3-06-1803/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 27.04.2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1803 Haldusasi R.P. kaebus Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkirja nr 13-k „Distsiplinaarkaristuse määramine”ning 10.08.2006 käskkirja nr 26-k „Distsiplinaarkaristuse määramine” ja 10.08.2006 käskkirja nr 27-k „Lennutegevuse osakonna vaneminspektori R.P. teenistusest vabastamine” tühistamiseks koos teenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu nõudega. Asja läbivaatamise kuupäev Suuline menetlus 29.03.2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja R.P., tema esindaja adv Taivo Ruus ning vastustaja Lennuameti esindajad Koit Kaskel ja Gerli Rebane. Resolutsioon Rahuldada R.P. kaebus. Tühistada Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkiri nr 13-k ning 10.08.2006 käskkirjad nr 26-k ja 27-k. Ennistada viivitamatult R.P. teenistusse Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale. Välja mõista Lennuametilt R.P. kasuks teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kokku 136 912,15 krooni, neist kahe kuu eest kuulub viivitamatult tasumisele 25 938,25 krooni. Välja mõista Lennuametilt R.P. kasuks õigusabikulud summas 19 998 krooni. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada kohtualluvusejärgsele ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

2 ASJAOLUD

Lennuameti 22.05.2006 käskkirjaga nr 13-k karistati Lennuameti peadirektori asetäitja kt R.P.´t distsiplinaarkorras noomitusega käitumise eest, mis on vastuolus ametnikele esitatavate üldtunnustatud kõlblusnormidega ning eetiliste nõuetega Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 lg 3 ja § 85 lg 1 p 1 ning Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 11 lg 2 alusel. Nimetatud käskkirja aluseks on Lennuameti arendusnõuniku Tiit Soormi 11.05.2006 e-kiri „Unejutt”, mis on adresseeritud Lennuameti peadirektorile Koit Kaskel´le ja Oleg Harlamov´le Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumist ning R.P. 17.05.2006 e-kiri Lennuameti peadirektori Koit Kaskel´le selgitusega T.Soorm´i e-kirja kohta.

Lennuameti 08.08.2006 kirjaga nr 1-4-1-13/06/2463 informeeris Lennuameti peadirektor Koit Kaskel R.P.´t asjaolust, et majandus-ja kommunikatsiooniministri 07.07.2006 määrusega nr 65 „Lennuameti struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamine“on peadirektori asetäitja ametikoht koondatud alates 01.08.2006. Nimetatud kirjas teavitas peadirektor R.P.´t asjaolust, et antud ajahetkel on Lennuametis täitmata lennutegevuse osakonna vaneminspektori ja inspektori ametikohad ning tulenevalt ATS § 116 lg 3 on R.P. nõusolekul võimalik isiku mittevabastamine teenistusest ning R.P. nimetamine ühele eelmainitud ametikohale alates 09.08.2006. R.P. nõustus enda nimetamisega Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale.

Lennuameti 09.08.2006 käskkirjaga nr 25-k nimetati R.P. Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale alates 09.08.2006.

11.07.2006 ilmus ajalehes „Postimees“ artikkel „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises“, milles oli kajastatud telefonivestlus Lennuameti peadirektori kt R.P.ga.

11.07.2006 algatas Lennuameti peadirektor seoses eelnimetatud artikliga teenistusliku järelevalve menetluse, selgitamaks välja, kas Lennuameti peadirektori asetäitja kt poolt ajakirjandusele väljendatud seisukohad Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes on kooskõlas ametnikule esitatavate üldtunnustatud kõlblusnormidega ning eetiliste nõuetega. Teenistusliku järelevalve menetluse käigus jõudis Lennuamet järgnevatele järeldustele: Lennuameti peadirektori asetäitja kt R.P. poolt ajakirjanduse kaudu avalikkusele esitatud süüdistused Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse osas on alusetud ja tõendamata ning avalikkust eksitavad; R.P. tõendamata süüdistused Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnike suhtes ning AS-i Enimex nimetamine oma vaenlaseks on vastuolus ATS § 59 lõikega 1 ning Avaliku teenistuse eetikakoodeksi (ATEK) p 13, 16 ja 18; R.P. tegevus on vastuolus peadirektori 05.06.2006. käskkirjaga nr 104 „Lennuameti protseduur „Juhtimine ja kommunikatsioon“, mis sätestab Lennuameti teenistujate suhtlemise pressiga. Nimetatud käskkirja kohaselt toimub suhtlemine pressiga koordineeritult läbi peadirektori abi, kes lähtudes küsimuse sisust ja aktuaalsusest, organiseerib vastuse ettevalmistamise ning edastamise või leiab konsulteerides peadirektoriga kõneisiku. 11.07.2006 „Postimehes“ avaldatud artikli puhul R.P. ülalnimetatud protseduurist ei juhindunud.

Lennuameti 11.07.2006 käskkirjaga nr 117 algatatud teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõttes tuvastati, et Lennuameti peadirektori kt poolt 11.07.2006 ajalehes „Postimees“ väljendatud seisukohad Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute

3 suhtes on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega ning seeläbi kvalifitseeritav ATS § 84 p 3 kohaselt kui vääritu tegu.

Lennuameti 10.08.2006 käskkirjaga nr 26-k karistati R.P.´t distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega ATS § 84 p 3 kohase vääritu teo toimepanemise eest, st süüteo eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega.

Lennuameti 10.08.2006 käskkirjaga nr 27-k vabastati lennutegevuse osakonna vaneminspektor R.P. teenistusest ATS § 84 p 3 kohase distsiplinaarsüüteo eest alates 11.08.2006.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole pannud toime talle Lennuameti peadirektori käskkirjadega omistatud süütegusid ning distsiplinaarkaristused on määratud alusetult. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole käitunud vääritult, ei ole diskrediteerinud Lennuametit ega rikkunud ametnikule esitatavaid üldtunnustatud eetilisi nõudeid. Kaebaja leiab, et Lennuameti peadirektor on ATS § 84 p 3 sisalduvat määratlemata õigusmõistet – vääritu tegu – sisustanud valesti, mistõttu puudusid õiguslikud eeldused tema karistamiseks. Kaebaja väidab, et Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevus, kelle valitsemisalasse Lennuamet allub, on olnud suunatud R.P. ametist vabastamisele, mistõttu ajakirjanduses avaldatud sellekohased arvamused on olnud ausad, tõele vastavad ning avalikkust objektiivselt informeerivad. Kaebaja on seisukohal, et sellise tegevuse ajendiks on täiesti ilmselt asjaolu, et R.P., tegemata vahet isikutel ja nende sotsiaalsel positsioonil, täitis oma tööülesandeid ausalt ning julges teostada kontrolli teiste isikute seas ka mõnede Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi: MKM) ning Lennuameti (edaspidi: LA) ametnike suhtes, mille käigus tuvastati võltsinguid ning mittevastavust ametlendurina tegutsemiseks. Kaebaja selgituste kohaselt tuvastati Lennuameti sisejuurdluse käigus, et MKM lennundusja merendusosakonnajuhataja asetäitjal Tõnis Lepal on ametlenduri tunnistus koos lennuõpetaja ja instrumentaallennu pädevustega, kuid ta ei ole ametlenduri, lennuõpetaja ega instrumentaallennu kursust lõpetanud, vaid ta on lõpetanud Tartu lennuklubi purilennu kursused. Kaebaja selgitab, et Lennuameti arendusnõunikuna tegutsenud Tiit Soorm (endine LA peadirektori asetäitja) pole samuti kunagi õppinud ametlenduri kursustel kuid ka talle on Lennuamet väljastanud ametlenduri tunnistuse ja olles ise Lennuameti asedirektor on ta aastaid, lennanud regulaarliinidel Aviesis lennukil L-410. Kaebaja väidab, et Soorm on lõpetanud küll eralenduri ja purilenduri kursused kuid see ei anna õigust lendurina töötada. Kaebaja hinnangul on iseloomulik, et peale nimetatud asjaolude ilmsiks tulekut ja T. Soormi ning T. Lepa lendurilitsentside peatamist, teostati majandusja kommunikatsiooniministri korraldusel teenistuslik järelevalve, mille esemeks oli uurida Lennuameti poolt 21.04.2006 väljastatud ühekordse loa vastavust seadusele, antud menetlust viis teiste seas läbi ka hr Tõnis Lepp, kes huvide konflikti tõttu oleks pidanud ennast otsustamisest taandama. Kaebaja märgib, et mainitud teenistusliku järelevalve juriidiliste järeldustega ei nõustu Lennuameti enda poolt varasemalt teostatud samalaadne sisejuurdlus, milles asuti seisukohale, et ühekordsete lubade väljastamisega ei ole mindud vastuollu lennundust reguleerivate õigusaktidega. Kaebaja on seisukohal, et MKM ametnike poolt koostatud teenistusliku

