3-07-77/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-07-77

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht 01.06.2007.a.; Tallinn

Haldusasja number 3-07-77 Haldusasi

T. H. (avaldaja) kaebus Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirja nr 1414-dm tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 22.05.2007.a.

Menetlusosalised Kaebuse esitaja – T. H., esindaja adv. Aadu Luberg; Vastustaja – Murru Vangla direktor, volitatud esindaja Sven Ranniste RESOLUTSIOON Tühistada Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkiri nr 1414-dm (HKMS § 26 lg 1 p 1);

Mõista Murru Vanglalt menetluskuludena T. H. (sünd. xx.xx.xxxx.a.) kasuks välja 15361 (viisteist tuhat kolmsada kuuskümmend üks) krooni (HKMS § 92 lg 1)

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul apellatsioonkaebuse arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 01.06.2007.a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirjaga nr 1414-dm karistati kaebuse esitajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt väljendus distsipliinirikkumine selles, et avaldaja hoidis 04.09.2006.a. kell 07.15 enda juures keelatud esemeid

- mobiiltelefoni ja 2 Sim-kaarti (t.l. 9-10).

09.01.2007.a. esitas avaldaja Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirja nr 1414-dm peale halduskohtusse kaebuse (t.l. 2-7). Kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus.

Tallinna Halduskohtu 12.01.2007.a. esialgse õiguskaitse määrusega rahuldati avaldaja taotlus ja peatati Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirja nr 1414-dm täitmine (t.l. 27-28).

Tallinna Halduskohtu 04.05.2007.a. määrusega võeti kaebus menetlusse (t.l. 52).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

Murru Vangla direktori 29.12.2006.a. käskkirjaga karistati kaebuse esitajat vangistusseaduse § 67 punkti 1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks.

Käskkirjas heidetakse ette keelatud esemete (mobiiltelefon ja 2 Sim-kaarti) enda juures hoidmist. Avaldajale on alusetult arvatud süüks mobiiltelefoni akulaadija omamine, kuigi käskkirjast nähtub, et see leiti T. H. toast, mitte tema juurest. Käskkirja kohaselt on avaldajal ka üks kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid ei ole näidatud ära, milline. Seda ei saadudki ära näidata, sest kaebuse esitajal ei olnud ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust. See oli veel üks alusetu põhistus rangeima distsiplinaarkaristuse liigi kohaldamisel.

02.10.2006.a. vastuses (t.l. 13) kaitsja päringule teatas Murru Vangla direktor, et seoses 04.09.2006.a. toimunud läbiotsimisega T. H.i suhtes distsiplinaarmenetlust ei algatatud, sest tema seos kambrist leitud esemetega ei ole piisavalt tõendatav. Avaldaja oli õigustatud arvama, et otsus on lõplik ja teda ei süüdistata.

Vangistusseaduse § 64 lg 2 kohaselt oleks pidanud kaebuse esitajat enne seletuse võtmist teavitama distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Ka ei ole käskkirjas näidatud, millisel õiguslikul alusel algatamata jäetud distsiplinaarmenetlus uuesti algatati.

Ebaõige on esitada käskkirjas etteheiteid tuginedes Kaitsepolitseiametile antud ütlustele, sest

T. H.’ile kui kahtlustatavale kriminaalasjas ei selgitatud, et tema ütlusi võib kasutada tema vastu distsiplinaarasjas. Pealegi andis avaldaja Kaitsepolitseiametis ütlusi selle kohta, et ta kasutas teiselt kinnipeetavalt saadud telefoni ja Sim-kaarte.

Kaitsepolitseiametis kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi ei saa vaadeldava distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tõenditena arvesse võtta.

Käskkiri on dateeritud 29.12.2006.a., s.o. 116 päeva peale etteheidetavate esemete leidmist. Vangistusseadusest ei ilmne, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid vangistusseaduse alusel ette nähtud haldusmenetlusele tuli kohaldada haldusmenetluse seaduse sätteid. Kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. Seega on tegemist tähtaja rikkumisega. Avaldaja palub tühistada vaidlustatud käskkirja ning mõista kaebuse esitaja kasuks välja ka menetluskulud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

Kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra punkti 29 alapunkti 1 järgi on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma korraldustele. Vaidlustatud käskkirja alusel karistati avaldajat kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks.

