3-07-327/9 · Tallinna Ringkonnakohus

M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus, Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 30.märts 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-327 Haldusasi Kodakondsusja Migratsiooniameti taotlus A.I väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15.02. 2007 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus A.I määruskaebus Menetlusosalised Taotluse esitaja Kodakondsusja Migratsiooniamet Isik, kelle suhtes taotlus esitati – A. I

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 15.02.2007 määrus muutmata ja A. I määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

A. Ile on 27.02.1998 Tšuvašši Vabariigis väljastatud NSVL pass kehtivusega kuni 27.02.2003. Passi andmetel on A. I Vene kodanik.

04.05.2005 koostati A. Ile ettekirjutus nr 1008480566 Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuse peale esitatud kaebuse jättis Pärnu Halduskohus 04.08.2005 otsusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus A. I apellatsioonkaebust ei rahuldanud ning Riigikohus A. I kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud.

07.02.2007 esitas Kodakondsusja Migratsiooniamet (KMA) Lääne Politseiprefektuurile taotluse A. I kinnipidamiseks ning 13.02.2007 tegi KMA väljasaatmisotsuse nr 100848566 A. I väljasaatmiseks Eestist.

3-07-327 2(5)

14.02.2007 peeti A. I kinni ja toimetati Pärnu arestimajja. Samal päeval esitas KMA halduskohtule taotluse A. I väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt kuulub 04.05.2005 ettekirjutus nr 1008480566 sundtäitmisele alates 27.12.2006 ning 13.02.2007 on tehtud A. I suhtes väljasaatmise otsus. A. I tuleb Eestist välja saata, kuid kuna tal puudub kehtiv reisidokument, ei ole võimalik väljasaatmist koheselt lõpule viia.

A. I palus jätta KMA taotlus rahuldamata ning esitas järgmised vastuväited: Väljasaatmine Venemaale on ohtlik tema elule ja tervisele. Ta on elanud kaua aega Eestis ning käesoleval ajal on Riigikohtu menetluses kaebus KMA otsusele tema erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavaldusele rahuldamata jätmise kohta ning seetõttu on tema väljasaatmiskeskusesse paigutamine enneaegne. Väljasaatmiskeskusesse paigutamisel tekiksid tal probleemid töö (maalimine) tegemisel. Tema tervis on vilets ning ta vajab ravi. Ta on alati kättesaadav oma elukohas Pärnus.

Tallinna Halduskohtu 15.02.2007 määrusega KMA taotlus rahuldati. Kohtumääruse motiivid on järgmised: Tuvastatud pole Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 4 sätestatud asjaolusid väljasaatmise kohaldamise võimatuks muutumise kohta. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda. Isiku väited selle kohta, et tal pole Vene kodakondsust ja Venemaa ei soovi teda vastu võtta ning seetõttu ei ole tema väljasaatmine Venemaale võimalik, on paljasõnalised. Pealegi, lähtudes VSS § 17 lg 1 sõnastusest, on väljasaatmine võimalik sõltumata kodakondsusest, kui vastuvõttev riik võimaldab isikul tagasi pöörduda. Kooskõlas VSS § 7 lg 3 ei kohaldata lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Mõjuvaks põhjuseks ei ole välismaalase viibimisaluse või selle pikendamise taotluse menetlemine. Ühtegi tõendit ega väidet selle kohta, et isik on pöördunud KMA poole taotlusega jätta lahkumisettekirjutus sundtäitmisele pööramata ning kirjeldanud ja tõendanud temast sõltumatuid mõjuvaid põhjuseid, mille tõttu ei saa tema suhtes kohaldada sundtäitmist, asjas esitatud ei ole. Kohtus esitas A. I rida põhjusi, mille tõttu ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist kohaldada, kuid ei esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks, kuigi käesolevas asjas toimunud kohtuistungil esitatud põhjendused kattusid juba haldusasjas nr 3- 82/2005 esitatud põhjendustega ning VSS § 7 lg 3 sätetele on viidatud ka haldusasjas nr 3- 82/2005 tehtud kohtuotsuses. Seega oli isikul piisavalt aega esitada sundtäitmise mittekohaldamiseks mõjuvad põhjused ning koguda tõendeid oma väidete tõendamiseks. Ainuüksi viited kaebaja etnilistele tunnustele ja tervisele ning sugulastega väidetavalt toimunud sündmustele ei ole piisavad VSS § 7 lg 3 kohaldamiseks. Mõjuvate põhjuste olemasolu tuleb isikul endal tõendada (esitada hukkunud sugulaste andmed, selgitada sugulaste surmasaamise asjaolusid ning põhjuseid, mille tõttu isik arvab, et sugulastega seotud asjaolud mõjutavad negatiivselt tema enda julgeolekut Venemaal; põhistada oma väiteid Venemaale väljasaatmise ohtlikkuse kohta). VSS § 269 kohaselt on väljasaatmiskeskuses väljasaadetavale arstiabi osutamine tagatud. Väljasaatmine on VSS § 171 lg 1 kohaselt keelatud riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Asjaolusid, mille tõttu tuleb kohaldada seaduses sätestatud isiku väljasaatmise keeldu, ei ole käesolevas asjas tuvastatud.

