3-06-1661/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

3-06-1661

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

28. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-1661 Haldusasi A.V. i kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.03.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.V. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – A.V. , esindaja advokaat Gaabriel Tavits Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Vangla Kaasatud isik (järelevalvet teostav asutus) - Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

A.V. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes seoses puuduliku arstiabiga Tartu Vanglas. Kaebuse kohaselt viibis A.V. Tartu Vanglas esmakordselt 2003. aasta detsembrist kuni 28.03.2004. 2004. aasta veebruaris tekkis tal äge valu seljas, mille tõttu ei olnud võimalik püsti tõusta. Vabanedes 29.03.2004 külastas A.V. oma perearsti, kes väljastas temale raske tervisliku seisundi tõttu haiguslehe. 2004. aasta detsembris määrati A.V. ile Arstliku Ekspertiisi Komisjoni (edaspidi AEK) otsusega töövõimetus 60% tagasiulatuvalt 29.03.2004. Teistkordselt saabus A.V. Tartu Vanglasse 2005. a mais. 20.07.2005-17.08.2005 viibis A.V. Tallinnas vanglate keskhaiglas. 15.08.2005 tehti A.V. ile Magdaleena polikliinikus kompuuteruuring. 19.08.2005 käis A.V. neurokirurg A. Vaheri vastuvõtul Tartus Ülikooli Kliinikumis. Pärast neurokirurgi juures käimist selgus, et A.V. vajab kohe operatsiooni. A.V. paigutati Tartu Vanglas meditsiinilisse karantiini, kus on tagatud ööpäevaringne arsti valve. A.V. toimetati Tartu Ülikooli kliinikumi operatsiooni päeval. A.V. keeldus operatsioonist, kuna selgus, et pärast operatsiooni on vaja taastusravi, mida Tartu Vangla ega Tallinna Vangla pakkuda ei saa. 30.01.2006 tegi AEK uue otsuse A.V. i töövõimetuse kohta ja määras töövõimetuseks 80% ja puude astmeks keskmine puue. 2005. aasta mais tekkis A.V. il esihamba kroonialune äge põletik, mistõttu tegi ta taotluse hambaarsti juurde saamiseks. Hambaarsti juurde sai ta juunis. Hambaarst selgitas, et tema ei saa teha midagi muud kui määrata antibiootikume ja anda valuvaigistit. A.V. võttis mitu kuuri antibiootikume. A.V. kannatas igemepõletikku 12 kuud, mais 2006. a kukkus põletikulisest igemest hammas välja. Kaebuse esitaja leidis, et tema tervislik seisund halvenes vanglas viibides jätkuvalt Tartu Vangla meditsiinitöötajate hoolimatu suhtumise ja õige ravi puudumise tõttu. Ravi puudumisest on tingitud ka töövõimetuse süvenemine. Kaebuse esitaja taotles Tartu Vanglalt välja mõista ravi puudumisest tingitud tervise kahjustamisega tekitatud kahju ning piinamise ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud moraalse kahju hüvitis kokku 255 000 krooni. Lisaks sellele ka hilinenud hambaravi tõttu tekkinud kahju ning hamba taastamisega seotud kulu

22 000 krooni. Vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 alusel on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. A.V. on palunud ravikuuri füsioterapeut M. Mustimetsa juures, kuid sinna teda ei suunatud. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardite artikli 38 alusel peaks vangla tervishoiutalitus tagama kinnipeetavate ravi ja põetuse, dieedid, füsioteraapia, taastusravi muud eriteenused ning olema tingimustelt võrreldav vanglavälise meditsiiniabiga.

Ka tervishoiukaader ning ruumid, nende sisustatus ja seadmed peaksid olema võrdväärsed tsiviilhaiglate omadega. Tulenevalt Ministrite Komitee Soovitusest Liikmesriikidele R (87)3 Euroopa Vanglareeglistiku kohta artikkel 32 peavad vangidele kinnipidamisaja vältel olema kättesaadavad väljaspool vanglat kasutatavad ravimid, kirurgilised ja psühhiaatrilised teenused. VangS § 52 lg 1 alusel osutab tervishoiuteenuseid vanglas perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse haiglavälise eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele.

Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemine või haiguse ägenemine ning taastada tervis. Kaebuse esitaja leidis, et Tartu Vangla on väljendanud hoolimatut suhtumist tema terviseprobleemidesse, kuna meditsiinipersonal ei kuulanud teda. A V keeldus Tallinnasse uuringutele minemast seetõttu, et ta ei olnud võimeline vangla transpordis nii pikka maad läbima.

CPT standardite artikli 37 alusel, millal iganes kinnipeetavad vajavad haiglasse paigutamist või seal tehtavat erialaarsti uuringut, tuleb nad kohale toimetada nii kiiresti ja sellisel viisil, nagu nõuab nende tervislik seisund. Sama toetab ka Euroopa Vanglareeglistiku artikli 50 lg 2, millest tulenevalt on keelatud vangide transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis või tingimustes, mis võivad põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandusi. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus.

A.V. ile ei tagatud arstiabi, vaatamata korrektsele kutsumisele. 03.07.2006, 04.07.2006, 05.07.2006 ja 19.07.2006 palus A.V. arsti kutsuda, kuid arsti ei tulnud. Tugevate valude korral palus A.V. kiirabi kutsuda, kuid selle peale pakuti vaid valuvaigisteid, mis ei aita ja tekitavad maovaevuseid. Euroopa Vanglareeglistiku art 26 lg 3 kohaselt peab igale vangile olema kättesaadav kvalifitseeritud hambaravi. A.V. kannatas 12 kuud hambavalusid ja kaotas hamba, mille taastamise eest vastutab Tartu Vangla. Tulenevalt põhiseaduse (PS) §-st 28 on õigus tervise kaitsele igaühe õigus.

See säte laieneb ka kinnipeetavatele. A.V. ile ei osutatud asjakohast, kaasaegset ja sobivat raviteenust, mistõttu ei olnud tagatud tema õigus tervise kaitsele. Vanglareeglistiku artikli 3 kohaselt on oluline vangide kohtlemisel tagada nende tervis ja eneseväärikus. Euroopa Patsientide Õiguste Harta art 14 kohaselt on igal inimesel õigus saada kompensatsiooni mõistlikult lühikese ajavahemiku jooksul iga kord, kui ta on kannatanud tervishoiuasutuse raviprotsessi tõttu füüsilist või moraalset ja psühholoogilist kahju.

Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt paigutati kaebuse esitaja Tartu Vanglas viibides meditsiiniosakonna karantiini kambrisse. Ta on korduvalt viibinud üldarstide, psühhiaatri, hambaarsti, kliinilise psühholoogi ja osakonnajuhataja vastuvõttudel. Kokkulepitud operatsiooni kuupäeval 20.09.2005 konvoeeris vangla patsiendi närvikliinikusse, kus A.V. ootamatult operatsioonist keeldus, kuigi raviarst selgitas talle operatsiooni kulgu ja sellele järgneva taastusravi vajalikkust. Närvikliiniku füsioterapeut leppis meditsiiniosakonna juhatajaga kokku A.V. i operatsiooni järgse massaaži ja RKK võimaluste osas, et operatsiooni järgselt külastab füsioterapeut A.V. it kümnel korral vanglas. A.V. keeldus siiski operatsioonist. 01.02.2006 suunati A.V. gastroskoopiale, millest ta keeldus. 25.05.2006 nõustus A.V. siiski uuringutele ja neuroloogi konsultatsioonile minekuga. Juuli algul teatas ta, et keeldub Tallinna Vangla tervishoiuosakonda uuringutele sõitmast vangla transpordiga, viidates, et tal on raske ja valulik kogu tee istuda. Seetõttu leppis osakonnajuhataja ravijuhiga kokku, et uuringute tähtaja saabumisel saadavad nad enda transpordi patsiendile järele. 27.06.2006 konsulteerisid A.V. it Tartu Vanglas kolm ekspertarsti. Tartu Vangla meditsiiniosakond osutab esmatasandi arstiabi ja vältimatut abi. Taastusravi ja muud rehabilitatsiooni teenused ei kuulu esmatasandi arstiabi hulka, seega ei ole ka Tartu Vanglal kohustust nimetatud teenust osutada. Operatsiooni järgselt oleks vangla erandkorras patsiendile aga vastu tulnud ja nimetatud teenust ühekordselt ostnud. Ravimite määramisel A.V. ile on raviarst ja valvemeedik alati nimetanud ravimite nimetused, selgitanud nende toimet ja vestelnud võimalikest kõrvaltoimetest. Lisaks on arst suunanud kaebuse esitaja uuringule (gastroskoopia), millest viimane on keeldunud. SA TÜK Spordimeditsiini ja Taastusravi kliiniku juhataja prof. Maaroos on 06.04.2005 vastuses märkinud, et A.V. on ajavahemikul 20.03.2002-17.11.2004 korduvalt viibinud seal protseduuridel. Professori otsusest nähtub, et vajalik on konservatiivse või kirurgilise ravi rakendamine, mida Tartu Vangla on A.V. ile ka korduvalt pakkunud.

Tartu Vanglas viibimise ajal on A.V. pidevalt saanud ravimeid. Meditsiinitöötaja on A.V. i igale kutsele reageerinud. Kiirabi väljakutsest keeldumine oli põhjendatud, sest kiirabi tarvitab samu ravimeid, mida Tartu Vangla meditsiiniosakond. Tartu Vangla meedikud on paralleelselt ka kiirabi töötajad. Korduvalt on pakutud A.V. ile võimalust uuringuteks Tallinna Vangla tervishoiuosakonnas. A.V. pöördus hambaarsti vastuvõtule 29.06.2005. Tegemist oli 13. hamba krooni aluse mädapõletikuga. Hambaarst pakkus hamba eemaldamist, sest mäda eemaldamiseks on vajalik kroon eemaldada. Patsient keeldus hamba eemaldamisest. Seetõttu määras arst antibakteriaalse ravi, püüdes hammast säilitada ja patsiendi vaevuseid leevendada. Järgmine konsultatsioon toimus 07.11.2005 ning määrati uus antibakteriaalne ravi. 08.02.2006 pöördus kaebuse esitaja uuesti hambaarsti vastuvõtule valuga 13. hambas. A.V. keeldus vangla arsti ravist ja soovis isiklikku hambaarsti. Konsultatsioon toimus erahambaarsti dr Reinaste poolt 16.03.2006. Korduv konsultatsioon toimus 24.05.2006. 21.07.2006 soovis A.V. taas hambaarsti, kuna soovis ajutist proteesi eemaldatud kroonile. Hambaarst keeldus tulemast, kuna eelnevad arved olid tasumata. Kaebuse esitajat ei ole koheldud ebainimlikult ja talle on osutatud vajalikus ulatuses ravi. Meditsiiniosakond on teinud kõik endast oleneva, et tagada esmatasandi arstiabi. Kaebuse esitaja ei ole astunud omalt poolt ühtki sammu, et oma tervise seisundit parandada ning koostöö asemel on ta keeldunud mitmetest ravimitest ja uuringutest. Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 9 lg 1 alusel peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegu süülise ja õigusvastase tegevuse või tegevusetusega. Kaebuse esitajale ei ole vangla tegevuse või tegevusetuse läbi tekkinud varalist ega mittevaralist kahju.

