3-06-2110/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-06-2110 Otsuse kuupäev

9. aprill 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ Fuelmarina kaebus Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 10. augusti 2006.a ettekirjutusele nr 12.1-9/7316 ja Maksu-ja Tolliameti 25. septembri 2006.a vaideotsusele nr 6- 1/194-3. Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2007.a Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja OÜ Fuelmarina esindaja Mati Luik ja nõustaja Toomas Moor; Vastustajate Maksu-ja Tolliameti ja Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse esindaja Indrek Lind. Resolutsioon 1.Rahuldada kaebus. 2.Tühistada Maksuja Tolliameti lõuna maksuja tollikeskuse

10. augusti 2006.a ettekirjutus nr 12.1-9/7316 ja Maksu-ja Tolliameti 25. septembri 2006.a vaideotsus nr 6-1/194-3. 3.Välja mõista Maksu-ja Tolliametilt OÜ Fuelmarina kasuks menetluskulu 10 000 (kümme tuhat) krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1.Lõuna Maksu-ja Tollikeskuse tollikontrolliosakonna liikuvkontrolltalituse ametnike poolt kontrolliti 27.07.2006.a Kambjas OÜ-le Fuelmarina kuuluvat tanklat, mille kohta koostati kontrolli akt ja mille tulemusena tegi Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus 03.08.2006.a OÜ-le Fuelmarina ettekirjutuse nr 12.1-9/7006 vedelkütuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks.

2. Lõuna Maksuja Tollikeskuse tollikontrolliosakonna liikuvkontrolltalituse ametnike poolt kontrolliti 03.08.2006.a Kambjas OÜ-le Fuelmarina kuuluvat tanklat, mille kohta koostati kontrolli akt. 03.08.2006.a võetud biodiislikütuse proov saadeti tõkendatult OÜ Eesti

Keskkonnauuringute Keskuse tollilaborisse. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 07.08.2006.a tollilabori proovivõtu-ja analüüsiakti kohaselt ei vasta proov biodiislikütuse standardile.

Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus tegi 10.08.2006.a OÜ-le Fuelmarina ettekirjutuse nr 12.1-9/7316 vedelkütuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise lõpetamiseks, millega keelati OÜ-l Fuelmarina nõuetele mittevastava kütuse käitlemine aadressil Võru mnt 2E Kambjas, Tartumaal asuvas tanklas, mahutis A ning kohustati esitama Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskusele hiljemalt 21.08.2006.a taotlus, milles tehakse konkreetne ettepanek nõuetele mittevastava kütusega vedelkütuse seaduse § 28 lg

2 p 1-5 sätestatud toimingu korraldamiseks.

3.OÜ Fuelmarina esitas 18.08.2006.a Maksu-ja Tolliametile vaide. Maksu-ja Tolliameti 25.09.2006.a vaideotsusega nr 6-1/194-3 jäeti vaie rahuldamata.

4.OÜ Fuelmarina esitas 26.10.2006.a kaebuse Tallinna Halduskohtusse, mis saadeti Tallinna Halduskohtu 27.10.2006 a. määrusega vastavalt kohtualluvusele Tartu Halduskohtule menetlemiseks. Tartu Halduskohtu kantselei sai toimiku Tallinna Halduskohtult 08.12.2006.a ja Tartu Halduskohtu 12.12.2006.a määrusega võeti kaebus halduskohtu menetlusse.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

5.Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutus põhineb kütuse analüüsi tulemustel, mis on tehtud isiku poolt, kellel puudub kehtiv akrediteering ning seega ka vajalik pädevus biodiislile analüüside tegemiseks. Selliselt kogutud tõendid ei saa aga olla kütuse nõuetele vastavuse tuvastamiseks ning seetõttu aluseks seadusliku ettekirjutuse koostamisele.

