2-06-38925/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-06-38925

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2007 Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-06-38925

Tsiviilasi

M.K. hagi F. OÜ vastu töövaidluses

Menetlusosalised ja nende

esindajad

•

hageja: M.K.

•

hageja lepinguline esindaja Ivo Kallas (Tallinna Õigusbüroo

OÜ, Maakri 44-20, 10145 Tallinn);

•

kostja: F. OÜ

•

esindaja juhatuse liige M.K.,

•

kostja lepingulised esindajad juristid Maia Ploom ja Mehis

Adamson (Actum Consult OÜ, Turu 17-21, 51004 Tartu)

Kohtuistungi toimumise aeg

24. mai 2007

Protokollija

istungisekretär Margit Mägi

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.K. hagi F. OÜ vastu osaliselt.

2. Välja mõista F. OÜ-lt 16 148 krooni (bruto) M.K. kasuks.

3. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Kohtukulud jätta poolte kanda võrdsetes osades. Kummagi poole kohtuvälised kulud jätta tema enda

kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

18. oktoobril 2006 esitas M.K. Tartumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse F. OÜ

vastu 2006. aasta augusti ja septembri saamata jäänud palga summas 30 000 krooni, palga

maksmisega viivitatud aja eest viivise 0,5 % päevas, lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga ja

töötatud aja eest puhkusehüvitise nõudes. Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures töölepingu

alusel alates 10. juulist 2006. Tööandja jättis palga maksmata ja töö tegemine oli tööandja

põhjustatud asjaolude tõttu takistatud. Töölepingut väidetavalt ei lõpetatud, kuid tööandja ei

kindlustanud hagejale tööd.

13. novembril 2006 tegi Tartumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon töövaidlusasjas nr 9.11-

02/2088-2006 otsuse, millega rahuldas hageja nõuded ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

augustikuu palga 15 000 krooni, septembrikuu palga 11 428 krooni, viivise 544,80 krooni,

puhkusehüvitise 3 500 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 15 000 krooni. 15. detsembril 2006

esitas kostja Tartu Maakohtule taotluse töövaidlusasja uueks läbivaatamiseks kohtus.

13. veebruari 2007 vastuses kostja avaldusele palus hageja jätta töövaidluskomisjoni otsuse

muutmata. Hageja väitel eksisteeris augustis-septembris 2006 poolte vahel töölepinguline suhe ning

kostjapoolsed väited töölepingu varasemast lõpetamisest ei vasta tegelikkusele ega ole tõendatud.

Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnistanud oma 15. detsembri 2006 avalduses hageja poolt töövaidluskomisjoni esitatud

avalduses toodud nõudeid, sest augustis-septembris 2006 puudus poolte vahel töölepinguline suhe.

Kostja väitel sõlmis kostja hagejaga 10.07.2006 tähtajatu töölepingu katseajaga neli kuud, millega

lepiti kokku täistööaeg ja kuupalk 15 000 krooni. 1. augustil 2006 tegi kostja suulise ettepaneku, et

soovib töölepingu alates samast päevast lõpetada, ja pooled leppisid lõpetamises kokku, kuid hageja

keeldus töölepingu lõpetamisele alla kirjutamast. Kostja ei olnud samas rahul hageja

töötulemustega. Et hageja keeldus töölepingu lõpetamisele alla kirjutamast, andsid allakirjutamisest

keeldumise kohta allkirjad tunnistajad E.K. ja J.S.. Hageja ei ilmunud tööle alates 2. augustist 2006.

Hageja poolt töötatud aja eest arvestati talle palka 9 040 krooni. Palk ja lõpparve maksti välja

10. augustil 2006. Puhkusehüvitis summas 726 krooni (bruto) on juba lõpparvesse sisse arvestatud

ja puudub alus sellise nõude esitamiseks tööandjale. Kostja leiab, et lõpparve hilisema

väljamaksmise eest ei ole asjakohane nõuda viivist, sest kostja leppis hagejapoolse TLS §-s 79

sätestatust lühema töölepingu lõpetamisest etteteatamisega.

Kostja palub jätta hageja nõue kostja vastu täielikult rahuldamata ning tuvastada hageja ja kostja

vahelise töölepingulise suhte puudumine alates 2. augustist 2006. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

KOHTUISTUNG

Kostja tegi istungil ettepaneku kompromissiks, mille alusel kostja tasuks hagejale 10 päeva palga

seoses lõpparve kinnipidamisega. Hageja pakkumisega ei nõustunud.

Hageja jäi istungil oma seisukohtade juurde ja palus jätta töövaidluskomisjoni otsuse muutmata.

Hageja leidis, et kostja on töölepingu lõpetamise vormistanud tagantjärgi. Hageja väitis, et talle

kostja poolt 10.08.2006 ülekantud summa näol ei ole tegemist lõpparvega, vaid korralise töötasu

maksmisega, mida tõendab muuhulgas see, et ülekande juurde ei ole märgitud selgitusena, et

tegemist on lõpparvega. Hageja palus kohtul arvesse võtta, et töövaidlustes on töötaja nõrgem pool,

tal on keerukam tõendada oma väiteid.

