3-02-3/9 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

F Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-02-3 Haldusasi H. A kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.12.2001 otsuste nr 12285, 12295 ja 12296 punktide 3 ja 4 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29.11.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 05.04.2007 Menetlusosalised Kaebaja H. A, esindaja Peeter Ploompuu Vastustaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, esindaja Kristel Tähhe-Kaljulaid

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.11.2006 otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib vahetult Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest 13.aprillil 2007.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.10.1996 otsusega nr 8086 loeti Tallinnas, XX tn xx, endisel kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja krunt suurusega 1621 m2 omandireformi objektiks. Samuti loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal P. Ble, kes vastab omandireformi seaduse (ORAS) §-s 7 toodud nõuetele. Nimetatud vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks H. A. Samasisulised otsused, millega H.A tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, langetas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon 26.05.1997 otsusega nr 8945 ja 28.10.1996 otsusega nr 8087 vastavalt Tallinnas, end Harjumaal, X vallas, X mõisast eraldatud maaüksuse „XX nr xx“, end kinnistul nr xxxx asunud 0,24 ha suuruse krundi kohta ning Tallinnas, end XX tn xx, kinnistul nr xxxxx asunud 1821 m2 suuruse krundi kohta.

3-02-3

2(4) 2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistas nimetatud otsused 03.12.2001 otsustega nr 12285, 12295 ja 12296 ning jättis rahuldamata H. A taotlused Tallinnas asuvate XX xx, endisel kinnistul nr xxxx asunud ehitiste ja maa (otsus nr 12285 p 3) ja XX xx, endisel kinnistul nr xxxx asunud maa (otsus nr 12295 p 3) ning Harjumaal, X vallas X mõisas eraldatud maaüksuse „XX xx”, endisel kinnistul nr xxxx asunud maa (otsus nr 12296 p 3) tagastamiseks, sest vastavalt ORAS § 7 lg-le 3 sätestatule lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riigivaheliste kokkuleppega. Eesti Riigiarhiivi 18.04.1994 teatise nr 810/OK kohaselt ei ole P. B nime kantud Eesti kodakondsusest lahkunud isikute nimekirjadesse, mis on avaldatud Riigi Teataja Lisas 15.02.1940 ja 24.04.1940. Teatise kohaselt on NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori arhiivifondi dokumentides märge, mille kohaselt Tallinnast Saksamaale ümberasunute nimekirjas on märgitud nr 1057 all P. B, deklaratsiooni nr 3271 ning viide, et andmeid selle kohta, kas P. B lahkus või ei lahkunud Eesti kodakondsusest, arhiivist leitud ei ole.

3. H. A esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 03.12.2001 otsuste nr 12285, 12296 ja 12295 punktid 3 ja 4. Vaidlustatud otsuse punktidega 4 on tühistatud H.A osas tehtud subjektiotsused ORAS § 7 lg 3 alusel. Kaebuse esitaja leidis, et ORAS § 7 lg 3 poleks tohtinud tema suhtes kohaldada, sest ta ei lahkunud mitte lepingu alusel vaid oli sõjapõgenik. Kuna vara omanik P. B oli 10.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanik, peab tema pärijatel olema võrdne võimalus teiste omandireformi õigustatud subjektidega saada vara tagasi või kompenseeritud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust omaval isikul, kes esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et tema tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks toimub avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lg l alusel ja aastaid hiljem neid otsuseid ei muudeta.

4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vaidles kaebajale vastu. Kuna ORAS § 7 lg 1 on üldsäte ja sama paragrahvi lõige 3 on erisäte, siis tulenevalt üldja erisätte vahekorrast tuleb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes kohaldada erisätet. Selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil oli 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodakondsus või mitte.

5. Tallinna Halduskohtu 29.11.2006 otsusega kaebus rahuldati. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 13 lg 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Riigikohtu üldkogu leidis, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941.aastal sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 kohtuotsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks, märkides, et otsus jõustub selles osas 12.10.2006 tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi Omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse 12.10.2006. Kuna ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse, pole tarvis enam hinnata kaebaja väiteid sätte tõlgendamise kohta ja otsuste vaidlustatud punktid tuleb tühistada. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon peab tekkinud õigussituatsioonis H. A taotlused uuesti läbi vaatama ning võtma vastu uue otsustuse, lähtudes asjaolust, et ORAS § 7 lg 3 enam ei kehti.

PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-02-3

3(4)

6. Apellatsioonkaebuses palub ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Kohus on otsuses põhjendamatult tuginenud Riigikohtu üldkogu otsustele. Vaidlustatud Tallinna Halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu üldkogu otsused on jõustunud vastavalt 28.10.2002 ja 12.10.2006. Kaebaja poolt vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused on vastu võetud 03.12.2001. Riigikohtu üldkogu otsuse kohaselt ei saa kohalikud komisjonid üldkogu 28.10.2002 otsusest alates vastu võtta otsuseid ümberasunute varadega seotud taotluste osas. Käesoleval juhul oli vastav otsus kohaliku komisjoni poolt vastu võetud enne üldkogu 28.10.2002 otsust. Halduskohtu kohustus on kontrollida haldusakti vastavust vaidlustatud haldusakti andmise aja õigusaktidele. Riigikohtu üldkogu otsused ei oma tagasiulatuvat jõudu. Lisaks on halduskohus nõustunud läbi viite ORAS § 7 lg-le 3 kaebaja õiguseellase ümberasumisega 1941. aasta Saksa riigi ja NSV Liidu vahelise lepingu alusel. Seega ei ole kohus rahuldanud esitatud kaebust ega lugenud kaebaja väiteid tõendatuks.

