3-06-1218/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht 9. aprill 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-1218 Haldusasi R. T.’i, P. T.’i ja H. K.’i kaebus ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25. aprilli 2006. a otsuse nr 217 p 3 tühistamise nõudes. Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja P. T., kaebuse esitaja ja R. T.i esindaja H. K., kaebajate nõustaja Rauno Aaslaid, vastustaja ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni volitatud esindaja Neeme Sild, kolmanda isiku Haapsalu Linnavalitsuse volitatud esindaja Erko Kalev. Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung 19. märtsil 2007.a. Resolutsioon Jätta R.T., P.T. ja H.K. kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebajate eneste kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 9. aprillil 2007. a., esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 1, 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. T., P. T. ja H. K. esitasid 27. märtsil 2006.a. avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara asukohaga Haapsalu linnas, Lossiplats 6 (endine Turuplats 6) tagastamiseks. Enne vara õigusvastast võõrandamist oli kinnistu omanik H. S., kes oli kaebajate vanaisa vend. 2. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsusega nr 217 (otsuse p 3) jäeti avaldused rahuldamata, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik H. S. ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik.

KAEBUSE ESITAJATE SEISUKOHT

2 3. Kaebuse esitajad leiavad, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsus nr 217 ei ole õiguspärane. Komisjon on otsuse tegemisel jätnud tuvastamata olulised asjaolud ning on kohaldanud seadust ebaõigesti. Otsusega on rikutud kaebuse esitajate kui omandireformi õigustatud subjektide õigust nõuda vara tagastamist ORAS § 7 lg 3 alusel.

4. Kaebajate taotluse rahuldamata jätmise aluseks on võetud ORAS § 7 lg 1 punktid 1 ja 2 ning lg 2, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik pidi olema Eesti Vabariigi kodanik seisuga 16.06.1940. Kaebajad seevastu taotlesid enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektideks ORAS § 7 lg 3 alusel. Komisjon tuvastas 25.04.2006 otsuse nr 217, et õigusvastase võõrandamise hetkel oli Haapsalus Lossiplats 6 (endine Turuplats 6) kinnistu endine omanik H. S.. Samuti tuvastas komisjon asjaolu, et H. S. ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik. Komisjon ei ole hinnanud asjas olulist tähtsust omavat asjaolu, et H. S. lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ning et tegemist oli ümberasujaga.

5. Riigikoht üldkogu tunnistas 12. aprilli 2006.a. otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja lükkas otsuse jõustumise selles osas 12. oktoobrini 2006. a edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS § 7 lõiget 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu otsus oli komisjoni otsuse tegemise ajal juba avaldatud. Komisjon on seega eiranud ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist Riigikohtu poolt ning õigusselguse puudumist ümberasujate vara tagastamise küsimuste lahendamisel. Komisjon oleks pidanud asja lahendamise peatama kuni 12. oktoobrini 2006, oodates ära Riigikogu poolt vastu võetava ORAS § 7 lõiget 3 muutva või kehtetuks tunnistava seaduse.

Kaebuse esitajad paluvad ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25.04.2006 otsuse nr 217 punkti 3 osas tühistada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon vaidleb kaebusele vastu.

6. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust nr E-143.1 nähtub, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.09.1998 otsusega on ORAS § 7 lg 1 p 1 alusel jäetud rahuldamata vara endise omaniku H. J. S. lapselapse I. S. avaldus Haapsalus Lossiplats 6 ja 6A (endine kinnistu nr 21) asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, kuna vara endine omanik ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik.

7. Kaebajad on esitanud avaldused Haapsalus Lossiplats 6 asuva vara tagastamiseks 19. jaanuaril 1993.a. jõustunud endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse alusel. Nimetatud seaduse § 1 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa endine omanik on surnud ja ORAS §-s 8 nimetatud pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lõike 1 punkti 2 alusel tähtaegselt esitatud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Seaduse § 2 sätestas, et sama seaduse §-s 1 nimetatud hoonete ja rajatiste tagastamise avaldused tuleb esitada kohaliku omavalitsuse täitevorganile kolme kuu jooksul seaduse väljakuulutamise päevast arvates. Vara tagastamise toimikust nr E-143.1 ei nähtu, et keegi kaebajatest oleks esitanud avalduse endise kinnistu nr

3 21 tagastamiseks. Vastupidi, kaebajad ise kinnitavad, et nad ei ole varem taotlenud kinnistu tagastamist, kuna ei olnud teadlikud suguvõsa suurusest ja nendele kuulunud varadest.

8. Kaebajate õiguse olla omandireformi õigustatud subjektid Haapsalus, Lossiplats 6 asuva endise kinnistu nr 21 maa ja hoonete suhtes välistavad järgmised asjaolud: - vara endise omaniku H. S.i surma tuleb eeldada tema sünni tõttu xx xx xxxx; - H. S. ORAS §-s 8 nimetatud pärijaks on tema lapselaps I. S., kes on sündinud xx xx xxxx, ja on esitanud avalduse sama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks; - endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 järgi oleks kaebajatel tulnud õigeaegselt, so 17. jaanuariks 1992.a. esitada vormikohased avaldused konkreetse endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu tagastamiseks; - vara endine omanik H. S. ei vasta ORAS § 7 lg 1 punktide 1 ja 2 ja lg 2 sätestatud nõuetele.

9. Kaebust on ekslik motiveerida sellega, et Riigikohtu üldkogu on tunnistanud ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks. Vara tagastamise toimikus olevates dokumentides puuduvad andmed H. S. kodakondsuse kohta, samuti tema Saksamaale ümberasumise kohta NSVL ja Saksa riigi vahel 1941.a. sõlmitud lepingu alusel ja Eesti Vabariigi kodakondsusest loobumise kohta. Kaebusele lisatud osaliselt tõlkimata ja mitteloetavatest dokumentidest nähtuvalt on H. S. Eesti Vabariigist lahkunud juba varem – 1939.a., mitte 1941.a. lepingu alusel. Seega võib järeldada, et vara endine omanik lahkus Eestist Saksa riigi kodanikuna vabatahtlikult, ilma sõjalis-poliitilise surveta, jättes oma vara maha.

Vastustaja leiab, et kaebuse esitajate õigusi ei ole rikutud, ning palub jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja uurinud haldusasjas kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud.

10. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Haapsalus, Lossiplats 6 (endine kinnistu nr 21) asuv maa ja ehitised on õigusvastaselt võõrandatud vara, mille omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal oli kaebuse esitajate vanaisa vend H. S., kes lahkus Eestist 1939.a. Saksamaale. Vaieldakse selle üle, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis oma 25.04.2006 otsuse nr 217 punktiga 3 kaebuse esitajad nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamata põhjusel, et vara endine omanik ei olnud seisuga 16. juuni 1940.a. Eesti Vabariigi kodanik (ORAS § 7 lg 1 p 1 ja p 2 ning lg 2), kaebajad olid aga taotlenud enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks ORAS § 7 lg 3 alusel, mille puhul ei oma vara endise omaniku kodakondsus tähtsust. Kaebajad leiavad, et H. S. näol oli tegemist 1939.a. Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel Eestist lahkunud isikuga, st ümberasujaga, ning komisjon pidanuks antud juhul kohaldama ORAS § 7 lg 3.

11. ORAS § 7 lg 3 kehtis vaidlustatava otsuse tegemise ajal järgmises sõnastuses: „Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega“.

28. oktoobri 2002. a otsusega kohtuasjas nr. 3-4-1-5-02 tunnistas Riigikohtu üldkogu ORAS § 7 lõike 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes.

4 Tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-st 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kui ORAS § 7 lg 3 oli vaidlusaluse haldusakti andmise ajal põhiseadusega vastuolus, siis oleks selle rakendamine komisjoni poolt olnud õigusvastane, kuna põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. ORAS § 7 lg 3 kohaldamise korral oleks olnud tegemist õigusvastase otsusega ja see tuleks tühistada.

Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega lõppenud põhiseaduslikkuse vaidlus tulenes kaebusest, millega vaidlustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.10.2001 otsus vara tagastamise või kompenseerimise taotluse rahuldamata jätmise kohta ORAS § 7 lg 3 alusel. Riigikohus leidis, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes vastuolus seetõttu, et seadusandja polnud täitnud oma kohustust sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941.a. sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused ning seadust polnud seni suudetud kohandada uuele olukorrale, vastavat riikidevahelist kokkulepet ei olnud sõlmitud ning väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus puudub. Arvestades seda, et käesolevas asjas vaidlustaud otsus on tehtud peale otsust, mille pinnalt kerkinud vaidluses ORAS § 7 lg 3 vastuolu põhiseadusega tuvastati, ja Riigikohtu poolt esile toodud põhjendusi, on ORAS § 7 lg 3 kohaldamata jätmine ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni poolt 25.04.2006 otsuse nr 217 punktis 3 põhjendatud.

12. 12. aprillil 2006. a tunnistas Riigikohtu üldkogu osaotsusega kohtuasjas nr. 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks ja lükkas otsuse jõustumise selles osas 12. oktoobrini 2006. a. edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS § 7 lõiget 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. 14. septembril 2006. a. võttis Riigikogu vastu ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse. Vabariigi President jättis 20. septembri 2006. a otsusega nr 1065 nimetatud seaduse välja kuulutamata ning tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada ja viia see põhiseadusega kooskõlla. 27. septembril 2006. a võttis Riigikogu seaduse muutmata kujul uuesti vastu, mille Vabariigi President jättis uuesti välja kuulutamata ning esitas 4. oktoobril 2006. a Riigikohtule taotluse tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Vabariigi Presidendi taotlus laekus Riigikohtusse 6. oktoobril 2006. a.

Riigikohtu üldkogu tegi 6. detsembri 2006. a kohtuotsuse haldusasjas nr 3-3-1-63-05, mille punktis 4 leidis, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt alates 12. oktoobrist 2006. a. kehtetu.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. jaanuari 2007. a otsusega asjas nr 3-4-1-14-06 rahuldas Riigikohus Vabariigi Presidendi taotluse ja tunnistas Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks.

13. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-05 (otsuse p 5) leiti, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras, millest komisjon antud juhul on lähtunudki.

5 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon ei ole vaidlustatava otsuse tegemisel eiranud Riigikohtu seisukohti seoses ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamisega ning on jätnud nimetatud sätte põhjendatult kohaldamata. Komisjonil ei olnud kohustust peatada asja lahendamist kuni 12. oktoobrini 2006.

14. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse aluseks olevat faktilist asjaolu, et vara endine omanik ei olnud Eesti Vabariigi kodanik seisuga 16.06.1940, ei ole kaebuse esitajad vaidlustanud.

R. T., P. T. ja H. K. kaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kaebajate eneste kanda.

Sirje Tromp kohtunik