Mõõtelaborite akrediteerimist teostab Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1999.a korralduse nr 1390-k alusel loodud Sihtasutus Eesti Akrediteerimiskeskus, mis väljastab pädevatele isikutele akrediteerimistunnistusi.

Ettekirjutuse kohaselt on 03.08.2006.a võetud proovide laboriuuringu teostanud OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Vaideotsuse kohaselt on analüüsid tegelikult teostanud OÜ Intertec Eurolab.

OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus on 09.juunil 2003.a väljastatud akrediteerimistunnistus nr 008. OÜ-le Intertec Eurolab on 27.aprillil 2004 väljastatud akrediteerimistunnistus nr LI 56

Nagu õigusaktidest nähtub, peab biodiislikütus vastama Eesti standardile EVS-EN 14214:2004. Nimetatud standardist nähtub, et biodiisli estritesisaldust kontrollitakse katsemeetodiga EN 14103 ja leekpunkti katsemeetodiga prEN ISO 3679.

Vaideotsuses on seevastu aga leitud, et biodiisli mõõtmised on usaldusväärsed, kui kasutatud on katsemeetodit EVS-EN ISO 2719 (leekpunkt) ja EVS-EN 14078 (estrite sisaldus). Kaebuse esitaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et nimetatud katsemetoodikad on kasutatavad diislikütuse mitte aga biodiislikütuse analüüsimiseks.

Kaebuse esitaja leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline välja selgitada, kas mõlemale ülal nimetatud katselaborile on väljastatud tunnistus biodiislikütuse analüüsimiseks meetoditega EN 14103 (metüülestrite sisaldus) ja EN-ISO 3679 (leektäpi määramine). Internetis avalikult kättesaadava info kohaselt kummalegi laborile sellist tunnistatust väljastatud ei ole.

Lisaks peab kaebuse esitaja vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskus on ettekirjutuse tegemisel pidanud vajalikuks viidata ühtedele katsemeetoditele ja vaideotsuses on viidatud teistele. Kaebuse esitaja leiab, et selliselt väljastatud haldusaktid ei ole üheselt mõistetavad. Kütuse analüüsimisel koostatud akte, milledele on vaidlustatud haldusaktides viidatud, ei ole kaebuse esitajale esitatud.

Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutuse ja vaideotsusega rikutakse tema omandiõigust ning õigust tegeleda vabalt ja iseseisvalt majandustegevusega, kuna ettekirjutusega kohustati kaebuse esitajat esitama vedelkütuse seaduse § 28 sätestatud taotlus ning piirati kütusepartii müük. OÜ Fuelmarina palub täielikult tühistada Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 10.augusti 2006.a ettekirjutuse nr 12.1-9/7316 ja 25.septembri 2006.a vaideotsuse nr 6- 1/194-3 ja soovib kohtukulude jätmist vastustaja kanda.

Vastustaja seisukohad

6.Vastustaja palub oma kirjalikus vastuses lõpetada menetlus osas, milles kaebuse esitaja taotleb Maksu-ja Tolliameti 25.09.2006.a vaideotsuse nr 6-1/194-3 tühistamist ja palub jätta OÜ Fuelmarina kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda

Lõuna maksuja tollikeskus on 04.08.2006 saatnud OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus tellimuse nr 12.1-1/16578, mille kohaselt palutakse määrata diislikütuse lõhnalise vedeliku, mis on tõkendatud tõkendiga AA03392, leekpunkt ja rasvhapete metüülestrite sisaldus. Tellimuse esitaja soovis teada ka seda, kas saadud näitajatega vedelik vastab Eesti Vabariigi biodiislikütuse standardile.

OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus on omakorda esitanud faksi teel tellimuse nr 052-3207-06 OÜ-le Intertek Eurolab. Kõnealuse tellimusega soovitakse diislikütuse lõhnalise vedeliku leekpunkti ja rasvhapete metüülestrite sisalduse analüüsimist. OÜ Intertek Eurolab katseprotokollist nr 052-3207-06 nähtub, et meetodit EVS-EN ISO 2719 kasutades on jõutud tulemuseni, et analüüsitud vedeliku leekpunkt oli 77,5°C ja meetodit EVS-EN 14078 kasutades selgus, et kõnealuse vedeliku rasvhapete metüülestrite sisaldus oli 83,1 mahuprotsenti.

OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus saatis 07.08.2006 vastustajale OÜ Intertek Eurolab katseprotokolli nr 052-3207-06 alusel koostatud proovivõtuja analüüsiakti nr 1-3/540, mille kohaselt tõkendiga nr AA03392 tõkendatud proovi leekpunkt oli 77,5°C ja rasvhapete metüülestrite sisaldus oli 83,1 mahuprotsenti. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus teatas eelmainitud aktiga ka seda, et proov tollitõkendiga AA03392 ei vasta määratud näitajate osas standardile EVS-EN 14214:2004 (Rasvhapete metüülestrid diiselmootorite jaoks).Vastustaja on OÜ-le Fuelamarina 10.08.2006 ettekirjutust tehes tuginenud eelmainitud proovivõtuja analüüsiaktis nr 1-3/540 märgitud järeldusele, et OÜ Fuelmarina Võru mnt 2E Kambjas asuvast tanklast võetud proov ei vasta standardile EVS-EN 14214:2004.

Eesti Akrediteerimiskeskuse internetilehel www.eak.ee avaldatud informatsiooni kohaselt on OÜ-le Intertek Eurolab väljastatud akrediteerimistunnistus nr L156, mille lisa punkti 7 kohaselt on atesteering saadud diislikütuse leekpunkti määramisele katsemetoodikaga EVS-EN ISO 2719 ja vastavalt akrediteerimistunnistuse lisa punktile 47 laieneb akrediteering ka rasvhapete metüülestrite sisalduse määramisele diislikütuses katsemeetodiga EVS-EN ISO 14078.

OÜ Intertek Eurolab on diislikütuse lõhnalise vedeliku proovi katseprotokolli 052-3207-06 kohaselt analüüsinud katsemeetoditega EVS-EN ISO 2719 ja EVS-EN 14078, milleks tal akrediteerimistunnistuse nr L156 lisa kohaselt on atesteering olemas. Eelmainitust lähtuvalt on kõnealust proovi analüüsinud isik, kes on pädev mõõtma diislikütuse leekpunkti ning diislikütuse rasvhapete metüülestrite sisaldust, mistõttu on mõõtmised usaldusväärsed ja jälgitavad.

Kaebuse esitaja viitab kaebuses sellele, et katsemeetodid EVS-EN ISO 2719 ja EVS-EN 14078 on kasutatavad diislikütuse, mitte aga biodiislikütuse analüüsimiseks. Vastustaja, tuginedes muuhulgas ka OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse selgitusele katsemeetodite kohta tolliproovide analüüsil, vastab, et arvamus, nagu peaks labor laboratoorsele katsetamisele saadetud kütuse uurimisel kasutama ainult neid meetodeid, mis on ära toodud standardis, on ekslik. Keelatud ei ole nõuetele vastavate kütuste näitajate väärtuste määramine näitaja nõude miinimumi-maksimumi piires teiste, st standardite loetelus puuduvate, meetoditega. Majandusja kommunikatsiooniministri määruses “Nõuded vedelkütusele” (edaspidi Määrus) ja vastavates standardites ettenähtud katsemeetodeid tuleb küll teatud juhtudel kasutada nõuetele vastavate vedelkütuste näitajate konkreetsete arvuliste väärtuste määramisel näitaja nõude miinimumimaksimumi piires, kuid reeglina on nende kasutamine soovituslik. Nõuetele mittevastavate vedelkütuste omaduste ja näitajate määramiseks võib kasutada kõiki katsemeetodeid, mis tagavad saadud andmete usaldusväärsuse. Määruse § 5 lg 1 sätestab, et kui kütuse katsetamiseks kasutatakse lisades 1 kuni 4 näidatud meetodeid, peavad näitajad jääma vastavates lisades määratud piiridesse. Seega ei ole Määruse lisades katsemeetodid loetletud ammendavalt. Seda kinnitab ka standard EVS-EN 14241:20004 punkti 5.3.1 sõnastus, mille kohaselt, “kui katsetamiseks kasutatakse tabelis 1 toodud meetodeid, peavad rasvhapete metüülestrite (FAME) näitajad olema tabelis 1 toodud piirides”. Seega ka kõnealune standard annab võimaluse kasutada teisi katsemeetodeid peale nende, mis on ära toodud standardis.