7. H. A palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellant ei ole osundanud, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme või rikkunud protsessinorme. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse koostamisel on ÕVVTK Talllinna linnakomisjon jätnud tähelepanuta Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsuse nr 3-3-1-63-05. Nimetatud otsuse p-s 5 asuti seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele ORAS-s sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Seega selline õiguslik selgus võimaldab ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil H. A taotlust uuesti läbi vaadata nagu see on sätestatud halduskohtu otsuses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märgib oma 31.01.2007 otsuses nr 3-4- 1-14-06, et „vaidlustatud seadus ei takista ka nende avalduste menetlemist, mille menetlemine on peatatud või ei ole muul põhjusel lõppenud või mille lahendamise seaduslikkuse kohta on pooleli kohtumenetlus” (p 25 lg 2 ja p 27). Seetõttu puudub alus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Apellant on seisukohal, et kuigi ORAS § 7 lg 3 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega ja kehtetuks Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusega, kehtis nimetatud säte ja oli täitevorganile täitmiseks kohustuslik vaidlustatud otsuste tegemise ajal 03.12.2001, seega on otsused seaduslikud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

9. ORAS § 7 lg 3 kehtis vaidlustatud haldusaktide andmise ajal järgmises sõnastuses: “ Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.“ Tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-st 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kui ORAS § 7 lg 3 oli

3-02-3

4(4) vaidlusaluste haldusaktide andmise ajal põhiseadusega vastuolus, siis on selle sätte rakendamine õigusvastane, sest põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seda vaatamata selle, et viidatud sätte vastuolu põhiseadusega tuvastati alles 28.10.2002 kohtuotsusega.

Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega lõppenud põhiseaduslikkuse vaidlus tulenes kaebusest, millega vaidlustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8.oktoobri 2001 otsus vara tagastamise või kompenseerimise taotluse rahuldamata jätmise kohta ORAS § 7 lg 3 alusel. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsuses (nr 3-4-1-5-02) leiti, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes vastuolus seetõttu, et seadusandja polnud täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941.a. sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused ning seadust polnud senini suudetud kohandada uuele olukorrale, vastavat riikidevahelist kokkulepet ei olnud sõlmitud ning väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus puudub. Käesolevas asjas vaidlustatud otsused on tehtud 03.12.2001. Arvestades seda, et käesolevas asjas vaidlustatud otsused on ajaliselt hilisemad otsusest, mille pinnalt kerkinud vaidluses ORAS § 7 lg 3 vastuolu põhiseadusega tuvastati, ja Riigikohtu poolt esile toodud põhjendusi, ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et ORAS § 7 lg 3 ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal veel vastuolus põhiseadusega ning sätet võis rakendada. Kuna linnakomisjoni otsused vaidlustatud osas tuginevad põhiseadusevastasele õigusnormile, on nad õigusvastased ning kohus on need õigesti tühistanud.

10. Apellant märgib õigesti, et kaebuses vaidlustati haldusaktid põhjendusega, et ORAS § 7 lg 3 ei kuulu antud asjaoludel kohaldamisele ning sätte vastuolule põhiseadusega ei viidatud. Eeltoodu ei tähenda, et kohtul puudusid volitused vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Tulenevalt HKMS § 19 lg 7 vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses ega ole seotud kaebuse sõnastusega. Kuna kaebaja eesmärgiks oli kohaliku komisjoni otsuste tühistamine ning haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel ei saa halduskohus uurimisprintsiibist tulenevalt lähtuda üksnes kaebaja põhjendustest, oli kohtul HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel õigus haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise korral haldusaktid tühistada. Haldusaktide tühistamisega taotletud osas on kaebaja oma eesmärgi saavutanud, mis tähendabki kaebuse rahuldamist.

11. Otsuste tühistamist ja kohustamiskaebuse rahuldamist ei takista asjaolu, et seadusandja pole veel vastu võtnud praktiliste küsimuste lahendamiseks vajalikku õiguslikku regulatsiooni. Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsuses nr 3-3-1-63-05 leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras (otsuse p 5). Kuna praegu kehtiva regulatsiooni alusel kuulub P.Blt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele üldistel alustel ja üldises korras sõltumata sellest, kas P.B lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel või mitte, ei ole viimati nimetatud asjaolu kindlaks tegemisel asja õige lahendamise seisukohalt enam tähtsust ning kohus jättis selle õigesti hindamata.

Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma