2-02-264/20 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 2-02-264 Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2007. a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi L P hagi K P vastu ühisvara jagamise nõudes Kohtuistungi toimumise aeg 20. aprill 2007. a Hageja:

Hageja esindaja: L P (IK xxx; elukoht: xxx)

N G (volikirja alusel) Menetlusosalised Kostja:

Kostja esindaja:

Kolmas isik.

K P (IK xxx; elukoht: xxx)

Vandeadvokaadi vanemabi I G

L P (I K xxx, elukoht: xxx)

RESOLUTSIOON

1. L P hagi K P vastu ühisvara jagamise nõudes rahuldada osaliselt.

2. Jagada abikaasade ühisvara.

2.1. Jätta K P ainuomandisse kinnistu, sh elumaja asukohaga xxx linn Ida-Virumaa (kantud Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru jaoskonna registriossa nr xxx, katastritunnus xxx, omanik K P).

2.2. Välja mõista K P´lt rahaline hüvitus perekonnaseaduse § 19 lg 4 alusel L P kasuks summas 79 800 (seitsekümmend üheksa tuhat kaheksasada) krooni.

2 3. Välja mõista K P´lt riigilõiv 1300 (üks tuhat kolmsada) krooni riigituludesse.

3.1. Riigituludesse mõistetud summa kuulub tasumisele Rahandusministeeriumile arveldusarvele nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2900072136 või arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Eesti Ühispangas, viitenumber 2900072136 hiljemalt 20 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.

Kohtuotsus on tehtud avalikult teatavaks 14.mail 2007 kell 16.00 Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja kantselei kaudu.

Edasikaebe kord

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.

HAGIAVALDUS JA SELLE PÕHJENDUSED

Viru Maakohtule 09.09.2002.a esitatud hagiavalduse kohaselt oli poolte abielu registreeritud 03.03.1984.a. Abielu lahutati 04.08.1997.a. Abielu jooksul soetasid pooled xxx asuva elumaja, mille maksumus moodustab 160 000 krooni. Pooled ühisvara jagamiseks vabatahtlikku kokkulepet ei saavutanud.

Hageja palub jagada ühisvara, jättes xxx asuva elumaja kostjale ja nõuda kostjalt hageja kasuks välja poolt elumaja maksumusest, s.o. 80 000 krooni.

26.01.2007.a esitas hageja kohtule taotluse nõude muutmiseks, milles palub jagada ühisvara, mis koosneb kinnisvarast aadressil xxx, registriosa nr xxx, pindalaga 1028 m 2 järgmiselt: jätta ½ hagejale ja ½ kostjale. Kostjal puuduvad rahalised vahendid, et maksta hagejale hüvitist ½ kinnisvara turuhinnast. Seepärast palub hageja jagada ühisvara hageja ettepanekul.

KOSTJA VASTUS

Kostja 24.10.2002 kohtule esitatud vastuses hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt kuulub maja peale kostja isa surma kostja emale L P. Hageja oli majja sissekirjutatud 1984.a juunis. 1997.a oli poolte abielu lahutatud. Hageja ei ole maja ülalpidamiskulude tasumises osalenud. Tingituna kostja ema vanusest oli maja erastatud kostja nimele. Maja oli erastamisel hinnatud 16 800 kroonile ja see oli tasutud kostja ja tema ema EVP eest. Kuna hageja tuli kostja vanematele kuuluvasse majja, ei saa vara jagamisest juttugi olla.

26.01.2007.a esitas kostja kirjalikult seisukoha, mille kohaselt kostja ei vaidle vastu sellele, et ehitis aadressil xxx on poolte ühisvara, kuna see oli soetatud abielu ajal. Elumaja oli soetatud 02.10.1995.a ostu-müügilepingu alusel. Maja oli erastatud rahvakapitali obligatsioonide eest, maja maksumuseks oli määratud 16 800 krooni. Sellest oli EVP-ga makstud kostja ema xxx poolt 9 600 krooni, kostja poolt 5700 krooni ja hageja poolt 1 500 krooni. EVP summas 9600 krooni (57 % maja hinnast) oli kingitud kostjale tema ema poolt. EVP summas 2700 krooni (16% maja hinnast) olid saadud kostja poolt enne abielu sõlmimist tööaastate eest. Seega leiab kostja, et 73% poolte ühisvarast on soetatud kostja lahusvara arvelt. Kuna 73% poolte ühisvarast