Eelmainitust tulenevalt ei ole sisulist vahet, milliste meetoditega on vedelkütust analüüsitud. Oluline on hoopis asjaolu, et analüüsid oleksid teostatud selleks pädeva isiku poolt ja selliselt, et nende analüüside tulemused oleksid usaldusväärsed. Kuna kütuseproovi analüüsinud OÜ-l Intertek Eurolab on olemas atesteering diislikütuse leekpunkti määramiseks katsemetoodikaga EVS-EN ISO 2719 ja ka rasvhapete metüülestrite sisalduse määramiseks diislikütuses katsemeetodiga EVS-EN ISO 14078, leiab vastustaja, et proovi on analüüsinud selleks pädev isik kasutades katsemeetodeid, milleks ta on atesteeritud ning seega on analüüside tulemused usaldusväärsed.

Kaebuse esitaja märgib, et OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 07.08.2006 proovivõtuja analüüsiaktis on analüüsimeetoditeks, mida kasutati proovi tõkendiga AA03392 analüüsimisel, märgitud prEN ISO 3679 ja EN 14103, kuid Maksuja Tolliameti 25.09.2006 vaideotsuses nr 6-1/194-3 on katsemeetoditena märgitud EVS-EN ISO 2719 ja EVS-EN 14078.

Vastustaja möönab, et OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 07.08.2006 proovivõtuja analüüsiaktis ning selle alusel Lõuna maksuja tollikeskuses koostatud 10.08.2006 ettekirjutuses ja Maksuja Tolliameti vaideotsuses märgitud katsemeetodid erinevad. Vastustaja selgitab kohtule, et tegemist oli OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse eksitusega. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus saatis Lõuna maksuja tollikeskusele proovivõtuja analüüsiakti, millele olid katsemeetoditena märgitud prEN ISO 3679 ja EN 14103. Vaideotsuse tegemise hetkeks oli eksimus teatavaks saanud ning vaideotsuses märgiti katsemeetodid OÜ-lt Eesti Keskkonnauuringute Keskus saadud OÜ Intertek Eurolab katseprotokolli nr 052-3207-06 kohaselt korrektselt EVS-EN ISO 2719 ja EVS-EN 14078. Vastustaja leiab, et analüüsimeetodite märkimisel eksimise näol ei ole tegemist olulise eksimusega ja analüüside tulemust ning asjaolu, et OÜ Fuelmarina müüs oma tanklas diislikütust, mis ei vastanud standardile EVS-EN 14214:2004, see ei muuda. Nagu juba eelnevalt korduvalt mainitud, analüüsiti proovi tõkendiga AA03392 katsemeetodeid EVS-EN ISO 2719 ja EVS-EN 14078 kasutades ning nende meetodite kasutamiseks on OÜ Intertek Eurolab atesteeritud ja pädev.

