3-06-83/9 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Ivo Pilving ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-83 Haldusasi Saare maavanema protest Laimjala Vallavalitsuse 24. detsembri 2002. a korralduse nr 202 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. mai 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Laimjala Vallavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

21. mai 2007 Menetlusosalised ja nende esindajad Protesti esitaja – Saare maavanem, esindaja Jaan Leivategija Vastustaja – Laimjala Vallavalitsus, esindaja Mihkel Tuus Kolmas isik – Raivo Tamkivi Arvamuse andmiseks kaasatud asutus – Maa-amet, esindaja Toomas Kutti

RESOLUTSIOON

Jätta Laimjala Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. mai 2006. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 14.02.1994 otsusega nr 2/46 tunnistati E. Tamkivi, Paul Tamkivi ja Lembit Tamkivi (endise omaniku lapselapsed) omandireformi õigustatud subjektideks.

Laimjala Vallavalitsuse 19.08.1994 korraldusega nr 5 määrati õigustatud subjektidele 54,13 hektari suuruse maa eest kokku 126 429 krooni kompensatsiooni.

3-06-83

2(6) 17.12.2002 väljastas Laimjala Vallavalitsus notarile tõendi, millest nähtus, et vallavalitsuse 19.08.1994 korraldusega nr 5 oli määratud õigustatud subjektidele kompensatsioon 54,12 hektari eest, kuid talu suurus oli 54,13 hektarit.

20.12.2002 sõlmisid õigustatud subjektid ja Raivo Tamkivi notariaalse nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille esemeks oli 0,01 hektari suuruse Aadu talu maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus.

20.12.2002 esitas Raivo Tamkivi vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks nõudeõiguse osast 47,69 hektari võrra suuremana.

Laimjala Vallavalitsuse 24.12.2002 korraldusega nr 202 otsustati tagastada 47,70 hektari suurune X-X maaüksus Raivo Tamkivile ning kohustati teda tasuma riigile selle eest 111 404 kr.

14.07.2005 andis Saare maavanem järelevalvefunktsiooni raames Laimjala Vallavalitsusele korralduse nr 758, millega tehti ettepanek viia 24.12.2002 korraldus nr 202 vastavusse maareformi seadusega.

22.12.2005 saatis Laimjala Vallavalitsus Saare Maavalitsusele kirja, et 24.12.2002 korraldus otsustati jätta muutmata.

2. Saare maavanem esitas12.01.2006 protesti Laimjala Vallavalitsuse 24.12.2002 korralduse nr 202 tühistamise nõudes.

3. Tallinna Halduskohtu 16.05.2006 otsusega protest rahuldati ja vallavalitsuse 24.12.2002 korraldus nr 202 tühistati. Kohtuotsuse põhjendused:

a) Õigustatud subjektidel ei oleks pidanud olema enam võimalik muuta maa kompenseerimise taotlust ümber maa tagastamise taotluseks ega nõuda juba kompenseeritud maa tagastamist. Protestitud haldusakt ei ole õiguspärane ja maid, mille suhtes oli võetud vastu kompenseerimise otsus, ei oleks tohtinud enam täiendavalt tagastada.

b) Olukorda, kus haldusakti alusel saadud vara oleks ära kasutatud, ei oleks saanud tekkida. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse algusjärgus ei saa eeldada, et vallavõi linnavalitsuse korraldusega kaasneb koheselt maa reaalne tagastamine. Vastav menetlus eeldab mitmeid etappe ja teatavat järelevalvemenetlust. Katastrikanne on tegemata ja selles osas ei ole pöördumatuid tagajärgi tekkinud.

c) Maakatastris keelduti kande tegemisest 06.01.2004. Protestide esitamine Maa-ameti ülesannetesse ei kuulu, seda saab teha maavanem. Samas on teatav järelevalvealane pädevus ka Maa-ametil ning antud juhul reageeris Maa-amet juba 2004. aasta alguses ja isegi varem ning see pidi olema vallavalitsusele teada. Kuigi protesti esitamiseni selleks ettenähtud korras jõuti enam kui kolme aasta möödudes haldusakti andmisest, pidi Laimjala Vallavalitsus olema järelevalvet teostava institutsiooni seisukohast teadlik juba enam-vähem ühe aasta pärast. Sellises situatsioonis ei saanud eeldada, et (õigusvastane) maa tagastamine läbib kõik vajalikud etapid ja et see vormistatakse ilmtingimata lõpuni. Selles mõttes ei saa ka maavanema poolt esitatud protesti ja vaidlustatud (protestitud) haldusakti esitamise vahele jäävat formaalset ajavahemikku vaadelda kolmeaastase perioodina selle sisulises tähenduses. Vastustaja pidi olema haldusakti võimalikust õigusvastasusest teadlik tunduvalt varem.

d) Vald tagastas kas tervikuna või peaaegu tervikuna kompenseeritud 54,13 ha suuruse maa 47,70 ha ulatuses veelkordselt ja sellises olukorras ei ole asjaosalistel põhjust eeldada, et paari aasta kestel tekib õiguspärane ootus ning õigusvastane haldusakt jääb igal juhul kehtima.

