3-07-310/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu kohtumaja

Kohtuasja number 3-07-310 Otsuse kuupäev

16. aprill 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aini Hermanni kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 27.novembri 2006.a otsuse nr 1799 ja Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 8. detsembri 2006.a otsuse nr 140 tühistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev

20. märts 2007.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Aini Hermann, esindaja Marge Tamme; Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti esindaja Kati Kümnik. Resolutsioon 1.Rahuldada kaebus. 2.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 27. novembri 2006.a otsus nr 1799 ja Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 8. detsembri 2006.a otsus nr 140. Teha Tartu Pensioniametile ettekirjutus asja uuesti läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks. 3.Välja mõista Tartu Pensioniametilt Aini Hermanni kasuks menetluskulu 3 080 (kolm tuhat kaheksakümmend) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1.Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensionimeti Tartu osakonna pensionikomisjoni 27.11.2006.a otsusega nr 1799 jäeti osaliselt rahuldamata Aini Hermanni avaldus, milles ta palus arvestada tema avaliku teenistuse staaži hulka töötamise perioodi alates 07.07.1969.a kuni 06.04.2000.a. Pensionikomisjon arvestas eeltoodud perioodist Aini Hermanni avaliku teenistuse staaži hulka

22 aastat, 10 kuud ja 28 päeva, so ajavahemikud 07.07.1969.a – 31.08.1987.a ja 01.01.1996.a 06.02.2000.a.

Pensionikomisjon jättis Aini Hermanni avaliku teenistuse staaži hulka arvestamata perioodi alates 01.09.1987.a kuni 31.12.1995.a põhjendusel, et Aini Hermann ei töötanud nimetatud perioodidel ametikohtadel, mis oleksid lülitatud Avaliku teenistuse seaduse § 182 lõike 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määruse nr 97 „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu“, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka.

2.Aini Hermann töötas perioodil 01.09.1987.a kuni 31.12.1995.a: 1) ajavahemikul 01.09.1987.a – 29.02.1992.a insenerina metsakasvatuse alal Elva Metsamajandis, 2) ajavahemikul 01.03.1992.a – 31.03.1993.a metsainspektorina Riigimetsamaade Elva Talituses ja 3) ajavahemikul 01.04.1993.a – 31.12.1995.a metsaspetsialistina Peedu metskonnas.

3.Aini Hermann esitas pensionikomisjoni otsuse peale vaide Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjonile. Nimetatud vaidega palus kaebaja, et keskpensionikomisjon arvestaks tema avaliku teenistuse staaži hulka ka ajavahemiku 01.09.1987.a – 31.12.1995.a.

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjon jättis 08.12.2006.a otsusega nr 140 Aini Hermanni vaide rahuldamata ning ei arvestanud eelmises lõigus nimetatud perioodi kaebaja avaliku teenistuse staaži hulka.

4.Aini Hermann ei nõustunud eelnimetatud otsustega ning esitas 12.02.2007.a kaebuse Tartu Halduskohtule.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

5.Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet on osaliselt jätnud rahuldamata kaebuse esitaja soodustingimustel vanaduspensioni saamise taotluse riigiteenistuses töötatud aja eest. Rahuldamata on jäänud A. Hermanni taotlus lugeda tema töötamist perioodidel 01.09.1987 kuni 29.02.1992, 01.03.1992 kuni 31.03.1993 ja 01.04.1993 kuni 31.12.1995 riigiametniku staaži hulka, mis annaks õiguse vanaduspensioni suurendamisele vastavalt ametniku vanaduspensioni protsentidele ATS § 57 lg 2 p 5 järgi.

Kaebuse esitaja tööraamatus on kannetes nr 3 ja 4 kirjas, et ta on töötanud ajavahemikul 01.09.1987 kuni 29.09.1992 insenerina metsakasvatuse alal; kannetes nr 5 ja 6, et ta on töötanud metsainspektorina; kannetes nr 7 ja 8, et ta on töötanud metsaspetsialistina. Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määruses nr 97, milles on loetletud ametikohad, milledel töötamine loetakse avaliku teenistuse hulka, ei ole inseneri metsakasvatuse alal, metsainspektori ja metsaspetsialisti ametikohta nimetatud.

Kaebuse esitaja väidab, et tema ja tema tööandjatele on täpselt teada, et Aini Hermanni töökohustused kattusid nende töökohustustega, mida täitsid need riigiametnikud, kelle ametikoha nimetused on Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määruse nr 97 loetelus toodud. Seega on kaebuse esitaja suhtes kujunenud olukord, kus tal ei ole võrdset õigust saada vanaduspensioni suurendatud tingimustel ainult seetõttu, et tema tööraamatus märgitud ametikohtade nimeline loetelu määruses puudub. Küll aga on kaebuse esitaja teinud sisuliselt sama tööd, mis vastab nende riigiametnike tööle, kellede ametite loetelu sisaldub määruses ja kellel on seetõttu õigus suurendatud tingimustel vanaduspensioni saada.

Kaebuse esitaja on töötanud vaidlusalustel perioodidel nendel ametikohtadel, mis andsid talle õiguse teostada riiklikku täidesaatvat võimu, riiklikku järelvalvet ja kontrolli. Tal on olnud õigus määrata ka halduskaristusi, koostada protokolle ja ettekirjutusi isikutele, kes ei täida looduskaitseseadusi. Samuti oli tal õigus jälgida metsaõigusnormide, jahipidamise eeskirjade ja metsamaterjalidega sooritatavatele tehingutele kehtestatud eeskirjade täitmist. See tähendab, et Aini Hermann täitis avaliku võimu ülesandeid.

Kaebuse esitaja tõendab Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määruse nr 97 loetelus toodud ametikohale vastavate ülesannete täitmist enda poolt dokumentaalsete tõenditega ning tunnistajate ütlustega.

Perioodil 01.09.1987 kuni 29.02.1992 töötas kaebuse esitaja tööraamatu järgi insenerina metsakasvatuse alal, millised tööülesanded olid samad nagu metsakultuuride inseneril, kelle ametinimetus on Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määruse nr 97 § 2 loetelus p 14.

Perioodil 01.03.1992 kuni 31.03.1993 töötas kaebuse esitaja tööraamatu järgi metsainspektorina, teostades riiklike metsade järelevalvet ja kontrolli ning muid avaliku võimu ülesandeid. Need ülesanded kattusid Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määruses nr 97 § 2 lg 1 loetelu p-s 9 ja 10 vastavate ametnike – looduskaitse rajooniinspektori ning looduskaitse jaoskonnainspektori ülesannetega.

Perioodil 01.04.1993 kuni 31.12.1995 töötas kaebuse esitaja tööraamatu järgi metsaspetsialistina. Metsaspetsialisti ülesanded kattusid Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määruses nr 97 § 2 lg 1 loetelu p-s 16 kirjas oleva metsniku ülesannetega.

Tulenevalt eeltoodust palub Aini Hermann kohtul tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionikomisjoni 27.11.2006.a otsus nr 1799 ja Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 08.12.2006.a otsus nr 140 ning teha Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjonile ettekirjutus Aini Hermanni pensioniõigusliku staaži arvestamise uueks läbivaatamiseks.

Vastustaja seisukohad

6.Pensioniamet vaidleb kaebusele vastu. Ametniku õigus taotleda riikliku vanaduspensioni määramist ja suurendamist teenistusstaaži alusel tuleneb ATS § 57 sätetest, mis jõustusid 01.01.1996.a. Varasema, st enne 01.01.1996.a omandatud tööstaaži lisamine teenistusstaažile on sätestatud ATS §-s 182. Eelnimetatud paragrahvi lõike 1 järgi arvutatakse isikule, kes ATS-i jõustumisel oli teenistuses, teenistusstaaži ATS §-des 153-156 sätestatud korras.

