3-07-200/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. aprill 2007, Tallinn

Haldusasja number

3-07-200

Haldusasi

K-K.T. kaebus Murru Vangla direktori 28.12.2006

käskkirja nr 73 t-d tühistamiseks ja kaebajale tema

palgast alusetult kinnipeetud summade väljamaksmiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 28. märtsil 2007

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja K-K.T.;

Vastustaja Murru Vangla,

Vastustaja esindajad Jaanika Kõrgmaa ja Meeli Maiorov.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus;

2. Tühistada Murru Vangla direktori 28.12.2006 käskkiri

nr 73 t-d;

3. Murru Vanglal maksta K-K.T.’le viivitamata välja

resolutsiooni punktis 2 nimetatud käskkirja alusel palgast

kinnipeetud summa;

4. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda;

5. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28;

§ 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Kaebaja on esitanud taotluse Murru Vangla direktori 28.12.2006 käskkirja nr 73 t-d

tühistamiseks. Kaebaja taotleb Murru Vanglalt alusetult kinnipeetud 20% töötasu hüvitamist.

2. Vangistusseaduse (edaspidi VS) § 148 ja § 150 p 2 alusel määrati kaebajale Murru Vangla

direktori 28.12.2006 käskkirjaga nr 73 t-d (edaspidi käskkiri) teenistuskohustuste mitte-

nõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristus: ametipalga vähendamine 20% kolmeks kuuks.

3. VS § 149 p 1 sätestab, et distsiplinaarmenetlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse

distsiplinaarmenetluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks

vanglaametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatati. Kaebaja on allkirjaga kinnitanud,

et Murru Vangla direktori 01.12.2006 käskkirjaga nr 65 t-d „Menetluse läbiviimine asjaolude

välja selgitamiseks” on ta tutvunud alles 28.12.2006 (tlk 7), kuigi väidetavalt faktiliselt ta

käskkirjaga tutvunud ei ole, sest personaliosakonnas puudub dokument, millest nähtuks, et

kaebajale on käskkirja tutvustatud. Menetluse läbiviija ja komisjoni koosseisu sai kaebaja teada

alles 29.12.2006, kui talle anti tutvumiseks ja allakirjutamiseks „Menetluse kokkuvõte nr 37” (tlk

9-13) ja Murru Vangla direktori 28.12.2006 käskkiri nr 73 t-d (tlk 4-5) kaebajale

distsiplinaarkaristuse määramise kohta.

4. Kaebaja leiab, et kuna pärast 02.12.2006 vangistusosakonna juhatajale seletuse kirjutamist

puudus tal igasugune informatsioon asjade edasisest kulgemisest, siis sellega võeti kaebajalt ära

võimalus anda seletusi distsiplinaarmenetlust läbiviivale komisjonile. Kaebaja on seisukohal, et

juhul, kui ta oleks olnud teadlik asjaolust, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus,

oleks ta saanud anda asjas põhjalikuma seletuse, mis oleks võinud kaasa tuua

distsiplinaarkaristuse määramata jätmise. Kaebaja leiab, et distsiplinaarmenetluse algatamise

käskkirjaga tutvumise mittevõimaldamine on seaduserikkumine.

5. Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole ühtegi viidet, millest nähtuks, et

kaebaja on oma ametijuhendijärgseid kohustusi rikkunud, siis leiab kaebaja, et teda on alusetult

karistatud kaasvastutuse korras valvur Arvo Riiboni ja inspektor-kontaktisik Arvo Jõesalu

ebaõige käitumise tõttu aset leidnud distsiplinaarsüüteo eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja

põhjendused on järgmised.

7. Murru Vangla direktori 01.12.2006 käskkirja nr 65 t-d ei tutvustatud kaebajale kohe põhjusel,

et distsiplinaarmenetlust ei alustatud konkreetse vanglaametniku suhtes. Distsiplinaarsüütegu ja

selle toimepanija tuvastati alles menetluse käigus. Kui distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et

kaebaja suhtes on alust arvata, et ta on pannud toime distsiplinaarsüüteo, siis tutvustati

28.12.2006 kaebajat käskkirjaga nr 65 t-d, millega tutvumise kohta kirjutas kaebaja teatise (tlk

7) ning ühtlasi kinnitas oma allkirjaga, et on teadlik asjaolust, et tema suhtes viiakse läbi

distsiplinaarmenetlus. Seega on paljasõnaline kaebaja väide, et faktiliselt ei olnud tal võimalust

käskkirjaga nr 65 t-d tutvuda ja et komisjoni koosseisu sai ta teada alles 29.12.2006.

8. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajal puudus pärast 02.12.2006 seletuse

kirjutamist asja kohta edasine informatsioon ning sellega võeti ära täiendavate selgituste andmise

võimalus. Kuna vangistusosakonna juhataja Rando Kalmus kuulus distsiplinaarmenetlust

läbiviivasse komisjoni, siis arvestati kaebaja 02.12.2006 seletust distsiplinaarmenetluse käigus.

Samuti tutvustati 28.12.2006 kaebajat käskkirjaga nr 65 t-d, millega tutvumist on kaebaja

kinnitanud oma allkirjaga, seega oli kaebajale tagatud võimalus samal ajal kirjutada ka täiendav

seletus ja kaebaja õigusi seletuse andmisel ei ole rikutud. Vastustaja väite kohaselt ei ole

kaebajat karistatud valvur A. Riiboni käitumise vaid tema enda käitumise eest. Kaebaja oli

teadlik, et valvur A. Riibon andis kinnipeetavatele kambrisse haamri ja raudkangi, kuid ei

takistanud seda ning ei teavitanud korrapidamisteenistust eluosakonnas toimuvast.

9. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt distsiplinaarkaristuse käskkirjas ei

ole viidet ametijuhendi rikkumisele. Käskkirjas on välja toodud, et kaebaja pani toime

distsiplinaarsüüteo, mis avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 p 1 kohaselt seisnes

teenistuskohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises. Distsiplinaarmenetlus kokkuvõttes on

selgitatud, et vanemvalvurina oli kaebajal kohustus eluosakonnas sisekorraeeskirjast ja

kodukorrast kinnipidamise jälgimine ja põgenemise, allumatuse või muu õiguserikkumise ära

hoidmine või tõkestamine, mida kaebaja aga ei teinud, sest lubas valvur A. Riibonil

kinnipeetavatele üle anda haamri ja raudkangi.

10. Samuti oli kaebajal vanemvalvurina teavitamiskohustus, mida kaebaja rikkus, sest ta ei

teavitanud eluosakonnas toimuvast korrapidamisteenistust. Nimetatud selgitus, kus viidatakse

vanemvalvuri teenistuskohustustele, vastab vanemvalvuri ametijuhendi punktile 9. Kuna

kaebajat tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolliga, pidi kaebajale süüteo olemus ja iseloom

olema arusaadav.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud

ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

12. Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 29.11.2006 andis Murru Vangla valvur

A. Riibon Murru Vangla eluosakonna kambrisse 211 (B5) haamri ja toru, millega kambris

viibinud kinnipeetavad lõhkusid WC-poti ja põhjustasid kanalisatsioonitorus ummistuse; kaebaja

oli samal ajal tööl valves kõrval paiknevas valvepiirkonnas; kaebaja nägi juhuslikult, kuidas A.

Riibon kannab haamrit ja toru ning A. Riibon ütles talle, et neid on vaja kinnipeetavate voodite

lahti ja kinni monteerimiseks; haamer ja toru ei kuulunud 29.11.2006 kehtinud justiitsministri

30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi Vangla

sisekorraeeskiri) § 58 kohaselt kinnipeetavalt lubatud asjade loetellu; kaebaja ei takistanud A.

Riibonil haamri ja toru kinnipeetavate kambri poole viimist; A. Riibon ei allunud teenistuslikult

kaebajale; kaebaja andis juhtunu osas 02.12.2006 kirjaliku seletuse oma vahetule ülemusele

teadmata sel ajal, et juhtunu suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus; kaebaja sai teada

28.12.2006, et tema on üks isikutest, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus algatatud on, rohkem

kaebajalt juhtunud osas kirjalikke ega suulisi selgitusi ei palutud ja kaebaja neid ka ise ei

andnud.

13. Haldusasjas vaieldakse järgmiste asjaolude üle: kas kaebaja rikkus oma ametikohustusi

sellega, et ei takistanud A. Riibonil haamri ja toru kinnipeetavate kambri poole viimist; kas

kaebaja rikkus oma ametikohustusi sellega, et teavitanud oma vahetut ülemust sellest, et

29.11.2006 lõhkusid kinnipeetavad haamri ja toru abil 9. eluosakonna kambris 211 (B5) WC-poti

ja põhjustasid kanalisatsioonitorusse ummistuse; kas asjaolu, et kuni distsiplinaarkaristuse

määramise

päevani

ei

olnud

kaebaja

teadlik

sellest,

et

talle

võidakse

määrata

distsiplinaarkaristus, on menetlusalane rikkumine ja kui, siis kas see võib mõjutada käskkirja

kehtivust.

14. Kohaldatavad õigusaktid käesolevas haldusasjas on VS, ATS, haldusmenetluse seadus

(edaspidi HMS), Vangla sisekorraeeskiri ja sisemise õigusaktina Murru Vangla sisekorraeeskiri.

VS § 11 lõike 1 kohaselt kohaldatakse VS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele HMS

sätteid, arvestades VS erisusi. HMS § 2 kohaselt on haldusmenetlus haldusorgani tegevus

määruse või haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel.

Vaidlustatud käskkiri on haldusakt, seega kohalduvad vaidlustatud käskkirjale lisaks VS

distsiplinaarmenetlust regileerivatele sätetele ka HMS haldusakti andmist käsitlevad nõuded.

15. Kaebajale distsiplinaarmenetlusest teatamine

15.1. Enne vaidlustatud käskkirja materiaalse (sisulise) õiguspärasuse kontrolli peab kohus

vajalikuks analüüsida käskkirja formaalselt õiguspärasust. Formaalne õiguspärasus tähendab

eelkõige pädevus-, menetlus- ja vorminõuete järgimist. Kohus leiab, et kaebajale tema suhtes

läbiviidavast distsiplinaarmenetlusest teatamine peale sisulise uurimise lõppemist ja samal

päeval

distsiplinaarkaristuse

määramise

käskkirja

allkirjastamisega

oli

oluline

distsiplinaarmenetluse läbiviimise normide rikkumine.

Seetõttu on vaidlustatud käskkiri formaalselt õigusvastane ja kuulub tühistamisele juba ainuüksi

sel põhjusel. Kohtu põhjendused selles osas on järgmised.

15.2. VS § 148 kohaselt määrab vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle

vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. VS § 149 lõike 1 kohaselt viiakse

distsiplinaarsüüteo

ja

selle

asjaolude

välja

selgitamiseks

läbi

distsiplinaarmenetlus.

Distsiplinaarmenetluse

algatamise

õigus

on

ametiisikul,

kellel on

vanglaametnikule

distsiplinaarkaristuse määramise õigus. VS § 120 lõike 2 kohaselt nimetab vanglaametniku

ametisse vangla direktor või tema poolt volitatud ametiisik. Distsiplinaarmenetluse algatamise

käskkirja ja vaidlustatud käskkirja on allkirjastanud Murru Vangla direktor. Seega on

pädevusnõuded täidetud. Ka ei ole rikutud nimetatud käskkirjade vorminõudeid.

15.3. VS § 149 lõike 2 kohaselt võib distsiplinaarmenetluse läbiviija nõuda distsiplinaarsüüteo

kohta selgitusi ja koguda tõendeid. Selgituse nõudmine vanglaametnikult, kelle suhtes

distsiplinaarmenetlus

algatati,

on

kohustuslik.

Vanglaametnikul,

kelle

suhtes

distsiplinaarmenetlus algatati, on õigus anda selgitusi. Isiku tema suhtes algatatud

distsiplinaarmenetlusest informeerimiseks peamiseks funktsiooniks ongi arvamuse avaldamise

võimaluse loomine. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai tema suhtes toimuvast

distsiplinaarmenetlusest teada 28.12.2006. 02.12.2006 seletuse kirjutamise ajal ei teadnud

kaebaja, et tema on üks isikutest, kellele võidakse määrata distsiplinaarkaristus. Seega ei saa

kaebaja 02.12.2006 antud seletust lugeda distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuseks VS §

149 lõike 1 tähenduses.

15.4. Järgmisena põhjendab kohus, miks kaebaja teadmatus tema suhtes läbiviidavast

distsiplinaarmenetlusest kujutab endast nii olulist distsiplinaarmenetluse läbiviimise normide

rikkumist, et muudab õigusvastaseks sellise distsiplinaarmenetluse läbiviimise tulemusena välja

antud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja.

