puude määramist. Käesoleval ajal märgib hageja

oma tegemised telefoni, mälu on jätkuvalt halb. Minevikust ta tervikpilti ei mäleta. Hageja ei

saa hobustega hakkama, sest koordinatsiooni ei ole, enne õnnetust oli see aga pidev

harrastus. Rattaga saab hageja sõita vaid asfaldil, maastikul ei saa. Varem mängis hageja

koos sõpradega korv- ja võrkpalli, praegu on vasak jalg tundetu ja palli mängida ei saa. Uut

perekonda hagejal ei ole. Perekonda on raske luua, kui puudub sissetulek pere

ülalpidamiseks, samuti on raskusi stabiilsuse loomisega eesmärkida püstitamisel (tl 108-109).

14. 15.06.2007 istungile hageja ei ilmunud. Hageja esindaja vähendas varalise kahju hüvitamise

nõude 227 780 kroonini (8135 krooni * 28 kuud). Hageja oli töövõimetu kuni 2000. a

veebruarini, s.o 28 kuud. Hageja pangakonto väljavõttest selgus ning seejärel meenus ka

hagejale, et ta töötas alates 2000. a veebruarist B ning sai töötasu. Töövõimetus on tõendatud

nii tunnistajate ütluste kui kohtumeditsiiniliste eksperthinnangutega. Hageja pöördumine

Haigekassa ja tööandja poole ei olnud olukorda arvestades ilmselt võimalik ja ka lähedased

ei tulnud selle peale. Kui Haigekassa oleks hagejale hüvitist maksnud, siis oleks Haigekassal

regress kostja vastu ning kostja varaline olukord ei oleks sellest muutunud. Mittevaralise

kahju hüvitamisel viitas hageja esindaja VÕS § 130 lg-le 2 Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-

54-07 p 13 ja nr 3-2-1-1-01. Erinevate kohtulahenditega on ligilähedastes olukordades

isikutele välja mõistetud kahjuhüvitisi 50 000 kuni 500 000 krooni. Käesoleval juhul on

siiski õigustatud mõista kostjalt välja kogu nõutud summa. Hagejale tekitatud vigastuste hulk

ning mõju oli erakordselt ulatuslik. Elukvaliteedi langus on olnud eriti drastiline, isik muutus

eduka ettevõtte juhist ja osanikust sisuliselt redutseeritud töövõimega invaliidiks. Kogu

hageja elukvaliteet on pöördumatult langenud. Lisaks on olnud oluliselt kahjustatud nii

hageja perekondlik kui sotsiaalse elu sfäär, hagejal ei ole tänaseni õnnestunud luua uusi

püsisuhteid. Kostjalt täies ulatuses kahjuhüvitise väljamõistmine on vastavuses ühiskonna

heaolu tasemega käesoleval ajal ja sellise summa väljamõistmisega ei ole rikutud ka õiguse

üldpõhimõtteid ning see ei ole hageja rikastumise allikaks. Kostja on terve ja täielikult

töövõimeline mees, kellel on ühtlasi varalisi vahendeid kahju hüvitamise kohustuse

täitmiseks. Hageja ja E.R. olid lähedastes suhetes. Kuna E.R. ei avaldanud soovi oma

abikaasa M.R. suhelda, oli hagejal õigus mõistlikult sekkuda ja paluda mitte tülitada. Kohus

on tuvastanud, et hetkel, kui kostja ründas hagejat, selleks põhjust ei olnud. Hageja

tahtlikkust endale kahju tekitamises hageja esindaja ei näe. Hageja esindaja palub

rahuldada hagi varalise kahju osas summas 227 780 krooni ning mittevaralise kahju

osas 699 005 krooni ja mõista kostjalt välja hageja poolt kantud kohtukulud 68 053

krooni (tl 150-152, 154, 156-157).

KOSTJA SEISUKOHT

15. Kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnistanud. Tõendamata on varalise kahju suurus ja

põhjuslik seos tekitatud kahju ulatuse ja kostja õigusvastase käitumise vahel. Tõendatud ei

ole, et hagejal oli võimalik asuda tööle alles 2000. a novembris ning kogu vahepealne töölt

eemalolek oli tingitud 1997. a oktoobris saadud tervisekahjustusest. Hagiavaldusest ei nähtu

ka töövõime kaotuse protsent. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes on hagejale tekitatud

moraalne kahju summas 699 005 krooni. Moraalse kahju hüvitamise nõude põhjenduseks

toodud väited on tõendamata (tl 48).