Justiitsministeerium vaidles samuti kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on A.V. korduvalt pöördunud märgukirjade ning selgitustaotlustega Justiitsministeeriumi vanglate osakonna poole, mistõttu on Justiitsministeerium kontrollinud Tartu Vangla tegevust A.V. ile ravi osutamise suhtes. Tõendamist ei leidnud Tartu Vangla meditsiinitöötajate hoolimatu suhtumine ja õige ravi andmata jätmine A.V. ile. A.V. on Tartu Vanglas viibimise ajal olnud pidevalt arstliku järelevalve all ning Tartu Vangla on täitnud seadusest tulenevaid kohustusi, mis puudutab kinnipeetavate tervishoidu.

Tartu Vangla on kaebuse esitajale seoses tema puudega vastu tulnud - isik on paigutatud eraldi meditsiinilisse karantiini, mis asub meditsiiniosakonnas esimesel korrusel, meedikutele võimalikult lähedale. Lisaks on A.V. saanud korduvalt psühhiaatrilist ravi. Samuti raviti A.V. i hambapõletikku ning tal võimaldati kutsuda eraarst. Asjaolu, et põletik ei allunud antibiootikumikuurile, ei ole seotud Tartu Vangla poolt pakutava ravi puudulikkusega. Kinnipeetavatele riigieelarvest tasustavad tegevused ja protseduurid on kirjas Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruses nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“.

Taastusravi nimetatud määruses kirjas ei ole. Vaatamata sellele on võimalik kinni peetaval isikul saada taastusravi või teenuseid, mis jäävad nimekirjast välja, tasudes selle eest ise. Sellisel juhul sõltub ravi skeem kinni peetava isiku tervislikust seisundist ja vajadusest. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraalu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna Tartu Vangla on täitnud seadusest tulenevaid kohustusi, puudub alus kahju hüvitamiseks vastavalt RVastS-le. Vanglatöötajad on teinud omalt poolt kõik, et ebameeldivused, mis tekivad vangla seadusliku tegevuse käigus, oleksid võimalikud minimaalsed. Kaebuse esitaja enda suhtumine ravivõimalustesse ning keeldumised ravist on olnud takistuseks tema ravimisel.

Tartu Vangla on vangistusseadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud.

HALDUSKOHTU LAHEND

Tartu Halduskohus jättis 20. märtsi 2007 otsusega A.V. i kaebuse rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Vanglas osutatud A.V. ile asjatundlikku ravi vangla võimaluste piires. Kaebuse esitajat ei ole koheldud alandavalt ega ebainimlikult. Arstiabi Tartu Vanglas vastab CPT standarditele, st on tingimustelt võrreldav vanglavälise meditsiiniabiga või tervishoiukaadri ning ruumidega, nende sisustatus ja seadmed on võrreldavad tavalise tsiviilhaigla tasemega. A.V. on Tartu Vanglas viibimise ajal olnud pidevalt arstliku järelevalve all ning Tartu Vangla on talle seadusega pandud kohustused täitnud. Valvemeedik või õde on külastanud teda regulaarselt, viimastel vanglas viibimise kuudel peaaegu iga päev.

Kuna A.V. ise keeldus operatsioonist, said arstid jätkata üksnes konservatiivse raviga. Ainult konservatiivse ravi kasutamine põhjustas A.V. ile maovaevusi (võimalik, et kaksteistsõrmiku haavandi). Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi Kahro Talli ütluste kohaselt on A.V. il käesolevaks ajaks tekkinud parema jala kahe närvijuure kahjustus ja labajala halvatus. Selle vältimiseks oleks olnud vajalik õigeaegne operatsioon. Operatsioonijärgseks taastusraviks on ravivõimlemine. Ravivõimlemisharjutused õpetatakse patsiendile operatsioonijärgselt haiglas selgeks ja ta peab neid tegema vähemalt kolm kuud.