Kaebuse esitaja väidab kaebuses korduvalt, et talle ei ole tutvustatud 07.08.2006 proovivõtuja analüüsiakti nr 1-3/540 ning selle esitamisest on keeldutud. Vastustaja leiab, et tegemist on paljasõnalise väitega. Lõuna maksuja tollikeskuse postiprogrammis puudub märge selle kohta, et OÜ Fuelmarina oleks saatnud mõne vastavasisulise taotluse ning seega puudub igasugune alus väitmiseks, justkui oleks keeldutud ettevõttele proovivõtuja analüüsiakti andmisest. Kohustust kõnealuse akti ettevõttele tutvustamiseks Lõuna maksuja tollikeskusel ei ole. Kui OÜ Fuelmarina oleks akti küsinud, oleks ta selle ka saanud, sest selle ettevõttele mitte väljastamiseks puudub igasugune alus ja ka vajadus.

Kaebuse esitaja väide, justkui rikutaks ettekirjutuse ja vaideotsusega tema omandiõigust ja õigust tegeleda vabalt ja iseseisvalt majandustegevusega, ei ole vastustaja hinnangul põhjendatud. Kuna tanklast võetud proovi analüüsimisel on leidnud tuvastamist, et analüüsitud kütus ei vasta standardile, ei ole tegemist mingil moel kaebuse esitaja omandiõiguse ega ka tema vabalt ja iseseisvalt majandustegevusega tegelemise õiguse rikkumisega. Vedelkütuse seaduse (edaspidi VKS) § 24 p 4 kohaselt on järelevalvet teostaval ametiisikul õigus keelata nõuetele mittevastava kütuse käitlemine. Kuna OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus poolt saadetud proovivõtuja analüüsiakti kohaselt ei vastanud OÜ Fuelmarina poolt aadressil Võru mnt 2E Kambja asuvas tanklas käideldav kütus biodiislikütuse standardile EVS-EN 14214:2004, siis kasutas järelevalvet teostav isik eelmainitud tanklas biodiislikütuseks nimetatava vedeliku käitlemise keelamisel oma VKS § 24 p 5 kohast õigust.

Kohtu põhjendused ja otsus 7.Esitatud kaebuse puhul on tegemist lubatava ja tähtaegselt esitatud kaebusega. Kaebuse lubatavuse osas kohaldub Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Kohus on seisukohal, et kaebus on lubatav nii esialgse haldusakti kui vaideotsuse osas, kuna vaideotsuses on täpsustatud asja lahendamisel tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ja seega ka hinnatud tõendeid. Seega võib vaideotsus rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi sõltumatult esialgsest haldusaktist, mille tõttu tuleb ka vaideotsusele esitatud kaebus läbi vaadata sisuliselt. Kaebuse tähtaegsus tuleneb HKMS § 9 lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt võib kohtueelse menetluse läbimisel halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Kaebuse esitaja on 25.09.2006.a vaideotsuse tegemise järgselt kaebuse halduskohtule esitanud 26.10.2006.a, seega tähtaegselt.

8. Kohus, kuulanud ära poolte ja eriteadmistega isikute seisukohad kohtuistungil, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

HKMS § 7 lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS §

26 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu pädevuses on tühistada ainult selline haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja vaidlustatud haldusaktidega rikkunud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Tõendite ebaõige hindamine on viinud materiaalõiguse väärale kohaldamisele. Vaidlusalused haldusaktid on õigusvastased, kuna ei ole kooskõlas haldusakti andmise hetkel kehtiva õigusega. VKS § 8 lõige 1 sätestab, et nõuded autobensiinile, diislikütusele, kergele kütteõlile ja raskele kütteõlile, välja arvatud põlevkivikütteõli, kehtestab majandusja kommunikatsiooniminister määrusega. Nõuded kehtestatakse, lähtudes kütuse kasutamise otstarbest ja keskkonnanõuetest.

Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on nõuetele mittevastava, käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kütuse käitlemine keelatud, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Kütuse vastavuse eest nõuetele vastutab kütuse käitleja. Käesoleval juhul seadus teisiti ei sätesta, mistõttu kohaldub asjas Majandusja kommunikatsiooniministri 11. juuni 2003. a määruse nr 97 „Nõuded vedelkütusele“ § 2 lõige 6, mille kohaselt peab biodiislikütus vastama Eesti standardile EVS-EN 14214:2004. Nimetatud standardi (asjakohane alajaotis tl 21) kohaselt on biodiislikütuse leekpunkti lubatav minimaalne näitaja 1200 C, katsemeetod prEN ISO 3679 ja estritesisaldus minimaalselt 96,5 massi %, katsemeetod EN 14103.

Mõõteseaduse (edaspidi MõõteS) § 5 lõige 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lõike 2 punkt 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud tollija maksuseadustes sätestatud mõõtmiste korral. Sama paragrahvi 3. lõige sätestab, et mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise või erialase pädevuse hindamise ja tõendamise teel.

Käesoleval juhul ei ole mõõtmisi mõõteseaduse mõttes teinud pädev mõõtja, vastavat pädevust mitteomav mõõtja ei ole kasutanud asjakohast mõõtemetoodikat, mistõttu ei ole mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud tollija maksuseadustest tuleneva mõõtmise läbiviimise korral.

Maksuja Tolliameti Lõuna maksuja tollikeskuse 04.08.2006.a tellimusega (tl 46) on tõendatud, et liikuvkontrollitalituse juhtivinspektor on OÜ-le Eesti Keskkonnauuringute Keskus esitanud tellimuse, et teha kindlaks, kas diislikütuse lõhnaline vedelik vastab EV biodiislikütuse standardile, milleks palutakse määrata proovist leekpunkt ja rasvhapete metüülestrite sisaldus.

OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 07.08.2006.a proovivõtuja analüüsiaktiga (tl 47), Intertek Eurolab OÜ tellimusega ja katseprotokolliga (tl 50, 51), on tõendatud, et vastustaja tellimuse on tegelikkuses täitnud Intertek Eurolab OÜ kohaldades katsemetoodikat, mis tugineb leekpunkti osas standardile EVS-EN ISO 2719 ja rasvhapete metüülestrite sisalduse osas standardile EVS-EN 14078. Asjas puuduvad tõendid, et vastustaja poolt asja tundvale isikule esitatud küsimusele vastamisel oleks kohaldatud biodiislikütusele kohaldatud standardit, vaatamata sellele, et OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus on kinnitanud vastustajale, et proov ei vasta määratud näitajate osas standardile EVS-EN 14214:2004, milline seisukoht on vaidemenetluse käigus küll täpsustamist leidnud.

Seega ei ole eriteadmistega isikud vastustaja poolt esitatud küsimusele vastamisel sisuliselt kohaldanud asjakohast standardit, mille tõttu ei ole kohtu arvates usaldusväärselt tõendatud kaebuse esitaja poolt VKS § 8 lõike 2 eiramine. Seega on vaidlusalused haldusaktid vastuolus VKS § 8 lõikes 2 sätestatuga.

Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, et OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus ja Intertek Eurolab OÜ omaksid vastavat akrediteeringut biodiisli osas, kuna kohtule vastustaja poolt esitatud tõendid seda ei tõenda (tl 52, 53-66), mille tõttu on vastustaja asjas tähtsate eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks kasutanud tõendeid, mis on otseses vastuolus MõõteS § 5 lõikega 1, lõike 2 punktiga 1 ja lõikega 3. Selleks mittepädevate isikute poolt teostatud uuringute tulemusel vaidlusaluste haldusaktide andmine välistab omakorda vaidlustatud haldusaktide kooskõla VKS § 8 lõigetega 1 ja 2.

Kohtu seisukohad tuginevad MõõteS § 5 lõikel 3, mille kohaselt on riik vaidlusalust valdkonda pidanud sedavõrd oluliseks, et mõõtja pädevust hinnatakse ja tõendatakse akrediteerimise teel. Teisisõnu peab hindaja ise olema akrediteeringu institutsiooni kaudu pädev aine (biodiisli) tunnustatud nõuetele vastavaks tunnistamiseks. Seega on vastustaja poolt läbiviidud menetlus vastuolus MõõteS § 5 lõikega 3.

