3-07-598/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-598

Haldusasi

M.L.’e

ja

E.K.’i

kaebused

teenistusest

vabastamise

ebaseaduslikuks tunnistamise, teenistusest vabastamise aluse

muutmise ning teenistusest vabastamisega seotud hüvitiste

nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 09. mail 2007

Menetlusosalised

Kaebaja M.L.;

Kaebaja E.K.;

Kaebajate esindaja Tambet Toomela;

Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet;

Vastustaja esindajad Liisa Surva ja Merlin Suurna.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebused osaliselt;

2. Tunnistada ATS § 135 lg 1 alusel E.K.’i teenistusest vabastamine seadusevastaseks;

3. Mõista E.K.’i kasuks ATS § 135 lg 2 alusel välja hüvitis 22 380 (kakskümmend kaks tuhat

kolmsada kaheksakümmend) krooni;

4. Tunnistada ATS § 135 lg 1 alusel M.L.’e teenistusest vabastamine seadusevastaseks;

5. Mõista M.L.’e kasuks ATS § 135 lg 2 alusel välja hüvitis 22 380 (kakskümmend kaks tuhat

kolmsada kaheksakümmend) krooni;

6. Jätta asja lahendamisel kohaldamata ATS § 120 lg 1;

7. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ATS § 120, § 130 lõige 1, osas, milles see

puudutab vanuse tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamist; § 131 lõige 3 osas, milles see

puudutab hüvitist teenistusest vabastamisel vanuse tõttu ning § 133 lõiked 1 ja 3 osas,

milles need puudutavad teenistusest vabastamise aja piiranguid teenistusest vabastamise korral

2

vanuse tõttu;

8. Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt E.K.’i kasuks välja menetluskulud 3209 (kolm

tuhat kakssada üheksa) krooni;

9. Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt M.L.’e kasuks välja menetluskulud 3209 (kolm

tuhat kakssada üheksa) krooni;

10. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele ja Riigikohtule.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud

õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras

tehtud lahendi kuulutamisest arvates esitada apellatsioonkaebus

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. E.K. ja M.L. on esitanud Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad nende teenistusest

vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning teenistusest

vabastamisega seotud hüvitiste väljamõistmist. Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.

2. Kaebaja E.K. töötas Kodakondsus- ja Migratsiooniametis (edaspidi KMA) alates 03.05.1994. Alates

01.07.2000 töötas ta välismaalaste dokumenteerimise osakonna (edaspidi VDO) menetlusbüroo

peaspetsialistina.

3. Kaebaja M.L. töötas KMA-s alates 01.06.1992. Alates 01.07.2000 töötas ta välismaalaste

dokumenteerimise osakonna VDO menetlusbüroo peaspetsialistina.

4. Kaebajate teenistuskäik KMA-s on olnud tulemuslik ja sellega on kaasnenud korduvad kiitused ning

premeerimised. Kaebajad vabastati KMA peadirektori 23.03.2007 käskkirjaga nr 233-p ja käskkirjaga nr

234-p ATS § 120 lõike 1 alusel teenistusest oma vanuse tõttu alates 01.04.2007.

5. Kaebajad leiavad esmalt, et teenistusest vabastamine ATS § 120 lg 1 alusel oli näiline ning kaebuse

esitajad tulnuks vabastada hoopis koondamise tõttu. Seda seisukohta põhjendavad kaebuse esitajad

järgmiselt.

6. KMA põhimääruse muutmise eelnõust ja 09.03.2007 seletuskirjast nr 2-04/12117 ilmneb, et kaebajate

teenistusest vabastamise tegelikuks põhjuseks oli KMA-s toimuv ümberkorraldusprotsess. Tegemist oli

ametiasutuse reorganiseerimisega ATS § 115 lg 2 mõistes. Reorganiseerimist tuleb mõista kui mistahes

muudatust ametiasutuse korralduses, mille käigus soovitakse kujundada ümber senist asutuse struktuuri ja

millega võib kaasneda teatud teenistujatega teenistussuhte lõpetamine. Kaebajate teenistussuhte lõpetamine

seondub otseselt asutusesiseste ümberkorralduste ehk reorganiseerimisega. Juba pikema perioodi vältel on

töökoormus VDO-s võrreldes Euroopa Liiduga liitumiseelsele perioodile aina vähenenud ning KMA ei leia

kõigile ametnikele piisavalt rakendust. Reorganiseerimisega ja uute osakondade moodustamisega soovitigi

muuhulgas lahendada see probleem ning vältida seejuures kõrgete koondamishüvitiste maksmist.

7. Arvestades, et uutes ja moodustatavates KMA struktuuriüksustes ei nähtud VDO ametnikke enam

jätkavat endise suurusega koosseisus ning reorganiseerimisega otsustati töökoormuse normaliseerimiseks

vabastada ametnikke, tulnuks kaebajad ATS § 115 lõike 2 ja § 116 lõike 1 alusel koondada. Tähtsust ei oma

siin asjaolu, et KMA otsustas kõigi eksitamiseks väita seletuskirjas seda, et ametikohtade arv jääb samaks,

sest Riigikohus on 07.04.2005 lahendis nr 3-3-1-5-05 nentinud, et ATS § 116 lõike 1 kohaldamise osas ei

oma tähendust, kas ametikohtade arv ametiasutuses reaalselt väheneb või mitte. Näiliselt ametikohtade arvu

samaks jätmine on vaid pettemanööver vältimaks vallandatavate ametnike koondamishüvitiste nõudeid.

3

Tagamaks asutuse reorganiseerimise lõplikku eesmärki – ümberjaotatud pädevusega ja mõistliku

töökoormusega uute osakondade moodustamist – tuli vabaneda üleliigsetest ametnikest ning selleks

kasutati kulukast koondamisest odavamaid meetodeid.

8. Juhuks, kui kohus ei nõustu kaebuse esitajate eeltoodud käsitlusega, taotlesid kaebuse esitajad

alternatiivselt, et kohus tunnistaks ATS § 120 lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätaks selle

kohaldamata ning sel alusel tunnistaks kaebajate teenistusest vabastamise seadusevastaseks. Kaebajad

märgivad, et Riigikohtu üldkogu on oma 10.12.2003 otsuses nr 3-3-1-47-03 konstateerinud, et PS-iga

vastuolus oleval regulatsioonil põhinev haldusakt on samuti PS-iga vastuolus. ATS § 120 lg 1

põhiseadusevastasust põhjendasid kaebuse esitajad järgmiselt.