15.5. Kaebaja hinnangul olid asjast enam puudutatud inspektor-kontaktisik Arvo Jõesalu ja

valvur Arvo Riibon. Kohus leiab, et on põhjust eeldada, et kaebaja arvas 02.12.2006 seletust

kirjutades, et tema on toimunud intsidendis n.ö tunnistaja rollis, kelle seletuskirja on vaja asjas

objektiivsete asjaolude väljaselgitamiseks. Seletust kirjutades ei olnud kaebaja teadlik sellest, et

ta peab ennast võimaliku karistuse eest kaitsma. Seetõttu on tõenäoline, et kui kaebaja oleks

teadnud, et talle võidakse määrata distsiplinaarkaristus, oleks ta seletuskirja kirjutades enam

pööranud tähelepanu sellele, milliseid argumente kasutada, et veenda vastustajat kaebaja süü

puudumises 29.11.2006 toimunud sündmustes. Kuigi ärakuulamise käigus võib ilmneda olulist

teavet faktiliste asjaolude kohta, ei ole tõendusliku informatsiooni kogumine sugugi

ärakuulamise ainuke eesmärk. Ärakuulamist ei saa seetõttu samastada menetlusosaliselt seletuse

kui tõendi võtmisega, kuigi ärakuulamise käigus võidakse anda ka seletus. Menetlusosalise

seletus kujutab endast pelgalt tõenduslikku informatsiooni, ärakuulamise eesmärk on aga

võimaldada isikul esitada ka õiguslikke vastuväiteid ja põhjendusi oma seisukoha kaitseks. (vt

Haldusmenetluse käsiraamat lk 217-218). Kaebaja leiab, et kuna pärast 02.12.2006

vangistusosakonna juhatajale seletuse kirjutamist puudus tal igasugune informatsioon asjade

edasisest

kulgemisest,

siis

sellega

võeti

kaebajalt

ära

võimalus

anda

seletusi

distsiplinaarmenetlust läbiviivale komisjonile. Asjas kogutud tõenditest ilmneb, et kaebajal

puudus ajavahemikul 03.12-27.12.2006 informatsioon distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta.

Kaebaja kinnituste kohaselt uuris ta 18.12.2006 A. Jõesalult, mis on saanud 29.11.2006

toimunud sündmuste uurimisest, mille peale viimane vastas, et see on vist juba unustatud.

15.6. HMS § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan andma enne haldusakti andmist

menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma

arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab haldusorgan andma enne

menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, talle

võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamisõigusel on praktiline väärtus: selle

eesmärgiks on õiglase otsustuse tegemine haldusorgani poolt ja selle otsustuse aktsepteeritavuse

tagamine. Kohus leiab lisaks eeltoodule, et isiku selja taga toimuv menetlus on vastuolus hea

haldustavaga ja riivab selle isiku inimväärikust ning võib puudutatud isikut tunduvalt enam

häirida, kui oma sisu poolest ebameeldiv haldusotsus.

15.7. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud 08.10.2002 määruses haldusasjas nr 3-3-1-5-02, et

tulenevalt inimväärikuse, õigusriigi, efektiivse õiguskaitse ning hea halduse põhimõtetest tuleb

haldusmenetlusse kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik

ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Neid põhiseaduslikke põhimõtteid rakendades

tagatakse asutuse parem informeeritus, sunnitakse asutust otsustamisel arvestama isiku huvidega

ja tõstetakse haldusotsuste sisulist kvaliteeti. Samuti on Riigikohtu halduskolleegium leidnud

17.11.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03, et isikul on õigus õiglasele menetlusele

distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema

reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb

isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda

väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Distsiplinaarasja menetlemine peab toimuma

kooskõlas nii seaduses sätestatud menetlusreeglite kui üldiste menetluspõhimõtetega.

15.8. Distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus. Seetõttu on isiku selgitustel eriliselt

suur tähtsus, kuna isikul on potentsiaalselt suur võimalus mõjutada haldusorgani otsustuse

tegemist. Ärakuulamisõiguse kui haldusmenetluse ühe olulisema põhimõtte rikkumist loeb kohus

tõsiseks menetlusnormise rikkumiseks, mis võis mõjutada vaidlustatava haldusakti sisu. Kohus

viitab siinjuures Riigikohtu halduskolleegiumi 29.05.2006 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-23-06,

milles kolleegium leidis, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete

sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti

kehtetuks tunnistamise. Kohus leiab, et isiku ärakuulamata jätmine võib tekitada kahtluse, et

otsus on tehtud meelevaldselt.

15.9. Kohus on seisukohal, et HMS-i § 40 lõigete 1 ja 2 mõtte kohaselt oleks haldusorgan

pidanud käesoleval juhul esmalt teavitama kaebajat tema suhtes distsiplinaarmenetluse

läbiviimisest ja küsima kaebajalt süüteo asjaolude kohta selgitusi. Seejuures oleks kaebaja

huvidega enam kooskõlas see, kui selgituste andmiseks antakse piisav aeg, näiteks üks kuni kolm

tööpäeva, mitte ei paluta kirjutada tal seletuskirja n.ö ülemuse laua taga. Riigikohtu

halduskolleegium on leidnud 14.01.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-82-03, et haldusorgan ei

pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti,

vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus

realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib

arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise

menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid

täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis

säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära

kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt

esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Kohus peab distsiplinaarmenetluse kontekstis siiski

otstarbekaks, et kaebajal oleks olnud lisaks esialgsetele selgitustele võimalus esitada vastuväiteid

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele. Esialgset selgitust kirjutades ei tea kaebaja veel

haldusorgani järeldusi süüteo asjaolude suhtes, karistuse liigi ja määra valikut. Ei saa pidada

mõistlikuks olukorda, kus kaebajal on selliseid argumente võimalik esmakordselt esitada alles

halduskohtus. Haldusorgan peab oma distsiplinaarpraktikas püüdma minimeerida juhtumeid, kus

määratud karistused vaidlustatakse ja kus need omakorda kohtu poolt tühistatakse. Selleks tuleb

menetlus viia läbi kooskõlas õigusaktide nõuetega ja eelkõige tuleb hoolikalt jälgida HMS

nõudeid.

15.10. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Menetlusnormide rikkumisel on

keeruline välja selgitada, kas see avaldas mõju kaalutlusotsustuse sisule või mitte.

Kaalutlusotsustuse võib jätta jõusse vaid juhul, kui kohus on täielikult veendunud, et vaatamata

menetlus- või vorminõuete rikkumisele ei oleks haldusorgan saanud teistsugust otsustust teha.

Mida suurem on haldusorganile jäetud diskretsiooniruum, seda tõenäolisem on menetlusnõuete

eiramisel vea tekkimine. Kohus leiab, et HMS § 58 ei kuulu käesolevas vaidluses kohaldamisele,

kuna ei ole põhjust eeldada, et kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumine ei võinud mõjutada

haldusakti väljaandmist.

15.11. Lõpetuseks rõhutab kohus, et isiku ärakuulamisõiguse tagamine on seda olulisem, mida

rangem karistus isikule määratakse. Rangema karistuse korral on haldusorganil vaja kaaluda eriti

hoolikalt kõiki asjaolusid, mis välistaksid isikule range karistuse määramise. Kaebajale määrati

karistuseks ametipalga vähendamine 20% ulatuses kolmeks kuuks. Arvestades seda, et kaebajat

ei olnud ligi viie teenistusaasta jooksul varem distsiplinaarkorras karistatud, oli tegemist range

karistusega. Lisaks sellele peaks haldusorgan olukorras, kus konflikt on tõenäoline (kaebaja

teavitas vastustajat sellest, et kavatseb talle määratava karistuse halduskohtus vaidlustada),

kindlustama end hilisema võimaliku kohtuvaidluse jaoks piisava tõendusmaterjaliga õiglase

menetluse toimumise osas.

16. Kuna käskkiri kuulub tühistamisele kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu, ei hakka

kohus analüüsima vaidlustatud käskkirja materiaalset (sisulist) õiguspärasust (eelkõige seda, kas

kaebaja rikkus vaidlusaluste 29.11.2006 sündmustega oma ametikohustusi või mitte).

17. Kaebaja taotleb Murru Vanglalt alusetult kinnipeetud 20% töötasu hüvitamist. Kuna käskkiri

kuulub tühistamisele, tuleb Murru Vanglal maksta K-K.T.’le viivitamata välja tühistatava

käskkirja alusel alusetult palgast kinnipeetud summa.

18. Taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks esitatud ei ole, seega nende väljamõistmise

küsimust ei tõusetu.

Kadriann Ikkonen

kohtunik