3-06-2013/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

25. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2013 Haldusasi R.A. kaebus Tartu Vangla direktori 2. oktoobri 2006 käskkirja nr 1-4/1276 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla ja R.A. apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant Tartu Vangla Apellant R.A. RESOLUTSIOON Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, R.A. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2007 otsus osas, millega Tartu Vanglalt mõisteti R.A. kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju katteks summas 3000 krooni ja tühistati Tartu Vangla direktori 2. oktoobri 2006 käskkiri nr 1- 4/1276 ning teha uus otsus. Välja mõista Tartu Vanglalt R.A. kasuks hüvitis mittevaralise kahju katteks summas 1000 krooni. Jätta R.A. kaebus Tartu Vangla 2. oktoobri 2006 käskkirja nr 1-4/1276 tühistamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamist.

POOLTE NÕU D, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.A. etapeeriti 12.09.2006 Ämari Vangla kartserist Tartu Vanglasse ja paigutati karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kartserisse. Kartserisse paigutamise aluseks oli Ämari Vangla direktori 08.09.2006 käskkiri nr 276, millega kaebajat oli karistatud 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. 02.10.2006 karistati R.A. t Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 1-4/1276 kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks 3-kuulise katseajaga VangS § 67 lg 1 ning Tartu Vangla kodukorra p-de 7.1.1; 7.1.6 ja 7.2.4 rikkumise eest. Distsipliinirikkumine seisnes selles, et R.A. kasutas 13.09.2006 E-hoone 1. sektsioonis ümberriietumisel kartseri arvel olevatesse riietesse suhtlemisel vanglaametnikega ebatsensuurseid väljendeid. Käskkirja kohaselt on arvesse võetud, et R.A. omab 19 kehtivat distsiplinaarkaristust ning on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega, seega on ta teadlik Tartu Vangla kodukorra p-de 7.1.1; 7.1.6 ja

7.2.4 sisust ning ei ole asunud õiguskuulekale teele. R.A. taotles Tartu Vangla direktori 02.10.2006 käskkirja nr 1-4/1276 tühistamist ja mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kartseri tingimused, kus ta oli sunnitud viibima kokku 15 ööpäeva, põhjustasid füüsilisi kannatusi ja mõjusid halvasti tema tervislikule seisundile. Kahju suuruseks hindas kaebaja 20 000 krooni. Kaebuse kohaselt tõid vanemvalvur O. K. ja inspektor-kontaktisik T.U kaebajale kartseririided, mille suurus ei vastanud tema kasvule. Kaebaja on 197 cm pikk, riided, mis anti, olid ette nähtud 1.60-1.70 cm pikkusele inimesele. Kaebaja proovis riideid selga, kuid kuna need olid väikesed, siis keeldus ta neid selga jätmast. Kaebaja väitel alavääristas teda suuruse poolest sobimatute riiete selgapanemiseks sundimine. Alles kontaktisik R. A. tõi kaebaja kasvule vastavad riided. Kaebaja ei kasutanud suhtlemisel valvuritega ebatsensuurseid väljendeid. Pobinal öeldud sõnad ei olnud suunatud valvuritele. Enne kartserisse paigutamist ei teostatud kaebajale meditsiinilist kontrolli. Kartserisse paigutamisel võeti kaebajalt ära kõik asjad, ka kamm, mis on lubatud ning isegi kilekott leiva ümbert. Tartu Vangla kartseris oleku ajal, vaatamata arstide ettekirjutusele, tema terviseprobleemidega ei arvestatud. Talle ei võimaldatud päevaks nari kasutamist, ei antud villaseid sokke ja radikuliidivööd, puudus võimalus keedetud vee joomiseks ja lisapesemiseks. Kuna kartseri aknad on kinni keevitatud, siis puudus korralik ventilatsioon ja tekkis õhupuudus ning staatiline elekter. Ta oli sunnitud kartseris praktiliselt terve päeva seisma, kuna hemorroidi tõttu ei saanud ta istuda rauast pingil ning K. põrandal lamamine ei olnud võimalik seetõttu, et hakkas külm. Ta pidi jooma kraanivett ning vee joomiseks ei olnud ette nähtud kruusi või topsi. Kartseris viibimise tõttu kaebaja tervis halvenes: tekkisid peavalud, ägenesid seljavalud, vererõhk läks korrast ära ja tekkisid veenilaiendid. Karistuse eelviimasel päeval ta karistuse kandmisest tervislikel põhjustel siiski vabastati.

2. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Vangla meditsiiniosakond lähtus kaebaja kartserisse paigutamisel Ämari Vangla arsti arvamusest ning kaebaja tervisekaardi kannetest, mille kohaselt kartserisse paigutamiseks meditsiinilisi vastunäidustusi ei olnud. Seadus ei kohusta vanglat enne kartserisse paigutamist läbi viima kartserisse paigutatava isiku suhtes meditsiinilist kontrolli. Kaebaja esitas Tartu Vangla meditsiiniosakonnale 13.09.2006 avalduse ja viibis arsti vastuvõtul 14.09.2006. Kaebaja tervisetõendist nähtub, et 14.09.2006 ei esinenud kaebajal haiguse ägenemist ning seega puudus põhjus tema kartserikaristusest vabastamiseks. Kaebajal lubati kartseris kasutada radikuliidivööd ja villaseid sokke. Kui selgus, et esialgselt pakutud riided on kaebajale väikesed, tõi inspektor-kontaktisik

R. A. kaebajale parajad riided. Kartseririiete selgapanemisest keeldumise eest ei ole kaebajat distsiplinaarkorras karistatud. Vanemvalvur O. K. ja inspektor-kontaktisiku T. U 13.09.2006 ettekannetest nähtub, et kaebaja kasutas ebatsensuurseid väljendeid, mille eest teda karistati

Tartu Vangla direktori 02.10.2006 käskkirjaga nr 1-4/1276 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega 3-kuulise katseajaga. Seega ei ole karistust täitmisele pööratud ning täideviimine sõltub ainult kaebaja edaspidisest käitumisest. Vanglaametnikud on kohustatud kontrollima, et kinni peetav isik ei võtaks kartserisse kaasa asju, mis ei ole kartseris lubatud, kuid ei ole kohustatud jälgima, et kinni peetav võtaks kaasa kõik lubatud asjad. Kartseris lubatud asjade kätteandmist võib kartserisse paigutatud isik taotleda ka kartseris viibimise ajal. Kaebaja ei ole kartseris viibimise ajal taotlenud kammi vm hügieenitarvete kartserikambrisse andmist. Kilekott ja kruus ei ole kartseris lubatud esemed. Kartserikambrites on aknad suletud julgeoleku tagamiseks ja kinni peetavate isikute poolt õigusrikkumiste vähendamiseks. Kõigis kambrites on sundventilatsioon, mis tagab piisava hulga värsket õhku. VangS § 50 lg 2 kohaselt peab vangla võimaldama kinnipeetavale vähemalt kord nädalas vanni, sauna või duši kasutamist. E-hoone sektsioonis E1 on soe vesi teisipäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi sellist asjaolu, mida võiks pidada tema mittevaraliste õiguste rikkumiseks ja mille alusel oleks tal tekkinud õigus kahju hüvitamist nõuda. Kaebaja tervise halvenemine Tartu Vangla kartseris viibimise tõttu ei ole tõendatud.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 14.03.2007 otsusega kaebuse ning tühistas 02.10.2006 käskkirja nr 1-4/1276 ja mõistis Tartu Vanglalt R.A. kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju katteks summas 3000 krooni. Otsuse kohaselt ei ole kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega antud juhul kaalutletud otsustus ning määratud karistus ei ole proportsionaalne kaebaja teoga. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-2-06 osundanud, et kartserisse paigutamine on intensiivselt põhiõigusi riivav ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendav karistus. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Kohus oli seisukohal, et kinnipeetava sundimine panema selga riided, mis ei vasta tema kasvule, võib olla isiku eneseväärikust alandav. Kui kaebaja ka kasutas tema kasvule mittevastavate riiete sunniviisilise selgapanemise juures sobimatuid väljendeid, ei anna see alust käsitada seda käitumist sellise vangla julgeolekut ja korda ohustava tegevusena, mille eest tuleks kinnipeetavat karistada distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega. Kartserisse paigutamine (ka tingimisi katseajaga) on distsiplinaarkorras rakendatavatest mõjutusvahenditest kõige raskem, mida tuleks kohaldada üksnes selliste rikkumiste korral, mis võivad ohustada julgeolekut ja korda vanglas, seda ka juhul, kui kinnipeetaval on kehtivad distsiplinaarkaristused. Vastasel juhul ei teeni karistus oma eesmärki ega motiveeri kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Kahjunõude U aluseks on kartseris pidamise tingimuste tõttu füüsiliste kannatuste põhjustamine ja sellest tulenevalt kaebaja tervise halvenemine perioodil 12.09.2006 kuni 18.09.2006 ja 19.09.2006 kuni 03.11.2006 (karistuse kandmisest vabastamiseni tervislikel põhjustel). Kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väited selle kohta, et kartseriruumis on õhupuudus, kuna aken ei ole avatav. Kartseris on piisav õhuvahetus sundventilatsiooniga siiski tagatud. Sisetrellide paigaldamine on õigustatud vangla julgeoleku huvides, et vältida kinnipeetavate omavahelist suhtlemist ja võimalikke põgenemiskatseid.

