3-07-93/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu kohtumaja

Kohtuasja number 3-07-93 Otsuse kuupäev 23. aprill 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi V.L. kaebus Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14. detsembri 2006.a protokollilise otsuse nr 41 tühistamiseks, Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks ja mittevaralise kahju 10 000 krooni hüvitamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 3. aprill 2007.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja V.L., esindaja L. A; Vastustaja Tartu Linnavalitsuse esindaja Karin Traks. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1.Tartu Maakohtu 09.02.2006.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-04-1272 (endine nr 2-1659/04) tõsteti V.L. välja eluruumist Tartus, K. 81-1. Faktiliselt oli ta nimetatud eluruumist välja tõstetud juba 12.07.2005.a Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Reet Rosenthali poolt.

24.11.2005.a esitas V.L. Tartu Linnavalitsusele avalduse tugikorteri saamiseks. Tartu Linnavalitsus ei vastanud avaldusele, sest V.L. aadressiks oli märgitud Tartu linn, täpne kontaktaadress avaldusel puudus.

25.01.2006.a soovis V.L. esindaja L. A. esitada Tartu Linnavalitsusele sotsiaaleluruumi taotlust, kuid see oli puudulikult vormistatud. Teda teavitati puudustest, kuid kuna V.L. ei pöördunud täidetud taotlusega tagasi sotsiaalabi osakonda, siis elamukomisjon taotlust ei menetlenud.

12.10.2006.a esitas V.L. esindaja L. A. Tartu Linnavalitsusele kirjaliku avalduse, milles palus algatada V.L. eluasemeteenuse vajajana arvele võtmine, millele Tartu Linnavalitsus vastas 10.11.2006.a kirjaga. Linnavalitsus selgitas, et eluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks peab V.L. täitma vastava vormikohase taotluse, esitama vajalikud dokumendid ning seejärel kinnitama

2 isiklikult (või seadusliku esindaja või volitatud esindaja poolt) sotsiaalabi osakonnas oma andmete ja esitatud dokumentide õigsust. 15.11.2006.a esitas V.L. esindaja L.A. Tartu Linnavalitsusele eelnimetatud taotluse uuesti. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006.a protokollilise otsusega nr 41 jäeti V.L. taotlus eluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks rahuldamata.

2.V.L. esindaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006.a protokollilise otsuse nr 41 tühistamiseks, Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks ja mittevaralise kahju 10 000 krooni hüvitamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3.Tartu Linnavalitsuse elamukomisjon keeldus 14.12.2006.a protokollilise otsusega nr 41 kaebuse esitajale andmast sotsiaalkorterit. 12.10.2006.a esitatud avalduses oli märgitud, et V.L. on sundüürnik, et tal on raske puue ja et ta on kohtuotsusega õigusvastaselt välja tõstetud. Sellele avaldusele oli lisatud tõenditena arstliku ekspertiisi otsus ja sundkorras väljatõstmise akt. Ühtlasi juhiti tähelepanu sellele, et väljatõstmine oli ebaseaduslik, sest Tartu Maakohus tegi väljatõstmisotsuse alles 09.02.2006.a ja see jõustus alles Tartu Ringkonnakohtu otsusega 26.06.2006.a. Kaebuse esitaja esindaja rõhutab, et enne kohtuotsuse jõustumist oli V.L. elanud ebaseaduslikult väljatõstetuna juba üle aasta. Tartu Linnavalitsus vastas, et nad ei saa menetlust algatada, kuna puudub nõuetekohane avaldus. Kaebuse esitaja esitas täiendavad andmed. V.L. on ka varem pöördunud Tartu Linnavalitsuse poole sotsiaaleluruumi saamiseks. Linnavalitsus jättis sellele aga üldse reageerimata. Komisjon ei ole oma otsuse tegemisel arvestanud, et kaebuse esitaja on sundüürnik, kelle omanik omavoliliselt välja tõstis.

Komisjon ei ole oma otsuse tegemisel ka arvestanud, et V.L. on raske puue, tal on raskusi suhtlemisega ja ta vajab pidevalt kõrvalise isiku abi. Kõrvalise isiku abi kasutamine aga esitab eluruumile teised nõuded. Tartu Linnavalitsus ei ole vormistanud kaebuse esitajale hooldajat.