3 on omandatud kostja lahusvara arvelt, tuleb ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest ning määrata hageja osaks ühisvaras 13,5 % ja kostja osaks 86,5%. Peale selle ei ela hageja majas alates 1997.a augustist ja ei kanna mingeid kulutusi maja hooldamises või maja elamiskõlblikus seisundis säilitamises. Maja on väga halvas seisundis ja oleks ilma kostja ja tema ema poolt teostatud remonditöödeta lihtsalt elamiskõlbmatu. 2002.a oli teostatud korstna remont, mille maksumus moodustas 10 000 krooni.2004.a oli majas teostatud siseruumide sanitaarremont, mille maksumus moodustas 5000 krooni. Peale selle oli vaja maja elamiskõlblikus seisundis hoidmiseks vaja kütta. Maja köeti põhiliselt kostja ema vahendite arvelt. Ekspertiisiakti alusel on xxx ehitise maksumus 190 000 krooni. Kostja palub kõrvale kalduda osade võrdsuse printsiibist ja lugeda kostja osaks ühisvaras 86,5% ja hageja osaks 13,5%. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kompensatsiooni 25 650 krooni. Sellest summast on vajalik maha arvata 15000 krooni, st. remonttööde, mis on teostatud peale abielu lahutamist kostja lahusvara arvelt, maksumus. Seega moodustab kostja poolt hagejale makstava kompensatsiooni suurus 10 650 krooni.

21.02.2007.a esitas kostja kirjalikult seisukoha, mille kohaselt oli elumaja aadressil xxx soetatud 02.10.1995.a ostu-müügilepingu alusel. Kostja väitel olid poolte abielusuhted lõppenud juba 1994.a. Seega leiab kostja, et elumaja, asukohaga xxx, on tema lahusvara, kuna see on soetatud pärast abielusuhete lõppemist. Samuti ei ole kostja nõus hageja esindaja poolt 26.01.2007.a esitatud taotlusega. Kui kohus tunnistab, et elumaja aadressil xxx linnas on siiski poolte ühisvara, siis jääb kostja oma 26.01.2007.a kohtule esitatud seisukoha juurde. Hoone asukohaga xxx oli soetatud poolte poolt vallasvarana abielu ajal. Hoonealune maa kinnistati pärast abielusuhete lõppemist, s.o. 05.03.2002.a kostja vahendite arvelt kostja nimele. Kuigi hoone oli soetatud abielu kestel, siis tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-47-05 võib öelda, et esmakinnistamisega muutub kinnistu ühisvarast esmakinnistaja lahusvaraks. Kuna ma erastati hoone juurde pärast abielusuhete lõppemist, siis kinnistu ei ole poolte ühisvara. Kinnistu oluliseks osaks on sellel paiknevad hooned (TsÜS § 54 lg 1). Kinnistu asukohaga xxx oluliseks osaks on hoone, mis oli soetatud poolte abielu kestel vallasvarana. Poolte ühisvaraks võiks siis olla ainult kinnistul paiknev hoone, mille väärtuseks on eksperthinnangu kohaselt 190 000 krooni. Kuna kinnistu ainuomanik on kostja ning ehitis on kinnistu oluline osa, ei saa ehitise mõttelistes osades jagamisest juttu olla. Antud juhul võiks rääkida ainult kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmisest. Hüvitise arvestamisel tuleb lähtuda hoone väärtusest.

KOLMANDA ISIKU KAASAMINE

Ida-Viru Maakohtu 06.10.2003.a määrusega oli protsessi kolmanda isikuna kaasatud L P.

ISTUNGID

Eelistungil 15.09.2003.a hageja esindaja toetas hagi.

Kostja hagi õigeks ei võtnud, selgitades, et ta soovib, et maja jääks talle. Maa erastas ta peale abielu lahutust oma vahendite arvel. Majas elab praegu tema ema. Maja oli erastatud kostja ja tema ema EVP eest, neil jäi ainult 6 aastat puudu.

Kohtuistungil 26.01.2007.a hageja esindaja toetas hagi, selgitades, et sõltumata sellest, millal maa erastati, on maja ikkagi ühisvara. Maa oli erastatud peale abielu lõppemist. Poolte kooselu lõppes 1997.a augustis.