4 järelevalve sisutu kokkuvõte (ühekordne luba oli järelevalve teostamise ajaks rohkem kui 3 kuud realiseeritud) ei kandnud muid kui R.P. ametitegevust õõnestavat eesmärki. Kaebaja on seisukohal, et nii R.P. teenistusest vabastamise käskkirjas, kui selles viidatud teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõttes on tsiteeritud R.P.le ajalehes „Postimees“ omistatud sõnu täiesti suvaliselt ning asutud seejärel seisukohale, et ajakirjanduses kajastatud seisukohad on tõendamata ning avalikkust eksitavad. Kaebaja leiab, et teenistusliku järelevalve kokkuvõttes ei selgu, milles seisnes R.P. vääritu käitumine ajakirjandusele seisukohtade avaldamisel, seega on kokkuvõte lõviosas kaebaja arvates ainetu ega põhjenda R.P.le karistuse määramist. Kaebaja hinnangul võib kokkuvõttest leida kaks põhjendust, miks menetluse läbiviijad leiavad, et ajalehes avaldatud seisukohad on avalikkust eksitavad ja tõendamata. Kaebaja arvates on need väited aga ümberlükatavad avaldatud artikli enesega. Esimese põhjenduse kohaselt: „/../Lennuameti peadirektori asetäitja kt ei ole käesoleval hetkel ametist vabastatud/../“ Kaebaja hinnangul ei ole see väide kuidagi loogilises seoses 11.07.2006 ajalehes „Postimees“ avaldatud artikliga, kus ei ole R.P.le ei otse ega kaudselt omistatud ühtegi avaldust selle kohta, nagu oleks ta ametist vabastatud. Kaebaja leiab, et antud väitele tuginedes ei saanud talle distsiplinaarkaristust määrata, kuna väide ei põhjenda kuidagi R.P. seisukoha tõele mittevastavatust või eksitavust. Teise põhjenduse kohaselt: „/../11.07.2006.a Postimehes nimetas R.P. AS-i Enimex oma suurimaks vaenlaseks/../“ Kaebaja väidab, et tutvudes 11.07.2006 ajalehes „Postimees“ avaldatud artikliga sellist R.P.le omistatud avaldust samuti artiklist leida ei õnnestu. Seevastu on artiklis ajakirjaniku vahendusel avaldatud järgmine lõik: „/../Porro ei salga, et üks tema suuremaid vaenlasi võib olla mitu traagilist õnnetust põhjustanud lennufirma Enimex./../“ Kaebaja arvates väärib rõhutamist, et ajalehes avaldatud artikli kontekstist ilmneb üheselt, et mitte tema ei pea AS-i Enimex oma suurimaks vaenlaseks, vaid arvab, et AS Enimex peab teda AS-i Enimex vaenlaseks. Kaebaja hinnangul oli sellise arvamuse avaldamiseks tal ka täielik õigus ning põhjendus, kuna just tänu R.P. poolt juhuslikult avastatud võltsingute tõttu on Lennuameti peadirektori 14.03.2006 käskkirjaga nr 54 tänaseks peatatud AS Enimex kui lennuettevõtja õigus sooritada AN-72-100 lennukitega reisijate vedu ning vältimatut meditsiinilist kiirabi, kuna Lennuametile esitatud dokumentidest ei selgu kasutatavate õhusõidukite vastavus AN-72-100D tüübisertifikaadi nõuetele (vt. Riigikohtu Halduskolleegiumi 26. juuni 2006 määrus nr 3-3-1-54-06). Kaebaja toob välja, et R.P. on määratud eksperdiks AS Enimex töötajate suhtes Kärdlas arutatava kriminaalasja raames, mille uurimisesemeks on 2001.a sügisel Hiiumaal traagiliselt lõppenud lennuõnnetus. Kaebaja seisukohast nähtuvalt on see, et AS Enimex ise on pidanud tervet Lennuametit ning selle ametnikke oma vaenlasteks nähtub niisiis nii käimasolevatest kohtuvaidlusest kui AS Enimex varasemast tegevusest. Kaebaja leiab, et sellist asjaolu on üheselt mõistetavalt tunnistanud ka Lennuamet oma koduleheküljel näiteks 21.02.2003 pressiteates „AS-ile Enimex piiratud käitamistingimustega lennuettevõtja sertifikaadi väljastamine”, milles on teate lõpetuseks avaldatud järgmist: „/../Analüüsides Enimexi avaldusi pärast viimast lennuõnnetust on kahetsusväärne, et firma püüab spekulatsioonidega õnnetuse põhjuste kohta juhtida tähelepanu kõrvale firmasisestest lennuohutusalastest probleemidest. Enimexi esindajad on viimastel päevadel aktiivselt püüdnud mõjutada ametkondlikke ja poliitilisi ringkondi, et kujundada Lennuameti otsuseid. Kinnitame, et Lennuamet oli ja on oma otsustes sõltumatu ning tsiviillennunduse regulaatorina tugineb ka edaspidi rahvusvahelistele ja Eesti lennundusalastele regulatsioonidele ning pöörab lähitulevikus erilist tähelepanu Enimexi lennuohutusalasele olukorrale. /../” Kaebaja hinnangul on esitatud asjaolude valguses ilmne, et R.P.l on täielik alus arvata, et AS Enimex võis teda kui Lennuameti peadirektori asetäitjat ning AS Enimex vastu suunatud kriminaalasjas määratud eksperti pidada oma vaenlaseks, kuid 11.07.2006 „Postimehes“ avaldatud artiklist ei tulene kuidagi, nagu peaks R.P. AS-i Enimex enda vaenlaseks. Kaebaja leiab, et nii vaidlustatud ametist vabastamise käskkirjas kui ka teenistusliku järelevalve

5 kokkuvõttes on heidetud R.P.le ette ka seda, et tema käitumine oli vastuolus Lennuameti peadirektori 05.06.2006 käskkirjaga nr 104 „Juhtimine ja kommunikatsioon”. Kaebaja on seisukohal, et kokkuvõttes on tsiteeritud käskkirja asjakohaseid nõudeid, mille kohaselt toimub reeglina suhtlus pressiga läbi peadirektori abi, tuleks vältida telefonivestlust ning soovitavad suhtlemise vormid on kirjalik vastus, pressiteade, pressikonverents ning kohtumine ajakirjanikuga. Kaebaja märgib, et ei kokkuvõttest ega ka vaidlustatud käskkirjast ei selgu, millistest kaalutlustest lähtudes on käskkirja andja ja menetluse kokkuvõtte koostajad otsustanud, kas 11.07.2006 ajakirjanikuga suheldes esines olukord, mida on võimalik liigitada reegli hulga või võis tegemist olla ebareeglipäras olukorraga, mil ei Lennuameti töötaja ei pea suhtlema läbi peadirektori abi. Kaebaja leiab, et ei ole selge see, kuidas oleks üldse võimalik suhelda pressiga läbi peadirektori abi või millest lähtudes on nii peadirektoril kui intervjueeritavalt võimalik otsustada, kas suhtlemisel ajakirjandusega tuli lähtuda soovitavast suhtlemisvormist või on võimalik valida ka mingi muu vorm, mida soovitavate vormide loetelus ei ole. Kaebaja on seisukohal, et käskkirjast ei selgu, millest lähtudes otsustas peadirektor, et R.P. rikkus 05.06.2006 käskkirja nr 104 nõudeid ning, kuidas oli R.P.l võimalik 05.06.2006 avaldatud käskkirja nõudeid rikkuda juba 23.05.2006, nagu teenistusliku järelevalve kokkuvõttes on märgitud. Käskkirja selle osa selgusetust toonitab kaebaja arvates ka fakt, et Lennuameti peadirektor ei karistanud R.P.t mitte ATS § 84 p 1 alusel teenistuskohustuste täitmata jätmise vaid ATS § 84 p 3 – s.o vääritu teo eest. Kaebaja on seisukohal, et käskkirjast ega ka teenistusliku järelevalve kokkuvõttest ei selgu, miks leidis Lennuameti peadirektor, et ka tema 05.06.2006 käskkirja nr 104 nõuete rikkumine on käsitletav vääritu teona. Kaebaja hinnangul on antud asjas aga oluline see, et ka ajakirjanduses avaldatud ja R.P.le omistatud mõtteavalduste tõele vastavust ei ole järelevalvet teostavad ametnikud kontrollinud millegi muu, kui ajakirjanduses avaldatud MKM-i ametnike avaldustega. Kaebaja arvates on tähelepanuta jäetud asjaolu, et samas, 11.07.2006 „Postimees“ artiklis on MKM nõunik Oleg Harlamov viidanud nimelt MKM-s teostatud järelevalve menetlusele ja selle käigus tehtud täiesti väärale õiguslikule hinnangule ning avaldanud, et seadust rikkunud inimene ei tohiks töötada nii kõrges riigiametis. Kaebaja on seisukohal, et sellest avaldusest aga ilmnebki üheselt ministeeriumi surve R.P. ametist vabastamiseks, kui siia lisada veel Lennuameti struktuurimuudatus, mille kohaselt koondati peadirektori – s.o R.P. ametikoht alates 01.08.2006 põhjendusega kindlustada ladusam! koostöö ministeeriumi ja Lennuameti vahel, siis on ilmne, et R.P. ajakirjanduse vahendusel avaldatud seisukohad ei ole kuidagi avalikkust eksitavad ega tõendamata, vaid peegeldavad objektiivset tegelikkust täiesti erapooletult ja adekvaatselt. Viimast seisukohta kinnitab kaebaja hinnangul täiesti üheselt ka sündmuste tegelik areng ning R.P. ametist vabastamine suvaliselt määratud distsiplinaarkaristuse eest. TDS § 6 lg 1 kohaselt võib töötajale või ametnikule distsiplinaarkaristuse määrata hiljemalt ühe kuu jooksul päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Osundatud normide valguses jäävad kaebaja arvates selgusetuks vaidlustatud 10.08.2006 käskkirja nr 26-k viited 23.05.2006 „Eesti Päevalehe“ artiklile „/../R.P.: ma ei kavatse lennuametist lahkuda/../” ja 30.05.2006 „Eesti Päevalehe“ artiklile „Ministeerium kangutab R.P.t”, kuna nendes artiklites avaldatud võimalikke R.P. seisukohti teenistusliku järelevalve menetluse käigus ei käsitletud ning olemasolevate materjalide valguses on ilmne, et neid ei ole ka kunagi peetud süütegudeks. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on kaebajat karistatud m.h selle eest, et ajalehes „Eesti Päevaleht“ on avaldatud R.P.t puudutavaid artikleid. Kaebaja arvates ei ole tema karistamine Eesti Päevalehe toimetuse tegude eest seaduslik. Kaebaja leiab, et ehkki menetluse kokkuvõttes on mõnel pool avaldatud arvamust, et R.P. ajakirjandusele avaldatud seisukohad võivad diskrediteerida Lennuametit, on kokkuvõttes leitud, et diskrediteerimine ei ole leidnud piisavat kinnitust. Kaebaja hinnangul ei ole R.P.le määratud distsiplinaarkaristust seetõttu mitte ametiasutuse diskrediteerimise eest, vaid tema käitumise vastuolu eest ametnikule