Arusaamatu on komisjoni etteheide, et V.L. ei ole avaldanud andmeid oma elukoha kohta. Kaebuse esitaja esindaja rõhutas andmete esitamisel korduvalt, et V.L. ei ole elukohta ja seetõttu ei ole võimalik tal ka mingit elukohta avalikustada. Komisjon ei ole arvestanud, et kaebuse esitaja ebapiisavate füüsiliste võimete ja psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole võimeline tagama endale eluruumi kasutamise võimalust.

Arvestades eeltoodut, leiab kaebuse esitaja esindaja, et V.L. suhtes ei ole Tartu Linnavalitsus täitnud oma kohustusi ja Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006.a protokolliline otsus on õigusvastane. Tartu Linnavalitsus on kohustuste ignoreerimisega tekitanud V.L. olulise mittevaralise kahju. Mittevaraline kahju põhineb sellel, et kaebuse esitaja on olnud aastaid ilma elamispinnata Tartu linnas ja linn ei ole teda aidanud.

Kaebuse esitaja palub tühistada Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006.a protokolliline otsus nr 41, teha vastustajale ettekirjutus sotsiaalkorteri andmiseks V.L.le ja kohustada Tartu Linnavalitsust hüvitama kaebuse esitajale tekitatud mittevaraline kahju 10 000 krooni.

Vastustaja seisukohad

4.V.L. tegi oma esindaja L.A. kaudu 15.11.2006.a eluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks taotluse, milles ei olnud märgitud andmeid taotleja elukoha ega viibimiskoha kohta. Kaebuse esitaja esindaja väide, et ta andmete esitamisel korduvalt rõhutas, et taotleja V.L. ei oma elukohta, ei ole piisav alus otsustamaks isiku abivajaduse üle, kuna isik peab elukoha puudumisel kuskil viibima ja ööbima. Vastasel juhul ei ole võimalik hinnata isiku abi vajadust.

3 Kaebuse esitaja esindaja väide, et V.L. on ka varem pöördunud Tartu Linnavalitsuse poole sotsiaaleluruumi saamiseks, kuid linnavalitsus on jätnud sellele reageerimata, ei vasta tõele. 24.11.2005.a saabus Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonda V.L. avaldus tugikorteri saamiseks, mis teenust aga Tartu Linnavalitsus ei osuta. Avaldusele vastata ei saanud, kuna isiku aadressiks oli märgitud ainult Tartu. Puudus täpne kontaktaadress, kuhu saata vastus avaldusele. 30.11.2005.a on V.L. esindaja L.A. käinud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonnas informatsiooni küsimas, kuidas eluasemeteenuse vajajana taotlust esitada. 25.01.2006.a käis V.L. esindaja L.A. uuesti Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonnas, kaasas taotlus, millel oli suur osa andmetest puudu. Tartu Linnavolikogu 24.04.2003. a määruse nr 28 punkt 3.1. näeb ette, et kui taotlus on täidetud ebaselgelt, mittetäielikult, selles esineb muid puudusi või on vajalik täiendavate dokumentide esitamine, määrab sotsiaalabi töötaja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Isikut teavitati puudustest, kuid neid ta ei kõrvaldanud ning uuesti taotlust esitama ei tulnud. Kaebuse esitajale on saadetud ka 10.11.2006.a Tartu Linnavalitsuse poolt kiri, kus kirjeldatakse sotsiaaleluruumi taotlemise korda ning mille viimases lõigus antakse põhjendus, miks ei ole elamukomisjonil võimalik V.L. poolt 25.01.2006.a esitatud taotlust menetleda. Kaebuse esitaja väide, et Tartu Linnavalitsus ei ole arvestanud V.L. raske puudega, et tal on suhtlemisraskusi ja vajab pidevalt kõrvalise isiku abi ning küsimus, miks ei ole Tartu Linnavalitsus seetõttu vormistanud V.L. hooldajat, ei ole asjakohased, kuna isikule hoolduse seadmiseks tuleb tal endal pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalabi osakonna piirkonnakeskusesse ja teha avaldus hooldaja määramiseks. Kaebuse esitaja ei ole hooldaja määramiseks avaldust teinud. V.L. on tütar M.L. Vastavalt Perekonnaseaduse §-le 64 lg 1 on täisealiseks saanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. Kaebusest ei nähtu, milliste asjaolude tõttu on Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006.a otsus nr 41 õigusvastane. Haldusakt on õiguspärane, kui see on antud pädeva organi poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus ei ole õigusvastane, kuna otsus vastab haldusmenetluse seaduse §-des 54, 55 ja 56 sätestatud nõuetele. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 2 lg 1 p 5 kohaselt on igal isikul õigus nõuda kohaliku omavalitsuse üksuse poolt temale tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 7 sätestab vastutuse alused. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, milles väljendus Tartu Linnavalitsuse õigusvastane tegevus või tegevusetus ning kohustus V.L. suhtes, mille ignoreerimisega tekkis kaebuse esitaja V.L. mittevaraline kahju ega näidanud kuidas on kahju tekkimine nimetatud kohustuse rikkumisega põhjuslikus seoses. Seega on mittevaralise kahju nõue paljasõnaline ning põhjendamatu. Tulenevalt eeltoodust palub Tartu Linnavalitsus jätta V.L. kaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus 5.Esitatud kaebuse puhul on tegemist lubatava ja tähtaegselt esitatud kaebusega. Kaebuse lubatavuse osas kohaldub Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. HKMS § 6 lõike 2 punkt 2 sätestab, et kaebusega võib halduskohtus samuti taotleda peatatud haldusakti täitmist või välja andmata jäetud haldusakti väljaandmist, peatatud või sooritamata toimingu sooritamist. Seega on kaebuse esitaja õigustatud taotlema vastustajale