Samas leidis kohus, et juhul, kui kartseris kinnipeetavale on arsti soovitusel vajalik tavapärasest erinev kohtlemine (käesoleval juhul nari kasutamine päeval, villased sokid ja radikuliidiöö, keedetud vesi ja lisa pesemisvõimalus), on vangla administratsiooni kohustus vastav kohtlemine tagada. Vangla arstide soovitusi tuleb täita, et leevendada kinnipeetavate füüsilisi kannatusi ja vältida võimalikke tervisekahjustusi või olemasolevate süvenemist. Kohtu arvates on leidnud piisavalt tõendamist, et kaebajale põhjustati sellega, et talle erikohtlemist ei võimaldatud, füüsilisi kannatusi ning kaebaja tervis halvenes kartseris viibimise ajal. Tal oli kartseris pidev peaja seljavalu, säärtele ilmusid nähtavad veenilaiendid. Tervise halvenemise tõttu vabastati kaebaja päev varem karistuse kandmiselt. Füüsiliste kannatuste tahtlik põhjustamine on inimväärikuse alandamine. Tuvastades inimväärikusele mittevastava kohtlemise, peab kohus isikule mittevaralise kahju tekkimist võimalikuks. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda süüliselt väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Antud juhul kaebajale saabunud tagajärg – tema väärikuse kahjustamine – on vahetult tingitud vanglapoolsest ükskõiksest ja hoolimatust suhtumisest kinnipeetava probleemidesse. Vangla on jätnud oma kohustused täitmata süüliselt. Puuduvad asjaolud, mis välistaksid vangla vastutuse tekitatud kahju osas. Vastavalt RVastS § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid. Arvestades, et kaebaja siiski vabastati karistuse kandmisest tervislikel põhjustel enne karistusaja lõppu ja ka seda, et vangla on suunanud kaebaja veenilaiendite operatsioonile vältimaks võimalike tüsistuste teket, pidas kohus põhjendatuks mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 3000 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Tartu Vangla taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, jättes R.A. kaebuse rahuldamata ja mõistes R.A. lt välja 80 krooni Tartu Vangla kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on oluliselt rikkunud HKMS § 25 lg 2, jättes põhjendamata, miks ta leidis, et vanglaametnikega suhtlemisel ebatsensuursete väljendite kasutamine ei ole piisavalt raske rikkumine, et selle eest määrata kartserikaristust. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et karistus määrati katseajaga, mis tõendab, et vanglal puudus soov kaebajale ebamõistlikke koormisi panna ja karistuse täideviimine sõltus üksnes kaebaja käitumisest. Kohus on ebaõigesti hinnanud kaebaja terviseseisundit kirjeldavaid tõendeid (tervisekaarti ja raviarst dr K. L ütluseid) ega ole nimetanud, millega on tõendatud vangla tegevuse/tegevusetuse ja kaebajale saabunud tagajärje vaheline põhjuslik seos. Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 9 sätteid, mõistes vanglalt välja mittevaralise kahju summas 3000 krooni; 2) nõustuda ei saa kohtu järeldusega, mille kohaselt ei saa kaebaja käitumist käsitada sellise tegevusena, mille eest tuleks kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega. Arvestades kartseririietuse lõiget ja tegumoodi, samuti asjaolu, et vanglaametnikud ei teadnud kaebaja pikkust ja andsid silma järgi kõige suuremad riided, mis hetkel kartserisektsioonis olid, ei saa pidada kaebajat alandavaks. Ebatsensuursete sõnade kasutamine oleks iseenesest olnud mõistetav ja andestatav, kui kaebaja oleks neid kasutanud pärast riiete selgaproovimist. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub aga, et kaebaja kasutas ebatsensuurseid sõnu põhjusel, et pidas alandavaks kartseririietuse selgapanemist kui sellist üldse. Vanglaametnike nõudmine ümberriietumiseks oli seaduslik ja tulenes Vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 2.

