3-06-1790/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2007, Tartu Haldusasja number 3-06-1790 Haldusasi A.P. kaebus Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskuse

30. mai 2006 maksuotsuse nr 12-5/57 ning Maksu-ja Tolliameti

1. augusti 2006 vaideotsuse nr 6-1/182-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28. novembri 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

25. aprill 2007 Menetlusosalised Apellant A.P. Vastustaja Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskus, esindaja Reeli Proode RESOLUTSIOON Tühistada Tartu Halduskohtu 28. novembri 2006 otsus ja saata haldusasi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest, s. o alates

15. maist 2007.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskus kontrollis üksikjuhtumi kontrolli käigus füüsilise isiku A.P. poolt 2002. a teostatud Rakveres X asuva vara müügi tulude deklareerimist, sellelt maksude arvestamise ja tasumise õigsust.

Ida maksuja tollikeskuse 30.05.2006 maksuotsusega nr 12-5/57 kohustati A.P. t tasuma täiendavalt tulumaksu 2002. a eest summas 66 197 krooni ja arvestama tähtpäevaks tasumata maksu osas intressi. Maksuja Tolliameti 01.08.2006 vaideotsusega nr 6-1/182-1 jäeti A.P. poolt eeltoodud maksuotsusele esitatud vaie rahuldamata ja maksuotsus nr 12-5/57 jõusse. A.P. palus halduskohtule esitatud kaebuses Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskuse 30.05.2006 maksuotsuse nr 12-5/57 ning Maksuja Tolliameti 01.08.2006 vaideotsuse nr 6- 1/182-1 tühistada. Kaebuse kohaselt on maksuotsus tehtud seaduses sätestatud 3-aastast maksu määramise tähtaega ületades. Ühtegi asjaolu, mis annaks alust käsitleda kaebajat maksumaksjana, kelle suhtes saaks kohaldada 6-aastast maksu määramise tähtaega, ei eksisteeri. Maksuhaldur on lähtunud kolmandate isikute paljasõnalistest väidetest ning ei ole arvestanud maksumaksja seisukohtade ja dokumentidega. Maksuhaldur ei ole selgitanud välja kõiki tähendust omavaid asjaolusid ja ei ole kogunud kõiki vajalikke tõendeid. Kaebaja on igati täitnud maksumaksja kaasaaitamiskohustust. Kaebaja kasutas X asuvat ehitist oma peamise elukohana, mistõttu nimetatud vara võõrandamisest saadud kasu tulumaksuga ei maksustata.

2. Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskus vaidles kaebusele vastu. Maksumenetluse käigus kogutud materjalide pinnalt nende kogumis tuleb teha järeldus, et käsitletaval perioodil, st aastatel 1996-2002, ei olnud X kaebaja elukohaks. Nii kontrollaktis kui maksuotsuses on selgelt esile toodud asjaolud, mis kinnitavad tehtud järeldust. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad ehitise soetamist ja võõrandamist ning ehitisele tehtud parendusi, aga ei tõenda ehitise kasutamist kaebaja poolt tema alalise või peamise elukohana. Maksuhaldur on kogunud tõendeid, millest lähtuvalt on võimalik teha järeldusi kaebaja tegeliku elukoha kohta. Maksuhaldur on esitanud korraldused dokumentide ja teabe saamiseks (näiteks J L. (OÜ K K dokumentide hoidja), R R (rentnik X ), L RK OÜ-le, L P, R E OÜ-le, E E AS-le, R L, M). Kaebaja poolt 2002. a tuludeklaratsioonis valeandmete esitamise puhul on tegemist maksusumma tahtliku tasumata jätmisega, seega on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Väär on kaebaja väide, et ta on igati täitnud maksumaksja kaasaaitamiskohustust. 02.12.2005 antud seletuses ütles kaebaja, et on nõus tooma Eesti Energiast elektrikasutamise ajaloo X kohta, mis kinnitaks, et ta on X hoones elades kasutanud elektrit ja tasunud elektri kasutamise eest. Kümme päeva hiljem, s.o 12.12.2005 antud seletuses meenus kaebajale, et elektri eest maksis alates 1999. a OÜ K K ja tema tasus makseid sellele firmale. Varasemas seletuses ei maininud kaebaja, et ta rentis ruume OÜ-le K K, vaid väitis, et esimese korruse ruumides üritas ta ise käivitada piljardisaalide tegevust, kuid ettevõtmine ei olnud edukas. Küsimusele, kas OÜ-ga H on sõlmitud täiendavaid kokkuleppeid materjalide ostmiseks, kaebaja ei vastanud, vaid ütles, et nendele küsimustele vastab OÜ H juhatuse liige A K. Samuti ei täpsustanud kaebaja teostatud tööde mahtusid.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 28.11.2006 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on Ida maksuja tollikeskuse järeldus täiendava maksusumma määramise osas õige. Maksuhalduri kontrollaktile nr 12-3/36 esitatud eriarvamuses 19.04.2006 väidab kaebaja, et enne tuludeklaratsiooni koostamist ja esitamist pöördus ta mitme toonase Lääne- Viru Maksuameti töötaja poole küsimusega, kas peab deklareerima vastava vara müügi ja sai ühese vastuse, et ei pea, kui vara oli eluasemeks ja seal ei toimunud äritegevust. Sellest lähtuvalt ei deklareerinud kaebaja vara müüki.

Vaideotsuses Maksuja Tolliamet leiab, et maksuhaldur vastas maksumaksjale korrektselt, sest kui isik kasutas vara tõepoolest oma elukohana, siis tulumaksu tasumise kohustust tal vara võõrandamise korral ei lasunud. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et maksumenetluse käigus kogutud materjalide pinnalt nende kogumis tuleb teha järeldus, et käsitletaval perioodil, st aastatel 1996-2002, ei olnud X maksukohustuslase elukohaks ning maksuotsusega on õigesti kohustatud kaebajat tasuma tulumaksu 2002. a eest summas 66 197 krooni. Vastustaja on nii kontrollaktis kui maksuotsuses selgelt esile toonud asjaolud, mis kinnitavad maksuhalduri eelnimetatud järeldust.

Halduskohus ei pidanud vajalikuks korrata kontrollaktis ja maksuotsuses märgitut. Maksuhaldur on tõendanud, et isik oli teadlik tulu deklareerimise ja maksu tasumise kohustusest, kuid tahtlikult eiras seda. Kuna tuludeklaratsioonist on välja jäetud kasu vara võõrandamisest (rida 6.2.), siis ei ole ilmselgelt tegemist tahtmatu veaga (kogemata juhtunud eksitusega), vaid ettekavatsetud tegevusega, eesmärgiga maksta vähem makse. Kaebaja pidi teadma, et tal on kõigi saadud tulude deklareerimise ja maksude tasumise kohustus, kuid on seda tahtlikult eiranud lootuses, et maksuhaldur tuludest teada ei saa.

Seega on tegemist tahtliku tegevusega ning maksusumma määramine ei ole MKS § 98 lg 1 kohaselt aegunud. Asjakohatu ja ekslik on kaebaja väide, et maksuhaldur on lähtunud kolmandate isikute paljasõnalistest väidetest ning ei ole arvestanud maksumaksja seisukohtadega, kuna maksukohustuslase esitatud tõendid (maksuotsuse lk 2 ja 3) kinnitavad ehitise soetamist ja võõrandamist ning ehitisele tehtud parendusi, aga ei tõenda ehitise kasutamist kaebaja poolt tema alalise või peamise elukohana. Õige on vastustaja seisukoht, et ta on kogunud piisavalt tõendeid ja on teinud otsuse tõendeid kogumis hinnates, arvestades nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid.

Eriarvamuses kontrollaktile nr 12-3/36 juhib kaebaja maksuhalduri tähelepanu sellele, et ta soetas vaidlusaluse vara eesmärgiga arendada kinnisvara ning muuta see korterelamuks (st ärilistel eesmärkidel). Vaide punktis 2.10.3 väidab maksukohustuslane, et aadressil X asuva omandi soetas ta selleks, et rajada sinna oma kodu, kus veeta kogu oma ülejäänud elu. Seega on maksukohustuslase selgitused vastuolulised ja maksuhaldurit eksitavad, mis omakorda seab kahtluse alla kaasaaitamiskohustuse täitmise maksukohustuslase poolt. TMS § 36 lg 2 sätestab, et maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed.

Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. A.P. palub apellatsioonkaebuses: - kohustada vastustajat esitama apellatsioonikohtule kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetluses kogutud materjalid või neid sisaldav toimik; - kontrollida kohtu tegevuse vastavust kohtumenetluse ja materiaalõiguse normidele; - tühistada kohtuotsus ning teha uus otsus, millega tühistatakse vaidlusalused maksuotsus ja vaideotsus; - tunnistada maksuhaldurite tegevus kaebaja suhtes algatatud üksikjuhtumi kontrollimisel ja vaide lahendamisel õigusvastaseks, mittenõuetekohaseks ja ebapiisavaks; - tunnistada maksuotsus õigusvastaseks seoses maksusumma määramisega seaduses sätestatud tähtaja ületamisega ning maksesumma määramisega seonduva kontrolli ebapiisavuse ning puuduliku ja subjektiivse tõendusega; - juhul, kui apellatsioonkohus ei pea võimalikuks teha uut otsust, siis saata asi läbivaatamisele halduskohtu teisele koosseisule ning võimaluse korral mitte Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja, vaid Tartu kohtumajja.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kohus võttis otsuse tegemisel aluseks maksuhalduri seisukohad ja materjalid ning jättis tähelepanuta kaebaja seisukohad ja materjalid. Kohus ei ole ka põhjendanud, miks ta on jätnud kaebaja seisukohad tähelepanuta. Kuigi kaebaja palus kohtul võtta lisaks kaebusele ja 29.10.2006 vastusele arvesse ka vaiet ja kontrollaktile esitatud eriarvamust, ei ole kohus seda teinud. Sealjuures on kohus otsuses käsitlenud maksuhalduri koostatud kontrollakti ja vaideotsust ning vastust kaebusele. Kaebuse seisukohad leidsid kohtuotsuses käsitlemist vaid 14 real, samas kui vastustaja seisukohti on käsitletud kaks rida rohkem kui üks lehekülg ehk ca 20 protsenti kohtuotsuse mahust.

Selline olukord viitab üheselt kohtu tendentslikkusele, mis rikub poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohtuotsuse leheküljel 2 punktis 2 leidis kohus, et kaebaja ei ole põhjendanud, millest lähtuvalt ta pidas kolmandate isikute poolt antud ütlusi ja esitatud tõendeid paljasõnalisteks ning mitteusaldusväärseteks. Kohtuotsuse mainitud leheküljel paikneb kohtuotsuse osa pealkirjaga „Asjaolud, menetluse käik, kaebuse põhjendused ja vastustaja vastuväited“, kuid viidatud lause on oma olemuselt kohtu seisukoht, mitte kohtuasja kirjeldus.

Muuhulgas leidis kohus, et maksuhalduri järeldus täiendava maksusumma määramise suhtes on õige, võttes aluseks kaebaja poolt 19.04.2006 eriarvamuses öeldut. Seega juhindus kohus maksuhalduri seisukohast, jättes arvestamata kaebuses ja vaides esitatud seisukohad ning ignoreeris asjaolu, et ka eriarvamus maksuotsusele on esitatud pärast 3-aastast täiendava maksusumma määramise täheaega. Kaebuses on palutud kohtul tunnistada maksuhaldurite tegevus maksumaksja suhtes algatatud üksikjuhtumi kontrollimisel mittenõuetekohaseks ja ebapiisavaks.

Nimetatud teemat ei ole kohtuotsuses käsitletud ühegi sõnaga. Arvestades, et kohus on väidetavalt hinnanud maksumenetluses kogutud materjale, mille täielikkuse osas on apellandil kahtlusi, palub apellant nõuda maksuhaldurilt välja nn maksumenetluse toimik, et nii apellatsioonkohtul kui ka apellandil oleks võimalik hinnata väidetavalt kogutud materjale;

2) kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja seisukohad, et ta ei ole jätnud tahtlikult tasumata tulumaksu, kasutas vara oma alalise elukohana ja ei ole kasutanud vara ärilistel eesmärkidel ning sellest tulenevalt ei ole saanud ka tulu oma varast ei seda kasutades ega ka müües. Kõnealusel ajavahemikul ei eksisteerinud kohustust registreerida oma elukohta ning olemasolev nn sissekirjutus ei kajastanud tegelikku elukohta. Kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud materjalides on esitatud selles osas arusaadav ja piisav selgitus. Kohus väidab, et kaebaja ei olevat esitanud ühtegi tõendit kinnitamaks, et müüdud vara oli tema peamiseks või alaliseks elukohaks.

Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et X 9 elamu oli tema elukohaks pärast abielu lõppemist. Kas tõesti peab maksuhaldur võimalikuks, et kaebaja pärast abielulahutust elas koos oma endise abikaasaga? Kaebaja ei näe vastuolu väites, et kaebaja soetas elamu endale koduks ja eesmärgil muuta see korterelamuks. Elamu oli piisavalt suur, et lisaks kaebajale leiaks seal omale kodu ka teised inimesed. Kaebaja soovis teha elamu korda, rajada sinna korterid ning seejärel korterid (peale endale jääva korteri) müüa või rentida teistele inimestele.

Kuna kaebajal puudusid pärast elamu soetamist vastavad võimalused, siis oli ta sunnitud selleks, et elamut ära ei lagastataks ja asotsiaalide poolt ei asustataks, andma elamu osaliselt tasuta kasutada oma tuttavale, kes kasutas seda ärilistel eesmärkidel ja korrastas tema kasutuses olevad pinnad ning tagas selle, et kaebaja võis Rakveres olles tunda elamut enda koduna. Mingit tulu kaebaja sellest ei saanud, seega on väär maksuhalduri väide, nagu oleks kaebaja elamut kasutanud ärilistel eesmärkidel. Kuna kaebajal puudusid võimalused oma kavatsused realiseerida, oli ta sunnitud elamu 2002. a ära müüma.

Selleks ajaks oli kaebaja pangalaenu kaasabil suutnud alustada elamus remonti ja ära vahetanud katuse;

3) maksukohustuslane ja maksuhaldur ei ole maksuvaidlustes võrdses olukorras. Kaebajal oli kohustus esitada 2002. a tuludeklaratsioon õigeaegselt, mida ta ka tegi. Maksuhalduril oli kohustus kontrollida deklaratsioonis esitatud andmeid. Maksukohustuslasel on õigustatud ootus selles, et maksuhaldur kontrollib deklaratsioonis esitatud andmete õigsust õigeaegselt ja nõuetekohaselt, järgides haldusmenetlusele omaseid põhimõtteid (näiteks uurimispõhimõte). Maksuhalduril on seadusest tulenev juurdepääsuõigus kõikidele notariaalsete tehingute andmetele, samuti kinnistusregistri andmetele. Järelikult oli maksuhalduril olemas vajalik informatsioon kaebaja tuludeklaratsiooni kontrollimiseks, kuid maksuhaldur hakkas alles 2005. a suvel kontrollima kaebaja kolme aasta tagust tuludeklaratsiooni ning alles

10 kalendrikuu pärast ja pärast 3-aastast maksusumma määramise tähtaega tegi ülimalt kaheldava väärtusega maksuotsuse. Ehk lootis maksuhaldur, et kuna tegemist on füüsilisest isikust maksukohustuslasega, siis selle aja jooksul mõjuvad suure tõenäolisusega inimlikud faktorid – ei ole säilinud dokumente, sest eraisikutel puudub raamatupidamise ja selle aruandluse kohustus, hägustuvad tehingutega seonduvad asjaolud jms. Maksuhalduril oli isegi siis, kui ta alustas kontrolli, piisavalt aega ja võimalusi selgitada kõik üksikjuhtumiga seotud asjaolud. Seda maksuhaldur teinud ei ole; 4) kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja seisukohad maksusumma määramise tähtaja küsimuses. Kaebaja on 2002. a tulude deklareerimisel käitunud oma parimate teadmiste kohaselt. Kaebaja küsis maksuhaldurilt enne 2002. a tulude deklareerimist, kas ta peab deklareerima oma vara müügi 2002. a ning sai vastuseks, et juhul, kui vara oli kaebaja elukohaks ja seda ei kasutatud ärilistel eesmärkidel, ei pea müüki deklareerima. Maksuhaldurilt küsimisega täitis kaebaja maksumaksja kohustusi tavapärasest hoolsamini. Kaebaja tegevuses 2002. a tuludeklaratsiooni koostamisel ning esitamisel puudub tahtlus tulu deklareerimisest ja maksu tasumisest kõrvalhoidmiseks. Samuti ei ole kaebaja maksuhaldurile esitanud teadvalt valeandmeid. Maksumenetlus ja kriminaalmenetlus sisaldavad küllaltki sarnaseid jooni, kuid samas on maksumaksja kuriteos kahtlustatava isikuga võrreldes oluliselt halvemas olukorras. Maksuvaidluses sunnitakse maksumaksjat tõendama oma süütust; 5) arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et asjakohatu ja ekslik olevat kaebaja väide selle kohta, et maksuhaldur on lähtunud kolmandate isikute paljasõnalistest väidetest või seisukohtadest ning et maksuhaldur on kogunud piisavalt tõendeid ning teinud otsuse tõendeid kogumis hinnates ja nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid arvestades. Kohtul oleks piisanud vaid tutvuda kaebaja poolt kontrollaktile esitatud eriarvamusega, vaidega, kohtule esitatud kaebuse ja kaebusega seonduvate materjalidega, et veenduda selles, et kaebuse väited ei ole alusetud ja ekslikud ning on väga asjakohased.

5. Maksuja Tolliameti Ida maksuja tollikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväited: 1) kohus on hinnanud tõendeid õigesti. Kaebaja poolt 2002. a tuludeklaratsioonis valeandmete esitamise puhul on tegemist maksusumma tahtliku tasumata jätmisega, seega on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Maksuhaldur on tõendanud, et isik oli teadlik tulu deklareerimise ja tasumise kohustusest, kuid tahtlikult eiras seda. Kuna tuludeklaratsioonist on välja jäetud kasu vara võõrandamisest, siis ei ole ilmselgelt tegemist tahtmatu veaga, vaid ettekavatsetud tegevusega, eesmärgiga maksta vähem makse. Kaebaja pidi teadma, et tal on kõigi saadud tulude deklareerimise ja maksude tasumise kohustus, kuid on seda tahtlikult eiranud lootuses, et maksuhaldur saadud tuludest teada ei saa; 2) MKS § 14 lg 3 kohaselt on maksukohustuslasel õigus tutvuda maksuhalduri poolt tema kohta kogutud andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Kaebaja ei ole soovinud Ida maksuja tollikeskuses tutvuda maksumenetluses kogutud tõenditega (maksutoimikuga).

Maksuhaldur edastas kaebaja üksikjuhtumi kontrolli kohta koostatud maksutoimiku Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale koos kaebusele koostatud vastusega 19.10.2006. Vastavalt HKMS § 15 lg 1 on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga, teha sellest ärakirju, võtta osa kohtuistungitest jne. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks halduskohtus toimikuga tutvuda;

3) MKS § 88 lg 1 kohaselt maksukohustuslane arvutab deklaratsiooni alusel tasumisele kuuluva maksusumma. Maksuhalduril on õigus maksukohustuslase arvutatud summat kontrollida ja vajadusel määrata maksusumma sama seaduse §-s 98 sätestatud tähtaja jooksul;

