3-07-73/17 · Tartu Ringkonnakohus

3-07-73

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2007 Tartu

Haldusasja number

3-07-73

Haldusasi

D.D. i kaebus Tallinna Vangla toimingute peale ja vangla

kohustamiseks toimingut sooritama

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

D.D. i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. juuni 2007

Menetlusosalised

Apellant (kaebuse esitaja) – D.D.

Vastustaja (haldusorgan) –Tallinna Vangla, esindaja Eda Oisalu

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ning

Tartu

Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsus muutmata.

Apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o

alates 27. juunist 2007.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. D.D. esitas 05.10.2006 Tallinna Vangla kaudu Justiitsministeeriumile vaide Tallinna Vangla

tegevuse peale. Vaide kohaselt etapeeritakse vaide esitajat seoses kohtuistungitega Tallinna

Halduskohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus sageli Tallinna Vanglasse. Alati paigutatakse ta I

eelvangistushoonesse, milles kambrid ei vasta ühel või teisel moel eluruumile esitatavatele

nõuetele. Tallinna Vanglal on ka II eelvangistushoone, kus on samuti etapeeritutele ettenähtud

kambrid ning sealsed kambrid vastavad eluruumile esitatavatele nõuetele. D.D. taotleb Tallinna

Vanglale ettekirjutuse tegemist, et Tallinna Vangla hoiduks tema paigutamisest I

eelvangistushoone kambritesse.

Tartu Vangla saatis 13.10.2006 D.D. ile kirja puuduste kõrvaldamiseks märgukirjas. D.D.

esitas 08.01.2007 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada õigusvastaseks Tallinna

Vangla tegevuse tema vaide kvalifitseerimisel märgukirjaks ja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks

kohustada Tallinna Vanglat 05.10.2006 vaiet kehtestatud korras läbi vaatama ning saatma selle

lahendamiseks järelevalvet teostavasse asutusse juhul, kui Tallinna Vangla ei pea võimalikuks

vaiet rahuldada. D.D. i väitel on lähtudes HMS 5. peatükist vaide ümberkvalifitseerimine

märgukirjaks õigusvastane.

Tartu Halduskohus tegi 10.01.2006 HKMS § 11 lg 2 alusel määruse kaebuse käiguta jätmise

kohta, määrates kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Määruses juhtis kohus

tähelepanu HKMS §-is 9 lg 2 sätestatud kohustamistaotluse esitamise tähtajale ning vajadusele

esitada taotlus kaebetähtaja ennistamiseks, kui selle möödalaskmiseks olid mõjuvad põhjused.

D.D. esitas 22.01.2006 kaebuse täpsustuse. Selles märkis kaebaja, et sai Tallinna Vangla

13.10.2006 kirja kätte 17.10.2006. Kaebaja palus ennistada halduskohtusse pöördumise tähtaja

põhjusel, et soovis lahendada asja kohtuväliselt ning pöördus 06.11.2006 õiguskantsleri poole.

Õiguskantslerilt saabus vastus 04.12.2006. Kaebaja märkis kaebuse täpsustuses, et juhul, kui

kohus ei pea kaebuse esitamise tähtaja ennistamist võimalikuks, soovib ta, et kohus tuvastaks

vangla toimingu (vaide ministeeriumile edastamata jätmise) õigusvastasuse.

Halduskohus jättis 16.02.2007 määrusega taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning

vastavalt kaebaja taotlusele jätkas menetlust Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks.

Kaebuse kohaselt jättis kaebuse esitaja Tallinna Vangla 13.10.2006 kirja „Puuduste

kõrvaldamine märgukirjas“ tähelepanuta, kuna kirja pealkiri oli puuduste kõrvaldamine

märgukirjas, mitte vaides. Kaebuse esitaja arvates tema vaides puudusi ei olnud. Tallinna Vangla

on rikkunud põhiseaduse § 14 ja 16, haldusmenetluse seaduses sätestatud vaide läbivaatamise

korda ning õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid. Tallinna Vangla tagastas vaide

seadusevastaselt, ei peetud kinni vaide läbivaatamise tähtaegadest ning vaide tagastamise põhjus

oli ebaseaduslik. Lisaks puudus ka vaidlustamise viide.

2. Vastustaja Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt on Tallinna Vangla õigustatult käsitanud D.D. i vaiet märgukirjana. D.D. i

poolt 05.10.2006 täidetud vaidemenetluse blanketil oli vaidlustatava haldusakti või toimingu

sisuks märgitud: „Vaie esitatakse Tallinna Vangla tegevuse peale“. Vaide esitamise põhjuseks on

D.D. märkinud: „Rikutud on õigust elada eluruumile kehtestatud nõuetele vastavas ruumis“.

Arvesse võttes D.D. i 05.10.2006 blanketil märgitu ning seda põhjendava vaideteksti

mittevastavust vaidemenetluse eset puudutavatele sätetele, oli põhjendatud käsitada D.D. i poolt

05.10.2006

kirjutatut

märgukirjana.

Tallinna

Vangla

13.10.2006

vastuses

„Puuduse

kõrvaldamine märgukirjas“ on juhitud D.D. i tähelepanu vajadusele täpsustada, mille poolest

erinevad I eelvangistushoone kambrid II eelvangistushoone kambritest ja millistele nõuetele I

eelvangistushoone kambrid kinnipeetava arvates ei vasta. Viidatud on märgukirjale ja

selgitustaotlusele vastamise seaduse §-ile 5 lg 9 p 6 ja sama paragrahvi lg-le 10.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 24. aprilli 2007 otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt on õige Tallinna Vangla seisukoht, et D.D. i poolt 05.10.2006 vaide esitamiseks

ettenähtud blanketile vormistatud ja sellele lisatud käsikirjaline selgitus ei ole käsitletav vaidena

haldusmenetluse seaduse mõttes. Tallinna Vangla on õigustatult käsitanud D.D. i vaiet

märgukirjana ning andnud märgukirjas ilmnenud puudustest 13.10.2006 kirjaga märgukirja

esitajale teada.

HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu

sooritamiseks taotluse esitamisega haldusorganile. Märgukirja või taotlust selle kohta, et Tallinna

Vangla I eelvangistushoones asuvad kambrid ei vasta nõuetele ning, et D taotleb enda üleviimist

teise eelvangistushoonesse, ei ole D.D. vanglale esitanud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta on

selles küsimuses vestelnud julgeolekuosakonna spetsialistidega, kuid vangla administratsiooni

poole ei ole pöördunud.

HMS § 43 lg 4 kohaselt lõpeb toimingu menetlus toimingu sooritamisega; põhjendatud otsusega

toimingut mitte sooritada; taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega; haldusorgani poolt taotluse

läbi vaatamata jätmisega või toimingu adressaadi surma või lõppemise korral, kui toiming on

seotud adressaadi isikuga. HMS § 71 lg 1 sätestab, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või

haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide.

Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on märgukiri käesoleva

seaduse tähenduses isiku pöördumine, millega isik:

1) teeb adressaadile ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu

kujundamiseks;

2) annab adressaadile teavet.

Kuna kaebaja ei ole enne 05.10.2006 vaide esitamist pöördunud Tallinna Vangla

administratsiooni poole I eelvangistushoone kambrite ebarahuldava seisukorra osas või

taotlusega enda üleviimiseks teise hoonesse, ei ole Tallinna Vangla teinud ka mingeid

toiminguid, mis annaks alust vaide esitamiseks. Tallinna Vangla ei ole esitanud oma seisukohta

I eelvangistushoone kambrite nõuetele vastavuse või mittevastavuse kohta ega keeldunud

kaebaja ümberpaigutamisest. Seetõttu oli Tallinna Vanglal täielik alus käsitleda vaideblanketil

05.10.2006 esitatud pöördumist ja selle lisa märgukirjana.

Vastavalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse §-ile 5 lg 9 p 10 edastatakse

märgukirja või selgitustaotluse esitajale viivitamata teade, kui märgukirja või selgitustaotluse

sisu ei ole arusaadav. Teates näidatakse ära, milliste puuduste kõrvaldamisel oleks võimalik

märgukirjale või selgitustaotlusele vastata. Seda on Tallinna Vangla 13.10.2006 D.D. ile

saadetud kirjaga „Puuduse kõrvaldamine märgukirjas“ ka teinud. Tallinna Vangla on 13.10.2006

kirjas „Puuduse kõrvaldamine märgukirjas" juhtinud D.D. i tähelepanu vajadusele täpsustada,

mille poolest erinevad I eelvangistushoone kambrid II eelvangistushoone kambritest ja millistele

nõuetele I eelvangistushoone kambrid kinnipeetava arvates ei vasta. Sellele järelepärimisele ei

pidanud D.D. vajalikuks vastata. D.D. pöördus 06.11.2006 kaebusega Tallinna Vangla tegevuse

peale õiguskantsleri poole ja 08.01.2007 samasisulise kaebusega halduskohtusse.

Kuna D.D. ei esitanud täpsustusi, mida vangla palus, ei olnud vanglal ka võimalik tema

pöördumisele, mis oli vormistatud vaidena, asjakohaselt vastata.

Tallinna Vangla tagastas 27.03.2007 Tallinna Vanglale 05.10.2006 esitatud vaide HMS § 79 lg 1

p 1 alusel. HMS § 79 lg 1 p 1 kohaselt vaie tagastatakse, kui isikul puudub õigus vaie esitada.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb vaide tagastamist põhjendada ning selgitada

edasikaebamise korda.

Viitamine Tartu Halduskohtu 16.02.2007 määrusele kohtuasjas nr 3-07-73 on vaide tagastamise

kirjas asjakohatu, kuid see ei muuda vaide tagastamist õigusvastaseks. Vangla on oma kirjas

selgitanud, miks vangla arvates ei olnud D.D. il vaide esitamise õigust. Vangla selgitab, et vaiet

pole õigus esitada, kui puudub vaidemenetluse ese. Vastuses on selgitatud ka seda, mida

vaidemenetluse eseme puudumise all antud juhul mõeldakse.

Vaidemenetluse esemeks on vaides esitatud taotlus (nõue). D.D. esitas 05.10.2006

Justiitsministeeriumile adresseeritud vaides taotluse „teha Tallinna Vanglale ettekirjutus“.

Taotletava ettekirjutuse sisu on täpsustatud käsikirjalises vaides. Selles märgib D.D. , et taotleb

ettekirjutuse tegemist, millega Tallinna Vanglat kohustatakse paigutama teda Tallinna Vanglas

viibimise ajal kambrisse, mis vastab eluruumi nõuetele ning hoiduma tema paigutamisest I

eelvangistushoonesse. Vangla märgib vaide tagastamise kirjas, et D.D. ei ole esitanud vanglale

taotlusi tema kambrisse paigutamise kohta. Seega ei ole vangla teinud toiminguid, mis annaksid

aluse vangla tegevusele vaide esitamiseks (andnud kinnipeetava pöördumisele vastuse, mis

kinnipeetavat ei rahulda, keeldunud kinnipeetava ümberpaigutamisest jne).

Asjaolu, et vaide tagastamise kirjas puudub vaidlustamisviide, on küll menetluslik eksimus, kuid

ei anna alust asuda seisukohale, et vaie on tagastatud õigusvastaselt. See menetlusviga ei ole

viinud asja ebaõigele otsustamisele. Vaidlustamisviite puudumine ei võta isikult haldusakti või

toimingu vaidlustamise õigust. Antud juhul on D.D. halduskohtule esitatud kaebuse

täiendamisega seda õigust ka kasutanud ning kohus on andnud käesolevas kohtuotsuses vaide

tagastamise õiguspärasusele hinnangu.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. D.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsuse

tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule või asjas uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on kohus rikkunud menetlusnorme, kuna jättis rahuldamata tema taotluse istuda barjääri

tagant laua taha ning ei esitanud istungi protokolli kaebajale allkirjastamiseks. Seoses asjaoluga,

et D.D. il puudus võimalus istuda märkmete tegemiseks laua taga, ilmutas halduskohus

tendentslikkust ühe osapoole suhtes, kindlustades vastustajale paremad tingimused. Samuti

rikkus kohus HKMS § 20 lg 2 ja 4, kuna ei avaldatud istungil halduskohtu istungi protokolli ega

esitatud seda kaebuse esitajale allakirjutamiseks ning kaebuse esitaja ei saanud teha soovitud

täiendusi ja parandusi;

