2-07-19771/2 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Viru Maakohus Kohtunik Tamara Šabarova Määruse tegemise aeg ja koht

29. mail 2007.a, Narva Tsiviilasja number 2-07-19771 Tsiviilasi, hageja nõue J.B avaldus abielulahutuse otsuse legaliseerimise nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja: J.B Menetlustoiming Avalduse menetlusse võtmisest keeldumine RESOLUTSIOON

1. Keelduda J.B avalduse abielulahutuse otsuse legaliseerimise nõudes menetlusse võtmisest.

2. Tagastada avaldus koos lisadega ja asja menetlusse võtmisest keeldumise määrusega selle esitajale.

Edasikaebamise kord

Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale võib hageja esitada määruskaebuse Viru Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 10 päeva jooksul määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

ASJAOLUD

Avaldaja J.B esitas Viru Maakohtule 22.05.2007.a avalduse Saksamaal väljastatud abielulahutuse otsuse legaliseerimise nõudes, kus palub legaliseerida Saksamaa kodanike M.W (W) ja H.W (W) abielulahutuse otsus, põhjendades seda oma sooviga sõlmida abielu Eesti territooriumil Saksamaa kodaniku H.W-ga. Samuti palub avaldaja luba abielluda Eesti territooriumil Saksamaa kodaniku H.W-ga.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama.

Vastavalt TsMS § 371 lg 1 p 12 kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu.

Vastavalt TsMS § 371 lg 2 p 1 kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.

Vastavalt TsMS § 371 lg 2 p 2 hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada.

KOHUS SELGITAB:

Tsiviilasi nr 2-07-19771

2(2)

Vastavalt PKS § 109 lg 11 perekonnaseisuakti kande aluseks olev välisriigi dokument peab olema legaliseeritud või kinnitatud välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni artikli 3 lõikes 1 nimetatud tunnistusega (apostille).

Vastavalt Välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga ühinemise seaduse § 1 on Eesti Vabariik ühinenud välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooniga (jõustunud Eesti suhtes 30. 09.2001.a). Saksamaa on ühinenud nimetatud konventsiooniga 13.02.1966.a. Seega on Eesti Vabariik ja Saksamaa konventsiooniosalised. Vastavalt nimetatud seaduse § 2 Konventsiooni artikli 6 kohaselt on määratud nimetatud toiminguid tegema Eesti Vabariigis Ministeeriumid. Maakohtud ei ole pädevad asutused tegema nimetatud toiminguid.

Vastavalt välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artiklile 2 konventsiooniosaline ei nõua sellise dokumendi legaliseerimist, mille suhtes kohaldatakse seda konventsiooni ja mida soovitakse esitada tema territooriumil. Vastavalt Konventsiooni artiklile 3 ainus formaalsus, mille täitmist võib nõuda, on nõue lisada dokumendile artiklis 4 kirjeldatud tunnistus, mille on väljastanud dokumendi päritoluriigi pädev ametiasutus. Vastavalt Konventsioonile ei ole vaja konventsiooniosalise, Saksamaa pädeva asutuse poolt välja antud dokumenti legaliseerida Eesti Vabariigis, vaid vajadusel kehtib nõue, et konventsiooniosalises riigis välja antud dokument oleks kinnitatud päritoluriigi (antud juhul Saksamaa) pädeva asutuse poolt väljastatud tunnistusega (apostillega). Vastavalt Euroopa Nõukogu määrusele (EÜ) nr 2201/2003, 27. november 2003.a, artikkel 21 punkt 1, ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.

Avaldusele on lisatud Saksamaa Neuruppini esimese astme kohtu otsus ja abielulahutuse otsuse ehtsust kinnitav tunnistus, apostille ning Eesti Vabariik kui konventsiooniosaline tunnustab seda, seega puudub vajadus nimetatud dokumenti legaliseerida.

Avaldaja J.B ei ole õigustatud, õigustatud isiku H.W nimel esitama avaldust, kuna J.B ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu.

Vastavalt TsMS § 221 lg 1 seadusliku esindaja esindusõigust tõendab dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek. Sama paragrahvi lg 2 lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule. Kohus võib poolelt vajaduse korral nõuda notariaalselt kinnitatud või tõestatud volikirja.

J.B õiguste rikkumine avalduse alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes ei ole üldse võimalik ning hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ja hagiga ei ole võimalik saavutada eesmärki mida avaldaja taotleb.

Kohus keeldub avalduse menetlusse võtmisest.

Tamara Šabarova Kohtunik