3-07-1099/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

4. juuni 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1099 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Kodakondsusja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – P.G., sünd. xx xx xxxx Gruusias, esindaja advokaat Niina Petrjakova Kohtuistungi toimumise aeg

4. juuni 2007. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni 4. august 2007. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu hiljemalt 14. juunil 2007. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.G. on xx. xx xxxx. a Gruusias sündinud määratlemata kodakondsusega isik, on vaheldumisi elanud Narvas ja Ivangorodis. Alates 1996. aastast elas ta Ivangorodis. 7. oktoobril 2006. a ujus ta üle Narva jõe Eestisse. 9. oktoobril 2006. a peeti P.G. Piirivalveameti ametnike poolt kinni kui Eestis seadusliku aluseta viibiv isik ning Tartu Halduskohtu 10. oktoobri 2006. a määrusega haldusasjas nr 3-06-1989 paigutati ta väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. Isikul puudus reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia. 30. jaanuaril 2007. a jättis Riigikohus P.G. määruskaebuse menetlusse võtmata.

2. Tallinna Halduskohtu 8. detsembri 2006. a määrusega haldusasjas nr 3-06-2365 rahuldati Kodakondsusja Migratsiooniameti (KMA) taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni 7. veebruarini 2007. a. Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2007. a määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata. Riigikohtu 6. märtsi 2007. a määrusega jäeti P.G. määruskaebus menetlusse võtmata.

3. Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-254 rahuldati KMA taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni 6. aprill 2007. a. Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2007. a määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 2007. a määrus muutmata ja P.G. määruskaebus rahuldamata. Riigikohtu 24. mai 2007. a määrusega jäeti P.G. määruskaebus menetlusse võtmata kui ilmselt põhjendamatu.

Tallinna Halduskohtu 5. aprilli 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-664 rahuldati KMA taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni 4. juuni 2007. a. Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2007. a määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu 5. aprilli 2007. a määrus muutmata ja P.G. määruskaebus rahuldamata.

4. KMA palub 29. mail 2007. a Tallinna Halduskohtule esitatud taotluses pikendada P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kahe kuu võrra. Taotluses märgitakse, et KMA pöördus 23. oktoobril 2006. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis palvega dokumenteerida P.G., võimaldamaks isikul tagasi pöörduda Vene Föderatsiooni. 1. novembril 2006. a saabunud vastuskirjas teatati, et reisidokumendi väljastamiseks tuleb isikul omakäeliselt täita reisidokumendi taotlusankeedid. 8. novembril 2006. a palus KMA esindaja P.G.l täita taotlusankeedid, mida ta ei ole teinud. Isik ei soovi KMA-ga koostööd teha, kuna tema sõnul puudub väljasaatmiseks vastuvõttev riik ja ta loeb end Eesti Vabariigi alaliseks elanikuks. 15. märtsil 2007. a ja 24. aprillil 2007. a edastas Keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe osakond KMA-le Interpoli Venemaa büroo vastused, milles kinnitatakse, et P.G. omab kehtivat sissekirjutust Ivangorodis, aadressil xxxxxx. 26. märtsil 2007. a pöördus KMA kirjaga Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonda palvega väljastada P.G.le reisidokument tagasipöördumiseks Vene Föderatsiooni, tuginedes Interpoli Venemaa büroo andmetele. Saadud vastuses kinnitab Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakond, et reisidokumendi vormistamiseks on tarvis Vene Föderatsiooni kodakondsusesse kuuluva isiku avaldust. KMA 24. mai 2007. a kirjas Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonnale paluti osutada abi P.G. dokumenteerimisel, viidates kirjas isiku varasematele ütlustele ja Interpoli Vene büroo andmetele.

