3-06-2080/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus Kohtunik

Raili Randlane Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2007, Jõhvi Kohtuasja number

3-06-2080 Kohtuasi

A. T ja O. T kaebus Vihula Vallavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Kohtuistungi toimumise aeg

25. jaanuar 2007 Kohtuistungil osalenud isikud

A. T , tema ja O. T esindaja Külliki Namm ning Vihula Vallavalitsuse esindaja Ain Välba

Resolutsioon 1.Rahuldada kaebus osaliselt. 2.Mõista Vihula Vallavalitsuselt A. T kasuks välja õigusvastase haldusakti andmisega tekitatud kahju hüvitus 208 520,66 krooni (kakssada kaheksa tuhat viissada kakskümmend krooni senti) ja menetluskulu 7404,50 krooni (seitse tuhat nelisada neli krooni 50 senti). 3.Mõista Vihula Vallavalitsuselt O. T välja õigusvastase haldusakti andmisega tekitatud kahju hüvitus 208 520,66 krooni (kakssada kaheksa tuhat viissada kakskümmend krooni senti) ja menetluskulu 7404,50 krooni (seitse tuhat nelisada neli krooni 50 senti) 4.Mõista A. T, O. T ja Vihula Vallavalitsuselt Eesti Vabariigi kasuks välja kokku 238,60 krooni (kahesaja kolmekümne kaheksa krooni 60 sendi) suurune menetluskulu. A. T, O. T ja Vihula Vallavalitsusel tuleb kõigil kanda 30 kalendripäeva jooksul peale kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või nr. 221023778606 Hansapangas 79,53 krooni (seitsekümmend üheksa krooni senti). Maksukorralduses tuleb lisaks viitenumbrile 2800049861 ära märkida kohustatud isiku nimi, haldusasja number ja see, et tegemist on menetluskuludega. Tähtaja möödumisel suunatakse nõue täitemenetluse seadustikus sätestatud korras sundtäitmisele.

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

A. T ja O. T kummalegi kuulub 1/6 osa Vihula Vallas Mustoja külas endise Lepala A-85 talumaal asuvast elamust ja kõrvalhoonetest (Sanglepa nr. 23665 leht 11). 24.08.1997 ja 25.08.1997 esitasid nad avaldused, milledes soovisid 2 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamist (sama toimiku lehed

4 ja 5). Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldusega nr. 672 tagastati Lepala A-85 maast 15,5 ha õigustatud subjekt Koidula Orulile. Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 3 viidates jäeti tagastamata 0,81 ha (Lepala toimik nr. 6426). 29.07.2004 korraldusega nr. 381 andis Vihula Vallavalitsus nõusoleku 17772 m2 suuruse Sanglepa katastriüksuse erastamiseks (t.l. 7), 17.06.2005 korraldusega nr. 281 muudeti seda korraldust ja kinnitati erastatava maaüksuse ligikaudseks suuruseks 8138 m2 (t.l. 10). 8141 m2 suuruses on Lääne-Viru maavanem 31.08.2006 müünud Sanglepa maaüksuse 1/6 mõttelises osas A. T ja 1/6 mõttelises osas O. T (lahtised lehed Sanglepa toimiku nr. 23665 vahel). 23.10.2006 esitasid A. T ja O. T Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-5) ja palusid, et kohus mõistaks Vihula Vallavalitsuselt nende kasuks välja 1 185 900 krooni. Nad selgitasid, et õigusvastaselt võõrandatud maa on Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korralduse nr. 672 alusel Koidula Orulile küll tagastatud, kuid Lääne-Viru Maakohus tunnistas korralduse 06.12.1999 kohtuotsusega seadusevastaseks ja see on tühistatud. Veel märkisid kaebajad, et kuna Koidula Orul võõrandas maa kolmandatele isikutele, polnud ostueesõigusega erastamist võimalik teostada tagastatud maade arvelt ning ammendatud on ka kõik muud võimalikud vahendid oma õiguste kaitsmiseks. Kaebajad leidsid, et kuna nad said maad erastada ainult 8141 m2 ulatuses, on Vihula Vallavalitsus oma 29.12.1997 korraldusega nr. 672 võtnud neilt maareformi seaduse § 9 lg. 1 p. 1, §

20 lg. 1’, § 22’ lg. 1 ja 2 antud võimaluse erastada ostueesõigusega neile kuuluva elamu juurde 2 ha maad. Kahjuhüvise suurust põhjendasid nad riigivastutuse seaduse § 8 lg. 1 ja Hauston Kinnisvara Rakvere osakonna juhataja hinnangule tuginedes asjaoludega, et nad said maad erastada 11 859 m2 soovitust vähem ning Lepala A-85 kinnistu, mille arvelt pidanuks erastamine toimuma ruutmeetri ligikaudseks hinnaks on 100 krooni. Vihula Vallavalitsuse ei pidanud oma kirjalikus vastuses (t.l. 40-43) kaebust õigeks ja palus selle menetlemise tähtaja rikkumise tõttu lõpetada.