4) MKS § 14 lg 1 näeb ette teabe ja selgituste andmise konkreetsele isikule konkreetses menetluses. Kontrollaktile esitatud eriarvamuses väidab kaebaja, et enne tuludeklaratsiooni koostamist ja esitamist pöördus ta mitme toonase Lääne-Viru Maksuameti töötaja poole küsimusega, kas peab deklareerima vastava vara müügi ning sai ühese vastuse, et ei pea, kui vara oli eluasemeks ja seal ei toimunud äritegevust. Maksuhaldur vastas kaebaja küsimusele korrektselt, sest kui isik kasutas vara oma elukohana, siis tulumaksu tasumise kohustust tal vara võõrandamise korral ei lasunud. Vastuse suulisele järelepärimisele andis maksuhaldur, võttes aluseks maksukohustuslase toodud asjaolud, eeldades, et väljatoodud asjaolud vastavad tegelikkusele. Kaebaja ei ole küsinud teavet kirjalikus vormis konkreetseid asjaolusid välja tuues ega ole ka sellest tulenevalt saanud konkreetset kirjalikku vastust, millega tõendada selgituste andmist maksuhalduri poolt;

5) kaebaja ei ole suutnud tõendada, et ta kasutas hoonet või selle osa oma alalise või peamise elukohana. Seda ei kinnita ükski tõend. Kõik kaebaja esitatud tõendid kinnitavad ehitise soetamist ja võõrandamist ning ehitisele tehtud parendusi, aga ei tõenda ehitise kasutamist kaebaja poolt tema alalise või peamise elukohana. X hoonet ei tunnista kaebaja elukohana ka tema endine abikaasa L. P, kuigi kaebaja väitis, et suudab tõendada oma alalist elamist nimetatud aadressil oma endise abikaasa seletusega. Maksumenetluse käigus kogutud materjalide pinnalt nende kogumis tuleb teha järeldus, et käsitletaval perioodil, st aastatel 1996-2002, ei olnud X maksukohustuslase elukohaks.

Maksuotsuses on selgelt esile toonud asjaolud, mis kinnitavad eelnimetatud järeldust. Ehitise kui vallasasja müügil saadud tulu ei maksustata tulumaksuga, kui tegemist on eluruumiga, mida maksumaksja kasutas kuni selle võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana. Maksuvabastuse rakendamisel peab maksumaksja olema valmis maksuhalduri nõudmisel tõendama, et müüdud eluase oli tema alaliseks või peamiseks elukohaks. Maksumenetluses peab maksumaksja tõendama oma väidete ja seisukohtade õigsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 28. novembri 2006 otsus tuleb tühistada ja haldusasi saata Tartu Halduskohtule uueks arutamiseks. HKMS § 5 lg 1 alusel juhindub halduskohus käesoleva seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Halduskohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et apellant on tahtlikult eiranud kohustust tulude deklareerimisel ja maksude maksmisel. Apellant on aga kogu aeg väitnud, et ta pöördus maksuameti poole ja seal selgitati talle, et makse pole vaja maksta. Halduskohus ei ole andnud oma otsuses hinnangut apellandi sellistele väidetele ja samuti ei ole välja toonud ka tõendeid, mille alusel apellandi selletaolised väited on ümber lükatud. Otsuses on vaid märgitud, et maksuhaldur on tõendanud, et isik oli teadlik tulude deklareerimise ka tasumise kohustusest ning on seda eiranud. Samas ei ole otsuses välja toodud tõendeid, mille alusel halduskohus leidis, et maksuhaldur on asunud õigele seisukohale. Seoses sellega puudub ringkonnakohtul võimalus anda oma arvamust otsusele selles osas, kas kohtu järeldus on õige või mitte. Halduskohus on jätnud andmata hinnangu apellandi väitele, et viimane kasutas X asuvat elamut oma peamise või alalise elukohana. Halduskohus on otsuses väitnud, et apellant pole esitanud selle kohta ühtki tõendit. Samas on otsuses käsitlemata jäetud ka need tõendid, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et maksuhaldur on õigesti leidnud, et X ei olnud apellandi peamine või alaline elukoht. Kuna halduskohus on rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme ja seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, siis tuleb halduskohtu otsus tühistada ja asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Maili Lokk

Viivi Tomson Agu Timmi