9. ATS § 120 lõige 1 omab haldusasjas otsustavat tähtsust, sest reguleerib vaatlusalust suhet ning on seega

asjassepuutuv norm.

10. ATS § 120 lõige 1 rikub kaebaja õigust PS § 19 lõikes 1 sätestatud vabale eneseteostusele ning PS § 12

lõikest 1 tulenevat eakate diskrimineerimise keeldu. PS §-st 19 tulenevalt peab olema õigus teenida endale

elatist temale meeldival ja sobival töökohal sõltumata asjaoludest, mis ei oma puutumust tema töö- või

ametikohaga.

11. ATS § 120 lõikega 1 analoogne norm sisaldus kuni 04.03.2006 ka töölepingu seaduses (edaspidi TLS): §

86 punkt 10 ja § 108. Riigikogu tühistas selle, sest üksmeelselt peeti seda PS-iga konfliktis olevaks. Samal

arvamusel oli õiguskantsler, kes leidis Riigikogu liikme Kadi Pärnitsa arupärimisele vastates, et töötajatele

kõrgetasemeline vallandamiskaitse eesmärgist kantuna on tööandjal lubatud töötajat töölt vabastada üksnes

juhul, kui see on õigustatud kaalukate töötajast tulenevate sisuliste põhjustega (nt oskuste, tervise,

mittevastavus töökohale seatud nõuetele, töötaja ebalojaalsus) või ettevõtja majanduslikust seisust

tulenevate põhjusega (nt konkreetse töökoha kadumine, ettevõtte likvideerimine). 65-aastastel ja

vanematel pensioniks õigustatud töötajatel aga kõrgendatud vallandamiskaitset, mis lubab isikuid ainult

kaalukatel sisulistel põhjustel töölt vabastada, ei ole. 65-aastaseks saanuid saab vabastada vaid vanuse kui

formaalse kriteeriumi alusel.

12. Õiguskantsleri väljendatud seisukohad kehtivad ka avaliku teenistuse kontekstis. Ka avalikus teenistuses

on ATS § 120 lõike 1 kohaselt võetud 65 aastat vanaks saanud ametnikelt kõrge vallandamiskaitse ning

eakaid ametnikke saab vabastada üksnes nende kõrge ea tõttu. Kui inimene ei saa ainult seetõttu, et on

ületanud teatud vanuseläve, töötada enam talle meelepärasel ja sobival ametikohal, kujutab see endast

intensiivset PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostusõiguse riivet ning paneb eaka üksnes oma vanuse

tõttu teiste noorematega ebavõrdsesse seisu. Ka Riigikogu 09.01.2007 istungi stenogrammist nähtub, et

õiguskantsler peab ATS §-i 120 PS-ga vastuolus olevaks ja palub seaduse viia PS-ga kooskõlla.

13. ATS § 120 lõikel 1 puudub mõistlik ja legitiimne eesmärk, mis õigustaks eakate õiguste piiramist ainult

vanuse kriteeriumi alusel. ATS § 120 lõige 1 on ebaloogiline ja mõistusevastane säte.

14. PS § 12 lõike 1 lause 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse ja näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed.

PS § 12 lõike 1 lause 2 järgi ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,

usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ning sotsiaalse seisundi või muude

asjaolude tõttu. Üldise võrdsuspõhiõiguse kaitsealasse kuulub kindlasti õigus mitte olla koheldud

ebavõrdselt vanuse tõttu. Võrdset kohtlemist teenistus-ja töösuhetes nõuavad lisaks PS-le ka 25.06.1958

Genfis vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva

konventsiooni nr 111 (jõustus Eesti Vabariigi osas 17.08.2006) ning Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi

2000/78/EÜ sätted. Faktiliselt ei esine eakatel ja ametikohale vastavatel ametnikel võrreldes nooremate

kolleegidega mingeid erisusi peale nende kõrge vanuse. Seega on vanurid ja nende nooremad kolleegid

siinkohal diferentseerimise seisukohalt võrreldavas olukorras.

4

Enam kui 65-aastaseid eakaid ametnikke koheldakse ATS 120 lõike 1 kohaselt teistest ametnikest erinevalt,

sest nad on selle sätte alusel välistatud kõrgendatud vallandamiskaitse alt ning neid võib vabastada ametist

üksnes vanuse kui formaalkriteeriumi alusel. Seega on tegemist vanurite PS § 12 lõikes 1 sätestatud riivega.

15. Ebavõrdne kohtlemine seadusloomes on põhjendatud, kui selleks esineb mõistlik ja asjakohane põhjus.

Selline põhjus antud juhul aga puudub. Arukad, kogenud ja töökad vanad inimesed on tööjõuturul suur

väärtus, mida riigil tuleb hinnata, vanusepiirangu nõuet on taunitud nii Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu

kui ka ILO poolt, Maailma Tervise-hoiuorganisatsioon (WHO) selgelt deklareerinud, et töölt (sh

teenistusest) vabastamisel tuleks lähtuda mitte töötaja vanusest, vaid tema töövõimest. Sotsiaalsed uuringud

on tõestanud, et vanemaealistel töötajatel on noorematega võrreldes samaväärne töövõime ning puuduvad

igasugused tõsiseltvõetavad empiirilised andmed bioloogilise ja psühholoogilise vananemise ja madalama

töötootlikkuse vahel.

16. Tuginedes ATS § 135 lõikele 2 ning loobudes sama paragrahvi 1. lõikes antud teenistusse ennistamise

nõudest, taotlevad kaebuse esitajad ühtlasi ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest kuue kuu ametipalga

suuruse hüvituse väljamõistmist. Kaebajad rõhutavad viitega Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-45-00, et ATS

§ 135 lõige 2 sätestab hüvituse maksmise kohustuse, mille kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks seadus

ei näe ette erijuhtusid ja mille kohaldamine ei sõltu sellest, kas vabastamisega kaasnes palga kaotamine või

mitte.

17. Samuti taotlesid kaebuse esitajad ATS § 135 lõikele 1 tuginedes teenistusest vabastamise aluse muutmist

selliselt, et aluseks oleks ATS § 116 lg 1. Kaebustes leitakse, et vastustaja väljendas ATS § 120 lõike 1

kohaselt teenistussuhet lõpetades selget soovi lõpetada kaebajaga loodud pikaajaline teenistussuhe. Kuivõrd

muid teenistussuhte lõpetamise aluseid peale teenistuse ümberkorraldamise käesoleval juhul ei esine, tuleb

kaebaja teenistussuhe lugeda lõpetatuks koondamise tõttu.

