2-04-1564/16 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Piret Randmaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2007, Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1564 Tsiviilasi V.L hagi R.L vastu ühisvara jagamiseks ja alusetult omandatud 162 500 krooni ning viivise saamiseks ja R.L vastuhagi V.L vastu asjaolu tuvastamiseks, et 17.06.1995 omandatud korter asukohaga x, Tallinnas oli R.L lahusvara Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 19.12.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.L apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

17. aprill 2007, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja V.L, esindaja Tiit Toomsalu Kostja R.L, esindaja Agne Koks

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.12.2006 otsus muutmata, täiendades kohtuotsuse resolutsiooni p 1 järgmiselt: Jätta rahuldamata V.L hagi R.L vastu alusetult omandatud 162 500 krooni ja viivise saamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel.

Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused

1. V.L palus jagada poolte ühisvaraks olnud korteri asukohaga x, Tallinnas võrdsetes osades ja mõista kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 162 500 krooni ning viivis 51 600 krooni alates 01.01.2002 kuni 01.10.2006 ja jätkuvalt kuni alusetult saadu tagastamiseni. Hagi põhjenduste kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 10.01.1998 ja abielu lahutati xx.xx.xxxx. Abielu lahutamisel pooled ühisvara ei jaganud. Ühisvaraks oli korter asukohaga x Tallinnas, mis erastati 17.06.1995 kostja nimele. Korter müüdi 31.10.2001 325 000 krooni eest. Kuna tegemist oli ühisvaraga, siis kuulub hagejale pool müügihinnast, so 162 500 krooni. Kostja ei ole hagejale talle kuuluvat osa müügihinnast üle andnud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 järgi on kostjal kohustus tasuda viivist kuni rahalise kohustuse täitmiseni. Intress võlasummalt 162 500 krooni perioodil 01.01.2002 kuni 01.10.2006 on 51 600 krooni.

Kostja vastus hagile ja vastuhagi

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Vastuhagiavalduses palus kostja tuvastada, et 17.06.1995.a. omandatud korter x, Tallinnas oli kostja lahusvara. Vastuhagi põhjenduste kohaselt lõppesid poolte abielusuhted juba aprillis 1994.a, st ammu enne kostja poolt vaidlusaluse korteri omandamist. Hageja oli alates 1994.a töötuna arvel ja ei toetanud ühist majapidamist. Pooled elasid alates aprillist 1994.a eraldi leibkondades. See, et pooled elasid ühes korteris, oli tingitud kostja heatahtlikkusest. Hageja ei ole kunagi võtnud osa korteri ülalpidamiskulude katmisest.

Hageja vastus vastuhagile

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Poolte abielusuhted ei lõppenud kostja poolt väidetud ajal, vaid jätkusid isegi peale abielu lahutamist. Abielu lahutamise põhjuseks ei olnud mitte abielusuhete lõppemine, vaid varalised nõuded, mistõttu otsustasid pooled ühisvara kaitseks abielu lahutada. Seda, et abielusuhted jätkusid ka peale abielu lahutamist, tõendab asjaolu, et hageja kinkis pojale L-I. L-ile 26.01.1998 talle kuulunud ehitised (suvila) asukohaga y, Viimsi vallas. Samuti kinnitab hageja väiteid see, et ta loobus 01.11.1999 oma ema, H. L pärandi vastuvõtmisest, millega võimaldas pärida oma lastel L-I. L-il ja S. T. Vastab tõele, et hageja oli aastatel 1994-1997 registreeritud töötuna, kuid see ei tähenda, et ta ei oleks töötanud. Hageja töötas sel ajal ehitustöödel Soomes M. S juures ja tegeles autoremondiga Rootsis. Samuti on ta olnud töölähetuses Vene Föderatsioonis. Perekonnas oli jaotatud kulude kandmine nii, et kostja kandis eluruumiga seotud kulud ja hageja paigutas enda teenitu suvila väljaehitamisse.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Pooltevahelise vaidluse keskseks küsimuseks on see, millal lõppesid poolte abielusuhted. Sellest tulenevalt kuulub otsustamisele, kas vaidlusalune korter on abikaasade ühisvaraks, nagu väidab hageja, või on tegemist kostja lahusvaraga, nagu väidab kostja. Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste ja kirjalike tõendite alusel, et poolte abielusuhted lõppesid kostja poolt osundatud ajal, st aprillis 1994.a. Antud asjaolu kinnitavad tunnistajad S. S ja S. T, kes tundsid mõlemat poolt hästi, esimene, olles perekonnatuttav ja teine poolte laps. Tunnistaja E. L ütlused hageja sünnipäeva pidamise kohta on eelmainitud seletustega vastuolus, kuid tunnistaja ei olnud oma ütlustes järjekindel, kuna viitas kord sünnipäevale 1993-1994.a ja teisel korral 1994-1995.a. Samuti arvestab kohus sellega, et tunnistaja oli enam seotud hagejaga ja seetõttu ei pruukinud hageja perekondlikke asjaolusid teada. Tunnistaja E. L ütlused sõitude kohta poolte suvilasse 1995-1996.a ei anna alust kahelda eelnevate tunnistajate ütlustes seoses abielusuhete lõpuga. Esmalt ei tõenda see, et pooled kasutasid võimalust koos suvilasse sõita seda, et pooled koos tegutsesid (korraldasid üheskoos enda elu). Samuti ei kinnita see, et pooled sõidu ajal ei tülitsenud, veel seda, et nendevahelised suhted oleks olnud korras.