2) on jäetud tähelepanuta HMS 5. peatüki sätteid, kus on põhjalikult kirjas vaiete lahendamise

kord. Vaiet ei saa kvalifitseerida kui märgukirja ja jätta selle haldusorgani poolt, kelle tegevusele

kaevatakse, edasi saatmata järelvalvet teostavale haldusorganile ilma seda sisuliselt rahuldamata.

Kohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu 07.07.03 lahendi haldusasjas nr 3-3-1-32-03

3) on jäetud arvestamata dokumentaalne tõend, s. o õiguskantsleri arvamus vaiete lahendamise

kohta tema 28.08.06 kirjas nr 14-1/061129/0605616.

5. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) jättis kohus õiguspäraselt rahuldamata D.D. i taotluse lubada tal istuda kohtuistungi ajal

väljaspool kinnipeetavatest menetlusosalistele mõeldud barjääri. Kuna kinnipeetavate puhul on

tegemist isikutega, kes on kuriteo või kuritegude eest süüdimõistetud, tuleb arvestada ka kohtus

viibimisel julgeolekukaalutlusi. Julgeoleku kindlustamiseks viibib istungil koos kinnipeetavaga

konvoi ja istungisaalis kinnipeetavatest menetlusosaliste tarbeks ehitatud barjäär annab konvoile

lisareageerimisaega kinnipeetava poolt võimaliku põgenemise takistamiseks või kinnipeetavast

lähtuva võimaliku julgeolekuohu tõrjumiseks.

HKMS § 20 kohaselt kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming

protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. TsMS § 54 kohaselt kirjutab protokollile

alla kohtunik, samuti kui protokolli on koostanud kohtuistungi sekretär või muu selleks pädev

isik, kirjutab protokollile alla ka tema. Seega ei tulene ei halduskohtumenetluse seadustikust ega

ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust protokolli allkirjastamise nõuet menetlusosaliste poolt.

TsMS § 53 lg 1 kohaselt on nõutav poolte vande all antud seletuste, tunnistajate ütluste ja

eksperdi suulise arvamuse ja vastuste kohta protokollitu kohe istungil teatavaks tegemine.

Seetõttu on ekslik apellandi väide, et asjaolus, et istungil ei avaldatud halduskohtu istungi

protokolli ega esitatud kaebajale allakirjutamiseks, ilmneb HKMS § 20 rikkumine;

2) on halduskohus otsuses õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, sealhulgas ka HMS

5. peatüki sätteid, milles on reguleeritud vaiete lahendamise kord. Kohus on otsuse lk 4

märkinud, et Tallinna Vanglal oli täielik alus käsitleda vaideblanketil 05.10.2006 pöördumist ja

selle lisa märgukirjana ning kohus on põhjendanud oma järeldust sealhulgas nii haldusmenetluse

seaduse kui ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse sätetega.

D.D. i poolt apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 07.07.2003 lahend nr 3-3-1-32-03 ei ole

käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Riigikohtu viidatud otsuses rõhutatakse pöördumise

esitaja tegeliku tahte väljaselgitamise vajadust ning osundatakse HMS §-ist 78 tulenevale

võimalusele lasta isikul oma tahet konkretiseerida. Lahend puudutab isiku haldusorgani poole

pöördumist haldusakti andmise järgselt ning selles osas on Riigikohus märkinud: „Kui

puudutatud isik esitab vaidetähtaja (HMS § 75) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale

haldusorganite tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada,

et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust väidena pealkirjastanud või ei ole

viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile“. Käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud, et

märgukirja või taotlust selle kohta, et Tallinna Vangla I eelvangistusosakonna kambrid ei

vasta nõuetele ning, et D.D. oleks taotlenud enda üleviimist teise eelvangistushoonesse, ei ole