18. Ka taotlesid kaebuse esitajad, et kohus mõistaks vastustajalt nende kasuks välja ATS § 116 lg 1

alusel teenistussuhte lõpetamisega kaasneva hüvituse vastavalt ATS § 131 lõike 1 punktile 4 ehk 12 kuu

ametipalga ulatuses, kuivõrd kaebajatel on avaliku teenistuse staaži rohkem kui kümme aastat.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

19. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja

leiab, et kaebajate teenistusest vabastamine on õiguspärane ning põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

20. Kaebajad vabastati õiguspäraselt kehtiva ATS § 120 lõike 1 alusel. Ametnike teenistusest vabastamisel

lähtus haldusorgan seadustest tulenevatest nõuetest. KMA täitis korrektselt ka ATS § 130 lõikest 1 tuleneva

etteteatamiskohustuse ning andis kaebuse esitajatele HMS § 40 lõikest 1 tuleneva ärakuulamisõiguse.

21. Põhjendamatu on kaebajate seisukoht, et KMA käitumine ametnike teenistusest vabastamisel oli

eksitav. E.K. ja M.L. on KMA-le 23.02.2007 edastatud avaldustes kinnitanud, et said kätte teate teenistusest

vabastamise kohta 21.02.2007 ja mõlemad ametnikud märkisid, et vajavad aega teenistusest vabastamise üle

järelemõtlemiseks. Samuti pidasid kaebajad võimalikuks vastuväidete esitamist hiljem kui teenistusest

vabastamise teates oli märgitud. Lubatud vastuväiteid või teadet nende puudumisest kaebajad aga ei

esitanud.

22. Ametnike teenistusest vabastamine oli seaduslik. Haldusorgan ei ole ametnike teenistusest vabastamisel

asjaolusid ebaõigesti hinnanud ja seega ei olnud E.K.i ja M.L.e teenistusest vabastamisel tegemist

koondamisega. Kaebuses on õigesti märgitud, et ametnike teenistusest vabastamise aluseks oli üksnes

kaebajate vanus. Seega jättis haldusorgan õiguspäraselt kohaldamata ATS § 115 lg 2 ja § 116 lg 1.

5

23. Riigikohtu 31.01.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-99 on kohus märkinud, et ATS § 135 lõikes 2

ette nähtud hüvituse maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni

iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Seega

võib eeltoodud kohtu seisukohast järeldada, et teenistusest vabastamine on ebaseaduslik sel juhul, kui

ametiasutus on ametniku vabastamisel jätnud seaduses sätestatu täitmata või ei ole täitnud seadust nõutud

viisil.

24. Asjaolu, et Riigikogu istungil on arutatud ATS-i muutmise seaduse eelnõud, ei tähenda, et KMA-l

puudub õigus kehtiva seaduse rakendamiseks. Kuigi õiguskantsler on andnud hinnangu ATS-is sisalduvate

sätete PS-le mittevastavuse osas, ei ole käesolevas asjas vaidlustatud akti andmise aluseks olevaid

õigusnorme kehtetuks tunnistatud, samuti ei ole teada, kas ATS muudetakse ja mis ulatuses vastavad

muudatused sisse viiakse. Seega on ATS § 120 lõike 1 näol tegemist kehtiva õigusnormiga ning KMA-l oli

õigus ametnike vabastamisel eeltoodud sättest lähtuda.

25. Kaebajate taotlus muuta teenistusest vabastamist alust ning asjaolu, et isikud on kaebuse kohaselt

loobunud tööle ennistamisest, annab põhjuse järeldada, et E.K.i ja M.L.e eesmärk ei ole vaidlustada

teenistusest vabastamist, vaid nad soovivad teenistusest vabastamise eest soodsamat hüvitust.

26. Nõue muuta teenistusest vabastamise alust, asendades haldusaktis märgitud ATS § 120 lõike 1

koondamisega ATS § 116 lõikest 1 tulenevalt, on põhjendamatu. KMA põhimääruse muutmise eelnõu ei

olnud kaebajate teenistusest vabastamise menetluse alustamise hetkeks Siseministrile kinnitamiseks esitatud,

samuti ei ole muudatused käesolevaks hetkeks kinnitatud ega jõustunud. KMA on teinud ettepaneku

struktuurimuudatusteks ja pädevuste korrastamiseks, kuid eeltoodu ei ole veel kinnitatud ega jõustunud

ning samuti ei hõlma endas ametikohtade vähendamist ega teenistuse ümberkorraldamist VDO

menetlusbüroos. Seetõttu ei olnud planeeritav struktuurimuudatus KMA-s E.K.i ja M.L.e teenistusest

vabastamise aluseks. Kuigi muudatustest tuleneb osade KMA struktuuriüksuste ametnike ametinimetuste

muutus või üleviimine teisele ametikohale ametniku nõusolekul, ei ole VDO menetlusbüroos tegemist

koondamisega ATS § 116 lõike 1 mõttes. Planeeritavast struktuurimuudatusest ei tulene haldusorganil

vajadust osa ametnikest koondada, mistõttu puudub ATS § 116 lõike 1 kohaldamiseks vajalik

koondamissituatsioon. Kaebajate väide, et KMA uutes ja moodustatavates struktuuriüksustes ei nähtud

VDO ametnikke enam jätkavat endise suurusega koosseisus, on alusetu ja põhjendamata. Põhjendamatu

on kaebajate nõutud hüvitis ATS § 131 lg 1 1 p 4 alusel. Selle hüvitise saamiseks peab olema tuvastatud nii

koondamissituatsioon kui ka asjaolu, et teenistusest vabastamine oli ebaseaduslik. Antud juhul vabastati

kaebajad aga vanuse, mitte koondamise tõttu.

27. Viimaks on hüvitise nõue põhjendamatu sedavõrd, et ATS § 131 lõikest 3 tulenevalt on ametnikele juba

makstud teenistusest vabastamisel vanuse tõttu hüvitus kolme kuu ametipalga ulatuses.

JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT

28. Kohus küsis HKMS § 14 lg 3 p 3 ning sama paragrahvi lõike 4 alusel Justiitsministeeriumilt seisukohta

ATS § 120 lõike 1 alusel vanuse tõttu teenistusest vabastamise põhiseadusele vastavuse küsimuses.