Karistamise põhjuseks oli distsiplinaarsüütegu, mis väljendus selles, et T. H. hoidis enda juures keelatud esemeid (mobiiltelefoni ja 2 sim-kaarti). Mobiiltelefon vanglas lubatud esemete loetellu ei kuulu.

Distsiplinaarmenetluse käigus anti kaebuse esitajale võimalus esitada oma arvamus. Kaebaja seletuse kohaselt ei tea ta keelatud esemest midagi. Samas vastas avaldaja 20.09.2006.a. kahtlustatavana ülekuulamisel, et on kasutanud vanglas mobiiltelefoni. Murru Vangla on seisukohal, et distsiplinaarasjas kogutud tõendid, sealhulgas kaebuse esitaja enese ütlused kinnitavad distsiplinaarsüütegu.

Vastustaja leiab, et kaebaja väited on põhjendamatud. Distsiplinaarkaristuse valik on käskkirjas põhistatud tuginedes varasemale distsipliinirikkumisele ja keelatud esemete hulgale. Kaebuse esitaja, lähtudes tema ütlustest, hoidis enda juures mobiiltelefoni ja 2 simkaarti, kuna mobiiltelefon vajab laadijat. Seetõttu on ilmne, et kaebaja kasutas kambris mobiiltelefoni laadijat. Distsiplinaarkaristuse valik on põhjendatud ja see ei ole ülemäära koormav, sest ei rakendatud kartserikaristuse maksimaalmäära (45 ööpäeva).

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt ei olnud avaldajal 04.09.2006.a. sündmuste ajal kehtivat distsiplinaarkaristust. 26.08.2006.a. pani avaldaja toime distsipliinirikkumise, mille eest määrati talle 16.10.2006.a. distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarmenetluses ei ole piiratud õigust kasutada kriminaalmenetluse raames antud ütlusi.

Avaldaja väidab, et käskkiri on antud välja tähtaja rikkumisega, kuid vastustaja nimetatud seisukohaga ei nõustu. Vangistusseaduses ei olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega kindlaks määratud. Menetlustoimingu tähtaja möödumisele saab tugineda siis, kui seaduses on tähtaeg ja selle möödumisest tulenevad tagajärjed ette nähtud. Aegumise küsimus ei tulene seadusest.

KOHTU PÕHJENDUSED

Käesolevas haldusasjas on vaidlustaud Murru Vangla direktori käskkirja, millega karistati avaldajat kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Seejuures on viidatud vangistusseaduse §

67 punktile 1.

Vangistusseaduse § 67 punktis 1 on sätestatud, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Selles, et mobiiltelefonid ei ole vanglas lubatavad, haldusasjas vaidlust ei ole. Küll aga selgitab kaebuse esitaja, et toas oli neli kinnipeetavat ja need kaks telefoni, mis läbiotsimise käigus leiti, ei kuulunud talle. Avaldaja väitel oli ta kasutanud ühte A. P.’lt saadud mobiiltelefoni, kuid see oli toimunud kunagi varem, paar nädalat enne läbiotsimist ning käskkirjas nimetatud telefonidega ei olevat seost olnud (kohtuistungi protokoll, t.l. 71). Avaldaja tõstatas ka aegumise küsimuse, sest distsiplinaarkaristus määrati ligikaudu 4 kuud pärast läbiotsimise teostamist. Seega tuleb hinnata kõigepealt aegumisega seonduvaid asjaolusid.

Sisuliselt sai vastustaja distsipliininõuete rikkumisest teada 04.09.2006.a. kui toimus läbiotsimine. Ka selles ei saa sisulist vaidlust olla.

Vangistusseadusest ei ilmne, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid eelnimetatud seaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades vangistusseaduse erisusi. Vangistusseaduse § 11 lõigete 5 ja 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul.

Seega võiks eelneva regulatsiooni pinnalt järeldada, et kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. 30-päevane tähtaeg on ka üldine tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse. Ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et vanglas on distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuidagi keerulisem, pigem peaks olema see vastupidi.

