3-05-523/8 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-523 Haldusasi M.P kaebus Tallinna Pensioniameti 14.03.2005 otsuse nr 2520/1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 08.02.2006 otsus haldusasjas nr 3-05-523 Menetluse alus ringkonnakohtus M.P apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev 27.veebruar 2007 Menetlusosalised Kaebaja M.P Vastustaja Tallinna Pensioniamet

RESOLUTSIOON

Rahuldada M.P apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.02.2006 otsus nr 3-05-523 (endine3-870/2005) ja teha asjas uus otsus. Rahuldada M.P kaebus ja tühistada Tallinna Pensioniameti 14.03.2005 otsus nr 2520/1. Mõista Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniametilt välja 120 krooni M.P kasuks tema poolt kantud menetluskulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tallinna Pensioniameti 10.05.2004 otsusega nr 2520 määrati M.Ple 12 913,39 kr suurune vanemahüvitis alates 21.05.2004 kuni 31.12.2004.

Pensioniameti 14.03.2005 otsusega nr 2520/1 nõuti M. Plt tagasi enammakstud vanemahüvitis 1 990 kr. Otsuse kohaselt teenis M. P juunis 2004 tulu 3 221 kr, mistõttu on talle makstud enam vanemahüvitist 2 689 kr.

3-05-523 2(5) M. P esitas otsuse nr 2520/1 peale vaide, mille Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjon 27.05.2005 otsusega nr 42 rahuldamata jättis.

Kaebuses ja selle täpsustustes palus M. P tühistada Pensioniameti otsuse nr 2520/1, leides, et tagasinõutav hüvitise summa on põhjendamatult suur. Kaebaja igakuine vanemahüvitis on 12 913,39 kr. 14.06.2004, so vanemahüvitise maksmise perioodil laekus kaebaja arvele tööandjalt 2 358,80 kr. Tegemist oli eelmise aasta puhkusetasuga (puhkuse tasu ümberarvestus). 2004 riigieelarve seaduse § 6 lg 4 alusel oli vanemahüvitise määr 2 200 kr kuus. VHS § 3 lg 7 tulenevalt võib vanemahüvitise saaja teenida hüvitise maksmise kalendrikuul kuni hüvitise määra suurust tulu, ilma, et hüvitise suurus väheneks. Nimetatud sätte kohaselt juhul, kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Kaebuse esitaja sai 2004 juunis lisaks vanemahüvitisele hüvitise määrast suuremat tulu (3 221 – 2 200 = 1021 kr). Kaebajale pole 2004 juunis vaidlustatud otsuses toodud suuruses (12 913,39 kr) vanemahüvitist makstud. VHS § 4 lg 6 kohaselt hüvitist makstakse igas kuus eelmise kalendrikuu eest. Kaebajale maksti juunis vanemahüvitist maikuu 11 kalendripäeva eest 4 582 kr.

Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud otsus on õige ning kaebaja peab juunis 2004 enamsaadud hüvitise 2 689 kr – tulumaks 699 kr = 1990 kr tagasi maksma. Pensionikindlustuse registri andmetel maksis tööandja M. Ple juunis 2004 välja makstud töötasu eest sotsiaalmaksu 1 063 kr, mille alusel arvutatud tulu VHS § 3 lg 7 mõistes oli 3 221 kr. Kuna teenitud tulu ületas vanemahüvitise määra, siis ei olnud kaebajal õigust juuni kuus vanemahüvitist määratud suuruses (12 913) saada, vaid seda oleks tulnud vähendada kooskõlas VHS § 3 lõikega 7. Sotsiaalkindlustusametis rakendatav halduspraktika, mille kohaselt loetakse hüvitise maksmise kalendrikuuks kalendrikuu, mille eest hüvitist makstakse, tagab vanemahüvitise saajate võrdse kohtlemise. Nimetatu võimaldab neid vanemahüvitise saajaid, kes taotlevad vanemahüvitise määramist kohe alates hüvitisele õiguse tekkimisest, kohelda võrdselt nende vanemahüvitise saajatega, kes taotlevad vanemahüvitise määramist tagasiulatuvalt. Kaebajal oli juunikuus 2004 õigus saada hüvitist 10 224 kr ((12 913 + 3 221) : 1,2 -3221), kuid maksti 12 913 kr.

Tallinna Halduskohus jättis 08.02.2006 otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel:

VHS eesmärki selgitab Riigikogu sotsiaalkomisjoni 14.12.2005 seletus nr 2-16/2972, millest nähtuvalt seostab VHS § 3 lg 7 hüvitise saaja poolt teenitud tulu selle saamise, mitte teenimise ajaga. Samasugusele seisukohale on asunud õiguskantsler (23.12.2005 arvamus Riigikohtule). Seadusandja eesmärgiks oli lähtuda vanemahüvitise määramisel ja maksmisel hüvitise saaja tegelikest materiaalsetest vajadustest ning riigieelarve suurusest tulenevatel kaalutlustel vähendada makstava vanemahüvitise suurust neile vanemahüvitise saajatele, kes said tulu (sõltumata tulu teenimise ajast) ka muust allikast. Kaebajale määrati vanemahüvitis alates 21.05.2004 kuni 31.12.2004 summas 12 913,39 kr kuus. Juunis 2004 sai ta vanemahüvitise määrast (2004. aasta riigieelarve seaduse § 6 lg 4 järgi oli vanemahüvitise määr 2 200 kr kuus) suuremat tulu, 3 221 kr. Juunikuud saab mõlema poole tõlgenduse järgi pidada hüvitise maksmise kalendrikuuks, seejuures kaebaja VHS § 3 lg 7 antud tõlgenduse kohaselt on juuni hüvitise maksmise kalendrikuu seetõttu, et juunis maksti talle faktiliselt välja vanemahüvitis maikuu eest; vastustaja sama sättele antud tõlgenduse järgi on aga juuni kuu hüvitise maksmise kalendrikuu seetõttu, et juuni eest määrati kaebajale pensioniameti 10.05.2004 otsusega nr 2520 vanemahüvitis summas 12 913 kr.

3-05-523 3(5) Kohus on seisukohal, et kaebaja teenis hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustavat tulu, mistõttu oli vastustajal õigus vaidlusalune enammakstud vanemahüvitis kaebajalt sisse nõuda. Vastustaja arvutuskäigu kohaselt on hüvitiseks loetud kaebajale 10.05.2004 otsusega nr 2520 määratud igakuist hüvitist summas 12 913 krooni, mistõttu hüvitise suurus on arvutatud järgmiselt: (12 913 + 3 221): 1,2 – 3 221 = 10 224 kr. Kaebaja on seisukohal, et hüvitise suuruse arvutamisel oleks pidanud hüvitise suuruseks olema 4 582 kr, kuna juunis maksti talle hüvitist maikuu eest eeltoodud summa ulatuses ning juunikuu hüvitise summas 12 913 kr sai ta kätte alles juulikuus. Kohus on seisukohal, et vaatamata sellele, et kaebaja poolt juunis faktiliselt saadud vanemahüvitis on väiksem kui vaidlusaluses otsuses VHS § 3 lg 7 alusel hüvitise suuruse arvutamisel kasutatud vanemahüvitise suurus, on Sotsiaalkindlustusametis rakendatav halduspraktika, mille kohaselt loetakse hüvitise maksmise kalendrikuuks kalendrikuu, mille eest hüvitist makstakse, õige. VHS §-de 3 ja 4 adressaadiks on pensioniamet, kes peab kindlaks määrama igakuiselt makstava hüvitise suuruse ning kuna vastav hüvitis makstakse faktiliselt isikule välja alles järgmisel kalendrikuul, siis peab pensioniametil olema võimalik enne vanemahüvitise faktilist väljamaksmist arvestada vanemahüvitise suurust lähtuvalt hüvitise saaja poolt sotsiaalmaksuga maksustava tulu teenimisest. Kui lähtuda kaebaja tõlgendusest ja lugeda hüvitise maksmise kalendrikuuks eelmise kuu eest arvestatud hüvitise faktilise väljamaksmise kuu, peaks pensioniamet asuma iga kord samal kuul faktiliselt tehtud enammakset tagasi nõudma ega saaks talle hüvitise saaja poolt VHS § 5 alusel teatatud tulu arvestada järgmise kuu vanemahüvitise määramisel põhjusel, et tal puudub võimalus määrata VHS § 3 lg 7 järgi hüvitise maksmise kalendrikuu hüvitist, sest hüvitis on juba eelmisel kuul määratud. Lugedes hüvitise maksmise kuuks hüvitise määramise kuud saab väita, et kaebajale juunikuu eest määratud hüvitis võrdus 12 913 krooniga. Kuna kaebaja teenis juunis sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 3 221 kr, on vastustaja VHS § 3 lg 7 alusel õigesti arvutanud hüvitise suuruse: (hüvitis 12 913 kr + saadud tulu 3 221 kr) : 1,2 – saadud tulu 3 221 kr = 10 224 kr. Kuna kaebajale arvestati juunikuus hüvitist täies ulatuses, summas 12 913 kr, on talle enammakstud hüvitise suuruseks 12 913 – 10 224 = 2689 kr. Arvestades nimetatud summalt maha tulumaksu 699 kr kuulub kaebaja poolt tagastamisele 1990 kr. Kaebaja väidab õigesti, et faktiliselt pole ta juunikuus 12 913 kr suurust hüvitist kätte saanud. Kui tööandja oleks kaebajale raha üle kandnud kuu aega varem, võiks arvutamise aluseks olla maikuus kaebajale 11 päeva eest arvestatud väiksem hüvitisesumma. Pensioniamet peab aga seadust kohaldama kõigi hüvitise saajate suhtes ühetaoliselt ega saa teha kaebaja suhtes erandit.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