16. 19.05.2006 kohtuistungil nõustus kostja esindaja sellega, et hageja palk oli 8135 krooni ja

hageja asus tööle 06.11.2000 P. Selle üle, et kostja käitumine põhjustas hagejale sellised

vigastused, vaidlust ei ole, hageja vigastus tekkis kohtuotsuses tuvastatud viisil, vigastus oli

eluohtlik. Intsidendi aga algatas hageja, tüli tekkis armukadeduse pinnalt (tl 55-56).

17. 15.06.2007 istungile kostja ei ilmunud. Kostja esindaja teatas, et kostja ei tunnista hagi.

Varaline kahju ei ole tõendatud, mida näitab ka see, et hageja ei pöördunud sotsiaalosakonda

abi saamiseks. Mingi aja ei saanud hageja tööd teha, kuid tal oli võimalus leida mitteerialast

tööd operatsioonist mõne kuu möödudes. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleks jätta

rahuldamata, sest intsidendi algatajaks oli hageja. Kostja lõi hagejat seetõttu, et hageja ei

jätnud norimist, vaid lükkas ja rebis riietest. Kostja esindaja on nõus armukadeduse

motiiviga, kuid see oli mõlemapoolne. Kostja esindaja teada teadis hageja, et R on lahus.

Kostja ei ole avaldanud soovi ise kohtus ütlusi anda. Kostja esindaja andmetel töötab kostja

Iirimaal. Esindaja ei tea, mida kostja seal teeb, kunagi väitis ta, et ehitab. Andmed kostja

sissetuleku kohta puuduvad. Kostja esindaja ei vaidle vastu, et Iirimaal on keskmine palk

kõrgem kui Eestis. Ekspertiisitasudele kostja esindaja vastu ei vaidle, õigusabikulu on

põhjendamatult suur. Kostja menetluskulude väljamõistmist ei taotle (tl 156-158).

KOHTU SEISUKOHT

18. VÕSRS § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta

sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1.

juulit 2002. a. Kuna V.H. väidetavalt kahju põhjustanud tegu pandi toime 14.09.1997. a,

kuuluvad käesolevas asjas kohaldamisele enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud sätted.

Varaline kahju

19. TsK § 448 lg 1 kohaselt kuulub kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile

tekitatud kahju kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud NSV

Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu

selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega peab

hageja tõendama kostja poolt õigusvastase teo toimepanemise, kahju esinemise ja põhjusliku

teo ja kahju vahel ning kostja peab tõendama süü puudumise.

20. Tartu Linnakohus mõistis M.R. 14.04.1999 otsusega kriminaalasjas nr 1-63/98 süüdi KrK §

107 lg 1 järgi. Kostja lõi 14.09.1997 kella 01.30 paiku Tartus Vaksali 21 asuva ööklubi XS

ees asuvas autoparklas E.R. pärast tekkinud tüli käigus armukadedusest V.H. rusikaga

parema oimu piirkonda, mille tagajärjel V.H. kukkus. V.H. tekitati üliraske kehavigastus:

parema oimuluu murd, kõvakelmealune verevalum paremal ajupoolkeral ning peaaju põrutus

pehmestuskolde ja verevalumitega paremas oimusagaras peaaju turse ja vasaku kehapoole

spastilise halvatusega. V.H. tekkis peavigastus M.R. löögist, mitte kukkumisest, kehavigastus

oli tekitamise momendil eluohtlik ning M.R. ei olnud hädakaitseseisundis ega näilikus

hädakaitseseisundi. M.R. tekitas ülirasked kehavigastused konkretiseerimata kaudse

tahtlusega, ta sai aru, et V.H. saab kehavigastusi, kuid ei mõelnud nende raskusastmele,

mistõttu ta vastutab tekitatud tagajärgede eest. Kohus jättis M.R. süüdistusest välja üliraske

kehavigastuse teise tunnuse – näo parandamatu, inetuks tegev rike –, sest ei olnud tõendatud

selle olemasolu (tl 62-64). 07.06.1999 otsuses kriminaalasjas nr II-1-215/99 nõustus Tartu

Ringkonnakohus esimese astme kohtu poolt tuvastatud seisukohaga, et kostja põhjustas

hagejat lüües talle üliraske kehavigastuse ega viibinud hädakaitseseisundis, ja jättis

linnakohtu otsuse muutmata (tl 13-15).

