3-06-761/21 · Tartu Ringkonnakohus

3-06-761

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-761 Haldusasi S.S. kaebus Viljandi Linnavalitsuse 09.01.2006 korralduse nr

20 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 05.02.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus S.S. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

11. aprill 2007 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – S.S. , esindaja advokaat Anne Nurmi Vastustaja (haldusorgan) – Viljandi Linnavalitsus, esindaja Ene Pius RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 5. veebruari 2007 otsus muutmata. Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole Rein Napa advokaat Anne Nurmi poolt apellatsiooniastmes õigusabi osutamise eest 4242 krooni 10 senti (neli tuhat kakssada nelikümmend kaks krooni 10 senti), mis välja mõista riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroole Rein Napa. Vabastada S.S. õigusabikulude kandmisest ja jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 30. aprillist 2007.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.S. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi Linnavalitsuse 09.01.2006 korralduse nr 20 tühistamiseks. Viljandi linna ÕVVTK komisjoni 23.02.1994 protokollilise otsuse p 2.9 kohaselt Viljandis X asuva õigusvastaselt võõrandatud elamu suhtes omandireformi õigustatud subjektideks S.S. ja L.S. . ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 29.03.1994 otsusega kinnitati Viljandi linna ÕVVTK komisjoni 23.02.1994 protokolliline otsus ning kanti omandireformi õigustatud subjektid endiste omanike ja vara registrisse. Viljandi Linnavalitsuse 11.04.1994 korralduse nr 178 p 1.9 kohaselt otsustati tagastada S.S. le ja L.S. le õigusvastaselt võõrandatud varana X. 17.05.1994 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aktiga nr 137 tagastati X majavaldus ½ mõttelistes osades S.S. le ja L.S. le.

ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsusega nr 60-9898 tunnistati S.S. ja L.S. omandireformi õigustatud subjektideks Viljandis X ja Xa (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) õigusvastaselt võõrandatud 1874 m2 maa suhtes. Viljandi Linnavalitsuse 30.11.1998 korraldusega nr 1567 tunnistati kehtetuks Viljandi Linnavalitsuse 11.04.1994 korraldus nr 178 p 1.9. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 21.10.1998 otsusega muudeti maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsust nr 60-9898 ja otsustati mitte tunnistada S.S. t ja L.S. a õigustatud subjektideks Viljandis X ja Xa asunud majavalduste osas. 11.07.2001 majavalduse üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis L.S. Viljandi linnale üle 1/2 mõttelise osa Viljandis X majavaldusest.

Tallinna Linnakohtu 06.04.2005 kohtuotsusega jäeti rahuldamata Viljandi linna hagi S.S. vastu tehingu (17.05.1994 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, akt nr 137) kehtetuks tunnistamiseks. S.S. esitas 29.12.2005 Viljandi Linnavalitsusele korduva avalduse X maa tagastamisega seotud tähtaja pikendamiseks. Viljandi Linnavalitsuse 09.01.2006 korraldusega nr 19 pikendati Viljandis X õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega 01.05.2006. Vaidlusaluse Viljandi Linnavalitsuse 09.01.2006 korraldusega nr 20 määrati kvartalis nr 51 asuva hoone, aadressiga X tänav 8, teenindamiseks vajaliku maa (krunt nr 2) suuruseks ca 1334 m2 ning katastriüksuse sihtotstarbeks elamumaa.

Viljandi Linnavalitsuse 02.05.2006 korraldusega nr 359 pikendati Viljandis X õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega 31.12.2006. Kaebuse esitaja leidis, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi, kuivõrd temale tulnuks tagastada kogu X ja 8a hoone ning krunt. Kaebajal on õigus tagasi saada terve krunt ja ka X tn 8a (endine kinnistu nr 302, millel asuvad kaks hoonet, X ja Xa). Õigusvastaselt võõrandatud maa (endine kinnistu nr 302) 1/2 osa ja sellel asuva hoone mittetagastamine ning selle lugemine linnale kuuluvaks on ebaseaduslik, sest kaebuse esitajal oli õigus maa tagastamisele teise õigustatud subjekti poolt maa tagastamisest loobumise korral.

L.S. loobus õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel asuva hoone nõudmisest, loovutades nõudeõiguse kaebuse esitajale 01.10.1998 X suhtes ja 09.01.1999 Xa suhtes. Vaidlustatud haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi ning tuleks tühistada põhjusel, et see kinnitab, et 1/2 X kinnistust kuulub Viljandi linnale ja nimetatud akt ei tugine õiguslikule alusele ning on seega ebaseaduslik.

2. Viljandi Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on arusaamatu kaebuse esitaja väide, nagu oleks temal õigus tagasi saada terve X ja Xa krunt ning hooned. Kaebuse esitaja on subjektiks tunnistatud ainult 1/2 mõttelises osas X maa osas (endise kinnistu suurus 1874 m²). Hoonete osas tunnistati nii L.S. kui ka S.S. mittesubjektideks. Seega puudub õiguslik alus hoonete tagastamiseks. Viljandi Linnavalitsuses on koopia lihtkirjast, kus L.S. teatab, et loobub omandiõigusest X a hoone osas S.S. kasuks. Kuna L.S. ei ole X hoone osas subjektiks tunnistatud, on nimetatud kiri õigustühine. Väide, et L.S. loobus õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel asuva hoone nõudmisest S.S. kasuks ei ole seega õige. Vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) §-ile 19¹ lg 3 peab maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping olema notariaalselt tõestatud. Nõudeõiguse loovutamine on tagastamise korraldajale kehtiv, kui talle on esitatud nõudeõiguse loovutamise leping või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Maa nõudeõiguse loovutamise lepingut Viljandi Linnavalitsusele esitatud ei ole. 15.05.2001 esitas L.S. Viljandi linnale taotluse kompenseerida temale 1/2 mõttelist osa X 1874 m² suurusest endisest kinnistust nr 302. Nimetatud avalduse alusel kompenseeriti L.S. le kuulunud maa osa. Xa alust krunti S.S. le ei tagastata vastavalt MaaRS §-ile 7 lg 1. Korralduse nr 20 aluseks on MaaRS § 7 lg 5², mille kohaselt ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud. Seni ei oldud X maale teenindusmaad määratud. Kuna ümberringi on juba kõik krundid kinnistusse kantud, siis määrati täpselt see maa, mis maareformi käigus on vabaks jäänud ja mille eest maaomanikud praegu maamaksu maksavad. Vastavalt MaaRS §-ile 6 lg 2 p 3 ei tagastata maad osaliselt või tervikuna kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned. Xa asuva hoone juurde on 12.08.2002 antud nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks ning käesolevaks ajaks on moodustatud kinnistu. X hoone omanikud on 1/2 mõttelises osas ehitusregistri andmetel Viljandi linn ja S.S. . Seega saavad nad olla ka maaomanikud võrdsetes mõttelistes osades, kui ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises (MaaRS § 6 lg 2 p 3).

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus jättis 05. veebruari 2007 otsusega S.S. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlusaluse haldusakti puhul tegemist õigusvastase haldusaktiga ning vaidlusalune haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsusega nr 60-9898 on tõendatud, et komisjon on tunnistanud S.S. ja L.S. omandireformi õigustatud subjektideks Viljandis X ja 8a (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) õigusvastaselt võõrandatud 1874 m 2 maa suhtes. Kaebuse esitajat ei ole aga selleks pädev maakonnakomisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks X a asuvate hoonete suhtes, seega oli vastustaja õigustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama ainult X asuva hoone teenindamiseks vajaliku maa määramise küsimuse.