Kui patsient kirurgilise raviga nõus ei ole, siis ei jää arstil muud üle, kui jätkata konservatiivse raviga. Tartu Vangla arsti Margarita Hapunova selgituse kohaselt oleks ravivõimlemist olnud võimalik teha ka vangla meditsiiniosakonnas asuvas kambris, kuhu A.V. oli paigutatud. Tartu Vangla oli nõus võimaldama A.V. ile ka operatsioonijärgset taastusravi kümne päeva jooksul TÜ Kliinikumi spetsialisti poolt. Samuti leidis Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjon, et kuna A.V. keeldus kirurgilisest ravist, millest võinuks loota kiiremat abi, on tema pretensioonid Tartu Vanglas osutatud ravi kohta alusetud.

A.V. ile võimaldati Tartu Vanglas arstiabi vastavalt vangla võimalustele. Seega on kaebuse esitaja väited Tartu Vangla meditsiinitöötajate hoolimatu suhtumise ja õige ravi puudumise kohta alusetud. A.V. oli oma tervislikust seisundist ja kirurgilisest ravist keeldumise tagajärgedest piisavalt informeeritud. Operatsioonist keeldumine oli kaebuse esitaja enese valik. Seoses A. Vi pidevate maovaevustega suunati ta 01.02.2006 gastroskoopilisele uuringule, millest ta samuti keeldus. Kaebuse esitaja oleks suunatud Tallinnasse uuringutele tervishoiuosakonna saateautos, mis on spetsiaalselt kohandatud kinnipeetavate transpordiks haiglate ja vanglate vahel.

Seega ei ole kaebuse esitaja tervise halvenemist põhjustanud puudulik ravi vanglas, teda ei ole ebainimlikult koheldud ega piinatud. Tartu Vanglas võimaldati kaebuse esitajale ravi vastavalt vangla võimalustele. Kaebuse esitaja enda suhtumine ravivõimalustesse ning keeldumine ravist ja vajalikest uuringutest on olnud takistuseks tema efektiivsel ravimisel. Samuti ei ole kaebuse esitajale tekkinud kahju esihamba väljakukkumisega põhjuslikus seoses Tartu Vanglas teostatud hambaraviga. Seetõttu ei kuulu ka hamba taastamisega seotud kulu

Tartu Vanglalt väljamõistmisele. Eeltoodust tulenevalt puudub alus ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

A.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista Tartu Vanglalt välja ravi puudumisest tingitud tervise kahjustamisega tekitatud kahju ning piinamise ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud moraalse kahju hüvitis kokku 255 000 krooni ning hilinenud hambaravi tõttu tekkinud kahju ja hamba taastamisega seotud kulu 22 000 krooni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei pööratud Tartu Vanglas piisavat tähelepanu apellandi tervise seisundile ning seetõttu halvenes apellandi tervis Tartu Vanglas olulisel määral. Tartu Vangla juhtkond ei reageerinud apellandi palvetele arsti või õe väljakutsumiseks. Samuti ei olnud apellandile selge, kes on tema raviarst, kellega ta oleks saanud konsulteerida oma tervisliku seisundi osas. Kuna Tartu Vangla ei andnud piisavalt info apellandi raviarsti kohta, ei saanud apellant operatiivselt informatsiooni tema tervisliku seisundi kohta. Seega rikkus Tartu Vangla VangS §-st 52 lg 2 tulenevat kohustust, mille kohaselt on vangla arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava tervislikku seisundit ning vajaduse korral suunama kinnipeetav ravile selleks ettenähtud raviasutusse, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kuna A.V. ile ei olnud määratud raviarsti, ei täitnud Tartu Vangla oma kohustust tagada efektiivne ja kättesaadav ravi. Apellandile ei antud ka piisavalt informatsiooni selle kohta, milliseks võib kujuneda tema haiguse areng ning ei informeeritud, missuguseid tingimusi on operatsiooni läbiviimiseks vaja. Apellant keeldus 20.09.2005 operatsioonist, kuna temale ei tagatud piisavaid taastusravi võimalusi. Kuna ei tagatud võimalust operatsiooniks, jätkati apellandi puhul konservatiivse raviga, mis tõi endaga kaasa maovaevused (kaksteistsõrmiku haavandi). Nimetatud asjaolu halvendas A.V. i terviseseisundit veelgi. A.V. keeldus talle ettenähtud ravivõimalustest seetõttu, et teda ei informeeritud piisavalt ravi efektiivsusest ja võimalustest. Samuti ei olnud tagatud piisavad tarnspordivõimalused apellandi saatmiseks uuringutele Tallinna Vanglasse. Tõendamist ei leidnud A.V. ile hilinenud hambaravist tekkinud kahju põhjusliku seose puudumine Tartu Vanglas teostatud hambaraviga.

Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli A.V. ile tagatud tavapärane ravi ja pääs arsti vastuvõtule mõistliku aja jooksul üldise ravijärjekorra alusel. Vältimatut abi ei ole ta vajanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja võib patsiendile tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul. VÕS § 764 kohaselt peab patsient tervishoiuteenuse osutajale avaldama oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ja osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja lepingu täitmiseks vajab. A.V. ei osutanud vajalikul määral omapoolset kaasabi ega nõustunud operatsiooniga, mistõttu ei olnud vangla arstil võimalik teda efektiivselt ravida. Vastavalt VÕS § 770 lg-tele 3 ja 4 ja § 758 lg-le 2 peab isikule tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu ja terviserikkest tulenevat kahju tõendama patsient. Apellant ei ole tõendanud Tartu Vangla vastutuse aluseks olevaid asjaolusid.

Kaasatud isik Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole tõendatud A.V. i väited Tartu Vangla tervishoiutöötajate hoolimatu suhtumise ja õige ravi osutamata jätmise kohta. A.V. on saanud mitmekülgset ravi.

Seda kinnitas ka Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 15.02.2007 sõltumatu eksperthinnang Tartu Vanglas A.V. ile antud arstiabi kvaliteedi suhtes. A.V. keeldus ise operatsioonist, mistõttu tuli arstidel jätkata vaid sümptomaatilise raviga, mida vangla poolt ei katkestatud. Raviarst ja füsioterapeut olid enne operatsiooni konsulteerinud Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhatajaga edasise taastusravi osas ning kokku leppinud, et kliinikus veedab A.V. pärast operatsiooni viis päeva ning edasine taastusravi kümne päeva jooksul toimub Tartu Vanglas.

TÜ Kliinikumist oleks spetsialist käinud vanglas A.V. ile taastusravi tegemas. Seega ei välista vanglas viibimine isiku võimalusi tegeleda taastusraviga. Tartu Vangla valvemeediku registriraamatu väljavõttest nähtub, et A.V. on olnud pideva järelevalve all ning tema kaebused on fikseeritud ning on ära märgitud ka ravi, mida vajadusel anti. Lisaks valvemeediku ning arstide kontrollile külastas haigeid igapäevaselt õde, kelle poole oli võimalik oma muredega pöörduda. Kinnipeetavatele nimeliselt raviarsti ei määrata ning sellesisulist nõuet õiguslikust regulatsioonist ei tulene.

Arstid käivad tööl graafiku alusel. Väljakujunenud tava kohaselt tegeleb kroonilise või raske haige korral temaga üks arst. See aga ei välista, et teine arst ei võiks isikut ravida, kuna kinnipeetava ravi kohta on kogu vajalik info olemas tema meditsiinikaardil. A.V. keeldus ise 01.02.2006 gastroskoopia uuringule minemast. Tervishoiuosakonnal on spetsiaalne saateauto, mis on kohandatud kinni peetavate isikute transpordiks haiglate ja vanglate vahel. Seega võis A.V. i tervis halveneda tulenevalt haiguse loomulikust kulust või isiku enda keeldumiste tõttu.