21. Kostja esindaja ei vaidlusta, et kostja käitumine põhjustas hagejale kohtuarstliku ekspertiisi

aktis nr 633 23.09.1997 (tl 10-12) ja kriminaalasja kohtuotsustes nimetatud vigastused ning

vigastus tekkis kohtuotsustes tuvastatud viisil ja oli eluohtlik (tl 55).

22. TsK § 463 lg 1 sätestab, et vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju

eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse

või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused

(tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks jms).

23. Hageja väitel jäi ta kostja poolt tekitatud vigastustest tulenenud töövõime kaotuse tõttu ilma

töötasust 28 kuu jooksul kokku summas 227 780 krooni (8135 krooni x 28 kuud) (tl 5, 150-

151). Kuni kehavigastuse tekitamiseni töötas hageja arvutispetsialisti ja AS-i K. juhina.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja selleaegne tööandja K. AS lõpetas hagejaga

1997. a oktoobris töölepingu ning hageja palgaks oli sel ajal keskmiselt 8135 krooni kuus (tl

55). Hageja töötasu suurust kinnitab ka tuludeklaratsioon (tl 16-19). Hageja esindaja väitel,

mida kinnitavad ka kontoväljavõtted, asus hageja taas tööle 2000. a veebruaris (tl 119-145,

150, 154). Kostja esindaja möönab, et hageja ei saanud teatud aja jooksul tööd teha. Samas

on kostja esindaja seisukohal, et hagejal oli siiski võimalus leida mitteerialast tööd varem,

kui ta tööle asus (tl 66, 158).

24. Ekspert Ando Vaher (SA TÜK närvikliiniku arst-õppejõud neurokirurgia alal) on 10.06.2007

viinud V.H. suhtes läbi kohtumeditsiinilise ekspertiisi ja koostanud selle kohta akti nr 2/07 (tl

114-117). Ekspert leiab, et arvestades närvirakkude kahjustuse ulatust ja astet, nende

teadaolevalt aeglast paranemist ja varasemat kogemust analoogsete patsientidega, võis V.H.

tervislik seisund olla alates 1997. a oktoobris haiglast väljakirjutamisest kuni 1998. a

aprillini, kui teostati koljuplastika operatsioon, halb. Ekspert ei pea tõenäoliseks, et

19.10.1997-13.04.1998 oli V.H. võimeline ühekski laiemalt levinud vaimseks või füüsiliseks

tööks ilma kõrvalabita. Füüsiline pingutus ei olnud sel perioodil lubatav (tl 116). Eksperdi

arvamusega on tõendatud, et hageja ei olnud perioodil 1997. a oktoober kuni 1998. a aprill

töövõimeline.

25. Ekspert Ando Vaheri arvamusest nähtuvalt soovitatakse pärast sellist operatsiooni, nagu oli

16.04.1998 koljuplastika operatsioon, 2-3 kuud vältida ekstreemseid füüsilisi pingutusi

(raske füüsiline töö, tugevad sportlikud pingutused). Sellise raskusastmega ajukolju traumast

taastumine võib aega võtta mitu aastat. Tõenäoliselt ei olnud V.H. võimeline koheselt pärast

1998.a haiglast väljakirjutamist asuma tööle, s.h erialasele tööle (tl 117). 04.05.2007 tehtud

kohtupsühholoogia ekspertiisi käigus, mille kohta on koostatud ekspertiisi akt nr 1/07, jõudis

ekspert Margus Ennok arvamusele, et 1997. a septembris saadud peatrauma võis põhjustada

hagejal psüühikahäireid, mis võisid avalduda tema muutumises teotahtetuks ja

otsustusvõimetuks. Samuti esinevad hagejal mäluhäired ulatusega, mis alandavad tema

iseseisva toimetuleku taset mnestiliste võimete suhtes tundlikes situatsioonides. Lisaks

mäluhäiretele esinevad tal ka tähelepanuhäired ja häired visuaalse info töötlemisel.