Kooskõlas ATS § 182 lõikega 3 kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega nende ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg arvestatakse avaliku teenistuse staaži hulka.

Seega sätestab seadus õigusliku aluse isiku töötamise aja arvamiseks avaliku teenistuse staaži hulka juhul, kui on täidetud järgmised kaks tingimust:

1) isik oli ATS-i jõustumise ajal, so 01.01.1996.a, avalikus teenistuses 2) ametikoht, kus isik töötas, on kantud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud loetellu.

Kuni 27. jaanuarini 2001.a kehtinud ATS § 182 redaktsiooni kohaselt oli võimalik varasema tööstaaži hulka arvata üksnes ATS § 182 lõike 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 2. jaanuari 1996.a määruses nr 1 nimetatud asutustes ja ametikohtadel töötatud aeg.

27. jaanuaril 2001.a jõustunud ATS § 182 lõike 1 redaktsiooni kohaselt sai võimalikuks metsaameti süsteemis mitmetel ametikohtadel omandatud tööstaaži lisamine varasemale teenistusstaažile. Nimetatud seadusemuudatuse seletuskirjast nähtub, et muudatusega peetigi silmas eelkõige just riikliku metsavalve töötajate olukorda ning sooviti viimased lülitada avaliku teenistuse seadusega sätestatud suurendatud vanaduspensioni saajate ringi.

Kooskõlas ATS § 182 lõikega 3 kehtestati Vabariigi Valitsuse 19.03.2002.a määrusega nr 97 Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka. Vabariigi Valitsuse 01.04.2004.a määrusega nr 100 sätestati, et 19.03.2002.a määrust nr 97 rakendatakse tagasiulatuvalt alates ATS muutmise seaduse jõustumisest 27.01.2001.a.

Enne ATS jõustumist 01.01.1996.a töötatud aja arvestamist avaliku teenistuse staaži hulka reguleerib ATS § 182. Nimetatud sätte lõike 3 alusel antud määruses loetletud ametiasutustes ettenähtud ametikohtadel töötamine arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka. Kuna Keskkonnaministeerium ei saanud ATS-ist lähtuvalt ministeeriumi poolt hallatavate riigiasutuste töötajaid ametisse nimetada, tuleb ATS § 182 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega nr 97 kehtestatud loetellu kuuluvatel ametikohtadel 1. jaanuari 1996.a seisuga töötanud isikute puhul eeldada avalik-õigusliku suhte olemasolu ning lugeda ka neil isikutel loetelus toodud ametikohtadel töötatud aeg varasema avaliku teenistuse staaži hulka.

Seega oleks võimalik arvestada Aini Hermanni töötamist insenerina metsakasvatuse alal Elva Metsamajandis ajavahemikul 01.09.1987.a – 29.02.1992.a, metsainspektorina Riigimetsamaade Elva Talituses ajavahemikul 01.03.1992.a – 31.03.1993.a ja metsaspetsialistina Peedu metskonnas ajavahemikul 01.04.1993.a – 31.12.1995.a üksnes tingimusel, et Aini Hermann oli ATS-i jõustumisel 01.01.1996.a võetud teenistusse ametisse nimetamise teel või töötas mõnes Vabariigi Valitsuse määruses nr 97 nimetatud asutuses ja ametikohal ning määruse nr 97 loetellu oleksid ametikohtadena lisatud insener metsakasvatuse alal, metsainspektor ja metsaspetsialist.

01.01.1996.a töötas Aini Hermann Peedu metskonnas metsnikuna. Metsniku ametikoht on määruses nr 97 nimetatud, mistõttu on täidetud esimene tingimus avaliku teenistuse staaži arvestamisel, st kaebaja oli ATS-i jõustumisel ajal avalikus teenistuses määruse nr 97 mõttes.