D.D. vanglale esitanud. Seega on kohus õigesti järeldanud, et Tallinna Vangla ei ole teinud ka

mingeid toiminguid, mis annaksid alust vaide esitamiseks;

3) on põhjendamatu väide, et kohus on jätnud arvestamata õiguskantsleri kirjas toodud

seisukohad. Õiguskantsleri 28.08.2006 kirjas nr 14-1/061129/0605616 on märgitud, et

õiguskantsleri vastuskiri ei ole seotud konkreetsete asjaoludega, kuna õiguskantsler õigusabi ei

anna ning märgitud on üldiselt, et vajaduse korral peab haldusorgan kasutama HMS §-ist 78

tulenevat võimalust lasta isikul oma tahet konkretiseerida ning määrata tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks. Tallinna Vangla on 13.10.2006 kirjaga nr 1-13/20074-1 andnud D.D. ile

võimaluse puuduste kõrvaldamiseks ning on selgitatud, et tema vaie ei vasta HMS §-ile 72 lg 1

p 3 ja §-ile 76 lg 2 p 3.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

24. aprilli 2007 otsus muutmata.

Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS

§ 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete

piires.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust

ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.

7. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus on haldusasja menetlemisel rikkunud

menetlusnorme.

Nähtuvalt 4. aprilli 2007 kohtuistungi protokollist (tl 52-56), on halduskohus jätnud rahuldamata

kaebaja taotluse lubada tal istuda kohtuistungil laua taga põhjusel, et kaebuse esitajaid, kes on

kinnises vanglas kinnipeetavad, tuleb kohelda ühetaoliselt ja halduskohus pidas vajalikuks, et

nad istuksid spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas. Apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt leiab

kaebaja, et tema taotluse mitterahuldamisega on rikkunud menetlusosaliste võrdõiguslikkuse

printsiipi ning apellandi kirjalike märkmete tegemise õigust kohtuistungil.

Asjas oleva õiguskantsleri 19.06.2006 seisukoha kohaselt (tl 41-43) „ alati ei ole võimalik tagada

pooltele võrdseid võimalusi oma õiguste realiseerimisel, seadmata samaaegselt ohtu kohtusaalis

viibivate isikute turvalisust ning korda…Taolise erandi rakendamine ja lõplik otsustamine jääb

igal juhul kohtu ja üksnes kohtu otsustada, millele viitab otseselt juhendi punkt 541. Seega saab

kohtunik igal konkreetsel juhul otsustada kinnipeetava suhtes käeraudade ja barjääri kasutamise

vajaduse üle, hinnates kinnipeetava isikut ning võttes arvesse konkreetset olukorda.“

Antud asjas on halduskohus kaalunud juba viidatud kohtuistungi protokollist nähtuvalt kaebaja

suhtes kohtusaalis laua taga istumise võimalust ning leidnud, et ta ei pea seda võimalikuks.

Seega oli küll kaebajal õiguste realiseerimine kohtuistungil kitsendatud (s. o ta ei saanud istuda

kohtusaalis laua taga, vaid oli barjääriga eraldatud), kuid samas oli halduskohtul kaalutlusõigus

ning ta võis otsustada, et pooltele võrdsete võimaluste tagamine kohtuistungil sel viisil, et

kaebajal lubatakse kohtusaalis laua taga istuda, ei ole turvalisuse seisukohalt lubatav. Samuti on

halduskohus

õigustatult

viidanud

oma

seisukoha

kujundamisel

vajadusele

kohelda

kinnipeetavatest

kaebuse

esitajaid

halduskohtumenetluses

ühetaoliselt.

Juba

viidatud

õiguskantsleri seisukohast ei nähtu, et ta oleks oma arvamuse kujundamisel arvestanud ka

vajadust kohelda kinnipeetavatest kaebuse esitajaid ühetaoliselt.

Arvestades eeltoodut, ei ole see asjaolu, et halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlust ning ei

lubanud tal istuda kohtusaalis laua taga, vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise aluseks.