6 esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega. Selles osas on kaebaja seisukohal, et tema suhtes läbiviidud teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõttes ei ole õnnestunud sisustada määratlemata õigusmõistet „ametnikule esitatavad üldtunnustatud eetilised nõuded”. Kaebaja leiab, et selle ebaõnnestunud katse tulemusel on kogu kokkuvõte sisuliselt täiesti vasturääkiv ning sellest ei ole võimalik aru saada, millega siiski on ajalehes „Postimees“ avaldatud R.P. seisukohad vastuolus või kas vastuolu võiks seisneda hoopis ajakirjandusega suhtlemises. Kaebaja hinnangul süvendab arusaamatust teenistusliku järelevalve kokkuvõtte otsene kontradiktoorsus. Kokkuvõtte alajaotuses V p 1 sedastatud: „/../Lugeda tuvastatuks, et 11.07.2006 „Postimehes“ ilmunud artiklis Lennuameti peadirektori asetäitja kt poolt ajakirjandusele väljendatud seisukohad on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega ning kvalifitseeritav ATS § 84 p 3 kohaselt kui vääritu tegu/../“. Kaebaja leiab, et samas ei ole terves kokkuvõttes ametnikule esitatavaid üldtunnustatud eetilisi nõudeid üldse sisustatud. Alajaotus IV p 1 on asutud seisukohale, et ametnikule esitatavate kõlblusnõuete kohta ei ole olulisi tavasid ega praktikat välja kujunenud. Alajaotuse V p 3, on sedastatud: „/../Kuigi ametnikule esitatavad kõlblusnõuded on kõrgemad tavalisest, ei saa pidada R.P. käitumist vastuolus olevaks üldtunnustatud kõlblusnõuetega/../“ Kaebaja on seisukohal, et võõrsõna „eetiline” tähendabki kõlbeline (vt „Võõrsõnastik”, kirjastus TEA, Tln 1999, lk 149), seega ilmneb kokkuvõtte sedastuse kohaselt, et menetluse käigus on tuvastatud, et R.P. seisukohtade avaldamine ajakirjanduses oli vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud kõlblusnormidega (ehk eetiliste nõuetega) ja ei olnud vastuolus nendesamade kõlblusnormidega. Kuivõrd vaidlustatud Lennuameti peadirektori 10.08.2006 käskkirjaga nr 26-k on R.P.t karistatud viidatud kokkuvõtte alusel, on kaebajat karistatud m.h ka selle eest, et ta tegevus ei olnud kõlblusnormidega vastuolus. Kaebaja arvates ei ole tema karistamine selliselt ATS § 84 p 3 kohaselt võimalik. Riigikohtu Halduskolleegium on oma 13.06.2002 otsuses nr 3-3-1-35-02 leidnud, et: „/../Teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Tulenevalt TDS §-st 8 lg 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Muuhulgas tuleb kaalumisel arvestada ka teenistuja varasemat käitumist/../” Kaebaja märgib, et Lennuameti peadirektori 10.08.2006 käskkirjas nr 26-k ei ole üldse karistuse määramisel arvestatud R.P. varasemat käitumist ega teenistust Lennuametis. Kaebaja hinnangul on arvesse võetud karistamist 22.05.2006 vääritu teo eest, kuid täiesti põhjendamata ja kaalutlemata on jäänud see, miks pidas Lennuameti peadirektor vajalikuks määrata R.P.le ATS § 85 lg 1 sätestatud 5 erineva karistuse hulgast kõige rangema. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et kaebaja tegevuse eest Eesti lennunduse edendamisel on kaebajat autasustatud Piirivalve teenete medaliga ning valgetähe ordeniga. Kaebaja selgituste kohaselt andis õhujõudude ülem kaebajale natuke enne distsiplinaarkaristuse kohaldamist ja ametist vabastamist tänukirja. Kuivõrd kaalutluste teostamata jätmine on oluline kaalutlusviga, kuuluks kaebaja arvates Lennuameti peadirektori 10.08.2006 käskkiri nr 26-k tühistamisele ka siis, kui eeldused kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks oleksid olnud täidetud. Kaebaja vaidlustab Lennuameti peadirektori 22.05.2006.a käskkirja nr 13-k, kuna leiab, et sellest käskkirjast ei selgu toimepandud süütegu. Kaebaja hinnangul on käskkiri on täiesti motiveerimata ega vasta õigusaktide nõuetele. Kaebaja selgituste kohaselt selgus alles 28.07.2006 koostatud teenistusliku järelevalve kokkuvõttest kaebajale, et talle süüks arvatav tegu seisnevat selles, et Lennuametis toimunud koosolekul nimetas kaebaja Tõnis Leppa ja Oleg Harlamovit suliks. Kaebaja kinnitab aga, et see ei vasta aga üldse tegelikkusele, sest väidetavat koosolekut Lennuametis ei olnud ning tegemist oli R.P. ja T. Soormi omavahelise

7 vestlusega. Kaebaja on seisukohal, et omavahelises vestluses ei saa pidada kellegi suliks nimetamist väärituks teoks, mille eest oleks võimalik kohaldada distsiplinaarkaristust. Kaebaja selgitab, et kuivõrd tal puudub õigusalane haridus ning käskkirjas puudus ka vaidlustamisviide ei osanud ta pöörduda käskkirja vaidlustamiseks kohtusse seadusega sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja märgib, et ametniku teenistusest vabastamise alused sätestab ATS § 118 lg 2, mille teise lause kohaselt võib ametniku vabastada ametist vääritu teo eest ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Ametniku teenistusest vabastamine eeldab kaebaja hinnangul ATS § 118 lg 2 esimese lause kohaselt varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu. R.P.le määras Lennuameti peadirektor karistuseks ametist vabastamise 10. augusti 2006.a käskkirjaga nr 26-k, milles on viidatud ATS § 118 lõikele 2. Kaebaja hinnangul on karistuse määramisel peadirektor arvestanud R.P.le 22.05.2006 määratud distsiplinaarkaristusega. Kaebaja viitab käskkirja nr 26-k teise lõike viimasele lausele: „/../ Samuti arvestan asjaolu, et R.P.'1 on käesoleval hetkel kehtiv distsiplinaarkaristus noomitusena, määratud 22.04.2006.a Lennuameti peadirektori käskkirjaga nr 13-k Avaliku teenistuse seaduse § 84 p 3 kohaselt. /../" Lähtudes eeltoodust on kaebaja seisukohal, et seega ei ole peadirektor karistanud ametnikku ametist vabastamisega esmakordse süüteo eest, vaid on nimelt võtnud arvesse varasemat karistust ja seepärast on kaebaja seisukohal, et käskkirja nr 13-k vaidlustamine on möödapääsmatu. Kaebuse esitaja palub rahuldada esitatud kaebuse täies ulatuses ning tühistada Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkirja nr 13-k ja 10.08.2006 käskkirjad nr 26-k ja 27-k ning ennistada kaebaja lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale ja mõista vastustajalt välja kaebaja kasuks tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 11.08.2006 kuni kohtuotsuse avalikult teatavakstegemiseni ning kohtukulud summas 20 098 krooni (õigusabikulud 19 889 ja riigilõiv 100 krooni).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega, mille kohaselt kaebaja ei pannud toime talle Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkirja nr 13-k ja 10.08.2006 käskkirjade nr 26-k ja 27-k omistatud süütegusid ning distsiplinaarkaristused on määratud alusetult. Lennuameti arvates on võimatu, et kaebuse esitajale selgus 22.05.2006 Lennuameti peadirektori käskkirjaga nr 13-k karistuse määramise põhjuseks olnud süüteo iseloom alles 28.07.2006 koostatud teenistusliku järelvalve kokkuvõttest. Vastustaja sai 11.05.2006 Lennuameti töötajalt Tiit Soormilt e-kirja, milles viimane teavitas 10.05.2006 Lennuametis asetleidnud vestlusest kaebajaga ning avaldas seisukohta, mille kohaselt kaebuse esitaja käitumine toimunud vestluse käigus oli ebakorrektne ja riigiametniku käitumisnorme eirav. Vastustaja selgitab, et Lennuameti peadirektor olles saanud informatsiooni tegevusest, mida võis kvalifitseerida ATS § 84 lg 3 kohaselt kui vääritu tegu alustas distsiplinaarmenetlust. Vastavalt TDS § 7 lg 1 on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta, mida Lennuameti peadirektor ka tegi. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja oma 17.05.2006. ekirjaga saadetud selgituses tunnistab asetleidnud vestlust ning ka asjaolu, et tema käitumine ning kõnepruuk ei olnud viisakas. Vastustaja selgitab, et tuginedes T. Soormi e-kirjas toodud asjaoludele ning kaebaja poolt antud selgitustele, pidas Lennuameti peadirektor piisavalt tõendatuks, et kaebaja on toime pannud ATS § 84 lg 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo. Vastustaja selgitab, et arvestades asjaolu, et riigiametnikult eeldatakse lisaks erialastele oskustele ja teadmistele ka kõrgendatud eetilisi tõekspidamisi ning ebakorrektne käitumine nii teenistussuhtes kui väljaspool seda on seetõttu lubamatu, pidas Lennuameti peadirektor

8 vajalikuks karistada kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega ATS § 84 lg 3 kohase vääritu teo toimepanemise eest. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt ta pidas eeltoodud jutuajamist nö „omavaheliseks vestluseks“. Vastustaja on seisukohal, et kahe kolleegi vahel tööajal toimuvat vestlust, mille sisuks on tööalased küsimused, ei saa kohe kindlasti pidada eravestluseks. Vastustaja leiab, et isegi juhul kui kaebuse esitaja jääb oma avalduses esitatud seisukoha juurde, ei õigusta see tema ebakorrektset käitumist - riigiametnikult eeldatakse ka väljaspool teenistussuhet käitumist, mis oleks kooskõlas kõlblusnormidega. Seega arvestades ülaltoodut on Lennuamet seisukohal, et kaebuse esitajale oli distsiplinaarkaristuse määramise ajal 22.05.2006.a teada, milles seisnes tema süütegu, mis oli aluseks distsiplinaarkaristuse määramisel. Lennuamet on seisukohal, et vaidlustamisviite puudumine Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkirjas nr 13-k ei olnud antud juhul piisav argument tähtaja ennistamiseks. Vastavalt Haldusmenetlusseaduse (edaspidi: HMS) § 57 lg 3 võib vaidlustamisviite puudumist pidada haldusakti vaidlustamistähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Lennuamet on seisukohal, et käesolevas asjas ei tinginud vaidlustamisviite puudumine vaidlustatud käskkirjas nr 13-k tähtaja möödalaskmist, kuna kaebuse esitaja puutus oma töös kokku haldusaktide andmisega. Vastustaja viitab majandus-ja kommunikatsiooniministri 31.07.2006 määruse ,,Lennuameti põhimäärus“ § 20 punkti 13, mille kohaselt teeb Lennuameti peadirektor õigusaktidega ettenähtud juhtudel ettekirjutusi ja otsuseid. Lennuameti põhimääruse § 21 lg 1 kohaselt on Lennuameti peadirektoril õigus anda seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse ning ministri määruse või käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju. Lennuameti peadirektori äraolekul täitis tema kohustusi Lennuameti põhimääruse kohaselt Lennuameti peadirektori asetäitja e. kaebuse esitaja. Vastustaja on seisukohal, et olles oma tööülesannete käigus kohustatud vajadusel välja andma ülalnimetatud haldusakte, on ilmne eeldada, et kaebuse esitaja omas piisavalt teadmisi, millistele vorminõuetele peab haldusakt vastama ja kuidas toimub haldusakti vaidlustamine. Vastustaja hinnangul on väär on kaebaja seisukoht, mille kohaselt tema ametikoha koondamine, tema nimetamine teisele ametikohale ning tema teenistuses vabastamine on üksnes seletatav kaebaja ametist vabastamise sooviga ning selle ajendiks on kaebuse esitaja tegevus majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Lennuameti ametnike suhtes, mille käigus kaebuse esitaja väidetavalt tuvastas võltsinguid ning mittevastavust ametilendurina tegutsemiseks. Vastustaja selgitab, et käesoleval hetkel ei ole Lennuametis läbi viidud ametkondlikku juurdlust põhjendamaks kaebuse esitaja seisukohta, mille kohaselt on kaebuses viidatud isikutele väljastatud lennundusload omamata vastavaid pädevusi ametilenduritena tegutsemiseks. Vastustaja kinnitab, et seetõttu ei ole ka Lennuameti poolt vastu võetud otsuseid nimetatud isikute lennunduslubade peatamiseks - otsuse näol, millele kaebuse esitaja viitab, on tegemist Lennuameti ohutuskomitee protokolli allkirjastamata kavandiga. Vastustaja kinnitab, et kaebuse esitaja seisukoht on ekslik, mille kohaselt teostati teenistuslik järelevalve, mille esemeks oli uurida Lennuameti poolt 21.04.2006 väljastatud ühekordse loa vastavust seadusele MKM survel. Vastustaja kinnitab, et korralduse vastavasisule teenistusliku järelvalve algatamiseks andis Lennuameti peadirektor 19.05.2006 käskkirjaga nr 95. Vastustaja selgitab, et teenistusliku järelvalve tingis vajadus kontrollida 19.05.2006 „Eesti Päevalehe“ artiklis „Lennufirma ei tohtinud Cessnaga külvata“ esitatud väidete aluste ning võimalike menetlus-või toiminguvigade õiguspärasust. Vastustaja kinnitab, et teenistuslik järelvalve tuvastas, et ühekordse lennuloa väljastamisel tegutseti kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Vastustaja selgitab, et MKM-il, kelle valitsemisalasse Lennuamet kuulub, algatas samas küsimuses omakorda sisejuurdluse kontrollimaks Lennuameti otsuste ja järelvalvetoimingute seaduslikkust ja otstarbekust riikliku järelvalve teostamisel. Vastustaja kinnitab, et seos kaebuse esitaja persooni ning Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt algatatud sisejuurdlusel puudus. Lennuameti hinnangul

9 on kaebuse esitaja teenistusest vabastamise käskkirjas ja teenistusliku järelvalve menetluse kokkuvõttes kajastatud kaebaja seisukohad on tõendatud ja avalikkust eksitavad. Vastustaja hinnangul väidab kaebaja 11.07.2006 ajalehes „Postimees“ ilmunud artiklis „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises“ esimeses lõigus sõnaselgelt: „/../keskerakondlastest majandusministeeriumijuhid kangutasid ta Lennuameti asejuhi kohalt lahti isikliku vimma parast/../“. Vastustaja hinnangul väidab kaebaja samas artiklis, et ennekõike tahtsid temast lahti saada majandusministri nõunik O.Harlamov ja ministeeriumi kantsler M.Priske. Vastustaja on seisukohal, et arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja nimetati Lennuameti peadirektori 09.08.2006 käskkirjaga nr 25-k Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori kohale ning vabastati ametist alles 10.08.2006 Lennuameti peadirektori käskkirjaga nr 27-k distsiplinaarsüüteo eest. on kaebuse esitaja 11.07.2006 ajalehes „Postimees“ väljendatud avaldused tema ametist vabastamise kohta ennatlikud, valed ning avalikkust eksitavad, kuna artikli ilmumise ajal oli kaebuse esitaja teenistussuhtes Lennuametiga. Lennuamet on seisukohal, et vastupidiselt kaebuse esitaja väitele, tõlgendas Lennuamet 11.07.2006 „Postimehe“ artiklis esitatud väidet: „/../R.P. peab AS-i Enimex oma suurimaks vaenlaseks/../“ õigesti. Ajalehes avaldatud artikli kontekstist ilmneb Lennuameti arvates üheselt, et just kaebaja peab AS-i Enimex oma suurimaks vaenlaseks. Vastavalt ATEK p. 13 hoidub ametnik näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Vastustaja on seisukohal, et avalduste tegemine ametniku poolt, kes peab hoiduma olukordadest, mis võivad seada kahtluse alla tema erapooletuse on lubamatu ning võib kaasa tuua usalduse kaotuse mitte ainult ametniku enda, vaid kogu ametiasutuse suhtes. Asjaolu, et käesoleval hetkel on Lennuametil ja AS-1 Enimex pooleli mitu kohtuvaidlust, ei anna Lennuameti arvates alust kaebuse esitaja väitele nagu peab AS Enimex Lennuametit seetõttu oma suurimaks vaenlaseks. Vastustaja on seisukohal, et Lennuameti kohustus on teostada tsiviillennunduse riiklikku järelvalvet ning tagada lennuohutus ning järelvalve teostamine lennuettevõtjate tegevuse üle, on üks võimalikest viisidest eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt on Lennuamet AS-i Enimex tegevuses avastanud mitmeid puudjääke, mistõttu on vastuvõetud otsuseid, millega on nende tegevust piiratud. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse ning seda õigust on kasutanud ka AS Enimex. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja tegevus pressiga suheldes läks vastuollu Lennuameti peadirektori 05.06.2006 käskkirjaga nr 104 Lennuameti protseduurile „Juhtimine ja kommunikatsioon" Vastustaja selgitab, et nimetatud käskkirja kohaselt tuleb pressiga suhelda koordineeritult, läbi peadirektori abi, kes lähtudes küsimuse sisust ja aktuaalsusest, organiseerib vastuse ettevalmistamise ning edastamise või leiab konsulteerides peadirektoriga kõneisiku. Lennuametile teadaolevalt ei esinenud 11.07.2006 ühtegi asjaolu, mis oleksid takistanud kaebuse esitajal kooskõlastada oma tegevus eelnevalt peadirektori abiga. Lennuamet on seisukohal, et ebareeglipäraseks olukorraks, mil on lubatud kõrvale kalduda ametisiseselt sätestatud pressiga suhtlemise vormist, on olukorrad, mis nõuavad kohest ja kiiret reageerimist ning mistõttu võib eelnev kooskõlastamine peadirektori abiga osutuda võimatuks. Vastustaja leiab, et 11.07.2006 „Postimehes“ ilmunud artikkel ei kajastanud Lennuameti arvates ühtegi teemat ega küsimust, mis oleksid andnud kaebuse esitajale põhjust kalduda kõrvale Lennuameti ametnikele kohustuslikust protseduurist pressiga suhtlemisel. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja seisukoht väär, mille kohaselt ei ole Lennuamet selgitanud, millised olid kaebuse esitaja seisukohad nii oma sisult kui tõele vastavuselt. Vastustaja selgitab, et peale 11.07.2006 ajalehes „Postimees“ ilmunud artiklit algatas Lennuameti peadirektor 11.07.2006 käskkirjaga nr 117 teenistusliku järelevalve menetluse, selgitamaks välja, kas kaebuse esitaja poolt ajakirjandusele väljendatud seisukohad on kooskõlas ametnikule esitatavate üldtunnustatud kõlblusnormidega ning eetiliste nõuetega. Vastavalt TDS § 7 lg 1

10 on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta, seda Lennuameti peadirektor ka tegi. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja tunnistab oma 11.06.2007.a Lennuameti peadirektorile saadetud e-kirjas, et on suhelnud pressiga, selgitanud oma seisukohti ning need seisukohad on esitatud 11.07.2006.a ajalehes Postimees ilmunud artiklis. Seega on Lennuameti arvates kaebuse esitaja ise kinnitanud. et artiklis ilmunud seisukohad on vastavuses nii oma sisult kui tõelt. Lennuamet kinnitab, et Lennuameti peadirektori asetäitja ametikoha koondamisel ei ole mingit seost MKM-i poolt läbi viidud sisejuurdluse tulemustega. Vastustaja kinnitab, et Lennuameti struktuurimuudatuse tingis vajadus täpsustada osakondade ülesandeid ning tugevdada lennuohutuse järelevalvet lennutegevusosakonna vabade ametikohtade täitmisega. Vastustaja arvates asjaolu, et Lennuameti peadirektor soovis kaebuse esitaja üle viia lennutegevuse osakonna inspektori ametikohale, millele viimane ka oma nõusoleku andis, kinnitades vajadust nimetatud muudatuse järele lähtudes hetkeolukorrast ning lennuohutuse tõhustamisest, tõestab üheselt, et Lennuameti peadirektoril puudus igasugune MKM-i poolne surve kaebuse esitaja ametist vabastamiseks. Vastustaja kinnitab, et asjaolud, mis viisid lõpuks kaebuse esitaja ametist vabastamiseni ja millest kaebuse esitaja aru ei taha saada, olid tema ajakirjandusele väljendatud seisukohad Majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes, mis olid vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega ATS § 84 lg 3 kohase vääritu teo toimepanemise eest. Distsiplinaarkaristuse määramiseks aluseks olid kaebuse esitaja 11.07.2006 ajalehes „Postimees“ väljendatud seisukohad MKM-i tegevuse ja isikute suhtes. Vastustaja selgitab, et põhjus, miks teenistusliku järelevalve käigus osundati ka 23.05.2006 „Eesti Päevalehe“ artiklile „ R.P.: ma ei kavatse lennuametist lahkuda“ ja 30.05.2006 „Eesti Päevalehe“ artiklile „Ministeerium kangutab R.P.t“ on tingitud töötajate TDS § 11 lg 3, mille kohaselt tuleb süüteo ja karistuse määramisel arvesse võtta ka muude asjaolude kirjeldus. Vastustaja selgitab, et kuna kaebuse esitajat karistati sarnase käitumise eest 22.05.2006 Lennuameti peadirektori käskkirja nr 13-k, pidas Lennuamet antud juhul eriti vajalikuks hoolikalt kaaluda kõiki asjaolusid, mis võiksid olla olulised distsiplinaarkaristuse kindlaks tegemisel ja karistuse valiku tegemisel. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja käitumine oli vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega. Lennuamet ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Lennuameti teenistusliku järelevalve kokkuvõte on vastuoluline ning leiab, et kaebuse esitaja jõudes taolisele järeldusele, ei ole piisavalt põhjalikult tutvunud temale koostatud teenistusliku järelevalve kokkuvõttega. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajale koostatud teenistusliku järelevalve kokkuvõtte tuvastab, et kõlblusnõuded, mis kehtivad ametnikele on kõrgemad kui kõlblusnõuded, mis kehtivad tavakodanikele. Vastustaja arvates rikkus kaebaja oma vääritu käitumisega ametnikule kehtivaid kõlblusnorme. Vastustaja hinnangul võib väita, et ametnikule kehtestatud kõrgemad kõlblusnormid on sätestatud avaliku teenistuse seaduses eetikakoodeksiga, kuna kaebuse esitaja selgitab oma kaebuses, et võõrsõna eetiline tähendabki kõlbeline. Vastustaja arvates tõendas Lennuameti poolt läbi viidud teenistuslik järelevalve, et kaebuse esitaja käitumine oli ilmselgelt vastuolus eetikakoodeksi p 13, 16 ja 18 ning selle kaudu on üheselt tõendatav ka kaebuse esitaja kõlblusnormide rikkumine. Vastustaja kinnitab, et Lennuameti peadirektori 10.08.2006 käskkiri nr 26-k on kooskõlas kaalutlusõigusega. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega nagu ei oleks Lennuamet arvestanud kaebaja saavutustega Lennuametis. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja on oma valdkonna tunnustatud spetsialist, keda on tema tegevuse eest lennunduse edendamisel korduvalt tunnustatud. Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkirjaga nr 13-k karistati kaebuse esitajat distsiplinaarkorras noomitusega ATS § 84 lg 3 kohase vääritu teo eest. Vastustaja selgituste kohaselt oli asjaolu, miks karistuseks valiti noomitus, kuigi tuvastatud distsiplinaarsüütegu võimaldas valida ka kõige rangema karistuse - ametist vabastamine, oli just asjaolu, et karistuse määramisel võeti arvesse kaebuse

11 esitaja varasemat käitumist ja teenistust. Vastustaja kinnitab, et karistuse määramisel noomituse näol lootis Lennuamet juhtida kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et tema käitumine mis tingis käskkirjaga nr 13-k distsiplinaarkaristuse määramise on distsiplinaarsüütegu ja seetõttu lubamatu. Lennuameti peadirektori 10.08.2006 käskkirjaga nr 26-k karistati kaebuse esitajat distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega. Vastustaja kinnitab, et ka viimase karistuse määramisel kaalus Lennuameti peadirektor kaebuse esitaja kõrgeid erialaseid teadmisi, kuid rangeima karistuse määramise tingis asjaolu, et lisaks erialastele teadmistele ja teenetele lennunduses, eeldas kaebuse esitaja ametikoht ka teatud isikuomadusi, eelkõige koostöövõimet ja suhtlemisoskust. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitajal nimetad omadused puuduvad ning ilma nimetatud oskusteta on komplitseeritud ka erialaste oskuste realiseerimine. Vastustaja palub jätta esitatud kaebuse rahuldamata ning kohtukulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi, uurinud ja hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele järgnevatel kohtu motiividel:

Lennuameti 22.05.2006 käskkirjaga nr 13-k karistati Lennuameti peadirektori asetäitja kt R.P.´t distsiplinaarkorras noomitusega seoses käitumisega, mis oli vastuolus ametnikele esitatavate üldtunnustatud kõlblusnormidega ning eetiliste nõuetega, juhindudes Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 lg 3 ja § 85 lg 1 p 1 ning Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 11 lg 2. Käesoleva käskkirja kohaselt aluseks on võetud Lennuameti arendusnõuniku Tiit Soormi e-kiri 11.05.2006 Lennuameti peadirektorile Koit Kaskel´le ja Lennuameti peadirektori asetäitja kt R.P. e-kiri 17.05.2006 Lennuameti peadirektorile Koit Kaskel´le. Kõnealuses käskkirjas puudub faktiliste asjaolude (süüteo) kirjeldus ning vaidlustamisviide, mis on oluline distsiplinaarkaristuse määramisel ja sellekohase menetlusdokumendi vormistamisel.