Oma ranguse tõttu kohaldatakse kinnipeetavale kartserisse paigutamist korduvate distsipliinirikkumiste eest, kui kõik ülejäänud distsiplinaarkaristused ei ole tulemusi andnud. Karistuse määramisel tuleb arvesse võtta vangistuse täideviimise eesmärki, st peale õiguskorra kaitse ka kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele, mida ei ole võimalik teha, pööramata sealjuures tähelepanu süüdlase isikule ja tema varasemale käitumisele. Kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega ebatsensuursete sõnade kasutamise eest oli põhjendatud ja piisavalt kaalutletud, karistus on kohaldatud tingimuslikult.

Käskkirja kohaselt on karistuse määramisel arvesse võetud asjaolu, et kaebaja omab 19 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest võib järeldada, et tal esineb pidevalt probleeme vangla sisekorra täitmisega. Kaebajale on distsiplinaarkaristusena korduvalt kohaldatud nii noomitust, kokkusaamiste keelamist kui kartserisse paigutamist, ent kaebaja jätkas vangla sisekorra rikkumist, näidates sellega oma soovimatust edaspidi õiguskuulekalt käituda. Kergemad karistused ei ole mõjutanud kaebajat õiguskuulekalt käituma ega veena teda selles, et iga teoga kaasneb vastutus.

Iseenesest on õige, et kartserisse paigutamist võib karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel, ent kaebaja käitumise näol ongi tegu erandliku juhtumiga – Tartu Vanglas on üle 900 kinni peetava isiku, kellest vaid paarkümmend isikut reageerivad vanglaametnike toimingutele solvangute või sõimuga. Karistuse valikul on arvesse võetud teo vähemohtlikku iseloomu, mistõttu määrati distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks tingimuslikult 3-kuulise katseajaga. Sellega anti kaebajale võimalus asuda õiguskuulekale teele ilma sundi kohaldamata;

3) samuti on ebaõige kohtu järeldus, et Tartu Vangla ei võimaldanud kaebaja kartseris viibimise ajal erikohtlemist ega järginud arsti soovitusi, põhjustades süüliselt kaebajale tervisekahjustuse ja füüsilisi kannatusi. Kaebaja tervisekahjustus – veenilaiendid – ei ole tekkinud Tartu Vangla süü tõttu. Vastavalt VangS § 65 lg 1 pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul kohe täitmisele. Kuna kaebajale Ämari Vangla direktori käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei esinenud VangS § 65 lg 2 ja 6 sätestatud karistuse täideviimist takistavaid asjaolusid ja ta oli Ämari Vanglas juba osa karistusest ära kandnud, oli kaebaja kartserisse paigutamine 12.09.2006 õiguspärane toiming.

Kaebaja kartserisse paigutamiseks ei esinenud meditsiinilisi vastunäidustusi ei 08.09.2006 Ämari Vanglas ega neli päeva hiljem Tartu Vanglas. Kartserisse paigutamise aluseks olnud käskkirja õiguspärasust kaebaja vaidlustanud ei ole. Tervisekaardi sissekandest nähtub, et veenilaiendid fikseeriti 14.09.2006. Tunnistaja K L ütluste kohaselt on veenilaiendite teke pikemaajaline protsess ja kaebajal oli selleks eelsoodumus juba varem tulenevalt tema terviseprobleemidest. Seega ei saanud veenilaiendite ilmsikstulekut põhjustada kahepäevane Tartu Vangla kartseris viibimine ja nende tekke ning vangla tegevuse vahel puudub põhjuslik seos.

Ämari Vangla raviarsti soovitused lubada päeval kasutada avatud nari, keedetud joogivett ja määratud ravi jätkamist, olid antud lähtudes Ämari Vangla kartserite olukorrast. Sealsed kartserid on kahekohalised, st kambris on kahekordne nari. Kuna kartseris puuduvad istepingid, jäeti kaebaja jaoks nari päevaks alla põhjusel, et ta saaks istuda. Päevaajal sellel lamada ei saa. Tartu Vanglas on kartseris istepingid olemas, mistõttu puudus vajadus jätta nari avatuks. Kaebajal on pikemaajaliselt probleeme nii peakui seljavaluga, kuid need ei ole olnud takistuseks tema varasematel korduvatel kartserisse paigutamistel.