Nagu juba osundatud, sätestab VKS § 8 lõige 1, et nõuded autobensiinile, diislikütusele, kergele kütteõlile ja raskele kütteõlile, välja arvatud põlevkivikütteõli, kehtestab majandusja kommunikatsiooniminister määrusega. Määruse eesmärgiks on seega kehtestada nõuded vedelkütustele ja muuhulgas ka katsemetoodikad vedelkütusele nõuetele vastavuse katsemetoodikatest lähtumiseks. Määruse § 5 lõige 2 sätestab, et vaidlusalustel juhtudel on soovitav lähtuda Eesti standardites EVS-EN 228:2004, EVS-EN 590:2004 ja EVS-EN 14214:2004 sätestatust.

Kohus ei saa nõustuda vastustajaga, et Määruse § 5 lõige 2 on käesoleva vaidluse aspektist ainult soovitusliku iseloomuga õigusnorm. Kohus on vastupidiselt vastustajale seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad igasugused objektiivsed asjaolud, mis välistaksid asjas Määruse § 5 lõikes 2 sätestatu kohaldamise. Nimetatud sätte regulatsioonist kõrvalekaldumiseks peaksid kohtu arvates esinema kaalukad asjaolud, mis käesoleval juhul puuduvad.

Vastuseks vastustaja järelpärimisele on Määruse andja Majandus-ja Kommunikatsiooniministeerium 29.01.2007.a (tl 84) vastanud vastustajale, et ka nõuetele mittevastavaid kütuseid tuleb analüüsida standardis toodud katsemeetoditega. Määruse andja on osundanud samuti vastava akrediteeringu vajadusele laboril, mida kasutatakse asjas tähtsust omavate eriteadmiste kohaldamisel vedelkütuse nõuetele vastavuse tuvastamisel. Kohus nõustub määrusandja tõlgendusega ja on samuti seisukohal, et selleks et tuvastada VKS § 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatu järgimist kütuse käitleja poolt, tuleb kohaldada asjakohast standardit (käesoleval juhul biodiisli standardit) ja tõendamisel saab kasutada ainult tõendeid, mille allikaks on vastava akrediteeringuga labor ja mis on koostatud vastavat tähtsat eriteadmist omava isiku poolt. Nagu juba osundatud tõendab seda aga MõõteS § 5 lõike 3 kohaselt ainult akrediteering. Kohus on seisukohal, et olgugi, et vastustaja poole hinnangul on tegemist nn „solkkütusega“, ei võimalda see asjaolu riigil oma haldusmenetlust läbi viia haldusmenetlusele esitatavaid üldprintsiipe eirates. Riik ei tohi kunagi lubada endale mööndusi ka sel juhul, kui riigiasutuse arvates ei ole õigussuhte teine pool, antud juhul kaebuse esitaja, kehtivat õigust järginud.

Pooled on kohtule esitanud eriteadmistega isikute Rein Pärismaa ja Priit Alumaa arvamused (tl 97-98 ja 91-92), kelle kohus kuulas ära ka kohtuistungil (tl 114 ja 116-117).

Eriteadmistega isik Rein Pärismaa on kokkuvõtvalt seisukohal, et oluline on labori akrediteering ja õige standardi kohaldamine. Eriteadmistega isik Priit Alumaa on kokkuvõtvalt seisukohal, et kui on tegemist „solkkütusega“, siis ei oma tähtsust, kas vastav akrediteering on olemas või mitte ning kütuse puhul, mille omadused ei ole teada, ei peagi kohaldama Määrust.

