2-06-25741/7 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-06-25741 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2007, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kai Kullerkupp, Ande Tänav Tsiviilasi A. A AS-i hagiavaldus R. B vastu 2 590 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 12.12.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. A AS-i apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja A. A AS, esindaja Raido Reinsalu kostja R. B.

RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 12.12.2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 1. Hageja esitas 22.09.2006 Harju Maakohtule hagi kostja vastu võla 2590 krooni väljamõistmiseks. Radiolinja Eesti AS ja kostja sõlmisid 22.11.1996 mobiiltelefoniteenuste lepingu nr 0005652. Lepingu alusel esitas hageja kostjale arved 1 297.70 krooni. Vastavalt lepingule on selle lepingu lahutamatuks osaks mobiiltelefoniteenuse kasutamise eeskirjad. Viivise määraks on vastavalt nimetatud eeskirjale 0,5% päevas kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kokku moodustab viivisvõlgnevus 20 828,10 krooni, mida hageja vähendas põhivõlani.

Kostja vastuväited 2. Kohtule 31.10.2006 esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Hageja poolt viidatud eeskirjad hakkasid kehtima alles 01.06.1997, seega on hageja põhjendamatult esitanud viivisenõude. Hageja poolt pakutud teenus oli ebakvaliteetne ja alates 27.08.1998 kostja hageja teenuseid ei kasutanud. Kostja eeldas, et leping lõpetatakse. Kostja sõlmis lepingu AS-ga C. Hagiavalduselt nähtuvalt on hageja andmetel muutunud tema väidetav võlanõue sissenõutavaks juba alates 18.02.1998 (nimetatud tähtpäeval on muutunud sissenõutavaks viimane väidetav võlgnevus). Hageja pidanuks oma väidetava võlanõude aegumise vältimiseks esitama hagi hiljemalt 30.06.2005.

2

Maakohtu otsus ja selle põhjendused 3. 06.11.2006 määrusega määras kohus lahendada tsiviilvaidlus TsMS § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses, kuna pooled ei taotlenud neile määratud tähtaja jooksul kohtuistungi määramist ega nende ärakuulamist. Kohus jättis hagi rahuldamata, kohaldades kostja taotlusel aegumist. 4. D AS ja kostja sõlmisid 22.11.1996 mobiiltelefoniteenuste liitumislepingu nr 0005652. Lepingu alusel esitas hageja kostjale arved perioodil 30.07.1997 kuni 18.02.1998 kogusummas 1 297.70 krooni. Kostja ei eitanud otsesõnu võlgnevust, kuid leidis, et hageja on põhjendamatult viivitanud nõude esitamisega. Viimane hageja poolt väidetud võlgnevuse summa muutus sissenõutavaks 18.02.1998. Kostja leidis, et hageja pidanuks hagi esitama hiljemalt 30.06.2005. Kostja palus kohtul kohaldada aegumist. 5. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ning võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002 ning lg 2 järgi kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. Kohus leidis, et hagejal tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist alates 18.02.1998. Hageja pöördus kostja vastu kohtusse 22.09.2006. 6. Hageja leidis, et kostja on kohustust rikkunud tahtlikult, seega ei ole hageja nõue aegunud. TsÜS § 146 lg 1 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus leidis, et hageja nõue on aegunud, aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud hagiavalduse esitama hiljemalt 30.06.2005. Kohus oli seisukohal, et aegumise regulatsioon kaotab oma tähenduse kui lugeda arve tasumata jätmist automaatselt tahtlikuks tegevuseks. Aegumise regulatsiooni eesmärk on õigusrahu huvides panna võlausaldaja oma nõuet õigeaegselt esitama. Kostja on oma vastuses väitnud, et tõendite esitamine on raskendatud, kuna kostjal ei ole säilinud enam liitumislepingud. Aegumise eesmärk ongi selliste olukordade vältimine, kus võlgnikul puudub reaalselt võimalus tõendeid esitada, kuna need ei ole enam säilinud. Võlausaldaja on oma nõudeõiguse teostamisega viivitanud niikaua, et õigusliku olukorra selgitamine on muutunud raskendatuks. TsÜS § 143 järgi kohus võtab aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja taotlusel kohaldas kohus käesolevas vaidluses aegumist.

Apellatsioonkaebuse põhjendused 7. Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 12.12.2006 otsus. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi TsÜS § 146 lg 1, mille alusel kohus jättis hageja nõude rahuldamata aegumise tõttu. Hageja leiab, et kohus oleks pidanud materiaalõiguse normina kohaldama TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. 8. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et aegumise regulatsioon kaotab oma tähenduse, kui lugeda arve tasumata jätmine automaatselt tahtlikuks tegevuseks. Antud juhul ei ole tegemist pelgalt arve tasumata jätmisega, vaid kostja teadliku tegevusega osutatud teenuse eest mitte tasuda. Antud seisukohta on kinnitanud ka kostja ise vastuses hagile, leides, et ei pidanud põhjendatuks hageja poolt esitatud arveid tasuda. Seega on kostja meelevaldselt võtnud endale õiguse otsustada, milliste arvete eest tasuda ja milliste eest mitte, olenemata

3 sellest, et sõlmitud Lepingust tulenevalt oli tal kohustus tasuda kõigi esitatud arvete eest. Eelnevast tulenevalt on hageja seisukohal, et arvete mittetasumine on kohustuste tahtlik rikkumine ning sellest tulenevalt tuleb vastavalt TsÜS § 146 lg 4 kohaldada nõudele 10- aastast aegumistähtaega, mistõttu ei ole nõue aegunud.

Vastus apellatsioonkaebusele 9. Kostja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 10. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. 11. Maakohus on leidnud õigesti, et aegumise regulatsioon kaotab tähenduse, kui lugeda arve tasumata jätmist automaatselt tahtlikuks tegevuseks ja kohaldada sellele kümneaastast aegumistähtaega. TsÜS § 146 lg 1 järgi on üldine aegumistähtaeg 3 aastat ja TsÜS § 146 lg 4 toodud 10 aastast aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Vaidlust ei ole selles, et R.B lepingust tulenevat kohustust rikkus, jättes täitmata temaga 22.11.1996 sõlmitud lepingust tulenevad kohustused. Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist kümne aasta jooksul, peab kostja olema kohustust rikkunud tahtlikult. 12. VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg s 5, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites) olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. 13. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. 14. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kohaldada kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Järelikult kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Ulvi Loonurm Kai Kullerkupp Ande Tänav