Eelnevalt on viidatud, et vastavalt esimesele tingimusele peab ka ametikoht, kus isik töötas ning mille arvestamist ta avaliku teenistuse staaži hulka arvestada soovib, olema kantud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud loetellu. Vabariigi Valitsuse määruses nr 97 toodud loetellu ei ole lülitatud inseneri metsakasvatuse alal, metsainspektori ja metsaspetsialisti ametikohta. Seega ei ole pensioniametil võimalik töötamist eelnimetatud ametikohtadel lugeda avalikus teenistuses olemiseks.

Kaebaja seletuste kohaselt nõudis töötamine insenerina metsakasvatuse alal, metsainspektorina ja metsaspetsialistina avaliku võimu ülesannete teostamist. Eelnimetatud asjaolude tõendamiseks on kaebaja esitanud koos kaebusega mitmesuguseid tõendeid.

Oluline on tähelepanu juhtida asjaolule, et pensioniamet peab pensionide määramisel, ümberarvutamisel ja maksmisel juhinduma Eesti Vabariigi kehtivatest õigusaktidest. Ametniku vanaduspensioni määramise eeltingimuste juures (isik pidi olema 01.01.1996.a võetud teenistusse ametisse nimetamise teel ning asutus ja ametikoht, kus isik töötas enne ATS-i jõustumist, peavad olema kantud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 97 kinnitatud loetellu) tuleb märkida, et käesoleval juhul ei ole täidetud teine eeltingimus.

Seega puudub pensioniametil seaduslik alus Aini Hermanni riikliku vanaduspensioni ümberarvestamiseks ja suurendamiseks avaliku teenistuse staaži alusel. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet on seisukohal, et nii Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 27.11.2006.a otsus nr 1799 ja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 08.12.2006.a otsus nr

140 on õiged ning kooskõlas kehtiva seadusandlusega ning palub jätta Aini Hermanni kaebus rahuldamata.

Kohtu põhjendused ja otsus

7. Esitatud kaebuse puhul on tegemist lubatava ja tähtaegselt esitatud kaebusega. Kaebuse lubatavuse osas kohaldub Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kohus on seisukohal, et kaebus on lubatav nii esialgse haldusakti kui vaideotsuse osas, kuna vaideotsuses on täpsustatud asja lahendamisel tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ja ka hinnatud tõendeid. Seega võib vaideotsus rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi sõltumatult esialgsest haldusaktist, mille tõttu tuleb ka vaideotsusele esitatud kaebus läbi vaadata sisuliselt. HKMS § 9 lõige 3 sätestab, et kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (edaspidi RPKS) § 40 lõige

1 sätestab, et pensioniameti direktori, tema asetäitja või pensioniameti direktori volitatud struktuuriüksuse juhi või tema asetäitja või pensionikomisjoni otsusega mittenõustumise korral võib pensionitaotleja või pensionär pöörduda halduskohtusse kolme kuu jooksul, arvates päevast, millal ta sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kaebuse esitaja on 08.12.2006.a vaideotsuse tegemise järgselt kaebuse halduskohtule esitanud 12.02.2007.a, seega kolmekuulise tähtaja jooksul tähtaegsena.

8. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tunnistajate ütlused kohtuistungil, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

HKMS § 7 lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 26 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu pädevuses on tühistada ainult selline haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja vaidlustatud haldusaktidega rikkunud kaebuse esitaja subjektiivset õigust varasema tööstaaži lisamisele teenistusstaažile, mis suurendab ametniku vanaduspensioni. Halduskohus on kaebuse menetlemisel kohaldanud nii haldusmenetlusele kui halduskohtumenetlusele omast uurimisprintsiipi ja kuulanud asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks tunnistajate ütlusi. Kohus nõustub vastustajaga, et vastustajal puudus haldusmenetluses pädevus esitatud taotluse lahendamisel tunnistajate ütluste kasutamiseks tõenditena. Nimetatud asjaolu ei saa aga olla aluseks kaebuse rahuldamata jätmisel.