Kohus on eriteadmistega isikute positsioonide hindamisel seisukohal, et kaebuse esitaja poolt esitatud eriteadmistega isik kinnitab kohtu seisukohta, et vastustaja on asjas kogutud tõendite pinnalt teinud ebaõige otsuse ja et vastustaja poolt kogutud tõendid ei anna alust vaidlusaluste haldusaktide andmiseks.

Kohus ei saa nõustuda vastustaja poolt esitatud eriteadmistega isikuga. Kohus on seisukohal, et eriteadmistega isiku ülesandeks käesolevas vaidluses oli vastata vastustaja küsimusele: „Kas saadud näitajatega vedelik vastab EV biodiislikütuse standardile?“. Küsimusele vastamiseks palus vastustaja määrata proovist leekpunkti ja rasvhapete metüülestrite sisalduse. Seega pidi eriteadmistega isik vastustaja poolt esitatud küsimusele vastamiseks omama akrediteeringut biodiisli analüüsimiseks ja vastava standardi kohaldamiseks, millele lisaks ka kohaldama asjakohast standardit. Eriteadmistega isik on aga sisuliselt jätnud vastustaja küsimusele nõuetekohaselt vastamata, kuna biodiislikütuse standardile vastavust saab tuvastada ainult selleks akrediteeringut omav mõõtja kohaldades asjakohast katsemetoodikat. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole, kuna mõlematel asjas osalenud laboritel vastav akrediteering puudub ja kasutatud on diiselkütuse analüüsimiseks ettenähtud katsemetoodikat. Eriteadmistega isiku ülesandeks on vastata menetleja poolt esitatud küsimusele. Kui menetleja poolt esitatud küsimus ei ole asjakohane või kui küsimusele vastamine ei ole võimalik või eriteadmistega isikul puudub vastav pädevus, siis tulebki menetlejale lähtudes faktilistest asjaoludest esitada vastav eitav vastus või paluda asjaolusid täpsustada. Kohus jätab tähelepanuta eriteadmistega isiku seisukohad õiguse kohaldamise asjus, kuna vastustaja ei ole taolisi küsimusi eriteadmistega isikule esitanud, mille tõttu tuleb asuda seisukohale, et eriteadmistega isik on selles osas ületanud oma pädevust.

Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud AS Taisto 01.08.2006.a saatelehega, OÜ Analiit-AA vedelkütuse 16.06.2006.a vastavussertifikaadiga, Petro Lab GMBH sertifikaadiga ja OÜ Analiit-AA katseprotokolliga (tl 107-110) on kaebuse esitaja tõendanud, et kütuse käitlejana on ta järginud õigusaktides sätestatud nõudeid, et kaebuse esitaja on vähemalt enda teada käidelnud nõuetele vastavat kütust ja käitunud elementaarse nõutava hoolsuse raames.

Vastustaja ei ole kaebuse esitajat vastavas õiguserikkumise menetluses süüdistanud ilma saatelehtede ja vastavussertifikaadita kütuse käitlemise eest. Selleks, et taolises olukorras tuvastada nõuetele mittevastava kütuse käitlemine haldusmenetluses, peabki vastustaja täpselt järgima õigusaktides sätestatut. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid kuuluvad tühistamisele, kuna tegemist on õigusvastaste ja kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuvate haldusaktidega. Kohus ei tee vastustajale ettekirjutust haldusaktide tagasitäitmiseks või asja uueks läbivaatamiseks, kuna kaebuse esitaja on haldusaktid sisuliselt juba täitnud.

9.HKMS § 92 lõige 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide (tl 101-106) kohaselt moodustavad kaebuse esitaja menetluskulud 29 293 krooni, millest on kantud menetluskulu 17 257 krooni (tl 101-102). HKMS § 93 lõige 5 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus on seisukohal, et arvestades asja keerukust ja mahtu, saab põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks lugeda menetluskulu 10 000 krooni ulatuses. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt kantud menetluskulu 10 000 krooni tuleb osundatud õiguslikul alusel seega vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Roby Koik Kohtunik