3-07-327 3(5) Lähtudes VSS § 7 lg 3 ei ole kaebuse KMA otsusele A. Ile erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavaldusele rahuldamata jätmise kohta menetlemine Riigikohtus mõjuvaks põhjuseks väljasaatmise sundtäitmise mittekohaldamiseks. Asjas esitatud materjalidega on tõendatud, et A. Il puudub kehtiv reisidokument ning seetõttu ei ole võimalik väljasaatmist lõpule viia VSS § 18 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. VSS § 23 lg 1 kohaselt juhul, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

A. I palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus, jätta rahuldamata KMA 14.02.2007 taotlus ning vabastada ta väljasaatmiskeskusest. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et tema Eestist väljasaatmiseks puudub tegelikult igasugune vajadus. Apellandi kodu on Eestis, siin ta elab juba üheksakümnendate aastate algusest, siin ta töötab ja tasub makse. Apellant on soovinud Eestis viibimist seadustada ning tema tegevus Eestis (maalimine, näituste korraldamine) võiksid olla põhjuseks, mis võimaldaks temale elamisluba anda. Ka väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks polnud vajadust, sest apellant elab KMA kohalikust büroost ca 500 m kaugusel ja on vajadusel kättesaadav. Väljasaatmiskeskusesse paigutamisega sattus ohtu tema vara ja tööviljad (maalid), mille väärtus pole väike. Apellandil olev endise NSV Liidu pass ei ole kehtiv, selles on mitte passiomaniku, vaid tundmatu isiku allkiri ning selle passi andmetele tuginedes ei saa väita, et määruskaebuse esitaja on Vene kodanik. Venemaa pole määruskaebuse esitajat oma kodanikuks pidanud, väites et tema kohta arvutimaterjalis andmed puuduvad. Tõele ei vasta kohtu seisukoht, et A. I väited tema jaoks eluohtlikust olukorrast Venemaal on paljasõnalised. KMA omab andmeid selle kohta, et apellandi vennad tapeti Venemaal. Enne apellandi väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsustamist oli kohtul võimalik vastavad andmed KMA-lt välja nõuda. Määruskaebuse esitajat ei saa VSS § 17.1 lg 1 kohaselt Venemaale välja saata, sest sinna väljasaatmine võib tema suhtes kaasa tuua Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistusviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärgede saabumise või surma. A. I tervis on halb ja ta vajab pidevalt ravi. Väljasaatmiskeskuses saadav ravi ei ole võrreldav sellega, mida ta saab oma raviarsti juures.

Vastustaja KMA kirjalikus vastuses paluti jätta määruskaebus rahuldamata. On alust arvata, et viimane kord (so pärast 18.08.1998) saabus määruskaebuse esitaja Eestisse ebaseaduslikult, tal puuduvad välismaalaste seaduse (VMS) § 5.1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta ei kuulu ka nende isikute hulka, kellele näeb VSS § 9 lg 1 ette seadustamisettekirjutuse tegemise. Määruskaebuse esitajale tehtud lahkumisettekirjutus on läbinud kohtuliku kontrolli ja on jõustunud. Tuvastatud pole lahkumisettekirjutuse sundtäitmist välistavad asjaolud. KMA-l puuduvad tõendatud andmed määruskaebuse esitaja pereliikmete saatuse kohta. Loominguline tegevus võib olla aluseks välismaalasele elamisloa andmisel VMS § 133 lg 12 p 4 kohaselt, kuid vastavalt VMS § 111 lg 1 tuleb elamisloa taotlus esitada välisesinduses. Elamisloa taotluse menetlemine ei ole ka väljasaatmist välistavaks asjaoluks (VSS § 7 lg 3). A. I kaebus KMA 18.07.2005 otsusele nr 15.3-09/1335 tema erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmise tühistamiseks jäeti Riigikohtu 19.02.2007 määrusega nr 3-7-1-3-542 menetlusse võtmata.

3-07-327 4(5) Ekslik on apellandi väide, et tema Eestist väljasaatmiseks puudub igasugune vajadus. Väljasaatmise kohustuslikkus tuleneb otse seadusest ja nimelt VSS § 14 lõikest 1 ning apellandi suhtes pole tuvastatud väljasaatmise mittekohaldamist (VSS § 14 lg 4) või peatamist (VSS § 14 lg 5) võimaldavaid asjaolusid. Eksitav on apellandi väide, et ta ei ole Vene kodanik ja et tal on NSV Liidu kodakondsus. A. I nimelise isiku kohta peetavas toimikus on koopia Venemaa Föderatsiooni kodaniku välispassist, mis on trükitud NSV Liidu passi blanketile ja kuhu on passi omaniku A. I kodakondsuseks märgitud Venemaa. Passis on Eesti viisa kleebis ja selle passiga saabus määruskaebuse esitaja Eestisse. Passi kehtivuse lõppemisega ei kaota isik kodakondsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Määruskaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse muutmiseks alust. Vastavalt VSS § 2 lõikele 1 peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused on sätestatud VMS §-s 51. Apellandi suhtes ei esine ühtegi selles sättes märgitud alust. A. I viited tema loomingulisele tegevusele Eestis ja väited selle kohta, et teda tuleb käsitleda kauaaegse sisserändajana, on argumendid elamisloa taotluse läbivaatamisel, kuid ei oma tähtsust käesolevas asjas, milles on kohtuliku kontrolli esemeks üksnes apellandi paigutamine väljasaatmiskeskusse. Käesoleval juhul on jõustunud haldusaktidega ja kohtulahenditega tuvastatud, et apellandile elamisluba ei antud ning tal tuleb Eestist lahkuda. Väljasaatmiskeskusesse paigutamise näol on sisuliselt tegemist 04.05.2005 KMA poolt apellandile Eestist lahkumiseks tehtud ettekirjutuse nr 1008480566 sundtäitmisega. VSS § 14 lg 1 näeb ette, et välismaalane saadetakse Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. Ettekirjutuse kohaselt oli apellant kohustatud Eestist lahkuma mitte hiljem kui 10.05.2005. Kuna apellant nimetatud ajaks Eestist ei lahkunud, asus KMA ettekirjutust täitma ning apellanti riigist välja saatma. VSS § 15 lg 1 näeb ette, et väljasaatmise aluse olemasolul peab piirivalveametnik, kodakondsusja migratsiooniametnik või politseiametnik välismaalase kinni ja korraldab tema Eestist lahkumise; § 18 lg 1 sätestab, et väljasaatmine viiakse lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates ning § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku otsuse alusel väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Seega väljasaatmiskeskusesse paigutamine peab tagama, et vajalike dokumentide olemasolul oleks võimalik isiku viivitamatult riigist väljasaatmine ning tähendust ei oma, kas isikul on elukoht ja kui kaugel asub see KMA kohalikust büroost. Riik peab omama kontrolli riigis ebaseaduslikult viibivate ja väljasaatmisele kuuluvate isikute üle ning VSS § 23 lõikes 1 sätestatud väljasaatmiskeskusesse paigutamine on kohane ja proportsionaalne vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kuna apellandil ei ole kehtivat isikut tõendavat dokumenti, elamisluba ega ka muud Eestis viibimise seaduslikku alust, siis on halduskohus õigesti, arvestades VSS eelpoolviidatud sätteid, andnud loa A. I paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse. Asjaolu, et Eestis on veel teisigi apellandiga sarnase staatusega isikuid, kelle suhtes ei ole võetud tarvitusele sunnivahendeid riigist väljasaatmiseks, ei anna apellandile alust nõuda, et riik jätaks tema õigusvastase käitumise lõpetamise abinõud tarvitusele võtmata. A. I väidab, et tema vennad tapeti Venemaal Tšetšeenia sõjaga seoses ning et tema suhtes esinevad lahkumisettekirjutuse sundtäitmist välistavad asjaolud. Lisaks paljasõnalistele väidetele, et Venemaale väljasaatmisel satuksid ohtu ka tema elu ja tervis, ei ole apellant ühtegi tõendit esitanud. Vastupidiselt määruskaebuses märgitule, selgitas KMA esindaja, et neil puuduvad tõendatud andmed apellandi sugulaste saatuse kohta.

3-07-327 5(5) Eeltoodu alusel leidis kohus õigesti, et kaebaja suhtes ei ole tuvastatud VSS § 14 lg 4 sätestatud väljasaatmise kohaldamata jätmise aluseid ega asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et tema teise riiki, so Venemaale väljasaatmine on VSS § 17.1 lg 1 järgi lubamatu.

Silvia Truman

Ruth Virkus

Oliver Kask