Justiitsministeeriumi vastuse kohaselt on Justiitsministeerium jätnud kooskõlastamata ATS-i muutmise

seaduse eelnõu (935 SE), mille eesmärgiks oli vanuse tõttu vabastamist käsitlevad sätted seaduses kehtetuks

tunnistada. Nimelt on Justiitsministeerium seisukohal, et avalikus teenistuses 65-aasta vanusepiirangu

kaotamine ei ole põhjendatud. Kuivõrd avalikus teenistuses on suurendatud vanaduspensionid, siis on huvi

ametisse jäämiseks väiksem. Teenistusest vabastamisel vanuse tõttu makstakse ametnikule hüvitisena kolme

kuu ametipalk. Teenistusest vabastamine vanuse tõttu ei ole imperatiivne norm ega üldreegel, vaid

võimalus, ning siinkohal tuleb rõhutada, et see on võimalik ainult juhul, kui see on asutuse juhi hinnangul

avaliku teenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik.

6

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

29. Kohus, kaalunud poolte seisukohti ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebused tuleb

rahuldada osaliselt. Kaebuse esitajate teenistusest vabastamine tuleb tunnistada seadusevastaseks, jättes

põhiseadusega vastuolus olevatena kohaldamata ATS §-i 120. Põhiseaduslikkuse järelevalve tuleb algatada

ATS § 120, § 130 lõike 1 (osas, milles see puudutab vanuse tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamist),

§ 131 lõike 3 (osas, milles see puudutab hüvitist teenistusest vabastamisel vanuse tõttu) ning § 133 lõigete 1

ja 3 (osas, milles need puudutavad teenistusest vabastamise aja piiranguid teenistusest vabastamise korral

vanuse tõttu) (edaspidi ATS § 120 ja seonduvad sätted) osas. Samuti tuleb kaebuse esitajate kasuks mõista

välja ATS § 135 lõikes 2 sätestatud hüvitis. Rahuldamata tuleb aga jätta kaebuse esitajate nõuded muuta

teenistusest vabastamise alust ning lugeda kaebuse esitajad vabastatuks koondamise tõttu ning samuti tuleb

rahuldamata jätta nõuded koondamishüvitiste väljamõistmiseks. Kohtu põhjendused on järgmised.

30. Kaebuse esitajad on enda teenistusest vabastamise seadusevastasust põhjendanud esiteks sellega, et

nende vanuse tõttu vabastamine oli näilik ning teenistussuhte lõpetamise tegelikuks ajendiks oli asutuse töö

ümberkorraldamine, mistõttu oleks tulnud kaebuse esitajad vabastada teenistusest koondamise tõttu.

Üksnes juhuks kui kohus selle põhjendusega ei nõustu, on kaebuse esitajad teenistussuhte lõpetamise

seadusevastasuse alternatiivse põhjendusena toonud välja ATS § 120 ning seonduvate sätete vastuolu

põhiseadusega. Küsimusele, kas kaebuse esitajate teenistusest vabastamine oleks seadusevastane ATS § 120

ja seonduvate sätete põhiseaduspärasuse ja kohaldatavuse korral, tuleb kohtu hinnangul vastata eitavalt.

Nimelt sätestatakse ATS § 120 lõikes 1 võimalus vabastada 65-aastaseks saanud ametnik teenistusest

vanuse tõttu. Nimetatud teenistusest vabastamise aluse kohaldamise ainsaks eelduseks on ametniku 65-

aasta vanusepiiri saabumine. Ehkki sättes on haldusele jäetud kaalutlusruum, kas sellist konkreetset

teenistusest vabastamise alust konkreetse ametniku suhtes kohaldada või mitte, ei tulene sellest sättest

mingil moel, et 65-aastast või vanemat ametnikku ei tohiks vanuse tõttu teenistusest vabastada juhul, kui

asjaoludest tulenevalt esineks ka mõni muu teenistusest vabastamise alus.

31. Samuti ei tulene kohtu hinnangul ATS teenistusest vabastamise regulatsiooni üldisest loogikast seda, et

mitme vabastamise aluse eelduseks olevate asjaolude esinemise korral peaks haldusorgan valima vabastatava

ametniku jaoks rahaliselt või muul põhjusel kõige soodsama vabastamise viisi või et vabastamise aluste

võimaliku paljususe korral oleks teenistusest vabastamise aluse valimise õigus vabastataval ametnikul endal.

Ainsana on ametnikul võimalik talle mittemeelepärase teenistussuhte lõpetamise aluse kohaldamise

vältimiseks taotleda enda teenistusest vabastamist omal soovil ATS § 114 lg 1 alusel.

32. Seetõttu leiab kohus, et juhul kui ATS § 120 ning sellega seotud sätted käesolevas vaidluses

kohaldamisele kuuluvad, ei saaks kaebuse esitajate teenistusest vabastamist seadusevastaseks tunnistada

isegi juhul, kui kohus tuvastaks, et KMA-s toimusid struktuurimuudatused, millega tegelikkuses kaasnes

koondamissituatsioon ametikohtade arvu vähenemise või mõnede konkreetse funktsiooni, ülesannete ja

vastutusega ametikohtade kadumise tõttu. Sestap ei pea kohus siinkohal vajalikuks asuda

koondamissituatsiooni esinemist ning kaebuses viidatud struktuurimuudatuste mõju kontrollima.

33. Järgnevalt analüüsib kohus ATS §-i 120 lõike 1 asjassepuutuvust, siis kaebajate põhiõiguste rikkumist

ning seejärel ATS § 120 ja seonduvate sätete kooskõla põhiseadusega.

7

Kohaldatavad õigusnormid ning ATS § 120, § 130 lõike 1, § 131 lõike 3, § 133 lõike 1 ja 3 asjassepuutuvus

34. PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mistahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. PS § 15 lõikest 2

ning HKMS § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega

vastuolus oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või

määruse Riigikohtule, millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.

Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle

asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus määratlenud selliselt, et vaidlustatud säte on

asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte

põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu

28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02).