Nii siseriiklikus õiguses kui Euroopa Liidu õiguses käsitletakse avaliku teenistusena tegevust, mis on otseselt või kaudselt seotud kõrgema võimu teostamisega ja mis seondub riigi ja teiste avalik-õiguslike juriidiliste isikute üldiste huvide kaitsmisega (vt näit Euroopa Kohtu kohtuasi 149/79 Komisjon v Belgia (II), [1982] ECR 1845 ja kohtuasi 149/79 Komisjon v Belgia, [1980] ECR 3881).

Halduskohus on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks annab aluse asjaolu, et kaebuse esitaja on vaidlusalusel perioodil hõlmatud tegevusega, mis on otseselt seotud kõrgema võimu teostamisega riigi üldiste huvide kaitsmisel, mille tõttu tal on kehtiva siseriikliku õiguse kohaselt õigus ka vastavale avalikele teenistujatele ettenähtud pensionile.

Vaidlusalust õigussuhet reguleerib üldnormina Avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 57, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ametnikule kindlustatakse riiklik vanaduspension käesolevas seaduses sätestatud eranditega. Riiklikke vanaduspensione suurendatakse järgmiselt:

1) 10 - 15-aastase teenistusstaaži korral - 10 % võrra;

2) 16 - 20-aastase teenistusstaaži korral - 20 % võrra;

3) 21 - 25-aastase teenistusstaaži korral - 25 % võrra;

4) 26 - 30-aastase teenistusstaaži korral - 40 % võrra;

5) üle 30-aastase teenistusstaaži korral - 50 % võrra.

ATS § 182 lõige 1 sätestab, et isikule, kes käesoleva seaduse jõustumisel on teenistuses, arvutatakse teenistusstaaži §-des 153–156 sätestatud korras. Paragrahvi 153 punktis 1 sätestatud tegevuse hulka arvatakse enne käesoleva seaduse jõustumist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustes töötatud aeg ja nimetatud asutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides ametikohtadel, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, töötatud aeg, välja arvatud teenistusaeg endise NSV Liidu julgeolekuorganites või relvajõududes. Sama paragrahvi 3. lõige sätestab, et ametikohtade loetelu riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutustele allunud ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides, kus töötatud aeg vastavalt käesoleva seaduse § 153 punktile 1 ja käesoleva paragrahvi 1. lõikele arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega.

Vabariigi Valitsuse 19. märtsi 2002. a määruse nr 97 „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud asutuste ja organisatsioonide nende ametikohtade loetelu, kus töötatud aeg arvatakse avaliku teenistuse staaži hulka“ (edaspidi Määrus) § 1 sätestab, et avaliku teenistuse staaži hulka arvatakse ENSV Metsamajanduse Ministeeriumile, ENSV Põllumajanduse ja Varumise Ministeeriumi Metsamajanduse Peavalitsusele, ENSV Ministrite Nõukogu Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsusele, ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumile, ENSV