Käesolevaks ajaks on vangistusseadust täiendatud ja eelnimetatud seaduse § 64 lg 41 kohaselt võib nüüd määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Antud juhul oleks olnud distsiplinaarkaristus aegunud ka lähtuvalt eelnimetatud regulatsioonist, sest karistuse määramisel tuli arvestada rikkumisest teadasaamise päeva ning karistuse määramise ajaks oli sellest peaaegu neli kuud möödas. Murru Vangla oli mobiiltelefoni või mobiiltelefonide võimalikust olemasolust teadlik juba 04.09.2006.a. Vastustaja oli teadlik ka sellest, et need võisid kuuluda või et neid võis kasutada kaebuse esitaja. Seega oleks olnud võimalik distsiplinaarmenetlus koheselt läbi viia ja olenevalt asjaoludest määrata vastav(ad) distsiplinaarkaristus(ed). Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, mis võis takistada distsiplinaarkaristuse määramist tavapärase tähtaja raames peale 20. septembrit 2006.a., kui kaebuse esitaja kahtlustatavana üle kuulati. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ei saa seada sõltuvusse üksnes sellest, kas distsiplinaarmenetluse läbiviijale edastatakse ülekuulamisega seonduvat ja muud asjassepuutuvat materjali või mitte. Ilmselt oleks vastustajal olnud võimalik astuda ka omapoolseid samme, et saada vajalikku materjali ning distsiplinaarmenetlus tähtaegselt läbi viia.

Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et 2006. aastal kehtinud redaktsiooni kohaselt ei oleks pidanud distsiplinaarkaristust enam määrama, kui üldine ühekuuline tähtaeg oli mitmekordselt ületatud, kuid olenemata tähtaegsuse küsimusest väljenduvad puudused veel ka selles, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, millise mobiiltelefoni kambris hoidmise eest on avaldajat karistatud. T. H. on võtnud ühe mobiiltelefoni kasutamise omaks, kuid mitte nende telefonide kasutamist, mis leiti läbiotsimise käigus. Samas ei nähtu vaidlustatavast käskkirjast, et avaldajat oleks karistatud mobiiltelefoni varasema kasutamise eest. Vaidlustatud käskkiri seostub 04.09.2006.a. teostatud läbiotsimisega.

Distsiplinaarmenetluse materjal on minimaalne, see koosneb vastavast protokollist, inspektorkontaktisiku 28.12.2006.a. ettekandest, milles on viidatud 04.09.2006.a. toimunud läbiotsimisele, avaldaja 01.11.2006.a. seletuskirjast ning paarirealisest väljavõttest avaldaja ülekuulamisest kahtlustatavana (t.l. 42-45). Kui lähtuda sellest, et vastustaja ei teadnud võimalikust distsipliinirikkumisest enne kahtlustavana ülekuulamise protokollist vastava väljavõtte saamist, siis ei ole see kooskõlas distsiplinaarmenetluse materjali juures oleva 01.11.2006.a. seletuskirjaga. Kui aga lähtuda näiteks sellest, et distsiplinaarmenetlust ei alustatud mitte 04.09.2006.a., vaid 01.11.2006.a., siis määrati distsiplinaarkaristus ligikaudu kaks kuud hiljem.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb avaldaja kaebus rahuldada ning vaidlustatud käskkiri tühistada. Kaebuse esitaja on taotlenud ka menetluskulude väljamõistmist 15 361 (viisteist tuhat kolmsada kuuskümmend üks) krooni suuruses summas (t.l. 66-69). Vastustaja pidas õigusabi põhjendatuks mitte 9 tunni-, vaid 6-7 tunni ulatuses. Menetluskulusid ei saa põhjendamatuks pidada. Siinkohal ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et üheksa tunni asemel oleks pidanud kuluma kindlasti paar tundi vähem ning lähtuda tuleb avaldaja esindaja poolt esitatud nimekirjast ja selles näidatud tundide arvust. Kohus leiab, et kulud on põhjendatud ja lähtuvalt kohtukulude nimekirjast tuleb mõista vastustajalt avaldaja kasuks välja 15361 krooni. Nimetatud summas sisaldub ka riigilõiv.

Enno Loonurm Kohtunik