4 Kostja esindaja jäi kirjalikult esitatud seisukoha juurde, selgitades, et 1995.aastal olid poolte perekondlikud suhted halvad ja seoses sellega andis kolmas isik andis EVP just kostjale, mitte perele.

Kostja selgitas kohtuistungil, et enne lahutust ei elanud nad hagejaga 1, 5 – 2 aastat koos. Maja erastamise ajal oli kooselu lõppenud, pooltel polnud ühist majapidamist.

Kolmas isik selgitas, et „kollased kaardid“ kinkis ta pojale , hageja pidas end perekonnas vastikult üleval. Poolte perekondlikud suhted lõppesid paar aastat peale poja sündi , laps sündis 1985.a.

Kohtuistungil 20.03.2007.a hageja esindaja toetas hagi, selgitades, et poolte abielusuhted lõppesid 1996.a, mitte 1994.a nagu väidab kostja. Maja ei saa vallasvarana jagada. Hagejal on õigus ½ osale majast, kuna see oli soetatud abielu ajal. Hageja soovib, et maja jääb kaasomandisse ja palub jagada kinnistu pooleks.

Kostja selgitas, et maja hagejale ei kuulu, see on kostja vanemate maja. Ta erastas maja enda nimele, et see jääks tema pojale.

Kolmas isik selgitas, et maja kuulus talle ja kostjale juba ammu ja see ei saa olla ühisvara. Maja on tema oma.

Kohtuistungil ära kuulatud tunnistaja T P ütluste kohaselt elasid pooled koos 1996.aastani, nende majad olid kõrvuti ja nad käisid omavahel läbi. Tol hetkel kostjal teist peret ei olnud. Teine naine tekkis kostjal 1997.a.

Tunnistaja Valentina Mihhailova, kes on hageja sugulane, ütluste kohaselt läksid pooled lahku 1997.a. Kostja ei andnud hagejale raha, hageja kurtis, et tema peab kolmele inimesele süüa viima. Kostja vihastas, kui hageja alimendid kohtusse andis ja ütles, et tema annab kohtusse lahutuse. 1994- 1996.a elasid pooled väga hästi, mingeid skandaale nende vahel ei olnud. Kuskil 1997.a kestel sai hageja teada, et kostjal on teine naine. Kostja sõitis selle naise kui armukese juurde.

Kohtuistungil 20.04.2007.a hageja esindaja toetas hagi, selgitades, et hageja maa erastamises ei osalenud. Kohtotsusest on näha, et aasta jooksul hageja ei valmistanud kostjale toitu ja perekondlikud suhted olid lõppenud. Fotodelt on näha, et 1996.a augustis olid poolte vahel suhted, kuna pidutseti koos. Ühisvaraks on elumaja, mis oli soetatud abielu ajal. Vallasvara jagada pole võimalik, seoses sellega palub hageja jagada kinnistu ja jätta ½ talle ning ½ kostjale. Kolmas isik väitis, et ta osales maja erastamisel kollaste kaartidega, see tähendab, et ta tegutses perekonna huvides ja maja erastati ühiste vahendite arvelt. Kolmandal isikul on õigus esitada hagi remondikulude nõudes.

Kostja esindaja selgitas, et kuna abielusuhted olid lõppenud, pole tegemist ühisvaraga. Kostja sõnul olid poolte perekondlikud suhted lõppenud 2 aastat enne lahutust. Kohtuotsus oli 1997.a, seega olid 1995.a kevadel-suvel poolte perekondlikud suhted lõppenud. Kuna pooled ja kostja ema elasid ühes majas, siis neid lihtsalt pildistati koos ja foto ei tõenda abielulisi suhteid 1996.a aastal. Kuna kinnisvara kuulub täielikult kostjale, võib rääkida mingist rahalisest kompensatsioonist.

5 Kolmas isik selgitas, et maja kuulus ja kuulub praegugi talle, kumbki pooltest teda materiaalselt ei aidanud maja üleval hoida.