4 kohustava ettekirjutuse tegemist, kui tema taotlus õigusvastase haldusakti tühistamiseks saab kohtus positiivse lahenduse. HKMS § 6 lõike 3 punktist 2 tulenevalt võib halduskohtus kaebusega taotleda ka avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, mille tõttu on lubatav ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. HKMS § 9 lõige 1sätestab, et kaebuse haldusakti tühistamiseks võib halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 9 lõige 4 sätestab, et kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Seega on kaebus kõigi nõuete osas esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kuna kohustamiskaebuse tähtaeg ühtib haldusakti tühistamiskaebuse tähtajaga, sest tegemist on sisuliselt kattuvate nõuetega vastavalt HKMS § 26 lõike 1 punktile 1. 6. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja puudub alus kaebuse rahuldamiseks.

HKMS § 7 lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 26 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu pädevuses on tühistada ainult selline haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vastustaja vaidlustatud haldusaktiga rikkunud kaebuse esitaja subjektiivset õigust eluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks, mille tõttu ei ole tegemist õigusvastase haldusaktiga. Asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud ka kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste riive vastustaja õigusvastase tegevusetusega, mille tõttu ei ole põhjendatud ka mittevaralise kahju nõue kummalgi alusel (haldusakti õigusvastasus või haldusorgani õigusvastane tegevusetus). 7. Sotsiaalhoolekande seaduse (edaspidi SHS) § 8 punkti 2 kohaselt on kohaliku omavalitsusüksuse ülesandeks sotsiaalhoolekande korraldamisel muuhulgas sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine. SHS § 10 kohaselt on sotsiaalteenuseks muuhulgas eluasemeteenused. SHS § 14 lõige 1 sätestab, et kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab vallavõi linnavolikogu elamuseaduse § 8 punkti 2 alusel. Elamuseaduse § 8 punkt 2 sätestab, et kohaliku omavalitsuse volikogu võimkonda elamusuhete reguleerimisel tema haldusterritooriumil kuulub munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra, sealhulgas hooldusja remondieeskirjade kehtestamine. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on kooskõlas SHS § 14 lõikes 1 sätestatuga. Vastustaja ei ole eiranud kohaliku omavalitsusorgani kohustust anda eluruum isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks.

5 Vastustaja on õigustatud nimetatud kohustuse täitmisel välja selgitama isiku viimase kuue kuu netosissetuleku, sest Tartu Linnavolikogu 24.04.2003 määruse nr 28 „Sotsiaaleluruumide üürile andmise kord“ punkt 4.3. sätestab, et elamukomisjon ei rahulda arvele võtmise taotlust, kui taotluses esitatud andmete põhjal selgub, et isik ei vasta käesoleva korra punkti 2.2 nõuetele.