Keedetud vee ettekirjutus tulenes samuti Ämari ja Tartu Vangla elutingimuste erinevusest – Ämari kartserites on küll veevärk, ent kuna kraanikauss on otse tualetipoti kohal, antakse kartseris viibivatele isikutele, kelle tervis seda nõuab, päevas ca 1 liiter keedetud joogivett. Tartu Vanglale ei ole sellist ettekirjutust tehtud. Kaebaja väide, et ta ei saa kartseri taburetti istumiseks kasutada põhjusel, et need on metallist, ei ole tõsiseltvõetavad. Soojustjuhtivast materjalist ese võtab teda ümbritseva keskkonna temperatuuri. Kuna Tartu Vangla kambrites on ööpäevaringselt temperatuur 21°C, on ka istmete temperatuur samasugune, sõltumata sellest, kas need on metallist või puidust.

Kaebaja pöördus terviseprobleemidega meditsiiniosakonna poole esmakordselt 13.09.2006 ja sellest alates on tema tervislikku seisundit pidevalt jälgitud. See on tõendatud tervisekaardi sissekannete ja dr M H 15.11.2006 tõendiga. Kui kaebaja kaebused süvenesid, vabastati ta kartserist vaatamata sellele, et analüüsid olid korras ja miski peale kaebaja sõnade ei viidanud uutele tervisehäiretele või tervise halvenemisele. Seega on Tartu Vangla järginud hoolsuskohustust nõuetekohaselt ja näidanud üles vajalikku huvi kaebaja tervise vastu.

Füüsiliste kannatuste põhjustamine on teatud juhtudel tõepoolest käsitletav inimväärikuse alandamisena, ent ka inimõiguste piiramine on lubatud seaduse alusel ja sellega kooskõlas. Kaebaja füüsilisi kannatusi põhjustasid ennekõike kartseri piiratud elutingimused. Kartserisse paigutati ta kehtiva haldusakti alusel, kooskõlas seadusega ja seega ei ole vangla põhjustanud talle füüsilisi kannatusi süüliselt. Tervishoiuteenust on kaebajale osutatud vastavalt vajadusele tavapärast, nõuetekohast ja vajalikku hoolsust järgides. Kaebaja tervisekahjustus ei ole tekkinud vangla süül.

Kaebuste süvenedes lõpetati kartserikaristuse kandmine koheselt. Veenilaiendite operatsioonile ei suunatud kaebajat mitte sel põhjusel, et kõrvaldada vangla poolt tekitatud kahju, vaid seetõttu, et ta vajas vastavat ravi.

5. R.A. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse muutmist ning mittevaralise kahju eest väljamõistetava summa suurendamist 10 000 kroonini. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus arvestanud, et kui hüvitisena väljamõistetud 3000 krooni kantakse kaebaja isikuarvele, arvatakse sellest maha 70 protsenti ning kaebajale jääb tegelikult vaid 900 krooni. Nimetatud mahaarvamise tõttu taotleb kaebaja väljamõistetava summa suurendamist 10 000 kroonini, et tema arveldusarvele Tartu Vanglas isiklikuks kasutamiseks jääks 3000 krooni.

6. Tartu Vangla vaidleb R.A. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt kantakse vastavalt VangS § 44 kinnipeetavale laekuvad summad tema vanglasisesele isikuarvele. Isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summa jääb kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. Kui kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõU id või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. Vabanemistoetust hoiustatakse kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni. Vabanemisfondis olev rahasumma makstakse kinnipeetavale välja vabanemistoetusena VangS § 74 lg 4 korras tema vanglast vabastamisel. Ülaltoodust nähtub, et kinnipeetava isikuarvele laekuv rahasumma kasutatakse täies ulatuses kinnipeetava isiklikes huvides, sh rahaliste nõuete olemasolul nende hüvitamiseks ja vabanemisfondi moodustamiseks. Kui kinnipeetaval rahalisi kohustusi ei ole ja vabanemisfondi on kogunenud VangS § 44 lg 3 ettenähtud summa, ei teostata tema isikuarvel olevatest summadest mingeid kinnipidamisi. Kaebaja põhjendus hüvitisena välja mõistetud rahasumma suurendamiseks on ebamõistlik: kahju hüvitamise eesmärk ei ole kahju tekitaja arvel rikastumine ja kaebaja ei ole õigustatud saama suuremat summat üksnes seetõttu, et tal on rahalisi kohustusi kolmandate isikute ees.