8. Samuti ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks kaebaja väide, et halduskohus rikkus HKMS

§ 20 lg 2 ja 5, kuna ei avaldanud kohtuistungil kohtuistungi protokolli ega esitanud pärast

kohtuistungit protokolli apellandile allkirjastamiseks.

Vastavalt HKMS §-ile 20 (01.09.2006 jõustunud redaktsioonis) kohtuistung ja väljaspool

kohtuistungit toimuv menetlustoiming protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele.

HKMS §-ist 20 ja ka tsiviilkohtumenetluse vastavatest sätetest ei tulene, et kohus peaks

avaldama kohtuistungil kohtuistungi protokolli ja esitama selle pärast kohtuistungit

menetlusosalisele allkirjastamiseks.

9. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus rikkus HMS 5. peatüki sätteid. Halduskohus on

vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et D.D. i poolt Tallinna Vanglale vaideblanketil

05.10.2006 vormistatud pöördumine ja sellele lisatud käsikirjaline selgitus ei ole käsitletavad

vaidena HMS 5. peatüki mõttes, sest puudub vaidemenetluse ese. Vaidemenetluse ese on

sätestatud HMS §-is 72 ning D.D. ei ole oma 05.10.2006 pöördumises märkinud ühtki asjaolu,

mis oleks käsitletav vaidemenetluse esemena. Ainuüksi vaideblanketi kasutamine oma

pöördumise vormistamiseks ei tähenda seda, et tegemist on vaidega. Seega oli Tallinna Vangla

õigustatult käsitlenud D.D. i 05.10.2006 vaideblanketil vormistatud pöördumist märgukirjana

ning asunud sellele vastama märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel. Samuti

tuleb märkida seda, et sisuliselt on Tallinna Vangla oma 13.10.2006 kirjaga nr 1-13/20074-

1 (tl 28) andnud D.D. ile võimaluse oma tahte konkretiseerimiseks ning puuduste

kõrvaldamiseks vaides, kuid D.D. ei ole seda teinud ega täpsustanud vaide eset.

10. Asjakohatu on apellandi viide Riigikohtu 07.07.2003 lahendile nr 3-3-1-32-03. Riigikohtu

viidatud otsuse kohaselt „…tuleb taotluse, avalduse, kaebuse, pöördumise või muu tahteavalduse

vaideks kvalifitseerimisel uurimisprintsiibist lähtudes arvestada isiku tegeliku tahtega. Kui

puudutatud isik esitab vaidetähtaja (HMS § 75) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale

haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada,

et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud või ei ole

viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile. Avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui

selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks

tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud. Vajaduse

korral peab haldusorgan kasutama HMS §-st 78 tulenevat võimalust lasta isikul oma taotlust

konkretiseerida“.

Viidatud Riigikohtu lahend puudutab isiku haldusorgani poole pöördumist haldusakti andmise

järgselt, kuid käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud, et Tallinna Vangla ei ole andnud

D.D. i suhtes haldusakte ega teinud ka mingeid toiminguid, mis annaksid D.D. ile aluse vaide

esitamiseks ning lähtudes eeltoodust ei ole ka asjakohane viide Riigikohtu 07.07.2003 lahendile

nr 3-3-1-32-03.

11. Õiguskantsleri 28.08.2006 kirjas nr 14-1/061129/0605616 (tl 55-56) on märgitud, et

õiguskantsleri vastuskiri ei ole seotud konkreetsete asjaoludega, kuna õiguskantsler õigusabi ei

anna ning märgitud on üldiselt, et vajaduse korral peab haldusorgan kasutama HMS §-ist 78

tulenevat võimalust lasta isikul oma tahet konkretiseerida ning määrata tähtaeg puuduste

kõrvaldamiseks vaides. Nagu juba eelnevalt märgitud, on Tallinna Vangla 13.10.2006 kirjaga

nr 1-13/20074-1 andnud D.D. ile võimaluse oma tahte konkretiseerimiseks ning puuduste

kõrvaldamiseks vaides.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi

poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude

taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson