3-07-157/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. mai 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-157

Haldusasi

H. K.’i kaebus Põllumajandusministeeriumi 19.12.2006 otsuse

nr 142 lisa kaebajat puudutavas osas õigusvastaseks

tunnistamiseks

ja

vastustaja

kohustamiseks

kaebaja

02.11.2006 avaldust uuesti läbi vaatama

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja H. K.;

Kaebaja esindaja V. K.;

Vastustaja Põllumajandusministeerium;

Vastustaja esindaja Ants Noot.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Kaebaja on esitanud taotluse Põllumajandusministeeriumi 19.12.2006 otsuse nr 142 lisa

kaebajat puudutavas osas õigusvastaseks tunnistamiseks ja vastustaja kaebaja 02.11.2006

(esitatud 13.10.2006 Vabariigi Valitsusele) avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.

2. 13.10.2006 esitas kaebaja koos perekonnaliikmetega Vabariigi Valitsusele avalduse püügiloa

taotlemiseks.

3.

23.11.2006

teatas

Põllumajandusministeeriumi

kalamajandusosakonna

peaspetsialist

kaebajale, et avalduse menetlust saab jätkata, kui kaebaja esitab tõendid enda füüsilisest isikust

ettevõtjana (edaspidi FIE) äriregistrisse kandmise kohta enne 01.12.2006.

4. 30.11.2006 kanti kaebaja Põllumajandusministeeriumi 21.11.2006 kirja nr 10.4-14/10671-1

(tlk 8) põhjal FIE-na äriregistrisse.

5. Põllumajandusministeeriumi 12.12.2006 otsuse nr 110 alusel (tlk 20-22) anti kaebajale

kalapüügiluba Pärnu maakonnas Läänemerel (Liivi laht).

6. Põllumajandusministeeriumi 19.12.2006 otsuse nr 142 “Ajaloolise püügivõimaluse 2007.

aasta jaotus Pärnu maakonnas kalapüügiks Läänemerel (Liivi lahel) kaluri kalapüügiloa alusel”

(tlk 35, edaspidi otsus nr 142) lisas (tlk 23) kaluri püügiloa alusel märgiti kaebaja

püügivahendite arvuks „0“. Kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 20 lõige 4 sätestab, et keelatud

on püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata. Seega jäeti kaebajale FIE-na ainult mõtteline

õigus kalapüügiks ja kohustused seoses FIE-ks olemisega, samas jäeti ilma võimalusest tegeleda

reaalselt kalapüügiga.

7. KPS § 134 lõige 6 sätestab, et kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid,

väljapüügimahud, püügiajad ja/või püügipäevade arv ning kalapüügi koht. Vastavalt KPS § 6

lõikele 3 igaüks tohib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kalapüügiõigusi, kui ta

on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud. Kaebaja on need toimingud teostanud.

8. Kaebaja leiab, et otsus nr 142 rikub põhiseaduse (edaspidi PS) §-i 29 ja on vastuolus KPS

§ 134 lõikega 6. Seega omades kalapüügiluba Liivi lahel on kaebajal õigus püügivahenditele,

mille saamiseks kaebaja esitas 13.10.2006 taotluse Vabariigi Valitsusele. Eeltoodu alusel on

õigusvastane 19.12.2006 otsuse nr 142 lisa kaebajat puudutav rida 164.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu ning palub see jätta rahuldamata.

Vastustaja põhjendused on järgmised.

10. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et otsusega nr 142 jäetakse kaebajale täitmiseks ainult

FIE maksukohustused, kuid võetakse võimalus neid kohustusi täita ja et otsus nr 142 rikub PS

§-st 29 tulenevat õigust vabalt valida tegevusala ning on vastuolus ka KPS § 134 lõikega 6.

Vaidlustatud otsus ei kohusta kaebuse esitajat ettevõtlusega seotud makse tasuma, mistõttu ei saa

see otsus kaebuse esitajale ka mingisuguseid maksukohustusi “jätta”. Haldusakti õigusjõu ulatus

on teatavasti piiratud haldusakti reguleerimisesemega ehk sellega, mida antud haldusaktiga üldse

otsustatakse. Otsusega nr 142 määrati kindlaks ajaloolise püügivõimaluse 2007. aasta jaotus

Pärnu maakonnas kalapüügiks Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel. Otsuse reguleerimisese on

seega lubatud püügivõimaluste kindlaksmääramine ettevõtjate lõikes, mitte ettevõtjate

kohustamine maksude tasumiseks. Otsus iseenesest ei takista kedagi valimast oma tegevusalaks

kalapüüki. Kaebuse esitaja soovitud tegevusalal (rannakalur) on võimalik töötada ka nii, et isikul

endal puudub igasugune ajalooline püügivõimalus. Näiteks on võimalik kasutada lepingu alusel

mõne muu isiku püügivõimalusi või töötada mõne kalapüügiga tegeleva ettevõtja juures. Kui isik

soovib siiski kalapüüki teostada just talle eraldatud püügivõimaluse alusel, siis on võimalik osta

ajalooline püügiõigus mõne püügiõigust omava isiku käest (ajalooline püügiõigus on aluseks

konkreetse aasta ajaloolise püügivõimaluse määramisele). Samuti on võimalik taotleda

püügivõimalust nendel veealadel, kus püügivõimalused ei ole piiratud. Sellisel juhul ei ole

püügivõimaluse eraldamiseks ajalooline püügiõigus üldse vajalik.