35. Käesolevas asjas on kaebuse esitajad taotlenud järgmise sätte kohaldamata jätmist:

ATS § 120 lg 1: „Ametniku võib vabastada teenistusest vanuse tõttu, kui ta on saanud 65-aastaseks.“

Kaebaja on viidanud asjaolule, et nimetatud sättega seonduvad otseselt järgmised ATS sätted:

ATS § 120 lg 2: „Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel vabastamise dokumendis

märgitud päevast arvates.“;

ATS § 130 lg 1: „[...] vanuse tõttu teenistusest vabastamisel teatatakse ametnikule kirjalikult ette

vähemalt üks kuu.“;

ATS § 131 lg 3: „Teenistusest vabastamisel vanuse [...] tõttu makstakse ametnikule hüvitusena kolme

kuu ametipalk.“;

ATS § 133 lg 1: „Ametnikku ei või [...] vanuse tõttu [...] vabastada ajal, mil teenistussuhe on peatunud

mõnel käesoleva seaduse § 108 punktides 2-10 sätestatud alustel“;

ATS § 133 lg 3: „Ametniku, kes on seaduse või Vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud korras valitud

teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks, võib vabastada teenistusest

[...] vanuse [...] tõttu [...] tema esindajaks olemise ajal ja ühe aasta jooksul pärast seda ainult ametiasutuse

asukohta tööinspektori nõusolekul.“

36. ATS § 120 lõige 1 omab haldusasjas otsustavat tähtsust, sest selles sätestatu on olnud kaebuse esitajate

teenistussuhte lõpetamise aluseks. Eespool esitatud põhjendustele tuginedes tuleks ATS § 120 lg 1

põhiseadusele vastavuse korral jätta kaebuses esitatud teenistusest vabastamise seadusevastaseks

tunnistamise nõue ning seega kogu kaebus rahuldamata. Seevastu sama normi põhiseadusvastasuse korral

tuleb asuda seiskohale, et kaebuse esitajad on teenistusest vabastatud õigusliku aluseta ning vähemalt

teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise nõue tuleks rahuldada. Seega on ATS § 120 lõige 1

käesolevas vaidluses asjassepuutuv.

37. Viidates õigusselguse põhimõttele, nentis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

13.02.2007 lahendis nr 3-4-1-16-06, et tagamaks kindlust kehtiva õiguskorra suhtes tuleb

asjassepuutuvateks lugeda ka sellised õigusnormid, mis omavad vaidlustatud normidega lahutamatut ja

individuaalset seost, sest vastasel juhul võivad need seaduse lugejat eksitada. Käesoleval juhul on ATS § 120

lõikega 1 seonduvateks normideks ATS § 120 lõige 2, mis puudutab vanuse tõttu ametist vabastamise

ajahetke, ATS § 130 lõige 1 osas, mis puudutab vanuse tõttu ametist vabastamisest etteteatamist, ATS § 131

lõige 3 osas, mis puudutab vanuse põhjusel teenistusest vabastamisel kolme kuu ametipalga suuruse

hüvituse maksmist, ATS § 133 lõiked 1 ja 3 osas, mis puudutavad vanuse tõttu teenistusest vabastamise

ajalisi piiranguid. Niisiis tuleb ka kõiki eelloetletud norme käsitleda käesolevas vaidluses asjassepuutuvatena.

8

Põhiõiguste riive

38. Kaebajad on kohtule esitanud taotluse tunnistada ATS § 120 ja seonduvad sätted vastuolus olevaks PS

§ 12 lõikega 1 ja § 19 lõikega 1. PS § 12 lõige 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi

diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude

veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 19 lõige 1 sätestab, et

igaühel on õigus vabale eneseteostusele.

39. Vastavalt PS §-le 3 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste

alusel. Õigusriigi põhimõtte sätestab PS § 10. Põhiseaduse § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse

kaitsele. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest tuleneb

ka õiguskindluse põhimõte ning sellele tuginemise võimalus kaebuse esitamisel. Kui kaebajad on vabastatud

teenistusest põhiseadusega vastuolus oleva normi alusel välja antud haldusaktidega, on selliste haldusaktide

andmisega rikutud kaebajate õigust õiguskindlusele, kaitsele riigi omavoli vastu, võrdsuspõhiõigust ja õigust

vabale eneseteostusele.

ATS § 120, § 130 lõike 1, § 131 lõike 3, § 133 lõike 1 ja 3 põhiseaduslikkuse kontroll

40. PS § 19 lõikes 1 nimetatud põhiõigust peetakse nii üldiseks vabadusõiguseks kui ka üldiseks

isiksusõiguseks. PS § 19 lõike 1 kaitsealasse kuulub õigus teenida endale elatist isikule meeldival ja sobival

töökohal. ATS § 120 lõikega 1 analoogne norm sisaldus kuni 04.03.2006 ka TLS-s: § 86 punkt 10 ja § 108.

Riigikogu muutis TLS-i ja tunnistas TLS vastavad sätted kehtetuks. Õiguskantsler avaldas Riigikogule

arvamust, et üldiselt on seadusandja pidanud vajalikuks tagada töötajatele kõrgetasemeline

vallandamiskaitse, millisest eesmärgist kantuna on tööandjal lubatud töötajat töölt vabastada üksnes juhul,

kui see on õigustatud kaalukate töötajast tulenevate sisuliste põhjustega (nt oskused, tervis, mittevastavus

töökohale seatud nõuetele, töötaja ebalojaalsus) või ettevõtja majanduslikust seisust tulenevate põhjusega

(nt konkreetse töökoha kadumine, ettevõtte likvideerimine). 65-aastastel ja vanematel pensioniks õigustatud

töötajatel aga kõrgendatud vallandamiskaitset, mis lubab isikuid ainult kaalukatel sisulistel põhjustel töölt

vabastada, ei ole. 65-aastaseks saanuid saab vabastada vaid vanuse kui formaalse kriteeriumi alusel.

41. Kohus nõustub õiguskantsleri eelkirjeldatud seisukohaga ning leiab, et samamoodi tuleb läheneda

vanuse tõttu teenistusest vabastamist puudutavatele ATS sätetele. Ka avalikus teenistuses on ATS § 120

lõike 1 kohaselt võetud 65-aastaseks saanud ametnikelt kõrge vallandamiskaitse ning eakaid ametnikke saab

vabastada üksnes nende kõrge ea tõttu. Kui inimene ei saa ainult seetõttu, et on ületanud teatud vanuseläve,

töötada enam talle meelepärasel ja sobival ametikohal, kujutab see endast intensiivset PS § 19 lõikes 1

sätestatud vaba eneseteostusõiguse riivet.