Lennuameti 10.08.2006 käskkirjaga nr 26-k karistati R.P.´t distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega ATS § 84 p 3 kohase vääritu teo toimepanemise eest, st süüteo eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega.

Lennuameti 10.08.2006 käskkirjaga nr 27-k vabastati lennutegevuse osakonna vaneminspektor R.P. teenistusest ATS § 84 p 3 kohase distsiplinaarsüüteo eest alates 11.08.2006 ning maksti temale hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest 60 päeva ulatuses. Käskkirja nr 27-k lisana on märgitud Lennuameti 10.08.2006 käskkiri nr 26-k. Lennuamet vormistas R.P.´le määratud distsiplinaarkaristuseteenistusest vabastamisekahe erineva käskkirjaga, milles ühes neist, käskkirjas nr 26-k, on toodud põhjendused. Käskkirja nr 26-k alusena on märgitud teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõte 28.07.2006 nr 1-1- 4/06/2368 ning Lennuameti peadirektori asetäitja kt R.P. kirjalik seletus, esitatud Lennuameti peadirektorile Koit Kaskel´le e-kirjaga 11.07.2006. Kummaski eelviidatud käskkirjas (nr 26-k ja 27-k) ei ole vaidlustamisviidet, mis on isikule distsiplinaarkaristuse määramise, eriti veel teenistusest vabastamise, puhul tavatu. HMS § 57 lg 1 näeb ette, et haldusaktis peab olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha,

12 tähtaja ja korra kohta. Samas vaidlustamisviite puudumine ei tingi haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, kuid seda võib pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks.

Enne R.P. teenistusest vabastamist peadirektori asetäitja ametikoht koondati majandusja kommunikatsiooniministri 07.07.2006 määrusega nr 65 „Lennuameti struktuuri ja teenistujate koosseisu kinnitamine“ alates 01.08.2006. Lennuameti peadirektor Koit Kaskel tegi R.P.´le ettepaneku nimetada ta lennuosakonna vaneminspektori ametikohale alates 09.08.2006. R.P. andis selleks oma nõusoleku. Lennuameti 09.08.2006 käskkirjaga nr 25-k nimetati R.P. Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale alates 09.08.2006. Juba järgmisel päeval, so 10.08.2006, R.P. vabastati teenistusest Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohalt, kus ta jõudis teenistuses olla vaid ühe päeva.

11.07.2006 ilmus ajalehes „Postimees“ artikkel „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises“, milles oli kajastatud telefonivestlus Lennuameti peadirektori kt R.P.´ga. Kaebuse esitaja kinnitas kohtus, et palus temaga telefonitsi ühendust võtnud ajakirjanikul enne artikli avaldamist ajalehes edastada artikli mustandvariandi temale tutvumiseks ja vajadusel korrigeerimiseks, kuid artikli autor seda ei teinud. Kohus leiab, et ajakirjanikueetikaga on kooskõlas see, kui artikli autor oleks saatnud artikli mustandi isikule, keda ta kavatses tsiteerida ja kelle väidetavaid sõnu avalikustada, et väljendid, mida ta kavatses oma artiklis kasutada, oleksid võimalikult täpsed ja üheselt arusaadavad, et vältida mitmeti tõlgendamist. Just see juhtuski lausega „/…”üks tema suuremaid vaenlasi võib olla mitu traagilist õnnetust põhjustanud lennufirma Enimex/…/”. Tsiteeritud lausest võib aru saada vastupidiselt vastustaja tõlgendusele (R.P. peab Enimexi oma vaenlaseks), et R.P. on lennufirma Enimex üks suuremaid vaenlasi. Seega vaadeldava lause põhjal ei saa üheselt väita, kes kelle „vaenlane”on. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et nimetatud lausest võib artikli kontekstis aru saada selliselt, et just Enimex peab R.P.´t oma vaenlaseks. Teatavasti lennufirma Enimex lennukid on põhjustanud mitu traagilist inimohvritega õnnetust ning nende lennuõnnetuste uurimiskomisjoni kuulub eksperdina R.P.. Kaebuse esitaja R.P. kinnitas kohtule, et ei pea lennufirmat Enimex oma „vaenlaseks”, selleks ei ole tal mingit põhjust. Kohtu arvates tähelepanu väärib ka asjaolu, et seda lauset ei ole artiklis toodud R.P. tsitaadina. Kohtu hinnangul R.P. ei saa vastutada selle eest, kuidas artikli autor tema väidetavaid sõnu seab ja kombineerib ning milliseid väljendeid kasutab (artikli lauseehitus on autori enda valik). Iseasi, kui kasutatakse diktofonile võetud teksti. Lennuameti peadirektor Koit Kaskla selgitas kohtule, et ta võttis telefoni teel ühendust kõnesoleva artikli autoriga, kes väitis, et telefonivestlust R.P.´ga ta ei lindistanud (igal juhul lindistust tal ei ole), seega tagantjärele ei ole võimalik taastada nendevahelist vestlust ning seda, mida nimelt ütles R.P. ajakirjanikule ning milliseid konkreetseid väljendeid seejuures kasutas. Kohus möönab, et vestluse ajakirjanikuga oleks võinud kooskõlastada Lennuameti peadirektoriga ning R.P. ei olnud kohustatud ajakirjanikuga pikemalt telefoni teel vestlema, samas suhtlemine loo autoriga toimus ainult telefoni teel ning seda vestlust ei olnud võimalik eelnevalt kooskõlastada, kuna telefonikõne oli ootamatu. Kohus

rõhutab, et kõiki distsiplinaarmenetluses tähtsust omavaid asjaolusid tuleb üle kontrollida ja tõendada. Isik ei saa vastutada selle eest, kuidas tema sõnu artiklis väljendatakse, välja arvatud juhul, kui vestlus on linti võetud ning lint säilinud. R.P. telefonivestluse üksikasju enam ei mäleta, samuti puudub vestluse lindistus. Kõnealune artikkel ilmus ajal, mil R.P. oli veel Lennuameti kõrge ametnik, kuid seisuga 10.08.2006, mil kaebaja otsustati teenistusest vabastada, ta seda enam ei olnud. Teenistusest vabastamise käskkirjas, milles tuuakse vallandamise põhjused, on võetud aluseks ning tsiteeritakse lõike ainult ühest artiklist („Tippametnik süüdistab keskparteid

13 kimbutamises”). Käskkirja lõpus enne resolutiivosa on viidatud veel kahele artiklile (23.05.2006 ja 30.05.2006), mida mainitakse vaid möödaminnes. Teenistusest vabastamise alusena on Lennuamet vaadelnud Postimehes 11.07.2006 ilmunud artiklit „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises”. Teenistusest vabastamisel on arvesse võetud ka kehtivat distsiplinaarkaristust, samas ATS § 84 p 3 ei seo teenistusest vabastamise kehtiva distsiplinaarkaristusega ehk siis kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ei ole kohustuslikuks tingimuseks teenistusest vabastamisel eelnimetatud alusel. ATS § 118 lg 2 näeb ette, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p 2) või vääritu teo (§ 84 p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

Distsiplinaarkaristuste valikul teostab haldusorgani juht temale seadusega antud diskrtesiooni ehk kaalutlusõigust. Teenistusest vabastamine on distsiplinaarkaristustest kõige raskem, seega riive isiku õigustele kõige intensiivsem, mistõttu teenistusest vabastamise otsustamine peab olema läbinähtav ja põhjalikult motiveeritud, mis ei annaks võimalust mitmeti tõlgendamiseks ja ebaselguseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS §-is 56 on sätestatud haldusakti põhjendamise nõuded, mille lõike 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (sh karistuse valikul).