5. P.G. palub jätta taotluse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et KMA taotlus P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1, § 14 lg 3, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

7. Vaidlustamata asjaolude kohaselt tuli P.G. Eestisse 7. oktoobril 2006. a, ujudes üle Narva jõe. P.G.l puudusid sel ajal ja puuduvad tänaseni välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Samuti puudus P.G.l kehtiv isikut tõendav dokument ja reisidokument. Seega tuli P.G. Eestisse 7. oktoobril 2006. a ebaseaduslikult, rikkudes välismaalaste seaduse, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja riigipiiriseaduse sätteid. Asjaolu, et kohtule pole esitatud jõustunud otsust P.G. karistamise kohta väärteo toimepanemise eest, et tähenda, et KMA ja kohus ei saaks tuvastada isiku Eestisse saabumise ebaseaduslikkust. Väärteomenetluse käigus hinnatakse, kas isik on väärteo toimepanemises süüdi – käesoleval juhul väidab P.G., et pani seaduserikkumise toime hädaseisundis. Süü puudumine väärteo toimepanemises ei muuda tegu ennast õiguspäraseks. VSS § 14 lg 3 kohaldamise eelduseks on vaid objektiivne asjaolu, et isik saabus Eestisse seadusliku aluseta. Tähtsust ei oma siinkohal ka asjaolu, kas isikul oleks vastavalt Eesti seadustele põhimõtteliselt võimalik taotleda Eestis viibimisalust. Oluline on see, et piiri ületamise ajal viibimisalust polnud.

8. P.G.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2007. a määruses nr 3-06-2365, mille peale esitatid P.G. määruskaebust pidas Riigikohus ilmselgelt põhjendamatuks, asuti seisukohale, et P.G. näol ei ole tegemist VSS § 9 lg 1 punktis 3 märgitud isikuga, kellele saaks teha seadustamisettekirjutuse. P.G. ei ole isik, kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole lahkunud siit elama mõnda teise riiki. Käesolevas asjas ei ole kaebaja toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse eelnimetatud jõustunud kohtulahendis tuvastatut ümber hinnata. Isiku 10-aastane viibimine Vene Föderatsiooni territooriumil ei ole vaadeldav ajutise äraolekuna. P.G. lahkus Eestist 1996. aastal oma vabal tahtel ning sellega, kas ja millised on tema võimalused naasta, oleks tal tulnud arvestada riigist lahkumisel. Asjaolu, et isik oli aastatel 1990-1996 Narvas „sisse registreeritud”, ei tähenda, et Eestist lahkunud välismaalasel oleks absoluutne õigus Eestisse naasta ja saada elamisluba. Elamisloa andmise eelduste üle otsustatakse vastavas haldusmenetluses. Käesoleva ajani pole P.G.le elamisluba ega muud viibimisalust antud. Seega kuulub P.G. Eestist väljasaatmisele.

9. VSS § 23 lg 1 kohaselt paigutatakse väljasaadetav väljasaatmiskeskusesse, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia selleks ettenähtud tähtaja jooksul. VSS § 25 kohaselt pikendab halduskohus kinnipidamist kahe kuu kaupa, kui väljasaatmist ei ole võimalik varem antud kinnipidamise tähtaja jooksul lõpule viia. P.G.l puuduvad dokumendid, mis võimaldaksid väljasaatmist lõpule viia, ning väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on seetõttu põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2006. a otsuses nr 3-3-1-45-06 punktis 10 leiti, et „Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks.

Kolleegium märgib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.“ VSS § 14 lg 4 p 2 kohaselt ei kohaldata väljasaatmist, kui see on muutunud võimatuks. Seega juhul, kui ilmneb, et väljasaatmisel puudub perspektiiv näiteks vastuvõtva riigi puudumise tõttu, pole võimalik enam isikut väljasaatmiskeskuses kinni pidada, sest Põhiseaduse § 20 lg 2 p 6 lubab vabaduse võtta ainult ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks.