42. Nimetatud PS sättest tulenev vabaduspõhiõigus ei ole aga piiramatu ning selle kohta kehtiv

seadusreservatsioon tuleneb PS § 19 lõikest 2, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste

kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima

seadust. PS § 19 lõiget 2 tuleb seega mõista ühtlasi kui seadusandjale adresseeritud volitust piirata üldist

vabadusõigust seadusega (vt. Truuväli, E.-J. jt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne;

Juura, Õigusteabe AS 2002, lk.159). PS § 11 teise lause kohaselt peavad aga ka seadusereservatsiooniga

põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja

vabaduste olemust. Seega saaks ATS § 120 lõikest 1 tulenevat üldise eneseteostuse õiguse piirang olla

õigustatud juhul, kui see oleks demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kohtu hinnangul sellist vajadust aga ei

esine: võimalus lõpetada teenistussuhe teatud vanusesse jõudnud isikutega üksnes nende ea tõttu, ei teeni

demokraatliku ühiskonnakorralduse eesmärke ning ATS § 120 lõikes 1 sätestatud teenistussuhte lõpetamise

aluse puudumisel ei kannaks demokraatlik ühiskonnakorraldus mingisugust arvestatavat kahju.

9

43. Teenistusvanuse ülempiir või teistest ealt nooremate ametnikega võrreldes madalam vallandamiskaitse

võib olla vajalik teatud teenistusliikide puhul, nagu näiteks mõned eriteenistused, mille puhul võivad

ametniku vanusest tingitud eripärad osutuda ohtlikuks. Seetõttu on vajalik seaduses sätestada võimalus

vabastada sellisel ametikohal töötav ametnik teenistusest teatud ea saabumisel, et mitte riskida nende

ohtude realiseerumisega. Teisisõnu, et mitte jääda ootama sündmust, mis annaks aluse vabastada ametnik

teenistusest mõnel muul alusel (eelkõige ametikohale mittesobivuse tõttu). Küll aga ei õigusta ennast

sarnaselt kehtestatud üldine piirang.

44. PS § 12 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Sama paragrahvi teise lause kohaselt on

keelatud diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või

muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Selliseks muuks

asjaoluks võib olla ka isiku vanus ning seega tuleneb PS §-st 12 keeld kohelda isikut teistega võrreldes

ebavõrdsel üksnes isiku vanuse tõttu, kui selleks ei ole mõistlikku ning ebavõrdse kohtlemise tulemusena

isikule langeva õiguse või vabaduse piirangut arvestades proportsionaalset põhjust. Kohus leiab, et ATS §

120 lg 1 paneb eaka üksnes oma vanuse tõttu noorematega ebavõrdsesse seisu. Kohus nõustub kaebajatega

selles, et võrdset kohtlemist teenistus-ja töösuhetes nõuavad lisaks PS-le ka 25.06.1958 Genfis vastu võetud

ILO töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva konventsiooni nr 111 (jõustus Eesti Vabariigi osas

17.08.2006) ning Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ sätted. Sealhulgas märgitakse nimetatud

direktiivi preambula punktis 8, et 10.-11.12.1999 toimunud Euroopa Ülemkogu Helsingi kohtumisel

heakskiidetud tööhõivesuunistes rõhutatakse vajadust pöörata erilist tähelepanu ka vanemate töötajate

toetamisele, et suurendada nende osalemist tööjõu hulgas.

45. Kohus märgib, et juhul, kui üle 65-aastane ametnik ei suuda oma kõrge ea tõttu täita

teenistusülesandeid nõuetekohaselt, annab ATS § 117 vabastada selline ametnik teenistusest ametikohale

mittevastavuse tõttu (eelkõige § 117 lg 1 p 5: kui tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt oma

teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita ja § 117 lg 1 p 6: ebapiisavate tööoskuste tõttu). Seega sisaldab ATS

vajalikku regulatsiooni juhuks, kui avalikust teenistusest oleks vaja vabastada eakas ametnik, kes ei saa oma

teenistusülesannetega nõuetekohaselt enam hakkama ja takistab sellega asutusele õigusaktidest tulenevate

ülesannete täitmist. Nagu kohus juba PS §-i 19 käsitledes märkis, eksisteerib ametikohti, kus kõrge vanuse

tõttu teenistusest lihtsustatud või lausa kohustuslik vabastamine on põhjendatud, ent käesoleval juhul ei

olnud ametikohad, millel kaebajad töötasid, sellised, kus teatud vanusepiiri ületamine iseenesest oleks

seadnud kaebajate töövõime kahtluse alla.

46. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ATS § 120 lg 1 on vastuolus PS §-dega 12 ja 19 ning tuleb seetõttu

käesolevas asjas kohaldamata jätta ning algatada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.

Ühtlasi tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ATS § 120 lõikega 1 seonduvate ATS sätete

suhtes.

47. Kuivõrd kohus leidis, et ATS § 120 lõige 1 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb käesolevas asjas

kohaldamata jätta, siis tuleb kaebuse esitajate teenistusest vabastamine tunnistada ATS § 135 lõikest 1

lähtudes seadusevastaseks, kuivõrd kaebuse esitajad on teenistusest vabastatud seadusliku aluseta.

Riigikohtu üldkogu on oma 10.12.2003 otsuses nr 3-3-1-47-03 leidnud, et PS-iga vastuolus oleval

regulatsioonil põhinev haldusakt on samuti PS-iga vastuolus (punkt 37).

48. Kuivõrd kaebuse esitajad on loobunud ametikohale ennistamise nõudest, tuleb ATS § 135 lõike 2

kohaselt vastustajatelt nende kasuks välja mõista hüvitusena kuue kuu ametipalk. Siinkohal märgib kohus,

et kaebuse esitajate õigust ATS § 135 lõikes 2 sätestatud hüvitisele ei muuda antud juhul see, et haldusorgan

kohaldas nende teenistusest vabastamisel kehtivat õigust. Nimetatud hüvitise saamise õigus on ametnikul

igal juhul, kui kohus tunnistab teenistusest vabastamise seadusevastaseks, sealhulgas juhul kui vabastamise

seadusevastasus põhineb vabastamise aluseks oleva normi põhiseadusevastasena kohaldamata jätmisel.

10

Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd vastustaja poolt ei olnud tegemist seaduse

mittetäitmise ega mittenõuetekohase täitmisega, siis puudub vastustaja tegevuse õigusvastasus ning seega

ATS § 135 lõikes 2 sätestatud hüvituse väljamõistmise alus. Ametiasutus ei saa vabaneda temal

teenistussuhte seadusevastase lõpetamise eest lasuvast vastutusest põhjusel, et teenistusest vabastamine oli

kooskõlas kehtiva seadusega, ent vastuolus põhiseadusega ning iseenesest ei ole tarvilik nimetatud hüvitise

väljamõistmisel juurelda selle üle, kas konkreetselt vastustajaks olevale haldusorganile on võimalik mingeid

etteheiteid teha või mitte. Lõppastmes peaks põhiseadusega vastuolus oleva normi tõttu tekkinud kahju

kandma riik avaliku võimu kandjana ning olukorras, kus sarnases vaidluses oleks vastustaja positsioonis

muu kui riigihaldusorgan, tekkiks ATS alusel ametnikule makstava hüvituse summa osas küsimus riigi

vastutusest. Käesoleval juhul ei saa aga sedagi küsimust tekkida, kuna KMA näol on tegemist riigi

haldusorganiga.

49. Taotledes ATS §-i 120 ja seonduvate sätete põhiseadusevastaseks tunnistamist ning kohaldamata

jätmist, taotlevad kaebuse esitajad teenistusest vabastamise aluse muutmist selliselt, et kaebuse esitad

loetaks teenistusest vabastatuks koondamise tõttu ATS § 116 lg 1 alusel ning samuti kaebuse esitajate

kasuks ATS § 116 lg 1 alusel teenistussuhte lõpetamisega seotud hüvitiste väljamõistmist. Kohus leiab, et

kaebuse esitajate selline nõue ei ole põhjendatud. ATS § 135 lg 1 kohaselt on küll teenistusest

ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist, ent

seda sätet ei saa tõlgendada selliselt, et ametnik saab igal juhul nõuda aluse asendamist just talle meelepärase

alusega. Teenistusest vabastamise näol on sisuliselt tegemist kõige keerukama teenistussuhte lõpetamise

alusega.

50. ATS § 116 lg 1 kohaselt on ametniku koondamise eelduseks ametiasutuse koosseisus ettenähtud

ametikohtade arvu vähendamine, teenistuse ümberkorraldamine või ebaseadustikult teenistusest vabastatud

ametniku teenistusse ennistamine. Üksnes loetletud juhtudel on asutuses tegemist koondamissituatsiooniga.

Lisaks sätestatakse sama paragrahvi teises lõikes, millistel ametnikel on koondamissituatsioonis teenistusse

jäämise eelisõigus ning paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt tuleb koondamissituatsioonis enne

ametniku teenistusest vabastamist pakkuda talle võimalust asuda teisele ametikohale. Eelnevast tulenevalt ei

kaasne ametikohtade arvu vähenemise või teenistuse ümberkorraldamisega vältimatult ametniku

teenistusest vabastamine. Seda isegi mitte sellise ametniku suhtes, kelle ametikohale vastavate ülesannete,

kvalifikatsiooninõuete ja vastutusega ametikohad asutuse töö ümberkorraldamise käigus sootuks kaovad.

51. Kohus leiab, et asjas ei ole tuvastatud, et KMA-s oleks kaebuse esitajate teenistusest vabastamise ajal

esinenud koondamissituatsioon. Mitte ühestki asjas kogutud tõendist ei ilmne, et vähendatud oleks KMA

koosseisus ette nähtud ametikohtade arvu või et teenistust oleks kuidagi ümber korraldatud. Kuivõrd

koondamissituatsiooni tekkimine seoses ebaseaduslikult vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega ei

ole käesolevas asjas kõne alla tulnud, siis sellel ei pea kohus vajalikuks peatuda. Vastustaja poolt kohtule

esitatud väljavõtetelt KMA välismaalaste dokumenteerimise osakonna struktuuri ja koosseisu kohta

vastavalt 20.04.2007, 01.04.2007 ning 01.02.2007 nähtub, et nii enne kui pärast kaebuse esitajate

teenistusest vabastamist on vastava osakonna menetlusbüroo koosseisus ette nähtud 20 ametikohta, millest

14 peaspetsialisti ametikohta. Samuti ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist, et väidetavate

ümberkorralduste tulemusena kaoks, sõltumata ametikoha nimetusest, selliste funktsioonide, ülesannete ja

vastutusega ametikohad, millel teenisid enne teenistusest vabastamist kaebuse esitajad.

52. Kohus märgib siinkohal, et ametikohtade arvu vähenemine või teenistuse ümberkorraldamine peab

nähtuma vastavatest õigusaktidest: kas ametiasutuse põhimäärusest, ametikohtade loetelust (struktuurist) ja

ametijuhenditest või muust seesugusest. Käesoleval juhul ei nähtu haldusasjas kogutud materjalist ühegi

sellise õigusakti olemasolu ning juba seetõttu puuduks alus vabastada ametnikke koondamise tõttu.

11

Ametnike koondamise tõttu vabastamise ajendiks ei saa olla asutuse sisemise töökorralduse

ümberkorraldamise kava ega asjakohaste õigusaktide projektid või eelnõud.

Alus ametniku teenistusest vabastamiseks tekkib siiski alles pärast ümberkorralduste sisu, ulatuse ja

rakendamise aja lõplikku otsustamist. Lisaks ei tulene ATS-ist mingil moel, et ametnikul oleks õigus nõuda

enda koondamist tuginedes asutuse struktuurimuudatuste kavadele või eelnõudele. Niisiis ei saaks väita, et

kaebuse esitajate teenistusest vabastamine alates 01.04.2007 koondamise tõttu oleks olnud võimalik või

õiguspärane.

53. Käesoleva asja lahendamise seisukohast ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitajate seisukohta, et ATS

§ 116 lg 1 kohaldamise osas ei oma tähtsust see, kas ametikohtade arv ametiasutuses reaalselt väheneb või

mitte. Põhimõtteliselt on see seisukoht küll õige, ent sellest ei saa tuletada, et ametnikul oleks õigus nõuda

enda koondamist igal juhul, kui toimuvad mingisugused struktuurilised ümberkorraldused ametiasutuses.

Koondamissituatsiooni ega sellest tulenevat võimalikku ametniku teenistusest vabastamise vajadust ei teki

näiteks juhul, kui ümberkorraldused on üksnes formaalset laadi ning konkreetse ametniku ametikoht, mida

iseloomustavad sellel ametikohal täidetavad ülesanded ja vastutus, jääb sisuliselt alles. Teisisõnu juhul, kui

ka toimunud ümberkorralduste tulemusena saab ametnik jätkata oma varem tehtud tööd, ilma et tema

ülesanded ja vastutuse määr oluliselt muutuksid. Ametnikku ei saa koondamise tõttu teenistusest vabastada

üksnes seepärast, et vastava sisu ja vastutusega ametikoht paigutatakse ühest struktuuriüksusest teise või et

muudetakse struktuuriüksuste nimesid.