Looduskaitse ja Metsamajanduse Komiteele ja Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumile allunud metsamajandites, Metsaameti riigimetsamaade talitustes, Metsainstituudis, Metsakatsejaamas ning kaitsealade administratsioonides riikliku järelevalve funktsioone teostanud, §-s 2 loetletud ametikohtadel töötatud aeg. Määruse § 2 lõike 1 punktid 9, 14 ja 16 sätestavad, et metsamajandite või riigimetsamaade talituste ametikohad, mis eeldasid avaliku võimu ülesannete täitmist, olid muuhulgas looduskaitse rajooniinspektor, metsakultuuride (vanem)insener ja metsnik. ATS § 155 sätestab, et teenistusstaaži tõendatakse kandega tööraamatus, samuti ametiasutuse või arhiiviasutuse poolt nõuetekohaselt vormistatud muude dokumentidega. Kohus, võttes arvesse, et kuna käesoleval juhul on tegemist vaidlusega, mis seondub varasema tööstaaži lisamisega teenistusstaažile, siis on avaliku teenistuse seaduse eesmärgist lähtudes võimalik tõenditena kasutada kõiki tsiviilja halduskohtumenetluses lubatavaid tõendeid. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja oli avalikus teenistuses Avaliku teenistuse seaduse jõustumise ajal, mistõttu ei ole seda asjaolu vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 238 lõike 1 punktile 1 vaja tõendada. Kaebuse esitaja poolt on kaebuse põhistamiseks esitatud järgmised tõendid. Väljavõttega Aini Hermanni tööraamatust (tl 14-17) on tõendatud, et ajavahemikul 01.09.1987.a kuni 31.12.1995.a on ta kannete nr 3 ja 4 kohaselt töötanud insenerina metsakasvatuse alal, kannete nr 5 ja 6 kohaselt on ta töötanud metsainspektorina ja kannete nr

7 ja 8 kohaselt on ta töötanud metsaspetsialistina. Riikliku metsavalvetöötaja ametivande koopiaga (tl 18) on tõendatud, et 1992.a seisuga on kaebuse esitaja andnud ametivande riikliku metsavalve töötajana ning et tema poolt täidetavat ametikohta on käsitletud kõrgema riigivõimu teostamisega riigi üldiste huvide kaitsmisel, kuna vastasel juhul ei oleks kaebuse esitajal tarvis olnud anda ametivannet seoses ametikohustuste täitmisega, milles ta kinnitas ustavust Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. RMK Elva Metskonna 10.10.2006.a tõendiga (tl 19) on tõendatud, et metskond käsitleb Aini Hermanni töötamist Peedu metskonnas 31.03.1993.a kuni 21.12.2005.a metsnikuna töötamisena, vaatamata sellele, et ametliku vormistamise kohaselt oli töökohaks metsaspetsialisti ametikoht, sest töö tegelikuks sisuks olid metsniku tööülesanded.

Rahvusarhiivi Tartu Maa-arhiivi 15.11.2006.a arhiiviteatisega (tl 20) on tõendatud, et inseneri metsakasvatuse alal tööülesanded kattusid metsakultuuride inseneri tööülesannetega, millele viitab ka ametikohtade sisuliselt samasisuline määratlus. Metsakultuuride inseneri ametikoha ametinimetus on aga toodud Määruse § 2 lõike 1 punktis 14. Asjaolu, et metsakasvatuse inseneri puhul oli tolleaegse õiguse kohaselt tegemist kõrgema riigivõimu teostamisega riigi üldiste huvide kaitsmisel, on tõendatud ka väljavõttega Metsamajanduse teatmikust (tl 21-22), mille kohaselt oli selle ametikoha puhul tegemist metsavalve süsteemi ametikohaga, mille puhul oli riigi autoriteedi kehtestamiseks ettenähtud vormiriietus koos vastava ametitunnusega vormiriietusel, mis viitab üheselt riigi üldiste huvide kaitsmise eesmärgile sellel ametikoha puhul.

Haldusõiguserikkumiste seadustiku kohaselt määratud trahvi kviitungi kontsudega (tl 23) on tõendatud, et 1994.a seisuga oli kaebuse esitaja ametnikuks, kes oli riigi nimel pädev otsustama isikute süü üle haldusõiguserikkumiste toimepanemise korral ja vormistama vastavat karistamise otsust, mis viitab vaieldamatult asjaolule, et kaebuse esitaja poolt täidetava ametikoha puhul oli tegemist riigi sunnivõimu otsese teostamisega. Tõendiga ja väljavõttega Aini Hermanni autasustamise kohta, ametitunnistuse, ametitõendi ja töötõendi ning relvaloa koopiatega (tl 24-29) on tõendatud, et kaebuse esitaja oli vaidlusalusel perioodil otseselt seotud kõrgema riigivõimu teostamisega riigi üldiste huvide kaitsmisel, mis eeldas isegi tema ametikohale relvakandmise õiguse andmist, mis välistab kohtu arvates kahtluse asjaolus, et tegemist ei olnud riigivõimu mitteteostava ametnikuga praeguse Avaliku teenistuse seaduse mõttes.

Tartu Maavalitsuse 26.02.1993.a määrusega nr 22, Elva Linnavalitsuse 07.04.1993.a määrusega nr 97, Elva linnavolikogu 07.06.1995.a määrusega nr 9-V-95 ja Elva Linnavalitsuse metsaspetsialisti ametijuhendiga (tl 51-56) on samuti tõendatud, et kaebuse esitaja kohustuseks on vaidlusalusel perioodil olnud raielubade väljastamine, ebaseadusliku metsaraie avastamisega tegelemine ja haldusõiguserikkumise asjade menetlemine ning et Avaliku teenistuse seaduse jõustumise järgselt on metsaspetsialisti puhul tegemist ametnikuga, kelle teenistussuhteid reguleerib nimetatud seadus.

Tunnistaja Enno Kuldkeppi ütlustega (tl 67) on tõendatud, et Aini Hermann töötas Elva Metsamajandi metsakultuuride insenerina ajal, mil tunnistaja tuli 01.09.1986.a sinna direktoriks. Tunnistaja direktorina töötamise ajal toimus ametikohtade ümbernimetamine, mis oli tingitud palgakorralduse muudatustest. Töö mida ametnike poolt tehti jäi aga samaks. Ka kaebuse esitaja tegeles kogu aeg sama tööga. Metsakasvatusinseneri ja metsakultuuride inseneri tööülesanded olid samad, nad olid metsavalve töötajad. Ka metsainspektor oli metsavalve töötaja.

Tunnistaja Rein Rinne ütlustega (tl 69) on tõendatud, et alates 1970.aastast töötas ta metsaülemana ja kaebuse esitaja oli tema alluv 1993.aastast kuni 1996.aastani. Peedu Metskonna moodustamisel kaebuse esitaja ametikohustused metsnikuna ei muutnud. Ametijuhendi järgi volitati kaebuse esitajat tegelema metsavalvega seonduvaga: metsa kontrollimisega, raielubade väljaandmisega, õiguserikkumiste protokollide koostamisega ja trahvimisega. See oli ohtlik töö, mis tõi kaasa relvakandmise õiguse. Ametinimetusi on metsanduse süsteemis hästi palju muudetud, metsainspektori nimi ise ütleb tunnistaja arvates, et tegemist on metsavalvetöötajaga. Vene ajast oli olemas metsniku ametijuhend, nende erinevate nimetuste, nagu metsaspetsialist ja metsnik pärast aga tööülesanded ei muutunud.

Kohus, hinnates asjas kogutud tõendeid nende kogumis, on seisukohal, et asjas tuvastatud faktilised asjaolud annavad aluse järelduseks, et vaidlustatud haldusaktides on õiguslikud asjaolud tuvastatud ebaõigesti, mis on viinud haldusaktid vastuollu ATS §-de 57 lõigetega 1 ja 2 punktiga 5, 182 lõikega 1, 153 punktiga 1, 155, Määruse §-dega 1 ja 2 lõike 1 punktidega 9, 14 ja 16. Vaidlusalused õigusvastased haldusaktid rikuvad isiku subjektiivset õigust Avaliku teenistuse seaduses sätestatud ametniku vanaduspensionile kohaldatavatele eranditele.

9.HKMS § 92 lõige 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide (tl 61-63) kohaselt moodustavad kaebuse esitaja menetluskulud 3000 krooni õigusabile ja 80 krooni riigilõivule, mis on kantud ja põhjendatud ning vajalikuks menetluskuluks ja tuleb seega osundatud õiguslikul alusel vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Roby Koik kohtunik