3-06-1189/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 11.05.2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1189 Haldusasi M.A kaebus Tallinna vangla direktori 15.05.2006 käskkirjale nr 716-P (p.1) ning Eesti Haigekassa Harju osakonna 10.07.2006 teatisele nr 5-14/518 osas, mis puudutab 60 kalendripäevast piirangut. Asja läbivaatamise kuupäev Suuline menetlus 10.04.2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja M.A, vastustaja Tallinna vangla esindaja Angela Heinsaar ning teise vastustaja Eesti Haigekassa Harju osakonna esindajad Kadri Kukk ja Ragnar Kass. Resolutsioon Jätta M.A kaebus rahuldamata. Kohtukulud jäävad kaebaja enda kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada kohtualluvusejärgsele ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD

Tallinna vanglale laekus kaks samasisulist meditsiinialast dokumenti M.A tervisliku seisundi kohta: 16.03.2006 töötervishoiuarst Viive Pille poolt välja antud teatis, mille kohaselt on M.A pöördunud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaigusteja Töötervishoiukeskuse poole ajavahemikus 03.2005 kuni 14.03.2006. Teatisest nähtuvalt diagnoositud kaebajal tööst põhjustatud haigestuminekrooniline bronhiit ning märkusena on lisatud, et M.Al on vastunäidustatud kontakt hingamisteid ärritavate, organismi sensibiliseerivate ja igasuguste toksiliste ainetega, ebasoodne mikrokliima ja praeguse töö jätkamine ebasoodsa mikrokliima tingimustes ei ole soovitav. Teise dokumendina esitati vanglale SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaigusteja Töötervishoiukeskuse 21.03.2006 teatis nr 13-1/2559 tööst põhjustatud haigestumise diagnoosimisest. Nimetatud teatises on toodud esile ka haiguse põhjustanud ohutegurid: ebasoodsad mikroklimaatilised tingimused, külmal aastaajal madal temperatuur, niiskus, hallitus. 17.03.2006 (M.A haigestumise ajal alates 13.02.-09.05.2006) edastati Tallinna vanglale M.A raviarsti poolt välja antud teatis, millest selgub, et praeguse töö jätkamine ebasoodsa mikrokliima tingimustes ei ole soovitatav. Eelnimetatud dokumentidest tulenes, et M.A tervislik seisund ei võimalda tal püsivalt oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita. Tallinna vangla direktor pakkus M.Ale 15.05.2006 kirjaga nr 2-14/10341 teenistuse jätkamist vangla abiteenistuja ametikohal. M.A loobus temale pakutud personali söökla koristaja ametikohast. Tallinna vangla direktori 15.05.2006 käskkirjaga nr 716-P vabastati M.A teenistusest ametikohale mittevastavuse tõttu Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 117 lg 1 p 5 alusel alates 16.05.2006, kuna

M. M.A tervislik seisund ei võimalda tal püsivalt oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita.

07.06.2006 esitas M.A Eesti Haigekassa Harju osakonnale vaideavalduse 30.05.2006 teatisele nr 5- 14/443, millega Eesti Haigekassa keeldus ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest töövõimetuslehe nr 0002013 alusel. Eesti Haigekassa 10.07.2006 teatisega nr 5-14/518 tunnistati Eesti Haigekassa 30.05.2006 teatis nr 5-14/518, millega informeeriti M.At ajutise töövõimetuse hüvitise määramise keeldumisest, kehtetuks ning hüvitis töövõimetuslehtede nr 0001895 (06.03.-06.04.2006) ja nr 0002013 (07.04.- 09.05.2006) alusel otsustati maksta välja perioodi 06.03.2006 kuni 14.04.2006 eest (haigusperiood alates 13.02.-14.04.2006 teeb kokku 60 kalendripäeva). M.A ei ole nõus sellega, et temale kuulus väljamaksmisele kuni 14.04.2006, tema arvates peaks hüvitise välja maksma kogu haigusperioodi eest kuni 09.05.2006. M.A kinnitas kohtus, et vaidlustab Haigekassa teatist nr 5-14/518 osas, mis puudutab 60 päeva piirangut, kuna tema arvates tuleks temale välja maksta kogu haigusperioodi eest ilma nimetatud piiranguta, st mitte kuni 14.04.2006, vaid kuni 09.05.2006. M.Ale on haigushüvitis välja makstud haigusperioodi 13.02-14.04.2006 eest, selle üle vaidlus puudub. Käesolev vaidlus hõlmab ajavahemikku 15.04.-09.05.2006, mille eest M.A haigushüvitist ei saanud, kuna see ületab seadusega ettenähtud 60 kalendripäevast piirangut.

M.A ei taotle teenistusse ennistamist ning selle asemel soovib vastustajalt Tallinna vanglalt hüvitusena kuue kuu ametipalga väljamõistmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Kaebuse esitaja vaidlustab teenistusest vabastamise meetodeid. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt avaldas Tallinna vangla direktor Toomas Malva 2006.a. märtsikuus kaebajale tänu tööpanuse eest talle Eesti Vabariigi Presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi puhul. Kaebajale on jäänud arusaam, et teda on diskrimineeritud Tallinna vangla poolt hariduse, vanuse, soo ja tervise pärast. Kaebaja selgituste kohaselt lubati talle, et pool aastat pärast tööle tulekut saab raamatukogu kolida uutesse ruumidesse ning ta muretses Tallinna vangla juhtkonna teadmisel ja soovil tulevaste ruumide sisustamiseks teistest raamatukogudest lugemissaalija töölaudu ja kõik riiulid.

Kaebaja selgitab, et praegusel hetkel remonditakse raamatukogu jaoks uusi ruume, s.t. ruumid raamatukogu jaoks olid tegelikult kogu aeg olemas, aga Tallinna vanglal puudus kaebaja arvates senini tahe midagi ka kultuuriliinis ette võtta. Kaebaja arvates ruumide remondi ettevõtmise põhjus on asjaolus, et olemasolevatesse töötingimustesse ei leita uut raamatukoguharidusega töötajat ja kaebaja poolt on halduskohtusse esitatud kaebus, et ka vanglasüsteemis tuleb jälgida töötajate töötingimusi ja töökoormust. Kaebaja selgituste kohaselt käis ta 2005.a. märtsis Hiiu Kutsehaiguste-ja Töötervishoiukeskuses uuringutel pideva nohu ja köha pärast ning samad probleemid esinesid kaebajal jaanuaris ja veebruaris 2006.a.

Kaebaja selgituste kohaselt töötas ta 2005.a. novembris ja detsembris Tallinna vanglas külmas angaaris ja vaatamata soojale riietusele hakkas kaebajal tekkima külmast ja hallitusest raamatute fondis raamatute käitlemisest tugevnev allergiline köha ja nohu, hammaste-igemete põletik, seljas valu ja põieprobleemid. Kaebaja selgitab, et täiendavad ravimikogused mõjusid kaebaja maole ja sellest tingituna ta tihti oksendas, kuna kaebaja on võtnud aastaid südame ja vererõhu rohte. Kaebaja selgitab, et 2005.a. detsembris kukkus ta administratsioonihoone välistrepist ülesminekul peaga vastu treppi, kuid röntgenpildi tegemisel luulisi vigastusi ei leitud.

Kaebaja selgituste kohaselt ta mujale arsti juurde ei pöördunud ja käis tööl edasi. Kaebaja selgitab, et tal tugevnesid allergianähud ja arenes välja tugev väsimus ning tekkis organismi üldine põletikuline seisund. Kaebaja selgituste kohaselt käis ta PERH Mustamäe polikliinikus uroloogi juures ning pöördus Kutsehaigusteja Töötervishoiu Keskuse allergoloogi dr. Lea Kaleviste poole 19. Jaanuaril 2006. Kaebaja selgitab, et diagnoosiks määrati talle ägenenud krooniline bronhiit. Kaebaja selgituste kohaselt viibis ta ettenähtust kauem tööl, üritades tööpäevaks plaanitu ära teha.