Kaebuse esitaja ei ole arvestanud asjaoluga, et 1/2 mõttelist osa X majavaldusest on Viljandi linna omandis, kuna 11.07.2001 majavalduse üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis L.S. Viljandi linnale üle 1/2 mõttelise osa Viljandis X majavaldusest. Seega on ka Viljandi linnal õigus temale kuuluva 1/2 mõttelise osa ehitise juurde maa munitsipaliseerimiseks maareformi käigus. Kehtivast õigusest ei tulene, et kaebuse esitajale ja Viljandi linnale kuuluva ehitise juurde peaks moodustama ühe katastriüksuse, mistõttu ei ole vaidlusalune korraldus õigusvastane ka sellel alusel. Kuna 1/2 mõttelist osa X majavaldusest on Viljandi linna omandis, on Viljandi linn õigustatud munitsipaliseerimise käigus saama maad temale kuuluvate ehitiste teenindamiseks, mistõttu ei teki kaebuse esitajal õigust maa tagastamisele nõudeõigusest suuremas osas vastavalt MaaRS sätetele. Seega ei ole vaidlustatud haldusakt vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-is 55 lg 1 sätestatuga ega HMS §-iga 58 ja vastustaja ei ole rikkunud uurimisprintsiipi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. S.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 5. veebruari 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Viljandi Linnavalitsuse 09.01.2007 korraldus nr 20. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on antud asjas olemas jõustunud kohtulahend (Tallinna Linnakohtu 06.04.2005 otsus nr 2/254-7553/04), mis käsitleb apellandi õigust kinnistu 302 X ja 8a hoonete ja maa tagastamisele omandireformi õigustatud subjektina. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 17.05.1994 otsusega muudeti akti nr 137 ning otsustati, et apellant ei ole õigustatud subjekt X tn 8 ja 8a hoonete osas. Tallinna Linnakohtu menetluses taotles vastustaja 17.05.1994 akti nr 137 kehtetuks tunnistamist äramuutva haldusakti alusel. Tallinna Linnakohus ei rahuldanud aga 06.04.2005 otsusega nr 2/254- 7553/04 hagi. Seega jäi 17.05.1994 akt nr 137 kehtetuks tunnistamata, mille kohaselt on apellant õigustatud subjekt kinnistu 302 maade ja hoonete tagastamise osas. Seega on apellant ka õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekt Xa hoonete suhtes, kuivõrd kinnistu 302 hõlmas ka Xa. Kaevatav haldusakt pidi seega hõlmama kogu kinnistu nr 302 asukohaga X ja X a tagastamise toiminguid; 2) oli Viljandi Linnavalitsus kohustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama nii X kui ka Xa asuva õigusvastaselt võõrandatud maa, s. h hoonete tagastamise menetluse vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaja. Nimetatud fakti tähelepanuta jätmisega on rikutud HMS §-is 25 sätestatut; 3) on ebaõige seisukoht, et 1/2 X hoonest kuulub seaduslikul alusel vastustajale põhjusel, et L.S. andis hoonete omandi vastustajale üle. Apellant leiab, et temale kuulus kogu endine kinnistu 302 tagastamisele seetõttu, et L.S. loobus oma osast apellandi kasuks enne seda, kui ta andis vastustajale hooned üle. L.S. ei saanud kord loobutud hoonetest apellandi kasuks seda hiljem muuta, andes hooned üle vastustajale. Selline hoonete üle andmine on seadusevastane. Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et endine kinnistu 302 tuleb tagastada talle nii maa kui ka hoonete osas, kuivõrd ta on selles osas õigustatud subjekt.

5. Viljandi Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on antud asjas jõustunud kohtuotsus, kus S.S. tunnistati subjektiks 1/2 mõttelises osas X maa suhtes, mitte hoonete X ja Xa suhtes. S.S. le ei kuulu X ja 8a hooned koos maaga. Apellant taotleb endale õigusi, mille osas ta omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 8 järgi ei ole õigustatud subjekt. Pärast pikki kohtuvaidlusi jäi jõusse ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 21.01.1998 otsus, kus S.S. ja tema õde L.S. tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks vaid X maa osa 1/2 mõttelises osas. Majavalduse osas jäeti taotlus rahuldamata, kuna avaldajad ei kuulunud omandireformi õigustatud subjektide hulka. X a majavaldus aga ei kuulunud üldse tagastamisele, kuna natsionaliseerimise ajal oli seal suusavabrik;

2) määrati vaidlustatud korraldusega X hoonele teenindusmaa ca 1334 m2 sihtotstarbega elamumaa. MaaRS § 7 lg 52 kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud. Seni ei olnud X maale teenindusmaad määratud. Kuna ümberringi on kõik krundid kinnistatud, siis määrati täpselt see maa, mis maareformi käigus on vabaks jäänud ja mille eest maaomanikud praegu maamaksu maksavad. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise tingis asjaolu, et S.S. saaks maa tagastamisega vajalikke toiminguid jätkata;

3) ei tagastata vastavalt MaaRS §-ile 6 lg 2 p 3 maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned. X a krundile on 12.08.2002 antud nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks ning see on käesolevaks ajaks kinnistu. Apellandil puudub õigus X ja X a majavaldustele ning X a maale ja X 1/2 maale;

4) on apellatsioonikaebuses viidatud Tallinna Linnakohtu otsus tsiviilkohtu otsus, kus hagi esitamise põhjuseks oli tähtaja ennistamise taotlus nõudmaks apellatsioonikaebuse esitajalt välja tema valduses olevat X a majavaldust, kuna vabatahtlikult ta ei olnud nõus seda üle andma. Kohus tähtaega ei ennistanud ja asjas sisulist otsust seega ei teinud, mistõttu ei ole ka asjakohane selle otsusele viidata. Tallinna Linnakohtu otsus ei käsitlenud apellandi õigust kinnistu X ja 8a hoonete ning maa tagastamise osas omandireformi õigustatud subjektina;

5) on X hoone omanikud 1/2 mõttelise osas ehitusregistri andmetel apellatsioonikaebuse esitaja ja Viljandi linn. Seega saavad nad olla ka maaomanikud võrdsetes mõttelistes osades, kui ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises;

6) ei ole S.S. arvestanud asjaoluga, et teda ei ole selleks pädev maakonnakomisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks X a asuvate hoonete ja maa suhtes, seega sai linn haldusaktiga lahendada ainult X asuva hoone teenindamiseks vajaliku maa määramise küsimuse. Eeltoodust tulenevalt on haldusakt välja antud õiguslikul alusel;

7) ei ole apellant arvestanud asjaoluga, et 1/2 mõttelist osa X majavaldusest on Viljandi linna omandis, kuna 11.07.2001 majavalduse üleandmis-vastuvõtmise aktiga andis L.S. Viljandi linnale üle 1/2 mõttelise osa Viljandi X majavaldusest. Seega on Viljandi linnal õigus temale kuuluva 1/2 mõttelise osa ehitise juurde maa munitsipaliseerimiseks maareformi käigus. Kuna kehtivast õigusest ei tulene, et apellandile ja linnale kuuluva ehitise juurde peaks moodustama ühe katastriüksuse, siis ei ole korraldus õigusvastane ka sellest aspektist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

5. veebruari 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna Tallinna Linnakohtu 06.04.05 otsuse kohaselt on apellant õigustatud subjektiks kinnistu 302 maade ja hoonete tagastamise osas, siis linnavalitsus oli kohustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama nii X kui Xa õigusvastaselt võõrandatud maa (s. h hoonete) tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtajad.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punktile 14 pärast avalduse vastuvõtmist vaatab kohalik komisjon avalduses esitatud andmed ja tõendid läbi ning analüüsib ja kontrollib neid. Sama korra punkti 15 kohaselt avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb komisjonil muuhulgas kontrollida või kindlaks, kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud "Omandireformi aluste" paragrahvis 6, ja kas taotleja kuulub "Omandireformi aluste" paragrahvides 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka.

Korra punkt 34 alusel kohalik komisjon otsustab, kas taotlus on põhjendatud või mitte ja võtab vastu otsuse registrisse kandmise kohta. Lähtudes eeltoodust, on kohaliku komisjoni pädevuses õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlaksmääramine ning isiku õigustatud subjektiks tunnistamine. Kuna kohtu pädevuses ei ole isiku tunnistamine õigustatud subjektiks, siis on ebaõige apellandi seisukoht, et Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2005 otsus saab tõendada seda, et apellant on tunnistatud õigustatud subjektiks X ja Xa õigusvastaselt võõrandatud maa ja hoonete suhtes.

ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsusega nr 60-9898 tunnistati S.S. ja L.S. omandireformi õigustatud subjektideks Viljandis X ja 8a (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) õigusvastaselt võõrandatud 1874 m2 maa ja natsionaliseeritud majavalduste suhtes. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 21.10.1998 otsusega muudeti maakonnakomisjoni 15.10.1997 otsust nr 60-9898 ja otsustati mitte tunnistada S.S. t ja L.S. a õigustatud subjektideks Viljandis X ja 8a asunud majavalduste osas. Seega kehtiva ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni otsusega on tunnistatud S.S. vaid omandireformi õigustatud subjektiks Viljandis X ja 8a (kvartal 51 krunt 8 kinnistu 302) asuva õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes, kuid mitte hoonete suhtes.

Lähtudes eeltoodust on õige halduskohtu seisukoht, et S.S. ei ole õigustatud subjektiks X a hoonete suhtes ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited on alusetud. Samas on aga Viljandi Linnavalitsuse 11.04.1994 korraldusega nr 178 otsustatud tagastada S.S. le ja L.S. le X asuv elamu ja seda tehti 17.05.1994 aktiga nr 137. Viljandi Linnavalitsuse 30.11.1998 korraldusega nr 1567 tunnistati kehtetuks Viljandi Linnavalitsuse 11.04.1994 korralduse nr 178 p 1.9, millega otsustati majavalduse tagastamine ning 11.07.2001 majavalduse üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis L.S. Viljandi linnale üle 1/2 mõttelise osa Viljandis X majavaldusest.

Kuna S.S. ei ole vabatahtlikult oma osa majavaldusest linnale tagastanud ja linn ei ole ka vastavat nõuet kohtule esitanud ning positiivset kohtulahendit saavutanud, siis on majavaldus X kaasomandis (1/2 mõttelist osa on S.S. omandis ja ½ mõttelist osa on Viljandi linna omandis). Ebaõige on apellandi seisukoht, et ta on X hoonete ainuomanik, sest L.S. loobus oma osast S.S. kasuks enne, kui ta tagastas oma osa X hoonetest linnale. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et S.S. oleks kogu X majavalduse omanik. Õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus nr 01315 asuva Viljandimaa Hooneregistri Talituse tõendi kohaselt (välja antud 22.01.2002) on X elamu omanikud ½ mõttelises osas S.S. ja ½ mõttelises osas Viljandi linn.

Vastavalt MaaRS §-ile 7 lg 1 linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil.

Kuna Viljandi linn on X asuva majavalduse ½ mõttelise osa omanik, siis on tal õigus ½ mõttelise osa ehitise juurde maa munitsipaliseerimiseks maareformi käigus (MaaRS § 28 lg 1 p 1). Linnavalitsuse vaidlustatud korraldusega on määratud hoone, aadressiga X, teenindamiseks vajaliku maa suuruseks ca 1334 m2 ning katastriüksuse sihtotstarbeks elamumaa. Asjakohatu on apellandi väide, et linnavalitsus oli kohustatud vaidlustatud haldusaktiga lahendama nii X kui Xa õigusvastaselt võõrandatud maa (s. h hoonete) tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtajad, sest nimetatud haldusakt ei puuduta üldse toimingute tähtaegu.

Vastavalt MaaRS §-ile 7 lg 5 määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras üldjuhul detailplaneeringut koostamata. Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa (MaaRS § 7 lg 51). Muude ehitiste teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas (MaaRS § 7 lg 52).

Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998 määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama teenindamiseks vajaliku maa, arvestades maakorralduse nõuetega, suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrjeja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Antud juhul on määratud X asuva hoone teenindusmaaks kogu maareformi käigus vabaks jäänud maa ning vaidlust ei ole selles, et teenindusmaa määramisel oleks rikutud MaaRS § 7 lg 52 või Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998 määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4.

Lähtudes kõigest eeltoodust, on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud haldusakt ei ole õigusvastane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei ole esitanud. Apellandile on antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 10-12). Apellatsiooniastmes on advokaat Anne Nurmi esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruses 4242 krooni 10 senti hüvitamiseks.

Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel.

Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Agu Timmi Maili Lokk Viivi Tomson