Tunnistaja N K´i ütluste kohaselt tunneb ta kostjat lapsest peale. Hagejat on ta näinud mõned korrad. Tunnistaja ei mäleta, et pooltel üldse abielulised suhted olnud oleksid, neid seob ainult poeg. Hageja nägi ta poolte kodus harva seetõttu, et hageja seal praktiliselt ei viibinud. Kostjal oli teine naine. Maja eest hoolitses ja hoolitseb siiani kostja ema.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tunnistajate ütlused, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

PkS § 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Vastavalt PkS § 18 lg 1 abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Vastavalt PkS § 15 lõikele 1 on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

K P omandas 02.10.1995.a ostu-müügilepinguga (tl 12- 13, 15) ühekorruselise maja, asukohaga xxx hinnaga 16 800 krooni. Viru Maakohtu kinnistusosakonna väljatükist (tl 176) nähtub, et K P on kantud kinnisturaamatu registriossa nr 2036708 elamumaa xxx, pindalaga 1028 omanikuna 05.03.2002.a.

Poolte abielu on lahutatud Sillamäe Linnakohtu 04.08.1997.a otsusega (tl 4).

Poolte vahel on vaidlust selles, kas nende abielulised suhted olid 02.10.1995.a lõppenud või mitte.

Kostja esitas 15.04.1997.a Sillamäe Linnakohtule abielu lahutamiseks hagi, mille kohaselt pooled ei ela kaks aastat perena (tl 288). 04.08.1997.a toimunud kohtuistungi protokolli (tl 289- 291) kohaselt selgitas K P, et pooled pole koos elanud ligi kaks aastat. L P selgitas, et perekondlikud suhted taastusid ja pooled elavad ühes majas.

Tunnistajate V M ja T P ütluste (tl 280-283) kohaselt elasid pooled koos 1996.aastani. Kostjal tekkis teine naine 1997.aastal

Kohus suhtub kriitiliselt tunnistaja N K´i ütlustesse (tl 298-299), mille kohaselt ta ei mäleta pooltel üldse abieluliste suhete olemasolu olevat, kuna kostja väitel olid poolte vahel kuni 1994.a nimetatud perekondlikud suhted olemas. Tunnistaja ei ole täpsustanud, millisest ajast oli kostjal teine naine.

6

Kohtule esitatud fotodest (tl 293- 295) nähtub, et 1996.a aastal valitsesid poolte vahel sõbralikud suhted.

Kohus, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et asjas pole vaieldamatut tõendamist leidnud, et poolte abielulised suhted olid elumaja omandamise ajal, s.o. 02.10.1995.a lõppenud. Seega kuulub vaidlusalune elamu vallasasjana poolte ühisvara hulka.

Kuna elumaja soetatud abielu ajal vallasasjana 1995.a aastal ja kinnistatud 2002 aastal pärast abieluliste suhete lõppemist, võib tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-47-05 (p 21) öelda, et elamut ei saa enam vallasasjana jagada. Asja materjalide kohaselt on kinnistu omanik kostja. Kuna ühisomandis olnud elamu on muutunud seoses selle juurde maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks ja kinnistu ei kuulu poolte ühisomandisse, vaid on kostja lahusvara, ei ole kohtul võimalik kinnistut hageja poolt pakutud variandis, s. o. jättes kinnistu kaasomandisse, s.o. ½ osas hagejale ja ½ osas kostjale. Samuti märgib kohus, et kinnistu jätmiseks kaasomandisse sel põhjusel, et poolel puudub hetkel raha teisele poolele hüvitise maksmiseks, puudub õiguslik alus. Analoogsele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas 3-2-1-52-05. Kuna kostja on omandanud lahusvara poolte ühisvara osa arvel, saab hageja antud juhul vaid nõuda tema poolt kaotatud osa ühisvarast väärtuse hüvitamist (PkS § 19 lg 2 p 4).

TsÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ühisomanduses oleva vara jagamisel määratakse jagatava vara maksumus kindlaks lähtudes otsuse tegemise ajal kehtinud hindadest.

Berc Kinnisvara OÜ eksperthinnangu 1110/12/06J (tl 214- 224) kohaselt on hoonestatud kinnistu aadressil xxx turuväärtus 650 000 krooni. Kinnistul asuva majavalduse arvestuslik väärtus on 190 000 krooni. Arvestuslik väärtus on leitud hoonestatud ja hoonestamata kinnistute turuväärtuste vahena.

PkS § 19 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel põhjustel ning lg 2 p 3 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt.

Kostja palub kõrvale kalduda abikaasade osade võrdusest, kuna ühisvara on 73 % ulatuses omandatud tema lahusvara arvelt.