Sunniviisiliselt ei ole vanglal õigus tervishoiuteenuseid osutada. Lõikusele ning uuringutele mineku otsus on patsiendi enda otsus. Puuduvad tõendid selle kohta, et isikut ei oleks informeeritud tema tervislikust seisundist või temaga tehtavatest vajalikest protseduuridest. A.V. on ise vabatahtlikult korduvalt keeldunud ravist omades teadmist võimalikest riskidest. Samuti ei saa Tartu Vangla vastutada erahambaarstide tegevuse eest. Asjaolu, et põletik ei allunud antibiootikumikuurile, ei ole seotud Tartu Vangla poolt pakutava ravi puudulikkusega.

Arstid kinnitasid, et ka õige ravi korral, mis on üsnagi pikaajaline, ei pruugi alati olla garantiid, et põletik taandub. A.V. i puhul on vanglatöötajad teinud omalt poolt kõik, et isiku ebameeldivused oleksid minimaalsed. Isiku enda suhtumine ravivõimalustesse ning keeldumised ravist on olnud takistuseks tema ravimisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et vaidlustatud otsuse tegemisel on halduskohus rikkunud HKMS § 25 lg 2, sest on jätnud otsuse piisavalt põhjendamata. Arvestades toimiku materjale ja halduskohtu otsuse motiive, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et Tartu Vanglat ei ole alust süüdistada hoolimatus suhtumises kaebaja tervisesse ning vajaliku ja õige ravi osutamata jätmises. Halduskohus on vaidlustatud otsuse lk-del 11-13 piisavalt põhjendanud, miks ja mille alusel kohus sellisele järeldusele jõudis. HKMS § 16 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, mida halduskohus vaidlustatud otsuse tegemisel ka teinud on. Seega ei ole asjakohane apellandi väide, et halduskohus oleks otsuse tegemisel pidanud arvestama kaebuse esitaja kaaskinnipeetava U. S ütlustega, millega kaebaja soovis tõendada seda, et Tartu Vangla ei pööranud piisavalt palju tähelepanu tema tervislikule seisundile. Nagu juba märgitud, on halduskohus otsuse tegemisel hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses ning seega ei pidanud halduskohus lähtuma üksnes tunnistaja U. S ütlustest. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest ka see, et U. S ütlused Tartu Vangla tegevusetuse kohta kaebajale vajaliku ravi tagamisel on ümber lükatud teiste olemasolevate tõenditega – arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnanguga, kaebaja tervisekaardi andmetega, väljavõttega vangla valvemeediku registriraamatust jne. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et Tartu Vangla rikkus VangS §-st

52 lg 2 tulenevat kohustust sellega, et talle ei määratud vanglas kindlat raviarsti ja seega ei saanud kaebaja ka piisavat informatsiooni oma tervisliku seisundi kohta. VangS-st ega muudest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust määrata kinnipeetavale kindel raviarst ning asja materjalidest nähtuvalt käivad arstid Tartu Vanglas tööl graafiku alusel, mis samuti ei võimalda kinnipeetavale kindla raviarsti määramist. Toimiku materjalide kohaselt on A.V. iga kui kroonilise haigega tegelenud põhiliselt kaks arsti ning selle tõttu ei ole kannatanud kaebuse esitaja ravi, kuna kogu info kinnipeetava kaebuste ja määratud ravi ning ravimite kohta on kirjas kinnipeetava meditsiinikaardil.

Samuti on halduskohus menetluse käigus tuvastanud, et A.V. sai piisavalt informatsiooni oma tervisliku seisundi ning võimalike ravimeetodite kohta. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et Tartu Vanglal puudub süü selles, et A.V. ile ei tehtud 2005. a septembris operatsiooni ning seetõttu tuli jätkata konservatiivse raviga, mis tekitas kaebuse esitajale lisaprobleeme. Asja materjalidest nähtuvalt suunati A.V. 2005. a Tartu Vangla poolt koheselt vastavatele uuringutele Tallinna Vangla tervishoiuosakonda ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Neuroloogiakliinikusse ja toimetati ta arsti poolt määratud kuupäeval ka kliinikusse operatsioonile, kuid A.V. keeldus kliinikus olles operatsioonist.

Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 15.02.2007 otsuses on märgitud, et: „Oma õigusi kasutades valis haige ravimeetodid oma soovi kohaselt, võttes sellega endale ka vastutuse omavalitud ravi tulemuste eest, s. h ka paratamatult kaasneda võivate tüsistuste oht /…/ Kuna A.V. keeldus kirurgilisest ravist, millest võinuks loota kiiremat abi (ja tema tahtevastaseks kirurgiliseks raviks polnud alust), on tema pretensioonid Tartu Vanglas osutatud ravi kohta alusetud.“ Põhjendatud ega ka tõendatud ei ole apellandi väited, et ta keeldus operatsioonist, kuna ta ei saanud piisavalt informatsiooni selle kohta, milliseid tingimusi on operatsiooni läbiviimiseks vaja ning tal puudus kindlus järelravi saamise võimaluste suhtes Tartu Vanglas.

Toimiku materjalidest ei nähtu, et A.V. oleks enne 20.09.2005 määratud operatsiooni pöördunud Tartu Vangla poole, uurimaks järelravi saamise võimalusi Tartu Vanglas pärast operatsiooni ning, et Tartu Vangla oleks selgelt keeldunud talle järelravi võimaldamast. Apellandi teabenõuded Tartu Vanglale seoses võimaliku operatsioonijärgse järelraviga on esitatud alles 2006. a ning ka siis ei ole Tartu Vangla keeldunud kaebajale järelravi võimalust tagamast, vaid on märkinud, et pärast operatsiooni saaks kaebaja suunata Tallinna Vangla Tervishoiuosakonna neuroloogia osakonda ning Tartu Vanglas on kaebajal võimalik iseseisvalt teha ravikehakultuuriharjutusi (halduskohtu toimik, lk 27).

Seega ei ole tõendatud apellandi väide, et ta keeldus 2005. a septembrisse määratud operatsioonist Tartu Vangla seisukoha tõttu, et Tartu Vangla ei saa talle tagada operatsioonijärgset järelravi. Asja materjalidest nähtuvalt (halduskohtu toimik, lk-d 42, 128) oli Tartu Vangla meditsiiniosakond leppinud 2005. a septembris kokku Närvikliiniku füsioterapeudiga selles, et viimane külastab pärast operatsiooni A.V. it Tartu Vanglas 10-l korral patsiendile vajaliku operatsioonijärgse taastusravi osutamiseks. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja tervise halvenemist ei ole põhjustanud puudulik ravi Tartu Vanglas, kuna vanglas võimaldati A.V. ile vajalikku ravi vastavalt vangla võimalustele ja vajadusel suunati ta ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (SA TÜ Kliinikumi Neurokirurgia osakond, psühhiaater, erahambaarst K.

Reinaste). Samuti ei ole asja materjalidest nähtuvalt saanud kaebaja ravimisel probleemiks olla tema transport Tallinna Vangla Tervishoiuosakonda või teistesse raviasutustesse, kuna ta on teistes raviasutustes uuringutel ja ravil viibinud ning ravi võimaldamiseks on Tartu Vangla leppinud kokku ka selles, et A.V. ile saadetakse vajadusel Tallinnast järele spetsiaalne transpordivahend, milles patsient saab lamada (halduskohtu toimik, lk-d 43, 126). Halduskohus on samuti põhjendatult leidnud, et kaebajale tekkinud kahju hilinenud hambaraviga ei ole põhjendatud ning samuti ei ole võimalik tekkinud kahju ka põhjuslikus seoses Tartu Vangla tegevuse või tegevusetusega.

Halduskohus on sellekohast seisukohta põhjendanud vaidlustatud kohtuotsuse lk-l 14 ja ringkonnakohus nõustub sellega, kuna halduskohtu vastav seisukoht on kooskõlas toimikus olevate kirjalike tõendite ja tunnistajatena üle kuulatud arstide K. Reinaste ning R. Luua ütlustega.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi enda kanda.

Viivi Tomson Agu Timmi Maili Lokk