3-06-83

3(6)

e) Vajadusel on kolmandal isikul võimalik taotleda tühistatud haldusakti tagasitäitmist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Laimjala Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta protest rahuldamata. Apellandi põhjendused on järgmised:

a) Ei ole kaalutud, kas R. Tamkivi huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi selle kehtetuks tunnistamiseks. Tuvastamata on, et asjas oleks ülekaalukas avalik huvi korralduse tühistamiseks. Korraldusega tagastatakse ühe õigustatud subjekti pojale osa maast, mille tagastamist õigustatud subjektid olid õigustatud nõudma.

b) Isiku õiguspärane ootus ja usalduse kaitse ning haldusakti andmisest möödunud aeg on erinevad asjaolud, millega kaalutlusõiguse teostamisel arvestada tuleb, kuid need ei ole omavahel seotud. Enam kui kolme aasta ja nelja kuu pikkune ajavahemik korralduse andmise ja selle kohtu poolt tühistamise vahel rikub halduse õiguskindluse põhimõtet. Kaalutluse teostamisel tuleb arvestada korralduse adressaadi õiguspärase ootusega, et maa tagastamiseks antud vallavalitsuse korraldus jääb püsima. Saare maavanem teostas vallavalitsuse korralduse üle järelevalvet juba 2003. aasta märtsisaprillis ning aktsepteeris seda. Maa tagastamise toimik esitati Saare Maavalitsusele 11.03.2003. Maavalitsuse töötajatel oli korralduse suhtes eriarvamusi. Arutelude tulemusena asus maavanem lõpuks seisukohale, et korraldust saab aktsepteerida, ja 08.04.2003 esitati toimik kande tegemiseks Saare Maakatastrile. Asjaolust, et korraldus läbis 2003. aastal maavanema järelevalvemenetluse, sai tekkida ja tekkis korralduse adressaadil õiguspärane ootus, et korraldus jääb kehtima. Sellise ootuse tekkimist kinnitab ka asjaolu, et korralduse kohaselt riigile tasumisele kuuluv summa kanti Saare Maavalitsusele üle pärast järelevalvemenetluse lõppemist – 11.04.2003.

c) Tegemist on maa tagastamise menetlust lõpetava haldusaktiga. Põhjusel, et maavanem oli vaidlustatud korraldust varem läbiviidud järelevalvemenetluse käigus aktsepteerinud, rikub tema poolt Vabariigi Valitsuse seaduse alusel teostatud järelevalvemenetluse tulemusena 10.01.2006 esitatud protest R. Tamkivil tekkinud õiguspärast ootust ja usaldust, et korraldus jääb kehtima. Tähtsust ei oma asjaolu, et kolmas isik oli Maa-ameti seisukohast teadlik enne, kui maavanem esitas halduskohtule protesti korralduse tühistamiseks. Seadusest ei tulene, et isik ei saa juba tekkinud õiguspärasele ootusele tugineda, kui ta hiljem saab teada järelevalve teostamise pädevust omava asutuse seisukoha haldusakti õigusvastasuse kohta.

5. Saare maavanema ja Maa-ameti vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) Laimjala Vallavalitsus võis korralduse õigusvastasusest olla teadlik juba selle väljastamisel, kuna korralduse aluseks olevad andmed olid haldusorganil täielikult olemas selle andmise hetkel.

b) Maavanemal ei olnud 2002. aastal ilmselt teada kõik maa tagastamise asjaolud ja ilmselt mõjusid maa tagastamise käigus eksitavalt Laimjala valla õiend selle kohta, et osa maad on jäetud kompenseerimata, ja selle õiendi alusel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping. Leping oli sõlmitud notariaalselt ja maavanem eeldas, et notar kontrollis kõiki lepingu sõlmimise asjaolusid. Samuti tekkis õiendi põhjal arusaam, et mingi osa maadest on jäetud teadlikult kompenseerimata.

c) Kolmas isik ei saa tugineda HMS §-s 67 sätestatud usalduse kaitse põhimõttele põhjusel, et haldusakt on antud isiku enda esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutajad ja nõudeõiguse omandaja pidid olema teadlikud maa kompenseerimise asjaoludest. Seega olid nad ka teadlikud, et maa kompenseerimise käigus määrati kompensatsioon kogu endise Aadu talu maa eest.