Kaebaja selgitab, et arvutiga aruandeid tehes hoidis ta kabineti ust lahtisena, kuna tekkis õhupuudus. Kaebaja selgituste kohaselt oli 8.veebruaril k.a. jääteraline lumesadu ja kuna kaebajal olid silmalaud väga punased ja valulikud ning läks silmade allergia suhtes abi paluma AS Ida-Tallinna Keskhaigla Erakorralise meditsiini osakonda. Kaebaja selgitab, et ta ei pöördunud koheselt tugevate allergianähtude ilmnemisel perearsti poole ravi saamiseks, vaid lootis tööl käies terviseprobleemid lahendada. Kaebaja selgituste kohaselt töötavad 3 kinnipeetavat, s.t. raamatukogu abitöölist, samades töötingimustes ning neil on olnud kõrvavalu, hambavalu, angiin, nohu ja köha.

Kaebaja selgitab, et ta on olnud 1997.aastast alates praeguse nimega PERH I sisehaiguste osakonnas vajadusel ravil. Kaebaja selgituste kohaselt soovitati tal arstide poolt mõelda töökoha ja -tingimuste vahetamisele ning soovitati pöörduda Kutsehaigusteja Töötervishoiukeskusesse. Kaebaja selgituste kohaselt on tal 1999.a-st kohati silmade punetus ja allergilised reaktsioonid. Kaebaja selgituste kohaselt muutusid probleemid töötingimustega tunduvalt, kui raamatukogu ruumidena Tallinna vanglas kasutatavad angaariruumides 2001.a. lõhkesid talvekülmas veetorud ja järgnevalt jäid ruumid kütteta.

Kaebaja selgituste kohaselt on ta olnud alates 1992.a. professor Rein Zuppingu, dr. Rein Viilule patsient ja alates 1997.a. sisearst dr. Sirje Siimu patsient. Kaebaja selgitab, et neuroloog dr. Kreisiga kohtus kaebaja esimest korda, kui tal haiglas 2006.a. diagnoositi võimalik epilepsia, mis ei leidnud siiski kinnitust. Võttes arvesse 2003.a. Kivimäe haigla kopsuarst dr. Jana Orgia diagnoosi, 2005.a. ja 2006.a. märtsikuus tehtud uuringuid Töötervishoiukeskuses, PERH NKK kompuutertomograafia põletiku leidu 17.02.2006 ja Töötervishoiukeskuse allergoloog dr.Lea Kaleviste diagnoosi 19.01.2006, ning 16.02.2005.a.

AS Ida-Tallinna Kekhaigla konsultatsiooni tulemust, samuti Tallinna vanglas angaar-raamatukogu ruumides 2005.a. läbi viidud töökeskkonna ekspertiisi, anti kaebajale 16.03. 2006.a. töökohale edastamiseks tööst põhjustatud haigestumise kohta SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste-ja Töötervishoiukeskuse poolt teatis. Kaebaja selgituste kohaselt nähtus antud teatisest, et antud töö jätkamine ebasoodsa mikrokliima tõttu ei olnud soovitatav. Kaebaja selgitab, et ta saatis teatise originaaleksemplari postiga Tallinna vanglasse ja andis ka perearstile.

Kaebaja selgituste kohaselt saadeti SA PERH Kutsehaiguste-ja Töötervishoiukeskuse ametlik teatis kirjaga 21.03.2006.a. nr. 13-1/2559 Tööinspektsioonile, Tallinna vanglale, perearstile ja kaebajale. Kaebaja selgitab, et ta konsulteeris tekkinud olukorra juriidilise poole suhtes Tööinspektsiooni juristiga. Antud vestlusest sai kaebaja teada, et tööandja kohustus on tagada normaalsed töötingimused. Kaebaja leiab, et kontoriruumide temperatuur peab olema vahemikus 20 kuni 24 kraadi, aga temal oli tööruumis 15-16 kraadi, kui õues oli 20 kraadi sooja.

Kaebaja selgituste kohaselt tuvastas 17.02.2003 SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kivimäe haigla kopsuarst Jana Orgia M.Al bronhide haigestumise, kopsude fibrootilised muutused. Kaebaja selgitab, et 24.11.2003.a. AS Ida-Tallinna Arstliku Kutsekomisjoni otsusega lubati kaebajal töötada Tallinna vangla raamatukoguhoidjana kuni 2004.11, kuid märgitud oli, et kaebajal tuleb hoiduda raskest füüsilisest tööst, pikaajalisest seismisest, tööst niiskes ja külmas. Kaebaja selgitab, et 2005.a. jaanuaris suunas perearst dr. Aija Järvine teda uuringutele SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaigusteja Töötervishoiu Keskusesse, kuna tal olid kauemat aega köhahood, kerge palavik.

Kaebaja kinnitab, et töötervishoiuarst küsis temalt nõusolekut Tallinna vangla raamatukogus töökeskkonna riskifaktorite hindamiseks, et saada ülevaadet, kas haigestumise põhjustes on seos töötingimustega. Kaebaja selgitab, et 2005.a. sügisel viidi läbi angaar-raamatukogus riskifaktorite hindamine, kuid kaebaja tööruumi töötingimuste hindajaid ei lastud ja põhjuseks toodi, et töötaja ei ole kohal ja võtit ei ole. Kaebaja kinnitab, et ta oli sel päeval tööl endises Keskvanglas asunud Vanglate Keskhaigla raamatukogus, Kalaranna tänav 2.

Kaebaja on seisukohal, et Tallinna vangla korrapidajal on olemas kõikide ruumide võtmed. Kaebaja selgitab, et 2005.a. november - detsember sai kaebaja põletikurohtusid ning 2006.a. jaanuaris oli kaebajal hambapõletik ning määrati põletikuravi. Kaebaja selgitab, et 2006.jaanuaris oli tal kerge palavik, pidev nohu ja rögaeritusega köha. Kutsehaigusteja Töötervishoiu Keskuses tehti kaebajale allergoloogiline test (eelmine 2005.a.) ja diagnoosiks oli bronhiit, kuid allergiat ei leitud. Kaebaja selgitab, et 2006.a. jaanuarikuus lõhkes soojustamata veetoru, mille tagajärjel riknes hulk raamatuid.

Kaebaja on seisukohal, et antud olukord tekitas tööstressi. Antud perioodil oli kaebajal bronhiidi ravi pooleli. Kaebaja selgitab, et 2006. veebruar peale tööd kaotas kaebaja teadvuse. Kaebaja selgitab, et antud olukorras ei julgenud ta enam tööle minna ning registreeris ennast sisearst dr. Siimu vastuvõtule. Kaebaja selgitab, et 14.02.2006 käis ta sisearsti juures SA Põhja- Eesti Regionaalhaiglas. Kaebaja kinnitusel ta hospitaliseeriti uuringuteks ja raviks (15.02.- 28.02.2006 ). Kaebaja kinnitab, et 2006.a. märtsis pöördus ta rögase köha hoogude, nohu ja silmade ümbruse allergia pärast järjekordselt Kutsehaigusteja Töötervishoiu Keskusesse, kus tal diagnoositi tööst põhjustatud haigestumist: kroonilist bronhiiti (angaar-raamatukogus tehti 2005.a. töötingimuste riskifaktorite hindamisakt. tervise kontroll ja ravi oli 2003.a. kuni 2006.a. mis andis aluse töötervishoiuarstidele kroonilise bronhiidi kui tööst põhjustatud haigestumise diagnoosimiseks).

Kaebaja selgitab, et Kutsehaigusteja Töötervishoiu Keskuse teatise ja haiglas raviajal tehtud uuringute tulemuste alusel esitas perearst dr. Aija Järvine Tallinna AEK korduvekspertiisi taotluse. Kaebaja selgitab, et 19.04.2006 Arstliku ekspertiisi otsusega on kaebaja töövõime kaotuse protsent 50%. Kaebaja selgitab, et 10.05.2006.a. läks ta tööle tagasi. Kaebaja selgituste kohaselt tehti talle 06.11.2006 hematoloogilised uuringud, millest selgus, et tal on analüüsides mycoplasma suurenenud näit, misjärel sai kaebaja kaks nädalat antibiootikume.

Kaebaja selgituste kohaselt suunas perearst dr. Katrin Sula teda pulmonoloogi juurde konsultatsioonile. Kaebaja selgitab, et analüüside tulemustega selgus, et tal on lisaks mycoplasma probleemile kopsuklamüüdia. Kaebaja kinnitab, et pulmonoloog dr. Krikk määratles haigestumise põhjusena, et patsient on eelnevalt töötanud mittesobivates töötingimustes. Kaebaja selgitab, et pulmonoloog dr Krikk suunas teda veel nina-kõrva-kurguarstile, kus selgus 17.02.2006.a. röntgenpilti kontrollivalt üle vaadates, et tal on dentogeense päritoluga leid.

Kaebaja selgitab, et tulenevalt perearsti dr Aija Järvine ja töötervishoiuarsti dr Viive Pille vestlusest helistas kaebaja Tallinna vangla üldosakonna juhatajale hr. Andres Niinele ja otsesele ülemusele sotsiaalosakonna juhataja Eerik Lättile ning teavitas neid, et Tallinna vangla raamatukogu töötingimuste tõttu ei saa ta raamatukogus edasi töötada ja võimalusel sooviks teenistust jätkata teisel ametikohal. Kaebaja selgituste kohaselt on tal 8 aastat vanglatöö staaži ning vangla juhtkonnaga lepiti kokku, et Tallinna vangla hakkab uut töötajat otsima.

Kaebaja selgituste kohaselt sai ta vestlusest osakonnajuhatajaga ekslikult aru, et talle antakse võimalus kandideerida avalikult välja kuulutatud tööpakkumistes ja kuni pole uut raamatukoguhoidjat jätkab ta senist tööd. Kaebaja selgituste kohaselt kutsuti ta 15. mail kell 13:00 personaliosakonda ja pakuti personalisöökla koristaja ametikohta. Kaebaja ütles antud ametikohast ära, kuna seoses terviseprobleemidega ei olnud kaebajal võimalik tõsta raskeid asju. Kaebaja selgituste kohaselt küsis ta osakonnajuhatajalt luba vangla territooriumilt ajutiselt lahkuda selleks, et minna raamatukogusse raamatuid ära viima.

Kaebaja selgitab, et osakonnajuhataja hr. Eerik Lätti lubas kaebajal minna, kuid pääslasse jõudes telefonivestlusest osakonnajuhataja Eerik Lättiga selgus, et kaebaja ajutiselt vangla territooriumilt siiski väljuda ei tohi. Kaebaja selgituste kohaselt kutsuti ta samal päeval uuesti personaliosakonda, kus anti talle tööst vabastamise käskkiri ja tööraamat. Kaebaja on seisukohal, et ta ei pea olema teadlik, pöördumisel perearsti või eriarsti poole, millise haiguslehe millisesse lahtrisse mida arst peab märkima. Kaebaja selgitab, et haiguslehed, mis määrati ajavahemikul 12.02.06 - kuni 09.05.06. ei olnud töövõimetuspensioni määramise põhjusega haigusest tingitult välja antud.

Kaebaja viitab dr. Aija Järvine õiendile, mis esitati Harju Haigekassa juhatajale 29.11. 2006. Antud õiendis dr Aija Järvine kaebaja hinnangul tunnistab, et M.Ale ei kehti (Ravimikindlustusseaduse (RaKS) §57 lõige 6) 60 kalendripäevane piirang hüvitise väljamaksmiseks. Kaebaja selgituste kohaselt tehti 21.02.2006 haiglas talle EEG uuring. Kaebaja hinnangul on antud uurimuse alusel võimalik, et tal oli teadvuse kaotus, kuna kaebajal on häirunud põhirütmiga ajukoore bioelektriline aeglaste lainete ja ärritusnähtudega. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna vangla direktori 15.05.2006 käskkirja nr 716-P osas, millega lõpetati kaebaja teenistussuhe Tallinna vanglaga (p 1) ja soovib tööle ennistamise asemel hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses ning palub tühistada Eesti Haigekassa Harju osakonna 10.07.2006 teatis nr 5-14/518 osas, mis puudutab 60 päeva piirangut.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

Tallinna vangla selgituste kohaselt laekus Tallinna vanglale kaks samasisulist dokumenti: 16.03.2006 töötervishoiuarst Viive Pille poolt välja antud teatis, mille kohaselt on M.A pöördunud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaigusteja Töötervishoiukeskuse poole ajavahemikus 03.2005 kuni 14.03.2006. Vastustaja leiab, et teatisest nähtuvalt diagnoositud kaebajal tööst põhjustatud haigestumine: krooniline bronhiit ning antud teatisest nähtuvalt on märkusena lisatud: vastunäidustatud kontakt hingamisteid ärritavate, organismi sensibiliseerivate ja igasuguste toksiliste ainetega, ebasoodne mikrokliima ja praeguse töö jätkamine ebasoodsa mikrokliima tingimustes ei ole soovitav.

Teise dokumendina esitati vastustajale SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaigusteja Töötervishoiukeskuse 21.03.2006 teatis tööst põhjustatud haigestumise diagnoosimisest registreerimisnumbriga nr 13-1/2559. Vastustaja selgitab, et eelnevalt mainitud samasisulise dokumendiga võrreldes on teatises toodud esile ka haiguse põhjustanud ohutegurid: ebasoodsad mikroklimaatilised tingimused, külmal aastaajal madal temperatuur, niiskus, hallitus. Vastustaja on seisukohal, et nimetatud dokumentidest tuleneb, et M. M.A terviseseisund ei võimaldanud tal oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita, mistõttu ta kuulus teenistusest vabastamisele juhul, kui teda ei ole võimalik tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale.

Vastustaja selgituste kohaselt teavitati M. M.At Tallinna vangla 15.05.2006 kirjaga nr 2-14/10341 ülalnimetatud dokumentidest ilmneva võimatuse kohta teenistust raamatukoguhoidja ametikohal jätkata, samuti märgiti, et Tallinna vanglas olevad vabad ametikohad vajavad erialast ettevalmistusteenistust või vähemalt 2-aastast töökogemust ametikoha töövaldkonnas. Vastustaja selgitab, et nimetatud kirjas tehti kaebajale ettepanek jätkata teenistust Tallinna vangla majandusosakonna koristaja ametikohal (tööülesandeks vangla personalisöökla koristamine) abiteenistujana alates 16.05.2006 ning märgiti ära ka palgatingimus vastavalt 7 palgaastmele ja palga diferentseerimine 50%, s.o brutopalgaga 4500 krooni.

Vastustaja märgib, et kirjas on ära toodud ka ettepanekuga mittenõustumise korral teenistusest vabastamise alus: ATS 117 lg 1 p 5. Vastustaja kinnitab, et nimetatud pakkumisest M.A loobus, teatades sellest suuliselt ja keeldudes allkirja andmisest, mida tõendab sellekohane märge dokumendil. Vastustaja selgituste kohaselt arvestati ametikoha pakkumisel Tallinna vangla hetkel vabade ametikohtadega ja M. M.Aga seonduvate asjaoludega. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna vangla personalisöökla asub üsna väikestes ruumides, kus koristaja töö maht ei ole kuigi suur ning väike kompaktne eraldiasuv hoone on hästi köetud, soodsa mikrokliimaga.

Vastustaja kinnitab, et ta sai teada asjaolust, et M.A keeldus antud ametikohast, kuna tema vasaku käe liikuvus on luumurru ja operatsiooni tagajärjel vähenenud ning harjumatuid liigutusi teha on koormav, alles kaebusest. Vastustaja selgituste kohaselt vabastati M.A teenistusest Tallinna vangla direktori 15.05.2006 käskkirjaga nr 716-P ametikohale mittevastavuse tõttu Tallinna vangla sotsiaalosakonna raamatukoguhoidja ametikohalt ATS § 117 lg 1 p 5 alusel alates 16.05.2006, kuna tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita ning määrati hüvituseks ATS § 131 lg 2 alusel 1 kuu palk, lisaks määrati hüvitust etteteatamistähtajast puudu jäänud 24 tööpäeva eest ja kasutamata puhkuse hüvitust 51 kalendripäeva eest.

Vastustaja selgitab, et kaebajale on välja makstud viidatud käskkirjas nimetatud hüvitised, mida tõendavad kaebaja enda poolt kaebusele lisatud palgalipik ja Tallinna vangla poolt käesolevale vastusele lisatud palgatõend. Arvestades eeltoodut leiab vastustaja, et Tallinna vangla tegevus Mallo M.A teenistusest vabastamisel on olnud õiguspärane. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna vangla direktori 15.05.2006 käskkirja nr 716-P on teinud pädev isik oma volituste piires, otsus on kooskõlas õigusnormidega ja tugineb seaduslikule alusele ning kaebaja taotlus tööle ennistamise asemel kuue kuu hüvituse väljamõistmiseks ATS § 135 lg 2 alusel on põhjendamatu.

RaKS § 25 määratleb ravikindlustushüvitisena sealhulgas rahasumma, mida haigekassa on kohustatud ravikindlustuse seaduses sätestatud tingimustel maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest ja ajutise töövõimetuse korral (rahaline hüvitis). Sama seaduse § 25 lg 4 p 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitis kindlustatud isikule haigekassa poolt makstav rahaline ravikindlustushüvitis. Sama paragrahvi lg 41 kohaselt makstakse rahaline ravikindlustushüvitis välja haigekassa kulul hüvitise saaja arveldusarvele.

Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et ajutise töövõimetuse hüvitise suuruse arvestab välja ja kannab kindlustatu arveldusarvele Eesti Haigekassa. Tööandja kohustus on esitada RaKS § 53 lõikes 4 ja 5 sätestatud tähtaegadel töövõimetusleht koos hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentidega haigekassale. RaKS § 53 lg 4 kohaselt hüvitist määratakse ja makstakse, kui kindlustatud isiku töövõimetusleht koos hüvitise määramiseks vajalike muude dokumentidega on haigekassale esitatud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates töövõimetuslehel märgitud töövõi teenistuskohustuste täitmisele asumise või majandusvõi kutsetegevusega taasalustamise päevast.

Sama paragrahvi lg 5 kohaselt esitab töövõimetuslehe ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud muud dokumendid haigekassale kindlustatud isiku tööandja seitsme kalendripäeva jooksul, alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe saamise päevast. Kindlustatud isik võib esitada töövõimetuslehe ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud muud dokumendid ise. Vastustaja selgituste kohaselt esitati M. M.A töövõimetusleht nr 0001895 (06.03.2006 - 06.04.2006) Eesti Haigekassa Harju osakonnale 31.03.2006 ja töövõimetusleht nr 0002013 (07.04.2006 - 09.05.2006) esitati 12.05.2006.

Vastustaja selgitab, et 12.04.2006 tagastati Tallinna vanglale töövõimetusleht nr 0001895, kuna leiti, et ajutise töövõimetushüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikud dokumendid on esitamata. Nimetatud töövõimetuslehe tagastamise põhjused on vastustaja selgituste kohaselt fikseeritud ka Eesti Haigekassa poolt 30.05.2006 kaebajale adresseeritud teatisest: töövõimetuslehel on tööst vabastamise põhjus - üleviimine teisele tööle, kuid töövõimetuslehel ei ole märgitud palgavahet üleviimisel teisele tööle, lisamata on tööandja käskkiri (korraldus või töölepingu lisa) teisele tööle üleviimise kohta ning puudub tööinspektori kooskõlastus.

Vastustaja selgitab, et töövõimetuslehel nr 0001895 (06.03.2006 - 06.04.2006) nagu ka teisel kaebuses esile toodud töövõimetuslehel on tööst vabastamise põhjusena märgitud üleviimine teisele tööle. ATS § 50 lg 1 esimese lause kohaselt on ametnikul arsti otsuse alusel õigus teenistustingimuste ajutisele kergendamisele või ajutisele üleviimisele terviseseisundile vastavale ametikohale, välja arvatud konkursi korras täidetavale ametikohale. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud teenistustingimuste kergendamise või üleviimise võimatuse korral vabastatakse ametnik arsti otsuses märgitud töövabastuse lõpuni.

Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et tööst vabastamise põhjus üleviimine teisele tööle tähendab seda, et sellisel põhjusel arsti poolt välja kirjutatud töövabastusleht ei ole aluseks töötajale töölt ära jäämisele, vaid ta peab ilmuma töövõimetuslehel märgitud perioodi alguses teenistusse ja koostöös tööandjaga selgitama välja võimalused teenistustingimuste ajutiseks kergendamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt tuleb M. M.A kindlustusjuhtumi puhul kõne alla RaKS § 53 lg 3, lg 2, milles viimases viidatakse sama seaduse § 51 lõike 1 punkti 3 nimetatud kindlustusjuhtumile ja mille kohaselt hüvitise määramise ja maksmise täiendavaks tingimuseks on arsti või hambaarsti otsus, milles osutatakse vajadusele viia kindlustatud isik tervisliku seisundi või raseduse tõttu üle kergemale tööle või ametikohale ja kirjeldatakse soovituslikke töövõi teenistustingimusi.

Vastustaja selgitab, et M.A ei ilmunud haiguslehel nr 0001895 märgitud töövabastuse perioodi algul teenistusse ja seega ei selgitatud ka välja, kas teenistustingimuste ajutine kergendamine on võimalik või ATS § 50 lg 2 kohaselt vabastatakse ametnik teenistustingimuste kergendamise või üleviimise võimatuse korral teenistuskohustuste täitmisest arsti otsuses märgitud töövabastuse lõpuni. ATS § 51 kohaselt on tööinspektori kooskõlastus vajalik ametniku töötingimuste ajutisele kergendamisel ja ametniku ajutisel üleviimisel raseduse ajaks.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja juhtumi puhul on aluseks ATS § 50, milles tööinspektori kooskõlastuse nõuet ei ole sätestatud. Vastustaja selgitab, et M.A töövõimetuslehel nr 0001895 märgitud töövabastuse perioodi alguses teenistusse ei ilmunud ja käsitas nimetatud töövõimetuslehte kui alust ajutisele töövabastusele haiguse või vigastuse tõttu, mille kohaselt teenistusse ilmuma ei pea. Vastustaja leiab, et antud seisukohta kinnitab ka perearst Aija Järvine 05.07.2006. a avaldus Eesti Haigekassa Harju osakonna juhatajale, milles arst palub lugeda õigeks tema poolt kodanik M.Ale väljastatud töövõimetuslehtedele nr 0001895 (06.03.2006 - 06.04.2006) ja 0002013 (07.04.2006 - 09.05.2006) tehtud muudatused 1) tööst vabastamise põhjus - haigestumine, ja lugeda vääraks tööst vabastamise põhjus nr 17 - kergemale tööle üleviimine.

Vastustaja selgitab, et samuti tunnistab perearst Aija Järvine oma eksimusi seletuskirjas kodanik M.A haigusjuhust, milles möönab, et ta 1) ekslikult ei lõpetanud eelnevalt haigestumisega tehtud töövõimetuslehte, vaid tegi olemasolevale järjelehele paranduse kergemale tööle üleviimiseks, kuna patsiendil epilepsiast, vererõhust ja nägemishäiretest tingitud kaebused jätkusid ja ravi eriarstide poolt oli pooleli;

2) ei andnud patsiendi kätte teatist kergemale tööle üleviimiseks esitamiseks tööandjale. Vastustaja leiab, et nimetatud eksimuse tõttu ei olnud perearst tõenäoliselt lisanud ka nõutavat otsust, milles osutatakse vajadusele viia M. M.A tervisliku seisundi tõttu üle kergemale tööle ja kirjeldatakse soovituslikke töövõi teenistustingimusi. Vastustaja selgitab, et haigusleht nr 0001895 (06.03.2006 - 06.04.2006) tagastati Tallinna vanglale 12.04.2006. Vastustaja selgituste kohaselt ei olnud vastustajal võimalik Eesti Haigekassale esitada nende poolt nõutud täiendava dokumendina tööandja käskkirja teisele tööle üleviimise kohta, ka ei olnud Tallinna vanglal eespool toodud põhjustel kohustust esitada haigekassa poolt nõutud tööinspektori kooskõlastust., kuna M.A töövõimetuslehel märgitud perioodil teenistusse ei ilmunud ja sellest tulenevalt ei olnud ka kaalutud võimalust tema teenistustingimusi ajutiselt kergendada, samuti ei olnud töövõimetuslehele lisatud arsti otsust.

Vastustaja selgitab, et samadel põhjustel ei olnud töövõimetuslehele märgitud ka palgavahet üleviimisel teisele tööle. Vastustaja selgituste kohaselt Tallinna vangla suhtles peale töövõimetuslehe tagastamist 12.04.2006 mitu korda Eesti Haigekassaga ja ka Tervishoiuametiga saamaks selgust, kuidas tekkinud probleemi lahendada. Vastustaja kinnitusel vastati Tallinna vanglale, et asja uuritakse ja konkreetset vastust vanglale ei antud. Vastustaja selgituste kohaselt üritas Tallinna vangla esitada vaidlusalust töövõimetuslehte ka mais Eesti Haigekassa Harju osakonnale, kuid sellest keelduti. 14.06.2006 võeti vaidlusalune töövõimetusleht Eesti Haigekasse Harju osakonna poolt vastu peale vastustaja üldosakonna juhataja Andres Niine vestlust usaldusarstiga.

Vastustaja selgitab, et M. M.A töövõimetusleht nr 0002013 (07.04.2006 - 09.05.2006) esitati Eesti Haigekassa Harju osakonnale 12.05.2006. ja seda haigekassa poolt Tallinna vanglale ei tagastatud. Vastustaja Tallinna vangla palub jätta esitatud kaebus rahuldamata ning kohtukulud kaebaja enda kanda.

Eesti Haigekassa Harju osakond (edaspidi Haigekassa) on seisukohal, et M.A poolt 13.07.2006 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebus Haigekassa kohustamiseks töövõimetuslehtede nr 0001895 ja nr 0002013 alusel määratud ja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise ümberarvutamiseks ja väljamakstava hüvitise suurendamiseks on põhjendamatu ning Haigekassal puudub seaduslik alus 10.07.2006 teatise nr 5-14/518 kehtetuks tunnistamiseks.Vastustaja selgituste kohaselt algas M.A ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtum 13.02.2006. Vastustaja selgitab, et esmane töövõimetusleht nr 0001894 väljastati OÜ Doktor Kraft-Jaaksoo perearsti Aija Järvine'ni poolt perioodi 13.02.- 14.02.2006, milles on põhjuseks märgitud „haigestumine“ ning otsus lehe lõpetamiseks:

„suunatud teise raviasutusse“. Vastustaja selgitab, et järgnev töövõimetusleht nr 0061480 on väljastatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla arsti Sirje Siim poolt perioodiks 15.02.-05.03.2006, tööst vabastamise põhjuseks „haigestumine“ ning otsus lehe lõpetamisel „suunatud teise raviasutusse“. Vastustaja selgitab, et eeltoodud töövõimetuslehtede alusel on M.Ale määratud ja makstud ajutise töövõimetuse hüvitist RaKS §-st 51 lg 1 p 1 ja §-st 57 lg 6 lähtudes. Vastustaja selgitab, et järgneval töövõimetuslehel nr 0001895, mis on väljastatud perearst Aija Järvineni poolt perioodiks 06.03.-06.04.2006, kajastub tööst vabastamise põhjusena „üleviimine kergemale tööle“.

Vastustaja selgitab, et nimetatud töövõimetusleht on esitatud koos töövõimetuslehe saatekirjaga nr 13 Haigekassale Tallinna vangla poolt 31.03.2006. RaKS § 51 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud kindlustusjuhtumi „üleviimine kergemale tööle“ korral ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise täiendavad tingimused on sätestatud RaKS § 53 lg-tes 2 ja 3. RaKS §-i 53 lg 7 alusel on sotsiaalministri 19.09.2002 nr 109 määruse „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise kord“ (edaspidi:

SM määrus nr 109) §-s 14 lõikes 4 sätestatud, et kindlustatud isiku üleviimisel kergemale tööle lisatakse töövõimetuslehele tööinspektori kooskõlastus ning käskkirja või korralduse ärakiri teisele tööle või ametikohale üleviimise või ajutiselt töövõi teenistuskohustuse täitmisest vabastamise kohta. Vastustaja selgitab, et 12.04.2006 võttis Tallinna vangla raamatupidaja töövõimetuslehe nr 0001895 tagasi asja edasiseks uurimiseks, kinnitades tagasi võtmist märkega töövõimetuslehe saatekirjal nr 13 ning töövõimetusleht nr 0001895 esitati Tallinna vangla poolt koos töövõimetuslehe saatekirjaga nr 24 Haigekassale 14.06.2006.

Vastustaja selgitab, et 12.05.2006 esitas Tallinna vangla Haigekassale perearsti Aija Järvineni poolt perioodi 07.04.-09.05.2006 eest M.Ale väljastatud järg töövõimetuslehe nr 0002013, millel tööst vabastamise põhjuseks „üleviimine kergemale tööle“. Vastustaja selgitab, et nimetatud töövõimetuslehel oli täitmata andmeväli „makstav palk ajutiselt teisele tööle üleviimisel“ ning lisamata jäetud SM määruse nr 109 §-s 14 lõikes 4 loetletud dokumendid. Vastustaja selgitab, et Haigekassa 30.05.2006 teatisega nr 5-14/443 keeldus Haigekassa M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest ja maksmisest töövõimetuslehe nr 0002013 alusel perioodi 07.04.-09.05.2006 eest, kuna ei olnud täidetud RaKS § 53 lõikes 3 sätestatud täiendavad tingimused.Vastustaja selgitab, et 07.06.2006 esitas M.A vaide Haigekassa teatisele 30.05.2006 nr 5-14/443, milles taotles ajutise töövõimetuse hüvitise määramist ja maksmist perioodi 06.03.-09.05.2006 eest.

Vastustaja selgitab, et kontrollimise käigus perearst Aija Järvine kirjutas seletuskirja ning parandas 05.07.2006 töövõimetuslehtede nr 0001895 ja nr 0002013 tööst vabastamise põhjuseks „haigestumine“ ning esitas Haigekassale ka sellekohase avalduse. Vastustaja selgitab, et tuginedes perearsti Aija Järvineni poolt tehtud töövõimetuslehtede nr 0001895 ja nr 0002013 parandustele ja Haigekassa usaldusarsti kontrolliaktile, määras ja maksis Haigekassa M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitist RaKS §-i 51 lg lp 1 ja §-i 57 lg 6 alusel.

RaKS § 57 lg 6 kohaselt on riikliku töövõimetuspensioni saaval töötaval isikul õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva. Sotsiaalministri 26.09.2002 määruse nr 114 „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ (edaspidi SM määrus nr 114) kohaselt peab arst töövõimetuslehe väljastamisel töövõimetuspensionärile märkima tähise "x", kui haigus või vigastus ei ole töövõimetuspensioni määramise põhjuseks. Vastustaja selgitab, et vaidlusalustel töövõimetuslehtedel puudub vastavas lahtris perearsti märge.

Haigekassa informeeris M.At eeltoodust 10.07.2006 teatisega nr 5-14/518 „30.05.2006 teatise nr 5- 14/443 kehtetuks tunnistamine ning keeldumine ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest“ Haigekassa on seisukohal, et RaKS § 57 lg 6 ei võimalda maksta töövõimetuspensioni saavale kindlustatud isikule haigushüvitist ühe haiguse korral rohkem kui 60 järjestikust kalendripäeva juhul, kui ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis on talle töövõimetuspensioni määramise aluseks. Vastustaja selgituste kohaselt on konkreetsel juhul asjaolu, et kindlustatud isiku haigus oli seotud talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks olnud haigusega, tõendatud järgmiste asjaoludega:

1. RaKS § 57 lg 6 kohaselt on riikliku töövõimetuspensioni saaval töötaval isikul õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva. SM määruse nr 114 kohaselt peab arst töövõimetuslehe väljastamisel töövõimetuspensionärile märkima tähise "x", kui haigus või vigastus ei ole töövõimetuspensioni määramise põhjuseks. Vastustaja selgitab, et töövõimetuslehtedel nr 0001894, 0001895 ja 0002013 puudub arsti vastav märge.

2. Vastustaja selgitab, et töövõimetuslehel nr 0061480 on arsti poolt vastav märge tehtud, kuid samas on tegemist järglehega. SM määruse nr 114 § 5 lg 4 kohaselt kindlustatud isiku ajutise töövõimetuse ajal kindlaks tehtud teisest haigusest või vigastusest tingitud ajutise töövõimetuse korral lõpetatakse väljakirjutatud haigusleht ja kirjutatakse välja uus esmane haigusleht. Juhul, kui tegemist oleks olnud esmasest töövabastuse põhjusest erineva töövabastuse põhjusega, siis oleks pidanud töövõimetusleht nr 0061480 olema esmane, mitte järgleht.

3. Vastustaja selgitab, et perearst on oma seletuskirjas Haigekassale selgitanud, et varasemalt on töövõime langus 40% olnud seotud normotensiivse hüdrosefaaliaga, hüpertensiooni, peavalude ja nägemishäiretega. Vastustaja selgitab, et perearst suunas patsiendi haiglaravile, kus tal esmakordselt diagnoositi epilepsia ning selgitab, et selliseid hooge on patsiendil varemgi olnud, kuid need on jäänud pikka aega diagnoosimata, kuna patsiendil kahtlustati hüpertensioonist ja hüdrosefaaliast tingitud peavalusid, teadvuse hägunemist ja nägemishäireid.

Lähtudes eeltoodust oli vastustaja hinnangul tegemist samade sümptomitega, mis oli töövõimetuspensioni määramise aluseks. Vastustaja kinnitab, et M.Ale töövõimetuspensioni määramise põhjuste osas on Haigekassa tuginenud töövõimetuslehe välja kirjutamise õigust omava isiku kannetele töövõimetuslehel ning tema poolt antud selgitustele ning arstliku ekspertiisi otsust ning selle alusdokumente Haigekassale ei väljastata, kuna tegemist on delikaatsete isikuandmetega. Eeltoodut arvestades selgitab vastustaja, et M.Ale on välja makstud töövõimetuslehe nr 0001898 alusel perioodi 06.03.-06.04.2006 eest ja töövõimetuslehe nr 0002013 alusel perioodi 07.04.-14.04.2006 eest.

Vastustaja selgitab, et ajavahemiku 15.04.2006 kuni 09.05.2006 eest töövõimetuslehe nr 0002013 alusel hüvitist kaebajale ei määratud ega makstud, kuna 14.04.2006 täitus M.Al haigestumisest 60 järjestikust kalendripäeva (RaKS § 57). Tulenevalt käesolevas haldusasjas OÜ Kraft- Jaaksoo OÜ-le esitatud küsimustest leiab vastustaja, et perearst ei oleks tohtinud patsient M.Ale ajutise töövõimetuse lehte väljastada, kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta võimalust ajutise töövõimetuse lehe väljastamiseks telefonikonsultatsiooni alusel, samuti ei oleks perearst saanud suunata kaebajat SA Põhja- Eesti Regionaalhaiglasse telefonikonsultatsiooni alusel.

Haigekassa on seisukohal, et nimetatud nn uute sümptomite (teadvuse kadu, nägemishäired ja tugev peavalu) alusel ning patsienti reaalselt nägemata ei saanud perearst epilepsiat diagnoosida, kuna teadvuse kadu, nägemishäired ja tugev peavalu võivad olla tingitud ka mõnest muust ajutisest haiguslikust seisundist. Vastustaja märgib, et teadvuse kadu on iseloomulik ka (mikro)insuldile ja peaajuinfarktile, mis võib ka olla põhjustatud organkahjustusega kõrge riskiga hüpertooniatõvest ning rõhutab, et kõikides kohtule esitatud arstlikes dokumentides on välja toomata/selgitamata, milliseks M.A oma tervislikku seisundit pidas ja mida perearst ja eriarstid M.A teadvuse kaotuse all täpsemalt hindasid, ei selgu, kas tegemist oli pearinglusega ja/või tasakaaluhäirega, kas tegemist oli teadvuse hägunemisega ja minestusega, kas tegu oli amneesiaga juhtunu kohta vms.

Haigekassa märgib, et ajalised faktorid ning täpsustavad sümptomid on jäänud välja toomata/selgitamata patsiendi hetkeseisundi täpsemal hindamisel. Haigekassa hinnangul ei saa väita, et teadvuse kaotus on seotud võimaliku epilepsiaga, teadvuse kadu on vastustaja hinnangul iseloomulik ka teistele haigustele ning samuti võis väidetav teadvuse kadu olla kas pearinglus, tasakaaluhäire või muu ajutise iseloomuga tervisehäire. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas sai perearst diagnoosida patsient M.Al epilepsia, kui eelnevates seletustes on kirjas, et alguses kahtlustati mikroinsulti ja hilisemas seletustes viidatakse peaajuinfarktile.

Samuti on haigekassa seisukohal, et telefonikonsultatsiooni alusel ja patsienti reaalselt nägemata ei saa tervishoiuteenuse osutaja isikul ühtegi haigust diagnoosida ning sisuline ja esimene diagnoos pandi patsient M.A M.Ale SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Haigekassa on seisukohal, et patsient M.Al ei diagnoositud haiglaravil viibides epilepsiat. Olemasolevatest tõenditest nähtub, et patsient M.Al kahtlustati epilepsiat, kuid lõplikku ja epilepsiat kinnitavat diagnoosi ei pandud. Antud väidet kinnitavad vastustaja hinnangul väljavõte haigusloost ning M.A ambulatoorne kaart nr 19137.

Vastustaja on seisukohal, et M.Al ei diagnoositud epilepsiat, vaid oli sellekohane kahtlus, mis ei leidnud kinnitust. M.A haigus oli seotud hüpertooniatõvega, mis on ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas pandud põhidiagnoosiks. RaKS § 57 lõiked 6 ja

7 sätestavad, et riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni saaval kindlustatud isikul ja vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul on haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva ja kokku mitte rohkem kui 90 kalendripäeva kalendriaastas. Kui riiklikku töövõimetuspensioni saava kindlustatud isiku ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis ei ole talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks, ei kohaldata talle haigushüvitise määramisel käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 6 sätestatut. Vastustaja on seisukohal, et kuna M.A ajutise töövõimetuse põhjuseks oli haigus (hüpertooniatõbi), mille alusel on temale määratud ka osaline töövõimekaotus ja epilepsia kahtlus ei leidnud kinnitust, ei ole haigekassal tulenevalt RaKS-ist ka kohustust maksta M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitist rohkem kui 60 kalendripäeva eest. Vastustaja Eesti Haigekassa Harju osakond palub kohtul jätta esitatud kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustajate kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, uurinud ja hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele järgnevatel kohtu motiividel:

Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 117 lg 1 p 5 alusel võib ametniku ametikohale mittevastavuse tõttu teenistusest vabastada, kui tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita.

Haldusasja tõendite hulgas on AS Ida-Tallinna Keskhaigla arstliku kutsekomisjoni 24.11.2003 tõend nr 971, milles sisalduva otsuse kohaselt M.A võib töötada Tallinna vanglas raamatukoguhoidjana kuni novembrini 2004 (I tl 18). SA Põhja–Eesti Regionaalhaigla väljavõttes haigusloost nr 33624 28.02.2006 muuhulgas märgitakse, et M.Al võimalusel mõelda töökohaja tingimuste vahetamisele (I tl 20).

Kohus, hinnates kõiki käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid, leiab, et vastustaja Tallinna vangla poolt on tõendatud kaebaja mittevastavus Tallinna vangla raamatukoguhoidja ametikohale ebarahuldava tervisliku seisundi tõttu. Tallinna vangla raamatukogu asub nn angaaris, kus töötingimused ei ole just kõige paremad (külm, niiske jne) ning ei mõju tervisele hästi. M.Al on probleemid tervisega ning arstid on temale soovitanud vahetada töökeskkonda, kus oleksid paremad, kaebuse esitaja tervisele vastuvõetavad, töötingimused. Sellest on rääkinud kaebuse esitaja ka oma tööandjaga, viidates asjaolule, et seoses tema tervisliku seisundiga ei saa ta enam jätkata tööd endistes töötingimustes. I toimiku lk 79 on meilivahetus Tallinna vangla sotsiaalosakonna juhataja Eerik Lätti ja M.A vahel, milles viimane teatab, et „/…/Töötingimused on mul raamatukogus sellised nagu nad on ja et mitte olukorda veel hullemaks teha, pean olema edasi haiguslehel”. Kaebuse esitaja ise möönab, et töötingimused raamatukogu ruumides on kehvad ning mõjuvad tema tervisele negatiivselt, mis tähendab, et sellistes töötingimustes edasi töötamine ei ole kaebuse esitajale soodne ning ei mõju tema tervisele hästi. Toimiku (I köide) lk 80 on meilivahetus Tallinna vangla (Piret Adrik) ja M.A vahel, milles viimane avaldab muret töötingimuste osas raamatukogus, kuna kaebaja väitel on temal diagnoositud tööst põhjustatud haigestumine, kaalub võimalust teisele tööle üleminekuks. Kaebaja märgib ekirjas, et samades tingimustes ta tööd jätkata ei saa ning küsib, kas ta peaks kompensatsiooniga töölt lahkuma. Nagu nähtub haldusasja materjalist on ka arstid M.Ale soovitanud kaaluda töökeskkonna vahetamist tervislikel põhjustel. Kaebaja ja vastustaja jõudsid kokkuleppele, et vangla hakkab otsima uut raamatukogutöötajat. Sellises olukorras tööandja peab otsima töötajale sobiva vakantse ametikoha, mida vastustaja ka tegi. Olemasolevatest vakantsetest ametikohtadest oli M.Ale pakkuda vakantne abiteenistuja ametikoht, mille töötingimused sobisid kaebaja tervisliku seisundiga. Vangla personali söökla asub üsna väikestes ruumides, kus koristaja töö maht ei ole kuigi suur ning väike kompaktne eraldi asuv hoone on hästi köetud ja soodsa mikrokliimaga, mida vastustaja kinnitas kohtule. M.A ei võtnud pakkumise vastu tulenevalt oma terviseseisundist, viidates asjaolule, et peale luumurdu ei saa ta raskeid asju tõsta.

ATS § 50 sätestab, et ametnikul, kellele arsti otsuse alusel on senisel ametikohal teenistuse jätkamine tervise tõttu vastunäidustatud, on õigus saada samas ametiasutuses tervisele vastav ametikoht, välja arvatud konkursi korras täidetav ametikoht. Kui ametiasutuses ei ole sellist ametikohta või kui ametnik ei vasta sellise ametikoha täitmiseks esitatavatele muudele nõuetele, vabastatakse ta teenistusest käesoleva seaduse paragrahv 117 1. lõike punkti 5 alusel.

Tallinna vangla selgituste kohaselt teavitati kaebajat 15.05.2006 kirjaga nr 2-14/10341 raamatukoguhoidja ametikohal teenistuse jätkamise võimatusest ning märgiti, et Tallinna vanglas olevad vabad ametikohad vajavad erialast ettevalmistust või vähemalt 2-aastast töökogemust ametikoha töövaldkonnas. Tallinna vangla selgitas kaebajale ülalmainitud kirjas, et vanglal on võimalik pakkuda kaebajale majandusosakonna koristaja ametikohta ning märgiti ka ametikoha palgaandmed ning teenistusest vabastamise alus vangla ettepanekuga mittenõustumisel. Pakutud ametikohast kaebaja loobus tervislikel põhjustel, st luumurru tagajärjel ei olnud kaebajal võimalik tõsta raskeid asju. Tallinna vangla 15.05.2006 käskkirjaga nr 716-P vabastati M.A teenistusest ATS §117 lg 1 p 5 alusel.

Kohus on seisukohal, et käesoleva kohtumenetluse käigus ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et Tallinna vanglas oli vaidlusalusel perioodil M.A tervislikule seisundile vastav vakantne ametikoht olemas, mis oleks sobinud kaebuse esitajale. Tööandja enne teenistusest vabastamist tegi M.Ale tööpakkumise, millest kaebaja ära ütles. Tallinna vangla 15.05.2006 kirjas nr 2-14/10341 „Etteteatamine teenistusest vabastamise kohta ja ametikoha pakkumine” märgitakse, et Tallinna vanglas olevad vabad ametikohad vajavad erialast ettevalmistusteenistust või vähemalt 2-aastast töökogemust ametikoha töövaldkonnas.

M.Ale tehti kooskõlas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuetega ettepanek jätkata teenistust Tallinna vangla majandusosakonna koristaja ametikohal abiteenistujana alates 16.05.2006. Tööülesandeks on märgitud vangla personali söökla koristamine. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et see ametikoht eeldab füüsilist koormust, mis on kaebajale vastunäidustatud. Kohus möönab, et luumurru tagajärjel ei olnud kaebuse esitajal võimalik tõsta raskeid asju, samas personali söökla koristamine eeldatavasti ei nõua töötajalt raskete asjade tõstmist (koristaja käsutuses on ratastel nn töövahendite käru, mida on hõlbus käsitseda ning mis ei vaja erilist füüsilist pingutust).

Seega kohus pigem nõustub vastustajaga, et M.Ale pakutud vaba ametikoht oli sobivam tema tervislikule seisundile. Kohus leiab, et Tallinna vangla tegevus M.A teenistusest vabastamisel oli õiguspärane. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 50 lg 1 sätestab, et ajutise töövõimetuse hüvitis on rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töövõi teenistuskohustustest või majandusvõi kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. RaKS § 51 lg 1 p 1 kohaselt kindlustusjuhtum, mille puhul makstakse kindlustatud isikule haigushüvitist, on kindlustatud isiku haigus või vigastus, mille puhul raviv arst või hambaarst on määranud, et kindlustatud isik ei ole haiguse või vigastuse tõttu ajutiselt võimeline töötama oma töövõi ametikohal või jätkama oma ülesannete täitmist või majandusvõi kutsetegevust.

RaKS § 57 lg 6 alusel on Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni saaval kindlustatud isikul ja vähemalt 65-aastasel kindlustatud isikul haiguse või vigastuse korral õigus saada haigushüvitist ühe haiguse korral kuni 60 järjestikust kalendripäeva ja kokku mitte rohkem kui

90 kalendripäeva kalendriaastas. RaKS § 57 lg 6 ei võimalda maksta töövõimetuspensioni saavale kindlustatud isikule haigushüvitist ühe haiguse korral rohkem kui 60 järjestikust kalendripäeva juhul, kui ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis on talle töövõimetuspensioni määramise aluseks. Kohus nõustub vastustajaga, et kindlustatud isiku haigus oli seotud talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks olnud haigusega, mida võib järeldada esitatud meditsiiniliste tõendite alusel. Samuti on kohus nõus vastustaja väitega, et töövõimetuslehe nr 0061480 näol on tegemist järglehega. Kohtu seisukoht ühtib vastustajaga ka selles, et ajavahemiku 15.04.2006 kuni 09.05.2006 eest töövõimetuslehe nr 0002013 alusel hüvitist kaebajale ei määratud ega makstud, kuna 14.04.2006 täitus M.Al haigestumisest 60 järjestikust kalendripäeva. Perearst A.Järvine ei oleks tohtinud patsient M.Ale ajutise töövõimetuse lehte väljastada, kuna kehtivad õigusaktid ei sätesta võimalust ajutise töövõimetuse lehe väljastamiseks telefonikonsultatsiooni alusel, samuti ei oleks perearst saanud suunata kaebajat SA Põhja- Eesti Regionaalhaiglasse telefonikonsultatsiooni alusel. Patsienti reaalselt nägemata ei saanud perearst epilepsiat vm haigust diagnoosida, kuna teadvuse kadu, nägemishäired ja tugev peavalu võivad olla tingitud ka mõnest muust ajutisest haiguslikust seisundist. Diagnoosi ei ole võimalik panna telefoni teel patsienti nägemata ning tuvastamata tema haigusseisundit. Kraft-Jaaksoo OÜ kinnitas, et töövõimetuslehe nr 0001894 väljastamine toimus telefonikonsultatsiooni alusel ning perearst A.Järvine M.At läbi ei vaadanud. Antud haigusleht aga väljastati epilepsia diagnoosiga, mis osutus valeks diagnoosiks. M.A tervislik seisund tehti kindlaks alles SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, kus tal ei diagnoositud epilepsiat (epilepsia diagnoos ei leidnud kinnitust). Kohus nõustub vastustajaga, et M.A ajutise töövõimetuse põhjuseks oli haigus (hüpertooniatõbi), mille alusel on temale määratud ka osaline töövõimekaotus, seega ei saanud seadusest tulenevalt M.Ale maksta haigushüvitist rohkem kui 60 kalendripäeva eest.

RaKS § 57 lg 7 sätestab, et kui riiklikku töövõimetuspensioni saava kindlustatud isiku ajutise töövõimetuse põhjuseks on haigus või vigastus, mis ei ole talle töövõimetuspensioni määramise põhjuseks, ei kohaldata talle haigushüvitise määramisel käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 6 sätestatut.

Kohtule esitatud M.Ale välja antud töövõimetuslehel nr 0001894 (perearst Aija Järvine) töövabastuse perioodiks on toodud 13.02.-14.02.2006 (esmane haigusleht) märkega „suunatud teise tervishoiuteenuse asutusse” ning tööst vabastamise põhjusena on näidatud lahtris 1 haigestumine (I tl 108). Töövõimetusleht nr 0061480 on sisehaiguste arsti Sirje Siim´u poolt välja antud M.Ale töövabastuseks haigusperioodil 15.02.-28.02.2006 ja 01.03.-05.03.2006 märkega „suunatud teise raviasutusse”, esmase lehe väljastamise kuupäevaks on märgitud 13.02.2006, tööst vabastamise põhjuseks lahtris 1 haigestumine (I tl 109).

Eelnimetatud perearsti (A.Järvine) poolt välja antud töövõimetuslehel nr 0001895 tööst vabastamise põhjusena on täidetud lahter 17 „Üleviimine teisele tööle”, milles on tehtud märge „kergemad töötingimused”. Töövabastuse perioodiks on toodud 06.03.-06.04.2006. Töövõimetuslehel on märgitud esmase lehe väljaandmise kuupäev 13.02.2006 (I tl 27). Töövõimetuslehel nr 0002013, mis on sama perearsti poolt M.Ale välja antud töövabastuse perioodiks 07.04.- 09.05.2006, on töölt vabastamise põhjuseks näidatud lahter 17 „Üleviimine teisele tööle” ning esmase lehe väljaandmise kuupäevaks märgitud 13.02.2006 (I tl 28).

Perearst Aija Järvine tegi 05.07.2006 avalduse Haigekassa juhatajale, milles palus lugeda õigeks tema poolt M.Ale välja antud töövõimetuslehtedele nr 0001895 ja nr 0002013 tehtud muudatused: tööst vabastamise põhjushaigestumine, lugeda vääraks tööst vabastamise põhjus nr 17- kergemale tööle üleviimine (I tl 51). M.A selgitas kohtule, et tegemist oli eksitusega, kuna perearst ei osanud õigesti töövõimetuslehte täita ning märkis töölt vabastamise põhjuse ebaõigesti. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et perearst ei osanud töövõimetuslehte õigesti täita, kuna eelnevalt oli ta täitnud esmase töövõimetuslehe nr 0001894 õigesti, märkides lahtrisse 1 „Haigestumine”.

Lahter 17 seevastu on „Üleviimine teisele tööle”, mida ei saa segi ajada haigestumisega. Need on täiesti erinevad alused. Praktiseeriv perearst oma igapäevases töös peab neid eristama ning töövõimetuslehed täitma täpselt vastavalt nõuetele. Perearst A.Järvine on esmalt nii ka toiminud ning väljastanud M.Ale esmase töövõimetuslehe nr 0001894, märkides selles tööst vabastamise põhjuseks „haigestumine” ning kaks järgnevat haiguslehte on sama perearsti poolt väljastatud töölt vabastamise põhjuse märkega „Üleviimine teisele tööle” (kergemad töötingimused).

Seega ei saa väita, et perearst võis midagi segi ajada või ei osanud õigesti töövõimetuslehte täita vms. Hiljem ta küll tegi õienduse töövõimetuslehtede nr 0001895 ja nr 0002013 parandamise osas, mis puudutas töölt vabastamise põhjuse kohta tehtud märget, samas põhjendamata paranduse tegemist. Kuna käesoleval juhul tegu ei ole mingi kirjavõi arvutusveaga või ilmse ebatäpsusega, vaid töölt vabastamise põhjuse muutmisega, siis seda pelgalt kirjaveana või ilmse ebatäpsusena käsitleda ei saa. Kohus ei ole pädev andma hinnangut sellise paranduse põhjendatusele ja lubatavusele.

Kohus vaid konstateerib fakti, et tegemist ei olnud kirjavõi arvutusveaga või ilmse ebatäpsusega, millel puudub sisuline mõju. See asjaolu aga ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna Haigekassa on seda parandust aktsepteerinud. 29.11.2006 perearst A.Järvine esitas Haigekassa Harju osakonna juhatajale õiendi, milles palub lugeda õigeks M.A töövõimetuslehtedele nr 0001895 ajavahemikus 06.03.-06.04.2006 ja nr 0002013 ajavahemikus 07.04.-09.05.2006 tehtud parandused. Samuti palutakse lugeda õigeks parandus lõigus „haigus või vigastus ei ole töövõimetuspensioni määramise põhjuseks” tähis X vastavas ruudus lugeda õigeks, lisaks lugeda õigeks märge töövõimetuslehel nr 0002013 lõikudes „suunatud AEK-sse 07.04.06 ja aegotsuse tegemise kuupäev 18.04.2006.

Paranduse tegemise põhjusena on toodud asjaolu, et M.Al diagnoositi antud haigusjuhu käigus uus haigus, mis ei olnud diagnoositud veel kehtivas AEK otsuses nr 182184, siis antud haigusjuhul ei ole haigestumine töövõimetuspensioni määramise põhjuseks. A.Järvine leiab, et M.Ale on õigustatud hüvitise väljamaksmine kogu haigusjuhu vältel ning M.Ale ei kehti RaKS § 57 lg 6 60 kalendripäevane piirang hüvitise väljamaksmiseks. Samas perearst ei märgi, millist uut haigust ta silmas peab.

Haldusasja materjalist nähtub, et märge lahtris 17 „üleviimine teisele tööle” (kergemad töötingimused) töövõimetuslehtedel nr 0001895 ja nr 0002013 tekitas palju segadust ja asjatut kirjavahetust ning täiendavate dokumentide korduvat nõuet ja esitamist.

Ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtum algas 13.02.2006, millest tingituna on M.Ale väljastatud järgnevad töövõimetuslehed: nr 0001894 13.02.-14.02.2006 (esmane); nr 0061480 15.02.- 05.03.2006, mille alusel on hüvitis juba välja makstud; nr 0001895 06.03.-06.04.2006 ja nr 0002013 07.04.-09.05.2006, mille töölt vabastuse alust on perearst A.Järvine hiljem muutnud (üleviimine teisele tööle on asendatud haigestumisega). Haigekassa otsustas M.Ale välja maksta hüvitise töövõimetuslehtede nr 0001895 (06.03.-06.04.2006) ja nr 0002013 (07.04.-09.05.2006) alusel perioodi 06.03.-14.04.2006 eest. Haigekassa kinnitas kohtule, et aktsepteeris perearsti Aija Järvine parandusi töövõimetuslehtedel nr 0001895 ja nr 0002013 ning tuginedes usaldusarsti kontrollaktile, määras ja maksis M.Ale ajutise töövõimetuse hüvitist RaKS § 51 lg 1 p 1 ja § 57 lg 6 alusel. Kohus võimaldas haigekassal kohtumenetluse käigus kontrollida kõiki haigushüvitise määramisega seotud asjaolusid ning võimalusel lahendada see küsimus kohtuväliselt, kui kontrollimise käigus selgub, et vastustaja poolt hüvitise määramine oli ebaõige või arvestus on vigane. Viimasel kohtuistungil Haigekassa esindajad kinnitasid kohtule, et täiendava kontrollimise käigus ei tuvastatud viga hüvitise määramisel ning Haigekassa ei ole eksinud sellega, mistõttu vastustaja jääb oma eelnevalt avaldatud seisukohtade juurde. Kohus leiab, et haigushüvitis on kaebuse esitajale välja makstud õiguspäraselt.

Kohus nõustub vastutajate seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks.

Kohus ülalöeldu põhjal asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kaebuse motiivid on ebapiisavad osaliselt kaevatavate Tallinna vangla direktori käskkirja ja Haigekassa Harju osakonna teatise vaidlustatud osas tühistamiseks. Vaieldavad käskkiri ja teatis on piisavalt motiveeritud, neis sisalduvad faktiliste asjaolude kirjeldused ja on toodud õiguslik alus, mis tagab nende kontrollitavuse.

Elle Kask Kohtunik

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.A apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 11.05.2007 otsus haldusasjas nr 3-06-1189 osas, millega jäeti rahuldamata M.A kaebus Eesti Haigekassa Harju osakonna 10.07.2006 teatise nr 5-14/518 tühistamise ning ajutise töövõimetuse hüvitise nõudes.

Teha selles osas uus otsus, millega tühistada Eesti Haigekassa Harju osakonna 10.07.2006 teatis nr 5-14/518 osas, millega keelduti ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmisest, ning kohustada Eesti Haigekassat maksma M.Ale välja ajutise töövõimetuse hüvitis summas 5190 (viis tuhat ükssada üheksakümmend) krooni (pidades sellest kinni maksuseaduse alusel kinnipidamisele kuuluvad summad).

2. Mõista Eesti Haigekassalt M.A kasuks välja 80 (kaheksakümmend) krooni menetluskulude katteks.