5. Hageja poolt osundatud laste soodustamine: suvila kinkimine pojale ja oma ema pärandi vastuvõtmisest loobumine, mille tagajärjel said pärida poolte ühised lapsed, ei ole samuti kinnituseks sellele, et hageja ja kostja vahel olid abielusuhted. Vanema ja laste vahelised suhted ei ole mõistlikult arvestades mõjutatavad vanemate omavahelistest suhetest, eriti kui arvestada seda, et tegemist on täisealiste lastega.

6. Peale hageja enda suuliste väidete ei leidnud kinnitust kostja väidetav töötamine välismaal vaidlusalusel ajal, st aastatel 1993-1995. Hageja poolt osundatud Soomes M.

S juures töötamise kohta ei teadnud M.S abikaasa S. S midagi. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et poolte vahel oleks olnud hageja poolt väidetud kokkulepe kulude kandmise kohta: kostja kandvat korterikulusid ja hageja paigutanud oma raha suvila ehitusse. Tunnistaja S.S ütluste kohaselt ei olevat hageja suvilaehitusega tegelenud 1990.-ndate algusest alates.

7. Kuna poolte abielusuhted lõppesid aprillis 1994.a, siis 17.06.1995 omandatud korter asukohaga x, Tallinnas oli perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 järgi kostja lahusvaraks. Põhihagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejal puudub nõudeõigus kostja lahusvara arvelt saadu suhtes.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

8. V.L palus kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

9. Kohus käsitas hageja nõudeid vaid osaliselt. Lahendamata jäi alusetust rikastumisest saadu väljamõistmine ja viivisenõue kohustise täitmisega viivitamise eest.

10. Hageja ei nõustu kohtuotsuse põhjendustega. Kohus tõlgendas PKS § 15 lg-t 1 ebaõigesti, andes sellele sisu, millist seaduseandja ei ole andnud. Kohus ei vaevunud kontrollima hageja väite tõesust, mille kohaselt abielu kokkuleppel lahutamine 1998.a oli ajendatud poolte soovist välistada nõuete rahuldamine ühisvara arvel. Kohus jättis tähelepanuta tunnistajate ütlused selle kohta, et abikaasad enne abielu formaalset lahutamist 1998.a ja ka hiljem jätkasid ühist elu ning ühiste otsuste tegemist neile ühiselt kuulunud vara suhtes. Kohus jättis kontrollimata, kas vaidlusalune korter omandati ühisvõi lahusvara arvel.

Vastus apellatsioonkaebusele

11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

12. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

13. Abikaasade ühisvara jagamist reguleerib perekonnaseadus (PKS). PKS § 14 lg 1 järgi on abikaasade ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. PKS § 18 lg 2 sätestab, et kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel eelnimetatud sätteid õigesti.

