3-06-2152/10

3-06-2152/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

2007-03-28

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2152 Otsuse kuupäev 28.märts 2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Maret Neostus’e kaebus Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006.a korralduse nr 1394 tühistamiseks ja Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata läbi maa tagastamise avaldus. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata....

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-06-2152 Otsuse kuupäev 28.märts 2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Maret Neostus’e kaebus Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006.a korralduse nr 1394 tühistamiseks ja Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata läbi maa tagastamise avaldus. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

23.12.1997 esitas Maret Neostus Tartu Linnavalitsusele avalduse Tartu linnas Jaama tn 111 maa ostueesõigusega erastamiseks. 29.08.2006 esitas Maret Neostus avalduse Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnale Tartus Jaama 111 kinnistu nr 827 tagastamiseks. Linnavalitsus vastas Maire Neostusele 12.09.2006, milles teatas, et avaldust ei ole võimalik rahuldada(tlk.17). 19.09.2006 võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1394, millega määrati Jaama 111 ehitiste teenindamiseks vajalikuks maa suuruseks 1460 m2 ning anti nõusolek Jaama 111 maa ostueesõigusega erastamiseks Eve Demitševale, Malju Kompusele, Maire Neostusele, Maret Neostusele, Imre Taalile, Nikolai Lopõrevile ja Merileid Tambrele mõttelistes osades. 02.11.2006.a esitas Maret Neostus Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub kohtul tühistada Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006.a korraldus nr 1394 ning kohustada Tartu Linnavalitsust läbi vaatama Jaama tn 111 maa tagastamine. Kaebuse esitaja taotles kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses, millega vastustaja nõustus. 09.03.2007 määrusega määras kohus kaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused ja taotlused Kaebuse kohaselt esitas Maret Neostus 23. detsembril 1997.a Tartu Linnavalitsusele avalduse Tartus, Jaama 111 asuva maa erastamiseks suuruses 1468 m2. 19.09.2006.a andis Tartu

Linnavalitsus välja korralduse, millega määrati Jaama 111 ehitiste teenindamiseks vajalik maa ning nõustuti ostueesõigusega erastamisega. Ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks määras Tartu Linnavalitsus 1460 m2 ning kaebajale erastati maad 3/40 mõttelises osas, mis ei vasta esialgsele taotlusele suuruses 1468 m2. M. Neostus märgib oma kaebuses, et ta on korduvalt üritanud esitada Tartu Linnavalitsusele maa tagastamise avaldust, kuid seda on keeldutud vastu võtmast. Kuna vastustaja on keeldunud avaldusi vastu võtmast, tuleb tühistada ka kaevatav haldusakt maa erastamise kohta. Samuti tuleb vastustajat kohustada läbi vaatama kaebaja maa tagastamise taotlus. Kaebaja märgib, et tagastamisele kuuluva vara omanik H.Neostus suri enne maa tagastamise seaduse elluviimist, mistõttu pole ta ise tagastamist taotlenud. Vastustaja on keeldunud dokumentide vastuvõtmisest, seetõttu ei ole ka esitada ühtegi tõendit avalduse esitamise kohta. Vastustaja selline tegevus piirab tugevasti kaebaja omandiõigust. Kuna vaidlustatud haldusakt on antud eelnevalt läbiviimata tagastamismenetluseta, mis võib vähemalt teoreetiliselt muuta erastamisele kuuluv maa suurust, siis on tegemist kaalutlusvigadega haldusaktiga ning seetõttu ei ole haldusakt õiguspärane.

Vastustaja seisukoht

Tartu Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu ning peab seda alusetuks. Vastustaja märgib, et Tartu Linnavalitsuse 19.02.2006 korraldusega nr 1394 rahuldati kaebaja 23.12.1997 esitatud avaldus, määrati Jaama 111 ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ning nõustuti Jaama 111 maa ostueesõigusega erastamisega 3/40 osas Maret Neostusele. 29.08.2006 linnavalitsuselesaadetud maa tagastamise avaldusele vastas linnavalitsus 12.09.2006 kirjaga. Linnavalitsus järgis seejuures Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määruse nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ sätestatud taotluse läbivaatamise tähtaega. Linnavalitsus märgib, et nad selgitasid kaebuse esitajale oma 12.09.2006.a. .a kirjas, et vastavalt omandireformi aluste seaduse § 16 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991 määruse nr 161 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord" punktile 4 on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise viimane tähtaeg 17. jaanuar 1992. Isik, kes ei ole vara tagastamise kohta tähtajaks avaldust esitanud, loetakse tagastamise nõudest loobunuks. Vastavalt seadusele avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 2 lg 3 võis taotleda avalduste esitamise tähtaja ennistamist 31. märtsini 1993 ning seejuures tuli tuua põhjendused, miks avaldust tähtaegselt ei esitatud. Need sätted näitavad selgelt seadusandja tahet kehtestada vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamisele kindel lõpptähtaeg, hilisemat avalduste esitamise tähtaja ennistamise võimalust seadus enam ette ei näe. Tartu Linnavalitsus on seisukohal, et vastavalt omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 ja maareformi seaduse § 5 lg 2 ei ole Maret Neostus omandireformi õigustatud subjekt. Linnavalitsus tugineb seejuures kaebaja poolt kohtule esitatud pärimisõiguse tunnistustele, arhiivi väljavõtetele ja testamendi koopiale. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma omandireformi aluste seaduse § 7 ja maareformi seaduse § 5 nimetatud isikud. Õigusvastaselt võõrandatud vara endiseks omanikuks tuleb vastavalt Eesti Ajalooarhiivi 28.03.1994. a välja antud arhiiviteatisele lugeda Leonhard Põderson, mille kohaselt sai ta Jaama ja Paju tn 111 asuvate hoonete omanikuks pärast 12. juulil 1934 sõlmitud müügilepingut.

Leonhard Põderson suri 20.04.1961. a ning vastavalt kaebaja esitatud pärimisõiguse tunnistusele pärisid tema vara võrdsetes mõttelistes osades tema abikaasa Natalia Põderson, kaks poega ja tütar. Seejuures tuleb päritud ja edaspidi pärandatava varana käsitleda üksnes majavaldust. Natalia Põderson pärandas 26.11.1973.a koostatud testamendiga talle kuuluva vara oma vennapojale Hermann Neostusele, kelle tütar on Maret Neostus. Vastavalt omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 1 ja p 2 oleksid omandireformi õigustatud subjektid endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed või, kui laps on surnud, siis lapse abikaasa või endise omaniku lapselapsed, kui nende vanemad on surnud. Maire Neostus aga ei ole endise omanikuga sellises sugulusastmes. Isegi juhul, kui Maret Neostus oleks õigeaegselt esitanud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse ning ta oleks tunnistatud tagastamise õigustatud subjektiks, ei oleks talle saanud tagastada teistele isikutele kuuluvate hoonete alust maad. Selle osa eest oleks määratud kompensatsioon. Seadusandja väljendub omandireformi aluste seaduse §-s 8 lg 5 selgelt, et õigustatud subjektide ring ongi piiratud sama paragrahvi lõikes 3 toodud isikutega. Linnavalitsusel ei olnud alust ostueesõigusega erastamisega nõustumisest keeldumiseks ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldust ei saanud haldusmenetluse seaduse § 14 lg 6 p 1 tulenevalt tähtaja ületamise tõttu läbi vaadata. 19.09.2006.a korralduse nr 1394 ei riku kaebaja õigusi ja on kooskõlas kehtivate õigusaktidega.

Kohtu põhjendused ja otsus

Kohus on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Maret Neostus on oma kaebuses esitanud kaks taotlust – Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korralduse nr 1394 tühistamist ning Tartu Linnavalitsuse kohustamist läbi vaadata tema avaldus Jaama 111 maa tagastamiseks. Sisuliselt on kaebaja eesmärgiks Jaama 111 maa, ehk õigusvastaselt võõrandatud kinnistu nr 827 tagastamine kaebajale ja tema õele Maire Neostusele. Kaebaja väitel tuleneb linnavalitsuse korralduse nr 1394 tühistamise taotlus just maa tagastamise taotluse mittemenetlemisest ja mitterahuldamisest, mitte sellest, et maa ostueesõigusega erastamisel oleks nõudeid rikutud. Seega on vajalik saada vastus küsimusele, kas Tartu Linnavalitsus on kohustatud läbi viima kaebajale Jaama 111 maa tagastamise menetlust ning kas kaebuse esitaja omab selle taotlemiseks õigust.

Omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjekti ja omandireformi korra määrab 20.06.1991 jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (ORAS), mis on ka aluseks muudele omandireformiks vajalikele normatiivaktidele. ORAS § 16 lg 1 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektidel on õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992.a. 17.jaanuarini. Sama paragrahvi lõikes 2 on märgitud, et avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsustab maavanema või Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe või Narva- Jõesuu linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon (lühidalt – ÕVVTK komisjon). Sama tähtaeg avalduste esitamiseks on määratud ka Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 a. määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (edaspidi – Kord). Ka Korra punktis 4 on üheseltmõistetavalt sätestatud, et vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi võetakse vastu kuni 17.jaanuarini 1992.a. (kaasa arvatud). Kuni 17.01.1992.a. esitatud avalduste alusel tunnistati avalduse esitanud isikud ÕVVTK komisjoni poolt õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektideks. Kaebuse esitaja ei ole

seaduses ettenähtud tähtajaks esitanud taotlust enda õigustatud subjektiks tunnistamiseks ja teda pole ka õigustatud subjektiks ühegi ÕVVTK komisjoni otsusega tunnistatud. Selles osas vaidlust ei ole. Linnavalitsusel kui kohalikul omavalitsuse organil puudub endal pädevus tuvastada õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektide ringi ega tunnistada kedagi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektiks. Kohalik omavalitsus saab menetleda sellise isiku avaldust vara tagastamiseks, kes on eelnevalt ÕVVTK komisjoni poolt tunnistatud selle vara osas vara tagastamise õigustatud subjektiks.

Kaebuse esitaja on Tartu Linnavalitsusele 29.09..2006.a esitanud avalduse õigusvastelt võõrandatud vara tagastamise avalduse ehk vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistamise avalduse. Sellist tahet on kaebaja märkinud ka oma määruskaebuses (tlk.58). Õige on vastustaja poolt kaebajale antud selgitused subjektiks tunnistamise avalduse esitamise tähtaja ületamise kohta, samuti see, et isik, kes ei ole vara tagastamise kohta tähtajaks avaldust esitanud, loetakse tagastamise nõudest loobunuks. Ka on lõppenud vastava avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks taotluse esitamise tähtaeg. Taotlust subjektiks tunnistamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks sai esitada kuni 31.märtsini 1993, mida on vastustaja kaebuse esitajale oma 12.09.2006 kirjas selgitanud. Kaebuse esitaja puhul ei kuulu kohaldamisele ka Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4, mis sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel. Nende sätetega anti õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist (sisuliselt vara tagastamise subjektiks tunnistamist) isikule, kes oli taotlenud sellise vara tagastamist, kuid kelle taotlus oli jäetud rahuldamata. Selleks pidi isik taotlema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti läbivaatamist kahe kuu jooksul arvates 2. märtsist 1997. a. Nagu märgitud, esitas Maret Neostus avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa osas subjektiks tunnistamiseks alles 29.09 2006.a. Väide, et kaebaja on ka varem vara tagastamiseks avaldusi esitanud ja linnavalitsus on keeldunud nende vastu võtmisest, on kaebaja poolt tõendamata ja ka pole näidatud, millal vastavad avaldused esitati. Kaebaja poolt esitatud testamendid ja pärimisõiguse tunnistused ja muud dokumendid ei anna õigust maa tagastamise taotlemiseks.

Seega puudub kaebuse esitajal õigus nõuda maa tagastamist ning vastustajal kohustus maad tagastada. Kuna vastustajal puudub seadusest tulenevalt kohustus menetleda maa tagastamise küsimust, puudub sellest tulenevalt alus linnavalitsuse 19.09.2006 korralduse nr 1394 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Eeltoodut arvestades tuleb Maret Neostuse kaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohtukulud jäävad poolte endi kanda.

Eda Muts kohtunik