M. P apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja on enammakstud hüvitise summa saamisel kasutanud ebaõigeid andmeid. Ka halduskohus möönab, et kaebaja poolt juunis faktiliselt saadud vanemahüvitis oli väiksem kui pensioniameti poolt hüvitise suuruse arvutamisel kasutatud vanemahüvitise suurus. Kohus ei põhjenda, miks vastustaja esitatud nn halduspraktika prevaleerib VHS § 4 lg 6 üle. Pensioniamet määrab vanemahüvitise saajale vanemahüvitise saamise perioodi ja igakuise vanemahüvitise suuruse juba enne vanemahüvitise maksmise perioodi algust haldusaktiga (vanemahüvitise määramise otsusega) ja seetõttu puudub tegelikkuses vanemahüvitise maksmise igale kuule eelnev arvestamise kohustus. Apellandi suhtes tegi pensioniamet otsuse 20 päeva enne vanemahüvitise maksmise perioodi algust. Selleks ajaks oli pensioniamet tuvastanud apellandi sotsiaalmaksuga maksustatava tulu eelnenud aastal, arvutanud vanemahüvitise suuruse ja määranud vanemahüvitise maksmise perioodi. Peale vanemahüvitise määramise otsuse tegemist ei ole pensioniametil enam vajalik tegeleda nende küsimustega, mis on otsusega juba määratud.

3-05-523 4(5) Vanemahüvitise maksmise perioodil täiendavate tulude saamise juhtumeid reguleerib VHS § 3 lg 7, § 5 ja § 7 ning nendest sätetest ei tulene võimalust lugeda vanemahüvitis tasutuks sellel kalendrikuul, mille eest vanemahüvitist tasutakse. VHS sätestab riiklike peretoetuste seadusest erinevalt vanemahüvitise väljamaksmise aja - VHS § 4 lg 6 kohaselt vanemahüvitist makstakse igas kuus eelmise kalendrikuu eest (peretoetusi makstakse samal kalendrikuul, mille eest toetus on määratud). Vastustaja aga loeb vanemahüvitise makstuks nii nagu muud peretoetused - samal kalendrikuul, mille eest vanemahüvitist makstakse. Seaduses ja ka tegelikkuses on vanemahüvitise väljamaksed toimunud eelmise kuu eest järgmisel kalendrikuul. Vastavalt sellele tuleb ka vanemahüvitise maksmise aega käsitleda. Apellant sai 2004 juunikuus vanemahüvitist 4 582 kr ja samal kuul täiendavat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 3 221 kr. Kuna täiendav tulu saadi juunikuus, siis loogiline oleks, et pensioniamet arvutab enammakstud vanemahüvitise VHS § 3 lg 7 järgi järgmiselt (4 582 kr +3221 kr): 1,2, mitte ei asenda juunikuus makstud vanemahüvitist 4 582 kr juulikuus makstud vanemahüvitisega 12 913 kr.