14. Nõustuda ei saa hagejaga selles, nagu oleks abielusuhete lõppemine seaduse mõttes sama, mis abielu lõppemine PKS § 30 järgi (kaebuses on ekslik viide PKS §-le 33), so nagu lõppeks abielusuhted üksnes abikaasa surma või abielu lahutamisega. Perekonnaseadus ei anna abielu ja abielusuhete legaaldefinitsiooni. Abielusuhted tähendavad kogumis ühiseid sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid ning abikaasade isiklikke omavahelisi suhteid, kusjuures isiklikud suhted hõlmavad nii intiimsuhteid kui ka üksteise toetamist ja austamist ning soovi säilitada perekonda. Kohtupraktika kohaselt on abielusuhted katkenud, kui abikaasade vahel on lõppenud nii lähedased kui ka varalised suhted. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eeltooduga arvestanud ning teinud tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järelduse abielusuhete lõppemise aja kohta 1994.a aprillis. Eeltoodu välistab 10.02.1998 vormistatud abielulahutuse formaalse iseloomu ja kohus ei pidanud otsuses hageja sellekohaseid väiteid põhjalikumalt käsitama. Kohus on otsuses piisavalt põhjendanud, millistele tõenditele ja tuvastatud asjaoludele ta oma järelduse rajas. Muu hulgas on maakohus andnud hinnangu ka tunnistajate ütlustele. Ka põhjendas maakohus, miks ta eelistas kostja tunnistajate S. S ja S. T ütlusi hageja tunnistaja E. L ütlustele. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus jätnud tunnistajate ütlused tähelepanuta, ei ole õige. Asjaolu, et hageja ei nõustu kohtu tuvastatud asjaoludega, sellise järelduse tegemiseks alust ei anna.

15. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti ka seda, et samastada ei saa poolte omavahelisi suhteid ja nende suhteid täiskasvanud lastega. Suvila kinkimine pojale ja hageja poolt pärimisõiguse loovutamine lastele ei tähenda poolte majanduslike suhete ega abielusuhete jätkumist, nagu leidis põhjendatult ka maakohus.

16. TsMS 442 lg 8 järgi peab kohus otsuses muu hulgas põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Sellest tulenevalt andis kohus õigesti hinnangu ka hageja väitele, nagu oleks pooltel olnud kokkulepe selle kohta, et korteriga seonduvad kulud kannab kostja ja hageja paigutab oma raha suvila ehitusse. Kohus leidis põhjendatult, et hageja eelnimetatud väide on ümber lükatud tunnistaja S. S ütlustega, mille kohaselt ei tegelenud hageja suvila ehitusega alates 1990.-ndate algusest. Apellatsioonkaebuse väited, nagu oleks kohus lülitanud eelmärgitu kohtuotsusesse paljasõnaliselt, taotlemata viidatud asjaolude tõendamist või ümberlükkamist, ei ole õiged. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja seda ei teinud.

17. Hageja ei ole millegagi ka tõendanud enda varalist osalust korteri erastamisel, so tema poolt I. Kalikult EVP-de ostmist ning kasutamist korteri erastamisel. Kostja on sellele vastu vaielnud. Kostja RKO arvestuskaardi järgi ei ole võimalik hageja soovitud järeldusi iseenesest teha. Pealegi ei muudaks väidetav hageja ostetud EVP-de osaline kasutamine korteri erastamisel pärast abielusuhete lõppemist korterit poolte ühisvaraks, nagu hageja ekslikult leiab.

18. Maakohus leidis õigesti, et kuna kostja omandas vaidlusaluse korteri pärast abielusuhete lõppemist, ei olnud see PKS § 15 lg 1 järgi poolte ühisvara, vaid kostja lahusvara ning hagejal ei ole õigust nõuda poolt selle müügist saadud rahast. Kostja ei ole tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 mõttes hageja arvel 162 500 krooni alusetult omandanud. Eeltoodu tõttu ei tõusetu ka viivise tasumise küsimus. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ega teha teistsugust järeldust, kui tegi maakohus.

19. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud osa hageja nõudeid kohtuotsuses käsitamata. Kohtuotsuse põhjendavas osas on kohus andnud hinnangu kõigile hageja nõuetele. Õige on aga see, et kohtuotsuse resolutsioonis on kajastatud hageja rahuldamata jäetud nõuded puudulikult. Selles osas on ringkonnakohtul võimalik kohtuotsuse resolutsiooni täiendada, märkides, et hagi jäetakse rahuldamata lisaks ühisvara jagamise nõudele ka alusetult omandatud

162 500 krooni ning viivise saamise osas.

T. Kollom P. Randmaa A. Tänav