Kostja jäi kohtuistungil oma seisukohtade juurde ja palus jätta hagi rahuldamata, kuigi möönis, et

lõpparve maksmine hilines 10 päeva. Kostja väitis, et hageja töötas augustis ja septembris kostja

juhatuse liige M.K. sõlmitud töövõtulepingu alusel tema isikliku elamu juures, töölepingulist suhet

sel ajal enam ei olnud. Kostja sõnul oli hageja keskmine päevatasu 483,87 krooni bruto.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Hageja nõuab kostjalt täiendavat töötasu kokku summas 26 428 krooni, viivist 544,80 krooni,

puhkusehüvitist summas 3 500 krooni ja kompensatsiooni lõpparve kinnipidamise eest

15 000 krooni. Kohus selgitab kõigepealt välja, kas tööleping lõpetati 1. augustil 2006 või

22. septembril 2006, seejärel arutab täiendava töötasu, siis viivise, puhkusehüvitise ja lõpuks

lõpparve kinnipidamise hüvitise nõuet.

2. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille

kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja

aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe,

kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Hageja väidab, et ta töötas

kostja juures 10. juulist 2006 kuni 22. septembrini 2006, kostja väitel aga lõpetati tööleping juba

1. augustil 2006. Kostja on esitanud oma väite kinnituseks ka hageja töölepingu (tl 8—9), mille

järgi tööleping lõpetati TLS § 86 p 5 ja 6 alusel alates 01.08.2006. Töölepingu lõpetamisele on

allkirja andnud kostja seaduslik esindaja M.K.. Kostja väitel keeldus hageja lepingu lõpetamisele

alla kirjutamast, selle kinnituseks on töölepingul tunnistajate E.K. ja J.S. allkirjad. Kostja väitel ei

ilmunud hageja tööle alates 2. augustist 2006.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. Hageja väidab, et poolte vahel oli 21. septembrini töölepinguline suhe. Hageja ei ole

millegagi tõendanud, et ta oleks töötanud kostja juures pärast 1. augustit 2006. Poolte vahel puudub

vaidlus selle üle, et alates 25. augustist töötas hageja kostja juhatuse liikme M.K. juures

töövõtulepingu alusel, kuid hageja ei ole tõendanud väidet, et ta töötas samaaegselt ka töölepingu

alusel. TLS § 7 p 11 järgi ei laiene töölepingu seadus tegutsemisele tööettevõtulepingu või muu

tsiviilõigusliku lepingu alusel.

Kostja on esitanud tõendamaks, et leping on lõpetatud 1. augustil 2006, hagejaga sõlmitud

töölepingu, millele on märgitud töölepingu lõpetamine ning tunnistajate allkirjadega kinnitatud, et

hageja keeldus lepingu lõpetamisele alla kirjutamast. TsMS § 272 lg 1 kohaselt on dokumentaalne

tõend igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu

andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab

andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada

tajutaval kujul. Sama paragrahvi lg 3 järgi esitatud dokumendi õigsust eeldatakse. Hageja väidab, et

töölepingu lõpetamine on vormistatud hiljem tagantjärele, mitte 1. augustil 2006, kuid ta ei ole oma

väidet millegagi tõendanud.

Seega leiab kohus, et töösuhte lõppemine hageja ja kostja vahel 1. augustil 2006 on tõendatud.

3. Käesolevas kohtuasjas ei ole oluline, millisel alusel tööleping lõpetati. Hageja ei ole nõudnud

töölepingu lõpetamise alusel muutmist, samuti ei ole ta esitanud muid nõudeid, mis tuleneksid

töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest.

4. Hageja nõuab kostjalt täiendavat töötasu augustikuus ja septembrikuus töötatud aja eest. Kohus

tuvastas eelnevalt, et 1. augustil 2006 tööleping lõpetati. On tõsi, et TLS § 28 lg 2 võimaldab lugeda

isikut töötajaks ka siis, kui töölepingut pole kirjalikult vormistatud, kuid isik on faktiliselt töötanud.

Sellisel juhul peab isik siiski tõendama, et ta töötas tegelikult väidetava tööandja juures, mida

hageja käesolevas kohtuasjas teinud ei ole. Seega puudub hagejal alus augusti- ja septembrikuu eest

töötasu nõuda.

5. Et kostja ei ole hilinenud palga väljamaksmisega, siis ei saa hageja ka palgaseaduse (PalS) § 35

alusel viivist nõuda.

6. Hageja nõuab kostjalt puhkusehüvitist töötatud aja eest summas 3 500 krooni. On selge, et

sellises ulatuses ta puhkusehüvitist nõuda ei saa, sest kohus on tuvastanud, et ta ei töötanud kostja

juures mitte 10.07.2006—21.09.2006, vaid 10.07.2006—01.08.2006.

Puhkuseseaduse (PuhkS) § 3 kohaselt antakse põhi- ja lisapuhkust /…/ tööaasta eest. Tööaasta on

aeg, mis algab selle tööandja juures tööle asumise päevast ja kestab järgmise aasta sama päevani.

/…/ Tööaastast lühema aja eest antakse puhkust võrdeliselt töötatud ajaga. PuhkS § 9 lg 1 järgi on

põhipuhkuse kestus 28 kalendripäeva. PuhkS § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemise korral

kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte

rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2001. a

määruse nr 278 § 4 lg 1 sätestab, et töö- või teenistussuhte lõpetamisel kasutamata puhkuse eest

rahalise hüvitise arvutamisel korrutatakse käesoleva määruse kohaselt arvutatud päevatasu puhkuse

kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga. Lõige 2 alusel võetakse

kasutamata puhkuse kindlakstegemisel iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta puhkuse kestusest.

Töötatud kuude arvutamisel jäetakse vähem kui 15 päeva võrra täiskuude arvu ületavad päevad

välja, 15 ja enam päeva ümardatakse terveks kuuks. Määruse § 2 lg 1 2. lause sätestab, et kui töötaja

ei ole tööandjaga töö- või teenistussuhtes olnud ühte tervet kalendrikuud, võetakse päevatasu

arvutamisel aluseks palga kogusumma alates tööle asumise päevast kuni päevani, mil on vaja

päevatasu arvutada. Määruse § 3 lg 1 kohaselt liidetakse päevatasu arvutamisel § 2 lõikes 1 või

lõikes 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade

(mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga, saades sel viisil ühe kalendripäeva keskmise

päevatasu.

Hageja töötas kostja juures 22 kalendripäeva, mille hulgas ei olnud riigipühi ja mis tuleb ümardada

üheks kuuks. Seega jäi tal kasutamata 1/12 * 28 = 2 1/3 puhkusepäeva. Hageja kuupalgaks oli

töölepingus kokku lepitud 15 000 krooni (bruto). Et 2006. aasta juulikuus oli 21 tööpäeva, millest

hageja

töötas

10.—31. juulil

ehk

16 päeva,

siis

oli

tema

juulikuus

teenitud

palk

15 000 / 21 * 16 = ~11 429 krooni (bruto). Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määruse nr 278 alusel

arvutatud brutopäevatasuks oli hagejal järelikult ~11 429 / 22 = ~520 krooni, mille alusel tuleks

talle kasutamata jäänud 2 1/3 puhkusepäeva eest maksta hüvitist ~1 213 krooni (bruto).

7. Kostja on hagejale 10. augustil 2006 üle kandnud 9 080 krooni selgitusega „töötasu“ (tl 52).

Kostja väitel on tegelikult tegemist lõpparvega, mis lihtsalt maksti välja 10päevase hilinemisega

(tl 32). Kohus leiab, et selgitus, mis ülekandele on juurde märgitud, ei ole määrava tähtsusega

hindamaks, kas tegemist on lihtsalt ühe kuupalga väljamaksmisega või lõpparvega. Et tuvastatud on

töölepingu lõppemine 1. augustil 2006, siis on loogiline lugeda ülekannet lõpparve hilinenud

väljamakseks.

Arvestades

maksuvaba

miinimumi

(2 000 krooni),

tulumaksu

(2006. aastal

23 %),

töötuskindlustusmakset (0,6 %) ja kogumispensioni makset (2 %), on brutosumma, millest lähtudes

9 080 krooni välja maksti, ~11 494 krooni.

Kostja väitel sisaldub lõpparves nii palk töötatud aja eest kui ka puhkusehüvitis (tl 10). Kohus

arvutas eelnevalt välja, et hageja teenis juulikuuga ~11 429 krooni (bruto) ja puhkusehüvitist pidi ta

saama ~1 213 krooni (bruto). Kokku pidi hageja brutopalk koos puhkusehüvitisega (bruto) olema

~12 642 krooni. Järelikult võlgneb kostja hagejale veel ~1 148 krooni (bruto).

Järelikult peab kostja maksma hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist lisaks 1 148 krooni

(bruto).

8. Hageja soovib, et kostja maksaks talle hüvitist ka lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise

palga ulatuses. TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma

töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja

ühe kuu keskmise palga. PalS § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval

töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu

lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva

jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Et lõpparve hõlmab kõiki maksmisele

kuuluvaid summasid, siis kuulub siia hulka ka puhkusehüvitis. Kostja ei ole hagejale kõiki neid

summasid, st lõpparvet maksnud, seega peab kostja tasuma hagejale hüvitist lõpparve

kinnipidamise eest 15 000 krooni (hageja ühe kuu keskmine palk).

9. Kohus

rahuldab

hagi

osaliselt

ning

kostja

peab

hagejale

tasuma

kokku

1 148 + 15 000 = 16 148 krooni (bruto).

MENETLUSKULUDE JAOTUS

10. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS

§ 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on

võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas on

õiglane jagada kohtukulud poolte vahel võrdselt ja jätta kummagi poole kohtuvälised kulud tema

enda kanda.

Kohtunik