Lennuameti peadirektor algatas 11.07.2006 käskkirjaga nr 117 teenistusliku järelevalve menetluse seoses 110.07.2006 ajalehes „Postimees” ilmunud artikliga „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises”. 28.07.2006 koostati teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõte, milles loeti tuvastatuks, et 11.07.2006 „Postimehes” ilmunud artiklis „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises” Lennuameti peadirektori asetäitja kt poolt ajakirjandusele väljendatud seisukohad Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega ning seeläbi kvalifitseeritav ATS § 84 p 3 kohaselt kui vääritu tegu (kokkuvõtte p 1). Kokkuvõttes märgitakse, et vaatamata R.P. vääritule teole ei ole ametiasutuse diskrediteerimine leidnud piisavat kinnitust, mis ei välista aga võimalust, et R.P. ajakirjandusele väljendatud seisukohad võisid kahjustada ametiasutuse mainet ja koostööd Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumiga (kokkuvõtte p 2). Kokkuvõttes leitakse, et kuigi ametnikule esitatavad kõlblusnõuded on kõrgemad tavalisest, ei saa pidada R.P. käitumist vastuolus olevaks üldtunnustatud kõlblusnormidega (kokkuvõtte p 3). Seega kokkuvõtte kohaselt tuvastatuks loeti R.P. poolt toime pandud vääritu tegu vastavalt ATS §-le 84 p 3, mis seostus 11.07.2006 „Postimehes” ilmunud artikliga „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises”, milles Lennuameti peadirektori asetäitja kt poolt ajakirjandusele väljendatud seisukohad Majandus-ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega. Samas jõuti järeldusele, et ametiasutuse diskrediteerimine ei ole leidnud piisavat kinnitust ning R.P. käitumist ei saa pidada vastuolus olevaks üldtunnustatud kõlblusnormidega ehk siis R.P. käitumine on kooskõlas üldtunnustatud kõlblusnormidega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 26-k on kokkuvõtvalt märgitud, et 11.07.2006 Lennuameti käskkirjaga nr 117 algatatud teenistusliku järelevalve menetluse kokkuvõte tuvastas, et Lennuameti peadirektori kt poolt 11.07.2006 ajalehes „Postimees” väljendatud seisukohad Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevuse ja isikute suhtes on vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud eetiliste nõuetega ning seeläbi kvalifitseeritav ATS § 84 p 3

14 kohaselt kui vääritu tegu. Samas jäeti mainimata need asjaolud, mille osas on kokkuvõttes asutud seisukohale, et need ei ole piisavalt tõendatud (ametiasutuse diskrediteerimine) või ei ole üldse aset leidnud (vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormidega). Seega kohus peab andma hinnangu distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolule, mis oli aluseks R.P. teenistusest vabastamisele, milleks on 11.07.2006 „Postimehes” ilmunud artikkel „Tippametnik süüdistab keskparteid kimbutamises”. Eelnevalt kohus on juba avaldanud oma seisukoha artiklis avaldatud väidete osas. Kohus kordab vaid üle, et R.P., kelle väidetavaid sõnu kasutati artiklis, ei vastuta ega saagi vastutada artikli sisu, sõnastuse jms eest, mis on autori valik. Samas selgus, et linti telefonivestlusest ei ole olemas (või ei ole säilinud), seega tõendada, mida nimelt R.P. rääkis, mis väljendeid kasutas ning kas tema soovis konkreetsete nimede avaldamist või tegi seda ajakirjanik omal algatusel, ei ole võimalik. Fakt on see, et artikli autor ei võtnud enne loo avaldamist R.P.´ga ühendust ning ei võimaldanud viimasel selle sisu kontrollida enne trükis ilmumist. R.P.´le võib ette heita seda, et ta üldse nõustus nii pikalt ajakirjanikuga telefoni teel vestlema, tal oli õigus kokku leppida aja, millal ta on valmis ajakirjanikuga pikemalt suhtlema ja tema küsimustele vastama, samas oli tal võimalus ka paluda küsimuste eelnevat tutvustamist nendele vastamise hõlbustamiseks. Sellisel juhul ei oleks probleemi tekkinud, kui ajakirjanikule edastatav teave oleks eelnevalt peadirektoriga kooskõlastatud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et R.P. ei täitnud Lennuameti peadirektori 05.06.2006 käskkirja nr 104 „Lennuameti protseduur „Juhtimine ja kommunikatsioon”, mis sätestab lennuameti teenistujate suhtlemise pressiga, mille kohaselt suhtlemine pressiga toimub koordineeritult läbi peadirektori abi, kes lähtudes küsimuse sisust ja aktuaalsusest, korraldab vastuse ettevalmistamise ja edastamise või leiab konsulteerides peadirektoriga kõneisiku. Käesoleval juhul kohus peab andma hinnangu sellele, kas nimetatud nõude rikkumine oli nii kaalukas, et tingis kõige raskema distsiplinaarkaristuseametniku teenistusest vabastamisekohaldamise. Seejuures kohus märgib, et kohtuistungil R.P. kinnitas, et eelnevalt on ta alati kooskõlastanud peadirektoriga oma suhtlemise meediaga. Kohus leiab, et käskkirja nr 104 nõude rikkumine iseenesest ei tingi kõige raskema distsiplinaarkaristuse määramise.

Kohus kordab, et distsiplinaarkaristuse valik peab olema kajastatud teenistusest vabastamise käskkirjas, millest nähtuks, mida konkreetselt asutuse juht kaalus. Distsiplinaarkaristuse valiku protseduur peab olema läbinähtav ja motiveeritud. Vaidlusaluste distsiplinaarkaristuse määramise ja teenistusest vabastamise käskkirjadest ei nähtu kaalutlused raskeima karistuse valiku osas. Kohus nõustub kaebajaga, et käskkirjade nr 26-k ja 27-k sisust ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud kaebaja varasemat tegevust, tema laitmatut teenistust Lennuametis. Käskkirjadest nr 26-k ja 27-k ei ole üldse mainitud kaebuse esitaja teenistuskäiku, puudub tema ametialane iseloomustus, samuti ei ole leidnud kajastamist tema teened lennunduse arendamisel ja noorte väljaõppel jms. Kohtu arvates vajavad äramärkimist ka ametniku positiivsed saavutused teenistusaja vältel, mida tuleb arvestada valikuõiguse teostamisel. R.P.´l on Valgetähe neljanda klassi orden, mis on talle antud 02.02.2005 Vabariigi Presidendi poolt Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks. Samuti on R.P.´le Tartu Lennukolledži poolt antud tänukiri väljapaistvate teenete eest rahvusliku lennundushariduse arendamisel ning 21.04.2006 Tartu Lennukolledži aukiri, milles tunnustatakse R.P. olulist panust lennusimulaatori hankimisel ja töölerakendamisel. R.P.´le on antud Eesti Vabariigi Õhuväe poolt 14.07.2006 tänukiri panuse ja koostöö eest õhuväe arendamisel. Lisaks sellele on R.P.´le Piirivalve Teeneteristi Nõukogu 23.10.2000 otsusega annetatud mälestusmedal „10 aastat taastatud piirivalvet” II liik piirivalvele osutatud teenete eest. R.P. on lennunduse tippspetsialist, tal on tsiviillennunduse alane kõrgharidus (õppis aastatel 1976-1980 statsionaarses õppevormis Peterburi Tsiviillennunduse Akadeemias juhtivkoosseisu teaduskonnas, kus omandas insener-piloodi eriala). Enne seda õppis Sassovo

15 lennukoolis aastatel 1961-1964, kus omandas ametpiloodi eriala. R.P. on osalenud täiendkoolitusel 2004-2005 Belgias Phare programmi raames JAR-FCL nõuetele vastavate kontrollpilootide kursusel, samuti Hollandis, Saksamaal, Soomes, Venemaal, Ukrainas jne (kursuste täpsem loetelu läheks koormavalt pikaks). Lennunduse alal on R.P. töötanud alates aastast 1964, alustades lennuki Jak-12 piloodina, hiljem lendas lennukitel IL-14, Jak-40 ja TU 134-A komandör-instruktorina. Aastatel 1993-1995 oli Tartu Lennukolledži õppeprorektor, 1995-2002 lennundusteaduskonna dekaan, 2002-2003 FTO koolitusülem, on töötanud ka erinevates lennufirmades. R.P. oli Eesti Lennuameti peadirektori asetäitja kt 2003-2006. Lennuameti peadirektor Koit Kaskla väitel kutsus tema R.P. Lennuametisse tööle. Lennuameti peadirektor Koit Kaskla iseloomustas R.P.t asjaliku, kohusetundliku, ausa ja otsekohese inimesena, rõhutades tema usaldusväärsust. Tema väitel on R.P. tippspetsialist, kes on välja õpetanud suure hulga noori lennunduse spetsialiste. Tulles tagasi käskkirjade nr 26-k ja 27-k juurde, kohus märgib, et nendes ei kajastu kaalutlused karistuse valikul ehk siis nendest ei nähtu, mida tegelikult kaaluti ning mis mille üle kaalus. Kohus soovib siinkohal eraldi ära märkida, et R.P.´le n-ö saatuslikuks saanud ajaleheartikkel ei ilmunud R.P. sulest ehk siis vaatluse all oleva artikli autoriks ei ole R.P., vaid ajakirjanik, kellega kaebuse esitaja vestles telefoni teel, nendevahelist juttu ei ole võimalik taastada ning selle sisu ei ole seeläbi kontrollitav. Kohus on seisukohal, et tõendamata asjaolud tuleb tõlgendada isiku kasuks, kes on ühtlasi ka haldusmenetluse nõrgem pool.