Tähelepanuhäired on väljendunud sellises ulatuses, et häirivad tema toimetulekut

stiimuliterohkes ja kiiret infotöötlust nõudvas keskkonnas (tl 94-95). Tunnistaja L.H., hageja

endise abikaasa ütluste kohaselt ei olnud hageja tööks võimeline vähemalt aasta pärast

õnnetust (tl 106). Tunnistaja H.H. , hageja venna ütluste kohaselt oli hageja harjunud juhtiva

tööga, ta oli üks kolmest K. AS-i (tegevusalaks arvutite müük) asutajast. Hageja oleks ehk

suutnud teha aasta pärast õnnetust vähekoormavat lihttööd (tl 107). Hageja väitel püüdis ta

leida tööd alates 1998. a suvest arvuti- ja turismivaldkonnas ning tegeles audiotehnikaga,

kuid ei saanud hakkama. Seda kinnitavad ka tunnistajate H.H. ja L.H. ütlused. H.H. ütlusest

nähtuvalt ei suutnud hageja kestvalt vaimselt pingutada ega olla järjekindel ning tal tekkis

lühiajaline mälukaotus (tl 106-107). Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks asuda

seisukohale, et hageja ei olnud ka pärast koljuplastika operatsiooni 1998. a aprillis võimeline

vähemalt kuni 1998. a suveni töötama ei vaimset ega füüsilist pingutust nõudval alal ning

kuni 2000. a veebruarini endisel vaimset pingutust nõudval tegevusalal. Hageja tegutses

1997. a septembrini keskmisest keerukamal kutsealal, mis nõudis head pingetaluvust ja mälu.

26. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja hüvitis töövõime kaotuse tagajärjel kaotatud töötasu

eest 28 kuu jooksul kokku summas 227 780 krooni. Süü puudumist ei ole kostja tõendanud.

27. Hageja ei ole pöördunud vastava komisjoni poole oma töövõime kaotuse ulatuse

kindlaksmääramiseks ega taotlenud riiklikku pensioni ega hüvitisi (tl 109, 150). Nimetatud

asjaolud ei anna aga alust hüvitise vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks. TsK § 466

näeb ette, et kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale

vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on

tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik hüvitama kodaniku poolt kantud

kahju täies ulatuses (§ 463 lg 1).

Mittevaraline kahju

28. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse

ja materiaalse kahju hüvitamisele. TsÜS (redaktsioon kuni 30.06.2002) § 172 lg 2 näeb ette,

et isikule tekitatud moraalne kahju kuulub kahju tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu

vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises

süüdi. 25.05.2005 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-51-05 ja 26.05.2005 otsuses kohtuasjas nr 3-2-

1-34-05 märkis Riigikohus järgmist: “Moraalse kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmise

nõude lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas hagejal on tekkinud sellist liiki

kahju, ning mõistma hüvitise välja õiglases suuruses, mis vastab senisele kohtupraktikale ja

ühiskonna üldise heaolu tasemele.“ 08.02.2001 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 leidis

Riigikohus, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid

puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus

õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kui kohus

leiab, et kehavigastusega on tekitatud mittevaralist kahju, peab ta otsuses märkima kahju

suuruse ning selle aluseks olevad asjaolud ja kohaldatud põhimõtted. Seejärel aga otsustama

hüvitise vähendamise küsimuse. Olenemata kostja taotlusest, peab kohus mittevaralise kahju

tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu

tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Hindama peab nii kahju tekitamise

asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet,

kui kahju tekitanud varalist olukorda.

29. 12.12.1996

otsuses

tsiviilasjas

nr 3-2-1-111-96

asus

Riigikohus

seisukohale,

et

kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või

oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast

piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise

võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. 08.02.2001 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-

01 leidis Riigikohus, et mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja

hingelise valu nii möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus. 12.12.1996

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja 26.02.1998 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 asus

Riigikohus seisukohale, et moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja.