Asja arutamisel ringkonnakohtus leidis kaebaja, et ta ei pea saadud hüvitisest midagi tagasi maksma, sest juunis 2004 ta VHS § 3 lg 7 tähenduses tulu ei teeninud. Juunis 2004 kandis tööandja tema pangaarvele 2003. aasta eest arvestatud (ümberarvestatud) puhkusetasu. Kui tööandja oleks ümberarvestused teinud varem, oleks pidanud vastustaja võtma selle tulu arvesse kaebajale kogu seaduses ettenähtud perioodi vältel makstava vanemahüvitise arvutamisel ja kaebaja oleks saanud vanemahüvitist suuremas summas kui praegu.

Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jäi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Esimese astme kohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Pensioniameti 14.03.2005 otsus, millega tehti kaebajale ettepanek enammakstud vanemahüvitise 1 990 kr tagasi maksmiseks. Vaidlustatud otsuses nr 2520/1 märgiti, et kaebajale määrati vanemahüvitist 12 913 kr kuus alates 21.05.2004, kuid vastavalt pensionikindlustuse registri andmetele oli tööandja Maksuja Tolliamet maksnud kaebajale juunis 2004 sotsiaalmaksuga makstavat tulu 3 221 kr ning eeltoodu alusel ja juhindudes VHS § 3 lg 7 sätestatud hüvitise suuruse arvutamise reeglist on kaebajal juunis 2004 enammakstud vanemahüvitist 2 689 kr.

Halduskohus leidis, et pensioniameti otsus on õige ja seadusega kooskõlas. Ringkonnakohus esimese astme kohtu seisukohta ei jaga ning leiab, et vastustaja ja esimese astme kohus on tõlgendanud ebaõigesti VHS § 3 lg 7, mille esimene lause sätestab: kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagamisega, millest lahutatakse saadud tulu. Selle sätte tõlgendamisel tuleb lähtuda vanemahüvitise seaduse eesmärgist, milleks on tagada lapsevanemale kindlus, et lapse kasvatamine ei tooks kaasa perekonna sissetulekute vähenemist seetõttu, et lapsevanem ei saa varasemas mahus tööd teha ja selle eest tulu saada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VHS § 3 lg 7 esimeses lauses kasutatud sõna teenib all mõista hüvitise maksmise kuul teenitud, mitte aga hüvitise maksmise kuul väljamakstud summasid. Viidatud sätte eesmärgiks on välistada hüvitise saaja poolt kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse, hüvitise määrast suurema tulu teenimise, mis tähendab, et hüvitise vähendamise

3-05-523 5(5) üheks tingimuseks on, et isik töötab kalendrikuul, mille eest hüvitist makstakse. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja väitis, et vaidlusaluses otsuses märgitud 2004. aasta juunikuu tuluks arvatud summa oli talle 2003. aasta eest väljamakstud puhkusetasu. Ringkonnakohtule esitatud Maksuja Tolliameti seletuskiri kinnitab, et 14.06.2004 toimus Maksuja Tolliametis puhkusetasude ümberarvestus ning kaebaja on saanud 2003. aasta eest puhkusetasu 3 219,80 kr, millest 2004. aasta juunis deklareeriti sotsiaalmaksu 1063,00 kr. Eeltoodust nähtub, et kaebajale maksti puhkusetasu välja küll vanemahüvitise maksmise kuul, kuid puudub alus väita, et tulu teeniti hüvitise maksmise kuul. Seega ei ole kaebajale VHS § 3 lg 7 mõttes hüvitist enam makstud ning Pensioniameti vaidlusalune otsus tuleb tühistada.

Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus M.P apellatsioonkaebuse ja kaebuse. HKMS § 92 lg 1 alusel on apellandil õigus menetluskulude hüvitamisele. Kuludokumentide kohaselt koosnevad kaebaja menetluskulud tasutud riigilõivust kahe kohtu astme peale kokku 120 krooni, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

Kohtunikud Ivo Pilving Viive Ligi Silvia Truman