7. R.A. vaidleb Tartu Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Nii Murru Vangla kui ka Ämari Vangla on laagertüüpi vanglad, kuid nendes ei paigutata kartserisse enne, kui meditsiinitöötaja on kinnipeetava üle vaadanud ja selleks loa andnud. Tartu Vanglas kartserisse paigutamisel ei kontrollitud tervist ja ei võetud arvesse Ämari Vangla arstitõendit. Ämari Vangla kartseris, seoses asjaoluga, et R.A. on invaliid ja haiguste ägenemise vältimiseks oli avatud nari lamamiseks ööpäevaringselt, keedetud vesi 3 korda päevas, pesemine kolm korda nädalas, soojad riided ning radikuliidivöö. Tartu Vanglas keelati need asjad ära. Tartu Vanglas on kartseri tingimused ebainimlikud, aknad on kinni keevitatud, laud ja pingid on paksust rauast. Ka Ämari Vanglas on olemas pink, laud ja narid, mis on puidust, kraanikauss on olemas ja kruus on lubatud. Tartu Vangla esindaja valetab kohtule, et Ämari Vangla kartseris on nari avatud lamamiseks, et ei tekiks tüsistusi. R.A. ei saa tagumikuga istuda raudpingile ja seega pidi ta olema jalgadel 16 tundi ööpäevas, millest tekkis veenilaiendite ägenemine ja oli vajalik teostada operatsioon. Põrandal ta lamada ei saanud, kuna see on betoonist ja õhkab külma. Kartseri riided olid tal seljas kui ta keeras selja valvuri poole ja ta võttis väikseid riideid seljast ning pobises mõned ebatsensuursed sõnad nurka, mitte aga valvuri poole. Tartu Vangla ei pööranud tähelepanu arstitõendile ja kui Tartu Vangla arst kirjutas talle välja villased sokid ja radikuliidivöö, siis ei lubanud valvurid tal neid kasutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, R.A. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2007 otsus kuulub tühistamisele osas, millega Tartu Vanglalt mõisteti R.A. kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju katteks summas 3000 krooni ja osas, millega tühistati Tartu Vangla direktori 2. oktoobri 2006 käskkiri nr 1-4/1276 ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse. Halduskohus leidis, et kui kaebaja kasutas tema kasvule mittevastavate riiete sunniviisilise selgapanemise juures sobimatuid väljendeid, siis ei ole tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest tuleks kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu taolise seisukohaga.

O. K. ja T. U ettekannetega on tõendatud, et 13. septembril 2006 ei allunud R.A. seaduslikule korraldusele panna selga kartseririietus ja ära anda isiklikud riietusesemed. Ta põhjendas oma käitumist sellega, et kartseririietus alandab tema inimväärikust ja kasutas seejuures ebatsensuurseid väljendeid. Ka R.A. on oma seletuses samast kuupäevast kinnitanud, et tema arvates vangla vormiriietus alavääristab tema isikut. R.A. on ise seda möönnud, et ta võis kasutada ebatsensuurseid väljendeid, kuid need ei olnud suunatud valvuritele. Asja materjalidest nähtuvalt ei tulenenud R.A. käitumine sellest, et talle toodi algselt liiga väikesed kartseririided, vaid sellest, et ta keeldus üldse kartseririietust selga panemast Samuti ei nähtu asja materjalidest, et vanglatöötajad oleksid sundinud R.A. t talle väikseid kartseririideid selga panema ja kandma. Sellega on tõendatud, et R.A. rikkus VangS § 67 p1 ja Tartu Vangla kodukorra p 7.1.1, 7.1.6 ning 7.2.4 nõudeid. Asjaolu, et R.A. le toodi temale väikesed riided, mis hiljem asendati sobivatega, selgus alles pärast seda, kui ta oli esimesed selga pannud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et nõue ümberriietumiseks tuleneb Vangla sisekorraeeskirja §-st 60 lg 2. Seega on R.A. poolt distsipliinirikkumine tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kartserisse paigutamine on intensiivselt põhiõigusi riivav ja kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendav karistus, mida tuleb kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Samas omas R.A. 19 kehtivat distsiplinaarkaristust. Teda on karistatud noomituse, kokkusaamise keelamise ja kartserisse paigutamisega. Vaatamata sellele on ta jätkanud distsiplinaarrikkumiste toimepanemist, mis näitab, et varasemad karistused pole teda mõjutanud. Arvestades tema rikkumise iseloomu määrati karistuseks kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks tingimuslikult 3-kuulise katseajaga. Seega anti talle võimalus oma käitumisega näidata, et ta on asunud paranemise teele. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et puudub alus Tartu Vangla direktori 2. oktoobri 2006 käskkirja nr 1-4/1276 tühistamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 14. märtsi 2007 otsus kuulub tühistamisele osas, millega Tartu Vanglalt mõisteti välja hüvitis 3000 krooni R.A. kasuks mittevaralise kahju katteks. Ämari Vangla õiendi kartserisse paigutamise kohta kohaselt võib R.A. kartseris olla, kuid ta vajab päevaks nari kasutamist, tervise pärast keedetud joogivett ja määratud ravi jätkamist. R.A. sõnade kohaselt ei saanud ta päeval kasutada nari. Seda kinnitab ka Tartu Vangla. Tartu Vangla väidete kohaselt oli Ämari Vanglas vajadus kasutada nari, kuna seal puuduvad pingid, et oleks võimalik istuda.