30. Ekspertiisiaktidega on tõendatud, et hageja pidi taluma pikka haiglaravi ning operatsioone,

mis põhjustas talle suuri kannatusi füüsilise valu talumise sunduse näol. Kohtuarstliku

ekspertiisi aktist nr 633 (tl 10-12) ja kohtumeditsiinilise eksperthinnangu aktist nr 2/07 (tl

115-116) nähtub, et hagejal 14.09.1997 saadud trauma kuulus vältimatult erakorralisele

operatiivsele ravile. 14.09.1997 operatsioonil eemaldati ja asetati tagasi parema kiiru-, oimu-

ja otsmikuluud haarav luulapp ning eemaldati kõvakelme alune verevalum. 15.09.1997 tehti

hagejale koljusisese rõhu vähendamiseks teine operatsioon, mille käigus eemaldati

oimusagara sisene verevalum ja esimesel operatsioonil moodustatud luulapp. Kopsude

adekvaatseks ventileerimiseks vajas hageja veel kolmandat operatsiooni, 19.09.1997 asetati

hingetoru kanüül. Hageja oli kuni 21.09.1997 koomas, mis viitab üliraskele ajukahjustusele,

millest umbes 50% patsiente ei suuda meditsiin elule tuua. Hageja lahkus haiglast

19.10.1997. Veel viibis hageja haiglas 13.04.-24.04.1998 raske ajukolju trauma järgse

seisundiga, 16.04.1998 teostati koljuplastika operatsioon parema oimu-kiiru piirkonnas

(koljudefekti katmine polümetakrülaadist plaadiga) (tl 115-116).

31. Eeltoodu ja tunnistajate ütlusega on tõendatud ka, et hagejal oli koljus auk, mis põhjustas

teatud perioodil tema väljanägemise muutuse. Tunnistaja L.H. ütluste kohaselt oli hagejal

koljus auk, mis oli nähtav. H.H. arvates auk häiris hagejat, oli äratuntav ja tekitas küsimusi

(tl 106, 107). Tõendatud ei ole siiski, et auk koljus oli kuni 1999. a veebruarini, nagu on

märgitud hagiavalduses, vaid koljuplastika operatsioon teostati juba 1998. a aprillis. Samuti

ei ole leidnud kinnitust, et hageja väljanägemine oli eemaletõukav ning just selle tagajärjel

oli raskendatud uute kontaktide loomine ja seniste suhete hoidmine.

32. Ekspert Ando Vaher ei pea tõenäoliseks, et 19.10.1997-13.04.1998 oli V.H. võimeline

ühekski laiemalt levinud vaimseks või füüsiliseks tööks ilma kõrvalabita, füüsiline pingutus

ei olnud sel perioodil lubatav. Ka pärast koljuplastika operatsioon soovitatakse 2-3 kuud

vältida ekstreemseid füüsilisi pingutusi (raske füüsiline töö, tugevad sportlikud pingutused)

ning sellise raskusastmega ajukolju traumast taastumine võib aega võtta mitu aastat. Hageja

vasaku jala funktsioonihäire võib olla otseses seoses 1997. a septembris saadud peatraumaga

(tl 116-117). Tunnistaja L.H. ütluste kohaselt oli hageja enne õnnetust aktiivne inimene –

sõitis rattaga ja kanuuga, ujus (tl 106). Tunnistaja H.H. ütluste kohaselt oli hageja enne

õnnetust sportlikum ja füüsiliselt aktiivsem, peamiseks harrastuseks rattasõit (tl 107). Seega

on tõendatud, et kuni koljuplastika operatsioonini olid hagejal olulised liikumispiirangud

ning ka pärast plaadi paigaldamist ja käesoleval ajal ei ole füüsiline tegevus endisel

koormusel ja viisil võimalik.

33. Ekspert Margus Ennoki arvamusega on tõendatud, et V.H. esineb haistmismeele häire, mis

seisneb võimetuses lõhnu identifitseerida ja üksteisest eristada ning häire on põhjuslikus

seoses V.H. esineva ajukahjustusega, seega võib olla tingitud 1997. a septembris saadud

peatraumast (tl 95).

34. Samuti on tõendatud negatiivsed tagajärjed hageja psüühikale. Ekspert Margus Ennoki

arvamuse kohaselt võis 1997. a septembris saadud peatrauma põhjustada psüühikahäireid,

mis võisid avalduda isiku muutumises teotahtetuks ja otsustusvõimetuks. V.H. traumajärgsel

perioodil ilmnenud muutused emotsionaal-tahtelises sfääris on põhjuslikult seotut diffuusse

ajukahjustusega, seega võivad olla tingitud 1997. a septembris saadud peatraumast (tl 95).

Tunnistaja L.H. ütluste kohaselt on hageja erinev võrreldes õnnetuseeelse ajaga. Varem oli ta

ambitsioonikas ja orienteeritud ärile, praegu ei ole äri nii tähtis, tunnistaja ei näe, et hagejast

võiks saada enam läbilöögivõimeline juht (tl 106). Tunnistaja H.H. ütluste kohaselt oli hageja

pärast õnnetust küllaltki labiilne, võis olla lapselikult optimistlik, kuid ka kurvameelne.

Taastumiseajal oli ta käitumises ka passiivsust. Pärast õnnetust ei suutnud hageja kestvalt

vaimselt pingutada ega olla järjekindel. Enne õnnetust oli ta konstruktiivselt optimistlik,

käesoleval ajal on optimism aga hetkeemotsioon. Raskusi on inimeste juhtimisega (tl 107-

108).

35. V.H. seletuse kohaselt ei mäleta ta minevikust tervikpilti (tl 109). Seda kinnitab ekspert

Margus Ennoki arvamus, et on võimalik ja tõenäoline, et V.H. esines peatrauma tagajärjel

mälukaotus õnnetuseelse perioodi kohta; mälestuste puudumine ajutrauma eelse perioodi

kohta on raskele ajutraumale iseloomulik (tl 95). Mälukaotust kinnitavad ka tunnistajad L.H.

ja H.H. . H.H. seletuse kohaselt ei mäletanud hageja pärast õnnetust oma elust peaaegu

midagi ning vestluses tuleb välja, et ta mingeid asju ei mäleta (tl 106-108).

36. Tõendatud on ka hagejal lühimälu kaotus. Hageja kinnitusel märgib ta käesoleval ajal

tegemised telefoni, mälu on jätkuvalt halb (tl 108). Ekspert Margus Ennoki arvamuse

kohaselt on V.H. esinevas mnestiliste häirete kogumis esiplaanil tugevalt väljendunud häired

uue info omandamisel ja pikemaajalisel meelespidamisel ning mõõdukalt väljendunud

prospektiivse mälu häired, lühimälu häired avalduvad visuaalse info meeldejätmisraskustena.

V.H. esinev mäluhäirete kogum on sellise ulatusega, et alandab tema iseseisva toimetuleku

taset mnestiliste võimete suhtes tundlikes situatsioonides, kuid on kompenseeritav väliste

abivahendite kasutamise läbi (tl 95). Tunnistaja H.H. kinnitab, et hageja mälu on halvem kui

enne õnnetust ning ka praegu on probleeme lühimäluga (tl 107-108).

37. Tõendamata on, et hagejal raskenes õnnetuse tõttu suhtlemine pojaga. Raskendatud oli ja on

küll füüsiline tegevus, nagu kinnitavad ekspertide arvamus ja tunnistajate ütlused. Samas ei

seisne lapsega suhtlemine mitte üksnes mängimises ja sportimises. Tunnistaja L.H. ütluste

kohaselt on pärast õnnetust lapsega suhtlemine hoopis paranenud. Varem oli hageja

orienteeritud ärile, mitte lähisuhtele, praeguseks on toimunud sotsiaalses vallas muutus 180

krooni (tl 106). Hageja on loobunud väitest, et abielu L.H. iga lõppes õnnetuse tagajärjel (tl

108), tunnistaja L.H. ütluste kohaselt asusid nad hagejaga eraldi elama 1995. a lõpus või

1996. a alguses (tl 106). Samas ei ole hagejal enda väitel uut perekonda, sest perekonda on

raske luua, kui puudub sissetulek pere ülalpidamiseks. Samuti on raskusi stabiilsuse

loomisega eesmärkida püstitamise (tl 108-109). Ka tunnistajad L.H. ja H.H. kinnitavad, et

hageja majanduslik olukord ei ole olnud pärast õnnetust hea, materiaalne olukord ei võimalda

tal praegu isegi oma last toetada. H.H. teada ei ole hagejal uut perekonda ja naistuttavat (tl

106-107). Seega võib siiski asuda seisukohal, et õnnetuse tagajärjel kannatas ka hageja

isiklik elu.