Seda seisukohta põhjendati viitega riigivastutuse seaduse § 31 lg. 2 ja väitega, et võimatust erastada rohkem kui 0,81 ha kinnitasid kaebajad juba Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korralduse nr. 672 vaidlustamiseks 01.03.1999 esitatud kaebuses ning järgnevate korraldustega on vallavalitsus üksnes püüdnud riigivastutuse seaduse § 11 lg. 3 kohaselt kõrvaldada korralduse nr. 672 tagajärgi. Vastuses märgiti ära veel ka see, et maareformi seaduse § 22’ lg. 4 järgi on igal kaasomanikul õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast ning leiti, et Mare Saik on ilmselt kahjunõudest loobunud, A.

T ja O. T kummalegi aga kuulub vaid 1/6 Mustoja külas asuvast elamust, mõlemal on iseseisev nõue ja neid ei saa koos arutada. Kohtuistungitel jäid A. T ja kaebajate esindaja Külliki Namm kirjaliku kaebuse väidete juurde, suurendasid eksperthinnangust tulenevalt kahju hüvise suurust 1 251 124 kroonini ning palusid välja mõista ka kokku 44 427 krooni suuruse menetluskulu. Külliki Namm selgitas, et käesoleval ajal kuulub kaebajatele 5/6 erastatud maast ja kogu kahju ulatuses on nõue esitatud asjaõigusseaduse § 71 lg. 4 kohase kaasomanike otsusega.

Mare Saiki osas märkis ta riigikohtu lahendile nr. 3-3-1-85-06 viidates lisaks, et vallavalitsus pole Mare Saiki taotlust üldse arutanudki, tagajärgi saab tekitada aga üksnes haldusakt. Vihula Vallavalitsuse esindaja Ain Välba jäi samuti kirjalikult väidetu juurde. Ta rõhutas veelkord seisukohti, et kaebuse esitamise tähtaeg on rikutud ja kaebajad ei saa ühes menetluses esineda ning leidis täiendavalt, et kaasomandi osade jaotuse muutmine ei või hüvituse suurusi muuta. Ain Välba möönis, et Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldus nr. 672 oli õigusvastane ja kaebajad pole saanud erastada maad nii palju kui neil olnuks õigus, kuid leidis, et põhjuslik seos selle korralduse ja kahju tekkimise vahel puudub.

Ta ei nõustunud ka kahjusumma suurusega, pidas seda meelevaldseks ja kulutusi mittearvestavaks ning väitis, et kaebajad on oma käitumisega kahju suurendanud ja vallavalitsuse püüdeid seda vähendada takistanud.

KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. Selle seaduse § 7 lg. 1 ja 3 kohaselt võib isik, kelle seadusest tulenevaid õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus rikkunud, nõuda otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist, kuid seda ainult juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada tühistamisvõi kohustamisnõuete abil. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et A. T ja O. T on esitanud avaldused 2 ha suuruse maa erastamiseks (Sanglepa toimik nr. 23665) ning, et kaebuse esitamise põhjustanud Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldus nr. 672 on õigusvastane (t.l. 69 ja 119).

A. T ja O. T vaidlustasid selle Lääne-Viru Maakohtus ning 06.12.1999 haldusasjas nr. 3-20/99 tehtud kohtuotsus on jõustunud (toimiku nr. 3-20/99 lehed 159-164 ja 169-173). Selle õiguspärasuse kontrollimisel märkis Riigikohtu halduskolleegium, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise saab otsustada alles siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud. 29.12.1997 korralduse nr. 672 andmise ajaks ei olnud Vihula Vallavalitsus seda aga veel teinud (t.l. 12-17) ja Sanglepa toimiku nr. 23665 sisu kinnitab, et esimesed maa ostueesõigusega erastamise toimingud tegi Vihula Vallavalitsus alles 21.05.1998, kui vormistas õiendi ligikaudu 0,9 ha suuruse erastatava maa kitsenduste kohta.

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajatele on tekkinud varaline kahju, sest neile pole maad erastatud maareformi seaduse § 9 lg. 1 p. 1 ning § 22’ lg. 1 ja 4 tuleneva õiguse ulatuses (t.l. 69, 119 ja Sanglepa toimik nr. 23665). 31.08.2006 sõlmitud ostu-müügilepinguga said Mustoja külas asuvate ehitiste kaasomanikud Mare Saik, A. T ja O. T erastada 8141 m2 suuruse Sanglepa katastriüksuse, mis on 11 859 m2 vähem, kui nende avaldustes soovitud ja maareformi seaduses lubatud 2 hektarit. Põhiseaduse § 154 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p. 2 ja 3 sätestatu kohustab kohaliku omavalitsust tegutsema seaduste alusel ning tagama isikutele nende seadusest tulenevad õigused.

Vihula Vallavalitsus ei ole oma 29.12.1997 korralduse nr. 672 andmisel neist kohustustest lähtunud. Ühtegi väidet ega tõendit, mis välistaks tema süü õigusvastase korralduse andmises, ei ole Vihula Vallavalitsus kohtule esitanud. Nimetatud haldusakti ja kaebuses kirjeldatud kahju tekkimise vahel on olemas ka otsene põhjuslik seos, sest kui õigusvastaselt võõrandatud endise Lepala A-85 talumaad poleks õigustatud subjektile tagastatud enne sellel maal asuvate ehitiste omanike maa ostueesõigusega erastamise avalduste õigusaktide nõuetele vastavat lahendamist, poleks kaebuses kirjeldatud kahju tekkida saanud.

Vihula Vallavalitsuse 17.06.2005 korraldusega nr. 281 määrati ostueesõigusega erastatava Sanglepa katastriüksuse suuruseks 8138 m2 ning nõustuti erastama A. T ja O. T kummalegi 1/6 osa (t.l. 7 ja

10). Selle korralduse õiguspärasuse kohta tehtud kohtuotsus on jõustunud (t.l. 9 ja 104-106) ja 8141 m2 suurune Sanglepa maaüksus on eespool juba nimetatud ostu-müügilepingu alusel antud 1/6 suurustes mõttelistes osades nende kaasomandisse (Sanglepa toimik nr. 23665). Seega on kaebajate poolt väidetud kahju pöördumatu ja seda ei saa enam sellise tagajärjeni viinud haldusaktide või toimingute vaidlustamisega ära hoida ega kõrvaldada. Eespool on juba märgitud, et ostueesõigusega erastatava Sanglepa maaüksuse suurus ja piirid määrati lõplikult kindlaks Vihula Vallavalitsuse 17.06.2005 korraldusega nr. 281 (t.l. 10).

Enne kui nimetatud korraldus jõustus ja maa kaebajatele soovitud suurusest väiksemas ulatuses erastati, polnud neile reaalset varalist kahju veel tekkinud ning ei olnud põhjust kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöörduda. Seda, et Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldusest nr. 672 teadasaamise ajast ei saa kaebetähtaja algust arvutada, kinnitab selgelt asjaolu, et Vihula Vallavalitsus on kaebajate erastamisõiguse realiseerimiseks andnud mitmeid täiesti erineva sisuga korraldusi (t.l. 7, 10, 78, 80, 83). Seega ei saanud kahju suurus enne 17.06.2005 korralduse nr. 281 õiguspärasuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist kaebajatele teada olla.

Nimetatud kohtuotsus jõustus Riigikohtu 26.04.2006 määrusega (t.l. 9). Kuna kaebus saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja 23.10.2006, on see esitatud halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg. 4 kehtestatud kaebetähtaja jooksul ja kõik Vihula Vallavalitsuse vastupidised väited on alusetud. Täiesti alusetu on väide ka selles, et A. T ja O. T kaebust ei saa läbi vaadata ühes menetluses. Halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg. 7 kehtestatud nõue, et iga isikul esitab kohtule individuaalne kaebus tähendab kohtupraktikas seda, et iga kaebaja peab nõuet oma isiklikest subjektiivsetest õigustest lähtuvalt põhjendama, kaebusele alla kirjutama või esindajale vastava volituse andma ning tasuma ka riigilõivu.

Kohustus esitada individuaalne kaebus ei keela mitme sarnase nõudega kaebaja puhul nõuete ühte kaebusesse ühendamist ega välista võimalust liita eraldi esitatud kaebused ühisesse menetlusse, kui kohus seda otstarbekaks peab. Samas tuleneb individuaalse kaebuse esitamise nõudest aga see, et oma kaebeõigust ei saa teisele isikule üle anda. Käesoleva kaebuse nõudeõiguse aluseks olevad ehitised on küll kaasomandis, kuid asjaõigusseadus halduskohtumenetluse korda ei reguleeri. Seega pole Sanglepa kinnistu kaasomanike kokkuleppel (t.l. 110) halduskohtumenetluse seisukohalt mingit õiguslikku tähendust ning Mare Saiki ei saa kuidagi lugeda käesoleva kaebuse esitajaks.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg. 1 p. 1 kohaselt tuleb kaebuses ära märkida kaebaja nimi, aadress ja sidevahendite andmed. See, et Mare Saiki pole kaebuse esitajana nimetatud (t.l. 1), kaebuse taotluses ei paluta talle hüvitust välja mõista (t.l.