R.A. väidete kohaselt on seal olemas ka pingid, millel istuda. Seda R.A. väidet pole Tartu Vangla ümber lükanud. Samas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga, nagu ei oleks olnud R.A. le tagatud muud asjad - villased sokid, radikuliidivöö ja lisapesemisvõimalus. R.A. esitas 13. septembril 2006 Tartu Vangla peaarstile taotluse (tl 39) ja selle pöördel on arst kirjutanud, et kokkuleppel kinnipeetavaga saab ta villased sokid ja radikuliidivöö esitades vastava taotluse. Kuigi R.A. kinnitas, et valvurid ei lubanud talle neid asju, on tema sellised väited paljasõnalised.

Halduskohtu istungil vangla esindaja selgitas, et kui kinnipeetav taotlust ei esita, siis ei saa vangla talle ka vajalikke esemeid väljastada. VangS § 50 lg 2 kohaselt peab vangla võimaldama kinnipeetavale vähemalt kord nädalas vanni, sauna või duši kasutamist. Kuna Tartu Vangla E-hoone sektsioonis E1 on soe vesi teisipäeviti, laupäeviti ja pühapäeviti, siis sellega on loodud lisapesemisvõimalus ja seega ei ole Tartu Vangla rikkunud R.A. kohtlemisel arsti nõuandeid. Seega saadi R.A. le füüsilisi kannatusi ja tervise halvenemist põhjustada vaid sellega, et tal ei lubatud päeva ajal nari kasutada.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et füüsiliste kannatuste tahtlik tekitamine on inimväärikuse alandamine. Kindlasti on vangla poolt nari päeval mittelubamine süüline käitumine, kuna vanglale oli teada, et R.A. l oli Ämari Vangla arsti õiendi alusel lubatud nari kasutamine päevasel ajal. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid.

R.A. le osutati meditsiinilist abi ning ta vabastati kartserist enne karistuse tähtaja lõppu, kuigi tema analüüsid olid korras. Ta on suunatud veenilaiendite operatsioonile tüsistuste tekke vältimiseks. Halduskohus pidas võimalikuks mõista mittevaralise kahju hüvitisena välja 3000 krooni. Kuna ringkonnakohus leiab, et vangla poolt rikuti ainult seda, et R.A. l ei võimaldatud päeval kasutada nari, mis oli arsti poolt soovitatud, siis on mõistlikuks hüvitiseks mittevaralise kahju eest 1000 krooni. R.A. apellatsioonkaebus väljamõistetava hüvitise suurendamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Asjaolu, et väljamõistetud summast arvatakse maha 70 % ja tema isiklikule arvele jääb ainult sellest ülejäänud osa, ei saa olla aluseks väljamõistetud hüvitise suurendamisele. Muid asjaolusid, mis tingiksid väljamõistetud hüvitise suurendamist, apellatsioonkaebuses esitatud ei ole.

Maili Lokk

Viivi Tomson Agu Timmi