Kui isikut pole võimalik Eestist välja saata, tuleb ta vabastada ja korraldada elamisloa andmine. Käesolevaks ajaks ei ole selgunud, et P.G. väljasaatmisel perspektiiv puudub. Interpol on kinnitanud, et P.G.l on kehtiv sissekirjutus Ivangorodis, aadressil xxxxxxx. P.G. on keeldunud täitmast väljasaatmiseks vajalikke dokumente, väites, et ei soovi Eestist lahkuda ega taotleda Vene Föderatsioonilt sissesõitu. Eelpool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-45-06 punktis 12 leiti, et väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis, sest vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega.

P.G. keeldumist vajalike dokumentide täitmisest ei saa lugeda asjaoluks, mis tingiks tema vabastamise väljasaatmise võimatuse tõttu. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muuhulgas kohane abinõu selleks, et kallutada isikut kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele. Kaasaaitamiskohustuse sellises vormis sätestab VSS § 264 lg 2 p 3. P.G. väidab, et dokumentide täitmisel peaks ta esitama valeandmeid, sest Venemaa ei ole tema kodumaa, kuhu ta soovib naasta ning KMA ja kohus on asunud ebaõigele seisukohale temal Venemaal perekonna olemasolu kohta.

Kohtu arvates ei saa asjaolu, et P.G. ei soovi tegelikult Venemaale lahkuda, lugeda valeandmete esitamiseks vastavas ankeedis. P.G. elas ligi kümme aastat Ivangorodis, omab seal Interpolilt saadud teabe kohaselt kehtivat sissekirjutust, töötas ja soetas pere ning ilmselt on tema sotsiaalsed ja kultuurilised sidemed Vene Föderatsiooniga, kus ta on elanud enamuse aja oma elust, kus elavad tema lähisugulased (ema) ja lapsed, tunduvalt tugevamad kui Eestiga. P.G. emakeeleks on vene keel, eesti keelt ta ei oska. Oma pereelu ja laste kohta on ta ise esitanud andmed Eesti ametivõimudele ja kohtule ning neis andmetes ei ole põhjust kahelda, sest samalaadseid andmeid on ta kohtule esitatud dokumentide kohaselt esitanud ka Vene ametivõimudele.

Arvestades laste olemasolu ning pikaaegseid sotsiaalseid sidemeid Venemaaga, on tõenäoline, et Vene Föderatsioon rahuldab P.G. taotluse elama asumiseks vaatamata sellele, et tal puudub Vene Föderatsiooni kodakondsus. Pelgalt asjaolu, et isikul puudub Vene Föderatsiooni kodakondsus, et tal on olnud probleeme Vene Föderatsioonis elukoha registreerimisega ning et ta ei taha Eestist lahkuda, ei ole asjaolud, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et tema väljasaatmine on muutunud võimatuks. Arvestades isiku pikaajalist viibimist Vene Föderatsioonis ja lähisugulaste olemasolu seal, on suur tõenäosus, et Vene Föderatsiooni näol on isikut vastuvõttev riik olemas.

Asjaolu, et P.G. on asunud nii Eesti kui Vene ametivõimudele varem esitatud väiteid peresidemete olemasolust Vene Föderatsioonis eitama, ei veena kohut tema väljasaatmise võimatuses.

Kohus arvestab proportsionaalsuse hindamisel ka seda, et kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei kesta enam kaua, sest isiku väljasaatmine muutub tõenäoliseks juba lähiajal tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest 1. juunil 2007. a. Nimetatud lepingu art 3 lg 1 p c ja art 23 lg 3 ls 2 kohaselt on Vene Föderatsioon kohustatud tagasi võtma lisaks oma kodanikele ka kodakondsuseta isikud, kes saabusid Euroopa Liidu territooriumile Vene Föderatsioonist.

10. P.G.l puudub riigipiiri ületamist võimaldav dokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates 10. oktoobrist 2006. a on halduskohtu hinnangul proportsionaalne sunnivahend väljasaatmise täideviimise tagamiseks. Seega on KMA taotlus põhjendatud ning halduskohus pikendab P.G.l väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 4. augustini 2007. a.

Villem Lapimaa