6. R. Tamkivi toetab apellatsioonkaebust.

3-06-83

4(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidlusaluse maa tagastamise õigustatud subjektid E. Tamkivi, Paul Tamkivi ja Lembit Tamkivi taotlesid kõik maa kompenseerimist (tl 83-85). Teisi õigustatud subjekte õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonna komisjoni 14.02.1994 otsusest (tl 25) ei nähtu. Laimjala Vallavalitsuse 19.08.1994 korraldusega nr 5 määrati kompensatsioon nimetatud maa eest summas 126 429 kr. Korralduses märgiti, et õigusvastaselt võõrandatud maad on 54,13 ha. Korraldusest ei nähtu, et osa maa eest oleks jäetud kompensatsioon maksmata. Halduskohus nõustus protesti esitajaga, et Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korrast“ tulenevalt ei ole võimalik maa kompenseerimine osaliselt, kui õigustatud subjektid on taotlenud vara kompenseerimist tervikuna.

Halduskohus osundas, et ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole õigustatud subjektil õigust nõuda juba temale kompenseeritud maa tagastamist. Apellant ei vaidlusta asjaolu, et MRSMS § 16 lg 33 sellise piirangu kehtestab. Asjaolu, et Raivo Tamkivile loovutati osa nõudeõigusest pärast õigustatud subjektidele kompensatsiooni maksmist, ei tähenda, et temal tagastamise nõudeõigus tekkiks. Nõudeõiguse loovutamisega nõudeõiguse ulatus ei laiene. Põhimõttele, mille kohaselt keegi ei saa tehinguga üle anda rohkem, kui talle enesele kuulub, on viidatud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2006 otsuses nr 3-3-1-40-06.

Seega leidis halduskohus õigesti, et Laimjala Vallavalitsuse 24.12.2002 korraldus nr 202 oli õigusvastane, sest maa tagastamine pärast selle eest kompensatsiooni maksmist ei olnud enam võimalik. Apellant nõustub halduskohtuga, et korraldus oli õigusvastane.

8. Apellant leiab, et korralduse õigusvastasusest hoolimata oleks tulnud jätta protest rahuldamata R. Tamkivi õiguspärast ootust ja usaldust arvestades.

9. Riigikohtu halduskolleegiumi 16.10.2002 otsuses nr 3-3-1-41-02 leiti, et kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima. Samasugune kaalumine tuleb läbi viia protesti esitamisel vaidlustatud haldusakti andmisest oluliselt hiljem. Samuti leidis Riigikohus, et HMS §-des 64-70 sätestatud põhimõtted on halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka haldusakti tühistamisel kohtu poolt.

HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 lg 1 kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan lisaks ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.

3-06-83

5(6) HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Lõike 3 kohaselt kui ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks kehtetuks, hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on tekkinud või kindlasti tekib.

Halduskohus tuvastas, et maa tagastamise menetlus on lõpule viimata, sest katastrikanne on tegemata.

10. Maa tagastamise toimik esitati maakatastrile aprillis 2003. Halduskohus viitas ka asjaolule, et vallavalitsus pidi haldusakti võimalikust õigusvastasusest olema teadlik tunduvalt varem kui Maa-ameti 06.01.2004 kirja nr 12-1/4641 saamisel.

Ringkonnakohtu arvates on ebaoluline, millal sai vallavalitsus teada Maa-ameti seisukohast korralduse suhtes. Juhul, kui isiku usaldust korralduse kehtimajäämise suhtes tuleb arvestada, ei puutu asjasse korralduse andjale teadaolevad asjaolud. Usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes võib tekkida isikul, kelle kasuks see on antud. Selliseks isikuks on R. Tamkivi. Seetõttu pidi halduskohus hindama, millal R. Tamkivi korralduse õigusvastasusest teada sai või pidi teada saama. Tähtsust võib omada küsimus, millal sai Maa-ameti poolt vallavalitsusele esitatud seisukoht teatavaks R. Tamkivile.

11. Apellant peab ebapiisavaks, et halduskohus ei ole hinnanud teisi usalduse kaitse aspekte peale kolmanda isiku poolt vara võimaliku ärakasutamise. Halduskohus leidis, et

R. Tamkivi usalduse välistab asjaolu, et ta oli korralduse andmise ajal teadlik või pidi teadlik olema korralduse õigusvastasusest. Sellele väitele tuginevad ka protesti esitaja ja Maa-amet. HMS § 67 lg 4 p-de 5 ja 6 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik või haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel.