11. Viidates PS §-st 29 tulenevale õigusele vabalt valida tegevusala, on kaebaja jätnud

meelevaldselt tähelepanuta sama paragrahvi teise lause, mille kohaselt võib seadus sätestada

selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Seega on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga

põhiõigusega ehk põhiõigusega, mida avalikust huvist lähtudes saab seadusega või seaduse

alusel piirata. Sellest tulenevalt ei oleks automaatselt tegemist isiku õiguste rikkumisega ka siis,

kui nõustuda seisukohaga nagu piiraks ajaloolise püügivõimaluse jaotamise otsus isiku võimalusi

tegutseda vabalt valitud tegevusalal.

12. Kaebuse esitaja väide, et otsus nr 142 on vastuolus KPS § 134 lõikega 6, on meelevaldne.

Viidatud sätte esimeses lauses sisalduvatest sõnadest, et kalapüügiloaga määratakse lubatud

püügivahendid, ei saa kuidagi järeldada nagu tuleks igale taotlejale mingisugune arv

püügivõimalust (püügivahendite lõikes) määrata. KPS § 16 lõike 3 kohaselt tuleb

püügivõimalused jagada eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt

omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade

taotluste rahuldamist täies ulatuses. Seega saab sellisel veealal (nt Liivi laht) jaotada lubatud

püügivõimalused vaid nende taotlejate vahel, kes on omandanud eelmisel kolmel aastal

püügivõimalused samal veealal või ostnud ajaloolise püügiõiguse mõne teise isiku käest.

13. KPS § 134 lõike 1 kohaselt antakse kutselise kalapüügi luba lubatud aastase püügivõimaluse

piires. Kui kalapüügilubade taotlusi ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada, tuleb KPS § 16

lõike 3 kohaselt taotlejale tagada eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud

püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse

(ajalooline püügiõigus). Nimetatud suhte alusel tuleb arvutada taotlejale taotletavaks aastaks

eraldatav püügivõimalus (ajalooline püügivõimalus). Kaebuse esitajal ajalooline püügiõigus

Liivi lahel puudus ning seetõttu määrati tema ajalooline püügivõimalus 2007. aastaks

kalapüügiks Liivi lahel nullina.

14. Kohtule esitatud kohustamistaotluse osas (kaebaja 02.11.2006 avalduse uuesti

läbivaatamiseks kohustamine) leiab vastustaja, et ilmselt soovib kaebaja vastustaja kohustamist

tema kalapüügiloa taotluse menetluse uuendamiseks. Kord juba lõpetatud haldusmenetlust, olgu

siis taotleja jaoks soodsa või ebasoodsa tulemusega, niisama kergekäeliselt ei uuendata.

Ammendav loetelu alustest, millal menetlus tuleb uuendada, on toodud haldusmenetluse seaduse

(edaspidi HMS) § 44 lõikes 1. Menetluse uuendamine on vajalik juhtudel, kui pärast menetluse

lõppemist muutuvad asjas tähtsust omavad asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mis ei olnud

varem teada. Tundub, et kaebuse esitaja on selliseks aluseks pidanud asjaolu, et 2007. a jaanuaris

avaldatud “Kalurilehe” andmetel on harrastuslikul kalapüügil Pärnu maakonnas üheks

kalendrikuuks kasutada lubatud nakkevõrkude piirarv 140. Viidatud ajalehes avaldati siiski

väljavõte keskkonnaministri 04.12.2006 määrusest nr 68 “Ajutised püügikitsendused,

kalapüügiõiguse tasu, kalastuskaartide piirarv ja kalastuskaardi väljaandja määramine

harrastuslikul kalapüügil 2007. aastal”, mis avaldati Riigi Teatajas 14.12.2006. Riigi Teatajas

avaldamine tagab õigusaktide kättesaadavuse, mistõttu ei saaks kaebuse esitaja tugineda ka

väitele, nagu oleks tema sellest määrusest alles 2007. aasta jaanuaris teada saanud. Seega ei saa

keskkonnaministri määruse avaldamist 2007. aasta jaanuari “Kalurilehes” lugeda pärast

menetluse lõppemist muutunud asjaoluks või ilmnenud uueks asjaoluks.

15. Kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul on tegemist kahe erineva kalapüügiõigusega. KPS

§ 6 kohaselt eristatakse neid kahte sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest ning mõlemaid

kalapüügiõigusi tohib kasutada igaüks, kes on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud

toimingud. Kui kutselise kalapüügi võimalused kehtestab KPS § 134 lõike 3 alusel Vabariigi

Valitsus, siis harrastusliku kalapüügi puhul kehtestab püügipiirangud keskkonnaminister KPS

§ 11 lõike 11 alusel. Põllumajandusministeeriumil puudub pädevus kutselise ja harrastusliku

kalapüügi puhul lubatud püügivõimaluste ümberjagamiseks.

16. Põllumajandusministeeriumi 12.12.2006 otsusega nr 110 “Kaluri kalapüügiloa andmine

Pärnu maakonnas kalapüügiks Läänemerel (Liivi laht)” otsustati, et kaebaja puhul ei esine KPS

§ 134 lõikes 8 sätestatud kalapüügiloa andmisest keeldumise aluseid, mistõttu võib talle

kalapüügiloa põhimõtteliselt väljastada. Sama otsuse punktis 2 on ka viidatud, et otsuses

nimetatud isikutele eraldatav püügivõimalus määratakse eraldi otsusega. Kaebaja püügivõimalus

määrati kindlaks otsusega nr 142. Selle otsusega määrati tema ajalooline püügivõimalus 2007.

aastal nullina, see tähendab et ajaloolist püügivõimalust talle 2007. aastaks kalapüügiks Liivi

lahel ei eraldatud. Lubatud püügivõimalust ei eraldatud kaebajale seetõttu, et tal puudus

ajalooline püügiõigus, mis on ajaloolise püügivõimaluse arvutamise aluseks. KPS § 16 lõikest 3

tulenevalt peab püügivõimalused jagama eelmisel kolmel aastal sellele veealale püügivõimalusi

õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei võimalda

kalapüügilubade

taotluste

rahuldamist

täies

ulatuses.

Menetluse

käigus

selgitati

Põllumajandusministeeriumi ametnike poolt kaebajale ja tema esindajatele korduvalt tema

võimalusi kutselise kalapüügiga tegelemiseks ja esitatud kalapüügiloa taotluse rahuldamisel.

17. Eeltoodu alusel leiab vastustaja, et otsus nr 142 ei ole õigusvastane, samuti puuduvad alused

kaebaja esitatud kalapüügiloa taotluse menetluse uuendamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata,

tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on veenvalt põhjendanud seda, miks määrati

kaebaja

ajalooline

püügivõimalus

2007.

aastal

nullina.

Menetluskulud

tuleb

jätta

menetlusosaliste endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.

19. Põllumajandusministeeriumi 12.12.2006 otsusega nr 110 “Kaluri kalapüügiloa andmine

Pärnu maakonnas kalapüügiks Läänemerel (Liivi laht)” otsustati, et kaebaja puhul ei esine KPS

§ 134 lõikes 8 sätestatud kalapüügiloa andmisest keeldumise aluseid, mistõttu võib talle

kalapüügiloa väljastada. Sama otsuse punktis 2 on ka viidatud, et otsuses nimetatud isikutele

eraldatav püügivõimalus määratakse eraldi otsusega.

20. Kaebaja püügivõimalus määrati kindlaks otsusega nr 142. Selle otsusega määrati tema

ajalooline püügivõimalus 2007. aastal nullina. See tähendab et ajaloolist püügivõimalust talle

2007. aastaks kalapüügiks Liivi lahel ei eraldatud. Lubatud püügivõimalust ei eraldatud

kaebajale seetõttu, et tal puudus ajalooline püügiõigus, mis on ajaloolise püügivõimaluse

arvutamise aluseks. KPS § 16 lõikest 3 tulenevalt peab püügivõimalused jagama eelmisel kolmel

aastal sellele veealale püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala

lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses.

21. Ettevõtlusvabadus

21.1. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et otsus nr 142 rikub PS §-st 29 tulenevat õigust vabalt

valida tegevusala. Otsusega nr 142 määrati kindlaks ajaloolise püügivõimaluse 2007. aasta jaotus

Pärnu maakonnas kalapüügiks Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel. Otsuse reguleerimisese on

seega lubatud püügivõimaluste kindlaksmääramine ettevõtjate lõikes. Otsus iseenesest ei takista

kedagi valimast oma tegevusalaks kalapüüki. Vastustaja kinnitusel on kaebuse esitaja soovitud

tegevusalal (rannakalur) võimalik töötada ka nii, et isikul endal puudub igasugune ajalooline

püügivõimalus. Näiteks on võimalik kasutada lepingu alusel mõne muu isiku püügivõimalusi või

töötada mõne kalapüügiga tegeleva ettevõtja juures. Kui isik soovib siiski kalapüüki teostada just

talle eraldatud püügivõimaluse alusel, siis on võimalik osta ajalooline püügiõigus mõne

püügiõigust omava isiku käest (ajalooline püügiõigus on aluseks konkreetse aasta ajaloolise

püügivõimaluse määramisele). Samuti on võimalik taotleda püügivõimalust nendel veealadel,

kus püügivõimalused ei ole piiratud. Sellisel juhul ei ole püügivõimaluse eraldamiseks ajalooline

püügiõigus üldse vajalik.

21.2. Viidates PS § 29 teise lause kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise

tingimused ja korra. Seega on tegemist lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigusega ehk

põhiõigusega, mida avalikust huvist lähtudes saab seadusega või seaduse alusel piirata.

22. Kohus ei leia, et otsus nr 142 on vastuolus KPS § 134 lõikega 6. Viidatud sätte esimeses

lauses sisalduvatest sõnadest, et kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, ei saa

järeldada, nagu tuleks igale taotlejale teatud arv püügivõimalust (püügivahendite lõikes) määrata.

KPS § 16 lõike 3 kohaselt tuleb püügivõimalused jagada eelmisel kolmel aastal sellele veealale

püügivõimalusi õiguspäraselt omandanud taotlejate vahel, kui veeala lubatud püügivõimalused ei

võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses. Seega saab sellisel veealal (nt

Liivi laht) jaotada lubatud püügivõimalused vaid nende taotlejate vahel, kes on omandanud

eelmisel kolmel aastal püügivõimalused samal veealal või ostnud ajaloolise püügiõiguse mõne

teise isiku käest.

23. KPS § 134 lõike 1 kohaselt antakse kutselise kalapüügi luba lubatud aastase püügivõimaluse

piires. Kui kalapüügilubade taotlusi ei ole võimalik täies ulatuses rahuldada, tuleb KPS § 16

lõike 3 kohaselt taotlejale tagada eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud

püügivõimaluste suhe teiste eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimalustesse

(ajalooline püügiõigus). Nimetatud suhte alusel tuleb arvutada taotlejale taotletavaks aastaks

eraldatav püügivõimalus (ajalooline püügivõimalus). Kaebuse esitajal ajalooline püügiõigus

Liivi lahel puudus ning seetõttu määrati tema ajalooline püügivõimalus 2007. aastaks

kalapüügiks Liivi lahel nullina.

24. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ammendav loetelu alustest, millal menetlus tuleb

uuendada, on toodud HMS § 44 lõikes 1. Menetluse uuendamine on vajalik juhtudel, kui pärast

menetluse lõppemist muutuvad asjas tähtsust omavad asjaolud või ilmnevad uued asjaolud, mis

ei olnud varem teada. Kaebuse esitaja on selliseks aluseks pidanud asjaolu, et 2007. a jaanuaris

avaldatud “Kalurilehe” andmetel on harrastuslikul kalapüügil Pärnu maakonnas üheks

kalendrikuuks kasutada lubatud nakkevõrkude piirarv 140. Viidatud ajalehes avaldati aga hoopis

väljavõte keskkonnaministri 04.12.2006 määrusest nr 68 “Ajutised püügikitsendused,

kalapüügiõiguse tasu, kalastuskaartide piirarv ja kalastuskaardi väljaandja määramine

harrastuslikul kalapüügil 2007. aastal”, mis avaldati Riigi Teatajas 14.12.2006. Riigi Teatajas

avaldamine tagab õigusaktide kättesaadavuse, mistõttu ei saa kaebuse esitaja tugineda väitele,

nagu oleks tema sellest määrusest alles 2007. aasta jaanuaris teada saanud. Seega ei saa

keskkonnaministri määruse avaldamist 2007. aasta jaanuari “Kalurilehes” lugeda pärast

menetluse lõppemist muutunud asjaoluks või ilmnenud uueks asjaoluks.

25. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul on tegemist

kahe erineva kalapüügiõigusega. KPS § 6 kohaselt eristatakse neid kahte sõltuvalt kasutatavatest

püügivahenditest ning mõlemaid kalapüügiõigusi tohib kasutada igaüks, kes on sooritanud nende

tekkimiseks vajalikud toimingud. Kui kutselise kalapüügi võimalused kehtestab KPS § 134 lõike

3 alusel Vabariigi Valitsus, siis harrastusliku kalapüügi puhul kehtestab püügipiirangud

keskkonnaminister KPS § 11 lõike 11 alusel. Põllumajandusministeeriumil puudub pädevus

kutselise ja harrastusliku kalapüügi puhul lubatud püügivõimaluste ümberjagamiseks.

26. Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei esitatud, seega nende vastaspoolelt väljamõistmise

küsimust ei tõusetu.

Kadriann Ikkonen

kohtunik