38. Kohus leiab, et eespool tuvastatud asjaolud annavad alust asuda seisukohale, et hagejale on

tekitatud moraalset kahju. Hageja on pidanud füüsilist kannatama valu, tema väljanägemine

oli teatud perioodil muutunud, tal esineb oluline psüühikahäire ning tema heaolu on

langenud, tingituna olulistest piirangutest tema tegevuses ja elukorralduses.

39. Kohtupraktikas on mõistetud kehavigastusega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks välja

järgmisi summasid.

39.1. 10.03.1999 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-6-99 leidis Riigikohus, et mõistlikuks hüviseks

19-aastasele naisele mittevaralise kahju eest, mille põhjustas liiklusõnnetuses saadud

üliraske kehavigastus, millega kaasnes mälulangus ja orienteerumisraskused,

emotsionaalne labiilsus, düsfooria, on 100 000 krooni (hageja nõue 550 000 krooni).

39.2. Tartu Maakohus leidis 24.10.2002 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-818/2002, et

mõistlikuks hüvituseks soojakambri plahvatuse tagajärjel raskeid põletushaavu saanud

29-aastasele mehele mittevaralise kahju eest on 1 000 000 krooni (hageja nõue 2

miljonit krooni). Nimetatud isiku kehapinnast oli põletushaavadega kaetud 53%,

sõrmed, välja arvatud üks sõrm vasakul käel, amputeeriti, mistõttu ta vajas abi

söömisel, suuava oli vähenenud, füüsiline tegevus oli takistatud, muutused

väljanägemises tõid kaasa olulise muutuse psüühikas.

39.3. 16.05.2003 otsuses tsiviilasjas nr 2-2-197/2003 hindas Tartu Ringkonnakohus hagejale

liiklusõnnetusega tekitatud moraalse kahju suuruseks 450 000 krooni, mida aga

vähendas kostja majanduslikku olukorda arvestades 200 000 kroonini (hageja nõue

500 000 krooni). Hagejale tekitati kehavigastus, mille tõttu on ta talunud hirme,

valusid, abitustunnet, muret rohkem kui neli aastat. Hageja ei saa kõndida kõrvalise

abita ning muud kehalised funktsioonid on oluliselt häiritud.

39.4. 18.06.2004 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-201/2004 mõistis Tartu Ringkonnakohus

moraalse kahju hüvitamiseks välja 250 000 krooni (hageja nõue 300 000 krooni).

Hagejale tekitati liiklusõnnetuses ülirasked kehavigastused (koljuluude hulgimurrud,

roidemurrud, peapõrutus, kõrvakelmealused ja -pealsed verevalumid) ning ajutrauma

on nõudnud ka pärast õnnetust korduvat neuroloogilise ja psühhiaatrilise abi osutamist.

Vaatamata sellele on püsima jäänud traumajärgne järelseisund, mis väljendub

mäluhäiretes, keskendumisraskustes, kiires väsimuses ja jõuetuses. Hageja ei ole

tervislikust seisundist tulenevalt võimeline kestvalt tegelema vaimse ega füüsilise

tööga.

40. Eeltoodust tuleneval hindab kohus hagejal tekkinud moraalse kahju suuruseks 450 000

krooni. Kohus leiab, et nimetatud summa arvestab varasemat kohtupraktikat ja ühiskonna

heaolu taset käesoleval ajal ning rikutud ei ole ka õiguse üldpõhimõtteid.

41. Kohus leiab, et käesoleval juhul hüvitise vähendamise aluseid ei esine. Kohus ei nõustu

kostja esindajaga, et moraalse kahju hüvitamise nõue tuleks jätta rahuldamata, sest intsidendi

algatajaks oli hageja ning õnnetust ei oleks olnud, kui hageja ei oleks agressiivselt käitunud

(tl 158). Tõendatud on, et hageja agressiivsele käitumisele eelnes kostjapoolne tülitamine,

samuti see, et kehavigastuse tekitamise ajal ei olnud kostjal põhjust vägivalda tarvitada.

Tunnistaja E.R. ütluste kohaselt lõppes tema faktiline kooselu kostjaga 1997. a kevadel,

intsidendi ajaks oli tunnistaja olnud hagejaga lähedastes suhtes kolm kuud. Tunnistaja oli

koos hagejaga ööklubis, sealt lahkumisel oli neil ukse peal vastas kostja. Kostja kutsus

tunnistajat enda juurde ja tahtis rääkida, tunnistaja ei tahtnud minna ning kostja võttis tal

käest kinni. Siis tekkiski tüli, edasi hakkas kostjaga rääkima hageja. Kostja läks eest ära,

hageja läks järele, võttis kostjal riietest kinni ja tõukas (tl 155). Ka kriminaalasjas tuvastati, et

hageja ründas kostjat mitmel korral. Kohtuotsusest nähtuvalt ei viibinud aga kostja hagejale

kehavigastust tekitades hädakaitse seisundis – poolte eelnevad kokkupõrked oli selleks

hetkeks lahenenud ning kostjal ei olnud mingit alust arvata, et hageja ründab teda (tl 15, 63).

Samuti puudub alus arvata, et hüvitise sellises suuruses sissenõudmine toob kaasa kostja ja

tema perekonna heaolu olulise languse. Kostja esindajale teadaolevalt töötab kostja Iirimaal

(tl 156). Tunnistaja E.R. teada ei ela kostja Eestis, tunnistaja ei tea, mis tööd kostja teeb.

Tunnistaja saab elatusraha ega tunne koos lastega millestki puudust (tl 155). Kohtu

nõudmisele vaatamata ei ole kostja esindaja esitanud ühtegi tõendit kostja majandusliku

olukorra kohta (tl 56). Tõendatud ei ole, et kostja ei ole võimeline sissetulekut teenima ning

tema majanduslik olukord on halb.

Menetluskulud

42. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3,

TsMS (redaktsioon kuni 31.12.2005) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel ja hagi osalist

rahuldamist arvestades tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud võrdeliselt

hagi rahuldatud osaga 49 382.37 krooni (õigusabikulu 33 889 krooni (5% 677 780 kroonist),

ekspertiisikulu 15 442.54 krooni (ekspertiisikulu kohtu 04.07.2007 määrusest tulenevalt on

kokku koos sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksega 22 784 krooni), päring AS-ile

Andmevara 50.83 krooni (päringu tasu 75 krooni) (tl 146-149)). Kuna Ametlikes

Teadaannetes teate avaldamine ei osutunud vajalikuks, kohus selle eest tasutud riigilõivu

välja ei mõista; hagejal on õigus taotleda riigilõivu 200 krooni (tl 43) tagastamist.

43. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3,

TsMS (redaktsioon kuni 31.12.2005) § 64 lg 1 ja RLS (redaktsioon kuni 31.12.2005) § 16 lg

1 p 3 alusel tuleb kostjalt mõista riigituludesse välja riigilõiv, mille tasumisest hageja oli

vabastatud, võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, s.o 31 177.88 krooni (677 780 krooni hagi

rahuldatud osa, 46 000 krooni riigilõiv hagilt hinnaga kuni 1 000 000 krooni).

Hagi tagamise abinõu

44. Tartu Maakohus seadis 06.07.2005 määrusega hagi tagamiseks kostjale kuuluvale Võru

Maakohtu kinnistusosakonnas registreeritud kinnistule (registriosa nr 723, asukoht A. küla,

A. vald, Võrumaa) kohtuliku hüpoteegi hagihinna 1 000 000 krooni ulatuses hageja kasuks

(tl 23-24). TsMS § 445 lg 2 alusel tuleb kohaldatud hagi tagamise abinõu jätta kohtuotsuse

täitmist tagava abinõuna jõusse, arvestades hagi rahuldatud osa ja menetluskulusid. Seega

tuleb jätta jõusse kohtulik hüpoteek A. külas A. vallas Võrumaal asuval kinnistul (registriosa

nr 72341) 727 162.37 krooni ulatuses hageja kasuks, ülejäänud osas aga tuleb tühistada.

Kohtunik