54. Lisaks märgib kohus, et isegi juhul, kui muudatused KMA põhimääruses oleksid jõustunud ja sellest

tingitud asutuse töö ümberkorraldused ellu viidud, ei saaks asuda seisukohale, et kaebuse esitajad tulnuks

koondamise tõttu teenistusest vabastada. Nagu kohus eelpool juba viitas, on ATS § 116 lõikes 2 sätestatud,

millistel isikutel oleks koondamissituatsioonis teenistusse jäämise eelisõigus. Kaebuse esitajatel on pikk

teenistusstaaž. Samuti nähtub kummagi kaebuse esitaja teenistuslehelt preemiate määramine, mis annab

märku headest teenistusalastest näitajatest. Neist asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et ka ametikohtade

arvu vähenemise korral oleks kaebuse esitajatel suure tõenäosusega teenistusse jäämise eelisõigus. Ka

seetõttu ei saa väita, et isegi koondamissituatsiooni esinemise korral oleks tulnud kaebuse esitajad

teenistusest vabastada.

55. Kohus märgib siinkohal, et asutuses koondamissituatsiooni esinemisel ei ole ametnikul õigust nõuda

enda teenistusest vabastamist koondamise tõttu. Selle, milline ametnik (millised ametnikud) teenistusest

vabastada, otsustab ametnike teenistusse võtmiseks ja teenistusest vabastamiseks pädev ametnik.

56. Liiatigi eeldab ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamine ka ametnikule teise ametikoha

pakkumist. See tähendab antud juhul seda, et isegi kui kaebuse esitajatel ei olnuks eelisõigust tööle jäämisel,

oleks KMA-l olnud võimalus vähendada vajadusel välismaalaste dokumenteerimisega tegelevate ametnike

arvu nende isikute võrra, kes oleksid olnud nõus võtma vastu mõne teise ametikoha. Asjaolu, et kaebuse

esitajatele tundub tagantjärele vaadates nende koondamise tõttu vabastamine meelepärane, ei tähenda, et

nende teenistusest vabastamise aja oludes oleks olnud võimalik nad seaduslikult koondamise tõttu

vabastada.

57. Kokkuvõtlikult märgib kohus, et haldusasjas kogutud tõenditest ega ka poolte esitatud seisukohtadest ei

nähtu mingil moel, et kaebuse esitajad oleks tulnud teenistusest vabastada koondamise tõttu. Sellest

tulenevalt ei ole põhjendatud nõue muuta teenistusest vabastamise alust selliselt, et aluseks oleks ATS § 116

lg 1 ega ka sel alusel (st. koondamise tõttu) vabastamisega kaasneva hüvituste (ATS § 131 lg 1)

väljamõistmist.

58. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kummagi kaebuse esitaja viimase ametipalga suurus oli 7460

krooni. Samuti ei ole vaidlust selles, et teenistussuhte lõpetamisel maksti kummalegi kaebuse esitajale ATS §

131 lg 3 kohaselt hüvitusena kolme kuu ametipalk summas 22 380 krooni (tlk 100-101). Kuivõrd kohus

12

tunnistab seadusevastaseks kaebuse esitajate teenistusest vabastamise ATS § 120 lg 1 alusel, siis langeb ära

ka kaebuse esitajatele ATS § 131 lõikes 3 sätestatud hüvituse maksmise alus.

59. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 22 lg 3 alusel võib avaliku võimu kandja isikult nõuda

õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras.

Samas tekib kaebuse esitajatel õigus saada hüvitust ATS § 135 lõike 2 järgi kuue kuu ametipalga ulatuses.

Avalik-õiguslikust suhtest tekkinud rahaliste kohustuste tasaarvestamise võimalust seaduses sõnaselgelt

sätestatud ei ole. Küll sätestatakse VÕS § 197 lõikes 1 selline võimalus eraõiguslikus suhtes. Avalik-

õiguslikes suhetes tuleb toimida tõhusalt ning üleliigseid kulutusi ja isikule tekkivaid ebameeldivusi vältival

viisil. Pidades silmas, et käesolevas asjas vaidluse all oleva avalik-õigusliku suhte iseloom ei ole selline, mis

tasaarvestuse välistaks, peab kohus võimalikuks RVastS § 22 lg 3 ning VÕS §-i 197 alusel kaebuse esitajate

ning vastustaja kui riigi haldusorgani vastastikkused nõuded tasaarvestada. Seetõttu tuleb kaebuse esitajate

kasuks välja mõistetavast hüvitisest maha arvata neile teenistusest seadusevastasel vabastamisel juba

makstud hüvitus.

60. ATS § 135 lg 2 kohaselt oleks kummalgi kaebuse esitajal õigus hüvitusele summas 6 x 7460=44 760

krooni. Seadusevastaseks tunnistatud teenistusest vabastamisel maksti kummalegi kaebuse esitajale ATS §

131 lg 3 alusel välja hüvitus summas 3 x 7460= 22 380 krooni. Nõuete tasaarvestamise tulemusena tuleb

seega kaebuse esitajate kasuks vastustajalt välja mõista kummagi kaebuse esitaja kasuks 44760 – 22380 =

22380 krooni.

Menetluskulud

61. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kasuks otsus tehti. Sama paragrahvi 2.

lõikest tulenevalt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt ning leiab, et vaidluse eset arvestades on põhjendatud

kaebuse rahuldatuse osakaalu hindamisel lähtuda kaebuse esitajate kasuks väljamõistetud hüvitise suurusest

võrreldes kaebuses esmalt taotletud hüvitise suurusega. Algselt taotlesid kaebuse esitajad kokku 18 kuu

keskmise palga (so 89520 + 44760 = 134280 krooni) väljamõistmist. Kuivõrd kaebuse esitajad möönsid, et

varem ATS § 131 lg 3 alusel neile välja makstud summa võrra tuleb kohtuotsusega välja mõistmisele

kuuluvat hüvitist vähendada, ei arvesta kohus kaebuse rahuldatuse osakaalu kindlaksmääramisel eespool

tehtud tasaarvestust ning loeb, et kaebajate nõuded rahuldati kuue kuu ametipalga ulatuses.

62. See tähendab, et kaebus rahuldati 44760 x 100 : 134280 = 33,3% ulatuses. Kohtule esitatud

menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kummagi kaebuse esitaja kantud menetluskuluks

9638 krooni. Kaebus rahuldati 33,3% ulatuses ja seega tuleb kummagi kaebuse esitaja kasuks vastustajalt

välja mõista 9638 x 33,3 : 100=3209 krooni.

Kadriann Ikkonen

kohtunik