Korra punkt 2.2. sätestab, et eluasemeteenuse vajajana arvele võtmist võib taotleda Tartu linnas elav isik: 2.2.1. kes ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust; 2.2.2. kes oma materiaalse seisundi tõttu ei suuda tagada endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust. 2.3. Näitajad käesoleva korra punktis 2.2 nimetatud alustel isikute eluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks ja vastavate toimingute tegemise tähtajad kehtestab linnavalitsus.

Kaebuse esitaja ei vaidlusta vastustaja poolt tuvastatut, et kaebuse esitaja taotlemisele eelneva kuue kuu keskmine netosissetulek on 2796 krooni, mis ei jää pärast elamukomisjoni poolt põhjendatuks hinnatud miinimumnõuetele vastava keskmise üürihinna mahaarvamist alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud toimetulekupiiri. Vastustaja on õigustatult kohaldanud Tartu Linnavalitsuse 30.11.2000.a määruse nr 43 „Eluasemeteenuse vajajana arvele võtmise näitajate, toimingute tähtaegade ja taotlusele lisatavate dokumentide loetelu kinnitamine“ Lisa 1 punkte 3.4, 4 ja 5 ning tuvastanud, et kaebuse esitaja sissetulek ei jää pärast miinimumnõuetele vastava eluruumi üürimist alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud toimetulekupiiri. Seega on vastustaja haldusakt kooskõlas Korra punktiga 2.2.2. Kuna kaebuse esitaja ei ole vastustajale avalduse esitamisel avaldanud andmeid oma viibimise koha kohta ja elukoha andmeid, siis tuleb lugeda haldusakt kooskõlas olevaks ka Korra punktiga 2.2.1, kuna vastustajast sõltumatutel põhjustel ei olnud vastustajal võimalik täiendavalt tuvastada, kas kaebuse esitaja psüühilised erivajadused on sedavõrd määravad, et ta ei ole seetõttu võimeline tagama endale eluruumi kasutamise võimalust.

Kohus ei saa nõustada kaebuse esitajaga, et kaebuse esitaja on õigusvastaselt eluruumist väljatõstetud, kuna selles küsimuses on olemas jõustunud kohtulahend. Vastustaja pädevuses ei ole hinnang, kas kohtutäitur on kohtu varasema tagaseljaotsuse täitmisel käitunud õiguspäraselt. Määrav on, et pädev organ ei ole tuvastanud kohtutäituri tegevuse õigusvastasust. Elamukomisjoni pädevuses ei ole abivajavale isikule hooldaja määramine, mille tõttu ei saa vastustaja selles osas olla käitunud õigusvastaselt. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et vastustaja oleks kaebuse esitajale hooldaja määramisel olnud tegevusetu, kuna kaebuse esitaja ei väida, et ta oleks vastavasisulise avalduse vastustajale üldse esitanud. Samuti puuduvad tõendid, et hooldaja määramisest oleks vastustaja poolt keeldutud põhjusel, et kaebuse esitajal puudub elukoht. Kuna asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud vastustaja õigusvastane tegevusetus, puudub alus kaebuse rahuldamiseks ka sellel alusel.

Asjakohane on vastustaja poolne osundamine asjaolule, et kaebuse esitajal on täisealine tütar M.L, kes on vastavalt Perekonnaseaduse § 64 lõikele 1 tõepoolest kohustatud kohaliku omavalitsuse kõrval toetama ja ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud objektiivseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kaebuse esitajal puudub võimalus oma probleemide lahendamisel tugineda täiskasvanud tütre toetusele ja abile.

Kuna puuduvad alused vastustaja haldusakti tühistamiseks ja vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks, puudub kohtul alus ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, sest tõendamist ei ole leidnud vastustaja tegevuse süülisus.

6 8.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega, tuleb HKMS § 92 lõike 1 alusel kaebuse esitaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt vastustaja menetluskulude välja mõistmist, mille tõttu ei pea kaebuse esitaja hüvitama vastustaja menetluskulusid.

Roby Koik Kohtunik