Lennuameti 22.05.2006 käskkirjaga nr 13-k „Distsiplinaarkaristuse määramine” karistati R.P.´t distsiplinaarkorras noomitusega seoses käitumisega, mis oli vastuolus ametnikule esitatavate üldtunnustatud kõlblusnormidega ning eetiliste nõuetega. Milles konkreetselt R.P. süütegu seisneb, nimetatud käskkirjas ei ole lahti kirjutatud. HMS §-st 56 tuleneb kirjaliku haldusakti põhjendamise nõue. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Juhul, kui haldusaktis ei ole kirjeldatud distsiplinaarsüütegu, siis tuleb teo faktoloogia välja tuua menetlusdokumendis, millele viidatakse lisana teenistusest vabastamise käskkirjas. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 3). Käesoleval juhul on käskkirjas nr 13-k alusena viidatud kahele e-kirjale (T.Soorm´i 11.05.2006 „Unejutt” ja R.P. 17.05.2006 vastus sellele). T.Soorm´i e-kirjale on tehtud märge „Rein, palun selgitada! Koit”. R.P. vastas e-kirjaga, milles selgitas asjaolusid. Oma e-kirjas väljendas R.P. muret olukorra üle lennunduses ning viitas probleemidele eralennufirmadega. R.P. ausalt tunnistas, et ta kõnepruuk ei olnud just eriti viisakas, kuid solvata ei ole ta kedagi tahtnud, kuna see ei vii kuhugi, samuti lubas ta edaspidi olla oma väljendustes korrektsem. T. Soorm´i ja R.P. vahel toimus vestlus (nn „neljasilmajutt”), mille ajal R.P. ei kasutanud n-ö ametlikku kõnepruuki, vaid kohati kasutas väljendeid, mida tavapäraselt võib tulla ette eravestluse käigus. Ruumis, kus nendevaheline vestlus toimus, rohkem kedagi ei viibinud. Kohus ei nõustu vastustaja väitega, et T.Soorm´i ja R.P. vestlus toimus koosoleku vormis ning leiab, et see on alusetu. Tõendid puuduvad selle kohta, et tegemist oleks olnud koosolekuga, st avaliku üritusega. Kohtu arvates osaliselt privaatvestlus ei olnud suunatud avalikkusele, eriti see osa, mis puudutab vabas vormis kasutatud väljendeid, mis igal juhul ei kuulunud avalikustamisele. Ka T.Soorm ise on pealkirjastanud oma e-kirja naljatamisi „unejutuks”, mis muudab e-kirja sisu mitteametlikuks, mille lõpus T.Soorm märgib, et „Situatsioon on mulle arusaadavalt raske, sest siin on tegemist ühe mehe sõnaga teise mehe sõnade vastu, aga ma arvan, et peale mõningat müristamist muutub õhk puhtamaks”. R.P. oleks võinud kõike eitada või pöörata jutu naljaks, st enda kasuks, väites, et T.Soorm sai temast valesti aru või ei saanud naljast aru vms, aga seda ta tegema ei hakanud, mis iseloomustab teda ausa ja otsekohese inimesena, keda võib usaldada. Vaatamata sellele, et e-kiri „Unejutt” ei olnud oma sisult ametlik

16 menetlusdokument, edastas T.Soorm selle teadmiseks lisaks Lennuameti peadirektorile Koit Kaskla´le ka Oleg Harlamov´le Majandus -ja Kommunikatsiooniministeeriumist, mida T.Soorm peadirektor K.Kaskla´ga eelnevalt ei kooskõlastanud (e-kirjad olid saadetud nende adressaatidele üheaegselt). T.Soorm pidi ette nägema, millised tagajärjed võib tema emotsionaalne käitumine kolleegile põhjustada. Kohtu arvates selles situatsioonis, kus omavahelise jutu („neljasilmajutu”) avalikustab üks pooltest teise nõusolekuta, asetades sellega teise poole ebavõrdsesse ja komplitseeritud olukorda, ei ole eetiline. Kohus ei nõustu Lennuameti peadirektori väitega, et ametnik teenistuses olles peab tööpäeva vältel suhtlema oma kolleegidega ainult ametlikus vormis. Isiku õigust eraviisilisele suhtlemisele mitte ainult töövälisel ajal ei saa piirata. Ka ametiruumis on ametnikel õigus omavahelisele eravestlusele, kui selleks vajadus tekib (näit. pinge maandamiseks vms) ning kui hetkel see ei takista tööülesannete täitmist. Nagu nähtub haldusasjas esitatud tõenditest, teenistuslikku juurdlust ekirja osas ei algatatud ning juurdluskokkuvõtet ei koostatud. Kohtu hinnangul on Lennuamet kõnealuse haldusakti väljaandmisel rikkunud hea halduse põhimõtet. Vabas (mitteametlikus) vormis koostatud e-kiri „Unejutt”, millele ei järgnenud ametkondliku juurdlus läbiviimine, ei saa olla aluseks distsiplinaarkaristuse määramiseks. Isikul on õigus teada, millise distsiplinaarsüüteo toimepanemises teda süüdistatakse, süüteo formuleering peab olema selge ja üheselt mõistetav ning lahti kirjutatud haldusaktis või selle juurde lisatud menetlusdokumendis. Käskkirjas nr 13-k alusena toodud e-kirjad ei sisalda distsiplinaarsüüteo formuleeringut, samuti kaalutlusi distsiplinaarkaristuse määramisel. Käskkiri nr 13-k ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning on õigusvastane.

Kohtutoimikus ei ole tõendeid selle kohta, et R.P.´l oleks varem olnud mingeid suhtlemisprobleeme Lennuameti kaastöötajatega või et kaebajal puuduks koostöövõime vms või R.P.´l oleks kunagi olnud probleeme oma erialaste oskuste realiseerimisega. Vastustaja väited, mis on tõendamata, loetakse paljasõnalisteks.

Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks.

Kohus kokkuvõtvalt on jõudnud järeldusele, et kaebuse motiivid on piisavad kaevatavate haldusaktide tühistamiseks ning kaebuse esitaja nõuete rahuldamiseks.

Vaidlustatud käskkirjad nr 26-k ja 27-k koostoimes ei ole piisavalt motiveeritud, kaalutlusvigased, neis ei kajastu kaalutlused, samuti distsiplinaarkaristustest kõige raskema karistuse määramine ei ole proportsionaalne ning on põhjendamata. Käskkiri nr 13-k on motiveerimata ning ei ole kontrollitav. Haldusvigaselt koostatud haldusakt, millega isikule määratakse distsiplinaarkaristus, on tehtud hea halduse põhimõtteid ja haldusmenetluse nõudeid eirates.

Kohus tühistab Lennuameti peadirektori 22.05.2006 käskkirja nr 13-k „Distsiplinaarkaristuse määramine” ning Lennuameti 10.08.2006 käskkirja nr 26-k „Distsiplinaarkaristuse määramine” ja 10.08.2006 käskkirja nr 27-k „Lennutegevuse osakonna vaneminspektori R.P. teenistusest vabastamine” ning ennistab R.P. Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale, mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 11.08.2006 kuni 27.04.2007.

R.P. kuulub viivitamatult teenistusse ennistamisele Lennuameti lennutegevuse osakonna vaneminspektori ametikohale.

17 Kaebuse esitaja taotleb lisaks teenistusse ennistamisele ka tasu väljamõistmist vastustajalt teenistusest sunnitult puudutud aja eest arvates 11.08.2006 kuni 27.04.2007, summas 15 962 krooni kuus, mis teeb kokku 136 912,154 krooni (august- 15 x 665, 083= 9976,25, aprill- 20 x 760, 095 =15 201, 904, september – märts- 7 x 15 962).

R.P.´le tuleb tasuda teenistusest sunnitult puudutud aja eest alates 11.08.2006 kuni kohtuotsuse avalikult teatavakstegemiseni 27.04.2007, neist kahe kuu palk kuulub viivitamatult R.P.´le väljamaksmisele.

Mõista Lennuametilt välja R.P. kasuks teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu kokku 136 912, 154 krooni, neist kahe esimese kuu eest (11.08.2006- 30.09.2006) kuulub viivitamatult tasumisele 25 938,25 krooni (15 962.- + 9976, 25 = 25 938, 25).

Kaebuse esitaja kantud õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele täies ulatuses, so 19 998 krooni.

Teenistusvaidlused, milles taotletakse teenistusse ennistamist, on lõivuvabad (Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 1). Kuna kaebuse esitaja ei ole kohtule esitanud avaldust alusetult tasutud riigilõivu tagastamiseks, siis kohtul puudub alus riigilõivu tagastamiseks. Kohus selgitab kaebuse esitajale, et kui ta soovib alusetult tasutud riigilõivu kokku 100 krooni tagastamist, siis tuleb kohtule esitada avaldus riigilõivu tagastamiseks, milles tuleb märkida, millisele arvele riigilõivusumma üle kanda. Alusetult tasutud riigilõivu tagastamise lahendab kohus eraldi kohtumäärusega koheselt, kui sellekohane avaldus esitatakse kohtule, vastasel juhul kaebuse esitaja tasutud riigilõivusummat tagasi ei saa.

Elle Kask Kohtunik