2-05-14366/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-05-14366 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2007, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kai Kullerkupp, Ande Tänav Tsiviilasi J.Vi hagi R.V vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 12.01.2007 otsus Kaebuse esitaja, kaebuse liik J.Vi apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 31.05.2007, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja J.V, esindaja Aleksandr Nauts kostja R.V, esindaja Rein Vaiksaar

RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 12.01.2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 1. Pooled olid abielus xx.xx.xxxx kuni xx.xx.xxxx. Hageja esitas maakohtule hagiavalduse ühisvara jagamiseks ja väitis, et poolte abielusuhted lõppesid mais-juunis 1997. Abielu ajal on soetatud Tallinnas korterid x, hinnaga 1050000 krooni ja y, hinnaga 1540000 krooni; GÜ y osak, hinnaga 150 000 krooni, OÜ Ruberton osa, väärtusega 10 000 krooni ja sõiduauto GAZ 3102 reg.märk xxx XXX maksumusega 20 000 krooni, kokku vara 2 770 000 krooni eest. Seega kummagi abikaasa osa ühisvarast on 1 385 000 krooni. Kuna kostja on saanud sõiduauto müügist saadud raha 20 000 krooni, oleks tema osa 1 365 000 krooni. Hageja palub enda omandisse jätta x asuva korteri, kostjale jätta y asuva korteri, GÜ y osaku ja Ruberton OÜ osa väärtusega 10 000 krooni ning mõista kostjalt enamsaadu arvelt kompensatsiooni 670 000 krooni.

Kostja vastuväited 2. Kostja ei tunnista hagi abielusuhete lõppemise aja, ühisvara koosseisu ja jagamise osas. Abielusuhted lõppesid 1995 detsembris pärast hagejapoolset füüsilise vägivalla tarvitamist kostja kallal. Sellest ajast hakkas kostja otsima võimalust omale uue elukoha leidmiseks. 10.10.1996 omandas ta vallasvarana korteri y, (kinnistusraamatusse kantud 05.07.2001).

2 Tegemist on kostja lahusvaraga. Kooselu ajal omandatud sõiduauto müüs hageja pärast abielusuhete lõppemist ja raha jäi temale. GÜ y osak ja OÜ Ruberton osa on omandatud peale abielusuhete lõppemist ja on kostja lahusvara. Kostja kinnitab ,et korter x turuväärtusega 915 000 krooni on ühisvara ja nõustub selle jätmisega hagejale. Enamsaadu arvelt palub kostja hagejalt välja mõista poole sõiduauto müügist saadud rahast ja korteri turuhinnast, kokku 467 000 krooni.

Kohtuotsuse põhjendused 3. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis J.Vi omandisse xxx/xxxxx mõttelist osa maatükist ja reaalosana korteri asukohaga Tallinnas, x ja sõiduauto müügist saadud 20 000 krooni ning mõistis hagejalt välja rahalise hüvitise enamsaadu arvelt 467 500 kostjale.Perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 1 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Sama seaduse § 18 lg2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Hagiavalduse täienduses kinnitab hageja abielusuhete lõppemist juunis 1997. Kohtuistungitel on hageja kinnitanud abielusuhete lõppemist aprillis-mais 1997 (t.lk 30) ja mais-juunis 1997. Kostja väitel lõppesid abielusuhted detsembris 1995. 4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab menetlusosaliste tõendite esitamise kohustuse. Vaidlust ei ole selles, et korteriomand x Tallinnas, turuväärtusega 915 000 krooni ja sõiduauto Volga müügist saadud 20 000 krooni on abikaasade ühisvara. 5. Abielusuhete lõppemise aega soovisid pooled tõendada tunnistajate ütlustega. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja tunnistaja V.S ütluste kohaselt ei mäleta ta täpselt, millal pooled lahku läksid, arvab,et umbes 1997-1998, lahkuminekust sai ta teada hagejalt peale 1997, enne seda elasid pooled x tänaval. Kostja tunnistaja B.K ütluste kohaselt on ta kostja kauaaegne tuttav ja kinnitas, et kostjal tekkisid probleemid abielusuhetes juba 1995. Kostja teatas, et abielusuhted on lõppenud ja soovib abielu lahutada, palus rahalist laenu korteri muretsemiseks ja abi korteri leidmisel. Tunnistaja kinnitab, et leidis kostjale sobiva korteri y tänaval ja laenas talle 1996 sügisel 40 000 krooni, aitas tal valida ehitusmaterjali ja tegi korteris osaliselt maalritöid. Hagejat ta y tn korteris ei ole näinud. Tunnistaja L.M sõnul tunneb ta kostjat aastast 1993, nad elasid ühes majas. Tunnistaja sõnul poolte isiklik elu ei laabunud hageja alkoholi liigtarbimisest tulenevate probleemide tõttu. Detsembris 1995 peale füüsilise vägivalla tarvitamist hageja poolt kostja kallal, ütles kostja, et lõpetab abielusuhted hagejaga. Hiljem nägi tunnistaja, et kostja elas koos lapsega lastetoas. Tunnistaja sõnul andis ta kostjale laenuks 60 000 krooni uue eluruumi muretsemiseks. Tunnistaja teada ei ela kostja x tänaval 1996 sügisest, mil ta ostis endale y tänavale korteri. Tunnistajana ütlusi andnud poolte tütre V.V sõnul läksid vanemad lahku talvel 1995. Tollal õppis tunnistaja esimeses klassis. Tulnud koolist koju nägi ta, millises olukorras oli ema, keda isa oli äsja peksnud. Pärast seda sündmust elasid nad emaga eraldi teises toas kuni 1996 sügiseni, mil ema ostis korteri y tänavale ja oli võimalik ära kolida. Elati ema raha eest, ema töötas turul. Isa ei ole andnud mingit raha, y korterit aitasid remontida vanaisa ja onu B. Remonti tehti y korteris elamise ajal. 6. Kohtu hinnangul ei ole õige hageja väide abielusuhete lõppemise samastamisest abielu lahutamise registreerimisega. Kohtuistungil leidis tõendamist tunnistajate B.K, L.M ja V.V ütlustega, et abikaasade abielusuhted lõppesid detsembris 1995, seega enne abielulahutuse vormistamist. Hageja ei ole oma väidet abielusuhete jätkumisest 1996 ja 1997 põhjendanud selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Hageja tõendina

3 esitatud osalust ja kulutusi väidetavalt Sõle 60-27 korteri remondi teostamiseks kasutatud materjalide ostu kviitungite ja tšekkide koopiad ei ole tõendina usaldusväärsed. Hageja ei ole tõendanud nende puutumust abielusuhetega ja kostja korteri remondiga. Enamusel kviitungitest puudub ostja nimi, kviitungid on välja antud ajal, mil äriühingud ei olnud registrissse kantud, ostetud on asju, mida ei saa seostada remondiga jne (t.lk 132-146). 7. PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohus leidis, et Sõle 60-27 korteriomand on kostja lahusvara. Maakohtute registriosakonna andmetel on OÜ Ruberton (reg kood 10175918) kantud äriregistrisse 06.01.1997 ja seega äriühingu osa on kostja lahusvara. Samuti on kostja lahusvaraks osamaks y Hooneühistus (Garaažikooperatiiv y, mis on kantud äriregistrisse 15.09.1997), kus ta kasutab garaažiboksi nr. 237. 8. Abikaasade ühisvaraks on korteriomand Tallinnas, x turuväärtusega 915 000 krooni ja sõiduauto müügist saadud 20 000 krooni, seega vara kokku 935 000 krooni eest. Tulenevalt PKS § 19 lg-st 1 loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseks ja seega on kummagi abikaasa osa ühisvaras 467 500 krooni. Kohus jättis hageja soovil tema omandisse korteriomandi x ja sõiduauto müügist laekunud raha 20 000 krooni, kokku vara 935 000 krooni ulatuses ja mõistis enamsaadu arvelt välja rahalise hüvitise 467 500 krooni kostja kasuks. Kohtukulud jäid poolte kanda ja hagejalt mõistis kohus välja menetlusdokumentide kättetoimetamise kulu.

Apellatsioonkaebuse põhjendused 9. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 12.01.2007 otsuse hüvitise suuruse ja ühisvarast väljajäetud vara osas ning rahuldada hagi või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Poolte abielusuhted ei lõppenud kohtuotsusega tuvastatud ajal, vaid hiljem, juulis 1997. Seda tõendab ühine majapidamine, s.t hageja poolt raha andmine kostjale riiete ja toidu ostmiseks, mõlema korteri remontimine. Ehitusmaterjalide ostmine on tõendatud kviitungitega. Firma OÜ Ruberton asutati hageja raha eest pärast Sõle tänava korteri ostmist. Kostja jätkas kooselu hagejaga 1997 aastal x korteris. Samuti oli laps sisseregistreeritud kuni 08.09.1997 x, mis kinnitab, et koos lapsega elas ka ema sellel aadressil. Hageja kinnitusel ostis tema S.K y korteri ühisvaraks ja tasus müüjale selle eest. Abielusuhete jätkumist 1997 juuli lõpuni kinnitab ka poolte ja lapse ühine puhkusesõit juulis 1996, mis välistab kostja väite, et abielusuhted lõppesid 1995 detsembris. Kooselu kinnitab ka ametlik abielu kuni selle lahutamiseni 01.09.1997. Kostja tunnistajad on andnud kostja palvel valeütlusi ja seega eksitanud kohut.

Vastus apellatsioonkaebusele 10. Kostja palub jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 11. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja nende esindajad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. 12. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on kohus ebaõigesti tuvastanud poolte abielusuhete lõppemise aja 1995 detsembris. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel menetlusnorme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme ja on teinud seadusliku lahendi. 13. TsMS § 230 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

4 millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on õigesti märkinud, et hageja enda väited on hagiavalduses, selle täienduses ja kohtuistungitel olnud erinevad. Samuti ei ole hageja tunnistaja ütlustel tõenduslikku kaalu poolte kooselu lõppemise aja tuvastamisel. Samas on kohus kostja poolt taotletud tunnistajate ütlusi hinnates jõudnud järeldusele, et need on kooskõlas kostja vastuväidetega hagile abielusuhete lõppemise aja tuvastamisel ja usaldusväärsed. Pooltel oli võrdne õigus oma väiteid tõendada ja samuti kasutasid nad võrdselt võimalust õigusabile. Maakohtus asja arutamise lõpetamisel 12.10.2006 ei olnud pooltel taotlusi ega soovi täiendavate tõendite esitamiseks (t.lk.127). Kohus on otsuse rajanud kooskõlas TsMS § 436 lg-le 2 asjas esitatud ja kohtuistungil uuritud tõenditele ning otsus on seaduslik. Hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud uued väited ja asjaolud jätab ringkonnakohus TsMS § 652 kohaselt tähelepanuta. Ekslik on hageja poolt maakohtus esitatud ja apellatsioonkaebuses korratud väide, mille kohaselt abielu kestis abielu lahutamiseni perekonnaseisuametis. Abielusuhted ja abielu lahutamine ei ole samastatavad. Maakohus tuvastas poolte abieluliste suhete lõppemise aja õigesti ja samuti on otsus seaduslik ühisvara koosseisu tuvastamise osas ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsust tühistada.

K.Kullerkupp U.Loonurm A.Tänav