5) ning kaasomanike kokkulepe esitati kohtule alles pärast seda, kui Vihula Vallavalitsus oli juhtinud tähelepanu asjaolule, et kaebajatele kuulub kummalegi vaid 1/6 nõudeõigusest (t.l. 40-43 ja 118), viitab kokkuleppe tagantjärele vormistamise võimalusele. Mare Saiki ei saa kaebuse esitajaks olla ka seetõttu, et tema poolt 31.05.2006 Vihula Vallavalitsusele esitatud riigivastutuse seaduse sätetele tuginev kahju hüvitamise nõue (t.l. 44-45) on 28.06.2006 kirja nr. 21.3-5/1066 (t.l.

46) kohaselt tagasi lükatud, ta pole riigivastutuse seaduse § 18 lg. 2 kehtestud 30 päeva jooksul halduskohtusse pöördunud ja kaebuses ei sisaldu taotlust tema kohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks. Asjaolu, kas Vihula Vallavalitsus on taotlust haldusorganina arutanud ja selle kohta haldusakti andnud, ei oma seejuures mingit tähendust, sest juba nimetatud 30 päeva pikkune kohtusse pöördumise tähtaeg kehtib ka siis, kui haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt lahendamata ega vormista üldse mingit dokumenti. Kaebajate esindaja poolt viidatud riigikohtu lahend nr. 3-3-1- 85-06 käsitleb oluliselt teistsugust õiguslikku olukorda ja selle seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Riigivastutuse seaduse § 17 lg. 1 võimaldab kahju kandnud isikul valida, kas esitada taotlus vahetult kahju tekitanud haldusorganile või kaebus halduskohtusse. Antud juhul on Mare Saik valinud kohtuvälise menetluse ega ole selle lõppedes esitanud halduskohtusse tähtaegset individuaalset kaebust.

Riigivastutuse seaduse § 8 lg. 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Rahalise hüvituse maksmine on välistatud vaid juhul, kui avaliku võimu kandjal saab muude vahenditega oma õigusvastase tegevuse tagajärjed kõrvaldada. Samas lubab riigivastutuse seaduse § 11 lg. 2 ja 3 sätestatu seda teha vaid õiguspäraste abinõudega. Kohtumenetluses esitatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekud ja Vihula Vallavalitsuse korraldused (t.l. 76-84) tõendavad, et peale 29.12.1997 korralduse nr. 672 õigusvastaseks tunnistamist on Vihula Vallavalitsus küll püüdnud lahendada kaebajate maa ostueesõigusega erastamise avaldusi neile võimalikult soodsal viisil, kuid see ei ole õnnestunud.

Seda põhjusel, et Lepala maaüksuse tagastamise järgselt ei olnud praeguse Sanglepa katastriüksuse ümber muud vaba maad kui mere poole jääv riigimetsamaa, mille ostueesõigusega erastamise õigust pole kummalgi kaebajal kunagi olnud. Sellisele järeldusele on Jõhvi Halduskohus jõudnud haldusasja nr. 3-174/2005 jõustunud kohtuotsuses (t.l. 104-106). Kahju tekitaja püüded kahju tagajärgi kõrvaldada saavad kahju hüvitamise välistada vaid siis, kui need on olnud edukad. Antud juhul on maa ostueesõigusega erastamine kaebajatele juba lõpule viidud ning osa nende soovitud maast on selle menetluse seisukohalt pöördumatult teiste isikute omanduses.

Seega ei kinnita miski, et peale rahalise hüvituse on Vihula Vallavalitsusel veel mingeid muid õiguspäraseid abinõusid kahju heastamiseks. Kaebajatele ja vallavalitsusele 24.08.2001 OÜ Rafiko poolt tehtud ettepanek (t.l.

93) seda asjaolu ei muuda, sest 14.06.2001 oli Vihula Vallavalitsus juba andnud korralduse nr. 396 ettepanekus märgitud maatükki sisaldava maa erastamiseks ja kaebajad olid selle 30.08.2001 ka välja mõõtnud (t.l. 80-82). Samuti ei oma tähendust, kas ja millisel põhjusel on teised isikud merega piirnevat riigimetsamaad omandisse saanud (t.l. 85-92). Juba viidatud riigivastutuse seaduse § 8 lg. 1 kehtestab, et rahalise hüvitisega tuleb luua niisugune varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega on hüvituse määramisel õiglane lähtuda praegu kehtivatest kinnisavara hindadest.

See võimaldab kaebajatel soovi korral soetada samasuguse väärtusega maa kui oli see, millest nad õigusvastase haldusakti andmise tagajärjel ilma jäid. OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo eksperthinnangus 470/037 Vk (t.l. 107) on jõutud järeldusele, et Sanglepa katastriüksusega külgnevate Lepala katastriüksusest moodustatud kokku 17 257 m2 suuruste Mängi ja Lepala ranna kinnistute ühe ruutmeetri hind on käesoleval ajal vastavalt 112 ja 99 krooni. Nende hindade aritmeetilise keskmisena arvutatud hinnast 105,50 krooni ruutmeetri kohta lähtusid kaebajad oma nõude täpsustamisel (t.l. 118) ja sellise hinna vastu ei olnud põhimõtteliselt ka vallavalitsuse esindaja, kes märkis ära ainult selle, et ekspert on hinnanud detailplaneeringuga kinnistuid (t.l. 120).

Märkus ei ole aga arvestatav, sest eksperthinnangu andmetest nähtub selgelt, et kummagi hinnatud kinnistu hoonestustingimused pole teada ja hinna määratlemisel on seda asjaolu ka arvestatud. Esindaja viited kulusid mitte arvestavale kahjusummale jäid paljasõnalisteks. Kohus pani Vihula Vallavalitsusele kohustuse esitada hiljemalt 01.03.2007 konkreetsed väited ja dokumendid nende kulutuste kohta, mida peaks hüvisest maha arvama (t.l. 69 ja 71), kuid vallavalitsus ei esitanud nõutut oma õiendis (t.l.76-77), selle lisades (t.l.78-94) ega ka kohtuistungil (t.l. 111-120).

Maareformi seaduse § 22’ lg. 4 kehtestatu kohaselt saavad ehitise kaasomanikud maad kuni 2 ha ulatuses ostueesõigusega erastada vaid oma kaasomandi osale vastavas mõttelises osas. O. T ja A. T kuulus maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise ajal kummalegi vaid kuuendik mõttelist osa Vihula vallas Mustoja külas asuvate hoonete ja rajatiste omandiõigusest ja selles ulatuses on maa neile ka erastatud (Sanglepa toimik nr. 23665). Eespool juba viidatud riigivastutuse seaduse § 8 lg. 1 kohaselt peab varalise kahju hüvitamine heastama kannatanu nende õiguste rikkumise, mis tal olid kahju tekitamise ajal.

Kuna A. T ei kuulunud kahju tekitamise ajal enam kui 1/6 mõttelist osa Mustoja külas asuvate ehitiste omandiõigusest, ei saa talle tekitatud kahju rahalisel hüvitamisel lähtuda teistsugusest omandiõiguse jaotusest. Seega ei oma hüvitise suuruse määramisel vähimatki tähendust asjaolu, et peale Sanglepa maaüksuse kinnistamist on kaasomanikud otsustanud neile kuuluvad osad ümber jagada (t.l. 54). Kohtu eeltoodud põhjendustel tuleb A. T ja O. T kaebuse täpsustatud nõue halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 4 kohaselt küll rahuldada, kuid ainult osaliselt ja mõista kummalegi kaebajale Vihula Vallavalitsuse õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju eest välja 208 520,66 krooni suurune hüvitus.

Nimetatud summa moodustab kummagi kaebaja osas kaebuse nõudest ühe kuuendiku. Seetõttu tuleb 35 577 krooni suuruse riigilõivu (t.l.6) ja 8850 krooni suuruse õigusabiteenuse ostmisega (t.l. 56-57) kantud kokku 44 427 krooni suurune menetluskulu halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 2 kohaselt hüvitada neile kummalegi 7404,50 krooni ulatuses. Vihula Vallavalitsuse esindaja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud (t.l. 120), seega jäävad vastustaja võimalikud kohtukulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt tema enda kanda.

Menetlusdokumentide kättetoimetamiseks on Jõhvi kohtumaja kulutanud 238,60 krooni (t.l. 121). Halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 3 kohaselt hüvitavad nimetatud summa Eesti Vabariigile kaebuse esitajad kokku nelja kuuendiku ehk 159,07 krooni ja Vihula Vallavalitsus kahe kuuendiku ehk 79,53 krooni ulatuses.

Raili Randlane Kohtunik