Maavanema vastuses apellatsioonkaebusele osundatakse õigesti asjaolule, et maa tagastamise õigustatud subjektid olid teadlikud maa kompenseerimisest. Vallavalitsuse 19.08.1994 korraldusest ei nähtu, et kompensatsioon oli määratud üksnes osaliselt ning maa kompenseerimise menetlus jätkuks. Ringkonnakohus märgib, et R. Tamkivi on kompensatsiooni saanud isikute lähisugulane ning pidi kompensatsiooni saamisest olema teadlik. R. Tamkivi eest tasus apellatsioonkaebuse kohaselt korralduse punktis 7 näidatud summa tema isa Paul Tamkivi, kes oli üks nõudeõiguse R. Tamkivile loovutaja. Ringkonnakohtu arvates ei nõua õiguslikke eriteadmisi põhimõtte teadmine, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara, mille eest on kompensatsiooni juba makstud, ei ole võimalik enam tagastada. R. Tamkivi oli korralduse õigusvastasusest teadlik.

Maa-ameti seisukoht, mille kohaselt maa tagastamine ei ole enam võimalik, esitati 2004. a jaanuaris ka R. Tamkivile, nagu nähtub Tallinna Halduskohtu 21.12.2004 otsusest haldusasjas nr 3-991/2004 (tl 102 pöördel).

12. Küll aga ei saa ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul välistada isiku usalduse arvestamist asjaolu, et ta esitas ebaõigeid andmeid, mis tõid kaasa haldusakti andmise, nagu väidavad protesti esitaja ja Maa-amet. Vallavalitsusele oli korralduse andmisel varasem kompensatsiooni määramine samuti teada ning korralduse andmise aluseks ei olnud muid väiteid. HMS § 67 lg 4 p 6 on kohaldatav siis, kui haldusakti andmine oli haldusaktiga soodustatud isiku õigusvastase käitumise tagajärg, käesolevas asjas see nii

3-06-83

6(6) ei ole. Käesoleval juhul pidi apellant ise olema haldusakti andmisel selle õigusvastasusest teadlik.

13. Kuna R. Tamkivi ei saa HMS § 67 lg 3 p 5 kohaselt usaldusele haldusakti kehtima jäämiseks tugineda, ei ole oluline tema poolt nõudeõigusest suuremas osas maa tagastamise eest 11 404 kr tasumine.

14. Apellandi seisukoht, et arvestada tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel ka selle andmisest möödunud aega, on õige. Protest esitati halduskohtule 10.01.2006, selleks ajaks oli korralduse andmisest möödunud enam kui kolm aastat. Ringkonnakohtu arvates ei välista aga käesoleva juhtumi asjaolud sellise tähtaja möödumise järel haldusakti kehtetuks tunnistamist. Korraldusega ettenähtud maa tagastamine pole lõpule viidud. Maa tagastamise toimik esitati maakatastrile aprillis 2003. Katastriüksust ei moodustatud. Maa-ameti peadirektori 06.01.2004 kirjas peeti vajalikuks korralduse tühistamist. Menetlusosalised olid kirja esitamisele järgnenud menetlustesse kaasatud. Asjaolu, et halduskohus viidatud kirja motiveerimisvea tõttu tühistas, ei tähenda, et mõni menetlusosalistest võis edaspidi loota, et vallavalitsuse korraldus jääb kehtima. 31.01.2006 esitatud protesti täpsustuse punktist 5 nähtub, et Saare maavanem ei algatanud 2003. a märtsis järelevalvemenetlust korralduse õiguspärasuse hindamiseks.

15. Korralduse andmisele eelnesid järgmised menetlustoimingud. 17.12.2002 esitas vallavalitsus notarile tõendi, et osa maad on jäänud kompenseerimata (tl 39). 20.12.2002 loovutasid senised õigustatud subjektid nõudeõiguse R. Tamkivile (tl 30-33). Samal kuupäeval esitas R. Tamkivi avalduse maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses (tl 34). Samal kuupäeval koostati katastriüksuse plaan (tl 54) ja piiriprotokoll (31.01.2006 protesti täpsustuse lisa 2). Vaidlustatud korraldus anti 24.12.2002. Menetluse kiirel läbiviimisel enne korralduse andmist pidi R. Tamkivi nägema ette võimalust, et korralduse õigusvastasuse ilmnemisel võidakse see hiljem tühistada. Menetlus ei ole olnud sedavõrd pikaajaline, et menetluse põhjalikkus välistaks korralduse kehtetuks tunnistamise.

16. Halduskohus osundas õigesti võimalusele korralduse alusel saadu tagastamiseks. HMS § 69 lg 2 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse riigivastutuse seadust.

17. Avalik huvi korralduse kehtetuks tunnistamiseks, mis seisneb seaduslikkuse tagamises, kaalub seetõttu käesoleval juhul üles kaalutlused korralduse kehtima jäämiseks.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellandi kohtukulud jäävad tema enda kanda.

Ivo Pilving Lauri Madise Oliver Kask