Toimiku kirjalikes materjalides olevatest rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaartidest (tl 25, 39,40) ja ostu-müügilepingust (tl 12-13) nähtub, et maja maksumusest 16 800 kroonist oli makstud EVP-na kolmanda isiku kostja ema L P poolt 9 600 krooni, kostja poolt 5700 krooni ja hageja poolt 1 500 krooni.

Kostja väitel on erastamisväärtpaberid summas 2700 krooni tema poolt saadud tööaastate eest enne hagejaga abielu sõlmimist ning erastamisväärtpaberid summas 9600 krooni kingitud kostjale tema ema poolt.

Vastavalt PkS § 15 lg1 on abikaasa lahusvara muuhulgas tema omandis enne abiellumist olnud vara.

7

Vabariigi Valitsuse 05.08.1992.a määrusega nr 226 kinnitatud Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise juhendi p 11 kohaselt arvestuskaardile kantakse Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse alusel arvestatud isiku töötamise aeg täisaastates kuni 1.jaanuarini 1992.a.

RKO arvestuskaardist (tl 40) nähtub, et K P´le oli erastamisväärtpabereid arvestatud 19 tööaasta eest. Poolte abielu oli sõlmitud 03.03.1984.a (tl 4). Seega oli kostjal enne abielu sõlmimist tööaastaid, mille eest talle oli antud erastamisväärtpabereid, ligi 11 aastat. Kostja on lugenud tema lahusvara suuruseks, mille arvelt ühisvara omandati, 2700 krooni (9 aastat x 300), mis elamu ostuhinnast moodustab 16800 kroonist moodustab 16%. Kuna poolte ühisvaraks olev elamu on osaliselt omandatud kostja lahusvara arvelt, leiab kohus põhjendatud olevat kalduda 16% ulatuses kõrvale abikaasade osade võrdusest. Seega moodustab hageja osa ühisvarast 42 % (100- 16= 84:2) ja kostja osa 58 % (42+16).

PkS § 15 lg1 kohaselt on abikaasa lahusvara muuhulgas vara, mis on abielu kestel saadud kinke teel. Kuni 01.07.2002.a kehtinud TsK § 260 lg1 kohaselt kinkeleping hinnaga üle 50 krooni /…/ peab olema notariaalselt tõestatud. Asjas puuduvad kirjalikud tõendid, et kolmas isik oleks kinkinud 1995.a oma erastamisväärtpaberid väärtuses 9600 krooni kostjale. Seega on need EVP- d abikaasade ühisvara.

PkS § 19 lg 4 kohaselt kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvarast, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Seega peab hageja hüvitama kostjale 42% majavalduse väärtusest 190 000 kroonist e. 79800 krooni .

Kostja on palunud hüvitamisele kuuluvast maha arvata 15000 krooni, st. remonttööde, mis on teostatud peale abielu lahutamist kostja lahusvara arvelt, maksumuse. Toimiku kirjalike materjalides olevat tõendite (tl 251-254) kohaselt on L P esitatud arve soojussõlme renoveerimiskulude eest summas 6623,79 krooni ning trepi kalkulatsioonijärgne maksumus moodustas 4591 krooni. Kolmanda isiku seletuste (tl 297) ning tunnistaja N. K´i ütluste (tl 299) kohaselt on maja eest hoolitsenud kolmas isik ja kumbki pool pole teda materiaalselt toetanud. Seega pole asjas tõendamist leidnud remonttööde teostamine kostja lahusvara arvelt. Juhul, kui kolmas isik leiab, et pooled on tema arvelt alusetult säästud, on tal õigus poolte vastu esitada sellekohane hagi.

Eeltoodust lähtudes, leiab kohus, et hagi ühisvara jagamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Tsiviilasja menetlus on alustatud 2002 aastal ning seega kuulub kohtukulude jaotamise osas kohaldamisele enne 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS).

8

Vastavalt enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. /---/. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Kohus leiab põhjendatud jätta poolte kohtukulud nende endi kanda

Hageja oli Ida-Viru Maakohtu 27.09.2002.a määrusega vabastatud hagiavalduse esitamisel ja ka hagi rahuldamata jätmise korral riigilõivu 2600 krooni riigituludesse tasumisest. Enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.

Kooskõlas TsMS §-iga 64 lg. 1 leiab kohus põhjendatud olevat kostjalt välja mõista riigilõiv riigituludesse 1300 krooni.

Helgi Vinni Kohtunik: